Söögist ja söömisest. Isemoodi

Kuigi poistel on veel koolivaheaeg, siis Vancul oli eile teraapiatund. Talle meeldib seal nii väga ja iga kord on äratulemisega mingi teema. Eile oli tal vaja lõpus peitust mängida. Korra otsisime ta maa ja taeva vahelt üles ja siis oli kõik. Aga mitte tema jaoks. Lõpuks tassisime naerust väänleva rübliku koos terapeudiga kahe vahel ukseni ja siis oli ta nõus minuga edasi liikuma ainult siis, kui ma talle jalanõud jalga panen. Mul polnud selleks vähimatki kavatsust. Võttis siis mees oma ketsid kaenlasse ja hakkasime astuma. Paterdas siis sokkis mõned meetrid ja vist oli veidi ebamugav, sest majanurgas istus ta tänavale maha ja pusis oma jalanõud endale jalga. Edasi läks sujuvamalt.

Sõtsime Vancuga kontorisse, et sealt Andreas ka peale pakkida ja koju sõita. Aga Andreasel oli veel mingi kliendiga tähtis kohtumine ees ja kõht hirmus tühi. Vancu tahtis tema juurde jääda ja mina põrutasin poodi. Teelt helistasin, et uurida, millised on meeste isud. Nad pakkusid, et ehk mingi võileib. Milline? Ei mingit vastust. Tegin siis oma pakkumisi. Mitte miski ei sobinud. Isegi hamstriga võileib mitte. Lõin käega ja lubasin ise siis midagi välja mõtelda. Parkisin auto ära ja vaatasin telefoni. Vancu oli mulle sõnumi saatnud, et Giulietta (meie hamster) vihkab mind. Muigasin oma hamstrivõileiva pakkumise peale ja marssisin sirgelt poodi.

Kui ma toiduga tagasi kontorisse jõudsin oli Vanc jõundud juba mida kõike teha ja muuhulgas mulle ka kleepsu trükkinud. Päris minu enda oma:

Vancu arvates on kõik emad ühed põrgulised? Tuleb nii välja, et minu teravmeelitsemine on kõik emad nüüd ühte patta pistnud. Ja seda ainult selle pärast, et ma talle hamstrivõileiba pakkusin? 😛 Ja seda kõike arvab ta ajahetkel kui Eestis suur Aasta Ema valimise draama käib? See on ilmselgelt teema, mille kohta ka mul on oma arvamus. Varsti räägin. Senikaua tuli aga leida koht oma lahedale kleepsule.

Kõht sai kõigil meelepärast täis ja Vanc oli eluga rahul. Väsinud, aga rahul. See söögiteema on üks väga väsitav teema ju ka 😀

Õhtul pakkisin jälle asju kokku ja mingil hetkel kustusin lihtsalt magama. Andreas müttas veel poistega. Vancu imbus mu juurde ja puges kaissu ning sosistas: “Emme, ma armastan sind!” ja uinus vist samal hetkel. Ma olen talle mustmiljon korda ütelnud, et ma teda armastan, aga tema mulle pole kunagi. Vahel väga harva on ta vaid vastanud, et “mina sind ka”, aga täislauset pole veel kunagi varem tulnud. Nüüd siis tuli. Kui ma ta keset ööd oma voodisse suunasin, siis istun ja mõtlesin selle üle kohe terve pika ilusa hetke 🙂

***

Kui me hommikul end tööle vedasime oli Denny juba kohal. Nagu alati. Silma nurgast märkasin, et külmkapi uks on laia kaarega lahti käinud, sest koera kauss oli kohalt nihkunud. Reeglina ie ava seda ust keegi peale minu. See on nii naljaks, kuidas ma alati selliseid väikeseid asju märkan. Denny istus oma kohal äraseletatud näoga ja siis ma taipasin. Homme on Andrease sünnipäev, aga teda homme tööl ei ole. Seege… külmkapis on midagi. Ja see midagi on üsna kindlasti kook. Oligi! Šokolaadiga banaanikook. Ja Andrease laud oli õhupallidega kaetud. Minu laual oli teine pool pakist, et ma need ise täis puhuksin. Liiga raske olevat. Proovisin. Oli raske. 😀

Kell 10 olid mõlemad kooginälga suremas. Nad üritasid mind küll juba kell 9 veenda, et nüüd on koogiaeg, aga ma painin pidurit. Lõpuks arvasin ma, et me ei saa kooki süüa enne kui vanast ruumist pole suur klaaslaud kohale toodud. No see, mille taga tavaliselt koosolekuid peetakse. Vahepeal on nad selle lauata oma asjad aetud saanud, aga vaat kooki ei saa mina ilma selleta süüa – meestel on motivatsiooni vaja. 😛 Kuigi see laud mulle kohe üldse ei meeldi, aga vanast kohast tuli ta nagunii ära tuua. Vähemalt ajutiselt.

Saabus laud ja algas koogisöömine. Ilma tsirkuseta ei möödu meil siin midagi:

Kui iluvehklemine ja peenemad võtted läbi said harjutatud, lõikas Andreas kenad tükikesed. Ma pakkusin küll, et teeme kohe Mercedese tunnusmärgi ehk jagame koogi lihtsalt kolmeks, aga nad arvasid, et huvitavam on mitu korda tõsta. No ok. Ma sain õnneks kõige pisema tüki. 😀

Kaks tundi hiljem oli Denny kõht jälle tühi. Kook igatses midagi tugevamat enda kõrvale. Mul polnud kõht tühi. Andreas arvas ka, et võib täna lõuna vahele jätta, aga siis hakkasid nad oma lemmiksöökidest rääkima ja 15 minutit hiljem teatas Andreas, et ta vist ikka tahab ka süüa. Sõitsime Wili. Põhjus oli hea – on vaja tähistada Andrease viimast päeva 39aastasena. Teretulemast viies kümnend ja mul polnud muud valikut kui meestega viisakusest liituda. 😀

Denny, me kõige täitmatum, valis kanaga makaronid. Ports oli selline, et ma söök seda vist kolm päeva. 😀 Andreas võttis mingid liha ja juurikatega tacod ja ma võtsin juurikatega grillitud krveteid.

“Mis su lemmiksöök on?” küsib Denny minult üle laua ja ampsab isuga oma makarone.

“Hmm… värske kurk soolaga,” vastan pikemalt mõtlemata.

“Mis asi?” raputab ta segaduses pead ja vaatab küsivalt Andreasele otsa.

“Mis su lemmiktoit PÄRISELT on?” kordab Andreas armsal toonil sama küsimust. Nad räägiks nagu lapsega 😀

“Kurk. Tavaline värkse kurk. Soolaga. Cucumber. Gurken mit Salz.” vastan rahulikult ja täiesti loomulikult, sest nii see on.

Hetk vaikust.

Denny naerab nagu hüään. Andreas lööb kampa.

“Kurk? Nalja teed? Ma mõtlen pärissööki!” ja hirnuvad edasi. Mina kehitan õlgu ja pistan kenasti rullikeerdunud kreveti põske. Aru ma ei saa, mis selles kurgis siis nii nalajakt nüüd on.

“Sa ei teegi nalja?” küsib Andreas korraga tõsise häälega.

“Ei, ma ei tee nalja. Mulle maitseb kurk. Eriti, kui ta on selline peenike, pisikeste seemnetega ja krõmpsuv. Lõikad lihtsalt pooleks või veeranditeks ja sööd.” Ta on mind ju kurki söömas näinud küll ja veel, aga see mu lemmiktoit saab olla, selle peale pole kunagi tulnud. Ta ise ei salli varsket kurki üldse. Vänges äädikas marineeritud kurke sööb ja Nõmme turu värkselt soolatud kurgid talle ka üllatuslikult väga meeldisid, aga värske kurk on ei-ei-ei ja veel kord ei. Ta ise praagib toidust kurgi alati kõrvale. Või annab mulle.

“Nojaa, kurgisalat on hea küll,” nendib Denny, “aga ok, mis su soe lemmiksöök on?”

“Maisitõlvik. Soola ja võiga ja võib-olla ka mingite üritidega.”

Jälle need tüübid hirnuvad. Nüüd juba hüsteeriliselt ja Denny hakkab mulle pakkuma erinevaid toite, et äkki on mul ka mõni asjalik lemmik. No selline tugev ja lihane. Siis pakuvad juba mõlemad läbisegi nii sushit ja mida kõike veel ja mina pean vastama, et jah, mulle need kõik maitsevad, aga küsimus oli mu lemmik ju. Terve lõuna aja on neil lõbus ja kontorisse tagasi sõites on neil lõbus ja siiamaani on neil lõbus, sest no kuidas saab kellelelgi maitseda kurk. Eksole. Vancule meeldib ka kurk. Samamoodi nagu mulle. 🙂

Kohe niiiih palju meeldib kui vähegi ulatub ja mahub! Pilt küll eilsest õhtust, aga ma tean, et see nii on! 😀

Tan on armastab maasikaid, aga kui keegi küsib ta lemmiksöögi kohta, siis sellele on tal täiesti uskumatu, aga väga kindel vastus – “emme tehtud söögid”. Ja mida vürtsisemad, seda parem. Ma ise ka veel ei tea, kuidas selle auga elada ja olla, sest see on suhteliselt uskumatu. Aga nii hirmus tore. Tegelikult maitsevad Andreasele ka kõik minu tehtud söögid, mulle endale ju ka.

Täna on Tan aga maasikatest oma kõhu juba punni söönud ja rõõmus hoopis muul põhjusel – kahenädalne kevadvaheaeg saab kohe läbi, enne kuu lõppu peame me kolinud olema ja tema läheb esmaspäevast uude kooli katsetama. Täna saadeti talle aga uuest koolist tervitustega kaart ja kooli sümboolikaga märkmepaberite pakid. Poiss oli õhevil ja meeldivalt meelitatud. Kui sa viie kooliaasta jooksul sisuliselt viiendasse kooli lähed, siis on sul juba mingid kogemused ja arvamused asjadest olemas. Sedasi, toredalt, pole teda varem kusagil veel vastu võetud. 🙂

Ja nüüd on kell meil siin kontoris juba neli. Neljapäeval kell neli. Kõik on unised ja uimased ja väga vaiksed. Kui keegi söömise kohta küsib, siis… Igaüks nohistab oma asjadega. Dennyt homme pole ja Andreasel on sünnipäev. Mul pole talle veel mittemingisugustki kinki. Isegi nii suurt kasti pole, kuhu ise sisse pugeda. Seega, tuleb vist liigutada, hihiii!

On teil häid kiireid ideid? Pakkumisi? Ja veel, milline on Sinu lemmiktoit? Äkki ka kurk? 🙂