23rd June 2017
, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu, Natuke nalja ka

7. osa: Meie pulmapäev

Hüppan nüüd üle kõigest, mis jõudis eelmisel aastal kolme nädala jooksul veel enne me pulmi toimuda (ja seda ei olnud mitte vähe). Ehk veel mäletate, et juunikuu alguses polnud isegi veel selge, kas meil üldse lubatakse abielluda 😀 Täna räägin hoopis tänasest päevast täpselt aasta tagasi. Teretulemast meie pulma esimesse vaatusesse (teine tuleb kunagi hiljem Eestis)! 😀

 

Pulmapäeva alguseks võiksime me tegelikult ehk lugeda juba ööpäev varasemat kellaaega, sest nagu karta oli, ööl enne pulma magama me jõudnudki. Ma ei tea, kas see on tavapärane praktika, aga minu puhul pole selles midagi erakordset. Sellest, mis selle viimase päeva jooksul enne me pulmi toimus ja ühe jutiga pulmapäevaks sai, sellest räägin ma teile peagi ühes teises loos ka.

Iseenda jaoks loen ma ametliku pulmapäeva alguseks seda hetke, kui me Äliniga kell 8 hommikul garaažist rõõmsalt ja itsitades tsiklit kaunistamast välja ronisime. Ise puhta magamata, aga hirmus õnnelikud et ikka jõudsime ka “draakonikaunistamiseni”. Tuppa minnes peatusin välisukse kõrval, et öelda head aega on vanale nimele. Seiklus algab siit! See tunne oli korraga nii tugev.

 

Andreas sättis end Happyt koerte paradiisi ehk ühte väga ägedasse koerahotelli viima ja mul oli kogu öö olnud plaan temaga kaasa minna, et tee peale poest läbi hüpata ja üks armas punaste nahkkaantega kaustik meile külalisteraamatuks võtta. No selline, kuhu pulmakülalised saavad meile kirjutada ja joonistada peo ajal. See mõte tundus mulle nii oluline ja kuna ma eelmise õhtul poodi enam mingi nipiga ei jõudnud, siis oli see nüüd hommikul vaja ära korraldada. Andreas arvas, et kui ma kaasa tulen, siis ma juukseid enam küll värvida ei jõua. Mnjah, juuksed karjusid, nad vajasid värvi ja ilma selleta ei saanud üldse mitte, sest mongit soengut kiivri alla ju nagunii mahtuma ei pidanud. Olgu siis värvgi! Siis pakkus Andreas, et kui ma talle täpselt oskan selgitada, kus see kaustik asub, siis ta toob selle sealt ise ära. Muidugi ma oskasin ja sellega võitsin ma tervelt tunni väga väärtuslikku aega!

Ema ja Annika virgusid ka ja hakkasid ennast sättima. Älin kirjutas endale nimekirja peamistest asjadest, mis tal on vaja jooksvalt ära korralda peo käigus:

Ja mina tassisin olulisi kaste ukse ette kokku, et need kõik kenasti kaasa saaksid. Elamine oli nagu üks hiigelsuuuur pommiauk ja viimase minutini oli vaja sahmerdada.

Kell 9:15 ehk 1 tund ja 45 minutit enne allkirjade andmist jõudsin ma pruudile vajalike iluprotseduuride juurde. Kes end kunagi punaseks või tumedamaks värvinud on, need teavad, kuidas nahapiiri tuleb hoolega jälgida, et päris laiguliseks ise ka ei jääks. 😛 Ma lootsin heale õnnele, sest aega mul midagi eriliselt vahtida küll enam polnud. 😀

Kašmiirpunane värv sai kähku pähe ja hakkas mõjuma. Samal ajal tuli mulle sõnum (esimene ja tegelikult ka ainus eraviisiline sõnum sel päeval) mu eksabikaasalt, kes meile õnne ja rõõmu ja teineteise hoidmist soovis. Ja mina löristasin nutta, sest no niiii ilus oli olla!

Siis läks korraga totaalseks kaoseks. Andrease vanemad sadasid meie juurde sisse ja me teine tunnistaja ehk Andrease nii öelda isamees koos oma kaaslasega. Ma püüdsin end kähku riidesse saada ja samal ajal vastata küsimustele, mis kuhu peab minema. Kõik tahtsid aidata, aga nagu kollektiivse vastutusega ikka, kaos astus ikka kõige ees. Kõik tassisid midagi ja pidevad huiked, et meil on kiiiiire, ei lasknud mu magamata peal üldse keskendudada ja nii astusingi toast välja oma kirsikingadega, jalad magamata ööst paistes ja üldse mitte rõõmsad kontsade üle ja ei pannud tähelegi, et ühel kingal oli punane ja teisel must lips. Selle avastasin ma muidugi palju hiljem. No nende kingadega tulid kaasa nii mustad kui punased paelad ja ma kunagi katsetasin neid nii ja naa ja nii nad jäidki 😀

Hophophop käis autodesse jagunemine. Isamees pidi enda autosse veel kellegi võtma ja Andrease ema läks enda autoga, sinna mahtus ka. Ja Andrease isa pidi minema meie poiste ja autoga ja meie siis oma raudsel draakonil omapead. Suundusime garaaži ja korraga kappas ema alla meie juurde, et ta ikka ei tea, kelle auto peale ta nüüd minema peab. Liiga palju vabu kohti? 😀

Ta oli parklas vaadanud ringi ja ei teadnud vist mille vahel valida ja tuli aru pärima. Meil oli kokkuvõttes täiesti ükskõik, kellega ta sõidab, peamine, et end mugavalt tunneb, isekoha leiab ja mu kleiti hoolega hoiab.

Mitte keegi meist ei teadnud garaažis, mis samal ajal maapealses parklas toimus. Mu ähmi täis ema oli parkinud kõige tähtsama kasti – pruutkleidiga – parklas Andrease ema auto juurde. No et kui selge, kuhu ta istub, siis hea kaasa haarata. Parkinud kasti just nii, et kui auto liikuma hakkab, siis sõidab ta sellest lihtsalt üle. Ise tuli alla meie juurde, kast jäi oma kohale ja Andrease ema hakkas rõõmsalt sõitma. Teadmata midagi kastist ja kleidist. Esimesena taipas Älin, mis toimub ja hakkas meeleheitlikult vehkima, et Andrease ema ometi peatuks. Andrease ema jälle ei saanud aru, mida see Älin seal vehkleb. Äkki rõõmust? Lõpuks seisis Älin tal ristseliti tee peal ees ja auto peatus. Peatus keset kasti. Kast läks raginal katki ja seelik jäi ratta alla. Mine tea, mis sel ämmamooril peas oli. Ja mis oli minu emal peas, et ta selle kleidikasti sinna maha pani, sest meie abiellumisele vastu polnud neist kumbki. Aga kleit oli vapper ja jäi ellu. Kuigi see selgus alles jupp aega hiljem. 😛

Ema leidis endale koha, meie sõitsime garaažist vuhinal mu kirsikleidi plagisedes välja ja ähmi täis Älin, kes arvas, et kui ma nüüd seda kasti ja kleiti näen, siis ma löön nad kõik kohe maha ja pulm jääb ära või midagi, ei saanud isegi kiiruga meist maja juures ühtegi pilti tehtud. 😀

Kolm autot võtsid ennast meile sappa ja sõitsime mäest alla, kurv vasakule, kurv paremale, kurv vasakule ja veel kord paremale ja siis veel kord paremale ja paremale kohal me olimegi. Pisikese hilinemisega. Peotäis inimesi ootas meid suure puu all kuuma päikese eest varju otsides sissesõidu tee juures. Parkisime, heitsime kiivrid peast, lehvitasime sõpradele ja lippasime majja. Ema ja Domenico olid meil sabas ja ametnikupreili mainis kuivalt, et meie suur õnn, et nüüd hommikul on ainult meie paaripanek, sest 15 minutit hilinemist tähendaks muidu, et allkirjade andmine jääks ära. Eksole 😀

Preili luges oma luuletuse, tõlk tõlkis selle sisu mulle ja emale ja siis andsime ühele ja samale paberile kõik oma allkirjad ja oligi olemas. 15 minti hiljem astusime me trepist alla (kõrged kontsad ja trepid on jube kooslus, kui su jalad on alt ümmargused ja põlved alles värisevad). Siis avastasin, et Andreas oli kodust välja tulnud mingi täiesti suvalise särgiga, sest tal oli plaan jakk selga jätta ja siis poleks ju vahet olnud, mis selle all oli, aga kuna tal 30kraadises kuumuses üllatuslikult palav hakkas, siis oma särgi väel ta seal oligi. 😀

Lehvitused külavalitsuse maja aknast (seal keskel-keskel)

Et siis abielus? 😀

Rahvas võttis ritta, et meile ja meiega on õnne ja rõõmu jagada

Ja siis oli seal Älin. Näost puhta ära. Ma tunnen tema puhul selliseid asju kaaauugelt eemalt ja ega ma talle enne rahu ei anna, kui asi pole klaar. Talle oli näkku kirjutatud, et väike palderjaniloks ei teeks paha. Ma ei suuda täpselt meenutada ta sõnu, aga need kõlasid umbes nii:

“Sa ei taha tead!” või et kui ma teaks, siis ma lööks kellegi maha 😛

Aga mul oli nii hea tuju, et haarasin oma kullakesed, Andrease ja Älini  kaenlasse, ja müristasin naerda, et SEE on ju ometi minu pulm. Teisiti ei saakski 😀

Siis avastasin oma kingalipsude erinevuse 😛

Aga pidu ootas ja pikk sõit mäkke ka. Turvapükstest ja saabastest olin ma loobunud puhtesteetilistel kaalutlustel, sest oma hirmsa kiivri ja jakiga pidin ma nagunii hakkama saama ja olgu siis vähemalt pool keret kaunis 😀

Kuniks Andreas uuris perekond Kala poolt meie draakoni külge poogitud pulmakaunistusi ja oli neist suures vaimustuses, punusin mina endale kiiruga kiivri alla patsi. Lahtiste juustega oli selles palavuses hirmus palav olla ja kiivri alt oleksin ma muidu pool tundi hiljem eriti räbalana välja ilmunud.

Külavalitsuse maja ees oli korraks ka hetk, kuis taipasin küsida erinevate asjade kohta, et kas need ikka kaasa said, kuna polnud päris ukse kõrval ootamas. Selgus et meie fotodega suur pilt, mida me Äliniga kell 6 hommikul kleepinud olime, on koju jäänud. Andrease isa suundus seda kodust ära tooma.

Pool tundi hiljem olime me Mogelsbergis kohal ja väraval ootas meid tibusilt 🙂

Väike vapper eesti õllepurk pidas mäkketõusu reipalt kolisedes vastu 🙂

Rahvas kogunes, Andreas läks riideid vahetama nagu plaan oli ja mina jäin külaliste juurde ja sain nendega tuttavaks. Siis tuli Andreas tagasi oma Frodo-kostüümis. Minu isa tarksidele lisaks oli tal nunnu tumepunane kikilips. Posid said ka samasugused endale kaela. Saate aru, minu poisid, kes ei kannata sallegi, sest need poovad, aga vaat lipsu panid endale kaela 🙂

Ja me hakkasime uuesti õnnitlusringiga peale 😀

Ja siis avastati meie uued kroonitätoveeringud, mis me sisuliselt ju just pulmadeks terveks said 🙂

Käes oli võileivasöömise aeg! Ja ka silt tahvlikesel kinnitas uut päevakorrapunkti.

Ma olin alguses üsna jahedalt suhtunud erineva täidisega võileibadesse, mida Andreas nii väga alustuseks pulmas näha soovis. Aga tuleb tunnistada, et need õigustasid ennast, isegi mina sõin ühe ja säästsin end peavalust, mis arvatavasti väga kaua enam end oodata poleks lasknud. Ma ei tea, kuidas inimesed neid imedieete ja suuri paastumisi peavad. Kui ma ühe päeva ei söö, siis sõidaks ma kiirabiga oma peavalu haiglasse tilguti alla ravima. Aga sel korral päästis võileib päeva ja kõik oli suurepärane 🙂

Andreas jäi külalistega sööma ja jutustama ja mina silkasin korraks mäe otsa, et vaadata veel ka oma silmaga üle, kas kõik on suurepärane. Pink ja punane tekk ja linnukestega padjad ja linnukesed puudel hoidmas rippuvad südamed. No niiviisi, nagu me eelmisel ööl olime otsustanud. Ettenägematult oli aga maaomanikul just sel päeval vaja heina teha ja südametest rada, mis loogeldes künka tippu mändide juurde viis, sai paika isegi kahel korral, sest vahepeal viis onu oma heina minema ja sättis südametega pulgad osaliselt oma teekonna kõrvale kenasti hunnikusse. Siis tuli appi juba ka Tan, kes lüngad kenasti täitis 😀

Ema, Annika ja eriti Älin olid hüpersuper tublid olnud. Hiljem muidugi selgus, et ka seal mäe otsas oli neil mingeid pingelisemaid hetki olnud, sest keegi lõikas olulise tamiili läbi, aga see, mida mina nägema jõudsin, oli juba väga korras asi 😀 Ehk et alati polegi hea kõike teada, sellega saab end säästa hullemast hetkel, kui seda pinget üldse vaja pole 😀 Ja selle õndsa tundega võisin ma südamerahus minna oma riideid vahetama, et asjaga pihta hakata. Kõik oli paigas!

Hakkasin siis end sättima kõige ruumikamasse vetsu, invavetsu, et riided kähku ära vahetada. Jagasinseda pisikest putkat joogikastide ja maasika-alustega. Ja siis nägin ma kleidiga kasti… Mida veidi juba parandada oli suudetud 😛

Hmm… ok. Kleit ise tundus korras olevat. Kelly, Sa tegid mulle võlukleidi, mis isegi autorataste alt läbi käies puutumatuks jäi! Mõistad?! <3 Või ma ei tea, mitu naist on oma elu abiellunuda laitmatu kleidiga, mis vahetult enne pulmi on seesuguse avarii läbi elanud 😛

Aga asjadega kasti polnud vetsus. Mu absoluutselt kõige olulisemat kasti pärja, kõrvarõngaste, patsipaela, pikendusjuhtme, templipatjade ja puhutavate võililledega polnud. Kuhu see siis sai? Korralik kaos ja paanika… äkki siis jäi koju? Aga ma panin selle ukse kõrvale. Kõige esiesena. See oli kõige nähtavama koha peal ja kui see kamp seal neid kaste ja kotte tassis, siis kuidas ometi just see kast maha sai jääda? Oleks ikka ise pidanud kaste tassima, poleks probleemi. Tarkusetera iseendale – tähtsaid asju tee ainult ja alati ise. Minul kiskus nutule, sest ilma selle kastita ma ei saanud kohe üldse mitte abielluda 😛 Andreas vihastas maailma (mitte minu) peale ja teatas, et ta läheb nüüd ise koju seda tooma kui muidu ei saa. Aga siis tuli Andrease isa, patsutas Andreast ja ütles, et pole lugu, ta läheb ise. Võttis Älini ja Tannu ka kaasa ja meil oli lihtsalt vaja veidi aega parajaks teha. Rahvas ei lasknud ennast viivitustest heidutada ja nautis kuuma suvepäeva. Mullimasin, mille me laste lõbustamiseks olime ekstra Eestist kohale toonud, keeldus koostööst. Nad siis puhusid ise mulle, sest vedelikku oli pangetäis. 😀

Kalad noppisid mu kimbu jaoks maja ümbert lilli ja kokku sai selline armas jaanipäevane punt loodust. Nii suur aitäh, Liina! <3

Tan helistas kodust, et kast on leitud ja ma palusin neil kodust igaks juhuks kõik kaasa võtta, mis kuidagi pakitud olemisega tundub. Äkki selgub hiljem veel, et midagi on puudu 😛

Siis oli aeg seal maal, et sulgusin emaga koos invavetsu ja ema õmbles mulle kleidi selga. See on ehe näide nüüd siis sellest, kuidas seelikust sai käepäraste vahenditega käigu pealt kleit. Olete proovinud? Oma pulmas?! 😀

Ja kuna Älin oli kasti toomas, siis sai ema mulle ka patsid pähe punuda. Ümisesin mõttes Abba “Slipping through my fingers” laulu… mille leiad näiteks ka siit 🙂  Kes Mamma Mia filmi/muusikali näinud on, see teab, mis hetkel see laul seal kõlab. Imeilus, mõtlesin ma endamisi ja omal moel jäi aeg selles pöörises hetkeks seisma. See oli vajalik. Mina ja ema, kahekesi! 🙂

Veel viimased detailid ja asi võib alata!

Ahjaa, sukki mul küll polnud, aga pael pidi olema kasvõi puhtalt nalja ja põhimõtte pärast. Ise tegin. Seeliku pitsijupist 😀

Kuniks mina hirmsasti vetsus luku taga istudes, et Andreas mind mitte mingil juhu ei näeks, põdesin, et äkki on inimestel igav nii pikalt oodata, selgus, et mu mure oli üsna asjata.

Saatsin vetsust sõna Andreasele, et aeg on haarata kitarr, tekkide korv ja sättida end rahvaga mäkke mööda südametega tähistatud rada <3  <3  <3

Ja seal nad Äliniga koos kõige ees siis läksid – üks asjalikult midagi käigu pealt seletades sildi-harpuuniga ees ja teine hoolega igat korraldust hoolega kuulates kitarri ja tekiga sabas 😀 Älini kaelapael või mis iganes see tal kaelas on, teeb mulle siiani hirmsasti nalja, sest see pulm oleks ikka kohe nagu ametlik suurüritus või midagi. Älin, Sa selle endale CVsse oled juba märkinud, et Sa oled suuteline kõige nõudlikuma kliendi soovid täitma ja ülimas pingesituatsioonis täiesti magamata peaga absoluutselt laitmatult funktsioneerima? Ja kuigi ehk teised ei oska näha ega märka, siis meie Sinuga ju teame ja hindame ja sellest piisab täiesti! PS aitäh, et Sa mu tulevase abikaasa õigesse kohta juhatasid ikka. 😀

Vancu oli ainus, kes maja juurde jäi ja mulle ja emale siis raporteerimas käis, et kui kaugel asjad on. Siis viipas Tan talle mäe otsast ja oli selge, et inimesed on oma kohad leidnud ja ma võin astuma hakata 🙂

Astusin päevavalguse kätte ja tegin pildi enda ja Vancu varvastest. Ma oma saapamõtte olin emale suutnud söödavaks teha ainult põhjendusega, et ma kardan puuke 😛 Stiilijutt poleks talle piisav olnud, et neid mu vanu saapaid Eestist siia tassida. Aga et Vanc jalanõud nurka viskab, see oli meile emaga mõlemale midagi uut. Ja see oli tore 🙂

Pulmaks valmis? Väike vapper Vancu on pruudisaatmiseks täiesti valmis!

Andreas istus me sõpradega künka otsas mändide all ja ootas. Tal oli ka kitarr kaasas. Aga seda ta ei mänginud. Seda kasutas ta kõlakastina pisikesele vändaga metallist vigurile, mis mängib Amélie filmist tuttavat valssi, mille klaveriga mängitud versiooni leiad siit 🙂

Kui ta mind silmas, hakkas ta hoolega muusikamasinat väntama. Vaikselt ja rahulikult, ikka uuesti ja uuesti. Kitarr andis sellele õrnale helile jõudu juurde. Mulle see lugu nii väga meeldib!

Ja sealt ma tulin. Mina ja Vancu ja mu proua pruutneitsist ema <3

Andreas istus ja vaatas me poole kael õieli ja Tan seisis ärevalt esireas, et me ikka teaksime kuhu tulla 😉 ja et ema ja Vanc oma kohale juhatada 🙂

Ma jõudsin kohale. Andreas mängis loo lõpuni. Ma siis küsisin, et kas ta istub siin niisama või tahaks ta äkki minuga abielluda või nii.

Ta arvas, et tahab seda üle kõige maailmas 🙂

Kõigil teistel juba olid tiibadega südame ja kuljusega prossid. Ma sain siis ühe endale ka 🙂

Ja siis astusime me pingi juurest koos legendi järgi 1000aastasete mändide ringi, mis asuvad 825 meetri kõrgusel merepinnast.

Alustasime nende ridadega, millega me kunagi 2 aastat varem oma elu esimest vestlust alustasime. Lugesime seda dialoogina nii nagu me jutt just kulges tol korral.

“5th of June 2014

Andreas: It all started on the bike trip with my father to the North Cape. In Helsinki I wrote to Eva.

Andreas: “Hi. How is Tallinn?”
Eva: “Hey. Its ok. Pretty fresh and clean… As it was raining. :D”
Andreas: “As here in Helsinki. Same weather.”
Andreas: “I like your hairstile … fresh.”
Eva: “Thanks! :)”
Andreas: “I never been in Tallinn. Tomorrow I will visit.”
Eva: “Too bad. I will be out of town till Sunday… But I hope you will enjoy.”
Andreas: “Oh so sad.. I hope that too. Anything I must have seen or done in Tallinn?”
Eva: “Depends what you are up too.”
Andreas: “I dont know. I am completely open minded and interested in so many things. Actually I am from Switzerland and we are travelling with motorcycles. With my father.”
Eva: “Mmmmm thats cool! :)”
Andreas: “You like motorbikes?”
Eva: “Sure!?”
Andreas: “Are all Estonian women so nice like you? Then we will be in heaven tomorrow :-)”
Eva: ” Yeah. Now you found it finally! Heaven indeed! :P”
Andreas: “Yes, after 6000 km… and 37 years…”

This is the beginning of more than 50 000 messages before we finally met in real life after 4 months. 

Today is our day nr 750.”

(Ma meie loo alguse juurde jõuan peagi ühes teises postituses. Seal seletan lahti tagamaad ja tõlgin ka selle teksti neile, kes siin kõigest aru ei saanud, ok?  🙂 )

Ja siis luges Andreas ette oma kirja minule. Meil oli eelmisel õhtul kindel plaan veel jõuda neid tekste printima. Aga käigupealt ajas ka telefon suurepäraselt asja ära ja puud jäid samuti meist metsa alles. Saime suurepäraselt ka moodsal viisil asjad aetud 🙂

“Lovely Eva,
After exactly 750 days, we are standing on this hill to celebrate our love.
Right in the moment when I thought: “I have seen it all”… then, when I was sure, there will be no surprises anymore… right then our lifelines crossed.
Since then you open my eyes and mind every day. You show me the beautiful little things surrounding us… things I did not payed attention anymore… with you I discovered the child in me again… with you I understand that thinking logic does not solve all problems… the heart and feelings are important too… and fun… don’t forget the fun…
Look at that beautiful smile she has. Isn’t she adorable? She wins my heart every day.
I never met a person before, which is so interesting and adorable like you are.
I never met someone before, who loves so unconditionally like you do.
I never met a person before, which is making my world so perfect.
Darling. I choose you every day. I love you.”

Ja mina neelasin pisaraid…

Minu kiri talle… tuli aga otse pilvitust taevast ja südamest ehk väga lambist, sest ma lihtsalt ei jõudnud selle tähtsa asja kirjutamiseni. Isegi mitte mõtlemiseni. Seega ma improviseerisin midagi ja kuna keegi seda ei filminud, siis mul pole õrna aimugi, mida ma rääkisin. Iseendale oli mul muidugi ka vabandus, et minu kiri Andreasele tuleb Eesti peol 😀

Mis mulle nii väga meeldis, oli see, et rahvas sai olla ja istuda ja soovi korral ka liikuda just nii nagu ihkas. Mind on alati nukraks teinud vaatepildid, kus külalised pingutatult seisavad või pingikesel sirge seljaga istuvad ja nihelevad. Elav tõestus, et saab teisiti, saab märksa mugavamalt ja loomulikumalt ja mitte kedagi ei seganud siblivad lapsed ja nende hääled 🙂

Siis tundis Andreas huvi, et kas mul on päriselt ka saapad jalas 😛 No on, jah! Ja ajal, mil tema ja poisid on Frodo-muinasjutust, siis ma alles otsin oma rolli selles loos oma saabastega. Haldjas? Draakon? 😀

Meie “Helisev muusika”! <3

Ja suure sülega me sõpru! <3

Ja maailm me ümber! <3

Mäe otsast alla tulles ootasid meid maasikad, limps ja magus vahuvein 🙂

Mu kõige ägedamad ämm ja äi kudrutasid rõõmsalt 🙂

Ja jõudiski söögiaeg kätte! Andreas kandis isiklikult hoolt, et ma sööma jõuan ja veel kaks ringi lauale ka peale teen, sest need krevetid olid ikka pööraselt head 😀

Minu õnneks ei tea šveitslased midagi kibekarjumisest ja meie totratest pulmamängudest. Nad ei teadnud selle päevani ka jaanipäevast ja nii teistmoodi pulmapeo võimalust midagi. Ja kuna ma olin targu inimesi ette hoiatanud, et nad võivad märjaks saada ja enne jaaniööd on end kombeks puhtaks pesta ja ühtki loodulikku veekogu meile liiga lähedal ei asunud, siis…

… jah!! Meil oli plaan maha pidada üks tuline veesõda, et ses kuumas suvepäevas veidigi jahutust leida!

Mina, kes ma alles hommikul oma pea värskelt punaseks sain, olin ettenägelikult kodust kaasa haaranud oma sõjakat isikupära ja päritolu toetava peakatte. See sobis lahingusse suurepäraselt ja võis loota, et mu juuksed ehk jätavad lekkimata 😛

Lahinguks valmis? Endine pioneer ometi teab, et alati tuleb valmis olla! Eriti kui nalja tõotab saada 😀

Jagasime sõdalased omavahel Andreasega ära jaaa… lahing algas. Ma taipasin kõige hullemad ja võiduhimulisemad tüübid nagu Andrease vend ja kõige vanem poeg enda poolele krabada ja loomulikult kinkis seesugune tark strateegiline käik minu vägedele võidu. 😀

Täiesti tavapärane pilt peigmehest tema pulmapäeval 😛

Ja hetk hiljem, kui nad mind kavalalt uuesti õue ootasid ja järellahingud olid mu tuppa hirmutanud ja Tan oli veevõtukohas end kraani all ujutanud ja Vanc oli vahepeal Andrease isa mudaämbriga üle valanud või midagi sarnast. Kisa ja kiljumist ikka veel kostus 😛

Päike sättis end õhtule ja meil oli ees veel õnnepuhumime! Sellel pildil on Andreasel nii hea nägu peas, no et näita mulle ka, kuidas sa seda imeasja sööd. Hihii! Tegelikult me lihtsalt puhusime võililli tuulde ja soovisime igaüks seda, mida hing ihkas. Ikkagi jaaniöö maagia ju!

Enamus meist olid alles üsna märjad ja kes said, ka poolapljad 😀

Minu isiklik vettinud sõjasangar me padajpüürist tehtud tibulipuga 🙂

Üks rahunaps vajas ka üheskoos võtmist. Selline ulaka nimega naps 😛

Minu nägu ütleb kõik, mida ma alkoholist arvan. See on üks igavesti räige lonks! 😛

Lapsed jooksid. Suured puhkasid. Ilm oli ilmeilus. Vaated olid hunnitud. Loojuv päike paitas me peomaja ja -platsi. Me olime abielus ja absoluutselt kõik tundus korraga õige ja hea. Stress ja pinge olid meist maha jäänud.

Männid tervitasid loojangut

Ja meil oli aeg sättida end jaaniööks valmis!

Loojuva päikese soojuses sõime veel kooki, tippisime sõrmetempleid me sõpradepuule ja avasime pisikese haldjapuhveti, kus igal ampsul ja palal oli oma võluvägi sees 🙂

Taevas oli nii ilus…

… et ma võtsin oma telefoni ja jooksin tagasi üles künkale mändide juurde.

See oli arvatavasti see hetk, kus ma mõtlesin, et üks asjalik fotograaf oleks ikka nii väga ära kulunud me pulmapäeval, aga kui pole ka muud, siis saab ka ise ja telefoniga emotsiooni kätte.

Ma olen alati mõtelnud ja eriti enne pulmi pilte vaadates, et vahel isegi keelatakse külalistel pilte võtta. Et ühelt poolt segavat see pärisfotograafi ja teisalt kes see neid mitteproffe pilte ikka tahab. Nagu päriselt? Pulm on ju ometi kulgemine, protsess, mis on ehe just oma nurkade, kurvide, konaruste ja karvasusega. See on see, mis selkest ilusa, huvitava, oma, erilise ja kordumatu teeb. Ilupilte võib fotograaf alati lavastuslikult teha, aga hullult hulle ja huvitavaid hetki tabab ikka ju vaid elus eneses tema eheduses. Seepärast soovitasime ma kõigiloma külalistel teha nii palju pilte kui süda lustib. 🙂

Männid on omal kohal. Pidu majakese ees on täies hoos. See hetk endale oli nii vajalik ja ilus. Mul oli nii hea meel, et ajal, mil Andreas tuld üles tegi, ma ikkagi künkale lippasin, et seda maailma uuema pilguga vaadata!

Andrease esimene isetehtud jaanituli 🙂

Öödiskoks oli kõik valmis. Muusika ja kõlarid ja tantsuplats sees ja väljas. Mu jalad tuikasid ja kuna ma nii väga tantsida tahtsin, siis andsin teada, et ma nüüd korraks viskan jalad taeva poole ja sean end peoks valmis.

Tund hiljem nägi see puhkamine välja sedaviisi

Mina, Älin, ema – kolm kanget, kes eelmisel ööl kõige vingemalt vastu pidasid… olid kustunud. Jaanituli me taga ja külalised õnneks mitte ja Andreas koos poiste ja enda vanematega sai nende lõbustamisega suurepäraselt hakkama. Meie pulmaööst olen ma teile juba ka varem kirjutanud SIIN

Kui ma kunagi öösel ehmatusega virgusin – siinsed kesksuveööd ei ole nii valged kui meil põhjas – siis oli ema kolinud uuele asemele, Vanc maandunud magama oma ribisöömisest oranži näoga minu otsa ja Andreas kadunud.

Kell 4 hommikul oli maailmas vaikus ja majake tukkus vaikselt

Hommikul selgus, et perekond Kala veetis oma jaaniöö männiringis künka otsas. Andrease vanemad olid endale autosse mugavama pesa sisse seadnud.Annika aga magas aga eile niidetud heinamaal poolel teel mäkke.

Ärkasime, sõime, koristasime, pakkisime ja oligi selleks korraks pidu läbi.

Ja meie astusime ellu! Abiellu!

Midagi uut, midagi vana, midagi sinist, midagi laenatut. Ühtlasi on meil kahepeale kaks sokki. Minu sokid olid pakitud kes teab kuhu kes teab kelle poolt ja ma ei suutnud rattasaapaid palja jala peale panna. Andreas siis pakkus mulle enda omasid. Ma jälle arvasin, et kuna tema mugavus on tegelikult roolis olles vist olulisem, siis ma ei saa neid ikka võtta. Ta siis pakkus, et ma võin ju ühe ka võtta. Olin tänulik, aga väga viisakas – võtsingi siis ainult poole ehk ühe soki. Jagasime oma veidrat ühe-soki-tunnet ja vastik oli ja lõbus oli ka, see liitis. See vist ongi abielu? 😀

Niiiiii tohutusuured tänusõnad kõigile teile, kes te sellel hullusel õnnestuda aitasite. Me teeme seda kindlasti veel, sest iga hetk teiega koos lahingus ja puhkehetkel on seda väga väärt. Mmmmmuahh! <3

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *