Massidesse sulandumine minu meeste moodi

Kui Sinu 12aastasel meespubekal on kindel plaan, et edaspidi käib ta koolis dressides ja ta ise end vabatahtlikult poodi kaasa pakib, siis… 😉

Ma juba tean, et Andreas saab rabanduse selle peale, sest siin pole viisakas tänavalegi dressides minna ja no ma ju ka oiglesin, et kuule, dressinimeste ajastu sai 90ndate keskel juba läbi. No oli minulgi Kappa dressides poppe klassivendasid, kelle maailmanägemust ma juba tol ajal ei jaganud. Aga ei. Tal on vaja just mingeid tumehalle kergelt säbrulisi sportpükse, ET sulanduda massi. Minu blondul on vaja massi sulanduda? No ok. Vähemalt pole tal lotendavaid läikivaid pükse vaja, oli mu ainus lohutus endale. Neid ei neelaks ma isegi narkoosis ja koos libestiga alla. 😛

Eksperimendiks siis olgu dress ja mass. Olgem ausad, need kaks teksapaari, mis tal on, on varsti läbi ja väikesed, sest vaalapojad kasvavad hirmus kiiresti. Aga ma pole siiani veel kindel, et me ta dressides ikka kooli lubame. Lõbustan end mõttega Andrease näost, kui ta Tannuga täna kodus kohtub.

Aga poes olid ka särgid. Kaugel massisulandumisest. Tal oli just selline (nagu pildil) ka puudu.

Ok. Äkki sokke ka? Madalad? Kõrged? Näe, siin on hea suur kirev pakk kümne paariga. See, et sokk peab värviline olema, see on ammu teada. Rohelised ja sinised ja punased… pakun, et ma võin need kaks roosat paari sealt endale võtta. Assamait! EI! Tal on just neid roosasid sealt vaja. Nii õrnu beebiroosasid kui ka särtsakaid erkroosasid. Sulandub vist ka paremini. Seal olid muidu ka mingid sätendavad plikade sokid pakkumises, aga ma targu nokkima ei hakkanud. Suur mees, ise teab.

Ma olen vist üleöö kolevanaks jäänud ega taipa maailmast ja moest muhvigi – roosad sokid, dressipüksid ja kirev särk. Oranžid Adi ketsid on tal juba sügisest põhivarustuses. Elu olgu karneval. 😛

Keerutas end kabiinis ja küsis, kas ta tohib kohe otse nii koju tulla. Oo, ma mäletan seda uute asjade elevust ka enda varasemast elust. Teatasin, et maksmiseks on mul neid enda kätte vaja, aga poe nurga taga on vets, olgu lahke.

Vancu oli senikaua poe ukse taga oma pirukasöömisega ühele poole saanud. Tan läks vetsu riideid vahetama ja Vanc tuli minuga uuele ringile. Tegelikult ma ju tema pärast poes olingi, sest tema viimane paras püksipaar rebenes täna taguotsa pealt lootusetult lõhki. Katkised põlved on tal ammu moes, ma isegi pole vaevunud neid remontima. Moekas mees. Tal endal on aukudest kamakaks, aga see, et püks mugavalt istuks, on möödapääsmatu. Tal on kõigega nii. Särkide ja eriti sokkide ja jalanõudega. Salli ja mütsi võivad kõik teised kanda, tema tunnistab vaid kapuutse. Oma unistustes elab ta vist ihualasti palmi all.

Nii, aga püksid. Uskumatu. Aga esimene paar ja number istusid ideaalselt. Tema 130se pikkuse juures ikka maksimaalselt 122, sest nii kondiseid lapsi võin ma tema enda numbrisuurusesse pista vaat et kaks tükki. Ja see 122 oli küll kintsust veidi lai, aga jalga istuvat kandja arvatrs hästi. See on määrav. Nüüd peab ehk kooli lõpuni ikka vastu – sinnani on meil veel 2 kuud ja kopikad.

Näitan Vancule, millise särgi Tan valis. Pisikese putuka silmad hakkavad hõõguma. See on poiss, kes isegi esimesse klassi minnes valis musta ja halliga koolikoti, et “poleks liiga titekas” ja on siiani jäigalt tumedate värvide ja sinise juures püsinud. Ok, kollase ka, sest see on Pikachu värv, aga seda ikka tagasihoidlikkuse ehk ühe pusa piires.

Ja nüüd vahib tüüp säravate silmadega sedasama kirevat Pokemonidega särki, millega suur vend juba poe ukse taga meid oodates kõõlub.

“Oled Sa kindel?”

“Jaaaa!” kõlab vääramatu vastus. Ei loe isegi see, et nad vennaga nüüd nagu samast lastekoorist oleksid. Muigan mõttes, et Tan nii rõõmus selle valiku üle pole, aga kui nii, siis nii.

Õnnest õitsev Vanc, kel on reeglina sügavalt ükskõik, mis ja mispidi ja kuidas ja mis olekus tal seljas on, kui see on mõni neist vähestest asjadest, mida ta kandma nõustub, astub sirgelt, kott näpus, poeuksest välja ja teatab kavalalt vennale:

“Arva ära!”

“Eeeeiii oleee!”

Ma pistan lohutavalt vahele, et on küll.

“Aga me ei käi nende särkidega koos, eks!” nõuab ititav Tan.

Vancul on suva. Mina muigan, et käige jah eri aegadel, ega keegi ei märka selle pillerkaarisärgi puhul ju neid nagunii 😛 Ja siis itsitan endamisi edasi, veel hullem, kui korraga samades särkides käia on see, kui küla arvab, et nad seda üht ja ainumat jagavad. Aga olgu peale. Vähemalt on Vancul terved viisakad püksid ja Tan sulandub roosades sokkides massidesse.

Pealegi on üsna kindel, et suur vennaarmastus saab nüüd veelgi hoogu juurde ja igavahetunnisele Tannu kallistamisele lisaks tuleb nüüd veel ka suur särgikallistamine lisaks. Mul on jubenaljakad lapsed. Mina olen neil selliseks lasknud kasvada? Või teeb loodus minuga nalja? 😛

Ausalt, mul ei ole igav ja pean nüüd minema mingit videot vaatama, et kõik tegelased särgil selgeks saada. Väljakutse missugune. Õues on suvi ja vahepeal jõudsime me kohvikus kogu selle karnevaliga jäätist ka söömas juba käia. 😀

Ja mu rõõmsad mehed on siis seesugused… ühepoolselt kallistavad:

 

PS jõulude paiku oli samas poes sarnaseid meestesärke müügis. Ma pidasin juba tol korral plaani Andreasele seesugune soetada, aga teades, et ta sellega kord aastas haige olles vaid magaks või siis äärmisel juhul rõõmustaks Vancut, siis jätsin selle mõtte teostamata. Nüüd oleks küll hirmus tore, kõik kolm samades särkides kulgeks. Ma ajaks siis kohe oma Pikachu kostüümi ka selga 😀

Jälgi mind Facebookis:

8 thoughts on “Massidesse sulandumine minu meeste moodi”

  1. Minu noorhärra ei lähe dressides isegi koeraga jalutama. Eelmisel aastal oli keka esimene tund ja mu soovituse peale dressides hommikul minna, teatas ta, et ega ta mingi linnatola pole.

    Reply
    • Älin, Su poiss ja Andreas võivad viisakate maakate klubi teha siis ? Mu tüüpidel puudub linna ja maa vahest ja moest suurem ettekujutus. Loosi läheb see, mis mugav ja… äge. Olgu või dress järelikult ?

      Reply
  2. Minu 14aastane erivajadusega kutt käib juba teist aastat koolis dressides, kusjuures ühtede pükste ja ühe t-särgiga. Sel nädalavahetusel oli ilge sõda, kuna särgisaba oli auklikuks kulunud ja ma viskasin selle isale töökotta kaltsuks. Mina olen loobunud võitlemas, eks natuke piinlik ju on, kui mõelda, aga samas on sellise lapse puhul oluline, et ta üldse kooli läheks, olgu või dressides.

    Reply
    • Tead ma usun, et kui kool selles probleemi ei näe, kuidas laps riides on, siis ma vist ka ei muretseks. Justnimelt, peamine, et käib ja sisule keskendub. Ma siin servast lihtsalt ikka veel põen, et äkki pole see koolile ok. Aga eks ma varsti lähen uurin sedas asja sela ise lähemalt, Siis on lihtsam ka kodus asju klaarida. Meie tüübil on mingi dressikas, mida ta terve aasta juba kannab, nii suvel kui talvel ja see on hirmus, kui ma seda pesen ja ta seda pool päeva kanda ei saa vahel 😛

      Reply

Leave a comment