13th June 2017
, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu, Natuke nalja ka

5. osa: Pulmakleit või midagi sarnast :D

Viies lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi mai- ja juunikuus 🙂

 

Mis meie abiellumisse puutus, siis Andreasel oli vaid üks kindel unistus – registreerimisele sõita minuga koos oma kaherattalisel sõbral. See oli meil naljatamisi olnud jutuks juba vaat et algusest peale, sest meie muinajutus oli tema must kaherattaline BMW omandanud ratsu staatuse. Mitte lihtsalt truu terashobuse, vaid ikka ühe südika musta läikiva draakoni oma. Selline nunnu, mida isegi meie mägede kitsed silmanurgast ikka vaatamas käivad 😀

Eks sel tsiklil oli me loos oma tähendus ju ka – sel ajahetkel, kui elu meid kokku viis, oli Andreas koos oma isaga suurel Norra-Soome-Eesti jne turneel. Nagu üksildased ratsurid sõitsid missiooniga maailma äärele ja siis siplesid sealt pimedusest end taas elu, soojuse ja valguse kätte tagasi. Tallinn oli omaette suunamuutja, sest siis tulin mängu mina ja pöörasin kogu sisekosmose pahupidi. Ühe jaoks totaalselt, teise jaoks natuke ka, sest esimese elu ja õnn lähevad talle väga korda. Ütle siis neid hulle kaasaja viikinginaisi sealt Põhjalast. 😛

Andrease nägemuses järgi pidin ka mina tema ratta selga istuma, et abiellu astuda. No et koos on ikka hullult uhkem ja huvitavam külavalitsuse ette sõita ja ametlikult abikaasadeks saada. Mul oli esialgu ikka muu plaan – tema mingu või paljalt ja pea peal, aga mina lähen sinna asutusse üksinda ja kohtun temaga seal, et paberile alla kirjutada ja siis vaatab edasi. No juhuks, kui ma peaks tahtma vahepeal põgeneda või lilli korjata. Nunnuks nokkimiseks oli see hea nali küll. Aga kui ma allkirja annan ja temaga juba abielus olen, siis, palun väga, siis võin ma lohega sõita sealt registreerimiselt minema küll kasvõi maailma otsa. Mul pole mitte midagi tagareas istumise vastu, aga ma eelistan seda eranditult teha turvaliselt. Omal ajal kord tsikliga üle pea Otepääl kraavis käies ja teine kord Narva maanteel trammiteel õnnega koos ellu jäädes, arenes mul kõrgendatud vajadus turvalisuse järele. Nüüd, vanemas eas, tähendab see kindlasti kiivrile ja jakile lisaks puusade, põlvede, jalgade kaitsmist ja kindlasti kindaid. No ma tahan omalt poolt olla ikka nii kaitstud kui võimalik, kui maa peaks mind sõidu pealt enda embusesse ihkama. Mitte et ma Andrease ja ta lohega lennata ei julge. Ma kardan rohkem nagu kõiki teisi.

Aga et siis pulmapäeval tsikli selga? Tegelikult polnud see ju paha mõte. Andrease päevinäinud must nahkürp sobib talle selleks puhuks suurepäraselt.

Tõmbab kõhu ka kenasti sisse ja aitab selja sirge hoida. Sellega olime me mõlemad päri, et tema näeb nõndaviisi hea välja ja tunne on ka hea. Aga mina? Mäletate, mul oli plaan oma vana sinise kleidiga ju minna!

Fakt oli see, et ma oma sinise taaskasutuskleidi kasutusmõtte juurest pean edasi liikuma. No motika otsas poleks see ühestki otsast mõeldav. Ei praktiline ja veel vähem veetlev. No et astun tänavale, viskan siuhh selle pika lehviva, aga mitte liiga laia saba, üle vasema käsivarre nagu sarnase öösärgiga ööpimeduses vetsu hiilides? Või topin saba pükstesse? Ja üldsegi, millise kihi peale või alla ma selle paneksin? Kõige otsa? No kena maskeraad küll 😀

Jaa, muidugi olen ma ka näinud igasugu eksklusiivseid lahedaid rattariideid, neist ei ütleks ära ja päris äge oleks nii pulma minna ja ka hiljem kanda, aga uusi eririideid ei oleks me rahakott kuidagi välja kannatanud. Ja need, mis mul on – Andrease ema üle 20 aasta vana roosa-lillakirju jakk, tema samavana suvaliselt kirju kiiver, mis on sootuks muust ooperist, kui jakk ja pealegi on see mulle endiselt veidi väike ja ma näen selles välja nagu kokkulitsutud kerakala, kes mossis näoga midagi ütelda tahab, aga no väga ei saa. Ja kui ma kiivri peast võtan, siis randid mu põskedel on ka huvitavad. Seega ei mingit värvi näkku ega juuste sättimist! Kuigi pulmas ju veits nagu võiks. Vähemalt natuke värvi näkku või nii? 😀

Nii ja mu ülejäänud olemasoleva kostüümi moodustavad Andrease vanad või tema eksi vanad püksid, mis ta mulle maha müüs, sest ta põhimõtteliselt ei salli tsikleid. Eksi omad on mulle kena 20 senti alt lühikesed, sest meie pikkusevahe on ikka märgatav, aga ülevalt saan need vaevata kinni. Andrease vanad püksid on ägedad ja pikkuselt parajad, aga vaat truki peab küll lahti jätma. Eks need seepärast on ka tema vanad püksid. 😛 Seega jääksid kaalule eksi omad ja kuna mul varba otsas on Andrease vanad kõrgemad saapad, mis muuhulgas mulle nii paar numbrit suured on, siis praktilise poole katavad nad kahepeale kenasti ära. Aga et sedasi iseenda pulma? Ei! Ja veel kord EI! 😀

Oleks siis veel nii nagu ma kunagi sõitu õppimas käisin. Selles riietuses ma juba isegi läheks oma pulma. Natuke nagu rahvusvärvid ja soliidne kah, aga mida pole, on seesugune viisakam riietus. Tallinnast ju laenama ka ei lähe? Kuulge, vabandage, ma hakkan abielluma ja kas teil oleks võimalik mulle nädalavahetuseks üks komplekt laenata, palun!? 😀

Samas oli mu vaimusilmas välgatanud idee, et ühe lehviva tüllist või muust lendlevast materjalist puhvseeliku võin ma endale ümber kere vedada küll. Sellega oleks täitsa tore tuules tuisata.

Ma siis asusin katsetama ja end peegli ja telefoni ees keerutama, et leida just see, mis mulle tõeliselt ikka ka meeldib. Kuidas siis muidu. No ja tegelikult olin ma ühest sellisest korralikust puhvis seelikust alati unistanud. Näide, hmm.. Mamma Miat olete näinud? Seal pole küll väga hetke, kus see ilus siniroheline või rohesinine seelik (pildil vasakul 😛 ) oleks kenasti talje ümber omal kohal, sest neil oli vaja sellega seal niisama sahmerdada, aga vaat sellist oleks mul vaja. Selle boa Meryl Streepi käest võtaks ka. Salliks või midagi.

(pilt pärit kusagilt internetist, ausalt ei tea, kust täpselt ja ehk ei ole see sedapuhku probleem. Aitäh! Film on igavesti tore, ootan järge 😀 )

Nii. Mul tegelikult on üks analoogne kollane seelik isegi olemas. Aga see on ikka kohe palju rohkem alusseelikulaadne seelik ja pole nii puhvis kui vaja. No istumise kaharamaks teeb, aga sedasi lahedalt päris puhvi ikka ei aja. No natuke liiga pikk on see vist ka. Kuigi ma olen seda aastate jooksul kandnud mitut erinevat moodi, seeliku ja kleidi all ja eraldi kah. See on üks mu parimaid Humana-leide läbi aegade. Oli äkki ka 2 eurot? 😀

Näiteks lõpetasin ma sellega medkooli. Kollane mitte-nii-väga-puhv oli nunnu musta kleidi all. Kleidil on sabas pikk lehv ja ma korraks isegi kaalusin, et mis oleks kui läheks juba järeleproovitud vormis siis pulma. Aga siis mõtlesin ikka ümber, et abielluda tahaks vist ikka milleski natuke värvilisemas kui vaid mustas, mille saba alt välgatab kollast. Ja see kollane ikka ka painas. No et võik mingi muu värv ikka olla sel korral

Ja sedasi käisin ma pool aastat hiljem presidendil roosiaias külas. Sel korral oli kollase peal veidi kohevam must seelik hoopis. Ka see oleks variant. 😀

Ja olen väga nunnu olnud ka Tallinna öös ilma katvate kihtideta, lihtsalt kollasega. Ja siis keset ööd tuules lehvides avastanud, et sel seelikul on kaks kihti, mitte kolm. Kolmas ei ole kadnud, vaid need kaks kihti on nii laiad ja kattuvad, et ma lihtsalt kujutasin ette, et neid kolm on. Paanikaks ja seelikulappamiseks leiab muidugi alati põhjuse, aga sedaviisi ööklubi kraanikausis istudes on ta ikka kohe väga nunnu! 😀

Ja ka enda sünnipäeva olen ma selles tähistanud volbriööl, kui Älin mängis miljoni-roosi-Allat ja mina olin lihtsalt lill. Öine päevalill siis vist:

Ja sedasi olen ma tuules kahisedes heljunud:

Ja ka sedasi kell 5 hommikul kesklinnas värskeid hapukurke söönud. Kurgid olid paganama head. Süütult mõjuv seelik oli iseäranis vastu hommikut magnet. Aga tähelepanust hoolimata veendusin, et mulle endale meeldib selliseid seelikuid kanda. Nii väga.

Ja kuna mulle see seelikutüüp nii väga meeldib, aga sellelt oli üks-kaks kihti puudu ja no kollasega pulma minemas ma end väga ette ka ei kujutanud, siis oli vaja teha katsetusi, et Andreast ka veenda, et mulle on vaja siit nüüd seelik leida kui ta mind sinna ratta selga ikka plaanib istutada. 😀

Nii, isegi jaki luku sain kinni, kui suur puhv seda kollast mul juba ümber kere laiutas. Talvekarvast massiliselt loobuva Happy kujundatud vaip koos laialipillutatud jalanõudega koolipäevajärgne esik kahvatub minu õudusemotsioonide ees. 😀

Siis avastan, et jopel on ju vooder sees. Eemaldan selle ja proovin uuesti. Veidi paremini istub vist. Ja no olgu, proovime ikka täisvarustuse ka siis ära, et tõestada, et maaaa eeeeiii saaaa niiii miiinnnaaaa! 😛

Nagu päriselt? “Tere, mina olen Eva. Sünni poolest olen ma hiidhamster. Kas ma tohin selle kiivri endale pähe jätta allkirja andmise ajaks? Jajaa, ma olen Eva, E-V-A!” 😀

Eip! Ilma kiivri ja jakita on ikka nagu nats parem olla. Ja näe, seeliku saaks ka sedasi paremasse pikkusesse. Aga vaat jakk sedasi küll enam ei sulgu. Isegi siis, kui ma luku lahti jätan ja vaid krõpsudega püüan seda koos hoida. Vaadist saab tsistern. 😀

Hmm, aga kollane pole ikkagi see värv, millega ma oma pulma tahan minna. Olgu see jakk siis kuidas ja milline tahe seal otsas.

Tegelikult on mul analoogne, aga märksa ühekihilisem must alusseelik ju ka olemas! Õigemini Älini meelest on see alusseelik, mina olen seda täiesti südamerahus öises Tallinnas ka niisama seelikuna kandnud ja pärast pilti vaadates imestanud, et ahh, et sedasi siis paistis läb? Mõni ju vahtis, aga no ausalt, näha polnud mitte midagi. Rannas näeb kõike ikka kordades rohkem, sest mul oli kokkuvõttes ikkagi kolm paari pükse jalas 😀

Ma olen Tallinna linnas ka sedaviisi südamerahus ringi liikunud. Ka päeval. Isegi lasteaiast lapsi koju toomas olen käinud ja keegi ei teinud probleemi mu topeltsukkadest ja trippidest ja ülilühikestest pükstest. Bäts näikse ka kõrgustesse vaatamisega rahul olevat 😉

Läheks äkki siis hoopis nii? Võimalik, et Andreasele see isegi meeldiks mingi hullu minuliku alternatiivina. Aga tema sõpru ma vist sel korral traumeerima ei hakka, enamusi näen nagunii esimest korda ju. Kuigi tegelikult kõige suuremad krambid saaks mu enda ema. Tuleks kähku annaks oma tunnistajaallkirja ära, et seesugusest minust lahti saada, aga peole vast ei julgeks tulla, silmad oleks häbi täis. Nagu siis, kui ma ema 50ndaks sünnipäevaks end esimesest korda kiilaks ajasin ja isa selle peale hirmus solvunud ja pahane oli ja ma siis lohutasin, et ega ma võin ju sinna peole ka mingi mamma vana lühijuukselise parukaga tulla. Ja kui mul tantsides palav hakkab, eks ma siis heidan selle juhhuuu saatel peast. Seepeale arvas isa, et ta siis parem kohe kindlasti ei tule ema sünnipäevale. Skandaal missugune – naistel peavad ometi pikemad kui mõnemillised juuksed olema, eksole. Lõpuks ta muidugi tuli ja mina olin ka väga viisakas – siilika ja mingi villase kontorikostüümiga. Oleks enne rullid ka pähe pannud, aga näe, karv veel ei ulatunud. Üllatusmoment tuli aga hoopis siis, kui pea kõik ema sõbrannad olid mu peast vaimustuses. Lõpuks rahunes isa ka maha. Teisel korral draamat enam polnud. 😀

Minu igapäevasest olemisest rääkides, siis näiteks nägin ma meie, minu ja Andrease, elu esimesel päriskohtumisel just sedaviisi normaalne välja.

Noh, ja kuna mul väga valida pole, mida abiellumise hetkeks selga panna, siis tuleb vast minna kõige kindlamat teed ja jääda iseendaks. Ka ju hea valik. Omas elemendis võib ju iseenda pulma ikka minna või mis? Iseendale meeldin ma nagunii. Ja Andreasele meeldin ma ka lihtsalt nii nagu ma olen. Ükskõik, kuidas see NII siis parasjagu on. Napakas, vahel veidi vähemnapakas või täiesti normaalne. Talle mu valikud meeldivad. Ainus, mida ta ei talu, on otsustusvõimetus ja sellega mul õnneks probleemi pole. Mul on väga palju häid mõtteid ja veel rohkem häid otsuseid, sest veel kordagi pole pidanud tema valima, mida mina endale selga panen. Ja kuigi see pulm on paras pähkel, siis küll ma lõpuks midagi ikka leian 😛

Lappan kapis. Läheks hoopis oma pandakostüümis? Tegelikult on see küll rohkem nagu õhuke ja pehme lühikarvaline pidžaama. Ja mis seal salata, mulle nagu natuke väike juba ka. Aga see on PANDA ja kõik muu on teisejärguline. Kui ma end kõige esimene kord sellega kodust välja sättisin, siis panin Andrease hetkeks kõhklema küll. Niisugust nägu oskab ta teha ainult Älini mütsiga ja ainult pildi peal:

Seega sellel kõhklemise hetkel ta sellist nägu ei teinud. 😛 Tegelikult oli ta sel hetkel rohkem nagu natuke punastav hoopis (minu vana tuustmüts koos kevadõrna Kuma-liblikaga ta peas omavad selles kindlasti ka oma süüd):

See kõhklemise hetk oli lihavõtete ajal, kui ma ukse ees pehmikjänesega kommikorv kaenlas ukse ees seisin ja me suundusime ta venna perele külla. Andreas siis küsis mu käest enne uksest väljumist hääästi viisakalt, et kas ma tulen nii või plaanin veel midagi muuta. Mis mõttes?! Vaatasin peelglisse. Õigus, mu mummuline Pariisist toodud sall on puudu. Väike särts teeb head. Sättisin selle lipsuks ja olingi, krapsti, valmis. Ma ju teadsin küll, et ta oma peaga mõtles, et veebruar, st pöörane vastlakarnevalikuu, mille vältel kõik kostüümid on tänavapildis normaalsed, on selleks korraks läbi ja muul ajal on kohalikud siin suht tagasihoidlikud ja ontlikult täiskasvanulikud. Ja mina siis nüüd sedasi ronin oma nunnus pandapidžaamas tänavale ja veel teiste inimeste koju?

Päästsin ta muiates kimbatusest.

“Kas meil kodus jänesekostüüm on?”

Pole. Seega PEAN ma täna minema pandana, sest see on meie maja kõige jänesesarnasema looma kostüüm. Surusin korvikese šokolaadimunade ja -porganditega korvi kaenlasse, naeratasin kõrvast kõrvani, surusin prillid ninale, et oleks veel rohkem pandam ja oligi lihavõtteloom valmis. Teel veel arutlesin, et kui jänes võib muneda, siis võib panda ka jänes olla. Või midagi muud sellesarnast. No juhuks, kui Andreast peaks tabama kriitikaraje ja ta oma hullu tulevats naist peab kuidagi vabandama hakkama. Minu jaoks oli ainus, mis tõeliselt luges, see, et Andrease pisikesele vennatütrele kogu see värk väga meeldis. Ega iga päev käi tummad suured inimesed pidžaamas külas. Edaspidi pole mul pandana ringikulgemise osas tulnud ennast mitte kuidagi õigustada. Seega võiks nii äkki pulma ka minna? Kirjutasin Andreasele, et mis oleks, kui me teeks hoopis kostüümipeo?

See jäi mul varuvariandiks.

No olgu, mul on kapis veel üks tore seelik. Selline:

Aga ka sellisega ei kujutanud ma end väga ratta seljas ette. Pealgi poleks püksid sinna alla mahtunud ja seelik oleks tulnud vedada keskkohaga ikka väga rinna alla. No las see jääb mõneks muuks korraks. Prooviks ikka seda esimest alusseelikulaadset asja kuidagi kombineerida?

No igal juhul pesu on mul pulmaks olemas 😛

Ja Happyl on kogu sellest asjast mingi oma arvamus, mida ta mulle siiani avaldanud pole. Aga musitada tahab ta mind küll. Äkki tahab ise minuga abielluda? Või kiidab hoopis valikut heaks? 😀

Vahepeal jõudsin palavusest niiskele ihule erinevaid pükse vedades mõtelda. Oli selge, et jaki alla läheb lihtne liibuv särk, et ma jaki külge ei kleepuks. Pükstega oli keerulisem, aga no sukkpüksid siinses suvepalavuses rattapükste all oleks juba ülimalt liig. Aga seelik oleks ikkagi tore. Lühike ja puhvis. Jakile mõeldes võiks see olla lilla või roosa. Ja kust minu mõõtudele sobivat satsikat üldsegi leida. Ja veel sobivat värvi?

Otsustasin sõprade käest läbi FB abi ja arvamust küsida. Kust ma leian endale sobiva nunnu puhvseeliku. No midagi sellist, nagu see kuhi kollast ja musta siin. Nii et oleks kohev-kahar-puhvis ja nunnu kah 🙂

Pilte ja linke vupsas seepeale maale nagu seeni pärast vihma ja mul hakkas vaikselt lootus tekkima, et ehk saabki sellest asjast asja. Saatsin kõik need interneti ja iseenda katsetamise pildid ka Andreasele ja sukeldusin hoopis saapateemasse. Tegelikult on mul ju endal terve rida vahvaid saapaid. Küll mitte spets tsikli omasid, aga muidu täiesti sobivaid küll. Maitseasi, eks? 😛

On kõrgemad punaste paeltega ja need eriti mugavad saapad:

või need kõrge kontsaga on ka päris naksikad. Pilt ise on muidugi suurepärane näide mu poiste huumorisoolikast. Ihahhahahaaa! 😛

Eks saabastega saab vaadata, aga paljajalu ma ei jää. Aga see kirjumirju kiiveri-sinder! Kui kleebiks selle üle või laskes spreiga vähemalt üleni mustaks? Seepeale arvas keegi, et see ikka kahjustaks kiivri kui kaitsevahendi põhiomadusi. Hmm, ok. Kuidas? Värv ok, aga kleeps?

Soengust midagi välja ei tule. Paneks siis äkki paruka? No et ratta seljast maha ronides kummardun ette, heidan kiivri peast ja asendan ludus elektrit täis juuksed samasirgelt oma sarvilise parukaga? Tsikli selga sobiks selle temaatikaga ju küll ja soengumure oleks ka laksust murtud 😛

Ja siis saabub Andreaselt sõnum. Sõnumis on link. Ta oli mulle otsinud kohevat seelikut ja jõudnud karnevalipoeni. Nojah, eks see pulm ja me elu ise ka ongi üks paras karneval. See mõte tegi mulle hirmsat moodi nalja. Teeb siiani. 😀

Esimese asjana sõitsime järgmisel hommikul teise osariigi otsa, et reaalses elus pilk neile seelikutele seal poes siis peale visata. Selgus, et karvelipoest üks paras amps kuulub eraldi eriti magusale poekesele, mis mul seest rõkkama pani. Andreas sättis end rahulikult istuma ja otsis telefonist mängu välja.

Puhvikuid oli neil hetkel poes olemas vaid musti. Ja needki ei olnud üldse nii puhvis kui interneti ilupildil. Ma ju ei saa ütelda, et ma ise ülevalt nii lai olen, et puusadega seeliku alumised puhvid alla neelan? Või saan? Vancu seljas oleks see seelik kahtlemata ideaalselt kohev. Ainult et tal pole seelikut ja puhve vaja. Isegi kui ta oleks tüdruk ja ikka tema ise, siis kõik seesugune vihastaks ja ärritaks teda 😀

AGA teate mis?! Olgugi, et see oli karnevalipood, siis… Neil olid kirssssssidega päriskleidid! Saate aru? Lemmikmudelitesse mahtumiseks oleksin ma võinud ennast näiteks pooleks lõigata, aga siiski-siiski, ma leidsin endale täiesti paraja ja veel seesuguse kleidi! <3

Pilt on arusaadavalt internetist ja minu kleit on hea mõni number suurem, aga neid ja veel paljusid teisi nunnukleite näeb ka SIIT samast poest 🙂

Selle “Miss Fortune” kirsikleidiga, mille nimi juba nii ahvatlev on, et sellega saabki vaid oma uuele elule vastu kihutada (fortune ingl k – õnn, varandus, saatus, edukus, elutee, õnnejumalanna), võin ma tsikli selga iga kell ronida ja enda abielu registreerimisele lähen ma sellega päris kindlasti! Seega rattadress oli mul laksust ja täiesti ootamatult olemas. Andreas muheles ja oli iseendaga rahul. Mul oli kuri kahtlus, et ta oli neid kleite juba eelmisel õhtul salaja vaadanud ja oodanud terve hommiku põnevusega, mis näoga ma poes lolliks lähen. On alles… Ants! 😀

Niih, aga selleks, et see asi rohkem kohev püsiks, sest niisama on ta küll marulahedalt lai, aga veidi liiga pikk, selleks on mul vaja ikkagi alusseelikut. Mahlaseid punaseid, nagu siin pildil, neil polnud. Must on muidugi ka ilus, aga see polnud minu meelest piisavalt puhvis. Ajasin siis kaks alusseelikut endale selga. Seelikuosa hoidis lahedalt, aga keskkoht paisus heinasaadiks ja kui sinna alla veel need paganama rattaküksid suruda, siis heljuks ma nagu paras lendav taldrik jalgu siputades ringi. Jäi üks must alusseelik ja eks ma siis kodus vaatan, kas veel leiab parema punase selle asemele või lisan sellele mustale oma veidi paremini pihast istuva musta alusseeliku, millest ülevalpool juba juttu oli.

Kui ma oma sahmerdamistega valmis olin ja kleit koos puhvis alusseelikuga kaenlas Andrease ees maandusin, et noh, hakkame siis minema, siis nõksatas ta lõuaga veidi eemal seisva klaasustega riiuli suunas. Ja ise muigas täiesti varjamatult. Pöörasin end riiuli suunas ja… ahhsoo. Ja seal nad olid, mu kirsid, kirsitordil!

Igal juhul väljusime me poest lisaks alusseelikule ja kleidile ka kingadega. Kirssidega ja kontsadega.

Lipsukesed komplektis on nii punased kui ka mustad. Ja mulle meeldivad nad mõlemat moodi. Eks lõpuks oleneb alusseelikust ja muust, kummad jäävad.

Mul pole küll veel halli aimugi, kuidas ma nende kontsadega tänaval ja treppidest käin, sest pole ma enam nii ammu harjunud seesuguste ebastabiilsete kõrgustega, millele lisandnud kehakaal muidugi oma viguri viskab veel lisaks. Ja no millal ma neid kannan ja vahetan jne. Andreas arvas, et ma võin tsiklisaapad nüüd ikka kohe päris kindlasti ära unustada, sest need on just need ägedad kingad, millega sadulasse ronida. Eksole. Mina ja ratta selga ilma (turva)saabasteta? Kontsakingades? Aga tegelikult, miks ka mitte! 😀

Kingadega koos tuli ka loobumine pükstest ja kui juba kirss, siis olgu kirss, pealegi teavad vanad eestlased rääkida, et mehele sai ikka punase sukaga. Ja kuigi mul pole vaja enam mehele saada vaid ainult allkiri veel anda, siis küll need vanad eestlased juba teadsid, millest nad rääkisid.

Kui nüüd kõik ikka sujub, siis vähem kui kuu aja pärast lähen ma Andreasega meie abielu registreerima. Me lendame sinna astusse oma lohega ja lasen oma koheval kirsikleidisabal tuules laperdada. Ja punastes sukkades jalad litsun Andrease puusade ligi, et kindlam tunne oleks just niipalju, et tal ikka mugav sõita oleks ja kirsikontsad toetan varbakeste peal jalatugedele. Mul polnud vaja isegi silmi kinni panna, et seda asja endale elavalt ette kujutada… aga vaat selle roosa-lilla jakiga ma küll kodust välja ei lähe. Ja ilma jakita ka ei lähe. Variant oleks, et Andreas ajab oma ema vana jaki selga ja mina panen tema musta. Kõik peab olema täiuslik! 😛

Siis turgatas mulle aga pähe, et Andrease isal on sarnane must nahkjakk kui Andreasel. Ja kuigi ta on pisikene murumuna ja mulle vaat et õlani, no kui mul kõrged kontsad all on, siis ometi tema jakk oleks mulle väga paras. No olgu. Andreas helistas vanematele Ungarisse, et kuulge, olge head, kui te pulma tulete, võtke see jakk kaasa, meil üks sõit vaja teha. Muu pidi jääma üllatuseks. Hiljem muidugi selgus, et nemad olid arvanud, et eieieiei, isa jakk on mulle kindlasti väike (kuigi ei ole) ja võtsid ikka ema oma. Oleks siis mõlemadki võtnud. 😛 Ema oma on nii suur, et ma mahun sinna sisse koos Tannuga ka ära. Vancust rääkimata. Ta mahuks sinna ehk koos minu ja Tannuga ka koos. 😀

Kiivri osas ma veel ei teadnud, mida ette võtta, aga päriskirsi suurused kirsikõrvarõngad olid mul juba olemas ja ootel. Mitte et ma neid kiivriga kanda saaksin. Aga ehk parukaga? Või värvin pea leekivaks kirsiks? Või teen kaks Leia-krunni külgedele? Ohhh, asi kisub niiiih magusaks!

Seega maikuu (2016) lõpuks oli üks asi kindel, kui jaanipäeval tuleb registreerimine, siis me lendame sinna oma mustal lohel ja minul olen kirss tordil. Või draakonil!

Ma olin endiselt seda meelt, et minu poolest võime me pärast allkirju kasvõi Mäkki minna juustukooki sööma (siin neil seda eriti head kirsikooki, mis Eestis on, kahjuks või õnneks pole), aga Andreas tahtis hirmsasti ikka pärispeo moodi pidu ka pidada. No ja kui allkiri on antud ja draakon on pargitud, mis siis saab? Oli ka ilmne, et suvekuumuses ei saa Andreas end nahkpükstesse jääda grillima ja hautama. Teine vaatus vajab teist kostüümi. Pealegi tõotas ülejäänud päev tulla hoopis heleõrn ja õhuline ja boheemlasikult romantiline. Seega siis tuli mul neist julgelt jõulistest kirssidest hakata ka edasi mõtlema ja leida endale ka midagi helgemalt kergemat selga. 1 pulm 2 kleiti ja see on vaid kogu ürituse esimene osa! 😉

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *