23rd October 2017
, Elu ilusad hetked, Meie elu Šveitsis, Natuke nalja ka, Tervishoid

Uus koolimaja ja lillkapsa kaitsemask

Kui ma hommikul Vancut äratama läksin, pidin peaaegu röögatama, sest silmanurgast nägin, et midagi on väga teistmoodi. Meie hamster Giulietta oli otsustanud hakata meistersportlaseks ja roninud kuidagi oma suure akvaariumpuuri lae alla. Hea, et meil seal kate peal on. Nüüd jäi ta mulle igal juhul vahele ja näitas uhkelt oma võimeid 😀

Tänasega sai poiste neljanädalane sügisvaheaeg läbi. Koolivaheajal kolis kool linnast välja uutesse ruumidesse.

Küla, kuhu kool kolis, Andreas teadis. Otsisime koolimaja, seda Tan umbestäpselt teadis ja siis otsisime sissepääsu. Seda ei teadnud ka Tan enne tänast. Vanc vahtis vaid õudusjudinatega aknast välja ja koolimaja ees uuris kõhklevalt, et kas me ikka tuleme tundide lõpuks tagasi. Uued asjad on talle hirmsad, aga õnneks olime me kodus asja enne hoolega läbi arutanud ja rääkinud, et tal vähekenegi lihtsam oleks. Samas ise omapead sinna sõita ei oskaks ma ka praegu.

Kool asub suurema tööstus/kontorihoone ühes tiivas. Kõrged laed, avarus ja palju õhku ja valgust. Samas oli uksest sisse astudes kohe mõnus ja soe tunne. Neil on ruumi ruumiga mängida 🙂

Asjad panid poisid garderoobi. 42 lapsega koolis saab edukalt hakkama ühe ruumiga. Noh nagu ühe mammutkooli suurklass või nii. Kui Tan omal ajal esimesse klassi läks, oli neid klassis 36.

Esimesena võtsime suuna Vancu klassile. Neil on klassis kaks uut last, nüüd siis kokku 11. Klassiõpetajale lisaks on kogu aeg kohal ka kaks abiõpetajat 🙂

Kui neil vanas majas oli kaks eraldi klassituba, siis nüüd on üks suur, aga jagatud ruum. Puhkamise nurk, seal, kus kuubikute tagant paistavad oranzhid kotttoolid, ootab alles kardinat ja vaipa. Kõik päevad algavad ja võetakse kokku ringis neil samadel kahel pingil ja kuubikutel istudes. Sotsiaalsete oskuste ja muusikatunnis istuvad nad seal ja vahel koolipäeva keskel mängivad libahundi-mängu ka samas kohas 🙂

Ja hambapesu on koolis möödapääsmatu. See võimalus on alati klassiruumis olemas 🙂

Klassiruumid asuvad järjest suurte klaasseintega koridori peal. Pildil tundub küll ehk veidi steriilne ja kõle, aga tegelikult kisub seal astudes pilk kohe klassiruumidesse sisse kiikama ja nii on väga mõnus. Paremale jäävad neli klassiruumi – keskastme esimene klass (meie mõistes 3.-4. klass), kus Vanc käib, keskastme teine klass (meie 5.-6.), kus Tan on ja ülaaste (7.-9. klass). Viimane ruum on kunsti- ja käsitöötundide läbiviimiseks mõeldud suur ateljee.

Vancu klassiruumist liikusime Tannu klassi.

Puhkenurk. Andreas ja Vanc pidasid plaani sinna pikemaks jääda. Poleks tunnid alanud, siis nad praegu arvatavasti põõnaks seal vildiste kivipatjade vahel 🙂

Seal saab niisama olla ja raamatuid vaadata ja lauamänge mängida. Koolipäeva jooksul on kaks vahetundi ja sel ajal on kõik lapsed iga ilmaga õues. Pika koolipäeva sees ka pisemaid pause ja alati on aega ja võimalust teha ka muud, kui istuda ainult pingis 🙂

Eraldi arvutiklassi pole. Tannu klassis on neil kümne peale viis arvutit. Infot otsivad ja esitlusi teevad nad enamasti kahepeale.

Siin klassis päeviti elavad üks tüdruk ja üheksa poissi ja maruvahva särtsakas noor õpetaja, keda õitsvas puberteedieas seltskond hirmsasti armastab. Näidiõpetaja! 🙂

Ülaastme klass oli suht sarnane Tannu klassile ja edasi liikusime me ateljeesse. Minu kaks unimütsi astusid uksest sisse sedasi:

Kõik need käsitöö- ja kunstimaterjalid olid varasemalt vanas majas surutud maast laeni riiulitesse ühes 8ruutmeetrises ruumis. Nüüd on seal ruumi 80 ruutmeetrit ja riiulitel on veel vaba ruum laste isiklike kastide ja tööde jaoks. Seal pisikestes sinistes riiulikastides on muide suled ja muu seesugune vahva pisikraam 🙂

Lõngad ja kangad.Terve seinatäis!

Meisterdamise ja puutöö nurk alles elab ennast sisse ja ootab oma riiulit.

Joonistamise ja maalimise osakond on aga igati valmis juba tänaseks päevaks:

Teisel pool suurt koridori on suur söögisaal. See Klimtilik vaip!! <3

Ja koridori peale jääb ka ühest seinast avatud nõupidamiste ruum õpilastele.

Huvi pärast käisime uurimas nurga taga asuvat ja teistest pisut eraldatud algastme (lasteaia viimane rühm + 1.-2. klassi) ruumi. Neil on eraldi kaks tuba – üks on selgelt õppimise ruum viiele 2. klassi lapsele.

Ja teine, see suurem ruum, on istumiste, raamatu-uurimiste, mängimiste ja kõiksuguste koostegemiste ruum.

Seal on magamise nurk (algastme lastel on pikutamise aeg koolipäeva keskel, kes tahab võib ka päriselt magada) ja päris oma mängunurk. Šveitsi värk ikka 😛

Pisemate ja suuremate koolilaste ruumide vahele jääb suur mänguruum, milles pikapäevarühma pisemad lapsed saavad pikutada ja mängida. Lapsi on võimalik kooli saata õpetajate ja abiliste hoole alla hommikul paar tundi enne kooli ja õhtul kella 19ni. Lastehoid toimib alati ka koolivaheaegadel. See mängumaja on nii suur, et sinna mahuksin vabalt turnima ka mina koos Andrease ja terve karja lastega. Antud hetkel istub Vanc seal teisel korrusel rohelise seina taga 🙂

Suures eesruumis on erinevaid mänge ja võimalusi, millest isegi Andreas rahulikult mööduda ei saanud. Et kas me tahaksime ka sellises koolis käia? Jah, me tahaksime! Kui ma kunagi ise omaenda kooli peaksin tegama, siis oleks see paljuski sarnane, ainult natuke rohkem minu nägu. Vist 🙂

Juhataja pidas tervituskõne ja kordas taas, et ka kõik vanemad on kooli väga teretulnud. Ta pani uuesti ka südamele, et mitte keegi ei tohi välisuksest ja garderoobist kaugemale tulla välisjalatsites. Vanemate jaoks on olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab tõmmata otse jalanõude peale, kui ei soovi neid ära võtta. Ja kooli sisenedes on tungivalt soovitav pesta puhtaks ka käed. Uutele vanematele pandi südamele, et kuna meie koolis on immuunpuudulikkusega laps, siis tema kaitmise nimel peame me kõik pingtama veidi rohkem. Tema olukord on viimase aastaga veidi kehvemaks jäänud, haigus süveneb, aga ta tahab nii väga koolis käia. Laste juhendamise eest kannavad hoolt õpetajad. Ma leian, et see on väga mõistlik, et sellist asja ei varjata ja räägitakse ausalt ja hoolivalt nii õpetajate, laste kui vanematega.

Kui me tund aeg hiljem koolimajast väljusime, siis viidi meie ees trepi juurde ka silt. See on hea, siis me ei pea me õhtul nii kaua otsima õiget kohta 😉

Koolist lummatud Andreas arvas, et täna on väga eriline päev ja haaras tööle minnes sarvesaiad endaga kaasa. Uus kooliveerand võib ametlikult alata!

Aga lõpetuseks tahan ma teile näidata hoopis üht naljapilti. Mul oli laupäeval hirmus lillkapsa isu. Leidsin tanklapoest lillkapsa ja panin selle korraga toorelt nahka. Vancut magama saates oli ta heitunud. Ühelt poolt tahtis ta nii väga, et ma talle Härra Q raamatut loeksin ja teiselt poolt ei suutnud ta taluda seda õhkõrna lillkapsa lõhna, mille ma maitsavat köögivilja krõbistades endaga koos tema tuppa olin toonud. Siis tuli tal aga idee, kuidas ta mu lillkapsasöömise üle elab ja saab samal ajal ikkagi raamatut kuulata. Vahtis siis sealt isetehtud lillkapsa kaitsemaski seest mulle otsa ja palus mul endast pilti teha. Ok, pilt tehtud, mis edasi?

“Kirjuta sinna pildi juurde, et sedasi juhtub siis, kui ma lillkapsa lõhna tunnen.”

“Ok,” vastasin mina ja siin see pilt siis on. Ta ise arvas et ta ei söö ta enam kunagi kogemata paneeritud lillkapsast kananagitsate pähe. 😛

Kuidas teie ebameeldivate lõhnadega toime tulete? 🙂

 

Comments 6

  1. Meie kooli sotsiaalpedagoog tegi endale täna sööklasse minnes sallist umbes samasuguse maski, sest sööklas olevat olnud nõudepesulapi lõhn. Õpilasi ei olnud, vaheaeg, aga mind tõsiselt huvitab, kas ta oleks ka õpilaste nähes maski taha varjunud? Tõenäoliselt jah. Katsume vähemalt inimlike naljadega kompenseerida seda, et meil on 400+ õpilase kohta ainult paar lesimisnurka valitud seltskondadele ja lauajalgpalli pole vist üldsegi (pinksilaud ja ronimissein siiski on!).

    1. Post
      Author

      Hee, mulle meenus nüüd koolisöökla nõudepesulapi lõhn! Brrrr, see oli jube! 😀
      Inimlikud naljad leevendavad paljut. Õnneks. Mis mulle Eesti koolide juures meeldib on see, et kitsastes tingimustes ja väheste vahenditega suudetakse ikkagi toredaid asju leiutada ja luua. Ju see inimlik vajadus on. 🙂

  2. Minu esimeses koolis, 20. Keskkoolis, oli jube söökla koos joodikutest kokkade ja nõudepesulapi-tubakasuitsu- kõrbenud toidu – tont- teab-mis-räpa ebameeldivate lõhnadega 🙁 Maksin seal söögiraha vaid 1. klassi esimese kuu – ja siis kuni 9.kl lõpuni söögiraha ei maksnud ega jalga sinna ei tõstnud. Kui oli vaja minna kokandustundi (õppeköök asus söökla taga), siis sai nina kinni pandud. Õppeköögis meie ise tekitasime häid lõhnu, see oligi ainus normaalne saareke seal. Lilleküla Keskkooli söökla tundus väga normaalse ja puhta koolisööklana.

    Köögivilja keetmise lõhna ei talunud mina raseduse 1. kolmandikul. Tühja kõhuga see lõhn võimendas tühjakõhutunnet – ja iiveldust. Enne köögivilja keemapanekut tuli liha süüa (selleks olid külmkapis mingid valmiskotletid ootamas) , siis oli nagu toekam tunne endal ja sai köögivilja keeta. Kuigi suvikõrvitsat (see tundus vesine ja läila) ei suutnud süüa kuni lõpuni (muidu söön). Muidu enamus looduslikke lõhnu (kõdunevate lehtede, hobusetalli, toidu lõhnad nii toorelt kui keedetult) on minu jaoks okei. Kaubamaja parfüümiosakonnast läbi käies on lõhnu seal nagu liiga palju koos, kui sel pidevalt töötama peaks, võiks see närvidele käima hakata. Minu enda viimane töökoht, labor, lõhnas mõnusalt näit. õunte järele.

    1. Post
      Author

      Ohh, kui lahe, et me nii sarnast sammu ikka oleme astunud! Need neli kuud, mis ma 10. klassis 20ndas käisin, on mul hästi meeles, aga koolisöökla asukohtki on peast pühitud. Järelikult polnud mul sinna mitte kunagi asja. Meie Lilleküla oma oli aga täiesti ok. Ma küll ei söönud seal muud kui leiba, saia, tatraputru ja kohukesi, aga vähemalt polnud tal tõesti midagi viga. Isegi lõpukella järgselt saiem me seal istutud ja pärui pidulikult ju. 🙂

      Köögivilja keetmise lõhna talun ma siis, kui tean ja näen, mis keeb. Kui on midagi arusaamatut, siis võib ikka päris hirmus olla. Kõdunevad lehed mulle meeldivad ja hobusetall on ok. Parfümeeriapoed panevad mul pea valutama. Kõike on lihtsalt liiga palju ja liiga intensiivselt. Aga meil siin eile-täna on sõnnikut laotatud ja vaat nüüd sügisel hammustab see kohe kuidagi eriti. Mul on tunne, et mu nahk ja juusked lõhnavad ka nagu juba nii. Kontori vaipkattest rääkimata 😛

      Õunalõhnaline kabor tundub igati sümpaatne! 🙂

  3. Mulle ei meeldi kui riietele jäävad söögilõhnad või kuskil keldribaaris rasvalõhn, brr. Kunagi tuli tööasjus käia maitseainetehases, sekunditega hakkas pea valutama, niivõrd intensiivne oli. Mõtlesin, et kuidas need inimesed küll töötavad seal iga päev?? Ma oleks ammu kuskil ravil 😀 Sama ka kaubamajade lõhnaosakondadega.
    Lapsepõlvest sõbranna kodust ja ühikaajast ühisköögist on jäänud meelde mingi õudne tatrapudruhais, mida praegu nagu enam ei ole. Kas vanasti keedeti seda mingit spets moodi või ma ei tea millega, et nii õudne hais oli?
    Koolisööklad väikestes koolides ei haisenud, vähemalt mingit lõhnatraumat ei meenu 😀
    Tõsiselt jube on kinnises trammis või trollis kodutute hais, see lausa niidab jalust…

    Meeldib ka väga sügise ja lehtede lõhn ja suvel lõhn peale vihma. Olen maal kasvanud, palju õues viibinud ja metsas, linnas tunnen puudust loodusest.

    1. Post
      Author

      Jaa! Riietele jäävad toidulõhnad ei meeldi mulle ka! Ja kinnises kitsas ruumis (lift, buss, tramm) on iga hais talumatu taluda. Tatrakeetmise lõhn mulle ei meenu, võib-olla seepärast, et tatar on üks väheseid asju, mida ma koolis sõin 😀 Aga hautatud kapsas hakklihaga niidab mu momentaalselt jalust 😛
      Sügise lõhnast õige pisut rohkem meeldib mulle kevadelõhn, aga mõlemad on väga head. Nii vahva on kõige selle peale mõtelda! Aitäh! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *