PISIKESE TITA LUGU

Tere, mina olen Tannu. Ma olen kolm aastat vana ja ma olen juba suur. Emme rääkis mulle möödunud suvel, et minust saab järgmisel aastal suur vend. Kõigepealt tuleb sügis ja puudel langevad lehed maha, läheb külmaks ja pimedamaks. Siis sajab lumi maha ja ringi hakkavad käima päkapikud. Siis tuleb talv ja jõulud ja jõuluvana ja näärid ja uus aasta ja ilutulestik ja vaat siis läheb emme paariks päevaks haiglasse ja toob sealt meile pisikese tita. Selleks ajaks on tita, kes emme kõhus elab, juba suureks kasvanud, tuleb kõhust välja ja hakkab päriselt meie juures elama.

Tavaliselt sünnivad titad siis, kui emmedel on juba hästi suured kõhud. Noh, umbes nii suured ja punnis, nagu oleksid nad kõrvitsa või arbuusi alla neelanud või rannapalli kleidi alla peitnud. Vahel ei jõua emmed kohe üldse ära oodata, millal oma titaga juba ometi kord kohtuvad. Aga kui õige aeg lõpuks kätte jõuab, koputab tita kõhust emmele. Emme läheb siis haiglasse ja paari päeva pärast tulevad nad koos titaga koju tagasi.

Mõned titad on aga hästi uudishimulikud ja kannatamatud. Nemad tahavad meid üllatada ja tulevad emme kõhust hästi vara välja. Kui aga tita sünnib liiga vara, siis on ta väga-väga pisike ning peab emmega koos päris tükk aega haiglas arstide hoole all elama ja kasvama. Vahel peavad sellised titad alles õppima, kuidas ise hingata ja süüa, mõni ei jaksa isegi soojas toas soojana püsida, kuigi tal on riided seljas. Mõni tita on ka natuke haige.

Keegi ei tea miks, aga ka meie tital hakkas kiire ja ta sündis liiga vara. Tervelt kaks kuud enne õiget aega. See oli siis, kui oodatud jõuludeni oli veel terve kuu. Minu väikevend kaalus vaid poolteist kilo. See on nii palju kui suur pudelitäis vett. Õigel ajal sündinud titad kaaluvad tavaliselt nii palju kui kaks suurt pudelit vett või isegi rohkem. Aga mõned titad on sündides veel palju-palju pisemad kui minu väikevend.

Meie titaga oli alguses palju muret. Esimese nädala oli ta lastehaigla intensiivraviosakonnas ja emme käis teda seal iga päev vaatamas ja talle piima viimas. Ta tegi titast iga päev palju pilte ja näitas neid siis kodus ka minule. Emme süles oli hea istuda ja kuulata, sest eks mina ju ka kartsin natuke. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nüüd suur vend, aga meil polnud kodus ühtegi titat ja emme kõht oli ka alles päris punnis.

Ühel päeval helistas emme haiglasse ja sai teada, et meie tita tunneb ennast paremini ja viidakse üle teise osakonda. Vanaema sõidutas meid tita pildiga haiglamaja juurde ja emme läkski sinna mu väikevenna juurde elama natukeseks. Mina elasin senikaua vanaema juures. Emme helistas mulle iga päev ja ütles alati, kui väga ta mind armastab. Alguses sai emme vahel päeval, sel ajal kui tita haiglas magas, mul kodus külas käia. Ja mina käisin vanaemaga teda haigla ees vaatamas ja hoovis jalutamas. Paar korda käisime koos lähedal asuvas poes ja kohvikus ka. Vanaema ütles, et on väga oluline, et emme ennast vahepeal tuulutada saab.

Iga kord, kui me emmega kokku saime, võttis ta mu sülle ning kallistas hästi kõvasti ja kaua. Ja siis ta jutustas mulle, mida nad titaga koos haiglas teevad, kus tita elab, kuidas ta kasvab ja üldse kõigest-kõigest.

Tuli välja, et meie pisike tita ei magagi tavalises voodis. Tema on hoopis nagu pisike kosmonaut, kes elab ööd kui päevad oma tillukeses klaasist kosmoselaevas.

Peaaegu kõigi intensiivi-titade juures on piiksuvad aparaadid. Käe või jala külge on õrnalt, aga kindlalt ühendatud andurid, mis näitavad tita südamelööke ehk pulssi ja hapniku taset veres ehk saturatsiooni. Iga tita jaoks on vastavalt vanusele, kaalule ja muudele iseärasustele ette nähtud kindlad normid, mida jälgitakse ja mida arstid oskavad emmedele kenasti selgitada.

Alguses ei saanud meie tita hingamisega päris ise hakkama ja üks masin hingas tema eest. Hiljem aga olid titale hingamisel abiks pisikesed õhuvuntsid. See on selline õhutoru, kust kaks pisikest kõrrejuppi titale ninna õhku puhuvad. Ja kui tita juba päris tragi oli, sai ta endale igaks juhuks nina ja suu juurde ühe voolikuga kopsiku. Emme ütles, et selle asja nimi on hapnikumask, aga minu meelest näeb see küll rohkem välja nagu mikrofon. Äkki tahab meie tita lauljaks saada ja harjutab juba varakult?

Tihti lähevad titad alguses õige natuke kollaseks. Kui aga titad väga kollaseks lähevad ja nende veres bilirubiini tase liiga kõrgeks tõuseb, pole see hea ja siis hakatakse titasid päevitama. Meie tita päevitas kohe üsna mitu päeva. Tal võeti riided ära ja pandi pisikesed paberist päevitusprillid pähe, et silmadel eredas valguses parem oleks. Tema kosmoselaeva kohale veeti mängupäike. See on selline hästi heleda valgusega lamp, mis titat soojendab ja päevitab. Päikesevõtmise ajaks tõmmatakse kuvöösile hele kardin ka ümber, siis on veel eriti valge ja hea. Kuna tital võib vahel päevitades liiga palav hakata, siis haiglatädid või emme jälgivad titat hoolega selle protseduuri ajal. Vahel käivad ka täiesti õigel ajal sündinud ja muidu igati terved, aga kollased titad seal pisikeste juures päevitamas.

Kuvöösis ehk selles kosmoselaeva moodi klaaspesas on titadel soe ja turvaline olla, aga kui nad on juba nii tragid, et neid võib sealt välja võtta ja pärisvoodisse panna, siis vajavad nad vahel alguses endale külje alla sooja vesimadratsit. Toaõhk on titadele alguses harjumatult jahe ja madrats aitab neil soojana püsida. Emmed kraadivad ja haiglatädid jälgivad tita kehatemperatuuri. Kui ta püsib ise soojana, keeratakse pehme loksuva madratsi kraade järjest madalamaks senimaani, kuniks seda enam vaja ei olegi.

Minu vennake oli kuvöösis kaks nädalat, aga soojal vesimadratsil mõnules peaaegu terve kuu. Emme itsitas, et meie tital on täiesti luksuslik elamine – kõik tehakse ette ja taha ära, tema aga mõnuleb soojal ja pehmel vesivoodil.

Titavoodeid on haiglas erinevaid – pealt avatud akvaariumi moodi klaasvoodikesi ja pisikeste puuride moodi võrevoodikesi. Meie tital oli võrevoodi ja talle meeldis võrepulkadest kinni hoida, kui emme või arstitädi tahtsid teda voodist välja tõsta. Eks ta ütles neile omal moel, et ärge torkige mind, tahan puhata ja mõnuleda.

Kui kuvöösis oli mõnus ja soe ning tital polnud riideid vajagi, siis tavalises voodis oli tal vaja nii riideid kui ka sooja tekki. Kuna tita pea on suur ja toaõhk võib selle kaudu kogu keha temperatuuri liiga palju jahutada, siis peab pisitita ka toas mütsikest kandma. Kui tita sõrmed ja varbad kippusid külmaks minema, pandi talle kätte tillukesed sokimoodi kindad ja jalga sokikesed.

Tekk on omaette põnev teema. Sel ajal, kui meie tita haiglas elas, olid seal kasutusel veel baikatekid. Tavaline baikatekk on küll mõnus ja sobib hästi õigel ajal sündinud titale, aga pisitillukeste titade jaoks on see pisut liiga raske.

Kord, kui meie tita kaalus veel alla kahe kilo, tegi emme koos haiglatädiga katse – nad kaalusid ära tita tekid. Pealistekk ja baikatekk koos linaga kaalusid kokku ühe kilo! Katsu ise magada teki all, mis kaalub pool sinu keha raskusest. Emme seadis küll raske teki tita jaoks kenasti tunneliks, et see talle peale ei suruks, aga siis ei saanud jälle kindel olla, kas tital ikka piisavalt soe on. Haiglatädi soovitas emmel tuua titale fliistekikese. Fliis on küll tehismaterjal, aga see on kerge ja aitab tital soojana püsida – just sobiv ja hea pisibeebile.

Haiglatädid keeravad sageli titad tekiga kapsaussiks või vorstikeseks. See on asendiravi, mis aitab neil püsida mõnusalt looteasendis. Nii tunnevad titad end turvalisemalt, sest käed-jalad ei vaju laiali nagu konnakesel, vaid nad on mugavalt kokku pakitud justangu siis, kui olid veel emme kõhus. Sel moel rahunevad nad enamasti ka siis, kui emmet lähedal pole.

Vahel juhtus ka nii, et meie emme läks titale süüa andma, aga tema polnudki veel näljasena ärkvel ootamas, vaid magas teki sisse mähituna magusasti, arvates, et on alles emme kõhus. Pühade ajal said emmed isekeskis armsalt nalja visata oma tillukeste jõulu- ja näärivorstikeste üle.

Emmedel ja titadel on haiglas kindel päevaplaan. Iga kolme tunni tagant mõõdetakse kraadiklaasiga titade kehasoojust. See on oluline selleks, et teada saada, kas nad tunnevad end ikka hästi. Kas tital on ikka mõnusalt soe või on tal hoopis liiga palav või liiga külm? Päris alguses, siis kui meie tita elas veel oma kosmoselaeva moodi voodis, oli tema naha vastas juhtmeke, mis oli ühendatud kuvöösiga ja aitas seal automaatselt hoida tita jaoks vajalikku temperatuuri. Vajadusel andis see juhtmeke ka märku, kui temperatuur normist kõrvale kaldus.

Kord päevas titasid kaalutakse ja vaadatakse, kui palju nad kaalus juurde on võtnud. Nende numbrite põhjal oskavad arstitädid ja –onud ütelda, kui palju peab titale edaspidi süüa andma. Kaalust sõltuvad sageli ka erinevate ravimite kogused. Seepärast kannavad arstid tihti taskus kaasas pisikest arvutusmasinat.

Kui titad on kakanud või palju pissinud, tehakse neil pepud kenasti puhtaks. Kord päevas tehakse titad ka üleni puhtaks. Päris sageli puhastatakse pisititasid lihtsalt niiske lapikesega, aga kui haiglatädid lubavad, võib titat ka näiteks kraanikausis kähku dušitada või vannitada. Titadele meeldib tavaliselt vesi väga, aga kui nad natuke pelgavad, pannakse nad vette nii, et pehme rätik on ümber keha. Siis läheb kõigepealt rätik mõnusalt soojaks ja märjaks ning tita ei ehmugi. Kui ta on vee soojusega harjunud, võib rätiku vees õrnalt ära võtta ja tita kenasti puhtaks pesta.

Pärast pesu tuleb tita hästi ruttu kuivatada ja riidesse panna, et ta külma ei saaks. Tita saab puhtad riided selga ja ka kuvöösi või voodikesse pannakse iga päev uued linad.

Vajadusel vahetatakse nii riideid kui ka linu tihedamini, sest märgade ja määrdunud riiete vahel ei ole tital hea olla.

Titad saavad süüa iga kolme tunni tagant, väga pisikesed isegi iga kahe tunni järel. Kõik vajalikud protseduurid tehakse enne söömist, sest siis saavad titad kohe pärast einet rahus magama jääda. Nii pole karta, et nad loksutamise pärast kogemata toitu kurku või välja ajaksid. Kui aga tõesti juhtub nii, et tita kakab söömise ajal või kohe pärast seda, siis on mõistlik mähkme vahetamisega igaks juhuks pisut oodata. Piss imendub mähkmesse, aga õrna peput ei tohi happelise kaka sisse kauaks hauduma jätta.

Kuna meie tita alguses ise süüa ei osanud, siis oli tal suus, hiljem ninas, toidukõrs. See on pehme, peenike ja pikk toru, mis läheb ninast otse kõhtu. Arstitädid nimetavad seda kõrt ninamaosondiks ehk keerulises keeles nasogastraalsondiks. Tital ei ole sellega valus, aga see ei ole mänguasi, haiglatädid paigaldavad selle titale hästi ettevaatlikult ja panevad siis plaastriga põse külge kenasti kinni. Kui titad toidukõrt ise lahti ei tõmba ja sond muul moel viga ei saa, vahetavad haiglatädid seda ettenähtud aja tagant. Selle sondi kaudu saavad titad tavaliselt enne sööki ka kõik arstide poolt määratud vitamiinid ja suukaudsed ravimid.

Alguses olid meie pisitita toidukogused väga väikesed ja siis oli tema toidukõrs ühendatud söögiautomaadi ehk perfuusoriga. See on selline automaatne süstal, mis teab hästi täpselt millal ja kui palju peab titale süüa andma. Perfuusorit kasutatakse vahel ka ravimite ja muude vajalike vedelike manustamisel, sest selle aparaadiga saab anda imeväikeseid koguseid hästi ühtlaselt .

Automaatsüstla piiksumine annab haiglatädidele märku, et süstal on tühjaks saanud või on tekkinud pisike tõrge süstla töös. Emmedel pole vaja selle pärast muretseda, turvalise süstla-aparaadi piiksumine ei ohusta titat ega tähenda, et lapse seisund on halvenenud.

Kui meie tita oli juba natuke kasvanud ja tema söögikogused suurenenud, lubas arstitädi emmel hakata talle süstlaga ise läbi ninamaosondi piima andma. Emme ühendas piimaga süstla sondi külge ja iga natukese aja tagant vajutas süstlast õige pisut piima titale kõhtu. Seda nimetavad haiglatädid boolustena toitmiseks. Seitse korda päevas käis emme ise titale süüa andmas, ainult kelle 3 öösel tegi haiglatädi või vana tuttav süstla-aparaat emme eest tähtsa töö ära.

Kuigi emmed võivad tegelikult kogu aeg oma titade juures olla, siis vahepeal peavad ka nemad puhkama ja korralikult sööma. Selleks, et titad, kes ise veel süüa ei oska või ei saa, saaksid ikka kõige paremat ja kosumiseks sobivat toitu, käivad emmed vahetult iga toidukorra eel pumbajaamas või askeldavad ise ja toovad lastele maitsvat piima. Öiseks toidukorraks koguvad emmed päeva jooksul piima ja annavad selle siis haiglatädide juurde piimaruumi hoiule. Kui emmedel endal piima ei ole või ei jagu, siis toovad piimatädid titadele piimasegu.

Kui titad on juba piisavalt hakkajad, algab tähtis ise sööma õppimise protsess. Vahel on see päris pikk ja keeruline ettevõtmine. Toredad haiglatädid, keda kutsutakse ämmaemandateks, tulevad emmedele appi. Iga toidukorra eel ja järel kaalutakse riides titat, et teada saada, kas ja kui palju ta sõi. Arvel on iga gramm! Ise söömine on titade jaoks suur pingutus ja neil kulub selleks palju energiat. Vahel juhtub ka nii, et tita sööb ja imeb innukalt, aga kui pärast söömist kaalutakse, siis ei kaalu ta grammigi rohkem kui enne söömist.

Kehatemperatuur, söömine, kaalumine, pissimine ja kakamine on pisitillukeste titade puhul arstide jaoks väga tähtsad ja seepärast panevad emmed need numbrid hoolega paberile kirja. Seda paberit nimetatakse ema päevikuks ja mõnel emmel võib sellest saada kohe täitsa ema raamat.

Minu emme päevikus oli lõpuks tervelt 12 suurt lehekülge. Haiglast lahkudes annavad emmed oma märkmed haiglaõe kätte ja need lisatakse tita haiglapaberite juurde. Minu emme arvas, et neid märkmeid, kuidas tita päev-päevalt kasvas ja mida tegi, võib olla kunagi hiljem huvitav vaadata. Seepärast kirjutas ta nende märkmete põhjal päris oma raamatu.

Kord päevas käivad titasid vaatamas nende raviarstid. Pühade ja puhkepäevade ajal külastab titasid valvearst. Tavaliselt arstid kuulavad tita kopse ning räägivad vajalikest asjadest. Kui arstid on palunud, siis haiglaõed aitavad mõõta titade pikkust ja pea ümbermõõtu. Vahel on arstid määranud titale raviks ja kosutuseks mitu erinevat rohtu ja siis on hea, kui emme paneb selle teadmise ka enda jaoks päevikusse kirja.

Tavaliselt võetakse titalt kõik vereanalüüsid hommikul. Vahel võetakse proov sutsti näpust, vahel veenist. Emmedel on õigus protseduuride ja uuringute ajal oma tita juures olla. Kui aga emme ise neid protseduure natuke pelgab, siis on parem, kui kogenud haiglatädid üks-kaks-kolm rahulikult vajaliku ära korraldavad. Pisititad tajuvad ülihästi emmede hirme ja kartusi, aga rahuliku emme jutust ja käesthoidmisest võib titale palju tuge olla. Emme lähedus aitab valu leevendada.

Sama kehtib ka teiste protseduuride kohta nagu sondivahetus, nina- ja kurgupuhastamine ehk aspireerimine ja gaasitoru paigaldamine. Kui tita püsib rahulik, on vägagi võimalik, et ei sondivahetus ega ninapuhastus põhjusta talle vähimatki valu. Gaasitoru võib küll tunduda emmedele hirmutav, aga tegelikkuses ei nuta titad mitte sekkumise, vaid ikka nendesamade gaasivalude pärast, mis kõhus pakitsevad. Kui protseduur tehtud, tunneb titagi end reeglina peagi paremini. Kõik sellised „surkimised“ tehakse alati enne söömist, et tita õrna kõhtu mitte ärritada.

Tihtipeale on vaja eriarstidel pisititasid jälgida ja uurida. Kuna nii tillukesed beebid on veel väga õrnad ja haigustele vastuvõtlikud, siis on parem, kui nad püsivad võimalikult samas keskkonnas. Emmed ei pea titasid reeglina teistesse osakondadesse uuringutele viima, vaid peened aparaadid tulevad ise nende juurde.

Ratastel sõidab kohale nii ultraheliaparaat, mis on nagu suur arvuti või televiisor kui ka röntgenimasin, millega saab tita sees olevatest luudest ja organitest pilti teha. Ainus protseduur, kus kõrvalistel isikutel, sealhulgas ka emmedel, palutakse palatist korraks lahkuda, on röntgenipildi tegemine.

Väga vara sündinud pisititadel uuritakse hoolega ka silmi. See käib nii, et kõigepealt tuleb haiglatädi ja paneb titale tilgad silma. Mõnikord käib ta koguni kaks korda. Kui silmapupillid, need on need mustad terakesed seal värviliste osade keskel, on tilkade mõjul hästi suureks läinud, tuleb silmaarst ise kohale. Tal on peas väike vahva kaevurilambike ja ta vaatab läbi suurendusklaasi titale hästi sügavale silma sisse. Vahel punnivad titad hoolega vastu ja suurest võitlemisest on silmad pärast paar päeva veidi turses, aga see möödub peagi. Kõige tähtsam on ju ikkagi teadmine, et lapse silmad on korras.

Intensiivravi ajal elavad emmed ja titad küll eraldi palatites, aga emmedel on õigus kogu aeg oma tita juures viibida. Kui haiglatädid ja arstid on lubanud ja tita seisund võimaldab, siis on väga kasulik ja oluline teha titadele känguruhooldust. Onju tore nimi?! See tähendab, et titasid tuleb võimalikult palju süles ja enda vastas soojas hoida, lasta neil kuulata tuttavaid südamelööke, harjuda lõhnade ja häältega. Titale võib voodikese juurde tuua ka värvilise mänguasja. Talle võib selga panna ka päris tema enda riideid, siis lihtsalt peab emme ise hoolitsema nende pesemise ja hooldamise eest.

Sel ajal kui meie tita emmega haiglas elas, oli veel selline kord, et väikeseid lapsi nagu mina, haiglasse titasid vaatama ei lubatud. Seda tehti vaid pisibeebide kaitsmiseks, sest lastel on haigustele nõrgem vastupanuvõime ja lisaks on neil veel ka päris omad haigused, mida ainult nemad põevad ja edasi võivad anda. Samas teavad kõik, kui oluline on pereks kasvamine ja olemine. Raskel hetkel on vaja olla koos. Mitte keegi ei taha, et imetillukesed titad mõne väljast tulnud haiguse saaksid. Seepärast on ülioluline, et tita ja emme külalised oleksid terved ja puhtad.

Laste jaoks on olemas kindlad reeglid, mille alusel ka neid nüüd haiglasse oma uusi pisikesi pereliikmeid vaatama lubatakse. Issid aga saavad aga oma titade juures käia nii palju, kui soovivad. Siis on emmed ja titad rahulikumad. Ainult öösel, kui haiglauksed automaatselt kinni klõpsavad, lähevad nad koju puhkama.

Minu vanaema on suur ja tema käis meie titat piilumas. Ta sättis end kenasti riidesse, tegi lokid pähe ja pesi enne titaga kohtumist käed mitu korda hoolega puhtaks.

Kui ta koju tuli, siis ta muud ei rääkinudki:
„Sa ei kujuta ette, kui pisike meie tita on. Ta pole isegi mitte nii suur kui konnapoeg, vaid ta on kohe nii tilluke nagu kirp!“

Kuna mind haiglasse veel ei lubatud, siis mõtles emme välja nipi, kuidas ka mina titat päriselt näeksin – ta näitas meile titat palati aknast! Kui tita ennast juba paremini tundis ja enam kuvöösis elama ei pidanud, sai emme teda rohkem süles hoida. Vahel me leppisimegi temaga siis kokku, et tuleme vanaema ja vanaisaga koos tita palati akna alla ning emme tuleb mu väikevennaga aknale. Mina lehvitasin titale ja emme aitas tital ka mulle lehvitada.

Kui tita ennast juba paremini tundis, tegi emme temast vahvaid pilte. Tavalisel titapildil ei saa päris täpselt aru, kui suur või väike laps on. Seepärast kasutas emme piltidel selliseid asju, mille suurust oskavad hinnata kõik ja millega võrreldes saab igaühele selgeks, kui pisike me tita päriselt on. Meil on titast pildid tavalise tita papudega – need on talle hiigelsuured, umbes sama suured kui emme kingad minu jalas. Siis on meil pilt tita jalasäärest ja kraadiklaasi topsikust. Need on peaaegu ühejämedused. Siis on pilt suure veepudeliga – meie tita pole sellest sugugi palju suurem. Ilus pilt on ka sellest, kuidas tita hoiab emme sõrmest kinni. Tema käsi on tibatilluke! Hästi vahvad on need võrdluspildid, kus mu väikevend on kõrvuti ühe oma mänguloomaga – mida aeg edasi, seda pisemaks jääb see mänguloom.

Jõuludeks joonistas emme tita sipukatele päkapiku ja kirjutas „Ma ei ole väike tita, olen hoopis suur päkapikk“. Ahjaa, meil on kodus ka emme saadetud jõulukaardid, kus on peal pisitita käe- ja jalajäljed. Nad olid koos haiglatädiga näpuvärvidega need meile üllatuseks ja mälestuseks teinud, sest keegi ei suuda siiani hästi uskuda, kui pisike meie tita ikkagi päriselt oli.

Emme oli mu väikevennaga haiglas nii jõulud kui ka näärid, aga uue aasta alguses saadeti nad teise palatisse elama, siis tegelikult kodu juba peaaegu paistis, ütles emme. Intensiivist tulnutele on see nagu edasijõudnute tase. Seal sai emme titaga kogu aeg koos olla. Tita magas tema voodi kõrval pisikeses voodikeses ja vahel puges emmele kaissu ka. Tita juurest võeti järjest ära igasugu piiksuvad aparaadid ja voolikud. Seejärel võisid nad juba korra päevas isegi õue jalutama tulla. Tegelikult siis ma nägingi meie titat esimest korda päris lähedalt. Ütlesin väikevennale korralikult elu esimese tere ja tegin talle salaja kähku kalli ja otsaette ühe pisikese musi ka.

Ühel päeval leidsid arstitädid, et minu väike vennake on piisavalt suur ja tragi – oskab ise hingata, süüa ja soojana püsida ja on kaalus tublisti kosunud – seega on aeg minna katsetama, kuidas on elada oma päriskodus. Vahel emmed isegi natuke pelgavad titaga kojuminemist, sest nad on haiglas elamisega juba nii harjunud.

Selleks ajaks, kui meie tita oleks pidanud tegelikult sündima, oli ta juba kaks kuud vana. Alles siis oli ta lõpuks valmis koju tulema. See oli päikseline talvepäev, kui emme meie tita koju tõi. Sellest päevast peale tean ma hästi, mis tunne on olla suur vend. Iga päev õpin ma selles tähtsas ametis üha uusi nippe ja trikke. Mina olen emme suur abimees ja meie tita on lõbus ja tore poiss ning mulle ta meeldib, sest ta kasvab päris kiiresti.

Suveks oli meie tita juba pooleaastane ja seitsmekilone vahva jõmm. Talle meeldis emme süles süüa, mitte eriti palju magada ja talle meeldis nii väga see, kui temaga räägiti ja koos naerdi. Talle maitsesid hirmsasti ta enda varbad ja tegelikult kõlbasid kõik asjad igemete sügamiseks. Suve alguseks õppis ta kõhuli pööramise selgeks ja kesksuveks istus ning roomas juba usinalt. Veel enne sügise algust oli tal hammas suus ja ta roomas ülikiirelt, ajas end igale poole püsti ja käia oskas ta toe najal juba ka. Talle meeldis mänguasju uurida ja kõigega trummi mängida. Sügise alguses hakkas ta häälekalt süüa nõudma: mämm-mämm! Ja nüüd, aastasena, on tal juba neli hammast, ta käib kahel jalal ja on mulle juba vahvaks mängukaaslaseks.

Vahel käime haiglas meie titat näitamas. Seal on terve meeskond spetsialiste, kes tahab näha, kuidas ta kasvab ja areneb. Kaks esimest eluaastat jälgivad haiglatädid ka täiesti tervete ent eriti pisikesena sündinud titade käekäiku suure hoole ja toetusega. Kaks aastat on see aeg, kui enne õiget aega sündinud titad peaksid järele jõudma enda õigel ajal sündinud eakaaslastele. Tihti kohtume me seal haigla juures ka teiste varem sündinud titade ja nende emmedega. See on nagu meie päris oma klubi.

Ja nii me siin siis kasvame ja elame! Vahel tahaksin ma muidugi ise tita asemel emme süles istuda ja temaga rohkem mängida. Siis olen ma emmele soovitanud, et andku ta titale parem pudelist piima. Aga emme naeratab, teeb mulle pai ning ütleb, et tita sööb kähku ära ja siis me teeme jälle kõik koos midagi põnevat. Pealegi on emmel kaks põlve ja mina mahun talle ka koos titaga sülle.

Vahel on mõned kõhutitad väga agarad ja kipuvad siia ilma nii vara, et selle elu algus ei pruugi neil olla kõige ladusam. Kui sündinud on just seesugune eriti uudishimulik enneaegne tita, siis võib see tema perele olla päris hirmutav ja tekitada ka palju segadust.

See raamat on kirjutatud ja joonistatud minu poegadele, Ethanile ja Evanile, meie saatusekaaslastele ja tegelikult ka mulle endale. Ikka selleks, et leida lohutust, turvatunnet ning eelkõige selgust selles keerulises olukorras. Meil, vanematel, ei ole lihtne seista mitme maailma vahel ja säilitada tasakaalu kõiges. Loodan nii väga, et see jutustus teeb teie elu enda pisitita kõrval pisutki rõõmsamaks. Et oleks veel üks helge tugipunkt aknast piiluva päikese, koridoris rippuva enne-ja-pärast-stendi, lähedaste toetuse ning oma pisikese lapse arenemise ja edusammude kõrval, mida südames hoida, et jaksata. Vahest ehk ongi kõige olulisem teada, et te ei ole kunagi oma murega üksinda. Julgege suhelda, rääkida ja küsida!

Minu tita-raamat sündis tänutundes Tallinna Lastehaigla titamajale koosveedetud aegade mälestuseks. Et neil ja kõigil teistel haiglahaldjatel kõigis teistes pisititade haiglates ja osakondades jaguks ikka ja alati südamesoojust, hellust, headust ja tähelepanu kõigile pisikestele patsientidele ning pikka närvi, kannatust, toetust ja inimlikku mõistmist nende vanemate jaoks. See on see, mis tegelikult loeb.

Ma soovin nii väga, et igast pisikesest saaks kord suur!

Eva Herrera©

Enamuse siinloetust panin märksõnadena kirja Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonnas neil öödel, kui oma pisikese und haiguse ajal teise korruse esimeses intensiivis valvasin. Kribasin hämaras valguses põlve otsas käepärasele kätekuivatuspaberile ja mõtlesin, et kui palju on meil, erineva taustaga emadel, siin ühist. Kõik need hirmud ja mured, sageli ka teadmatus, ent samas ka pisikesed naljad liitsid meid väga.

Miks ma kirjutasin? Seepärast, et nii mina kui mitmed minuga koos haiglas oma enneaegsete laste juures viibinud emad tundsid puudust lihtsast, olukorra eripära arvestavast, haigla igapäeva elu ja toimetusi selgitavast materjalist. Paljud toimingud ja väljendid, mis õdede ja arstide jaoks on igapäevatöö ja käibefraasid, tekitavad sageli meditsiinikaugetes vanemates asjatut hirmu ja segadust. Uuele asukale küll tutvustatakse päevakorda ning kõike muud elu-olu ja lapse tervisega seonduvat, kuid sageli läheb suures infotulvas murest niigi murtud vanemate jaoks mõni oluline killuke kaduma. Teisalt, kõik ei saagi korraga meelde jääda ja kõike uuesti üle küsima hakata ka nagu alati ei tihka ega oskagi. Ehk on just siis sellest väikesest kirjutisest veidi abi. Samas rõhutan, et ärge kartke ja küsige julgelt õdedelt või arstilt, kui teil midagi hingel kripeldab või segaseks on jäänud.

Miks ma kirjutasin sellises vormis? Esiteks kindlasti seepärast, et sedasama lugu olen ma teatud mugandustega jutustanud oma vanemale pojale, kes polnud pisema sündides veel kolmeaastanegi. Kuna kogu see olukord puudutas ja puudutab siiani väga sügavalt ka teda, siis tundsin, et rõõmsate piltidega ilmestatud selgitava juturaamatu abil suudan ma aidata kogu seda väikese inimese peas ja südames tekkinud küsimuste sasipundart paremini lahti harutada. Lisaks on tõenäoline, et enneaegsena sündinud pisipoiss soovib kunagi ka ise teada, mis ja kuidas oli. See on väga tähtis osa tema elust ja selle algus pole olnud kahtlemata tavapärane.

Nii siis tunduski mulle täiesti loomulikuna esitada see tegelikult karm ja tõetruu lugu rõõmsates toonides lapse suu läbi. Teiseks usun, et üks tugev peotäis positiivsust selles nukras ja hirmutavas olukorras ei tee kellelegi paha.

Osakonnad, kus pisititad ja eriti pisikesed titad kosuvad, on oma elurütmi ja korralduse poolest nii erinevad tavapärasest. Alustades sellest, et kui kõik alati arvavad, et haiglas on hirmpalju aega ja kohutavalt igav päevi surnuks lüüa, siis seal seda muret ei ole – programm on tihe ja hea, kui ema endale veidi aega leiab. Talvisel ajal ei saanud me üsna ruttu enam aru, kas kell on 6 hommikul või 6 õhtul. Ja elu näitas, mida aeg edasi, seda kiiremaks ja tihedamaks päevakava läks.

Ma ju tean, et see kõik ei ole üldsegi lihtne. Haiglas ei ole kerge olla. Enda last on raske näha kannatamas. Tean, kuidas juhuslikult mööduva kiirabiauto nägemine veel tükk aega hiljem võpatama võib panna, kuidas piiksuvad aparaadid kummitavad veel kaua pärast nende kadumist poodides-pankades-liftikellades, kuidas öö ja päev lootusetult sassi lähevad. Tean ka seda, kuidas murest murtuna kõige hullemat kartes ei julge oma kallist last endale justnagu südames väga lähedale lastagi. Hirm tema kaotamise ees on nii kohutav. Süütunne, kuigi süüd tegelikult enamasti ei olegi, pitsitab kibedalt kusagil peidus. See tunne, mis mind valdas siis, kui alguses oma pisipoega iga päev intensiivravi osakonnas vaatamas käisin, oli kohutav. See ei unune kunagi. Iga kord soovisin osakonna uste vahel käsi puhastades, et näeksin läbi seinte, veendumaks, enne kui mu keha ja mõistus kohale jõuavad, et kuvöös on kenasti omal kohal ja mu lapsega on kõik korras. Need loetud sammud osakonna uksest palatini olid alati kõige hirmsamad teadmatuse ja enese rahustamise, samas halvimaks ettevalmistamise hetked. Kuigi tema seisund muutus vahepeal ka väga halvaks, siis oli õnneks kõik siiski alati omal kohal. Ja meil läks õnneks. Aga kõigil ei lähe.

Titamajja kolimine oli suur kergendus. Samas selle maja teisel korrusel kehtiv kord, kus lapsed ja emad elavad eraldi, muutus pikapeale kurnavaks ja painavaks. Nii väga oleks tahtnud olla segamatult kogu aeg oma lapse kõrval. Teda hoida ja kaitsta. Selles mõttes oli kolmandale korrusele pääsemine tohutu edasiminek, see mõjus hästi ja arendavalt meile mõlemale.

Tean ka tunnet, kuidas tahaks oma last nii väga sülle võtta ja hoida, aga kuidas aparaadid seepeale läbilõikavalt piiksuma hakkavad ja näitavad, et lapse seisund halveneb. Päris sageli tuleneb see vaid ema erutusest ja kiiresti löövast südamest – emaga veel väga tihedalt seotud tita mõistab südamekeelt ja erutub, kui kuuleb või tunneb, et ema on ärevuses. See on ka põhjus, miks pisike võib õdede käes palju rahulikumalt käituda, aga seepeale ei maksa meelt heita, kõik hakkab pisitasa sujuma.

Ka seda veidrat tunnet tean, kui võtad oma pisikese sülle ja su oma käed on kuidagi liiga suured ja pikad tema jaoks – nii pisikest kullakest ei saagi nagu hästi süles hoida, kaisutada ja piisavalt toetada, ta kaob justkui su suurde sülle ära. Kuigi ma olin ka varem vastsündinuid sülle võtnud ja hoidnud, siis miski sellest ei sarnane enneaegse lapse hoidmisega, kes on kuvöösis nii soe ja niiske ja lõtv, ent samas vahel ootamatult äkilisi-jõulisi liigutusi teeb. Selle kõigega tuleb lihtsalt harjuda ja arvestada.

Kogu niigi raske olukorra tegi minu südames raskemaks aga see, et mul oli kodus kolmeaastane kodune laps, kes oli harjunud minu pideva kohal- ja lähedalolekuga. Kõik toimus nii äkki ja kiiresti, et ega mul suurt võimalust polnud temaga rääkida ja teda rohkem ette valmistada ja nii kukkus temagi ootamatult tundmatusse. Hullemasse tundmatusse, kui see hoomamatu vennaks saamine muidu oleks iial tähendanud.

Iga laps ja lugu on erinev, kõigist asjadest ja suure inimese hirmudest ei tohigi väikelapsele rääkida, aga ma pidasin vajalikuks oma kolmeaastasele päris paljusid asju selgitada ja talle arusaadavaks teha. Mõistagi ei osanud ta ise paljut küsida, aga näha oli, et teda ühelt poolt painas ja teiselt poolt ka huvitas kõik tema ümber ja meiega toimuv, eriti see, miks mind tema juures pole. Minu jutustuste peale elavnes ta alati, kuulas huviga ning küsis palju küsimusi. Ja küsib siiani. Nüüd küsivad juba mõlemad.

Asju pole vaja ülemäära ilustada, sest keegi ju lõpuks ei tea, millal valed üle pea kasvavad ja tõehetk võib olla seda valusam. Samas, raseduse edenedes ei saa hakata kohe ka last hirmutama, et tita võib mingil põhusel varem sündida või üldse „ära kaduda“. Kuna meie tita olukord polnud päris tükk aega just kõige parem, olime haiglas kokku kaks kuud, siis pidin ma ise olema valmis halvimaks ja jätma endale alati võimaluse sellest ka suuremale lapsele temale sobival moel selgitusi jagada ja toeks olla. Kuigi paljud pidasid mu käitumisviisi ja teemakohaseid selgitusi nii väikesele lapsele naeruväärseks, et mida see kolmeaastane ikka taipab, siis elu näitab, et taipab päris paljut ja kahtlemata huvitab teda, miks pole emmega kõik korras, miks emme on mures, närviline, hirmunud, kurb, väsinud ja vahel ka pisarais. Miks tema ei saa koos emmega haiglas elada ja isegi mitte väikest vennakest vaatama tulla? Ta vajas vastuseid, et hinge ei jääks aastateks kriipima rahutus, valus teadmatus ja segadus.

Aga kogu selle valu ja mure juures tean ma nüüd ka seda, et enneaegsena sündinud laste vanematel on ka üks suur õnn ja rõõm rohkem kui tavaliste titade vanematel – seda kiidetud, alati liiga lühikeseks jäävat ja sageli tagaigatsetud õnnelikku „titaiga“ on neil märkimisväärselt kauem. Kui muid suuremaid muresid pole, siis olgu vähemalt see armas teadmine see, mis teie ebakindlust ja vahel ka nukrust täis päevad juba ette rõõmsamaks värvib.