Eile. Üsna hilja õhtul.
Tan pakib hommikul algava klassiekskursiooni jaoks asju. Või noh, tema veiderdab ja mina kamandan kannatlikult mida ja kuhu ja kuidas. Andreas läks juba ammu Vancuga muid asju tegema, et mitte ärrituda.
Asjad koos. Tan läheb oma saksakeelse nimekirjaga Andrease juurde kontrollima, kas kõik on nii nagu peab, sest mina ei pruukinud kõigest ikka aru saada ja tema ennast ei usalda. Pealegi on mitu pead ikkagi mitu pead. Mitte et Tan poleks juba alates 6ndast eluaastast vahel laagris või ekskursioonil käinud ja seal kenasti hakkama saanud. Sedasi pole ta varem reisinud, aga me usume, et ta on igati valmis. Kui ta vaid selle tsirkuse vahepeal lõpetaks! 😛
Õigus, rätikud ununesid. Kaevan sobivaid printsessipildiga rätikud välja – kui mina pakin, siis mina otsustan ja omast arust püüan teda lihtsalt veidi utsitada end liigutama. No et kui need printsessikad ei sobi, siis otsigu teised. Tuppa naastes leian eest eriti rõõmsa Andrease. Asjad olla nüüd koos ja eriti oluline oli eelviimane punkt “vajalikud meditsiinilised tarvikud”.
Andrease küsimusele, kas Tan ikka kõik ravimid ja vastavaid vahendeid pakkis kaasa, no et kas kõik vajalik on olemas inimesel, kel midagi vaja polevat (küsimus ise oli juba arvatavasti algusest peale esitatud äraootavalt lõbustatult, sest Andrease arvates on minu suhtumine sellesse päevakorrapunkti alati ülimalt ja tema arvates ebanormaalselt oluline 😛 ), vastas Tan jummala tuima näoga läbi laiade ninasõõrmete kopse põhjani täis vedades:
“Yeaahhh… more than average kids…” ehk et tal on varustust kaasas rohkem kui keskmistel/tavalistel/normaalsetel lastel. Andreas oli muidugi õnnelik, et poisil on tema huumorisoolikas ja ta asja nii tuima rahuga võtta suudab. Tal on siiani raske leppida, et minuga koos reisimine tähendab vähemalt üht suurt kotti lisaks tarvikuid, mida meil kunagi vaja pole, AGA milleta mina ei liigu. Saab siis keegi minna Horvaatiasse puhkama ilma steto- ja otoskoobita? Pole ju võimalik! Väääliiistatud. 😛
Ma juba tegin noka lahti, et end õigustada, et ma panin ainult esmaabihädavajaliku ja väga kompaktselt Tannule kaasa. Ei mingit stetot ega otot, aga ma juba teadsin, et seepeale vaataksid mulle sealt voodiservalt vastu kaks irvitavate silmadega pärdikut – üks suurem ja teine veidi väiksem, aga väga minu nägu, ja ma olin parem vait. No ja mis teha, kui kuri draakonimamma lihtsalt ei lase last kodust kaugele tormi ja lõõskava päikese kätte mägedesse matkama ilma põletusgeeli ja neljas eri mõõdus plaastrite ja sidemerullide ja valuvaigistite ja allergiarohu ja puugieemaldaja ja pliiatsi ja paberi ja hädavajalike tegutsemisviiside kordamise ning iseenda telefoninumbrita. Isegi žgutti ei pakkinud ma talle kaasa 😛 ehk see on absoluutselt kõige algelisem eripagas enda ja mingis osas ka teiste toetamiseks hädavajadusel. No kuidas ma laseks selle 12aastase kodust välja nii, et ta värskelt ei mäleta, kuidas on õige puuki eemaldada ja et kui sõbral verd lahmab, siis võtku või seljast särk ja surugu haav kinni kui sidemerullist abi pole. Ja las õpetajad kutsuvad abi. Kohe.
“Oot, aga millal verd purskab?” küsib Tan täiesti rahulikult. Ma naeratan võidurõõmsalt. Klounimängimise kõrvalt on ta vist midagi ikka kuulanud ka. Kordame üle. Ja hapukoort päikesepõletusele ei määri!
Samal ajal imbub Vanc mu ligi. Ta on venna kotis deodokat näinud ja vannitoast teise samasuguse leidnud.
“Ämme, kui vanalt tohib selllllist asja kasutada?”
“Kuule seal vist pole vanust kirjas, aga ikka siis, kui juba vajadus on.” Ma selle “kui soovi on” jätan targu mainimata, muidu tal äkki on edaspidi iga päev soov või nii. 😉
“Kas mul juba on vaja?”
“Veel mitte, aga kui sa proovida tahad, siis lase käia.”
Vanc käib pesus ära. Kuivatab ja rullib kuuliga kaenlaaugud kergelt läikima. Ise on hirmus õnnelik.
“Ma lähen ütlen Andreasele, et ma olen nüüd kaaa mees!”
Ja ta lähebki, see me 9aastane mees. Seesama, kes veidi varem ohkas, et ei tea, mis tunne on 4 päeva ilma suure vennata olla. Vennata, kellest tal koos olles rohkem tüli kui rõõmu on. 🙂
Aga printsessirätikud – suur saunalina Aladini ja printsessiga olevat endiselt väga äge ja tiigrikesega pisem rätik sobivat ka, olevat hea ja kerge. No ok siis 🙂
***
Südaööks saab kaos otsa, poisid magavad, koer on end oma pesas kerra tõmmanud ja meie vajume väsinult voodisse. Õnneks pole õhk enam nii lämbe. Kirikute kellad kuulutavad tuulises pimeduses reipalt kesköö saabumise välja ja siis taipan korraga…
“Appi, miiiis kuupäeva… oli eile?!”
Andreas mõtleb veidi… ja haarab siis telefoni järele. Just, 5. juuni oli. Kuidas me selle küll unustasime? 5. juuni on see päev, kui Andreas esimest korda mulle kirjutas. Sellest esimesest reast on nüüdseks siis möödas kolm kalendriaastat ja tegelikult terve pikk ja kirev elu. Sellisel hetkel taipad, et kuigi aastad kaovad võluväel, siis tegelikult on nad ikkagi väga pikad. Andreas arvutab:
“Üks aasta abiellumisest, kaks aastat meie siiakolimisest ja kolm aastat koosolemist, no ja mis me siis sel aastal teeme? Midagi märgilist peaks tegema…”
“Eem, sel aastal on meil pulmad ju!” muigan. Kuidas ta selle küll unustada sai! 😀
“Õigus. Eestis. Aga järgmisel?”
“Järgmisel eeem… läheme reisile?” pakun esimese pähetikkuva variandi.
“Kuhu sa kõige enam tahaksid reisida?”
“Hmm. Lõuna-Ameerikas on neil igast sitikad ja satikad ja südameussid ja ma ei tea mis elukad, sinna vist ei taha… Kuubal on meil käimata ja seal on ohutum kui Mehhikos.”
“No seda kindlasti. Kuuba on tore koht.” Tegelikult on Kuuba meil ammu juba mõttes, sest Andreas on seal käinud ja tal on seal sõpru ja mina tahaksin Puerto Rico kõrval ka midagi muud sealkandis veel näha.
“Aga Aruba?”
“Sobib!”
“Aga kui läheks Taisse?” küsib Andreas. Talle seal meeldis. Mina pole käinud.
“Aasiat ma miskipärast pelgan. Ma isegi ei tea, miks. Austraaliasse ei kisu ja Uus-Meremaale jõuab kunagi hiljem ka. Euroopat on nähtud nii ja naa, aga kuule, Portugal!”
“See on nii välja surnud ja kogu oma hiilguse kaotanud,” pakub Andreas.
“Mulle sobib. Vähem turiste, rohkem elu ennast. Kliima on tore ja mulle see vist sobiks hästi. Ja no tegelt on ju veel saared. Kanaarid ja värgid. Niiviisi metsikult ja turistedest eemal oleks tore ju.”
Andreas on mõttega päri.
Olen vahepeal uinunud ja virgun kell 5 hommikul. Äratuskell kisab. Koban hämaruses. Siin on kell 5 hommikul veel üsna pime. Eriti sombuse ilmaga. Leian oma telefoni. See on vait ja pime, aga äratus jätkab jonnakalt. Andrease telefonil on teine äratuse helin. Järelikult peab see olema tahvel. Vaatan kella. Kell on 5. Püha müristus… see on Tan, kes on tahvli mulle sahtlisse laadima toonud ja unustanud ja soovinud ärgata varakult, et oma saja asjaga enne rongile minekut valmis saada. Ainult et tema seda jubedat kumisevat helinat mu sahtlist ei kuule. Aga mina olen üleval. Kaevan tahvli sahtlist välja ja lülitan halastamatult kõik tema äratused peale viimase välja. Sest ma tõesõna ei kavatse poole tunni jooksul iga viie minuti tagant uuesti end püsti ajada, et selle äratuskellaga võidelda. Viin tahvli Tannu tuppa ja uinun uuesti.
Kell 7.20 enda äratuse peale ärgates leian kogu maja südamerahus põõnamas. Ju ma nägin seda kella 5st äratust siis unes 😀
Vancu voolab kuidagi uimaselt kooli suunas. Hea, et see meist vaid 7 minuti kaugusel asub. Tal on täna metsapäev ehk lõunani on nad metsas ja kaasa on vaja vedada kaks kotti – matkakotike ja koolikott. Viimase neist saab ta vahepeal kooli parkida.
Tan sirutab oma varbad pikalt välja ja teatab rusikaga und minema nühkides, et tal pole halli aimugi, kus ja mis tema kotis asub. Vastan ringi sahmides, et küll ta siis hiljem avastab ja uurib. Oluline, et kõik on kaasas.
“A seda ikka tead, kus su plaastrid on?” küsin just nagu muuseas.
“Jaaaaa!” käriseb unine hääl teki alt mulle vastuseks.
“Noh, siis sa tead hetkel kõike, mida sul vaja teada on.”
Ja valmis ta ongi. Topib veel kotisuust oma patja sisse. Mees ei saavat matkama minna ilma oma puhvis graanulpadjata. No padi, siis padi. Ise tassib, mul vahet pole. Padjast suurem probleem oli tal eile hoopis see, kas ta minu magamiskotti ikka mahub. No vat ei tea, kui mina oma 100 kiloga mahun, et kas tema oma 45 ka mahub 😀
Sätin veel oma suure seljakoti sangad kõige madalamasse asendisse, et see tema seljale paremini sobiks. Ajab siis mees raske koti selga, aga tõusta on raske. Püsti saab, aga selga sirgelt hoides on oht, et käib selili. Väheke harjutamist. Gabariitide tunnetamist ja juba ta rongijaama suunas astubki.
Vahvat seiklust Tessinis, Tan! 😀
***
Meie armastuslooga jätkan taas peagi. Eelmise aasta sündmused ja emotsioonid tuleb enne kirja saada, kui ma selle aastaga jätkata saan, eksju! 😀
5 thoughts on “Kuidas Tan end ekskursioonile sättis”
Mitmeks päevaks ta ära läheb, et kott nii suur on? 😀
Neljaks 😀
Aga neil oli minu arvates liiga hull nimekiri kohustuslikest asjadest – spordijalanõud ja -riided, matkajalanõud ja erladi riided, vihmariided, soojad riided, sussid, plätud ja muud mugavad jalatsid, millega kohale minna. Magamiskott on mul suur ja raske ja paks. Ta võiks sellega talvel õues ka magada, aga mul kergemad on endiselt Eestiss 😛 No ja siis veel rätikud ja tema enda nõutud padi ja lisaks 8 paari sokke, pesu ja 3 särki. Ja vist väga palju plaastreid ja sidemeid. No ja hambaahari jms ja kohustuslik päikesekaitse ja prillid ja müts. Õigus, tavalise kerge seljakoti surusin talle ise kaasa, kui ta selle kolakaga just seal seigelda ei taha. Ta arvas, et ei taha 😀
Tegelikult polegi nii palju asju. Ja minu arvates oli see kott sulgkerge, ma olen sellega ikka 30kilo kaupa asju tassinud, aga pubeka värk, kõik, mis on raskem kui veepudel ja näpuspinner, on raske. Koolikott on siin vaid vahepeala tassimiseks. Saabki väheke trenni teha. 😀
Selge 😀 Väga põhjalik!
Ma loendasin viis paari jalatseid – nagu päriselt ka? Õudne!
Selle peale pean ma rääkima loo sellest, kuidas me kaks aastat tagasi lastele üllatust tahtsime teha. Tuimestasime lapsed telekaga ära ja mina pakkisin salaja kotid kokku. Siis lükkasin lasteriiete kotid meie magamistuppa voodi alla, et neid ei leitaks. Mees vedas magamiskotid ja muud sedasorti asjad öösel autosse. Järgmisel hommikul perekond hopsti kergetes riietes autosse, teele … Lapsed ei tea midagi, eks ole. Kaheksa tundi ja viissada kilomeetrit hiljem taipasin küsida, kas abikaasa lasteriiete kotid ka võttis … Rooli taga oli sügav vaikus. Natuke aega ei teadnud ma, kas nutta või naerda, aga õnneks läksid lõuna pool ilmad soojemaks ja meie lemmik-supermarketis oli lasteriiete soodusmüük – nii need kolm mehikest Saksamaal seitse päeva kahe T-särgi ja kolme paari aluspesuga per nase elasidki ja midagi hirmsat ei juhtunud. Teksapüksid teatavasti ei saa kunagi mustaks. 🙂
No just, noh! Milleks kogu see kraam ja iseäranis see valik jalatseid!? Ma võiks vist isegi kihla vedada, et susse ja plätusid ta kotist välja ei võta. Spordijalatsid ehk isegi paneb jalga, aga sporti ei tee, sest see paneb tema luust kõvera jala valutama ja siis on lihtsam vaadata, kuidas teised kambas palli taga ajavad. 😉 Matkasaapad paneb jalga vaid mägedesse minnes, sest Andreas rääkis talle pikalt ja laialt madudest, kes seal elavad ja varbaid armastavad 😛 Kõigi eelduste kohaselt saabub ta reede õhtul tagasi seljas sama särk, mis minnes, sest “see ju ei saanud mustaks” ja heal juhul on sokke vahetanud, sest ta teab, mis juhtub uute jalatsitega, kui samu sokke vahepeal pesemata kujul ikka uuesti ja uuesti kanda. Ta ei uskunud mind, lasin tal kord omal nahal veenduda. Tundub, et mõjus, sest rohkem pole ma sel teemal pidanud tänitama 😀
Ma usun täiesti, et väga vägeva reisi saab ka väga väheste vahenditega ja noh, teie pere näide tõestab seda taaskord ehedalt 🙂