Meie elu kolimiste keerises

Kuniks me siin agaralt kolimiste ja paari muu asjaga rakkes oleme, on aeg kuidagi eriti peenelt kasutuses. Ikka tallad sama rada ja samal ajal liigud eluga reipalt edasi. No umbes sedasviisi – vahel on õhtu ja siis on jälle hommik ja kleit vahetub, aga meel on rõõmus ja lemmikud on ka ikka täitsa samad :

Sorteerimisest ja pakkimisest ei oska ma teile hetkel suurt midagi tarka rääkida, aga mulle jäid hiljuti silma kaks meeleolukat pilti ühest eelmisest kolmisest. Umbestäpselt aasta tagasi saabusid autokastis Eestist siia minu kõige nunnumad – värvilised lauanõud ja mõned emotsinaalselt hindamatud maalid. Meie lumivalgete seinte ja lagedega suur ja lage elamine sai kohe elu sisse ja öeldagu, mis tahes, et meie ei oma asju vaid asjad meid, aga just need omad asjad tulid pika tee siia ja tõid killukese kodutunnet võõrale maale kaasa. Ja see on sellest ajast peale, nüüd siis juba aasta, pannud mind siin eemal ennast palju paremini tundma. Omade värvide ja asjade keskel hakkas heam ja tegelikult naljakam ka. See enne-ja-pärast-pilt iseloomustab minu meelest  väga hästi meie esimest 9 kuud siin, kus ma kategooriliselt keeldusin uusi asju soetamast, sest omad asjad ju ootasid Eestis, et siia tulla. Hakkama me saime ju kenasti, lihtsalt päikest ja kirevust oli nõks vähem. Ja kui nad kord tulid, siis vaadake ise – üks ja sama riiul – nii, nagu ta oli esimesed kuud ja nii nagu ta on nüüd olnud viimased aasta aega – onju vahe?! 🙂

Ja kui ma siis järgmisel hommikul ärkasin ja enda ette jalusti poole vaatasin, seisis eemal seina najal mu hiigelsuur Eesti laste pilt. Ikka veel kaitsvas kiles. Kui ma seda nägin, siis kiskus korraga suunurgad tuksuma ja pisar ronis silma. No niiiih ilus oli olla. Kohe nii ilus, et ma voodist enne välja ei saanud, kui ühe pildi olin üle tekiküngaste kobistades klõpsanud. Ikkagi tükike Eestimaad ja ilusaid mälestusi. Ja järgmisel hetkel ronisin juba voodist välja haamri järele, et pilt köögis seinale riputada. Vaat see on päriselt kodutunne ja selle võtame me õige ea uude elamisse jälle kaasa 🙂

Ja lisaks mu enda printsessi-perekonnamaalile, millest mul fotot vist polegi (või kui on, siis leiab selle Mustika-printsessitoa postitusest, ma arvan) saabus tol korral siia ka me päikesemõmmide perekonna paraadpilt. See oli mul aastaid kapi peal seisnud, äkki mingi viis aastat, ja äärejooni oodanud. Aega läks aastaid, aga siia jõudes sai ta endale kiiresti vajalikud puuduvad jooned ja siin ta on. Kaks mõmmikut tuleb kiiresti juurde teha, siis on pilt ka tõepärane, hihii 🙂

Ja kui ma siis selle toreduse sees elasin ja see kõik mu tuju nii palju tõstis ja nukrat olemist parandas, siis… sellesama jutiga sai Andreas endale eelmine aasta sünnipäevaks kahe hanega parajalt suure maali. Küsite, et miks haned?

Põhjus on marulihtne ja jälle natuke naljakas ka – rahvusvaheline armastus! Kuna meie kodune keel on inglise keel ja Andreas mind nunnutades ikka oma “honeyks”  kutsus, siis oli poistel pidevalt põhjust mind aasida, et nende emme on hani. Eksole. See tore ingliskeelne sõna, mis tähendab ingliskeeles kallis, kallike, kullake või mesi, hääldub üsna eesti “hane” moodi.  Kuna see poistele nii hirmsasti nalja tegi, siis õppis Andreas mõned ilusad eestikeelsed sõnad igaks juhuks ka ruttu ära nagu “minu tibu” ja “minu lepatriinu” ja “kallike”, mille L-tähte ta eriti nunnult ilma meile omase peene pehmenduseta hääldada mõistab. Aga ega hani siis kaduma läinud ja selle kinnituseks elab meie voodipeatsis nüüd kaks meega maiustavat armunud hanekest. Selle rohelise seinaga pean ma siin veel plaani, kas teha sinna mõned valged täpid või mummud või hoopis õrnad õiekesed. Hanede kodukujundusega jõuab veel terve elu tegeleda 😀

Korra mõtlesin, et näitan teile selle galerii lõpetuseks nüüd üht eriti ulakat maali ka. Aga vist jätan mõneks järgmiseks korraks. Igal juhul sedasi me siin oleme ja elame hetkel. Toredas kaosepöörises. Kulm ka ei liigu. Täiesti tavaliselt ja normaalselt oma hurmavate hullustega leppides:

“Nu, jadaega siis selleks korraks!”

* Kui te veel pole proovinud sedapidi portreefotosid endast jäädvustada, siis siit tuleb meie soe soovitus: proovige!

Tunniks ajaks olid naerupisarad tagatud ja kogu kamp lõi kaasa. Naer pidi terviseks olema 😀