Naljakas 40. Minu ammused unistused ja uus hobi

29. aprill – sünnipäev

Kümme aastat tagasi, siis kui ma 30 sain, veetsin ma sellesama öö Londonis lennujaamas kivipõrandal libeduse eest hoiatava sildi kõrval tukkudes. Me jõudsime Malagast Londonisse õhtul hilja, aga meie lend Tallinna väljus varahommikul. Vot selline sünnipäev oli siis. Olid ajad! Sootuks teistsugused kui nüüd, kümme aastat hiljem 😀

Sel aastal sain ma sujuvalt 18ndat korda 22. Nii on väga hea. Ja vanust on mul vastavalt juba nii palju, et pidada lugu kosutavast ööunest omas voodis. Olgu või 40 kasti vahel. Vähemalt on köök ja baarikapp paigas ja korras. Enamvähem 😀

Hommikul ärkan Andrease uue telefoni alarmi peale ja avastan, et mul pea valutab. Sapühapüss, kuidas see telefon lärmab! Arvatavasti said nüüd ka kõik me naabrid kuni keldrikilpkonnadeni kell 7 hommikul maast lahti. Isegi me poisid ärkasid. Ikkagi laupäev. Ainult Andreas pöörab teise külje ja magab õndsalt edasi. Kümme minut hiljem on uus äratus. Ma peidan pea padja alla ja teen näo, et mind pole kodus. Peavalu ja noh, ikkagi sünnipäev. Äkki keegi tahab mulle veel laulda või midagi. Aga ei midagi. Andreas ajab end püsti ja teatab, et peab vanasse korterisse minema, sest koristajad tulevad kell 7:30 ja neil pole võtit.

“Võta siis oma telefon ka kaasa,” matsutan ma magusalt läbi une, et ilma segajateta edasi uneleda. Või lootuses, et ehk läheb mu peavalu ise üle ja ma ei pea rohtusid me kaoses otsima hakkama. Keegi tark oli mulle hiljuti selgeks teinud, et üle40sed ibuprofeeni võtta ei tohi. Tore, eile veel tohtis ja täna siis enam ei tohi 😉 Karm. Paratsetamooliga ma oma migreenisarnastest valudest jagu ei saa pea kunagi. Ehk läheb seekord ikka kuidagi ise mööda. Vahel ju õnnestub.

Kell saab 8. Vaatan kella. Uni on kadunud. Kui pead ei liiguta, siis suudan valu ignoreerida.

Kell saab 9. Ärgata või mitte? Ahh, veel ei viitsi. Hea vaikne on. Telefon annab saabuvatest sõnumitest märku. Mõned õnnitlused ja teiste seas ka pikemad read sõbranna Mummilt. Ta uurib, et kuidas päev algas ja mida ma kingituseks sain. Ühman vaid, et ei midagi, vanust nii palju, et mis seal enam. Mumm arvab seepeale, et päev alles poisike, küll jõuab. Tukun edasi.

Kell saab 10. Koer hakkas koridoris väänlema. Selge, Andreas on tagasi. Hiivan end üles. Aitab kah sellest iluunest, aeg on kortsud siledaks süüa 😀

Toauksel põkkun hirmõnneliku Andreasega, kes mul paberkotikese nina alla pistab ja õhinal teatab:

“Vaaaata!”

Ma nii kiirelt ei suuda reageerida veel ja seepeale sahmib ta kannatamatult sealt kotist välja mingi palli. Sigrimigrikirju pehme palli, kes pidivat hüljes olema. Poes olevat olnud ka ümmargused kaelkirjakuid, aga kuna tema on minu hüljes, siis MEIL olevat vaja just uut hüljest. Ok? Minu vana hülge, mille kinkis mulle keskkooli lõpureisil klassivend Tim, oli Vancu juba ammu omastanud ja aja jooksul valgest kollakaks armastanud. Mõelda, see vana hüljes on samavana kui mina, tervelt ausad 22 aastat! 😛

Nii ja nüüd oli mul siis vaja uut hüljest. Nina ja sabaga. Pallikujulist. Sest sellised meeldivad Andreasele. Kuidas nende klišeelike punaste rooside ja nunnukarvikutega oligi? Tundub, et pehmikuid pole naistele kunagi liiga hilja kinkida? Ja seda teeb mees, kes on mind näinud kilode, kümnete kilode kaupa pehmikuid ära andmas ja hävitamas? Antud juhul polnud küll nii palju tegu sellega, et mu armas teine pool oleks arvanud, et minul seda hüljest vaja on – talle endale lihtsalt meeldis see nii väga, et ei saanud seda poodi jätta ja noh, see, et mul on sünnipäev, on puhas meeldiv kokkusattumus, sest muidu poleks ta poodi sattunud ja siis poleks ta selle kerahülgega kohtunud.

Ehk siis järeldus: 40aastased mehed soovivad endale voodisse patjade vahele mitte paljaid 20aastaseid preilisid vaid hoopis karvaseid pallikujulisi hülgeid? Või ma veel magan? Igal juhul jagan ma nüüd juba üle nädala meest ja voodit muuhulgas ka kerahülge. Vähemalt ei toonud ta mulle punaseid roose! 😀

Hülge nimi on Aurora ja kuigi ta on hüljes, siis tema ema ja isa olid vaalad. Edasi läheb keeruliseks, Vancul ja Andreasel on Aurora kohta oma teooriad. Ma andsin segadusse ka oma panuse, kui väitsin, et Aurora on laev. Ma olen selle peale isegi käinud ja püksitagumiku libedal laevalael katki kukkunud. Küsigu Baba käest, kui ei usu. Kuna Vanc r-tähte inglise keelele sobivalt hääldab, siis kujutage nüüd ette, kuidas see pehme ja suu-kuuma-kartulit-täis “r” eesti keeles tema suust kõlab 😀 Saksa “hrhrist” me üldse ei räägi. See on isegi mulle hääldamatu 😀

Muuhulgas on Vancu ja Andreas nüüd ka ise hülged. Või vaalad.

“Õu-õu-õu”  – hüljes soovib süüa.

“Õu-õu-õu” – hüljes soovib kaissu.

“Õu-õu-õu” – hüljes ei taha magama minna.

“Õu-õu-õu” – vaata, ma tantsin!

“Õu-õu-õu” jne 😀

Ja sedasi, merilõvi hääli tehes, ei räägi minuga ainult Vancu, Andreas ju ka. Ja kui need kaks voodil ehk jääpangal hülge moodi vääneldes tantsima hakkavad, siis maja väriseb ja koer läheb hulluks. Ma olen juba harjunud. Tan on meist vist kõige mõistlikum. Tema hoiab lihtsalt eemale ja pööritab vahel uksel silmi. Tal on täiesti normaalne pere. Pole midagi lisada. 😀

***

Nii, aga tagasi sünnipäeva juurde 🙂

Hüljes on maandunud. Nühin rusikaga und silmast välja ja võtan suuna kööki. Jõulud on vist ööga otsa saanud? Vaade elutoa aknast hoovi tundub rohkem nagu suhkrust, jahust ja maasikavahust olevat – haljendavad puud ja suhkrune maapind:

Kingikotike püsib kindlalt mu käes. Andreas järgneb mulle hülgega hullates. Sikutab teda sabast ja ninast ja püüab hülgele sobivaid edasiliikumisviise leiutada. Pakun, et me võiks hülge kulgemist filmida nii, et ma hoian kaamera paigal ja siis Aurora tulev vasakult ja liigub nina-saba kokkutõmmete taktis üle ekraani nagu ülesöönd delfiin. Vancule teeb see kõik hirmasti nalja ja ta lõkerdab lämbumise piiri peal naerda. Andreas teatab talle seepeale sosinal, et poes on samasuguseid kaelkirjakuid ka. Mispeale Vanc naerda röögib ja soovib neid kohe vaatama minna. Andreas arvab, et äkki me peame sellise ka koju tooma. Vanc nõustub. Ma püüan pehmikute invasiooni peatada ignoreerimise ja oma kingikotti kaevumisega.

Sukeldun.

Niinii, mis meil siis nüüd siin on?

Kõrvarõngad! Sinisekirjud. Südamekujulised. Siniste ja värvitute sätendavate kivikestega. Suuruselt nii suts suuremad kui mu pöidla küüs. Panen kõrvakad kõrva. Mul pole seesuguseid varem olnud. Pea lõhub ja seepärast ei suuda ma tagust vastu kõrvalesta hetkel suruda.

“Ohh, vaata kui hästi need sinu ja su silmavärviga sobivad!” õhkab Andreas ja annab hülge korraks Vancu kätte. Kerahüljes purjetab õhus vigureid tehes ja vääneldes minema. Mina tänan toredate kõrvakate eest ja küsin, kust selline idee just sellised valida. Ma ikka veel imestan selle mehe julguse üle eksperimenteerida. Mul pole sääraseid kunagi varem olnud. Mul on paras karbitäis vanemate kingitud kalleid väärisehteid ja viis korda suurem karbitäis kõiksugu hulle ja kirevaid kõrvakaid jänestest piparkookideni ja puuduvates kruvidest kirsside, õunte ja pandadeni. Lillekesi nii metallist, nööpidest, villaloorist vildituna kui puidust. Olete märganud äkki?

“No ma alguses vaatasin neid hõbedast ja kullast asju seal. Aga need oli kõik nii tavalised ja ma ei näinud neil sinuga mingi seost. Siis vaatasin lasteosakonna läbi, aga sel oli äärmiselt mannetu valik,” annab Andreas mulle ülevaate oma valiku kujunemisest. Hüljes vihiseb õhus. Temas on saanud Vancu ja Andrease jaoks pall. Lasteosakond?! See, et mina lasteoskaondasid kunagi vahele ei jäta, pole mingi uudis. Aga, et mu mees tunneb mind sedavõrd ega pea seda isegi mitte imelikuks… Vaat see on liiga naljakas ja hirmus armas, noh. Seda nalja pean ma lihtsalt teiega jagama! 😀

“Ja siis leidsin kõige vahelt hoopis sellised sätendavad värviliste kivikestega. Neid oli igasuguseid. Ümmargused olid liiga igavad. Ühed samasugused südamekujulised olid liiga väikesed. Aga vaat need sobisid minu arust sulle suurepäraselt.”

Mul pole ühtegi vastuväidet. Esimene mees, kes mu harjumuspärasest maitsest üle sõidab ja ometi metsa ei pane. Huvitav nähtus. Kuigi mu peavalu hetkel neid kaua kõrvas ei lase hoida, siis nad on armsad ja ilusad ja tulevikus kannan ma neid veel ja veel. 🙂

Koti põhjas on lõhnaõli karp. Andreas teab väga hästi, et ma olen kohutavalt valiv lõhnade suhtes. Ja teab ka seda, et kui me koos midagi valima läheme, siis meie maitsed ei ühti. Mulle meeldivad kerged ja värsked lõhnad, talle sügavamad ja tumedamad toonid. Ta ajas mulle juba kaks aastat tagasi, et mul on mingit Opiumi vaja. No et see pidi ikka jubehea olema minu küljes. Ma nuhkisin tookord ja mõned korrad veel ka hiljem muudkui pudelit ja pabreid ja no polnud minu teema. Ma olen alati kuulutanud ja ka veendunult arvanud, et “kollased” lõhnad pole minu teema. Ja nii olen ma aastaid samade markide küljes jonnakalt püsinud. Talle muidugi meeldivad need ka, aga ta ikka otsis mingit päris oma lemmikut mulle. Ja kui mees läheb kord aastas või isegi kord kahe aasta jooksul üksi ja ise poodi, siis võib sealt oodata just midagi sellesarnast.

Nokin pakendi ümbert kilet. Eks ma ju natuke pelgan ka, et mis siis saab, kui ma kohe üldse seda taluda ei suuda. Mõttes muigan nende vetsuvärksendaja-kandidaati üle, mis kunagi parimatel päevadel Älinile kingiti ja mille üle me viimased 10 aastat itsitada oleme saanud. 😉

Black Opium Floral Schock Yves Saint Laurent.

Selline tume ja hämar pudel. Eemaldan ettevaatlikult korgi. Peavalu püsib ja kõik lõhnad tunduvad intensiivsemad. Suts vasaku randme siseküljele. Lõhn on tugev. Panen pudeli käest. Tõmban parema randemaga üle vasema. Nahk veel veidi läigib. Sirutan kiirelt mõlemad randmed kuklasse ja kõrvade taha ning libistan käed õrnalt üle juuste. Lahjendan seda teistmoodi lõhnapilve. Või siis pigem jagan seda ühtlasemalt enda ümber. Andreas veab ninaga õhku:

“Imeline!”

Ma olen üllatunud, et nahal polegi see nii hull kui pudelit peos hoides alguses karta oli. Teistmoodi, väga teistmoodi, aga täitsa sümpaatne lõhn. Andreas vursitab mulle telefonist ette selle huvitavat sisu, mis polegi teab mis hirmus raske ja “kollane” ja õhkab siis uuesti:

“See sobib sulle suurepäraselt.”

“Et selline eale vastav hämar värk?” muigan kelmikalt.

“Mis eale? Sa oled samavana kui mina. See on tõeline rokitshiki lõhn!”

“Ahsoo, et kohe nii,” itsitan ma vastuseks ja lasen ühe sutsaka talle endale krae vahele. 😀

“Nii, aga lähme nüüd!”

“Kuhu?!”

“Su sinisele kapile järele.”

“Täna? Nüüd? Kohe?”

“Jah, nüüd. Kohe! Ma juba leppisin kokku, et me oleme kell 11 seal.”

 

Uus hobi

Ma olen viimase paari nädala jooksul leiutanud endale uue hullu hobi. Igal hommikul teen kohalikus teise ringi mööbli veebiportaalis virtuaalse ringi peale. Ma vaatan vaid neid pakkumis, mille on üles pannud eraisikud. Seal jagunevad asjad suures plaanis hinna alusel kaheks. Need, mille eest küsitakse väga palju ja need, millest soovitakse kiiresti ja valutult vabaneda. Näiteks võrdlesin ma täna hommikul samas stiilis ja päritoluga kappe – pealtnäha pole suurt vahet. Kallid pakkumised on vahemikus 1100 kuni 1400 franki ja need teised algavad 1-2-3st.

Mõistagi pakuvad mulle huvi need teised asjad. Ma otsin sealt olematu hinnaga sobivast materjalist ja sobiva kujuga esemeid, millest teha päris oma asju. Hetkel on veel vara hõisata, aga nii võib ühel hetkel juhtuda, et ma oma nunnud värvilised riiulid, mis mind Eestis ikka veel ootavad, suure kolimise asemel hoopis maha nõustun müüma.

Andreas võtab mu uut hobi rahulikult, sest ega mul pole siin rohkem suurt pidepunkti teistele elamise kõrval kui kirjutamine. Ja joonistamine natuke ka. Ta ise saatis mind sinna lehele juba enam kui aasta tagasi, aga siis ei suutnud ma sellest süsteemist midagi aru saada. Nüüd aga läksin ise otsima, et ehk leiab sealt midagi põnevat. Lõksu ma sinna jäin ja nüüd muudkui kaevan, otsin, leian, jälgin ja viimasel hetkel, kui asi magus tundub, siis koputan Andreasele ja ta pistab valiku purki või otsin lihtsalt edasi. Pisemaid asju, mida postiga saab saata, vaatan üle Šveitsi, suuremate asjade puhul jälgin, et need ei asuks meist kaugemal kui 20 kilomeetrit. Kuigi vahel juhtub, et kirjas on üks aadress ja ese reaalselt asub veidi kaugemal. Aga no sellega saab hakkama.

Minu esimene tore leid oli kapp. Sinine. Maalingutega. Heas seisus ja mitte liiga vana. Maalingud pärinevad aastast 1949 ja jäljendavad siinsete kohalike talupoegade kapimaalinguid lihtsustatud kujul. Need lillekesed polnud väga minu teema, aga tuluke mu peas süttis – värvitud kappi on alati lihtsam üle värvida kui lakitud kappi hakata puhataks kraapima. Alghind oli 1 frank. Jälgisin seda kapikest terve pakkumisel olnud nädala. Enne lõppu tekkis keegi, kes avaldas soovi see kapp 1 frangiga ära osta. Helistasin Andreasele, et nüüüüüd on vaja tegutseda. Ja ta tegutses ja oligi see kapp 2 frangi eest meie oma ja mina hirmus õnnelik.

Ja mu sünnipäeva hommikuks oli Andreas siis kapiomanikuga kokku leppinud, et me teeme pisikese sõidu mägede suunas, et ta koju tuua. Jõudsime kohale õigel ajal. Onu juba ootas. Meist napp pool kilomeetrit kõrgamal oli veel korralikum talv olnud, aga soojas päikses sulas maailm kenasti. Täielik eksootika ikka!

Kapp oli veel nunnum kui müügipildilt tundus! Otsustasin sealsamas, et kuigi mul oli temaga konkreetne plaan, siis hetkel ma teda küll värvima ei hakka. Nii on ka väga lahe ja eks elu näitab, kas ta jääbki nii või tuleb temast midagi muud.

Koduteel sõin juustupallidest ja mesimagusatest vaarikatest kõhu täis ja ühel hetkel taipasin, et pea enam ei valuta. Nentisin, et see 40 on üks tore sünnipäev 🙂

Kodus tassisime nunnu-kapi tuppa ja uurisin seda lähemalt. Puhas. Lõhnavaba. Lukk käib valutult kinni ja lahti. Suurepärane leid! 🙂

Ilm oli suvine. Õhk oli soe ja lumi taandus maad isegi märjaks jätamata. Ma mäletan selgelt, et kui ma 18 sain, siis sada mu sünnipäevahommikul suuri kokkukleepunud pehmeid helbeid nagu sulgi ja seda ka, et 2010 aasta igitalvel kõrgusid sel päeval hanged mu ukse kõrval ikka veel vannitoa aknani ja poisid kelgutasid. Aga et sedasi tali taevast alla sajab, no see oli midagi uut. Eestis ehk veel, aga siin, keset suurt Euroopat? 😀

Kokkuvõttes oli mul üks ilmatuma lahe sünnipäev! Ja minu uus hobi?

Sünnipäeva õhtul saatis mind taas edu. Reklaamiti seda kena tegelast Louis Philippe stiilis diivanina. Hind 20 raha. Alghinnaga me ta kätte ka saime.

Ausalt, võib-olla olen ma häbitu, aga mul tema stiilist on ükstaspuha, sest ajastutruult ma teda taastama nagunii ei hakka. Minu jaoks oli ta üks sümpaatse kujuga nunnu Lilli-diivan, mille puhul puitosa oli kõige määravam. Ma juba vaimusilmas nägin oranzhi puitosa ja kollast valgete mummudega kangast… No midagi sellesarnast või midagi veel mahlasemat? 😉

Pealegi  pole meil kodus diivanit – vana kolis kontorisse, kuna see poleks meile uues kodus enam tuppa mahtunud.

Arusaadavalt on Andreas täiemõistuslik meeskodanik ja seesugune diivan pole tema maitse. Vähemalt sinnamaani, kuni see jääb nii ja ka sinnamaani kuni see tähendab tema jaoks rohkem lisatööd kui selle koju transportimine. Ja nagu korralik naine kunagi, kel on JUST seda asja JUST praegu vaja, veensin ma teda, et muidugi, kallis, toome koju, küll ma teen kõik korda (nii nagu ma oma vanaisalt päranduseks saadud toreda vana tooli korda olen teinud 😛 No… see paraneb ise juba viimased 8 aastat. Ema just eile ütles, et nad leidsid kellegi, kes selle tegevuse nüüd ehk ka lõpuni viib. Igal juhul kinnitasin ma Andreasele, et temal pole mingit muret ja tema saad istuda, jalgpalli juua ja õlut vaadata. No neist kummastki ei arva ta suurt midagi. Aga no Tähesõdasid vaadata? Ok.

Ma ju teadsin, et kiiret mul pole. Nii nagu mina ootasin vanas kodus lampide lakkesaamist 1,5 aastat (minu suurte hirmude top kolmes on tuli, kuumus ja elekter võrdväärselt esikohal ja ma käin viimase võimaluseni neist kaarega mööda) ja kolisin oma laelambid kapilt kenasti nüüd uuele aadressile, nii ei torgi ka tema mind tagant. Teate küll seda viguriga ütlemist, et pole vaja mehelt iga poole aasta tagant küsida, millal miski tehtud saab. Kui mees ütles, et ta teeb, siis küll ta teeb. Andreasel on selle sama ütlemisega veel oma nali välja arendatud: “Sa võid mehelt alati küsida miks ja kuidas, aga mitte mõlemat korraga. Ja kindlasti ei tohi kunagi küsida, millal!” Ja sama kehtib ilmeksimatult ka naiste kohta.

Tema ja enda rõõmuks on mul paljudest asjadest siin elus suhteliselt kama, no näiteks laelampidest, mis lakke ei jõua ja peeglitest, mida ma üksi seina ei saa ja paljudest muudest asjadest veel. Kui nad on ilusad, siis võin ma neid ka kapil vaadata. Ja kui nad mulle ei meeldi, siis ma vabanen neist valutult. Ja kui miski on ületamatult oluline, siis saan ma ise hakkama või oskan Andreaselt abi paluda sedasi, et see asi ka korda saab. Ja sama käib nüüd ka minu uue hobi teise osa ehk asjade värvimise, ümbertegemise, korrastamise ja viimase lihvi andmisega. Elu ise paneb asjad paika. 🙂

***

Diivani transpordiga kiiret ei olnud. Vahepeal passisin ma helendaval ekraanil siis kappe, sest oli ilmne, et ma kodus kogu kraami meie ühte suurde ja uude pisikesse sinisesse ära ei mahuta. Või noh, mahtus ju enne ka, aga kuidas. Kapp nagu reisikohver! Tead küll, kus mis asub, aga ilmselgelt on riiulid liiga täis ja vajaliku esemeni, mis nagunii asub kõige all või kõige taga, pääsemiseks on vaja liiga palju vaeva näha. Mugav ja laisk nagu ma olen, mulle meeldib käsi pimesi kappi pista ja vajalik ese sealt eksimusteta kätte saada.

Seega veensin ma Andreast, et meil on vaja veel üht kappi. Ta ei vailenud. Ta on veel laisem ja mugavam kui mina. No täitsa selles äärmuses, et kui ei mahu, siis viskame ära. Õnneks olen tal mina ja ma enne ikka mõõdan ja kaalun, kui asjadest vabanen. Ehk et tore oleks, kui meil oleks veel üks kapp. Isegi koha näitasin ma Vancu toas Andreasele ette. No et ma sellega tema voodikohta vooderama ei kavatse hakata ja keset tuba ka seda uut mööblitükki ei pargiks. ahel ta kahtelb mu praktilises meeles ja arvab, et ilumeel ja eriti just isetegemise rõõm on mu pimestanud. 😉

Sellise oleks saanud 1 frangiga, aga talle see ei meeldinud:

Lasin sel siis minna. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Jubekehv on elada koos millelagi, mis ei meeldi ja see pole absoluutselt vajalik pingutus. Ja siis leidsin hoopis säärase toreduse. Ma natuke kõhklesin, aga ta teatas kohe, et talle meeldib:

Lapilise värvi üle ta küll korraks nurises, aga siis lõpetas oma lause juba ise, et aga, sa ju nagunii värvid selle isemoodi. Ma kahtlustasin juba pilti vaadates, et keegi tark on lakitud pinda püüdnud värviga katta. Aga pole probleemi, selle asjaga saan ma hakkama küll.

Kolm päeva müügiprotsessi võimalike arengute passimist ja 2 frangiga oli see kapp meie oma. Ainult, et see asus veidi kaugemal kui algselt kirjas oli. No nii umbes teisel pool mägesid. Linnulennult küll mitte rohkem kui 30 kilomeetrit, aga sinna sõitmiseks arvas Andreas, et kulub meil julge poole päeva. Pool päeva, siis pool päeva. Nii kaua õnneks ei läinud.

Nädal hiljem ehk 6. mai

Laenasime sinise logiseva bussi, et nii kapp kui diivan koju toimetada. Ma pakkusin küll, et ehk mahub see osadeks võetud kapp ikka niisama ka me auto peale, aga Andreas ei tahtnud riskida. Elamuse mõttes oli vahelduseks isegi päris tore üks sõit logiseva Mersu-bussiga teha, mille uksed avanesid valuliselt, sulgusid pärast mitmekordset jõuga paugutamist, kütusepaagil korki peal polnud ja üldse oli see sellises tehnilises korras sõiduriist, millesarnasega ma ikka kohe hea 20 aastat enam sõitnud polnud. Mina ei tea, kuidas see siin ülevaatuse läbinud on.

Kiirteel üle 100 see asi edasi ei liikunud. Kõik hakkas võdisema ja plärisema. Mul oli hea meel, et seal vaid kolm isetkohta oli ja ma kodus veel viimasel hetkel veensin Vancu koeravalvamise ülesandega koju jääma. See ilma turvapatjadeta küna oleks mu mõnel hetkel endast päris välja vist ajanud, kui laps oleks ka pardal olnud. Eriti mägedes.

Kohale jõudsime kenasti. Kapp ise oli igavesti tore. Kenasti lahti võetud, terve, puhas ja heas korras. Jupid said viie minutiga Mersu “akvaariumisse”. Andreas helistas diivani omanikule ja selgus, et soovi korral saame selle ka kohe kätte. Ok. 45 minuti pärast oleme kohal, teatas veendunud Andreas torusse.

Ma lugesin hoolega kaarti. Valida oli kolme teekonna vahel. Üks läks otse kiirteele välja. Kiirteed soovis Andreas selle loguga vältida nii palju kui võimalik. Teised kaks teekonda läksid väiksemaid teid pidi. Sai minna sama tuldud teed läbi väikeste asulate ja sai minna üle mägede. Plaan oli minna mööda sama teed, aga kui juht otsustaval hetkel vasakule keeldub pööramast, siis ei jää üle muud, kui 10 kilomeetrit hiljem veenduda, et tuleb minna ikka üle mägede. Selle suure logiseva sinise plekkvanniga? Ju siis.

Mägedes on ilus. Aga selle sõiduriistaga oli seal pehmelt öeldes hirmus.

Ühe käega hoia kaarti ehk telefoni käes ja jälgi teed. See juba ise ajab mul südame läikima. Ka tavalise autoga. Ja siis hullematel hetkedel, kui tee viib sinkavonkaülesalla, siis hoia hinge kinni ja klammerdu armatuuri külge 20 küüne ja kõigi olemasolevate hammastega endal pool kannikat üle kurstiku serva rippumas ja pidev oht, et see logisev uks alla annab ja lahti lendab. Vahepeal katsetan turvavöö pidamist… No parem on, kui me ei kuku. See kõik oleks liiiiga valus. Viimane jupp tuleb meil läbida kiirteel. Ma ei tea, mida Andreas asjast arvab, aga mul on seal palju kindlam tunne.

Diivan asub St Gallenis. Minu nunnu! Isegi Andreas julgeb kinnitada, et talle vist ikka ka meeldib. No et pildid olid netis kehvakesed ja tegelikult on asi palju parem kui karta võis 😀

Nüüd läheb kodutee juba täislastis lenneldes – me väärtvara asub autoakvaariumis:

Ja rõõmus mees laulab:

“I am sailing, I am sailing…” ja siis jätkab sujuvalt, “I am tired, oh, so tired… I am sweating… I am crazy…” ja nii edasi. Ilmselgelt on õhus kergendust. Pakun talle, et ma võin teda filmida ka. Isegi tema oma vlogi võin talle teha. Ta meenutab mulle seepeale, et tal on juba blogi olemas. Ise tegi ja sellest piisab. Seal on tal täpselt üks postitus. Ma olevat nakatanud, aga tal pole vahepeal rohkem aega olnud. Aga enda lauluvideot ta sinna ei soovi. No heakene küll. Ma siis lihtsalt näitan teile vaikselt sinise logiseva Mersu-bussi roolis laulvat autojuhti 😀

***

Kui ma pisike tüdruk olin, siis oli mul paar ulmelist unistust, millest ema ja mamma kunagi aru ei saanud ja neid tõsiselt võtta ei osanud. Või lootsid nad, et ma lihtsalt sellest jamast välja kasvan. Ega ma ju mingist ulmest ei unistanud! Ma soovisin kanda kleite nagu kandsid Laura ja Mary Väike maja preerias seebikas. Kasvasin sellega üles ja vaatasin seda ka korduvalt hiljem. Inimlik, südamilik ja aegumatu lugu. Mulle meeldib see siiani. Mu mammal või emal oli üks volangiline servapitsidega alusseelik. Ma isegi ei tea kummal, sest mina pole neist kumabgi seda kunagi kandmas näinud, aga see asus mamma kapis. Venitasin selle keskkoha endale kaenla alla ja see oli maailma kõige nunnum kleit, mida soovida. Mamma kitlivöö pusisin veel endale ümber kere ja tegin midagi lipsusarnast ja oligi lehviva seljalehviga unelmatekleit mul olemas. Ma oleksin sellega kogu aeg käinud. Aga tänavale mängima ja isegi aeda mind sellega ei lubatud. Isegi toas oli alati tükk võitlust. Pesu ju! Minu meelest see küll pesu polnud. Pole siiani, aga nüüd ei pea ma enam teiste arvamust arvesse võtma ja võin kasvõi pesus tänavale ja televiisorisse minna 😀

Minu teine unelm oli neist tanudest või mütsidest seal filmis. Ma isegi ei tea, kuidas seda peakatet siis nüüd korrektne nimetada on, aga mul oli ka just sellist lotut vaja, mida vahel peas kanda ja vahel kapuutsina kuklasse visata lehvima. Kord tõi ema Moskvast kolm nukku – ühe mulle ja kaks sõbranna tütardele. Ma sain esimesena valida ja valisin ema arvates kõige nõmedama 😛 Arvake ära miks? Piimapudeli ja mannapudru lusikaga kõvast nukust, kes toidu lähenedes pea ära pööras, ma ei hoolinud. Mis mind võlus, oli see, et tal oli peas seesugune paeltega ja lokkiva servaga mütsike, millest ma alati unistanud olin. Ma isegi püüdsin seda ise kanda. See oli mulle väike ja paelad ei ulatunud isegi lõua all kokku, aga ikkagi see meenutas mu unistust! Kanda sain seda vaid peidus olles, sest ma ei tahtnud kuulda, et ma jälle mingi titt või tola olen. Ja kui ma 6 kopikatega olin ja pisike õde majja tuli, siis oli tal ka paar sarnast mütsikest, mida ma vahel salaja kanda sain. Mõtelge, 7aastane mina, seljas alusseelik, jalas ema kontsaga saapad, peas titemüts ja ise hirmus õnnelik. See, kuidas ma välja nägin, see ei omanud mulle mingit tähtsust, aga see tunne! Sa astud püüdlikult, aga poolvänderdades, enda jaoks hiigelsuurte saabastega ja mütsi serv ja kleit õõtsuvad su sammude taktis vastupandamatult. See tunne on midagi, mida ma nii väga endas hoian ja kannan ja vahel mõnuga saapaid ja seelikut-kleiti kandes ikka ja alati naudin. Ma tegin seda isegi enda pulmas möödunud aastal. Mütsimoest on mul kaasajal küll veidi värskemad arusaamad, kuigi pisikeste tüdrukute peas on sedasort mütsikesed ikka armsad 🙂

Ja siis oli mul pisikese plikana veel ka kolmas maailma suurim unistus. See oli mingist teisest ooperist kui Väike maja preerias. Ma isegi ei tea, kust see idee pärineb, aga ma olin alati unistanud baldahhiiniga voodist. Mitte vanaaegsest raskest sametkardinast voodi kohal ja ümber, mis hirsmasti tolmu armastab, vaid kergest õhulisest siidistest või sitsiriidest või heegeldatud putukavõrgulaadsest kardinast. Mõistagi ma sellist endale lapsena ei saanud. Hiljem ei saanud ma ka reformpõhjaga raudvoodit ja musta lage, aga suurekssaamise juures on kindlasti vähemalt üks hea asi – sa saad ise otsustada kas ja kuidas ja mida sa soovid. Ja seda baldahhiinilaadsest asja olen ma soovinud läbi elu ja soovisin ikka veel. Kas just voodi kohale, aga toanurka või kuhu iganes. Sest see lihtsalt on niiiiii nunnu.

Ja arvake nüüd ära, kui ma oma mööblilehtedel tuulates märkasin seda maailma kõige mõnusamat soekollast värvi voodikardinat, siis kas mul oli seda nüüd ja kohe vaja?

Otse loomulikult oli! Postipakiga kohale saabudes osutus see küll mitte minu lemmikkollaseks vaid üsna apelsinikarva oranzhiks, aga tore on ta ikka. Muigasin endamisi, et näe, tuli elada 40 aastat, et unistus teostada. Aga iseäranis lahe on hoopis see, et vahepeal sain ma üsna palju suuremaks, aga see unistus ei läinud elus ja ajas mitte kunagi kaduma. Ring on justnagu täis. Eks sama ole ka selle krussis sangadega Lilli-diivani ja kapiga, millele joonistada saab. Kodutunne on siin võõras kohas vaksajagu taas lähemale nihkunud. 🙂

***

Kui me oma kapi ja diivani kolitud saime ja laenuks võetud sinise akvaariumbussi tagasi viisime, siis oli meil veel tervelt kolm tundi aega, et minna poiste kooli lahtiste uste päevale. Vanc teatas kindlameelselt, et tema küll nädalavahetusel kooli ei tule. Tan aga tahtis meile näidata enda tehtud plakatit Kopernikust. Kogu koolil on sel poolaastal teemaks maa ja Maa ja planeedid ja kõik, mis sellega seotud on. Vihma hakkas sadama.

Koolimajas on vaikne. Väiksemate majas pole kedagi peale Vancu klassiõpetaja ja tema aafrika tigude. Vanc oli mulle rääkinud küll, et koolis on nii jube, sest neil on klassis teod, aga ma ei kujutanud ette, et seal on samasuur akvaarium kui meil kodus Giulietta klaaspalee ja seal elab kolm parajalt mütakat tigu. Suurim neist oli suurem kui Vancu peopesa. Ma nii suuri tigusid polnduki lähedalt varem näinud. Praegu meenus, et avastasin kodus keldrist veel kaks kilpkonna – ühe pisikese ja ühe suurema. Nüüd on meil keldris soojenduslampide alla juba viis kilbiga konna. Aina põnevamaks läheb! 😀

Ma jäin veel Vancu õpetajaga juttu rääkima, aga Tan ja Andreas läksid juba suuremate majja läbi vikerkaarevärviliste kapiustega vahekoridori.

Seal ootasid Tannu klassijuhataja ja prantsuse keele õpetaja. Kui ma kohale saabusin, ajas Tan õpetajaga juttu ja Andreas ühendas mingid elektiasju augulise metallplaadi peal. Teemaks olid füüsika ja katsed. Prantsuse keele õpetaja küsis minult, kas ma tean, mis juhtub siis, kui taldrikul on vesi ja keset seda vett on teeküünal, mis tuleb põlema panna ja siis selle küünla peale tuleb asetada pisike purk avaga allapoole. No vot ja mis siis juhtub? Te teate? Ma seda oskasin pakkuda, et küünal kustub ära, sest õhk saab otsa, aga mis veel juhtub? Seda ma oodata ei osanud. Mäletate, mina ja tuli, mina ja kuumus teema ülevalpool? 😉

No ja siis piinasin ma Tannut veel pisikeste palstmassist inimestega, kelle siseorganid olid laua peal laiali ja neid sai siis kenasti oma kohale sättida. Tan põgenes mu eest minema. Tal olevat korraga ka nädalavahetus. Ta puges klassi tagumises otsas olevasse lugemisnurka. Valesse nurka põgenes see laps, sest ilmselgelt on see tema klassis minu kõige lemmikum koht.

Tan puges kapi taha ja mina küsisin õpetajalt, kas ma tohin pilti teha. Muidugi tohtisin. Ta oli vaimustuses, et mina olen vaimustuses. Rääkisin talle, et ma just sain ühe sarnase värvilise “võrktelgi” omanikuks 😀 Ja tema rääkis, et kui ta siia kooli õpetama tulles oma ideest rääkis klassi nurka lugemis- ja koguneimis ja vahel kasvõi üksiolemise telk üles riputada, siis olid teised vaadanud teda, et kas ta ei karda, et lapsed ta välja naeravad. Tegemist on ikkagi ju 5.-7. klassi lastega, valdavalt poistega. Lastele meeldib. Mulle ka nii väga meeldib 🙂

Kõik nende koolihommikud algavad selle kardina all patjadel ringis istudes ja oma eelmisest päevast rääkides ja uueks päevaks plaane tehes. Selleks on tervelt pool tundi ette nähtud. Seinal on neil tööülesannetega graafik ja iga päev on seal ka keegi vastutav, kes telgi seest kenasti korda paneb. Päeval on normaalne elamise kaos ja koolipäeva lõpus saab kõik jälle korda. Pobleeme pole olnud. Õpetaja itsitas, et pikkadel lõunapausidel, kui lapsed on õues, siis ta vahel istub ja mediteerib seal. Isegi tukastanud on. Vot siis! 🙂

***

Meil kodus veel ruumi on ja nüüd hoian ma pildiraamidel ja toolidel silma peal. Me istume juba poolteist aastat söögilaua taga metallist aiatoolidel. Kui Andrease vanemad 2015. aasta hilissügisel oma restorani- ja hotelliäri kinni panid ja aktiivset pensionipõlve nautima hakkasid, siis saime meie sealt kinnipandud söögikohast päranduseks metallist laua rõdule ja neli tooli selle juurde. Need toolid käivad rõdul küll ainult siis, kui neid seal vaja on, ülejäänud aja on nad toas söögilaua ümber. Ega neil ju häda pole, aga nad on külmad ja suure inimese jaoks sellised kitsukesed. Padjad on neil ka ja poistel pole toolidega mingit teemat. Meil oleks aga aeg midagi tõsisemat tuppa istumise alla vaadata. Kui meie tagumised otsad veel kasvavad, siis on raudselt kindel, et varsti tuleb meil toolilt tõustes see eraldi oma tagumise otsa küljest maha tõsta. Nad on väga kerged ja neisse võib kinni jääda. Pealegi on puusadesse soonivad käetoed alati külmad ka tavalises toaõhus. Ikkagi metall ju. Ehk et meil on vaja toole. Mõistagi ei otsi ma komplekti vaid passin igat tooli eraldi. Nii on palju ägedam. 🙂

***

Kui Vancu me uut vana diivanit nägi, siis teatas ta kohe, et see on tema uus voodi. Saepuru pudises ja vedrud naksusid, kui ta sinna pingviinina peale lendas. Olevat väga mugav. Ma muigasin, et küll see tal üle läheb. Paar tundi hiljem, siis kui me kooli lahtiste uste päevalt tagasi tulime, tegi Tan selle peal palju suurema raginaga maandumise ja ka tema kiitis diivani heaks. Nad vist ei kujuta ettegi, et tegelikult on need vedrud sellel puhta läbi ja diivan vanem kui meie mamma. Neile meeldib nii ka. Ja toredalt teeb see asi häält ka, kui end seal peal õõtsutada. Tõttöelda olen ma üsna kindel, et kui keegi minu käest lapsena oleks küsinud, kas mulle seesugune diivan meeldib ja kas ma sooviksin sellist endale voodiks, siis oleksin ma rõõmust segi läinud ja äkki isegi verivorsti olnud nõus maitsnud.

Poisid kiitsid diivanit ja me siis mõtlesime, et no ok, proovime ka. Andreas istus. Vedrud nutsid. Ma siis istusin hästi ettevaatlikult ka. Andreas ei julgenud paar sekundit hingata, et äkki ootab meid ees sügavam kukkumine alusmiste naabrite elutuppa või kohe kilpkonnade juurde või midagi. Diivan pidas ausalt me kahe all vastu. Aga me olime targu ettevaatlikud ka. Laiuselt peaks ta küll olema kolme inimese diivan, aga kui Vanc end meie vahele hellalt litsub, siis noh, kolm meid seal peal ongi. Maailm on vahepal ikka kenasti kasvanud 😀

Andreas läks korraks teise tuppa pikali ja Vanc palus mul temaga koos mingeid katseid vaatama jääda. Ma ei jaksanud istuda ja sirutasin end diivanil välja. Üksi oli selle peal täiesti ok olla. Ja lesida oli sellel isegi väga mugav. Pea toetasin käetoele… varbad surusin ettevaatlikult teisele poole käetoe ja istme vahele… ja vaatasin neid katseid seal ekraanil… ja pilt sulas nii kukku, nii kokku… ja siis vaatsin veidike und, sest virgusin alles tunnikese pärast.

Nii nagu sinise ja valge kapiga – diivanil ei ole grammigi ei tolmu ega kopituse lõhna. Puhas ja kuiv ja igati vinksvonks tegelane. Kui oma esimsed saepuru pudisemised ära tegi, siis edasi on suht puhtaks see diivani alune põrand jäänud. Eks paistab, mida ja millal ja kuidas ma temaga teen. Aga oiii, kui rahul ma meie diivani ja elu ja endaga olen 😀

***

Ilma meeleolupildita ei saa ma seda lugu kohe kuidagi lõpetada!

Sedakorda siis nägi me laupäevaõhtune kodune idüll välja just sedaviisi –

Kalevi assortiikarp, veerandkaetud poiss ja komm selle poisi põses, kõik see kupatus värskelt omaks saanud nunnudiivanil kesk meie Draakoni Maja uue kodu veel pooleldi lahtipakkimata elamises. Näe! isegi laelamp paistab toanurgast. Ja me sinine lilleline kapike. Ja minu eesti laste maal on endiselt kaitsvas mullikles, et keegi seda põrandal ära ei äestaks. Aeg on haamer leida! 😀

 

Ma olen juba aastaid õnnelik, kui sel väikesel mehel midagigigigi seljas on. Kui teised võtavad tuppa tulles palitu seljast, siis tema kisub samal ajal juba särki maha. Oli palju hullemaid aegu me elus, kus maha kisti valimatult kõik. Temal endal sellega probleemi ometi pole. Aga Andreas pidas ikkagi muiates vajalikuks küsida mu käest, et kas ma olen ikka teadlik, et ma lapsest “praktiliselt alastipilte” postitan. Olen-olen, sest ega ranna ja- ja basseinipildid kuidagi rohkem kaetud pole poisslaste puhul. Ja tähekesi strateegilistesse kohtadesse joonistades muutuks see mõne perverdi jaoks veel ahvatlevamaks, seega on nagu on, ma usun heasse maailma ja pilt kajastab realistlikult ja sättimata me väga mugavat laupäevst idülli. Isegi klaveritooli ei hakanud Vancu kanna alt minema sikutama, et oleks just nii nagu on. Magusalt. Eestist postipakiga kohale tulnud komm põses. 😀

 

PS 40 on jubeäge olla just nii nagu me oleme! 🙂