Hiir ja karu

Sarjast “meiega juhtub”:

Andreas avastas eile, et meist ca 30 km kaugusel, Winterthuris, avati Tigeri kilakola pood. Täna toppis ta mu autosse ja sõitis kohale. Kohe kodune oli olla tuttava kraami sees (tervitused Älinile ja Annikale!)

Imede ime, aga ma suutsin poest väljuda 5-frangise arvega – pakk lambaga salhvakaid Tannule, üks ilus paelarull ja kõrvad, mida ma poodi jätta ei saanud. Karrit ja komme neil polnud, eks sellest ka pisike kena arve.

Poe ukse kõrval tõmbasin kõrvad uljalt pähe ja astusin päikeses rõõmsalt edasi. Andreas on mul hästi treenitud ega tee teist nägugi mu veidruste peale, millega ma oma eelmises elus kõik mehed ülbest ükskõiksusest nutmise ja vihani oleksin samas olukorras viinud. Tema vaid itsitab armsalt ja võtab mul käest kinni. No et keegi mind ära ei varastaks. Vist.

Igal juhul saime me 20 meetrit sedasi mu uute kõrvade õõtsudes astuda, kui ligi astusid… loomakaitsjad. Me nägime ju nii loomasõbralikud ometi välja!

Erinevalt minust, kes ma Järve Keskuses LHV ja Starmani ebameeldivalt agressiivsete müügimeeste poolt ignoreerivaks olen drillitud ja oskan kõigile jooksu pealt pillata, et ma juba olen teie klient, ma vihhhkan teie firmat ja teie ülemused teavad seda või ma ei ela Eestis (ka siis, kui mul polnud veel mingit põhjust mujal kui Tallinnas elada) No vot, erinevalt minust on Andreas viisakas ja kuulab osavõtlikult kõik vähemalt nende esmases mures ja soovis ära.

Näete neid kaht asjalikku mu selja taga?

Täna ta siis kuulas ära pika jutu slaavi tantsukarude päästmisest. Ma polnud selle peale varem tulnud, et balalaika-mõmmikud pannakse tantsima läbi selliste piinade. No et nad jalgu liigutama hakkaks, selleks pannakse nende taldade alla tulised plaadid ja siis riputatakse nad õhku, et nad püsti end hoiaksid jne. Ühesõnaga ilge ja kurb ja kuulu järgi laialt levinud praktika 🙁

Meie sattusime siis nüüd mingi seltskonna otsa, kes neid mõmmisid päästab. Austrias ja Saksamaal ja mingites kohtades on juba loodud päästekeskused vabastatud karu-baleriinidele. Nüüd nad siis tahavad ka Šveitsis sellise koha teha, aga senikaua lihtsalt päästavad ja viivad mujale, kus mõmmikutel on parem.

Punastes jakkides ja augustatud silmnägudega kenad noored agarad mehe pakkisid sel hetkel juba oma karupiltidega putkat kokku. Aga selliste kõrvadega inimesi ei saa ju ometi minema ja mööda lasta. Ilmselgeltkvalifitseerus Andreas äärmiselt loomasõbralikuks persooniks nende silmis. Nad ei eksinud. 15 minutit veenvat juttu veenis asja sügavamalt uurima. Andreas andis neile oma andmed ja me astusime edasi jäätiseputka suunas.

Talle pistaatsi ja mulle… muidugi kohvijäätis 🙂

Ajan oma triibulise käpa koos telefoniga püsti ja pildi tegemise aparaati nähes ajab Andreas kenasti keele ka suust välja. Loomulikult sööb ta sedasi jäätist, eksole. Silmi sooja loojuva päikese eest vidutades küsin:

“Mis loom ma olen?”

“Hiir,” teatab Andreas pikemalt mõtlemata.

“Niiii suur?”

“Jah. Suur, aga väga armas. Minu hiir.”