Kelmika kevade saabumine

Seda, et meil kevad kogu aeg südames on… no seda pole vist vaja enam üle korrata. Me oleme täiesti normaalsed. Ausalt. Ja parasjagu sellised nägime me välja nädal tagasi.

 

Eelmisel või nüüd küll juba üleelmisel pühapäeval oli imeilus päikseline päev. Kevadet oli õhus kui palju. Linnud metsa vahel kisasid rõõmust ja väledamad põõsad olid juba hiirekõrvus. Lumikellukesed õitsesid. Forsüütia, meie korrusmaja hoovi peal, oli selleks hetkeks juba hea mitu nädalat õitsenud, aga see on üks imelik isend, eelmisel talvel õitses ta detsembrist alates. Zürichist tulles kihutasime päikeses uneledes kodu suunas. Veel enne, kui meie kiirteelt mahapööramise teeots kätte jõudis, vilksas eemalt Säntis oma lumises ilus üle kevadroheliste orgude ja küngaste. Taevas oli sinisinine.

Andreas küsis: “Sõidame?” ja ma mõtlesin kahe sekundi jooksul eesoleva päeva plaanid läbi ja kilkasin: “Sõidame!”

Ja me sõitsimegi. Meie juurest Säntise jalamini on ca 45 minutit kiiret kurvilist sõitu. Säntis on meie kandi kõrgem tipp ja ühtlasi tähistab ta siin Alpide algust. Ma olen Šveitsis elanud 21 kuud, näinud ära kaks kevade tulemist ja tegelikult ka tüki kolmandat, kus ma sattusin siia kevade jooksul kolm korda. Siin elades olen ma alati enda peas võidelnud mõttega, et meie ettekujutustes on Šveits mägine maa ja igal pool peaks kõrguma lumised tipud. Nendel nunnudel reklaampiltidel ju on nii, et all haljendaval karjamaal keksivad õnnelikud lehmad ja taamal valendavad teravad mäetipud. Aga tegelikult? Suur osas Šveitsist on üsna lame ja lauge. No lainetab, aga kiviseid hiiglased ei hakka nagu kusagil silma. Lihtsalt kogu see maapind siin on merepinnast nii palju kõrgemal.

Meie ise elame ca 600 meetri kõrgusel, aga see pole kuidagi tajutav. Aga kui meie juures oli tol pühapäeval tärkav kevad, siis mida kõrgemale tee meid viis, seda selgemalt sai kõrguste vahest ka aru. Säntise suunas vurades klõpsasin nii umbes 15 minutit enne kohalejõudmist pildi. Märkate, kuidas meie kõrval isegi veel sellel kõrgusel rohi juba rohetab, aga veidi kõrgemal on veel eelmise talve kolletamise jäljed?

Ja seal, otse meie ees ta on, lumine Säntis. Nentisin Andreasele, et nüüd ma tean seda ettekujutuse-toitmise-trikki! Ka meie suhteliselt lamedas kandis saab teha Šveitsist hurmavaid turistikaid – vaja on lihtsalt kevad ära oodata ja loota, et lumi mägedelt veel nii kiiresti ei kaoks.

Ja umbes kaks minutit ja mõned käänukad kurvid hiljem, olime me juba nii kõrgel, et… maapind oli lumine. Metsane mägi sellele pildid (vasakul) on seesama, mis ülemisel pildil. Loodus on vahel ikka nii krutskeid täis! Kaks minutit varem ei oleks osanud seda küll veel nii järsku oodata.

Edasi läkski aina lumisemaks. Aga teed olid puhtad ja enamasti ka kuivad. Õhusoojus oli paras ja see oli meelitanud välja ka hordide viisi kaherattalisi. Nii mootoriga kui ka ilma. Istusime Säntise jalamil tükk aega välikohvikus ja nautisime ilma ja mõnusat einet. Lühikeste käistega, sest jakiga oli liiga palav. See on ikka ja jälle koht, kuhu tagasi sõita isegi siis, kui kalli raha eest “liftiga” tippu ei tõuse. Tipp, kusjuures on sel pildil see terava antenniga sakk vasakul servas. Pildil näitab ta end tagasihoidlumalt, kui ta seda tegelikult on. 🙂

Järgneva nädala jooksul oli soojust ja päikest ja jahedust ja vihma. Kõike läbisegi. Linnud sädistasid veel hoogsamalt, metsaveeres tõstsid ülaseid oma nõtkeid päid salaja juba ülespoole, hiirekõvadest said lehed. Koeraga jalutamas käies muigasin, et ma vist ikka eelmisel kevadel ei kujutanudki ette, et siinsed ümarad murunõlvad meenutasid mulle oma suvaliselt paiknevate priimulapuhmastega teletupsumaad. Päriselt ka. Ma pole midagi sellist kusagil mujal kui Teletupsudes vist näinud. Eestis kindlasti mitte. Äkki kunagi ammu Inglismaal, aga vaat pead ei anna. Minu kujutlustes on kevad siin üsna teletupsu-maa nägu ja kuna ma veel ühtegi arvestatavat päriskaadrit pole kinni püüdnud, siis kujutage nüüd hästi hoolega ette, et lainetavatele muruväljadele on tipitud ilma igasuguse plaani ja süsteemita erivärvilisi madalaid lilletupsukesi. Umbestäpselt nii nagu siin ja veel hullutavamalt:

No paneb ju naeratama see nunnuduse üledoos?! 😉

***

Kuna me laupäeval olime pikalt kontoris, siis toidupoodi me ei jõudnudki. See tähendas aga seda, et meie külmkapis oleks ulgunud esmaspäevani üsna harjumatu tuul. Pühapäeval on kõik poed siin meie kandis kinni. Lähim äkki ongi Zürichi lennujaama oma?

Toidupoodide värk on minu jaoks siin vist üks raskemaid asju olnud. Eestis meeldis mulle 22:40 end Järve Selverisse vedada ja südamerahus ning vaikuses segamatult oma vajalikud ostud sooritada. Siin aga läheb pood kinni tavaliselt õhtul kell 19. Reedel kell 20 ja Laupäeval olenevalt poest 16 või kell 17. Jah, meist arvestatavas kauguses on kaks tanklat. Aga need pole nagu meie Statoilid jma, kus sa sisuliselt saad kõik oma soovid ja vajadused rahuldatud. Valik on ikka paaaaalju kitsukesem ja kinni pannakse nad ka 21, hiljemalt kell 22.  Aga siiski parem kui ei midagi. Seega tanklasse minek oli kindel.

Ma poetasin nii möödaminnes ja naljaga, et kuule, lähme parem jala. Mäest alla hoogsal sammul oli astuda nii 45 minutit. Õhtupäike soojendas mõnusalt ja me astusime käsikäes toidu suunas. Tee peal avastasime, et vahepeal on tõeline kevad kätte jõudnud. Suured põlvekõrgused nartsissid ja mummulised hüatsindid õitsesid täies ilus. Tulbid on oma ninad juba maa sees välja pistnud ja kõiksugu dekoratiivkirsid on uhkes õieehtes. Nii ilus ja magus oli mäest alla kõmpida.

Tankla juures oli vaikne. Pisikeses kohvikunurgas istus vanapaar ja Andreas õhkas heldinunult, et see on tema lapspõlve üks armsamaid nädalavahetuse-mälestusi. Pühapäeva pealelõunal käisid nad isaga alati koos autot tankimas. Isa siis istus ja jõi ära oma tassikesi kohvi ning tema oma klaasikese limpsi. Sinalco-limpsi. Mis on apelsinimaitseline ja maitseb ka veel kaasajal üsna samamooodi kui vana hea Fanta, mille maitset mu lapsed kunagi isegi tundnud pole. Mäletate veel?

Igal juhul istusime me korraks maha, Andreas jõi ära oma kohvi ja mina vaatasin niisama ringi. Statoil oleks siin muidugi jumet, aga nii, nendemoodi, ilma hotdogi ja burksi ja kookideta, on ka päris tore. Tänu Andreasele ja tema helgetele mälestustele. Muidu vist oleks nutusem.

Noppisime pisikeselt letilt saia ja vorsti ühes – sellega saame üheks õhtuks söödud ja filmi ka vaadatud. Ja Andreas võttis ühe purgi oma lapspõlve lemmiklimpsi ka, sedasama Sinalcot (mille nimetus mind siiani muigama paneb). Tankla kõrval plõksas ta limpsi sätendavate silmadega lahti ja mina püüdsin ta kinni ning sain pool limpsi endale. 🙂

 

Kodus ootasid meid “Kubo” – imearmas täispikk multikas ja Vancu, kes eelmisel nädalal otsustas, et tema napilt kaks kuud kasvanud juuksed on liiga pikaks veninud ja ta neisse koolis vahetunni ajal oma pinali-käärid sisse lõi. Nakitses natuke. Kaks päeva hiljem natuke rohkem ka veel. Õpetaja kirjutas ja vabandas. No arvas, et ma pahandan või midagi. Ma vastasin talle rõõmsalt, et mul pole sellest midagi, natuke vara veel on, aga ehk ta harjutab kätt. Siiani pole kumbki me poistest ise asja vastu huvi tundnud, aga nad on mind ennastki korduvalt oma juukseid näinud maha lõikamas ja ajamas, ju see asi ikka geenides on 😛 Aga seda arvasin ma küll, et no sedasi teiste ees ja koolis pole see ok. Äkki annab veel mõnele lapsele, kelle peres juuksed tähtsad on, halva idee ja seda pole vaja.

Meil oli plaan nüüd nädalavahetusel ta juuksed maha ajada. Plaan paigas ja hakkasime asjaga aga peale. Tema enda näritud tukast saate siin pisut aimu ka. Päris huvitav lõige oli.

Andreas juba alustas selle suure puhma nudimist kui mul korraga hiilgav idee tuli. Las poiss lõikab ise enda juuksed maha. Saab ehk isu täis. Või vähemalt kogemuse võrra rikkamaks. Saab aru, et see on ok, aga palun, tehku seda kodus või mingu juuksurisse. Et lõikugu aga julgelt ise ja kui isu on täis, siis me ajame ülejäänu siledaks ja ongi asi selleks korraks korras. Poiss siis nüsisiki siit ja sealt ja mina sain pildile vaid usinalt vingerdava udukogu ja siis andis Andreas kõigele 5 millimeetrise lihvi ja mina käisin kõrvad ja kukla veel ka kääridega üle. Poiss oli jälle poisi nägu. Ilus ja sile. Sellise karvakasvuga võiks me hakata ookeanide pealt õli koguma. Varsti jälle 🙂

***

Täna hommikul ärkasin ma nagu tavaliselt ikka. Ajasin kamba jalule ja siblisin siin ja sahmisin seal ning lippasin koeraga õue. Maailm lõhnas mulla ja niidetud muru järele. Agarad tegelased olid hoovi peal juba ametis. Kiirteel kõrvalistujana Vancu kooli poole vuhisedes sain aega, et uudistele pilk peale visata. Ja siis selgus, et… kohevarsti algab kevad. Päriselt. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib Šveitsi kevad väga. Eesti oma meeldib ka vägaväga, aga seda peab vahest jubekaua ootama ja siis saab ta liiga kiiresti läbi.

Päevapeale tegin ma natuke teletupsunalja ja kaevasin sahtlipõhjast välja ühe eriti õnneliku Lilli. Kevad on käes! Südames. Peas ja igal pool mujal ka! 🙂

Kelmikat kevadet teile kõigile! Juhhuu!