21st June 2017
, Elu ilusad hetked, Meie elu Šveitsis, Natuke nalja ka

Meie elu ja melu läbi (liha)söömise prisma

Andreas ei jõua ära rõõmustada, et me nüüd linnas elame. Oleme siin olnud varsti juba tervelt kaks kuud. Me elame linnas, mille nimi Wil, mis vanasti tähendas hoopis küla. Ehk siis linnas nimega Küla. Alguses tundus see nimeasi minu jaoks kummaline, aga samas kui mõtelda, et seal kus on juba inimesed mingil põhjusel (vesi, oluliste teede ristumine, olulised ehitised-asutused jms niiditõmbajad), siis enamasti kipuvadki need kohad ju kasvama ja nii saabki ühel hetkel külast linn, aga sisseharjunud nimi jääb. Kui ma oma peas selle mõttekäigu olin läbi teinud, siis meenus, et õigus, jah, papa rääkis mulle ju alati, kuidas Moskva linn kunagi ammu-ammu tekkis jõe äärde, kus joodeti lehmi. Seljuures olla “mos” tähendanud lehm ja “kva” jõge. Fakte võib igaüks ise uurida, aga nii seletas papa mulle neid maailma asju ja seda lugu meenutades ei tundunud korraga linn nimega Küla enam üldse imelik. 😀

Viimaste aastatega on Wil jõudsalt kasvanud. Vähem kui kümme aasta tagasi elas siin sama palju inimesi kui Viljandis, nüüd on registreeritud elanike arv kasvanud juba 24 tuhandeni. Vaikne, rahulik ja tore koht põneva St Galleni ja üldse mitte nii põneva Zürichi vahel. Kui Andreas ehk kujutab end kunagi hiljem ette elamas meie osariigi pealinnas, St Gallenis, siis Zürichisse ei vea teda isegi vaguniga. Mina muidugi kujutan oma tulevikku ette ikka Eestis, aga praegu oleme siin ja nii on ka tore.

Alguses, kevadel siia kolides, tundus mulle, et see linna on ikka jube vaikne ja isegi unine. Kui meid piiravad kirikud välja arvata, sest nende kellad löövad kui kellavärk ööl ja päeval ja sellega ma endiselt alles harjun. Eriti hull on 7-8 ajal õhtul, kui palavusest on aknad ka veel lahti, siis mõte jääb 20ks minutiks seisma, kuniks uhke kellamäng läbi on. No enda mõtteid sel ajal lihtsalt ei kuule.

Samas linnamoodi suhtumist õhkub siin inimestest küll. Kui me siin lähedal külas elasime, siis tuli igale viimasele kui inimesele tänaval tere ütelda. Piirkond, kus me elasime, jagunes suhteliselt pooleks kohalike ja uusasukate vahel. Kõik sisserännanud olid kombe omaks võtnud. Lapsed tervitasid suuri väga viisakalt ja suured võisid neile veidi vähemformaalsemalt vastata. Alguses oli see mulle natuke võõras. Jah, Tallinnas, oma kodutänaval, oleme me läbi aegade kõik omavahel tervitanud, aga ma tean, kes need inimesed on ja kus nad elavad ja kõik uued on alati omaks võetud. Aga niisama tänaval ja metsas ja poe ukse ees igaüht tervitada tundus mulle küll kummaline. No nagu läheks Järve Selverisse ja terve tee kodunt keskuseni ja poes lettide vahel ja poest väljudes kuni kodunud tervitaks igat üht. Oleks ju veidi kummaline? 😀 Aga just nii käis elu meil meie külas. Nüüd, siin linnas, aga oleneb väga, kellest sa juhtud mööduma. Kõik kõigile tere ei ütle. Oleneb nii väga, kes ja kus. Andreas muidugi tervitab vanast harjumusest peaaegu kõiki. Ta mäletab veel aegu oma lapsepõlvest, kui mitte-teretamist äärmiselt solvavaks peeti ja polnud üldse välistatud, et sa seepeale märkuse said. Ma olen neis asjus veidi reserveeritum. Kui ma juhtun omas maailmas kulgevale inimesele tänaval astudes või poodi sisenedes silma sisse vaatama ja pilgud kohtuvad, siis ütlen ma ka tere ja muidugi vastan ma teretajatele, aga niisama igat üht ikka ei tereta küll. Kokkuvõttes on see siin nagunii vaid formaalsus. Sellest edasi ei edene ükski vestlus 99,9 protsendil nagunii.

Kuigi meil oli küla serval elades ilusa vaatega elukoht, siis linnas meeldib mulle rohkem. Andreas, nagu ma juba ütlesin, meeldib ka. Kohe väga. Ta pole kunagi varem linnas elanud ja alguses vajas tema jaoks kõik veidi harjumist, aga nüüd ei meelita teda maale väga enam tagasi. Või no kontor asub ikkagi meil kolmanda küla serval. Viljapõllud ja lehmad ja sõnnikulaotamine on eemalt vaadates meie elu lahutamatud osad, millest me läbi vaadete ja muude aistingute ikka osa saame. Ja kodus, kesest linna, kisab igal hommikul kukk. Ja keskuses on lambad. Vaat selline linn siis. 😀

Aga iseäranis meeldib Andreasele elu linnas seepärast, et siin on elu ja melu ja palju süüa. Või siis valikuvõimalusi on rohkelt ja piisavalt sageli ka toimub midagi.

Keegi meist ei ole iial elanud nii lähedal söögikohtadele. Kui muidugi kõrvale jätta fakt, et Andreas kasvas üles restoranides, mida ta vanemad pidasid, aga see klassifitseerus tema jaoks koduseks toiduks hoolimata sellest, kas restorani mahtus 40 või 200 inimest. Süüa tegi või vähemalt otsustas menüü üle ikka tema isa.

Laupäeva hommikul on siin vaat, et rahvuslikuks kombeks süüa praevorsti. Komme, mis on Andrease elu osa olnud lapsest peale. Varem oli selleks vaja alati sõita poe juurde, et seal ees olevast ajutisest letist see mauk endaga kaasa haarata ja suure krõbeda kukliga koos nahka pista. Nüüd võime jalutada vähem kui kümne minutiga poe juurde, aga veel lihtsam on laupäeva hommikul pista pea Vancu toa aknast välja, vaadata vasemale, kas kolme majakese ja ringtee jagu meist eemal asuva tillukese lihapoe ees on telk juba üles pandud ja liikumist näha. Siis on paras aeg seada sammud sinna ja teha üks vorstiring.

Lisaks üsna külluslikule söögikohtade valikule on ka siin viimase paari aasta jooksul moodi läinud tänavatoidu festivalid. Kui ma viimane kord Tallinnast tulin, siis lõunaks viisime Vancu inglise keele eksamile, neli ja pool tundi hiljem saime ta eksamilt rõõmsalt kätte

ja parkisime ta jäätise ja koerga koos koju ja suundusime ise meie linna tänavatoidu festivalile. 🙂

Tan krõbistan suure maitsva kevadrulli ja nuudlid endale sisse ja silkas koju tagasi. Mina tegin üritusele ringi peale ja valisin ka nuudlid, aga teistsugused. Andreas nautis tiibetipäraseid pelmeene ja oli eluga igati rahul. Õues oli endiselt troopika ja ilm oli mõnus.

Ka järgmisel päeval eelistas Vanc koju jääda. Tan tuli sõi kõhu täis ja kadus. Andreas valis mingi rebitud loomalihaga burgeri, tegi veel paar tiiru kogu alale peale ja võttis taas pelmeene.

“Tiibeti ravioolid on parimad!” kuulutas ta terava kastme peale õhku ahmides. No olgu siis, momo rokib! 🙂

Sel hetkel me juba teadsime, et järgmisel nädalavahetusel on tänavatoidufestival ka St Gallenis. Palju suurema valikuga ja sellega sai meie järgmise laupäevane plaan ka paika. Ei juhtu just sageli, et me midagi kohe nii pikalt ette teame ja planeerime. 😛

Tööpäevadel sööme me muidugi ka. Kõik oleneb tujust ja ilmas ja muudest olulistest asjadest. Mõni lõuna on meil selline ja siis toome me toidu üldse kontorisse:

Mõni teine kord on Andreas nii üle pea töös, et alati näljane Denny kiusab teda (vaata kerahüljest Andrease pealael!) ja mina teen neist lollustest pilte. Ja siis läheb Denny lähimasse kebabiputkasse sööma, Andreas teeb tööd rahus edasi ja mina teen midagi muud. Unistan pestoga pastast või midagi sellist.

Mõnikord sööme me kontoris kooki ja läheme kõik koos hulluks. Arvake ära, mis nägu uksest sisse astunud kliendid lähevad, kui ekraanide tagant vaatavad neile vastu pika varre otsas silmad? Hästi asjalikult, sest Andreas enamasti unustab, et tal need silmad peas on 😛

Samas vahel käime me kõik koos söömas. Ikka kohe kõik. Või no Happy käib rohkem küll joomas. Kusjuures siin on ka mitte-alati-kõige-viisakamalt-käituvad koerad kohvikus-söögikohas enamasti lubatud ja kõik suhtuvad mõistvalt. Ainult Denny teeb meie lauas nägusid ja puhib vahel, sest talle ei meeldi koerad ja kõige vähem meeldivad nad talle söögilauas või selle all. Samas on siin aga suitsetamine pisemates söögikohtades endiselt lubatud ja intensiivselt kasutatud vabadus. Ka siseruumides. See oli arvatavasti mu šokk number üks omal ajal. Astud talvel külmalt tänavalt sooja kohvikusse ja sind võtab vastu siniseks suitsetatud ruum. Suuremates kohtades on omad reeglid ja enamasti eraldi ruum suitsetamiseks või on see lubatud vaid välisterrassil või maja ees, aga pisemas kohas otsustab selle üle omanik ja reeglina meeldib neile hoida klientide enamust ehk suitsetajaid. Paraku.

Lapsed on kohvikus ja söögikohas ka lubatud. 😛 Nagu see mingi imeasi oleks. Enamasti on nad stressavate vanemate rõõmuks suhteliselt hästikäituvad ja sulanduvad massi. Samas väsimusest või tüdimusest porisevate väikelaste suhtes olen näinud rohkem kui mõned korrad laua alt näpistamist ja läbi hammaste litsutud ähvardusi, et laps kohe (hästi) käituma hakkaks. Ma pole kordagi olnud siin häiritud laste tekitatud võnkumisest, pigem ikka nende vanemate omast. Aga see oleneb väga ka rahvusest. Pärismaalased on ääriselt püüdlikud ja karmid oma laste suhtes. Eeskujulik käitumine on  A ja O. Andreas väidab, et maapiirkandades on see isegi hullem kui linnades. Aga näiteks rinnaga toitmine avalikus kohas ei ole siin üldse ok. Või no tegelikult pole isegi rinnaga toitmine ise ok. Ok on hoopis see, kui ema paarikuuse lapse kõrvalt seltskondlikult napsutab ja suitsetab. Mis pole minu meelest isegi siis, kui last rinnaga ei toidaks, ok. Aga see selleks. Mul on lihtsalt vääääga teised vaated elule. Aga koerad kohvikus on väga ok. Isegi juua serveeritakse lahkelt ilma tellimust esitamata. 😉

On ka päevi, kus õhtu jõuab enne lõunat juba kätte. Ja päeva jooksul on kõhtu täidetud vaid veejoomisega.

Aga mõni õhtu on nii ilus. Isegi näljasena 🙂

Vahel istume me autosse, nopime kodust lapsed peale ja sõidame kõrvallinna või sellest järgmisesse linnakesse. Enamasti ikka mägede ja suuremate sildade suunas.

Enamasti sõidame me sinna ikka sööma. Ja umbes samamoodi sõitsime me ka St Galleni tänavatoidufestivalile.

Poisid ei olnud üritusest huvitatud ja eelisatsid koju jääda. Meil oli aga kindel plaan minna ja asi üle vaadata. Ma olin miskipärast lõuna ajal korralikult söönud. Seega suundusin ma sinna olekus, kus mul justnagu polnudki mingit isu. Läksin lihtsalt meeleolu ja lõhnasid ja vaateid nautima. Andreas seevastu oli näljane kui hunt ja õgis kõike pilguga. Õnneks oli seal nii palju rahvast ja järjekorrad talle ei meeldi, seega saime üsna kenas tempos edasi liikuda.

Hetkeks ta isegi peatus karrivorsti putka ees, aga kui ma itsitades küsisin, et kas ta oooooon ikka kindel, et igapäevaselt leitav vorst on see, mida ta praegu tahaks selles maapealses söögiparadiisis, siis ta pööras pilgu otsustavalt vorstist edasi. See oli ka üks väheseid kohti, kus järjekord väga hõre oli. Ei tea miks? 😀

Aga esimese huvitava snäkiputka ees enam ei saanud niisama olla. Maguskartuli “pulgad” seesamiseemnete ja tšillikastmega läksid loosi. Need olid täitsa toredad 🙂

Ma piidlesin samal ajal sušivalikuga kõrvalputkat, aga hinnad võtsid isu proovida ära. Välja nägid muidu kõik need rullid ja pätsid toredad ja inimesele, kes pole varem tihanud proovida, oleks see just hea koht. Maitsed ja kui ei meeldi, siis teadagi mis. 🙂

Siis leidis Andreas ungarlaste putka ja kuna ta vanemad oma pensionipõlve kolisid just sinna veetma, siis oli tal vaja neile ka üks pilt saata äratundmisrõõmust 😀

Mulle sümpatiseeris aga Taani tüdrukute tilluke katusealune. Mingeid röstitud sibulaga asju nad seal müüsid, aga söök polnud sel hetkel isegi oluline. Hoopis seesuguse ratta, sibulakimbu ja laternaga oleks lahe öösse sõita. Nii mõtlesin ma endamisi. 😀

Siis arvas Andreas, et ta ei saa enam sammugi liikuda enne, kui ta sealt suurte leekidega lihaputkast pole üht eriti jämedat varrast ära toonud. Ma neist suuretest leekidest pildiklõpsu ei saanud, aga liha olevat hea olnud. Andrease kõrval nätsutasid kaks tüdrukut samal ajal ühe varda küljes nagu hüäänid. Hirmus naljakas oli mul seda vaadata. Ja veel veidram on minu jaoks siin see, et liha juurde kuulub alati ka mingit sorti kukkel. Milleks? 😀

Igal juhul olla see lihavarras täitsa tore amps olnud ja me jätkasime tiiruga. Oli äkki nii, et sel korral oli siin 55 putkat, milles oli esindatud 40 riigi kergem ja kiirem köök. Igal juhul oli St Galleni üritus kordades suurem kui Wili oma ja see oli tire. Samas domineerisid kõiksugu burgerid, mulle tundus, et pooled olid mingitlaadi burksid ja näiteks india- ja taipärast toitu me üldse ei leidnud. Keenia putka tundus tore ja lõhnas isuäratavalt, aga mul oli kõht endiselt täis. Neid oli tore lihtsalt jälgida. Onu müttas tellimusi vastu võtta ja kaks toimekat prouat müdistasid portse valmis sättides.

Võib-olla oli see hea mõte, et ma kõhu enne täis sõin. No nagu poeskäimisega – lähed näljaselt, ostad kokku mida iganes, aga lähed täis kõhuga, jätad pooled asjad ostmata, sest aju seedib ja olulised asjad meeles ei ole. 😛 Seega nautisin ma rohkem niisama seda melu ja lõhnasid ja värve ja täitmatuid inimesi ja mu aju ei kisendanudki “”süüüüüüa… süüüüüaaaa!” 😀

Nii, aga burgereid oli sel korral millest kõigest – tavalistele lisaks kängurust ja jaanalinnust. Küll süsimusta saiaga ja muid imelikke. Kuna ma olen endiselt ärkamisaegse Eesti burgeriusku (riivitud kapsas ohtra hapukoorekastmega, mida sai Esmaspäeva kella alt, eksole 😛 ), siis ei eruta mind neist siin mitte üks. Isegi Andreas mainib ära, et burgereid on nagu liiga palju.

No tänaval saab kiirelt manustada ja nautida ka muud kui burksi. See on meil juba ammu selge. Ma käisin ringi ja aasisin, et ma tahan porgandit ja muid mõnusaid värskeid asju. No miks ei võiks tänaval mõnusalt porgandit krõmpsutada? Ja värsket hapukurki? Üsna lõpus leidsime leti, kus müüdi topsides puhastatud puuviljade ampsu-mikse. Vähemalt midagi värkset, ohkasin ma kergendusega. Kuigi see oli vist ainus lett, mille ees polnud ühtegi inimest…

Aga siis märkasin ma hoopis midagi muud huvitavat. Kui igal pool on naisi ja mehi läbisegi ja inimesi oli tõeliselt palju, eriti jäid mulle silma kandelinade ja -kottidega selle kevade beebisid tassivad isad ja ma sädistasin Andreasele, et vaaaaata kui laheee, siis näiteks kogu platsi ainsas suuremas jäätise või siis külmutatud jogurti putkasabas… näete te keda? 😀

Minu silmei suutnud selles sabas eristada mitte üht meeshinge. Isegi suurürituse naiste vetsusabas on rohkem mehi. Ja ma ei saa siiani aru, miks seal ühtki meest ei olnud. Mehed ei söö jäätist kui valikus on hässssti palju liha? 😀

Jäätise asemel jälitasin mina aga täiesti varjamatult üht suurt onu, kes kandis hunnitut liblikatega särki! Saate aru, ligi 2 meetrit meest ja seesugune toohuuutuuult nunnu särk!, muidu nii argiselt tavalises massis!

Ma lihtsalt kappasin tal sabas ja klõpsisin käigu pealt ja inimeste vahel siblides nii kaua tal sabas, kui vähemalt mingi arusaadava pildi sain, sest see kombinatsioon vajas üht armsat jäädvustust. Sellised onud mulle meeldivad! 🙂

Vahepeal käisime kohvi joomas. Mina imesin mingit eriti lahjat jäist asja läbi suhkrusegamise pulga, mis osutus imepeeneks kõrreks ja see mulle meeldis. Hoopis teine tera oli sedasi mekutada läbi imepeene kõrre. Vaatasime veel veidi ringi ja siis tardus Andreas mingi leti ees. Jälle liha, mõtlesin mina muiates ja jäin ootama, et edasi liikuda. Ilmselgelt on lihal ka teatav hüpnootiline mõju, sest kuidas muidu selgitada seda, et täisöönud kõhuga inimene lihtsalt vaatab lihaga tõtt ja unistab?

Ja siis astus ta sama leti ees sammu vasakule ja teise veel ja teatas, et just seda liha peab ta nüüd ja kohe proovida saama. Proovis kah.

Mina vaatasin õudusjudinatega kanasüdameid ja küsisin küüniliselt, et huvitav, kas nad on aretanud juba kana, kellele on väga mitu südant. Jäägu see lihamaiaste inimeste otsustada, mida ja kuidas nad söövad, aga esimest korda elus hakkas mul päriselt kanadest kahju. Tundus kuidagi võigas see mõte, et teen ühe ampsu ja kana sureb. Mitte et neid nüüd südame pärast tapetakse, aga ikkagi. Lehmadest oli mul kahju juba lapsena, siis, kui pidudel tarretise sisse topitud keelt isuga söödi. Või noh, see oli lihtsalt väga võigas minu meelest. See keel võib ju olla ilmatuma hea, aga välja näeb see nii veider, et ma pole iial suutnud seda maitsta. Mõtle, sööd kellegi teise keelt, iiiuuu.

Seal leti ees seistes oli mul lihtsalt hea meel, et Andreas lihtsalt “tavalist” liha näksis ja need julmalt läbitorgitud kanasüdamed temas mingeid ahvatlusi ei tekitanud. Saaks neid kuidagi sügisel metsast korjata või midagi… Täitsa võimalik, et need on jubehead, aga minust jäävad need päris kindlasti proovimata, kui ma just Leningradi blokaadi keskele ei peaks sattuma ja kana süda on ainus asi, mis mind elus võiks hoida. Sorry, kanad!

Meie ring sellel üritusel oligi tehtud. Ma veel mõtlesin, kas ma tahan neid porgandi-suvikõrvitsa muhvineid või pisikesi makroone, mida ma enne nägin ja ootasin lihtsalt kuni Andreas oma lihavitsutamisega valmis saab. Kuna see nii hirmus hea ja pehme ja mahlane ja missiganes olevat, siis ta pakkus, kas ma äkki ikka tahan ka hambanurgaga maitsta. Tavaliselt ta isegi ei paku, seega pidi see midagi erakordsemat olema. Limpsasin korraks üle ühe nurga ja no sedasi oli maitse päris hea.

Hakkasime vaikselt liikuma. Andreas veel nautles oma lihaga, mina astusin tema ees ja lugesin näppude peal kokku, mida ma siis täna siin festivalil ka maitsesin. Mulle tegi endiselt nalja, et ma sellisesse kohta täis kõhuga olin tulnud ja paljust heast seega nüüd ilma jäin.

“Nii, ma sõin kaks maguskartuli kangi, jõin tassi jääkohvi ja lakkusin su liha ja nüüd…” Andrease naerune röögatus “”Miiiiidaaa!?” kakestas mu lause. Pöörasin end ringi ja lugesin sama nimekirja uuesti püüdlikult ette.

“Miiiis asja sa mu lihaga tegid?” endal selline nägu peas, et silmad pissivad ka kohe naerust püksi 😀

“No ma ju ei hammustanud seda ja maitsmiseks oleks seda ka palju nimetada. Ma lihtsalt lakkusin seda.” 😛

Tuli välja, et kui ma käigu pealt oma nimekirja ette lugesin, siis möödujad kuulsid vaid katkeid ja olid mu lihalakkumise jutu peale seisatanud ja mind lõbustatult jõllitama jäänud. Leidub ebanormaalseid, eks?

“Kuule jah. Ma ei tea, mida teised siin tegemas käivad, aga mina näiteks lakkusin täna tänavatoidufestivalil liha ja kas ma pean seda veel kord kordama, et veel rohkemad kuuleksid, siis ma lakkusin just su lihatükki. Nagu näha, siis saavad inimesed inglise keelest üsna hästi aru!” ragistasin ma naerda ja ajasin kaela hästi pikaks, et rohkemateni jõuda. Seepeale arvas Andreas, et ma ei saa ikka ilma nende makroonideta siit lahkuda. Muidu räägin veel lapselastele ka, kuidas ma suurel söögipeol vaid liha lakkusin. Daaah! 😛

Poisid olid makroonide ja muhvinite üle rõõmsad. 🙂

Mingil järgmisel õhtul läksime me kõik koos jäätist sööma enne und. Lisaks erinevatele söögikohtadele asub meist paarisaja meetri kaugusel käsitsi valmistatud jäätise kohvik. Suure valikuga. Meil on omad kindlad lemmikud juba välja kujunenud.

10 minutit enne jäätisekohviku sulgemist jõudsime kohale ja võtsime oma topsid kaasa, et neile koduteel päkad silma ajada. Andreas võttis šokolaadi oma, mis on minu jaoks liiga vänge, no umbes nagu kreemine šokolaad lihtsalt, aga mu emale see arvatavasti väga meeldiks. Tan võttis oma lemmiku RedBulli oma, mis meenutab kerget mõnusa maitsega sorbetti ja meie Vancuga valisime sel korral koolajäätise. 😀

Kuna meie pere ühispildid on 99 protsendi ulatuses sõltuvuses just minu käepikkusest ja viitsimisest, sest ilmselgelt olen ma ainus, kes neist piltidest huvitatud on, siis vaadake seda kampa! Nad ei saa aru, et äkki 10 ja 20 aasta pärast oleks tore vaadata ka mõnda veidi kabedamat ühispilti. Selle asemel saan ma pildile alati mingi lõputu nägude maailma ja ehedaid emotsioone, mida just kaamerasilma lähenemine esile kutsub. Pildi allkirjaks sai Andrease väide, et mitte üks meist ei tundu siin pildil normaalne. Aitäh! Kell 10 õhtul on ju täiesti normaalne vaksalis perekondlikult jäätist süüa, eks? 😛

Mitte, et me aasta tagasi oleksime kuidagi normaalsemad olnud. Ka ilma jäätiseta 😛

Samas jõulude paiku olime me kõik väga normaalsed. Enam-vähem 😛 Täiesti esinduslik perepilt ju 😀

Nii. aga nüüd on meil kohe käes suur suvi. Kalendri järgi. Ilma järgi on see ammu kohal. Isegi mestmaasikad on keset linna pargipõõsaste all valmimas 🙂

Eelmise nädala lõpus ootasime pikkade silmadega Eestist auto saabumist, mille lastiks oli minu suur rohelohe ja hunnik igasugu raamatuid. Teekond veidi venis ja reede pärastlõunast sai reede õhtu ja siis oli selge, et auto jõuab kunagi öösel. No olgu. Me siis teeme vahepeal muid asju.

Andreas oli aastaid pidanud plaani minna Wili suurele suvisele rokkfestivalile ja iga kord selle maha maganud või mujal pidanud olema. Eelmisel aastal sattusime festivalipaika päev hiljem. Sel korral avastas Andreas uudistest ja saatis siis info ka mulle, et näe, täna algab SEE ASI 🙂

Mu draakoni maandumiseni oli veel aega kah, ta oli alles kusagil keset suurt Saksamaad. Uhasime kontorist koju. Õhk oli nii soe ja taevas mängisid värvid.

Parkisime koera koju. Poisid tahtsid reede õhtul teha mida iganes, aga mitte minna vanalinna. Ikkagi nädalavahetus ja pikk koolinädal selja taga. No ok. Toitsime nad kenasti täis ja jalutasime linna. Otse ees on vanalinn ühelt poolt 🙂

Ja sellel pildil paremale mäe otsa jääb Wili vanalinn (sama kuppel on teisel pildil ka pisikesena nähtav vastassuunast) ja otse meie ette jääb üle tiigi paistev orupõhi, mis oli üleöö nüüd muutunud festivalialaks.

Nõksutasime puusa ja nautisime soojas suveöös mõnusat melu. Vahepeal tegime söögiputkadele tiiru peale ja sõime küüslauguga leibasid (ehk meie mõistes saia) ja need maitsest hirmus head. Andreasel oli vaja veel ka mingi suur pehme vahvel vahtrasiirupiga nahka pista ja teada anda, et meil on koju ka vahvlimasinat vaja 😀

Üks oli kindel, et homme tuleme me siia terveks päevaks!

Draakon vajas Saksamaal veidi puhkust ja meie kerisime ennast kodus ka magama. Hommikul läksime tööle ja hakkasime ootama. Kell 15 maandus mu roheline lohe, mille ma omal ajal veel Vancut oodates Mustika printsessituppa maalisin ja mida ma nii väga olen siia igatsenud. Kohvrisse see tegelane ei mahuks ühegi nipiga, aga vaat suure auto suurde kasti mahtus küll. Aitäh P ja S! <3

Kast tühjaks, kiired kohvid ja jalasirutused ja juba põrutasidki noored Prantsusmaa suunas. Meie panime aga kodu suunas leekima, sest pidu ootas! Poisid põlgasid meie mõtte ikka ära ja eelistasid pigem päikese eest varjule jääda ja vaba päeva nautida. Tan ehitas endale rõdule pesa ja Vanc kolis meie tuppa elama. Süüa ja juua ja tegevusi neil jagus, nii et muret nendega polnud ja meie saime südamerahus taas festivaliala suunas liikuda. Ma pole nii ammu Eestis kusagil sellises kohas käinud, aga mulle meeldis nende süsteem siin. Sissepääs oli tasuta, oma raha said nad söökide ja jookide pealt kätte nagunii.

Väravas esimene kontroll oli vanuse oma – suured said rohelise käepaela, lapsed punased ja 16-17aastased valged. Rohelistel oli voli osta ja juua kõike, mis valikus oli. Punasega oli sigareti- ja alkoholiostmine välistatud ja noored vanuses 16-17 võivad osta kergeid alkohoolseid jooke, mis siin enamasti vaid õlut tähendab, meie siidrivärki siin enamasti ei kohta. Ja valgete paeltega noori jälgiti ka hoolikamalt, et kas ikka saab neile veel müüa või ei. Pean tunnistama, et kogu suure ürituse juures nägin ma vaid kolme ilmselgelt purjus inimest ja need olid keskmises vanuses naisterahvad ühest ja samast seltskonnast. Noored pidasid end kenasti üleval.

Teine kontroll väravas oli kotikontroll. No et sa ei veaks sisse oma alkoholi ja muud sellist keelatud kraami. Meie taskuid ja kotte ei vaadanud keegi mitte kordagi. Kell 17 olime me teisel päeval platsil ja kohe oli algamas ühe punkbändi kontsert väiksemal laval. Sättisime end veetopsiga esiritta ootele.

Kogu see meeleolu ja olemine meenutas mulle nii väga meie 90ndate alguse Rock Summereid ja esimesi Õllesummereid Näituste platsil.  Ehh, olid ajad. Võib-olla hakkan ma vanusega sentimentaalseks kiskuma ja pole ehk ka juba väga mitu aastat Õllesummerile juhtunud, aga ajal, mil rõhk oli rohkem muusikal, meeldisid mulle need üritused palju enam. 🙂

20 minutit pöörast karglemist ja palun väga… mu uus profiilipilt on sündinud. Vist 😛

Ma olen palju aastaid jutustanud, et mu oleks võimalik 3 korda nädalas käia Green Day või mõne teise sarnase söödava bändi kontserdil, siis suudaksin isegi mina trennis käia. Mumm alles hiljuti jagas mingit pilti tekstiga, et küll oleks tore, kui kalorid ja kilod kaoksid vaid teisi trenni tegemas vaadates ja mina podisesin põlglikult, et halloo, see on ju samaigav kui niisama trennis käimine. Ausalt. Ma käisin juba lasteaia ajal regulaarselt trennis ja minu normid said sellest nühkimisest pubekana täis. Mitte miski ei motiveeri mind midagi rutiinset tegema ja niisama käies ei kao mu üleliigsed kilod mitte kuskile. See on aastatega ammu ära tõestatud. Tallinnas oli kunagi missiganes heviaeroobika ja ma siis muigasin, et pange taustaks mulle passiv muusika ja ma ehk isegi tulen nuusutama seda asja, aga siin ma olen ja ikka veel unistan ja võtan suvest lihtsalt viimast 😀

Edasi läks suts rahulikumalt. Tegin harjutusi sabale. Ja nabale.

 

Ja Andreasest tegin pilti ka. Mul on ikka nii hea meel, et maailm ja elu meid kokku viisid, sest mitte iga mees ei tatsaks südamerahus ringi särgis, mille kannikale olen ma joonistanud ühe sõrgadega tegelase.

Lapsik, eksole ja mehed ei taha olla lapsikud. 😛 Seda, et sama särgi suurel kõhul kaks “kala”, must ja valge, üksteist taga ajab, seda näete kohe järgmisel pildil ka. Ja tegelikult ta juba tellis mu käest suure karuga särgi. Ebanormaalselt normaalne, eksole! Mulle igal juhul meeldib. 😀

Vahele pistsime ühed pisikesed ja väga maitsvad burritod nahka ja helistasime Tannule, et kuule, see võiks olla täpselt midagi sinu jaoks. Tan otsustas seepeale ikkagi kohale tulla. Söök on märksa motiveerivam kui muusika ja muu melu. 15 minuti hiljem oli ta kohal ja vaadake nüüd, mis tekstiga särgi see noor mees endale selga oli tulles ajanud. Tema huumorisoolikas on ikka kohe üsna otse minult päritud, nentisin ma ilmse uhkustundega.

Ja siis vaatas Andreas seda värsket pilti ja imestas, et appii, kuidas Tan korraga nii pikaks on kasvanud. Võrdluseks ka teile vähem kui aastat tagasi tehtud pilt neist kahest:

Tan sai kõhu täis ja palus magustoiduks värvilist jääd. Selle tulemusel omandas tema keel uue huvitava värvuse ja see tuli ometi pildile panna. Tema silmavärvi võite aidata meil koos ära arvata, sest minu pakutud värvid talle ei sobi (ma lohutavat teda?!) ja ise oigab ta alati, et see on nii keeruline värv, et tema ei tea. Peamine, et poleks pruun. AGA õiget värvi tahaks teada küll. Pakkumisi? 😀

Ja siis algas järgmine kontsert ja mina näitasin oma suurele lapsele ette, kuidas üks kaasaelamine käib. Lapsele kell elu esimene kontsert oli Metallica ja teine the Sun. Aga sellest on väga palju aega möödas ja sülelapsest on vahepeal saanud paras volask juba, kes varsti minu kukile võtta võiks 😛

Minu üllatuseks pidasid tema eriti tundlikud kõrvad, mis isegi meie autoraadiod on enamasti vaikima sundinud, sel korral päris kenasti vastu ja ta ei kiirustanudki täis kõhuga otse koju vaid veetis tervelt paar tundi meie seltsis. 🙂

Vabanda kallis, et Sul nii normaalne pere on 😀

Kuigi ka meil on vahel veidi normaalsemaid hetki 😀

Ausalt! 😀

Enne pimedat sättis Tan ennast tagasi koju ja viis Vancule ka head-paremat kaasa. Vanc oli selliste asjade käiguga väga rahul ja meie jätkasime kahekesi suvisemate rütmide taktis ja hispaaniakeelse muusika saatel oma õhtut.

Huhh! Vaat sedasi kulgeb siis meie elu siin linnas. Elu ja melu keerises. Varsti on tulemas linnafestival ja augustis on jälle üle linna pidustused ja sinna on plaanis isegi Vancul tulla 🙂

Suvel on linnas tore. Ja linnast väljas on ka. Seal sinetavad hetkel linapõllud <3

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *