Tere taas! 🙂
Terve kuu kadus vahepeal nagu mutiauku? Mul on teile niiiiii palju rääkida, et mitu päeva olen siin juba mõtelnud, et millest siis nüüd ometi alustada. Ma ju tean küll, et postitamata on veel ka varasemast ajast mitu lugu, mis ootavad mustanditena oma järge ja kirja panemata on mitu mõtet, mis samuti ammu pinna all kihelevad. Ega nad tulemata jää. Ma nii väga soovisin enne juuli keskel Eestisse sõitmist saada purki vähemalt meie eelmise aasta pulmaloo, et saaks siis sujuvalt jätkata meie värske Eestis aset leidnud pulma kajastamisega. Aga aeg sai enne otsa ja ju see hullumeelne lugu sellest, kuidas me siin eelmisel aastal peoks valmistusime, tuleb siis ühel hetkel koos teiste pulmalugudega, sest juba ainuüksi mulle endale ja ka terviku mõttes on nii oluline, et see ikkagi kirja saab. Praegu aga on mu emotsioonid nii värsked ja ehedad ja kõik see kuu aega, mis ma siin vaikisin, oli kõike muud kui mahauneletud aeg. See oli sulaselge kvaliteetaeg kõige kallimatega, organiseerimise intensiivtreening ja napi une aeg. Sekka sattus ka muid olulisi ja huvitavaid seiku – näiteks see, kuidas ma hambutu roosa pajakindaga hambaarsti juures käisin ja hiljem temaga Tallinna vanalinnas jalutasin. Te ju tahate teada, miks nii? 😉
Kokkuvõtvalt võiks kogu seda hullu juulikuud alustada sellega, et kuu alguses algas mu hullul emal puhkus ja tal oli hulljulge plaan tulla oma puhkust veetma meiega teadmata, kas saab tagasi lennates või peab ta end mahutama kaheks ööpäevaks meiega koos me keskmise sõiduauto tagapingile 2328ks kilomeetriks. Igal juhul kolis ta juuli alguses meie juurde sisse ja hakkas hamstripreili Giuliettaga tuba jagama. Lisaks sellele, et see tähendas meie majapidamises suuremaid menüümuutuseid…
ehk suuremas koguses besee, vahukoore ja marjade manustamist oli selleks hetkeks lõpuks kindlalt selgeks saanud ka see, et meie pulmapidu toimub 21. juulil. Ei, mitte tuleval aastal, ikka sellel samal ju. Aega oli korraldamiseks… nagu praegu nentida võib, siis minu jaoks täiesti piisavalt 😀 Kogu seda organiseeritud kaost (mõiste, mida Andrease kasutab minu olemise mudeli kirjeldamiseks – valitseb totaalne kaos, aga mingil veidral moel orienteerun ma selles laitmatult ja oman teiste üllatuseks alati täielikku ülevaadet kõigest), märkas mu ema tõsimeelselt nentida, et ma peaks hoopis pulma/peokorraldajaks hakkama. No et see tulevat mul jubehästi välja. Eksole, juba kolmas isekorraldatud pulm ju kah 😛 Ema suust, kelle kõrgeim tunnustuse tase läbi mu elu on olnud “kui külm ära ei võta, siis saab sust ehk veel isegi asja” oli see ikka täiesti uus tase. Sest sellesama külmajutuga võttis ta mu keskkooli lõpus direktorilt kiituse vastu lapse ehk siis minu hästi kasvatamise eest, külmajutuga lõpetasin ma omal ajal ülikooli, võitsin kõiksugu konkursse, külmajutuga on tulnud ka kõik mu õeks saamise ja olemise suuremad ja väiksemad edusammud. Ja nüüd siis korraga tulebki mul tema meelest midagi päriselt hästi välja? See oli ja on hea tunne. Ok, kirjutada oskan ma tema meelest muidugi ka, aga sellega ei teeni ma ju midagi ja kuidagi peaks üks täisinimene ju ometi ka elatist teenima või nii? 🙂
Ema saabus 4. juulil ja selleks ajaks olime meie just jõudnud endale hankida riided, mida pulmas kanda. Ega ju pakilist vajadust polnud, oleks saanud ka eelmise aasta omadega, aga kuidagi tekkis õige tunne just nii ja sedaviisi.
Tapvalt kuumad suveilmad muutusid ema saabudes suhteliselt talutavalt soojaks ja siis sai lõpuks ka poistel kool selleks õppeaastaks läbi. Andreas pühkis poiste tunnistusi lugedes pisaraid ja oli hirmus uhke nende üle. Ma olin ka uhke ja õnnelik ja tänulik. Mu ema oli ka. Nende Eestis mahakantud ja nurka aetud laste väikesed tragid edusammud on olnud kogu seda võitlust siin väärt! Täiega. Kohe ilmatuma tore oli kooliaasta lõpupeole minna kogu laiendatud perega. Siin pole küll kombeks õpetajatele lilli ega muud viia, aga imelik inimene Eestist nagu ma olen, siis uurisin poistelt, kas nad sooviksid oma õpetajatele lilli viia ja nii nad siis koos kooli poole vantsisid. Õpetajad olid varbaotsani liigutatud 🙂
Kui poistel kool läbi sai, oli Andreasel veel nädala jagu tööl käia. Aga nädalavahetuse tegi ta mu ema nimel peaaegu vabaks, sest meil oli meil kindel plaan emale Säntist ehk meiekandi Alpide algust näidata. See tipp paistab siin kaugele kätte ja kodu juurest on alati hea näidata, et vaata seda pikka ja peenikest torni seal tipus, vaat sinna juurde saab minna ja vaade on sealt selge ilmaga nii äge. Pealegi oli Vancul juba eelmisel aastal kange plaan oma baba sinna viia. Esimesel korral kartis ta ise nii hirmsasti ja nüüd oli tal arvamus, et eks baba ju kardab ka ja ta peab isiklikult kaasa tulema, et baba hirme hajutada. No et kui tema juba julges, siis pole babal midagi karta.
Mäkke tõustes, nagu korralik turist kunagi, tegi ema pilte lumest. Eestlane teeb lumest kui eksootikast pilti, saate aru? Minu jaoks oli see nii kohutavalt armsalt naljakas, sest ega meil Eestis suvel ju lund ei ole 😉
Kui all oli hirmus kuumus, siis üleval ajas ema endale hädaga Vancu pisikese dressika selga 😀
Ja kes siis söömata mäe otsast alla tuleb? Kes iganes, aga mitte minu ema. Suur Pavlovalaadne asi kadus ja ema oli rahul 😀
Vanc oli ka rahul. Vaade pilvedest kõrgemal oli ju igati tore. Oma söögi andis ta täies noosis Andreasele, sest jälle polnud nagitsad õige maitsega. Pole teada, millal see laps ka midagi muud sööma suudab hakata.
No ok, kui juba rahulolemiseks läks, siis Tan oli Happyga kodus sahisevalt rahul ja meie olime ka kohe kõigega rahul 😀
Lisaks sellele, et meil oli hea meel selle üle, et me saime mu emale Säntist segastest ilmaoludest hoolimata ikkagi hea nurga alt näidata, oli meil hea meel ka selle üle, kui palju me haihambuline Vanc on vahepeal arenenud ja kui paljudest suurtest hirmudest on ta suutnud võitu saada 🙂
Sel samal nädalavahetusel oli me kodulinnas Wilis parasjagu linnafestival – lastel algas ju just koolivaheaeg ja paljudel vanematel seetõttu ka puhkus. See tähendas sisuliselt seda, et peatänava oli palistatud kõiksugu toredate toidu- ja joogikohtadega ja nii saime ka meie paaril korral head ja paremat söömas käia ja mina ei pidanud kodus süüa tegema. Milline kergendus! Eks seda vahukoort vahustada ja beseed pudistada ongi ju jube keeruline 😛
Ühel kuumal õhtul käisime kolme silla juures Happyt ujutamas. Vette läks kahara sabaga kohev suur koer. Välja tuli märg ja kondine koer. 😀
Lisaks söömisele ja ringitatsamisele lasime emal ka magada. Alguses arvasin, et ehk saab ema paremini magada siis, kui koer teda kogu aeg ei nuhi ega tuhni. Panin isegi sildi uksele, et olgu kõik tasa, sest siin magab meie baba. Aga ei midagi. Valvur istus ja inises ukse taga juba kell 5 hommikul ja siis ei saanud enam mina magada. Nii tungivat huvi pole Happy varem veel üles näidanud.
Tegin ukse lahti ja tadaaa, ema sai endale kõige õnnelikuma kaisulooma 😛 Mitte et ema ise selle üle õnnelik ei olnud. Kõik minu elu maasmagavad koerad on tema kiirendatult voodikoerteks teinud 😛
Allesjäänud nädala oli Andreas üle pea töös, elas koeraga kontoris ja tuli temaga vaid ööseks koju. Nagu ikka on tal alati enne puhkust hull tamp peal ja koeral oli jahutatud kontoris lihtsalt parem. Meil emaga oli seeläbi liikumisvabadust rohkem käes. Vabadus käia emaga koos poes ja otsida mu pruutneitsile kõige nunnumat kleidikest ja siis näiteks käia ema ja poistega jäätisekohvikus ja toimetada niisama pakilisi asju ja sekka uurida ka meie kohalikku elu-olu. Korra võttis Andreas meid emaga kaasa mäkdoonaldsisse kohvi jooma, kui nad Dennyga lõunale tulid. Dennyl oli kaval plaan tellida endale BigMac ilma saiata ehk ta arvas, et ju see tuleb siis ilma vahesaiata ja saab enda meelest endale parema burksi. Aga ei midagi! Ilma saia ja kurgita BigMac näeb välja just seesugune karbitäis :
Järgmine kord võiks ta tellida sellesama burksi täishinnaga endale näiteks ainult salatilehti. Oleks veel vingem tase 😀 Me ei jõudnud emaga seda ilmaimet ära itsitada 😀
Vahepeal oli emal aega ka lihtsalt puhata ja kuigi mina muretsesin, et äkki tal on koletult igav, siis ta väitis, et ta naudib mittemidagi tegemist. Kah variant ju 😀 Ja siis lahendas ta rõdukuumuses ristsõnu kuniks mina käisin veel kiiruga kontoris pulmadeks ettevalmistusi tegemas – Päikesesõle faile ettevalmistamas, et Templitehasest suur isemärguv tempel ja Rondemorist hirmus ägedaid plekkkruuse meenutavaid tasse tellida. Iga viimane kui hetk oli arvel ja asjad pidi liikuma sujuvalt, et ometi jõuaks. Eks ma tegelikult valmistasin failid ette ka liputrükkimiseks ja paljuks muuks, aga ma suhtusin juba siis asjasse nii, et teen palju jõuan ja kui ei jõua, siis pole mitte midagi sellest katki. Ja siis otsisin ma põhupakke ja kedagi, kes meie peole tuleks grillima ja välikäimlat ja soojakut ja telki ja mööblit ja fotograafi ja mida kõike veel. Vahepeal tundus, et Eestis asju telefoniga ajada oleks miljon korda lihtsam, aga ei midagi, kirjutasin ja joonistasin ja suhtlesin ja sain kokkuvõttes kenasti hakkama.
Vahepeal oli selgeks saanud ka see, et Eestisse sõidame me autoga. Kogu kambaga, mõtleks. Või no ok, meie preili hamster läheb komandeeringusse teise preili hamstri juurde. Auto kasuks otsustasime lõpuks seetõttu, et esiteks oli koerale siin hotelli leida nii pikaks ajaks liiga keerukas ja kulukas ja pealegi arvasime me, et mammal on kindlasti hea meel Happyga taas kohtuda ja meil on oma autoga tulles suurem vabadus kohapeal ka liikuda. Oli ju plaan kindlasti Tartusse ja Lõuna-Eestisse ja ehk ka Saare- ja Muhumaale jõuda ja ringi vaadata. Pealegi on autosõit märksa odavam kui meie kõigi lennupiletid kokku maksma oleksid läinud.
Igal juhul istusime me – viis inimest, üks koer, kaks kaisulammast, viis õhukest tekki, kolm patja – 15. juuli hommikul kell 9 autosse ja alustasime oma peadpööritavat 2328kilomeetri pikkust ekspeditsiooni nimetusega “200kilone kobra 100liitrises akvaariumis ehk vaalad hapukoorepurgis ja õnnelik Happy” Eesti suunas. Algus oli väga reibas.
Ainus kindel asi oli see, et 17. juuliks, mamma 94. sünnipäevaks peame me Eestis kohal olema. Mina lootsin sinisilmselt, et meil on aega selle pika teekonna jooksul ka pulmapeo asju arutada, sest Eestis pidi kohe kiireks-kiireks minema. Aga seda aega polnud meil mitte, kogu aeg oli kiire ja hirmus lõbus. Järgmisel varahommikul olime me kesest Poolat ja püüdsime veidi magada, aga ega see suurt magamise moodi asi välja ei näinud küll. Ainsana oli ruumi koeral ja kuna ta hoolega jälgis parklas toimuvat ja kõiki neid toredaid koeri, keda pissitamiseks ja jalasirutamiseks ja veejootmiseks autodest välja võeti, siis oli tal vaja sellele häälekalt ka kaasa elada. Nii palju siis meie kosutavast unest.
Vancu turvaiste nagises nahkkattel võikalt iga ta pisimagi liigutuse peale. Aga ühel hetkel suutsin ma uinuda. Andreas niheles nii ja niheles naa, aga suikus põgusalt unne temagi. Selg tegi hullult haiget, aga kuidagi sai ta hakkama. Ema oli õnnetult teinud Vancuga kohavahetuse ja istus kokkulitsutult ja liikumisvõimetult tagaistmel ajal, mil Tan oma suure kerega läbi une kogu pingipikkuse hõivas ja vaesel Vancul ei jäänud muud üle, kui seista kahel väiksel jalal pingi nurgas sirgete jalgadega, selg vastu auto lage ja käed ees pikalt allapoole rippumas. Longus pea nende vahel. Õues hakkas kergelt koitma, kui me avastasime emaga ta seal sedasi rippumas suht samal hetkel ja unesegaselt ei taibanud esimese hooga me kumbki, et mis joogaga ta seal nüüd tegeleb. Esimese pauguga arvasime, et ju ta lihtsalt lollitab ja see ajas närvi. Siis aga selgus, et tal, vaesel hingel, pole rohkemaks ruumi ja see oli korraga nii halenalajakas juba – ikkagi vaalad hapukoorepurgis, eksole! Ma oma peaga oleksin Vancu asemel end väsimusest lihtsalt Tannu peale magama keeranud, aga Vanc ei tahtnud venda ega kedagi teist meist häirida. Tegime talle siis ise veidi ruumi ja püüdsime edasi tukkuda.
Järgmisel varahommikul ehk 43 tundi (koos ajavahega) reisi algusest hiljem ehk siis me mamma sünnipäeva hommikul kell 5, sõitsime me sahinal maja ette. Elus ja terved, väga väsinud aga samavõrd õnnelikud ka, sest me tegime selle hulluse ju ära! 😀
Selgus, et mamma polegi veel tegelikult magama läinud ja üllatuseks kaasatulnud Happy oli mammaga kohtumise üle samarõõmus kui mamma tema ja meie kõigiga kohtumise üle. Kiired sahmimised ja sättimised ja mesimagus uni! Edasi läheb nüüd veel pöörasemas taktis, sest me pulmapidu on… ju nelja päeva pärast!? Ja enne tuleb veel mamma sünnipäeva pidada ja miljon muud asja korda ajada 😀
