Tänaseks päevaks on Eesti suurest brändrahnutormist, mil Eesti endale uut märki ootas ja selle asemel hoopis brändi sai, möödas juba 2 kuud ja mõned päevad pealegi.
Tol jaanuarikuu 13. reedel, kui nad oma kauatehtud kaunikesega lagedale tulid, oli mul öelda nii mõndagi. Panin enda seest läbi tuhisenud emotsioonid ja mõtted kirja ja jätsin need siis siia targu settima. Siin see mustand seisis ja ootas, et meie päris oma bränd saaks areneda. Kokkuvõttes ma isegi ei muutnud seda juttu enam, sest just neid radu käisid mu mõtted kogu selle rahnutormi sees. Nüüd on hea tagasi vaadata. Muiata muidugi ka.
See on küll kulunud, aga endiselt hell teema Eesti märgi ja brändi kujundamisest.
Head lugemist ja kaasamõtlemist! 🙂
***
Reede, 13. jaanuar 2017
Minu esimene reaktsioon sel hommikul, kui Eesti uus brändivärk lagedale tuleb, on nagu Mõmmi-Aabitsa Mõmmil sügava ohkega, et ahhaa, see siis ongi see, mida me nii kaua otsinud oleme. Sellele järgneb järgmine reaktsioon, selline kõhklustest tulvil, et kas tõesti kaasajal on võimalik reaalses elus läbi teha üks keisri uue moebärndi keiss. Hämming püsib. No ok, pole märki, väga hea, aga mingi brändilaadne asi ju on. Selliste asjade leidmise ja üldise mainekujundusega olen ma servast mitmel viisil kokku puutunud ja praegune olukord pani mind lihtsalt nõutult pead vangutama. Äkki ma veel magan?
Ok, märki pole vaja. Brändi on vaja. Targad teavad paremini. Eesti Riik on mingi firma või asutus? Tõsi, hea ja heaperemehelik juhtimine on vajalik nii riigile kui missignes firmale. Mudel ju. Aga meil on meie lipp ja värvid ja rahvuslill ja -puu ja mis kõik veel. Ikka on vähe? Liiga lihtsad ja nunnud? Liiga kulunud? Tolmused? Tahaks hirrrmsasti ju midagi uut ja erilist ja innovaatilist? Aga kus see on? 😉
Jääb mulje, et elu eest on vaja midagi edevale tahan-olla e-Eestile kunstlikult leiutada? Miks me ei või ise olla enda eest nii nagu me oleme ja seeläbi, paljususe ja erilisuse läbi, anda igaüks oma panus sellesse, kuidas keegi meid kodus ja laias maailmas näeb ja hindab? Nagu tasakaalustatult ja head tunnet tekitavalt. Oma väärtust esile tuues. See silt aitab siis nüüd sisu kuidagi võluväel arvatavat õõnsat sisu paremaks teha? Paremini müüa? Kellele ja mida?
Tulla ja lihtsalt esitleda oma asja, et nüüd ongi nii – võtke see koledus omaks või… Keegi rahvaga ei tahtnud rääkida? Õigus, meil pole ju maitset ega midagi. Vaata kuidas me oma euromünte kujundasime. Mäletate? Valida oli ilusa ja veel ilusama vahel ja valiti… tulemuseks kõige magedam euroraha terves Euroopas. Kujundus, mis mündi teisel küljel meist ei räägi nagu midagi – või seostuvad me vapi leopardilised lõvid maailmas kellelegi sellisel kujul Eestiga? Aga õigus, seal oli üks valik see “nõme põllulill” eksole. Sellest on meil nüüd vaja kaarega mööda käia? Ja meie halbade valikute kapsaeda lendab eriti suure pauguga veel üks rändrahn – mis siin ikka rääkida – eurolauluasja keerame me igal aastal ise pekki. Kui me vaid saaks, siis saadaks igal aastal letosvetilaadse toote võistlustulle ennast esitama? Me lihtsalt ei tea midagi ei heast maitsest, mööduvatest disainitrendidest ega suure maailma ootustest ja soovidest. Rääkimata sellest, et me tulevikku oskaksime näha. Nemad ju oskavad meid hästi tutvustada ja 20 aasta pärast on kivi kõva sõna, esindab just meid? 50 aasta pärast? Või aitavad need kivid ja hõre kirjastiil ja võõrsas sinine värv meid kuidagi paremini maailmale maha müüa? Just nii, nagu uue brändi tööriistad lubavad meil endale nurgalise potisoengu pähe lõigata, tahabki maailm meid näha? Ja nii saab Eesti kuulsaks ja rikkaks ja Indias käiakse edaspidi poes brändrahnukotiga? Jee, Eesti rokib täna täiega… 🙁
Grrhhhh, ma olen nii pöördes, aga hoian jõuga hambad koos. Ainult mõtted keevad raginal.
***
Sõbranna ärkab minust veidi hiljem ja küsib uudiseid sirvides jahedalt, et ega juhtumisi 1. aprill pole. Seda küsiti hiljem siin ja seal veel. Ei. Pole ei aprill, ega uni ega talveuni. On hoopis 13 ja reede. Se on ju ka märk?
Kogu krempli kõneisikuks sättinud proua jõudis vahepeal vabandavalt ja õigustavalt midagi väga kohatut maha pahistada ja nii ma siis prahvatan emotsionaalselt ja hapult tema teravamaid noote kasutades, et ju oligi asja eesmärk tolmusest rukkilillesinisest orjameelsest maailmast ajahüpe (ajuhüpe) eemal tulevikus kentsakalt oksendavate vabade siilide omasse. No selle arvamuse teine pool on juba puhtalt mu isiklik emotsioon rahvuslille solvamise eest.
Aga küsimus püsib, kas meie e-Estonia ehk e-stonia (e-stone+, stone on inglise keeles kivi) tahabki olla kustiline kivilahmakas nii e-maailmas kui ka pärismaailmas. No et mütaki maha ja rohkem ei liigu, käige üle või ümber, aga siin me oleme? Mu peas laulab Siiri Sisask mulle valusal toonil sellest, mis maa see meil selline on ja vägisi jääb mulje, et see kamp on seal asja loomise juures ikka korralikult e-stoned (laksu all) olnud. No see tulem ja selle esitlemine tekitavad ikka kohe miljon miksi.
Ma olen liiga terav ja isegi sarkastiline? Küsimus hinges püsib ja ma ei saa sellest lahti. Kivikamakas käib minuga terve päeva mõttes kaasas. Kuna Eesti on nii väike ja kõik tunnevad kaudselt kõiki, siis ei saa ju omadele kotti pähe tõmmata? Või saab? Ma soovin siiski uskuda, et äkki selles suletud ringis nad tõesti isegi püüdsid midagi kena ja mõjuvat teha. Lihtsalt läks nagu läks? Raha sai otsa? Ideed? Oskused? Tahtmine? Võõra mehe pakutud tore Estonishing värk oli liiga hea ja suurim soov oli teha midagi veel paremat? Ikka ise.
***
Esialgu ei tihka ma sellest kõigest Andreasele rääkida. Liiga palju seletamist ja selgitamist. Ebamugav on. Ja miskpärast on ka jube häbi. Imelik, aga tõesti, mul on häbi, talle seda jura näidata. Ta taipab õnneks ise (nagu alati), et midagi toimub ja asub uurima.
welcome to estonia
Siis kui me endale kalli raha eest päris oma Eesti-märgi saime, siis uskus seda hea asja tegemist äkki ka welcome-to-estonia tiim? Nende suure töö tulemus oli Eesti oma kleepekas. Omal ajal avaldasin selle ekspresidendi eksproua juhitud liiga kalli eksperimendi tulemuste suhtes väga valusalt meelt ja kandsin mitu aastaid welcome-to-estonia templimärgiga särki, mis küll õige kujunduse asemel sisaldas hoopis teksti “täitsa p*rses”. No ja oli ju ka seal kohas. Noore ja tulihingelisena kandsin selle aegade jooksul auguliseks. Minu mõistmatus ja pahameel olid nii suured, no milleks oli vaja kunstlikult tekitada mingi tobe ja ilmselgelt mitte meie oma ja meid mitte kuidagi tegelikult esindav tempel. See oma märgi asi seostus kuidagi nii väga haakristide ja erinevate tähekestega, mida pidi kandma. Kasutusse läks see märk tagasihoidlikult ja vaikselt see jaburus siiski vaibus. Palju aastaid hiljem elasin ma lennujaama seinal selle märgiga värvilise “tapeedi” juba muiates täitsa üle, sest see oli kaotanud oma väärtuse Eesti oma märgina, mida kellelgi nii suur tuli oli leida. Selles kohas oli see isegi täitsa tore ja sobiv märk – teretulemast Eestistisse, mu tulevane abikaasa (nunnu pildi eest tänud Annikale!) 🙂
Aga nüüd siis uus märgitorm? Uurin ja puurin asja, et leida sellest iva. Aga üks on kindel, ühes asjas on see tiim edukas olnud – nende eneseusk ja põhjendustöö, mis veenis suurt hulka neid, kes seda asja tegemise ajal toetasid ja raha eraldasid ja vähestena seda ämbrit hetkel sosinal toetada tihkavad kui seguduses üldsus marutab.
Ühesõnaga vaatan ma seda asja ja tormi selle ümber siit kaugelt eemalt sügava hämminguga. Mu imestusest kuklas kulmud vajuva alles tolle päeva õhtuks tagasi oma kohale ja seda ka pigem selle peale, kui sotsiaalmeedia ujutatakse üle teravmeelsete ja vähemteravmeelsete versioonidega asjast. Lamedast teemast sõidetakse veel lamedamalt üle. Ilgutakse ikka nii kuis torust tuleb.
“Oksendav siil?”
Ok, nokkida saab mille kõige kallal. Kõige enam selle üle, kuidas asja esitleti. Rahvas oli pandud ootama märki, mida meil justkui vaja oleks, et olla ka keegi. Ootusärevuses, kuigi öeldi ju selgelt, et märki ei tule, oli ikkagi Evelini tempel sügavalt mälust välja kaevatud. Oodati midagi, mis oleks Evelini märgist parem. Julgemad ootasid isegi meie oma jalgratast ja nokiat. Aga seda ei tulnud.
See, et nad oma ilusa jutu sinna juurde jahvatasid, et polegi meil vaja mingit eraldi märki, see läks üldse kaduma. Ja kõige suurem bläkk on see, kuidas nad kogu kremplit esitlesid ja kui suure ja täiesti jabura tähelepanu sai kiirelt “oksendavaks siiliks” nimetatud sakiliste servadega roheline kivimürakas.
Pole mõtet seda ajakirjanike ja fotograafide süüks ajada, nende enda brändilehel oli see alguses täiesti arvestatavalt olulisel kohal – rohelise plönnina kotil eksponeerituna. Kõik need muud toredad kivid läksid selle oksendava siili kõrval arglikult peitu. Pilt Eesti brändi siili-lehest on udukas, sest ma klõpsisin neid kiirelt arvutiekraanilt telefoniga, et Andreasele asjast ettekujutus anda.
Ja see leht polnud paraku ainus, kus nad ise oma käe ja mõistuse ja tahtega siili eksponeerisid kui suurleiutise olulist eraldiseisvat osa. No ok, ongi oluline osa, aga mitte ju NII! Anna taevas raketileiutajatele mõistust näha asja ka tavalise inimese pilgu läbi – kui sa esitled oma fototausta kujundust, siis esiteks ära riputa oma rohelist siili igale poole nagu SEE olekski see märk ja ära trüki selle plönniga tooteid, mis lähevad avalikkuse hambusse. Tõttöelda assotseerus mulle see siil hoopis sellise tegelesega:
(tasuta download netiavarustest)
Maitse asi, aga seda asja oleks saanud PALJU paremini Eestimaa inimesetele esitleda ja on veider, et nii teadlik kamp, kes asja vedas, sellega nii haledalt kivisse pani. Või mida ka meie, lihtsad eestlased ja teised eestimaalased asjast teame? See ei ole meile, see ongi vaid elitaarsele seltskonnale Eestist eemal?
Vabandust, kui eestlane ise oma “märki” ei armasta ega austa, siis võib seda ka vetsuaberile trükkida ja veetleva kergusega potist alla lasta. Või trükkimata jätta. Ja Eestis seda tutvustada poleks siis ka vaja, sest nagunii see meisse ei puutu. No ongi nagu mingi silt me seljal, mida me ise ei näe ja kõik, kes mööduvad, saavad omaette irvitada… Segadus, mida siili esitlemine endaga kaasa tõi (teadmatusest või tahtlikust ärategemisest), lõi ohtliku olukorra, kus nö oma märgist (laiemas tähenduses on ka bränd märk ja märgilise tähendsega) võis saada hoopis häbimärk, nii nagu Evelini tempel seda palju aastaid oli. Et siis siil…
Teiseks… Siil on igal pool julmalt hambus, aga kus, krt, on elusuuruses näited? Näidake siis ometi neid võimalusi. Suurelt, puust ja punaselt! Julge esitluse asemel vilksas meedias vaid arglikult mõni näide ja oluline suur sõnum, et vaat SEE on nüüd meie tore ja ühtne tunnus-pildiraam ja pistame kõik asjad sinna sisse ja nii on äge ja ühtemoodi, läks hädiselt kaduma. Kisa asja ümber oli nii palju suurem. Teine foto nende lehelt näitab, et jah, kusagil mitme asja vahel on siiski muuseas ka siililaadsele pildikasukas selga pandud, aga kogu see kompott EI kõla siin kokku ja on nii juhuslik, kui veel olla saab. Ümara vormiga kividest saab veel ehk aru või on need äkki hoopis pilved? No ka need sobiks me sombuse ilma ja madala taevaga maale. Aga see siil on liiga teisest ooperist, noh. See siiliraam on veider ja juhslik nagu oleks keegi kollase Ikaruse jäätunud klaasi kopikaga kraapinud, et august ometi välja näha. Piiluda. Ümarad kivid seda muljet ei jäta.
Asja sisu juurde tagasi tulles, siis idee ise, see ühtne fototaust on tore. Ja no valisime kivi, ok, olgu siis kivi. Aga miks ometi see kole poolikut maalritööd meenutav ja justkui Põltsamaa Felixi netilehe lastekeskkonnas algeliselt joonistatud nurgeline plärakas nagu keegi FB tol päeval teravmeelitses? Nende enda kodukatelt jookseb kõrvalliinidest läbi erineva suuruse ja kujuga kivisid. Ilusaid ümaraid looduse tahtud ja uhutud vormidega kivisid. Mõni isegi kaudselt Eesti kaarti meenutav veidi. Ühe võimaliku variandina lisaks see me kivise maa esitlemisele ja tema visuaalile ka sisu, sügavust ja mõtet.
Miks ma räägin kividest? Jah, ma tean küll, et me saime tänu sellele ettevõtmisele päris oma (b)rändrahnu(d). Aga mu aju blokeerib endiselt rändrahnu sõna ja mõistet. Meie kivine ja kidur maa on kaetud kividega nii põllul kui rannas ja need on ilus ja loomulik osa meie loodusest. Mõned on rännanud, mõned on maa alt pinnale tõusnud, mõnd on inimkäsi liigutanud. Aga miks on meil vaja Eestit tutvustada just rändrahnuga? Miks peaks just eraldi rõhutama, et meie nö oma märk on mingi muult maalt meie juurde pealetungiga tulles või jää sulades ja taandudes eksinud ja omadest maha jäänud kivikamakad. Julmalt öeldes meie poliitiliselt ärevas ja sallimatus maailmas, rändrahn on ju sissetungija, pagulane, muidusööja! Või on see pisike katse näidata meid sõbralikuna võõraste suhtes? 😉
Aga ikkagi see rändrahn. Oleks siis Eesti maailmas veel mingi harukordne nähtus oma rändrahnudega. Pole ju. Lihtsalt niisama mingi brändrahnu kujutamine, et asi oleks natuke peenem kui lihtsalt kivi, on justkui võõraste sulgedega enda ehtimine. Narr tunne on. Aga kuna ma nad käigu pealt enda jaoks lihtsalt kivideks mõtlesin, siis on ok. Kokkuvõttes, kui asi areneb ja leiab kasutust, siis jääb kivi nagunii kiviks ja see rändava rahnu nimi kaob ehk ära ja jääb vaid muigamisi meile endale brändrahnu nime all kasutusele kui osa brändist. Lootma peab 🙂
***
Kogu see üle võlli komejant siili ümber hakkas tüütama. Aga korraga oli kõigil nii palju ütelda. Mind näris ikka veel sõnavõtt sellest, kuidas korraga on rukkilill ja rahvusromantika nõmedad. Ma ei hakka sellele kaasa koogutama, mingu see karavan kasvõi esimsena Marsile.
Mind isiklikul häiris selle brändieufooria keskel kõigest kõige enam üks konkreetne asi. SININE värv, mille nad enda läbivaks tunnusvärviks valisid. Kuidas on see võigas sinine seotud meie ja Eestiga? See on mingi nali? Või kavand? Kas Eestit esindab kõige paremini silmadele valus ja odav peaaegu puhas rgb-sinine? Otse potist? Päriselt? Sinine, mis meenutab mulle vaid eurokoridore lakkuvat e-tähte. Ja isegi eurosinine tunub nõks mahedam. Palun, ei! Teheke selle sinisega midagigigigi!
Andreas küsis minult, miks nad lipusinist või vähemalt sellesarnast ei kasutanud. Nagu mina teaksin vastust… Ta siis selle peale klõbistas veidi ja katsetas erinevaid värve. Kuna see on tema põhitöö, siis vangutas ta vaid pead. Jäime jupiks ajaks lehele mängima. Muutsime erinevates kohtades värve ja no ausalt, pisikeste muudatustega oli tulemus miljard korda parem. Üks pisike kiire näide ka. Kumb variant teile sümpaatsem tundub?
Esimesel päeval vaatasin meie kahte uut ja olulist veebilehte ahastuses. No puudujääke ja ebakõlasid ja möödapanekuid oli liiga palju. Nii arvutis kui telefonis. Erinevalt. Teisel päeval midagi nagu pisut paranes, aga need taustast eraldiseisvad ja juhuslikuna mõjuvad fotod ja see sinine… Ma olen ka elus tähtaja kukkudes tormanud ja püüdnud päästa, mis päästa annab, aga no nii poolikult? Eesti enda lehe oleks teinud nagu tubli koolilaps harjutustööks. Jube äge oleks olnud, kui see olekski olnud avatud konkurss, kus meil kõigil oleks lastud kaasa rääkida. Ilmselgelt oleksid nad sama raha eest saanud paaalju rohkem, kui nad avatud konkursi oleks korraldanud. Nii ideid kui ka tasemelt parema asja. Seda enam, et Estonishing pani rahva mõtted mõnuga voolama juba jupp aega varem.
Aga et see pundar proffe midagi sellist tegi? Arusaadav, et raha polnud piisavalt, sest see kulus tehnokraatliku kirjastiili, ikoonide kujundamise ja no ok, kodulehtede kujundmise jaoks ka? Keegi oskab mulle selgitada, milleks oli meil vaja oma jalgrattalaadset toodet selle kirjastiili näol. Mõnes kohas, tagasihoidlikus mahus ja pealkirjana, no ok, elab üle, aga siiski. Hunnik pappi magab katkendlikult surnud karu all ja nüüd peaks tore olema? See tehniliselt kokkutraageldatud kirjastiil pole mitte milleski Eesti nägu ega tegu. See on lihtsalt edevuse luhtaläinud katse olla midagi erilisemat. Vales kohas ja valel ajal.
Ei sisuliselt ega ka stilistiliselt pole kogu see asi nagu tasakaalus. Või polnudki eesmärk enamvähem valmis asja esitleda? See info läks ka kaduma. Oligi eesmärk poolikut asja näidata ja siis pisitasa seda üles hakata ehitama? Või on see brändivärk üldse mõeldud ka muu hulgas meile endile kasutamiseks või on see vaid NENDE Eesti oma? On, kuidas on, aga mitte miski ei vabanda seda sinist värvi!
***
Siin me istume oma mätta otsas. Andreasel läks ikka kohe jupp aega aega mõistmiseks, et milleks on eestlastel vaja mingit oma brändi. No et peab kunstlikult midagi leiutama ja raha pole enam kusagile mujale panna või. Ja miks ei kasutata omaseid ja tuttavaid elemente ja värve vaid leiutatkse mingit kebajakat võõrana mõjuvat imeasja. Ta rääkis sellest asjast ka oma kõrvalkontori sakslasest prouaga, asjaliku tegijaga, kes juhub firmat, mis tegeleb just teemakohaste asjadega. Nad ei saanud aru. Ok, Šveitsil on ka oma bränd.
Šveitsi brändivärki tutvustava lehe leiad siit!
Neil on oma bränd juba 60 aastat olemas. Ei olegi roppkallis kokkuklpositud imeratas. On lipp, selle värvid ja julgus ohtlikuna näivat punast kasutada On kirjastiilid, mida ka kõik meie teame ja kasutame – Helvetica, Arial, Verdana. Ehk ei mingit raketti. Nende brändivärk on suurustamata tehtud otsus ja kokkulepe, mis paneb paika ühtse stiili. Kena, lihtne ja sümpaatne vigur, mida on kasutatud ametlikult riiki esindades. Näiteks olümpiamängudel ja teistel eriti kõrge kaliibriga üleilmsetel üritustel, kus riik esindab ennast. Me oleme siiani ju kuidagi muuseas ja väga nägusalt Eesti esindamisega sellistel üritustel hakkama saanud. Mis siis nüüd? Selle sinise ja rahnudega saab paremini? Kogu see trall siin pani muigama, nagu oleks nõukaaeg tagasi, et kõik peab kontrollitult ühe mütsi all olema, ühte tegu ja ühte halli nägu?
Miks oli üldse Eestil vaja oma märki? Ja nüüd siis brändi? Ühte nägu ja tegu ja kirjastiili ja mida kõike veel? Paremaks turundamiseks? See on arusaadav, aga kas see jura, kus pea ei tea, mida saba teeb, on mingi edasiviiv, kasu-, tuntust- ja õnnetoov meetod?
Andreas ei saanud aru, milleks oli vaja midagi leiutada ja põlata ära kõik see, mis juba on olemas. Vaid selleks, et saaks ütelda, et meie tegime ISE! Tore. Aga Selle asemel oleks võinud see Eesti identiteedi leidmise kriisis siplev kamp kõvasid isetegijaid ausalt ja avalikult oma sumbunud teokeerust end välja kruttida ja vaadata endaloodud soovunelmate e-Eesti ideaalkuvandist kaugemale. Ja lähemale ka, täitsa kohe enda nina ette, et näha ometi ka seda, mis ongi päriselt oma ja meie. Ja suure siin-me-oleme-mentaliteedi ja rusikate rinnale kolkimise asemel oleks äkki võinud küsida, kuidas Eesti ka eemalt ja väljaspoolt tundub? Mis on Eestis tegelikult erilist, ilusat, toredat ja head.
Ja kui nad ise meie endakindlust ja ühist tugevust välja ei osanud nuputada, siis miks nad Eesti sõpradelt ei küsinud, kuidas neile eemalt tundub ja kätte paistab see Eesti Asi ja mis oleks see hea viis, kuidas Eestit ja kõike temaga seonduvat mujal universumis tutvustada. Milline on juba Eesti toimiv kuvand? Aaa, et Eestit ei teatagi? Ja mida me siis tahame tühja koha pealt maailmale endast rääkida eeldusel, et nende tulevased põlved meist midagi teaksid? Kas nende jaoks oleks rukklill tolmune?
Kes me oleme, kust me tuleme ja mida me tegelikult tahame?
Unustage ära see meie puutumatu looduse idüll, seda pole juba praegu peaaegu olemas. Selles me teistega eriti ei võistle. Väärtus on hoopis see, et meie loodus on meile endile oma ja armas ja just seeläbi oluline. See on meie maa ja meie selle kamaral oleme üks vintske kamp. Meie orjameelsus? See vaat et aastatuhandepikkune orjapõlv ei murdnud meid, meie rahvast, keelt ega kultuuri ja ohkmise asemel, kuidas kõik meid painanud ja rüvetanud on, peaks me hoopis uhkust enda olemasolemise pärast tundma, et näete, KUI vinged me oleme. See on põhjus sügavaks sisemiseks uhkuseks ja julgeks iseteadvuseks. Me saame hakkama. Alati. Me oleme väike, aga tragi, kange ja alalhoidlik rahvas sel pisikesel maalapil ja see on kõva sõna. Kui vaja, teeme kõvasti tööd, kui vaja, siis laulame ja loeme Kalevipoega, võtame käest kinni, täidame maa lastega ja sööme kartulikoori kah. Meie maa, me ise, me rahvas, me kultuur, meie loodus on need, mis meid esindavad. Aga mitte rändrahn, eurosinine ja võõras katkendlik kirjastiil.
Keegi just hiljuti nuttis meedias, et näe isegi Skandinaavias ei tunta meid ja meie tooteid. Ja nüüd siis see kivikamaks aitab meil neile oma juustu paremini müüa? Millest neil puudu on? Kividest? Juustust? Või muudaks see meid neile omamaks, et me ütleme, et meil on kaaaa killuke seda kivikribu, mida neil on miljon korda rohkem maapinnal laiutamas? Et see nagu liidaks meid ja elavdaks suhtlust ja majandamist igas võimalikus mõõtmes? Ja Brasiilias Eestit läbi kivide tutvustada on ka meie jaoks kuidagi edukam? Meil kohe on vaja nahast välja pugeda ja midagi leiutada?
Meie pimesi ihaldatud soomlaste nokia eksisteerib vaid meie kadedas mälus. Muu maailma jaoks seostub Soome sootuks muuga – lume, virmaliste, jõuluvana, tumeda kuivikleiva, disaini, saunade, järvede ja kummaliselt ilusa keele poolest. Kuigi ta jagab neist mitut nii Rootsi kui Norraga kui Eestiga, mõne teisega veel. Aga Sibelius ja Nightwish, Iittala, Marimekko, Tove Jansson ja Muumitrollid, Linux, helkurid, Angry Birds, Apocalyptica, Surise Av ja veel paljud teised nimed ja näod ja tegemised on vaid nende omad. Nokia ka 😉 Soome on tema pojad ja tütred, nende tegemised JA kivine-soine-metsane-külm 1000 või 10 000 järve maa. Ja nende lipp. Luik ehk ka. See esindab rahvast, rahvust, maad ja räägib oma lugu. Oma detailide paljuses ja nende erinevuses ja erilisuses.
Oleme me Soomest kuidagi väga erinevad? Kehvemad? Me jagame nendega palju enamat kui 12 kehva suusailma-kuud. Aga mis meid eristab? Mis on meil samahea või teistmoodi, mida esile tuua? Ja veel ka lihtne näide, kui suure maailma kesklinnade tänavapildis toob Finnshop inimestele Soome käega katsutavalt lähemale, siis meil oleks vaja selle kõrvale äkki Estshoppi? Või piisab e-maailmas brändrahnuga vehkimisest?
Kuidas me tahame teistele paista? Millega ma oskame neid võluda? Eesti on kõva e-riik? Kahjuks pole see meie oksendamiseni rõhutatud elektroonilisus maailma jaoks mingi eriline väärtus. See toimib tillukeses Eestis ja ka seal on sellel oma nõrgad kohad. See on kättesaadav, lihtne ja mugav, aga see pole ei tõrgeteta, turvaline ega privaatne. See, kui kiiresti sa oma mingi kliki kusagil teed ja asja kordaloetuks loed, on meie mugavus ja laiskus, mis kõnnib õhukesel jääl, ei muud. Muu maailma jaoks on see pigem õlgu kehitama panev riskidest, ohtudest ja hirmudest pungil brrrrr-reaktsioon. Seal juures suurema huvita. Ja tegelikult, mis näitaja see on, et meil on e-tervis või e-valimised? Šveits valib pidevalt midagi ja nad on ka e-valimisi katsetanud ning neile ei meeldinud see mitte. Neile sellega Eestit reklaamida on üsna nõme. Ja see rahvusliku uhkusega tehtud pai endale, et me justnagu kõik üheskoos skaibi ja transfervaisi leiutasime? Kas päriselt ka on see Eesti kuvandis kuidagi oluline? Skaibi vanavanavanaema, Internet, leiutati Šveitsis. Olete sellest midagi kuulnud? Arvatavasti mitte ja see ei olegi oluline.
Aga tagasi märgimajanduse juurde. Natuke võrdlemist toimiva süsteemi ja ihaldatud olukorraga.
Šveits on samasugune pisike talurahvamaa nagu Eesti muiste. Au sees on oma lood ja loodus ja söök ja kultuur laiemalt. Ja me teame seda riiki, kes mägede, šokolaadi, juustu, taskunugade, kellade, pankade, iseteadvuse kaudu. Kohapeal rahvast vaadates sa tead ja näed, et asja taga on uhkus olla šveitslane ja hoida oma kultuuri, teha kõvasti tööd ja samas osata pidutseda. Oma olemuselt on nad samahäbelikud ja tagasihoidlikud kui meie, väga erinevad nii sakslastest, austerlastest, prantslastest kui ka itaallastest, kes neid tihedalt ümbritsevad. Kas nad muretsevad, kuidas nad väljapoole paistavad ja mis mulje nad jätavad? Üldiselt pole see isegi oluline, sest oluline on, kuidas nad ise oma maal oma asjadega toime tulevad. Mis on šveitslasele endale oluline? Ise ennast ära majandada. See on kõige olulisem eesmärk üleüldse. Jah, kõiges pole see võimalik, aga nii palju kui võimalik, siis ikkagi. Neile on kõige olilisem see, et asi on kohapeal tehtud. Nii toode kui teenus on parem, kui see on omamaine ja oma inimeste tehtud, kui see liigutab raha ja annab tööd ja hüvesid omadele. Kas mitte sama ei hinda ka eestlane Eestis? See on tugev lisaväärtus, sest see on OMA. Võibolla see endakindlus ja oskus ise iseenda üle uhke olla ja endaga rahus elada on see, mida ka meie vajame? Tegelikult on ka see meis olemas. Ja see paneb teisi meid ihalema ja imetlema. Ilma kivisaju ja rändrahnude vaid sisu endaga.
Tahate ütelda, et me asume muust maailmast nii kaugel? Ok, geograafiliselt asub Šveits ehk tõesti veidi soodsama koha peale kui Eesti. Kuigi, kas siiski? Pindala on neil sarnane meie omaga. Rahvast on pea 8 korda rohkem, aga mille arvelt? Neil on pagulasi ning kõikvõimalikke teisi sisserändajaid eestlase jaoks kujuteldamatult rohkem. Aga sellest hoolimata püsib nii kultuuri kui identiteet ja vaat et isegi tugevneb selles multikulti pajas. Seda oma pärisasja kohtad sa nii kodus kui kodust väljas.
Šveitsi kvaliteet on kvaliteedimärk. Teadmine, et asi on siin tehtud, on juba ise kvaliteedimärk. Olgu see siis toode või teenus või emake loodus ise. Ja see on kinnitus nii omadele kui kõigile teistele. Neil pole eraldi leiutatud rändrahne, millega ennast, oma maad, vaatamisväärsusi, tooteid, ideid, teadust, kultuuri müüa või tutvustada. Kuigi kivi neil jagub ja seda teab kogu maailm niigi. Kõige paremini esindavad neid nende lipp ja vapp – mõlemad valge ristiga punasel taustal. Ja kasutusel on ka “swiss made” ja “made in switzerland” ja “swiss quality” märgistused, mida toetab puna-valge värvivalik või jälle seesama lipumärgike. See ongi tegelikult nende märk ja bränd. Igav? Vaimuvaene? Aga ometi kindlustunnet pakkuv. Kogu maailmale ja eelkõige omadele. See on väärtus. Sisu on oluline. Kvaliteet loeb ja see loob kuvandi ja tunde ja levitab sõna ja märki. Siin istudes ja seda kirjutades kühveldasin püsti tõusmata oma laua pealt kokku mingi juhusliku hunniku erisuguseid asju.
Märkate igal viimasel kui tootel pisikest lipumärki? Erineva kujuga, tagasihidlikult muusse kujundusse sulades, aga ometi olemas kui asja loomulik osa. Vist pea igal Šveitsi tootel on peal tilluke lipumärgike. Mitte ilmtingimata välismaalaste jaoks. Eelkõige oma rahva jaoks. Igal ühel on lipumärgike omamoodi ja see paneb letid ja paigad elama, on ühtlasi tunnistuseks teatud eeldatud kvaliteedist ja sama on selle järgi alati ka lihtne, mõnus ja oma orienteeruda. Ja see on uhkuse asi ka, kinnitus, et see on meie oma asi.
Ei ole kõik ühes raamis ja piiratud arvuga vormide sisse surutud. Mängulust on alles ja positiivne valge plussmärk punasel taustal pääseb mõnes kohas eriti rõõmsalt oma head sõnumit edastama. Ainus asi, mis on lipumärgi puhul reguleeritud on, on see, et tausta kujutis ei tohi olla Šveitsi vapi kujuline. See kilbikujutis on kasutusel ainult riiki ennast esindades. See otsus tuli ca 20 aastat tagasi ja need kes selle ajani olid vapikujutist kasutanud, pidid oma päritolu tunnusmärgikese ümber kujundama. Nt Victorinox. Lipumärk on lihtne ja selge ja see püsib ajusügavikes. See on omadele oma ja teistele äratuntav. Ja seda on siin KÕIK kohad täis. Aga see ei häiri. See on tore.
Riigil, millel oleks sellise asja jaoks ehk palju vabamalt raha käes, polegi sisuliselt oma peent brändi vaja, aga pisikesel armsal Eestil on? Selleks, et suurte ja tugevate kõrval ka keegi olla? Tempel ja raam ja mingi võõras sinine värv lisavad meile mingit müstilist vajalikku sära ja toovad oodatud tähelepanu? Kas see kunstlikult loodud lahendus tõstab meie eneseusku, – hinnagut, – tunnet ja -teadvust? Teeb see meid edukamaks? Arvestatavamaks? Me oleme parimad ja ainulaadsed just nii nagu oleme. Oma eripärade ja nende paljususega. Meil on sisu.
Ma usun sügavalt ja siiralt, et võõrkividega vehkimise asemel on meie oma lipu ja rukkilillega lehvitamine ilusam, parem, edukamalt meid esindav ja tutvustav, sest me usume neisse. Otse ja ausalt! 🙂
***
Brändrahnutormist on 2 kuud möödas. Käisin ja tegin täna uue ringi mõlemale lehele peale. Tõsi, nad on vahepeal tublisti arenenud. Oksendava siili asemel on kõiksugu kivisid ja nende poegasid valikus. Ma mõtlesin, et äkki oleks tänase päeva puhul tore kivistuda (muud kivis olekud tundusid liiga kummalised :P). Proovisin kohe igasuguseid ja täitsa sümpaatne kiviklibustik sai kokku. Ja soovi korral saab neid ju vedada erinevasse mõõtu ja mida kõike veel! Ma panin nad praegu siia suuruses, milles nad seal lehel mulle vastu vaatasid 😀
Aga see sinine värv… vabandust, aga see ON ilge, ausalt! Ma ei suuda nende lehti vaadata kartmata silmapõrutust ja ajukahjustust. Aga e-Eesti auks ja teile selguse toomiseks kasutasin siin üks ja ainus kord etteantud koodiga värvi kivide taustana ja no… millisel ekraanil ma iganes seda vaatan, see on VALUS. Teil pole?
Nii, et ei mingit seesugust sinist minu poolt enam.
Tsaupakaa, mu sikisakiline brändrahn, su teema on purgis 😀
***
PS jõudsin juba selle postituse siin lendu lasta ja siis jalutas Andreas mu selja tagant mööda ja nägi ekraanil blogi esilehte, kus seesama pilt minust nurgelise siili-kivi raami seest vastu vaatab. Ta oli vahepeal selle teema oma peast juba pühkinud ja Eesti rändavad rahnud unustanud. Kaks kuud ikkagi ju möödas juba.
Vaatab ta siis üle mu õla ja mugistab naerda, et ma olen ikka nii naljaks, et ma kõik ebasobivad osad endast sedasi välja olen pildil rookinud. Mmmokei, mõtlen mina… ja avan talle postituse. Palun väga, esimesed pildid värskendasid kohe mälu. Viimased pildid kivikollektsioonidest, mida ta varem näinud ei olnud, panid ta naerust vappuma nii, et kohvi pidi tassist villasele põrandale läigatama. Ja see viimane pilt siin, no see nurgeline, olevat veel eriti kift.
“Preili, te olete nende kividega ületanud iseennas oma iroonilisuses! Väga heas mõttes.”
Nojah, see meil selline Eesti värk, you know 😀
***
PPS hilja õhtul kontorist kodu poole sõites tuleb brändrahn taas jutuks. Mina arvan, et need ämarad kivid on ju täitsa toredad. Andreas teatab, et no paremad, kui see sakiline on nad küll, aga tunnistab siis, et ta pole siiani saanud üle mõttest, et need kivihakatised meenutavad talle Poud. Pou on me virtuaal-lemmikloom. Klõpsasin teile oma telefonis sellest tegelasest kohe ühe pildi ka. Nojaa, mingi sarnasus on neil ehk tõesti… 😛
Mis teie kogu sellest asjast arvate? 🙂
