Esimene pulmaastapäev

Poes. Andreas valib mulle lilli.

“Näe, need kollased sulle kindlasti meeldivad!” hüüatab ta poolküsivalt. Ja vaatab siis veel päevalilli ja muud, mis võiks mulle äkki meeldida piisavalt, et need koju viia.

“Need on ilusad, aga meil pole sellist vaasi.” ühman ma möödaminnes, sest neile sobiv vaas on mul endiselt Tallinnas. “Vaata, siin on mu kõigi unelmate lill!” jooksen ma õhinal hiigelsuure ümmarguse kollaste okastega kaktuse juurde. Andreas vist kirtsutab sissepoole nina. Nagu alati, kui ma talle kaktustest räägin. Kaktused ja karvadeta kassid on t3ma jaoks samas kastis. Ja ta endiselt ei usu, et ma päriselt ka kaktust tahan. Ja veel sellist! Hiiiiigelsuurt muna.

“Kuhu Sa selle paned?” küsib Andreas murelikult umbes nii, nagu ma tahaks tiigrit kodustada.

“Tead, kui sa juba nii küsid, siis arvatavasti ma panen ta meie voodisse sinu poolele!” ja jooksen naerdes edasi. Üks aasta abielu pole veel piisav, et ta mu lillemaitset usaldada julgeks.

Lillede asemel leidsime me endale aga hoopis vahused lömmis nokaga ükssarvikud. Esimeseks aastapäevaks igati sobivad söödavad “lilled” või nii 😀

Ja teile kõigile lumevaba jaani! <3

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment