Ilmataat teeb ilma

Teisipäeva hommikul paistis meie kodukülas ilus päike. Aknast tundus nagu mõnus kevadilm kunagi. Auto juurde kõmpides oli selge, et päike on, aga kõrgel ja kaugel. Õues oli 7 kraadi sooja ja minu särgil olid lühikesed varrukad. Toomingas õitses uhkelt.

Jubekplm oli, aga tagasi ma ei viitsinud enam minna ja koeraga jalutamiseks tõstsin kontori ukse ees Andrease jopest välja. Eks ma lootsin, et päeva peale läheb ilm ehk soojemaks. Või no vähemalt kontoris on soe ja küll ma sealt endale mõne kampsuni või asja hädapärast ikka leian. Siis tuli telefonikõne, et meie uue üürika võtmed on juba saadaval.

Vahepeal tibutas vihma. Kui me lõuna ajal Wili oma uue kodu, Draakoni Maja juurde jõudsime, siis muutus vihm lumesarnaseks olluseks. Rõdu ees õitses õunapuu ja läbisegi langesid maha õunapuu õied ja lumeräitsakad. Muuhulgas avastasin, et meil pole kodus kella enam vajagi, kirikukell paistab keskusest kenasti meieni. Kostub nagunii.

Ja kui me tund aega hiljem olime aknakatted maja külge kinnitanud ja valguse tuppa lasknud, toad ära jaganud ja esimese autotäie maha parkinud ja Andreas olid mitu korda jõudnud oiata, kui väike kõik on ja tema küll ei tea, kuidas ma ära mahume, siis uksest välja astudes säras juba jälle päike. Napp kilomeeter hiljem olime otsaga kiirtee alguses. Vaade maailmale oli… huvitav…

See heledam laik maapinnal keset pilti keskmiste puude taga on küla, kus asub meie kontor. See valge moodustis, mis keset pilti pilvedest alla sajab on… lumi või äärmisel juhul rahe.

Mõned kilomeetrid hiljem oli selge, et see valge sein sajab parasjagu maha meie vanas kodus ehk veel omakorda kaks küla edasi. Poisid kinnitasid seda telefoni teel. Olid seal ninad vastu aknaklaasi asja suuril silmil vaadanud samal ajahetkel 😀

Vahetult enne meie kontori-küla piiri hüppas üks täies õieehtes puu pildile ja jagas kiirusel 90 km/h maailma pooleks. Samal ajal ei saanud ma seda pilti sõpradega jagamata jätta ja õhkasin ohates, et meie suundume sinna tumedamasse poolde nüüd.

Tund aega hiljem sadas laia lund juba igal pool. Sulas küll kohe, aga ikkagi sadas. Veider see kevadilm. Õhtul läks jahedamaks. Võililled olid enda kollased silmad kaitsvalt kokku nööpinud ja looduse olemine oli üsna nukker. Ja segaduses. Raadios hoiatati hoolega libedus eeest, kiirteel, meie lähedal, oli kümme autot omavahel koos. Me liikusime mööda kõrvateid. Koeraga õhtust ringi tehes vaatas meie maja ees ilutsev tihedas valges õieehtes enelas vastu koheva lumekihi alt.

Happy oli muidugi eluga rahul, sai jälle lund süüa suure suuga. Tan teatas aknast vaadates mõrult, et ta nii vara jõule veel ei oodanud. No on jõuluilm!

 

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment