Minu kolimiste meeleolukad 22 aastat

Kuna me siin kolmise teemas üle pea sees oleme, siis ronisin ma ajas tagasi ja alustasin päris algusest. Kui Andreas on kogu elu siin elukohti vahetanud ja saab näidata, et siin elasin ma sündides ja siin õppisin ma rattaga sõitma ja siin põgenesin ma (3aastasena) kodust, et kõrvalkülla elama jäänud sõbrale külla minna ja siin käisin ma lasteaias ja siin käisin ma esimeses klassis ja siin teises jne, siis mina elasin oma elu esimesed 18 aastat Haldjaoru muinasjutulossis, sest just seal olid ja on minu pere juurikad sügaval Nõmme liivapinnases.

See kolimiste saaga siin on pannud mind heldimusega meenutama minu elu kolimisi ja nende kirkamaid hetki. Ma täiesti usun, et te ootate juba samatungivalt kui mina, et see aprill juba läbi saaks ja ma oma kolimislugudele lõpuks punkti panen, eks? Ma ise ootan ka, sest tegelikult tahan ma juba nii väga kirjutada armastusest. Aga kolimiste ajalugu on ka üks tore vahepala 😀

***

Tallinnast Tartusse

1995. aasta augustikuu viimasel päeval pakkis isa mu kohvrikese ja spordikoti ja kaisukaru autosse ja mu elu esimene kolimine algas. Ma olin siis 18. Isa, ema ja õde tulid mind saatma ehk meil oli kohe nagu perereis. Tartu, siit ma tulen!

Ma olin enne seda Tartus käinud ainult kolmel kiirel korral – 8nda klassi lõpus (aasta oli siis 1991) poliitikakooliga ekskursioonil, millest ma mäletan vaid kusagilt turuputkast ostetud söödamatut kondist grillkana, mida ma isegi suure näljaga süüa ei suutnud ja mingi tüübi õnnelikuks tegin. Teine kord oli mul Tartusse asja 12 klassi hilistalvel koos pinginaabriga. Kõige pealt jooksin ma bussijaamas mingile tüübile peadpidi kõhtu, sest tee oli nii libe ja ma ei saanud pidama enne mütakat. Õues tuiskas ja kippus juba pimedaks. Maarjamõisa suunal mööda Riia tänavat sõitmise asemel ajasime me bussid kuidagi segi ja põrutasime hoopis mööda Võru tänavat minema. Pinginaaber, kes oli mõned korrad minust ikka rohkem Tartusse sattunud, püüdis läbi tuisu bussiaknast aru saada, et see vist pole õige koht ja suund. Surnuaia juures saime bussist välja ja hakkasime jala mingis suunas astuma. Telemast oli sihtmärk. See õnneks ikka vilksas vahel läbi madala tormise taeva ja mingi ime läbi jõudsime me lõpuks isegi õigesse kohta. Sedasi käisime me siis Tartus ühe teadlase-tädi juures vaatlusmaterjale hankimas, et kahepeale kirjutada valmis oma keskkooli lõpu hiilgav uurimistöö Eesti looduslikest orhideedest.

Minu kolmas kokkupuude Tartuga oli siis, kui keskkool oli just läbi saanud ja paberite vastuvõtt ülikoolidesse alanud. Käisin koos klassivendadega EPAsse, mis tol hetkel oli EPMÜ ja hiljem sai Eesti Maaülikooliks, pabereid sisse viimas. Nemad tegid oma kaks valikut, mina vaid ühe – maastikuarhitektuur. Peahoone asus sel hetkel veel Riia mäe tipus, seal, kus on sõjakool. Bussijaamast sinna ja tagasi saamiseks polnud isegi ettekujutust vaja – suund ja sihtmärk oli selgelt silma ees ja kõrvalepõiked polnud vajalikud. Õigus, neljas kord käisin ma Tartus ju enne kolimist veel, sisseastumiskatsetel, aga see oli üks naljakas käik. Sõistime rongiga hommikul kohale ja jaamast võtsime takso, et kusagile ma ei tea kuhu Kreutzwaldi tänava lõppu mingisse õppehoonesse katsetele jõuda. No sel hetkel tundus see ikka teises maailma tundmatus otsas meie jaoks 😛

Ma olin Tallinna arhitektuuriõpingud matemaatika katsete pärast kõrvale jätnud, sest pelgasin, et ma ei saaks sisse ja milleks siis üldse proovida ja valinud üllatus-üllatus hoopis Tartus maastikuarhitektuuri eriala, kus mul oli lisaks matemaatikale ka veel jubedamad füüsika katsed. Huumor oli muidugi selles, et ma sain sinna lõdva randmega sisse. Oleks ka EKA arhitektuuri saanud. Aga Tartus meeldis mulle sisseastumisel hoopis see, et mul oli võimalik kirjutada lühikirjand põllumeestest Eesti kirjandusklassikas. Kirjanduse tunnid olid läbi kooliskäimiste mu kõige suuremad lemmikud. Ja selle lühikirjandi kirjutamine oli vaieldamatult maiuspala. Ja katsetelt bussijaama saamiseks sõitsime me taas taksoga. Mul pole hõredat aimugi, kuidas me kooli juurde takso kutsusime, sest mobiilidest ei osanud me sel ajal veel undki näha. Ju siis sai kuidagi muudmoodi.

Kui pilt oli selge, et nii mina kui mu tulevasest hambaarstist pinginaaber, oleme koolides sees, oli vaja leida elukoht. Mina ise oleksin ühikasse tahtnud elama minna, ikkagi põnev osa uuest elust, aga isa kindel otsus oli, et ei mingit ühikat, seal ei saa õppida ja lähen veel käest ära kah. Ega ju erakas ei saa käest ära minna? Pai tüdrukuna kuulasin sõna. Mu pinginaabri perel oli Tartus tuttvaid ja kuidagi nende kaudu saime me ühest kortermaja ühiskorterist toakese üürida. Saate aru, suures kortermajas keset Annelinna, oli sel ajal veel ühiskortereid? Arved tulidki samal aadressil kahel erineval paberil kummalegi ruutmeetrite järgi erinevad. Mööbel oli seal olemas. Seega lihtne ja kiire lahendus kahele rebaseplikale.

Kaunase pst

No ja siis augustikuu viimasel päeval vurasime me Tartusse. Uus elu ootas ja see kõik oli nii põnev. Kaunase puisteele, kus mu uus kodu mind ootas, polnud ma veel elu sees varem sattunud. See oli vaid nimi ja number paberitükil minu taskus. Sellest ma üldse ei räägi, et Kaunase puiestee majanumbrid pole tavapäraselt. No et paaritud siinpool ja paarisnumbri sealpool. Meie maja paarisnumbriga maja asus paaritute samas pundis. See oli… imelik ja võttis aega, enne kui me esimesel korral õige maja üles leidsime.

Kuna Tartu ülikoolis algas kool sel aastal juba nädala algusest, siis oli mu pinginaaber juba Tartus. Sel hetkel, kui meie saabusime, oli ta aga koolis. Ma teadsin, et keegi peaks seal kodus ikka olema. Ronisime trepist neljandale korrusele ja koputasime. Räsitud olemisega noor naine, tatise ninaga imik kaenlas, avas ukse ja viipas enda selja taha otse meie toa ukse suunas. Uks oli lukus. Lippasin korraks vetsu. Seal nägin ma oma elu esimest prussakat. Hea, et ma poole häda pealt karjudes välja ei jooksnud. Seda, et see prussakas oli, seda ma siis veel ei teadnud. Tänapäeval võiks muidugi kolmanda variandina kahtlustada ka mõnd ärakaranud veidrat kodulooma 😛

Kuna mul polnud aimugi, mis kell pinginaabril kool läbi saab ja mis kell ta koju jõuab, siis läksime kogu perega linna. Käisime kaubamajas, selles vanas ja armsas ja Toidutornis söömas, mäletate seda monstrumit veel vana turuhoone vastas? Kusagilt ostsime mulle Tartu kaardi, millel ka bussiliinid olid peale märgitud – selle järgi hakkasin ma Tartus hiljem orienteeruma. Ja siis läksime me uuele katsele. Ootasime maja ees ja siis mu pinginaaber tuligi. Isa tassis mu kotid üles. Musid ja kallid polnud eestlastel siis veel moes ja nii me siis uksel lehvitasime ja ma lubasin iga nädal maja kõrval asuvast postkontorist vähemalt korra koju helistada.

Me jagasime pinginaabriga kolmetoalise korteri ühte tuba. Või no tegelikult jagasime seda tuba mina, mu pinginaaber ja meie suured kaisukarud – kaks plikat ei saanud ju ülikooli minna ometi oma kallite kaisukarudeta ja see on siiani üks armas ja naljakas mälestus. Magamiseks oli meil kahepeal üks 120 cm künklikuks magatud ja põrutatud madratsiga voodi. Augud toppisime kokkuvolditud linade ja lisatekiga tasasemaks ja kannatas olla küll.

Pooled kappidest olid omaniku kraamiga täidetud, pooled olid meile kasutamiseks. Mürkroheliste ustega kapp, kus me kooliasju hoidsime, nägi ette, et enne ukse avamist, tuli sellele korralikult koputada, lugeda kolmeni ja siis ettevaatlikult uks avada. Prussakaparvede tagaotsad veel välkusid, kui uks lahti sai. Riideid kapist võttes tuli neid enne selga panemist raputada. Toas toitu ripakile jätta ei tohtinud. Köögis oli liiga palju prussakaid ja neile lisaks veel ka gaasipliit ning mul on nende mõlemaga probleeme. Esimesed pool aastat koosnes meie menüü Kirde saiast ja Kellukese limpsist. Sekka sai vahel Sõpruse poest ka mingit purgisalatit toodud pidupäevade puhul. Kuiv ja külm toit ajas asja ära. Ema pani kodust komme ka kaasa 😀

Kõrvaltoas elas meist paar aastat vanem naine. Seesama, kes mulle esimesel korral ukse avas. Tema tööl ei käinud. Küll aga käis töö tema juures ja vahel käis ta koos tööga peol ka. Saate aru küll, eksole. Ja vahel olid tal siis korralikud joomingud ja töömaratonid meie kõrvaltoas ja vahel oli titt öösel üksinda ja vahel olid naise nooremad vennad last pandud hoidma. Kaks alaealist alkohoolikut oli hirmsam kui nuttev laps üksinda. Nutva üksiku lapsega julgesime me vähemalt suhelda. Kord müdistas pinginaaber temaga seal enne enda jubedat keemia eksamit. Lapsest oli nii hirmus kahju, aga tegelikult me kartsime. Lastekaitsest ei teadnud me sel ajal midagi ja politseisse ei osanud selle peale ka minna. Hirmujutud politseist ei teinud asja paremaks. Ja me ju kartsime ühel hetkel kõike ja kõiki. Päris tõsiselt, sest kord olid need purjus tigedad vennad saamahimus meie ukse taga kirvega ja lubasid selle maha lõhkuda, kui me ise ust lahti ei tee. Mobiile polnud meil veel kellegi ja abi kutsumiseks oleks pidanud vist aknast karjuma või alla hüppama.

Lisaks karmidele korterinaabritele olid elamistingimused meie uksest väljaspool üüüüsna antisanitaarsed. Prussakad olid selleks ajaks juba lapsemäng ka minu jaoks. Juukseid käisin ma näiteks pesemas jalgupidi vannis nii, et saapad olid jalas. Kui see vaba oli. Vahel hallitasid seal veekausis nädala jagu ligunenud naabri sukad ja tripid. Ennast pidi saama pestud EPA spordihoones, mis polnud palju targem koht, aga parem ikka kui ohutsoonis. Ja ometi käis meil hordide viisi külalisi, sellest elukirevusest räägib me külalisteraamat, sest meie erakas oli ikka ägedam koht kui ühikas. Ja meil oli muidugi julgem ka, kui rahvast rohkem oli.

Praegu pilte lapates jäi mulle näppu vaid see üks ja ainus napakalt lõbus tõsieluline kaader. Meie rohelised kapid on sellel kuidagi väga võõralt sinakad, aga taararivi kapi otsas on klassika – meil oli poistega diil – nemad võivad meie juures õlut juua (ühikas ju ei tohtinud) ja meie saame pudelid endale. See oli näljapäevadel hea varuplaan saia ja limpsi ostmiseks 😀

Üks oli kindel, teisel semestril me selles kohas enam edasi elada ei kavatsenud. Ma enam isegi ei mäleta, kas me leidsime uue korteri pakkumise ülikooli raamatukogu ukse kõrval seisnud teadete tahvlilt või ostsime samal põhjusel ajalehe. Igal juhul leidsime me ühe kahetoalise Kalda tee ääres, mida sai kohe vaatama minna. Vaatasime üle klassikalised asjad – kraanist vesi tuli ja alla läks, tuppa päike paistis ja oligi olemas. See, et me vetsu vett ämbriga vedama pidime, see polnudki probleem. Korter oli omaette (mitte ühiskorter), teisel korrusel (mitte neljandal, kuhu oli piin raske koolikotiga ronida), linnale ühe bussipeatuse jagu lähemal ka ning asus meile juba tuttavas kandis. Kolida polnud kaugele.

Kalda tee

Mööblit meil polnud. Riided ja kooliasjad ja oma muu kola ladusime kilekottidega harjavarrele rippu ja hakkasime astuma. Üks harjaots oli minul õlal, teine pinginaabril. Klaaskuplitega põrandalamp oli meil ka. Ka selle “teiba” pikkisime me kotte tassimiseks täis. Lumi oli majade vahel põlvini ja me naersime nii, et piss pidi püksi tulema, kui me mõtlesime, mida need mutikesed, kes meie harjavarrekolmist terve valge aja akendest vahtinud olid, küll mõtelda võivad. Igal juhul saime me kolitud. Prussakad ja naabrid jäid meist kaugele maha. Harjavars ka.

Oi talv ja öösel oli jube külm. Sel ajal oli küttega igal pool probleeme, loenguski sai vahel täisriides istutud ja kinnas käes märkmeid kirjutatud, aga tühjalt seisnud korteris põrandal teki peal magada oli nii külm, et hirmus. Aga ikkagi omaette! Esimene hommik uues kodus oli nii ilus – päike paistis läbi karguse otse mu silmaaugu sisse. Pinginaaber sõitis koju ja mu kursaõde tuli mulle seltsiks õppima, sest meil oli järgmisel päeval kohutavalt mahukas üldbioloogia eksam. Ärkvel püsida oli selles jaheduses täitsa ok, aga õppida ma küll suurt ei suutnud. Kursaõde, kellest palju aastaid hiljem sai samuti õde nagu minustki, õppis hoolega, valjul häälel ja mina kudusin endale selle ööga uue kampsuni. Nabaka, mõistagi. Aga väga sooja. Käed ja õlad olid ju soojas, tühja sest nabast (seelikud ja püksid ulatusid sel ajal veel üsna keskkohani ja tegelikult mul lihtsalt polnud rohkemaks lõnga. Eksam õnnestus meil mõlemal kenasti 😛

Meie vanemad korraldasid meile elamiseks vajaliku mööbli. Aja jooksul sai meie üürikast täitsa kodumoodi kodu ja elu oli kohe täitsa lill. Meil olid isegi pisike telekas ja duubelmakk olemas, millega me tol kevadel CodeOne “Sellest saab meie suvi” laulu lindistamiseks jahtisime. Meil oli kodus ka päris oma telefon ja selle all oli võõrsõnade leksikon. Vahel istusime me kordamööda või korraga tundide kaupa telefoni otsas. Mulle meeldis kõne kõrvale alati võõrsõnu uurida. Ja vanemad said meile helistada ja meie neile. Jobud said meile ka helistada ja meid hirmutada ja terroriseerida, aga ikkagi oli telefoniga parem kui ilma.

Meie kuiv ja külm menüü täienes uues kodus sooja toiduga. No nii pisikeste sammukeste võrra. Asi oli juba see, et meil soe toit oli. Terve nädala sõime me keedetud riisi majoneesi ja ketšupiga ning terve järgmise nädala keedetud tatart samade lisadega. Ja siis jälle nädal riisi ja nädal tatart ja samas taktis edasi. Limps ja sai läksid vahepeal muidugi ka loosi. Pliit oli meil gaasikas, aga pinginaaber oli sellega osav. Ja kui teda polnud, siis oli meil kindlasti mingi valmis külm varu, mida ma ka süüa suutsin. Ma pean tunnistama, et tatart ja riisi söön ma heal meelel siiani, aga majoneesi ja ketšupit pole ma sellest ajast peale oma elamises enda tarbeks omanud. Ju läksime veidi liiale. Ahjaa, ja siis avastasime me mingil hetkel, et Sõpruse silla Annelinna poolses otsas ehk vaid peatuse jagu meie kodust, on putka, kus on täitsa head hamburgerid. Kui närv eriti mustaks läks või kõht näljast kokku kisukus, siis käisime me seal vahel keset ööd söömas. See oli kohe nagu omaette rituaal meil lõpuks.

Kui meie kirev kooliväline elu ja hullud seiklused allamaailma piiril välja jätta, siis oli see üks vahvamaid aegu mu Tartu ajastus. Talvel juhtus paaril korral, et Emajõe ja Anne kanali jäätunud uduaur muutis kogu maailma lumivalgeks. See oli nii imeilus. Ja kevadel oli seal nii ilus ja roheline. Kohe meie ukse kõrval kasvas ebajasmiini põõsas – mu suur lemmik. Kevade lõpust oli meil vahepeal ka üks vahva allüüriline, kes meile lõpuks ka uue harjavarre tegi. Enne seda oli meil vaid hari, ilma varreta, millega põrandaid pühkida. Ja siis lõikasin ma lõpuks oma tagumikuni paksu patsi esimest korda täiesti maha.

Me elasime selles Kalda tee päikselises korteris sügiseni, teise kursuse alguseni. Siis tuli korraga omanik jutuga, et 2 nädalat ja siis on tal seda korterit endal vaja oma lastele. Me olime kandiga harjunud, öised söömaajad olid meie elu osaks saanud, seega pidime me kolima kusagile lähedale. Kuigi minu loengud toimusid valdavalt linna teistes otstes, siis polnud see mingi probleem. Leidsime kiiresti uue kolmetoalise Kaunase puiesteel. Seda, kuidas meie mööbel uuele aadressile liikus, ei suuda meist pinginaabriga kumbki meenutada. Harjavarre peal me seda igal juhul sel korral ei tassinud. Aga seda, kuidas mu telekas uude kodusse rändas… see oli huumor! Mul oli sel ajal mootorrattaga peika. Tassimiseks oli see suur kast liiga raske. Seega rändas mu telekas uuele aadressile punasel Jawal. Peika sõitis, mina istusin tema taga kena telerikast süles. Ei juhtu ainult Venemaal, Eestis juhtus ka 😀

Kui vanas kohas asjad kokku said, tõmbasime põranda puhtaks ja tegime minekut. Tasu oli uues kohas kõrgem, kui meile tegelikult sobis ja siis võtsime me endale veel ka kolmanda kaasüürilise. Kena noormees, kes minuga samas koolis õppis, omas hulgaliselt sõpru. Seega ei laekunud ta meie elamisse tegelikult üldse mitte üksinda vaid üsna suure saatjaskonnaga. Korraga läks elu liiga kirevaks. Ma liikusin vaikselt edasi.

Annelinnast Tammelinna

Järgmine aadress oli Lembitu tänaval, Tammelinnas, kohe Maarjamõisa polikliiniku taga. Sinna kolimine oli korralik vaatepilt. Mu sõbral oli pisike seebikarbi-Sapakas. Selline nunnu ja helesinine ja katusel oli sellel see riiete kuivatamise rest. Mul oli aastaga korralik kaasavara kogunenud. Vot sinna otsa upitasime me kenal 1996. aasta sügispäeval mu voodikese ja voodi otsa kapikese ja sinna otsa ja kõrvale veel ka kotikesed, sest tagumine iset oli juba nagu vanaema kurgipurk tihedalt täis topitud ja sõit võis alata. Meie arvates. Auto arvates muidugi mitte. Seda tuli lükata, et see liikuma hakkaks. Sõber siis istus poole jalaga roolis ja mina lükkasin tagant ähkides ja puhkides ja suhteliselt ebatulemuslikult. Õnneks taipas meist mööduda paar toredat noormeest, kes õblukesele mulle appi tulid ja helesinine Sapakas liikus ettevaatlikult läbi linna mu järgmise elukoha suunas. Et mida politsei sellest arvas? Ma ei tea. See mõte turgatas mu pähe alles praegu esimest korda, seega ma arvan, et nad ei näinud või ei arvanud asjast midagi. Katus sisse ei kukkunud – vene autod olid ikka heast materjalist ja teel midagi me ära vist ka ei kaotanud 😀

Seda korterit jagasin ma kudrutava noorpaariga. Korter oli ahjuküttega. Tule ja ahjudega pole ma siiani sina peale saanud, aga tol ajal ei tõmmanud ma tikust rohkemaks tuld, kui ühe tikuga ühe küünla leegi läitmiseks ja järgmise küünla jaoks võtsin uue tiku. Seda ka siis, kui polnud kedagi teist, kes neid küünlaid põlema paneks ja mul neid ikka hädasti vaja oli. Enamasti polnduki, aga näide on elav. Seega oli meil maksmise ja kütmise osas tehtud sobiv kokkulepe, et kõigil oleks ok olla. Mulle meeldisid selle vana maja kõrged kaarjad laed ja aknad. Need olid nii ilusad. Kant oli ka ilus ja sealt sai Tallinna maantee algusesse kenasti jala koolis ka käia. Jama oli aga sellega, et sees elades selgus, et elektrikorkidega majandamine käis mingisuguse naelaga. Teate, eks? 😛 Kaks asja korraga ei tohtinud voolu võtta. Elektit kardan ma samapalju kui tuld. Võib-olla isegi rohkem. Ühed hirmsad mõlemad. Mina varem sellistest asjades ei teadnud ja ma parem elasin küünlavalgel kui ise seda naela näppisin. Hea, et sel ajal polnud meil pidevat laadimist vajavaid nutikaid vigureid, siis oleks ma palju kiiremini hullunud. Seda, et vets oli kuiv ja pesta sai, nii nõusid kui ennast, vaid köögi pisikeses kraanikausis, sellega me olime arvestanud, aga seda, et ahi sisse ajas ja ma iga päev peavaluga ärkasin, see mu kavadesse ei mahtunud. Jõuludeni pidasin vastu, palju rohkem enam ei jaksanud kannatanud.

Tähe tänav

1997. aasta veebruaris otsisin uue elamise, täitsa omaette. Siis ma veel ei teadnud, et sellest Tähe tänava alguse pisikesest kahetoalisest korterist saab mulle üks kõige südamelähedasemaid elupaikasid pikas kolimiste reas enne ja pärast. Mu magamistoa akna all olid Füüsikahoone esised hobukastanid, mille okkaliste kestade seest koorusid sügisel mitte üks ja kaks muna vaid sektorite kaupa oli neid pruune iludusi seal alati kohe mitu. Ja minu aknalauad olid kastanimune täis. Kevadistest õitest ma parem ei räägigi – hobukastanid on vägevad puud! Ja mu kodumaja eest voogas läbi võimas läikiva tuhkpuu hekk, mis sügisel kirevalt leegitses. Ja kiriku kõrval kasvas kask, mis kuulutas kevadet ja sügist. Ja Lillemägi ja kogu see kant Kesklinna ja Karlova piiril oli nii armas ja oma. Mulle meeldis kesklinna ja Toomemäe lähedus nii väga. Seda enam, et mu pinginaaber oli selleks ajaks juba Raeplatsi kolinud ja tema lähedus oli mulle samamoodi oluline. Kui sa ikka oled kõik need mitu puuda soola kellelagi koos ära söönud, siis ei aita enam miski. Side jääb. Joostes jõudsime me teineteise juurde mõne minutiga.

Nii 1997 kui 1998 aasta suve olin ma laeva peal tööl. Sisuliselt oli see iga kahe nädala tagant kolimine – kaks nädalat nonstop tööd ja kaks nädalat kodus üleväsimusest väljamagamist. See oli nii hull ja samas nii äge aeg.

Ja ei, ma ei ripu väljaspool laeva. Meeter allpool on ikka täitsa käidav pinnas kohe. Aga ma ei tea siiani, kuidas ma selle kitsa töövormi-seelikuga sinna ronitud sain 😀

Ja sügisel algas jälle kool. See oleks pidanud olema mu viimane aasta ülikoolis. Aga polnud. Elul olid muud plaanid. 99. aasta varakevadel käis välk ja pauk, ma kaotasin oma esimese lapse ja minu sõprus maailma ja minu endaga läks katki ja kaotsi. Värvisin juuksed blondiks, panin koti kokku ja põrutasin Prantsusmaale lapsi hoidma. Ikka selleks, et end uuesti leida. Seal, eemal kõigest ja kõigist, kraapisin ennast uuesti kuidagi kokku.

Pool aastat olin eemal ja kui Eestisse tagasi tulin, siis iseendaga sain ma enamvähem hakkama, aga oma kodus oma asjade keskel ma elada veel ei suutnud. Üürisin selle edasi metsamajanduse poistele. Kuulu järgi elas neid seal mu kahetoalises kõrghetkedel seitse. Ma ei tea kus, sest mul olid seal vaid pooleteise inimese voodi ja lahtikäiv kitsuke diivan. Kui naabrimammid minuga vahel urisesid koera haukumise ja valju telekavaatamise peale, siis ma siiani muigan, et huvitav, mida nad siis tegid, kui poisid seal möllasid ja elasid. Hiljem, tagasi kolides, mul mutikestega probleeme ei olnud, ju nad olid selleks ajaks treenitud ja tänulikud, et mina tagasi olen 😉

Aastaga läbi Prantsusmaa, Annelinna, Aardla, Ropka ja Riia mäe Soome

Ja ise kolisin ma jälle ajutiselt Annelinna. Jagasin avarat kahetoalist kolme noormehega. Mingis mõttes oli nendega lihtne, sest mõte püsis oma muredest eemal. Igal ühel meist olid omad elud ja erinevad koolid ja veidrused ja kui mul ühel hetkel jaanuarikuu lõpus korralikult kopa ette neile ema mängimisest ja koristamisest, vetsu-ummistuste likvideerimisest, õllepudelite taarapunkti tassimisest, esikus lekkiva mootorsae õli kokkukraapimisest ja paljust muust, siis viskasin kerge südamega oma koti kokku ja astusin edasi. Natuke peatusin ajutise pinna peal Aardlas, natuke Ropkas ja siis läksin läbi pika ja toreda Inglismaa-reisi mehele ning jõudsin oma Tähe-tänava kodusse ringiga jälle kenasti tagasi. Seal oli hea.

Aga Tartusse ei jäänud ma kauaks, sest õpingud viisid mu Soome. Kahel korral ja kokku kaheks pikaks ja põnevaks aastaks. Seal elasin ma ühikas. See oli niinii lahe aeg. Kuigi Soome ühikas oli totaalselt midagi muud kui meie Torn ja Betton omal ajal Tartus 😛

Soome vahet kolisin ma suure seljakotiga. Laev, omad jalad, rong, buss, omad jalad ja seljakotile lisaks oli mul näpu otsas nii palju kraami kui mahtus. Ega mul kodus peale riiete suurt kaasa polnudki vaja võtta. Tatart ja riisi viisin Eestist. Õppimise materjalid sain koolist. Asjad kogunesid kuidagi ajas iseenesest.

Esimese aasta kevadel Eestisse tagasi tulles arvasin, et ongi kõik ja korjasin kõik oma asjad kokku. Helsingis jooksin ma rongi pealt elu eest sadama suunas. Korraga komistasin ja jalg kadus alt ära. Seal ma siis olin näoli maas nagu laiaks litsutud sääsk. Käes olnud kotid lendasid eemale. Seljakott oli nii raske, et ma ei suutnud ise end püsti ajada. Sain selle selga ainult istudes. Samamoodi maha. Aga vaat seal koti all kõhuli tee peal maas olles ei liikunud ma ei küljele ega põlvile. Õnneks oli kohe mu kõrval tekkinud autodest ummik ja üks autojuht taipas mu häda. Ta jättis auto lahtiste uste ja ohutuledega plinkima ja tõttas mulle appi. Kahepeal saime me mu kuidagi püsti. Mul on nii hea meel, et ta mulle appi tuli, sest laevale jõudsin ma tõepoolest viimasel hetkel.

Aasta hiljem ehk teisel korral estisse tagasi tulles, olin ma jälle ajahädas. Rongid Hämeenlinna ja Helsingi vahet ju sõitsid kenasti, aga sellega, et metsade keskelt Hämeenlinna jõuda, oli alati jantimist. Igal juhul oli tol korral mu meeleheide veel paaalju suurem ja ma viskasin keset Helsingi linna sadama poole joostes lihtsalt pöidla püsti. Hääletamine oli midagi, mida mu vanemad täiega taunisid, aga sellises hädas oli mul kõigest täiesti ükskõik. Esimene auto peatus ja ma ahastasin oma ahastamise kiiresti ära ja hästi tore onu viis mu sadamasse. Ma jõudsin laevale läbi ime. Kui poleks jõundud, siis ma olin ilma pileti vahetamise võimaluseta, ilma telefonita, ilma kopika rahata, ilma soojade riieteta, ilma ühegi tuttavata suures linnas üksinda. Seega ma pidin jõudma ja jõudsin tagasi kodusesse Eestisse. Kohe täitsa õnnelikult.

Tagasi Tallinna – Haldjaorust Haldjaoruni

Siis, seitse aastat hiljem, said 2002. aastal kool ja Tartu-ajastu korraga läbi. Pool aastat maa ja taeva vahel, poole jalaga Tartus, poolega Tallinnas Haldjaorus ja uue aasta alguses läksin Tallinnas tööle. Siis sai seiklemine läbi. Abielu sai läbi ja algas päris uus elu.

2003. aasta kevadel kolisin Mustamäe teele. See tuli kuidagi muuseas ja ilma mingisuguse palaganita. Ma ei mäleta kolimist. Ega mul polnudki muud kui riided. Palju raskem oli samal ajal hoopis Tartuga lõpparveid teha. Mu kõige väärtuslikum raamatutega kast Eesti luule antoloogia ja mille kõigega, on siiani teadmata kadunud. Tegelikult sellest ajast peale ehk viimased 14 aastat, elangi ma kastide otsas. Tartust tagasikolimine jättis mu hinge sisse augu. Sinna tahan ma omal moel ikka ja alati tagasi. Tartus on midagi, mida Tallinnas ja kusagil mujal ei ole. Aga kui Tartusse ei saa, siis võib maailmas ka niisama ringi rännata ja lahe olla 🙂

Poolteist aastat hiljem liikusime Mustamäelt Lasnamäele, Koorti tänavale. Ajutiselt. Põhjuseks oli kulude kokkuhoid. Tan juba kasvas mu südame all. Ega meil suurt midagi kolida polnudki. Voodi müüsime maha, köögimööbel jäi vanasse kohta sisse. Kaasa tulid kotid riietega ja telekas ja arvuti ja mõned kastid. Magamiseks ostsin lahtikäiva diivani. Alguses jagasime nelja täisinimese peale kolmetoalist korterit. Meie päralt oli elutuba – tumetumepunase tapeediga ruum, mille kahes seinas oli maast laeni tumepruun läikiv sekstioonkapp. Ausalt, ma pole mitte elu sees, nii depressiivses paigas elanud. Aga see pidi olema ajutine, sest meil oli selleks ajaks päris oma korter Kadaka tee ääres juba olemas. See aitas elada. Aga mida kuu edasi, seda väiksemaks jäi lootus, et me sinna reaalselt iial elama jõume. Ma oleks kohe läinud, seal oleks kannatanud elada küll. Ikkagi omaette! Päike paistis tuppa ja kollaseks värvitud vanad naksuvad laudpõrandad võitsid mu südame kohe, aga teistel olid teised plaanid. Nii sündiski Tan sinna puntrasse ja me jagasime oma kitsukest tuba ja magamise diivanit siis veel ka tite ja koeraga.

Lasnamäel elamisest on mul kaks toredat mälestust – kevadel õitses Koorti ja Liikuri tänava vahele jäävatel muruplatsidel massiliselt võililli. Ma polnud varem kunagi nii palju võililli korraga näinud ja 9. korruselt oli sellele imeline vaade. Teine tore asi oli suures majas elamise juures see, et ma leidsin endale mitu uut toredat lastega sõpra. Sõbrad ja võililled aitasid olukorda taluda ja tegelikult hakkasin ma sel ajal juba ka joonistamise tellimustõid tegema ja blogi pidama 🙂

Vahepeal elasin lapsega poole aasta kaupa jälle Haldjaorus. Siis kolisime Õismäele. Seal mulle täitsa meeldis. Suur ja avar korter ja see valgus ja päikesepaiste ka keset talve, panid mu sellesse paika armuma, aga muu elu tahtis muud ja tuli jälle edasi liikuda. Ma ju teadsin algusest peale, et see on ajutine, aga ikka lootsin ja püüdsin uskuda. Ühel hetkel taipasin, et aitab, pole mõtet. Läksid juuksed ja läks eelmine elu. Poolteist aastat oli seejärel segaseid aegu.

Seedisin ja analüüsisin ja ühel heal hetkel lihtsalt üürisin Haldjaoru veerel endale ja lastele korteri. See oli kodule piisavalt lähedal ja eemal muust maailmast. Tassisime juba kastid ja mööblinatukesegi sisse, aga elama ma sinna ei jõudnudki, sest isa arvates polnud see normaalne elupaik ei mulle ega mu väikestele lastele ja minu koht olevat ikka mu päris oma kodus. Nädal hiljem kolisime kogu mu maise vara sealt tiiruga Haldjaorgu tagasi. Et jääda. Alatiseks. Ma võin kerge vaevata koduks nimetada hotellituba, kus ma peatun ühe öö, üürikatest rääkimata ja aastatel 2011-2015 elasin ma rohkem koolis, praktikabaasides, haiglas, kiirabijaamas, -filiaalides ja -autodes kui oma kodus, aga oma ainsaks päriskoduks pean ma ikkagi oma Haldjaorgu. See on mu südamekodu. Mida mul enam ei ole.

Uus ajastu

Nii nagu ajutised asjad võivad liiga sageli igavesteks osutuda nii võivad ka igavesed asjad ajutisteks saada. Mul polnud vähimatki plaani Šveitsi kolida, Andreas pidi ju Eestisse meie juurde hoopis elama asuma. Me tulime 2015. aasta suvel siia vaid puhkama. Keset suve ja pisikese käsipagasiga.

Augustis, kui poisid kooli läksid, siis lendasin ma korraks üksinda Eestisse, viskasin kokku eluks hädavajaliku ja nii see elu meil siin algas. Oleksin Happy ka kaasa toonud, aga korter, kus me elasime, selle omanik oli kategooriliselt koduloomade vastu ja nii tuli meil kiiresti uus eluase leida. Siin tähendab väike nihe elukohas aga juba seda, et lapsed peavad minema just selle piirkonna kooli. Kuna nad just alustanud olid, siis pidime me leidma uue eluaseme ilmtingimata siinsamas piirkonnas. Leidsimegi. Teisel pool tänavat oli juba jupp aega üks korter tühjana seisnud. Piirkond pole ahvatlev, aga hinnad on mahlased. Kolisime juba okstoobri alguses. Rentisime päevaks auto ja Andrease sõbrad ja sugulased tulid appi.

Ilus oktoobrikuine laupäeva hommik. Pildi on rendiauto, millega me kolisime, maja, kus me elasime ja neli meest kuuest, kes meil kolida aitasid. Foto on klõpsasin meie uue elukoha rõdult. Lähedal, eks? 🙂

Tegelikult olin ma päris pikalt valmis kohe Eestisse tagasi kolima. No kui poistele koolis ikka kohe üldse ei istu või kui elamisluba ei anta või kui tuleb rinda pista veel mõne ettearvamatu olukorraga, millega ma võidelda ei jaksa. Ja oi, kuidas me võitlesime, aga näe, maha see meid ei murdnud, hoopis tugevamaks tegi. Poisid olid tublid ja Andreasega koos lähen ma luurele ja võitlusesse ükskõik kelle vastu. Aga ikkagi Happy, kes meist eemal, Eestis, mühinal kasvas. Lennukisse teda ei tahetud. Või noh, oleks võetud, aga selleks hetkeks, kui me kolitud saime, oli ta juba nii suur, et kast, mis reeglitele oleks vastanud, oleks mahutanud ka elevandi ja pool tunni apelsine minu meelest. Olukord lähenes absurdile. Ja siis ütles lõpuks Andreas vahetult enne jõule, et sõidame!

Sellises meeleolus sõitsime me 2015. aasta teisel jõulupühal 36 tundi Eesti suunas, et lõpuks me metsik pubekoer Happy meie juurde oma uude kodusse kolida.

Ega me siis kellelegi ei rääkinud, et me tuleme. See pidi ju jõuluüllatus olema, eksole. Nii ei saanud me vahetult jagada ka oma hullu seiklust sellest, kuidas me Poolas õigelt teelt eksisime ja kogemata ennast Valgevene piir ületama asusime. Ega me ise seda ju ei teadnud, me arvasime, et me oline Leedu piiril. Asi läks imelikuks, kui minult ja lastelt hakati viisat nõudma. Mitte ühtegi lippu, mitte ühtegi silti ja paramparaa, me olime otsaga juba Valgevenes. Andrease kirevat passi, mis on nagu pildiraamat, uuriti kogu sealse kollektiiviga. Lõpuks lasti meid ikka tulema. Siis jõudis alles kohale. Teekond venis muidugi mitu head tundi pikemaks. Õhtul jõudmise asemel oli Andreas valmis juba hommikuni kusagil Leedus Hesburgeri parklas autos magama. A mul oli kodu siht silme ees.

Keset ööd jõudsime Tallinna piirile. Mööda tühja Pärnu maanteed Järve Keskuse suunas vuhisedes virgus kogu me uneimas kamp. Kell oli umbkaudu 2 öösel, kui ma valisin telefonis ema numbri. Ta vastas peaagu kohe.

“Hei! Magasid?”

“Ei…” vastab magav hääl 😀

“Muidugi magasid! A tead, kas sa saad palun korraks end üles ajada ja värva juurest ühe paki ära tuua?” vuristan reipal häälel.

“Aa, ok. Nüüd kohe?”

“Jah, kohe nüüd,” hoian vägisi itsitamist tagasi ja püüan asjalikult tõsist häält teha.

“Ok,” vastab ema ja kõne saab läbi. Ju ta end sättima läks, õues oli ju ikkagi talv.

Oii, kuidas mulle meeldib mu ema, kelle me elu jooksul oleme treeninud peaaegu mitte millegi üle üllatavaks imeinimeseks. Jauraks, siis, et eii, kuule, eks ma homme lähen või lase mul magada või ei vastaks üldse öistele kõnedele või vähemalt küsiks, mis asi ja kes asi see siis sedasi nüüd öösel midagi toob. Ei midagi. Tõmbas paksu hommikumantli ööriietele peale, saapad jalga ja asutas end uksest välja tulema. Avas ukse ja seal me olime! Ohh, seda rõõmu ja sädistamist 😀

Eestis jõudsime me lisaks pakkimisele ja koera kolimise ettevalmistamistele ka uisujääl tagurpidi piruette harjutaval babal hk minu emal ja Andrease ämmal käeluu murda. No üks kolimine on ikka õige asi siis, kui pärast on, mida meenutada – prussakaid, harjavart, helesinist Sapakat, ema käeluud ja mida kõike veel. Sel korral saime me ema murtud luule liskas lõpuks ka poiste bioloogilise isa nõusoleku Šveitsi kolimiseks ja mina sain oma elu esimese parkimistrahvi Magdaleena polika ees peatumise eest. Ma polnud iial varem mobiilseslt parkinud ja tegin kõike äärmise tähelepanelikkusega ja no ma eiii saanud eksida. Ei eskinduki. Järgmise päeva helistadesselgus, et tegemist oli inimliku- ja süsteemivea kombinatsiooniga. Trahv tühistati. Kõne alguse ootuspärane arrogantsus “ja mis teie tahate?” haihtus pilbasteks ja alles jäi vaid armsalt vabandav telefoninäitsik toru teises otsas. Mul polnud kahju, õiglus ju võidutses, tänasin ja soovisin rõõmsalt head aasta lõppu 😀

Enne, kui ema käeluu paraneda jõudis, elas Hot-Dog Happy juba jupp maad lõunapool uuel aadressil ja uudistas uuelt lõhnavat maailma varjamatu huviga. Selline nägi välja tema esimene kohtumine Šveitsi valge lambakoera kohtumine Šveitsis elavate lamastega. Noh, vaja oli veidi harjuda selle uue asjaga 😀

Poisid käisid koolis. Andreas tööl. Ja mina ootasin pikkade silmadega elamisluba. Seda ootasin ma veel maikuuni. Sealt edasi läks natuke, õige natuke, lihtsamaks. Siin me nüüd oleme ja kolime kahe aasta jooksul kohe juba kolmandasse korterisse. Sel korral külast lähimasse linnakesse. Ikka selleks, et oleks parem olla ja elada. Meile elu kodus näeb hetkel üsna sedamoodi välja:

 

Tegelikult näeb iga kord Eestist siiatulemine välja nagu väiksema kaliibri kolimine. Ühel heal päeval tulebki viimased asjad Eestis veel kokku lükata ja kogu täiega siia tuua. See ootab meid suvel ees. Nende pakkimistega on Haldjaorus iga kord nalja saanud ja reegel näeb ette, et ma muudkui planeerin ja kogun kokku ja sorteerin ja pakin, viimasel ööl kindlasti hommikuni ja siis lähen otse lennukile. Kui lapsed on kaasas, siis ega nemadki viimasel ööl magada näe. Tan ei arva lendamisest midagi. See tähendab, et tal pole vähimatki vahet, kas ta on autos, bussis, rongis, lennukis ja võimalik et ka raketis. Tema kõrvad ei anna mingit alarmi. Seda ei saa minu ja Vancu kohta ütelda. Mina olen lendamisel lootusetu. Mu kõrvadel on lihtsalt põrgulikult valus ja mingist nätsutamisest ja lutsutamisest pole mul mingit tolku. Ilma kõrvatroppide ja kohustusliku Sudafedi ja Zyrteci tabletita mina lennukisse ei astu, sest see on ainus variant kuidagi lend üle elada. Vancu on minusarnane, aga ta püüab siiani veel neelatamisega suuresti hakkama saada. Ehk et manustab nätse ja komme.

Kui ta aga on tere öö magamata olnud, siis mina keeldun talle põske midagi panemast. Seega igal asjal, mis tema hammaste taha kaob, peab olema saba taga. Näiteks pulgakomm. Kord siis läkski nii, et Tan magas nagu vana karu juba lennujaamas, lennu Tallinn-Riia, Riia lennujaamas jooksime vaid lennukist lennukile ja seal põõnas ta sujuvalt edasi Riia-Zürich otsa. Tore. Vanc tegi sedasama väiksemate virgumistega, kui ma teda saputasin, et troppe kõrva toppida ja pulk hammaste vahele või sealt välja saada. Aga korraga oli komm koos pulgaga kadunud. Suus polnud, rinnale kleepunud polnud, pingil polnud, maas polnud, minu käes isegi polnud. Kadudnud. Astusime juba Šveitsis lennukilt maha, marssisime pika tee pambulindini, saime oma kotid, kallistasime Andreast, jõudsime juba liftini, et parklasse sõita ja ma korraks kükitasin, et oma saapa paela siduda. Seal see komm oli! Vanc oli terve pika tee komm kannika küljes ringi tatsanud. Laps on nii kondine, et ei saa isegi aru, kui midagi imelikku istumise all on? 😀

***

Sellise ajaloo puhul oleks patt arvata, et see oleks me viimane kolimine. Nagunii pole ja ma isegi ei arva seda enam. Ja ometi pole ma mingist rändtirtsude hõimust, sest mu pere on samal tänaval elanud juba kohe vahetult sõjajärgsest ajastust ja samal aadressile elanud juba pea 60 aastat. Mu ema on oma teadlikus elus kolinud kaks korda – korra sama tänava piires paar maja edasi ja hetkel kolib sama maja piires ülevalt alla. Õel pole ka palju rohkem ette näidata. Minul aga pole nii palju sõrmi ja varbaid, kui ma tegelikult kolinud olen. Mitte, et ma poleks asu saanud vaid elu lihtsalt on nii läinud. Kui me siin Andreasega mingi aeg nalja pärast nimekirju tegime, et kes kus elanud on ja palju kolinud, siis meie numbrid oli samasuured. Ja ilmselgelt need nüüd siis jäävadki samasuureks. Koos on toredam! Ja ainus, millest mul kõige selle juures kahju on, on see, et mul ei ole neist kolimistest pilte. Sellest saaks nii vägeva mälestuste galerii! 😀

Enne veel, kui tulevad uued muljed, siis eelmise kodu-kolimise kiirmuljed olid meil sellised – Andreas oli hullumas ja mina olin lill nagu ikka 😀

Poistele kolimised meeldivad. Eriti kui on vaba voli teha kõike seda, mida tavaelus alati kohe segamatult teha ei saa:

Andreasele, nagu juba öeldud, kolimised enam väga ei istu. Kogu see aeg ja korraldamine, mis võtab ära tööaja, on tüütu ja üleliigne koormus. Ja kadunud särgid! Kui tema asjad on kastikuhjadesse kadunud, siis mina enda asjadest midagi ikka leian. Et sõbralikult temaga jagada. Ja nii siis ei jäänud tal eelmisel kooral kolmise järgsel hommikul muud üle kui olla panda. Minu panda. On ju nunnu? Minu meelest küll. Ja kolimine on äge! 😀