Teil sadas täna lund, aga meil õitsevad sirelid. Varsti on suvi ja pärismaasikad. Ja minu sõbrannal Mummil on täna jälle sünnipäev. No tegelikult on ta nimi küll Kati, aga minu jaoks on ta juba viimased 15 aastat lihtsalt Mumm olnud. Minu laste jaoks on ta nende armas tädi Mumm. Mesimumm. Juba nende elu algusest peale.
Kui ma oma blogis ringi vaatan, siis Mummist ja tema sünnipäevadest olen ma aastate jooksul rääkinud ilmselgelt rohkem kui iseenda omadest. No ta on selline oma ja armas meil. Ja tema sünnipäev on tegelikult sissejuhatuseks minu sünnipäevale ju ka.
Kui me Mummiga kunagi 25 saime. Siis tundus see nii kooohuutav ja me keeldusime selliseid numbreid tunnistamast. Vist umbes sellest ajast peale saame me kindlameelse jonnakusega igal aastal ikka 22. Passis püsivad numbrid ikka samad, aga vaat kalendris need aastanumbrid kasvavad. Ja mis te arvate, kas ajas on see vanuse asi meil kuidagi paremaks läinud? Oo, ei! Me võiks ju reipalt ikka oma 22-jutus kinni püsida, aga fakt on see, et Mummi vanem poeg on juba 23. Ja no tegelikult olen ma ju Mummi tundnud… 28 aastat. Kuigi ilusam on vist ütelda, et me saime tuttavaks, kui me olime vaid 12. 😀
No meie vanuses on nende numbritega nagunii juba kahetised lood. Ühelt poolt kipuvad need juba meelest minema ja segi minema ja teisalt ei taha neist nagu väga midagi teada ka. See Mummi tänane number on selline, et sellest ei taha me midagi teada. Ma siis lohutasin, et olgu selle nelja ja nulliga kuidas on, vaata positiivselt – käes on viies kümnend. Jube hea on nokkida, kui endal on veel viimased 3 kuni 16 päeva aega nautida numbrit 39. 😛
Kui ma hommikul Andreasele vadistasin, et näe, Mummil on täna sünna ja ma lohutasin teda oma viienda dekaadi jutuga, siis Andreas, kes ise saab ka kohe samavanaks, teatas täiesti rahulikult, et aga 40ndad on ju naise elus kõige ilusamad. No sellised täies elujõus ja elu parimas vormis naise numbrid. Ta suutis oma arvamusega mulle selle 40-jutu isegi söödavaks muuta, meelitaja selline, aga ma jään oma viienda kümnendi juurde. No viis on lihtsalt ilusam number. Meie saame nüüdsest peale ikka 22. Või no äärmisel juhul 27.
***
Põhikooliaegsed pildid on mul kõik endiselt veel Tallinnas albumites, aga mul on nii hästi meeles, kuidas me kehalise tundides temaga koos ooperit laulsime. Hiljem, uue aastatuhande alguses, leidsime me teineteist uuesti üles, olgu kiidetud see kirutud internet. Selleks ajaks olin mina juba Pisihaldjas ja tema oli Mesimumm ja meie ühiseks peatuskohaks oli Jalutaja-jututuba. Ma isegi ei tea, millest me seal teineteise kohalolu aimamata poolanonüümselt kambakesi koos patrasime. Jutt lihtsalt klappis. Midagi ma seal seletasin ja siis Mumm korraga röögatas rõõmsalt, et kuuuule, ma tean sind! Vahetasime privaatselt read ja oligi selge, muidugi me teame teineteist. See leidmine oli nii lahe ja armas. Sealt see kõik uuesti algas ja kestab siiani.
Olid aastad, mil meie mõlema elu oli piisavalt kirev ja meie asi oli see siis koos kodust eemal veel kirevamaks teha. Mumm oli palju aastaid minu jaoks ainus, kellega sai täiesti kaine peaga hulle pidusid maha peetud ja kõigis vanalinna kõrtsudes tantsitud. Ka Levist Väljas ja laua peal! 😀 No kaks natuke napat soodat, kes söövad ära pea iga muusikastiili, nagu me oleme, eksole.
Hiljem, kui ta 2008. aastal mulle hästi lähedale, Haldjaoru veerele kolis, ootasime me koos kevadet. Jaa, Mummile meeldib hirmsasti sügis, aga kevadet ootasime me maasikate ja muu hea parema pärast, et koos Nõmme turule jalutada. Sellest on meil kilode viisi naljakaid pilte. Paar näidet:
Ja rääkida! Meil on alati nii palju rääkida ja naerda ja lihtsalt tore on vahel napakas olla kellegagi koos. Ja mänguväljakul kiikuda. Ja kell 4 hommikul Statoilis piima, vorsti, juustu ja saia ostmas käia. Ehh, kes kõiki neid hulle mälestusi nüüd meelde korraga suudabki tuletada. Viimased aastad käisime me koos kodupoes – helistasime, kohtusime minu või tema tänava otsas, tegime poes oma tiirud, läksime tänava otsas jälle lahku ja helistasime. Ja mööda kodutänavat astudes helistasin ma talle vahel ka. No et ta aknale tuleks ja me talle lastega lehvitada saaksime, sest tema kodu aknast paistab meie tänavale hästi. See on midagi, mida ma igatsen.
Ühest asjast ei ole ma kunagi aru saanud. Kuigi ta on vanem kui mina, ikkagi tervelt mitu päeva kohe, siis kuidas tal on nii hea mälu. Kui mind keegi varrukast ei sakuta või FB mind ei aitaks, siis ma ei mäletaks peale enda ja laste ja ema ja mamma sünnipäeva vist ühtegi sünnipäeva. Muust rääkimata. Aga Mumm teab. Alati. Ja ta mäletab ka kõiki muid olulisi asju ja mina ei saa aru, kuidas ta seda suudab. Aga mina mäletan teda. See ongi vist peamine! 😀
Nagu te näha võite, siis läbi aegade on meil mõlemal olnud kõikvõimalikus pikkuses ja värvis ja lainelisuse astmes juukseid. Ja meile maitsevad maasikad ja meeldivad värvilised riided ja samas kanname me ka mugava musta veetlevalt välja. Ja meie meestemaitsel ei ole mitte midagi ühist ja see on väga positiivne. Nunnud loomad meeldivad meile mõlemale, aga koertest eelistab tema pisikesi nässusid ja mina suuri koledaid. Talle meeldib kuubikuid kokku panna, mina ei taipa neist kohe mitte midagi. No hädapärast saab need ruubikukuubiku kleepsud ju sahkermahker ringi tõsta. Ei saa? Saab, oiii, kuidas saab! A Mumm oskab päriselt. Ta oskab veel igasuguseid asju ja veel rohkematest ägedatest asjadest oskab ta rääkida ja selgitusi jagada, sest ega ta muidu ei saaks olla maailma kõige ägedam Kristiine keskuse Taibula perenaine. Nii, et kui teil on kellelegi ägedat meisterdamise või nuputamise või leiutamise või avastamise kingitust vaja, siis hop-hop Kristiine Taibulasse 🙂
Nii, aga mis meil siis veel siin on, mis meid liidab ja liimib ja samas teineteist nahka pistmata koos laseb eksisteerida? Meile meeldivad viikingid ja Viikingid. Ja Mummile meeldib minu Lilli samapalju kui mulle, aga kui minul on seinal vaid üks Lilli pilt, siis tal on neid vist igas toas ja vaieldamatult on tema kodu siin maamunal koht, kus Lilli-kontsentratsioon on planeedi Maa kõige kõrgem siiani. Juba mitu aastat. Tätokaid on meil vist hetkel samapalju? Aga ühisnimetaja, kui ma oma nooruse lollust arvesse ei võta, on see, et iga viimane kui tilk tinti, mis me naha alla on torgitud, on sügavalt oluline meile endile ja me oleme alati planeerimise, tegemise ja paranemise protsessi teineteisega jaganud. Ja me mõlemad kirjutame. Mina kirjutamistest te juba teate või saate aimu siinsamas ringi vaadates, aga Mumm kirjutab oma kõige ägedamatest napakatest putukatest ja mutukatest ja tigudest ja seentest ja marmelaadidest ja millest kõigest veel. Suurematele inimestele. Tema punklugemise “13” FB lehe leiate siit: https://www.facebook.com/punklugemine/ 🙂
***
Ühesõnaga, Mumm, kui keegi tähtis tädi leti tagant küsib, kui vana teie, preili, olete, siis Sa võid südamerahus ütelda, et 22. Või 102. See on ainult number, sest tegelikult oled Sa lihtsal Kati the Mumm ja Sul on sada nägu, sada tegu ja elu elatud ka juba saja aasta eest ja teised sada tulevad veel otsa ka. Või veel rohkem. Eks?! Vaata ise, kui ei usu!
***
Ja mida ma Sulle siis sel tähtsal päeval, kui alanud on Su selle elu viies kümnend, soovin?
Ma soovin Sulle und, rõõmu, õnne, värve, kohvi, maasikaid, muusikat, rebasepilte, Viikingite uusi hooaegasid ja Ragnarit ja uusi ägedaid Meryl Streepi filme ja et Su vanad truud Aipi saapad veel teist samapalju vastu peaksid, häid leide Humanast, šokolaadi, mis kaalu ei tõsta ja jessas, no kõike muud ka, mida iganes Sa ise soovid. Lapselapsi ma Sulle veel ei soovi, küll nad tulevad kord ise. 😀 Ja haldjatolmu ja mõnna-marmelaadi soovin ma Sulle muidugi ka. Tead küll, miks! 😀 Ja sitasitik Pets, otse Seenest, ronis ka siia Sind minuga koos tervitama ja õnnitlema. Just, limukalibedat sulge soovime me Sulle ka, ootan uusi osasid läbematult juba! 😀
Tead, Mumm, mina Sind ka! Happy 22! <3
