“Mis värk sul selle politseiga on?” küsis Andreas itsitades, kui ma tagasi tema juurde jõudsin.
No mis värk mul ikka on. Ju mingi magnet või nii. Ma ju ise ka ei tea rohkemat, kui et vähemalt paar korda aastas, olgu siis Eestis või Ameerikas või siin, kogu aeg midagi juhtub mu vahetus läheduses. Täna siis juhtus nii, et sain tuttvakas eksleva sardellkoeraga.
Meil siin hulkuvaid koeri ei ole. Seega keegi on alati kellegi oma ja leida tuleb siis selle kellegi kodu. Ma tegin Happyga rahulikult hommikust ringi, kui üle aasa kaapis mu suunas naisterahvas pisike koer kaenlas ja tema sabas vänderdas paksu sardelli meenutav lühikarvaline koer. Selline agar, aga väga sõbralik mütakas. Sardellil oli suuremat sorti huvi pisikese koerakese vastu, aga koerakese perenaisele see huvi ei meelnud ja nii püüdis ta oma kutsust sardelli eest kaitsta ja hõikas mind juba eemalt appi.
Sardell tuli ja nuhkis korraks ka meid ja kuna Häps teda nahka panna ei tahtnud, siis seisin seal nagu harkjalgadega naljanumber ja hoidsin kummagi käega erinevat koera ja samal ajal helistasin Andreasele, et tulgu ta nüüd ruttu ja toogu teine rihm ka. Mitte, et mul aega oli talle detailselt selgitada, mis toimub.
Vahepeal jõudsin veenduda, et sardelli kaelarihma küljes infot ei olnud. Andreas vudis kiiresti kohale, sest meie seikluslik olukord paistas talle juab paarisaja meetri pealt kätte üle välja. Sardell jäi mulle ja Happy võttis ta enda kätte ning hakkas hoolega kohalikus telefoniraamatus lappama ja helistama inimestele, keda väikese koerapreili omanik, kes ennist mu uue sõbra eest põgenes, talle võimalustena peast pakkus. Mina mässasin mütaka sardellkoeraga pisut eemal. Ta lasi ennast sügada ja patsutada ja oli nii maruvahva vintske tükk, et unistav laps minus ärkas ellu ja mul tekkis juba ketserlik idee ta endale võtta, sest tema võimalikud peremehed ei vastanud.
Mida teeb siin inimene järgmiseks, kui on leidnud eksinud eluka? Helistab politseisse, muidugi. Mulle meenusid kõik need korrad, kui ma Eestis meie koduaias erinevaid eksinud koeri lõbustasin ja vaid vahel harva oli neil koertel kaelarihmal omaniku info ja mis muud üle jäi, kui jälle varjupaika helistada. Eestis ei tuleks ma selle pealegi, et politseid leitud eksinud koera küsimusega tüütama hakata. Esiteks on neil alati kiire ja teiseks on nad pea alati sellised pealtnäha kurjad ja morni olemisega. (Ei, Imre, Sina ei ole ei kuri ega morn! Aga Sa oled ka suur, ilus ja eeskujulik erand). Siin ei tule keegi jälle selle peale, et kui ise asja ei lahenda, et sa siis politseisse ei helistaks. Korra kaitsmine ja kodanike aitamine on nende tööülesanne nr 1. Ja abi võib alati küsida. Seega helistasime.
Sutsu vähem kui 10 minutiga olid politseionud kenasti kohal.
Krips-krõps kiibikontroll (Eestis ma arvan, et vist iga auto peal kiibilugejat pole. Kui üldse?), kiibinumber edastati sealsamas kohe keskusesse ja sealt tuli ka kohe vastus omaniku nime ja numbri ja aadressiga. Kokku kulus selleks ehk minut. Omanik jäi telefoni teel ka politsepoistele tabamatuks, aga nad võtsid kutsa minu rihma otsast enda paela otsa ja plaanisid ta autoga koju sõidutada. Seepeale aga viskas sardell ennast lapiti maha ja ei liikunud enam mitte üks samm. Saime kõik korraliku kõhutäie itsitada ja mis sel politseionul siis muud üle jäi, kui sardellkoer kaenlasse vinnata ja süles autosse tassida. Vastasikused tänuavaldused ja head-päeva-soovimised ja auto vuhises koeraga tema kodu suunas. Oligi päev jälle toredalt alanud.
Õhtul helistas omanik ja tänas. Sardell oli õnnelikult koju tagasi jõudnud 🙂
