Blogipidamisest, pisihaldjast ja draakonimammast

Tadadadaaa! Täna on mu blogipidamise 10. aastapäeva! 🙂

Ma õppisin lugema hästi hilja. Alles kolmandas-neljandas klassis. Ja siis ei köitnud mind mitte üks raas lastekirjandus (selleni jõudsin ma suuuure ringiga alles ülikoolis) vaid üks mu esimesi raamatuid, mille alla neelasin oli “Perekond Thibault”. Ema ja mamma soovitasid kõrvalt enda lemmikuid – krimkasid ja armastusromaane, aga need pole mulle kunagi istuma hakanud. Seevastu kirjutama hakkasin ma sellest hetkest, kui ennast enamvähem lihtlausetega väljandada suutsin. Peamiselt kirjutasin iseendale, aga mu kirjanduse õpetajad olid läbi kooliaja mu lemmikud ja vastupidi ka. Ma hingasin raamatuid ja kirjutasin teistmoodi. Kirjutamist muidugi õpin ja harjutan siiani. Õnneks ei ole keegi püüdnud mind väga ka kärpida ega muuta.

Olin 11-aastane, kui hakkasin päevikut pidama. Alguses ma alles otsisin enda viisi, kuidas kirjutada ja kirjutasin nii nagu parasjagu hea tundus. Mõni aasta hiljem oli mul aga juba kaks erinevat paralleelset päevikut – üks kajastas lihtsalt toimunut faktiliselt. Teises oli kirjas kõik see, mida rääkida ei saanud, aga mis hädasti vajas ventiili, et jaksaks edasi olla. Kolmas kaustik oli ka, luuletuste ja teistmoodi joonistuste jaoks 😉 Noore inimese asi. Kuigi see sirgumine võttis mul omajagu aega, sest päevikut pidasin ma väiksemate pausidega 2004 aastani. Oleks edasigi pidanud, kui mu tollane elukaaslane poleks selle kallal nii karmilt kogu aeg närinud, et mul oleks aeg ometi suureks kasvada, sest ega ükski mees mingi lapsega (päevikut peavad vaid lapsed õpetaja sunnil, eksole?) ju küll koos olla ei taha 😉

Aasta oli siis alles 2005. Ma olin hea mitu aastat ekselnud internetiavarustest ja otsinud oma kohta. Perekool polnud ilmselgelt minu koht, kuigi ma sinna pikalt peatuma jäin ja maailmapäästmist hirmus tõsiselt võtsin. Isäranis raseduse teemasid, sest ma teadsin sellest liiga palju ja rumalus ajas mu tagajalgadele. Aga see ei pakkundu ei rahu ega tasakaalu. Salamisi olin käinud sõbrannade õhutusel ka isetegija.net keskkonnas käsitööblogisid lugemas ja vaatamas. Seal tundus kõik nii tore ja põnev ja nad tegid kõik nii uhkeid suuri ja ilusaid asju. Ma ei ole kunagi olnud suur kuduja, heegeldaja ega õmbleja, aga samas olen ma läbi elu olnud isetegija. Teinud lihtsalt teistmoodi ja omamoodi asju. Mõtlesin ja kaalusin ja mõõtsin, et no äkki ma ikka mahuksin ka sinna?

Kulus kuid, isegi terve aasta, enne kui ma ise selle keskkonnaga liitusin. Aga siis juba kindla hulljulge kavatsusega hakata ka ise blogi pidama. Oi, kuidas ma pelgasin. Ebakindlust oli mu sees rohkem kui midagi muud. No kuidas sa, eksinud hing, lihtsalt teed suu lahti ja räägid-kirjutad seal nagu omaette ja iseendale, aga tegelikult võivad seda näha kõik. Ja kes üldse peaks tahtma lugeda seda, mida mul öelda on? Kõhklusi mu sees oli nii palju. Kohe nii palju, et peitsin oma 175cm maist keha taas hapra, õrna, hella, aga turvalise Pisihaldja nime taha. No seda nime olin ma kasutanud juba 90ndatest, ammu enne enda klaviatuuride ja helendavate ekraanide ajastu algust. See pseudonüüm oli helge valgus ja lapsmeelne rõõm mu sees, haldjatolmune ja lootsurikas. Mis peamine, see oli vaba painest mahtuda kasti, kuhu igapäevane hall reaalsus mind vägisi suruda tahtis. See nimi oli minu turvapaik siin maailmas.

See oli väga keeruline aeg mu elus ja selleks, et mitte hakata liiga palju endast rääkima ja veel enam masenduma, sobis mulle antud formaat imeliselt – näita, mida sa oskad ja teed, muu ei olegi oluline. See sobis mulle sel hetkel ideaalselt, sest ma ei tahtnud halada ega ennast haledana tunda. Ma ei tahtnud endast esialgu üldse rääkida. Tahtsin tunda ennast hoopis muudmoodi, olla teises reaalsuses, seal, kus mu tegemistel oli kaalu ja neid hinnati. Ja ma uskusin täiesti siiralt, sest olin juba servast seda piisavalt kaua jälginud, et selles sõbralikus kohas jagub positiivsust rohkem kui hukkamõistu ja kriitikat. Seal suheldi läbi märkamise, tunnustuse ja kaasamõtlemise. See võlus mind ja mul oli seda nii väga vaja, et ehitada tuhast üles oma kindlus ja tugevus.

Esimese sammu astumine oli raske, aga samas oli kõik see nii põnev. Mul tundus, et mul ju justkui ikka on, mida näidata ja inimestega jagada. No et ma ei kujuta seda lihtsalt endale ette. Tagasi vaadates oli see umbes seesugune hetk, kus ma mõtlesin, saagu, mis saab, surusin silmad hästi kõvasti kinni ja sirutasin käe piiiiikalt välja, et õige nupuni ulatuda. Suunurgast jooksis läbi pisuke naeratuse sähvatus ka. Mis sellest, et käsi värises. Hing värises ju veel rohkem. See nupp, millele ma vajutasin oli blogiloomise nupp isetegija.net käsitöökeskkonnas. Minu veebipäevik “Pisihaldja pisikesed toredad teod” oli sündinud. See oli täna. Täpselt 10 aastat tagasi!

Ma olin pea ees sukeldunud tundmatusse reaalsusesse. See oli eriline ja uus tunne, sest perekoolis võisin ma südamerahus olla ka anonüümne kägu ja virtuaaljututubades võisin ma niisama jutustada, aga nüüd pidin ma ennast hoolega kontrollima, et kenasti joonel püsida. Minu esimene arglik postitus oli kaua kammitud ja hoolega kärbitud, et see ometi liiga pikk ja lohisev ei tuleks, et keegi seda ka lugeda jaksaks. Sel ajal ma veel ei teadnud ja muretsesin üleliia selle üle, mida teised arvavad. Tegelikult oli seda kõike kõige enam vaja hoopis minu enda pärast. Ühelt poolt just selleks, et leida üles eneseusk ja -kindlus, teisalt selleks, et mul oleks ühel heal päeval armas tagasi vaadata ja näha, mille kõigega ma vahepeal hakkama olen saanud. See on täiesti uskumatu kingitus, mille ma endale läbi aastate teinud olen. Seal ei ole kaugelt kõigest juttu, mida ma sel ajal tegin, aga õnneks on mu kõvaketsastel pildis olemas ka need lüngad mu tegemistes.

Kui esimene postitus oli arglik, siis teine lõi juba punni eest ja edasi läks juba palju libedamalt ja kergema südamega. Minu kõige esimesed postitused oli Mustika Keskuse Nutika Kujundaja konkursi jõulutoa kujundamisest, kuhu ma tegin oma piparkoogitoa. Ma olin ennast sellesse projekti nii palju pannud ja kuigi tulemusi veel polnud, siis tunne oli ometi nii võimas ja ülev.

Selle postituse teema ja kogu see toategu ise olid minu jaoks märgilised mitmes mõttes, sest esimest korda elus olin ma seal sirutanud välja oma tiivad ja saanud hetkeks ka tasakaalu kätte. Kõik, mis oli enne seda, oli olnud ebalev eklsemine, kuigi edukas, aga siiski ebakindel, siis ma aga korraga tundsin, et ma tegelikult ka suudan midagi luua. Mina ise. Ja nii ma jagasin mitu head aastata oma isetegemise rõõme seal blogis. Joonistades ja kirjutades kasvas minu eneseusk ja teadmine, et ma suudan, ma oskan, ma teen ja leidub isegi neid, kellele see meeldib. See oli nii imeline tunne ja see tiris mu enesehinnagu sügaviku põhjast pinnale tagasi. Läbi selle suutsin ma endale ka teadvustada, et nii ei saa ma enam ka oma päriselus edasi minna. Probleemid tuli lahendada ja seda ma ka tegin. Blogipidamine oli seejuures sel hetkel minu tugisammas. See hoidis mind koos aegadel, kui ma tulest veest ja kõigest muust läbi roomasin. Või noh, lõpuks astusin ma roomamise asemel juba üsna julge sammu ja sirge seljaga oma rada.

Kui ma uuesti kooli ja siis juba ka haiglasse tööle läksin, jäi pisihaldja blogi paratamatult soiku. Ma nagu ei osanud sinna midagi kirjutada enam. Suuri ülevaateid neist sajast asjast, mida vahepeal teinud olin, niisama ritta panna, tundus jama. Ma tahtsin ikka hoolega kõigele veidi aega pühendada. Ja ma tahtsin rääkida ka elust ja asjade sündimise lugudest, aga korraga tundus isetegija keskkond nii piirav. Just see risk, et ootuspärsast käsitööblogist võibki ühel hetkel vaid lobablogi saada ja puhtinimlikult püüan ma alati olla korrektne ja mulle ei meeldi kunagi tüli teha. Ja siis ma muudkui lükkasin ja lükkasin seda kirjutamise asja seal edasi. No ja vahepeal oli me ellu imbunud ka facebook ja seal oli kuidagi lihtsam niisama pisemaid tegemisi kajastada – kiirelt pilt üles, natuke juttu juurde ja olemas. Kuigi see ei olnud enam ikkagi see, mis blogis omal ajal.

See blogi siin sai alguses loodud üldse täiesti muudel eesmärkide ja esialgu hoopis bloggeris ja väga anonüümselt. Mul oli lihtsalt üks lugu, mis sügeles ja ma tahtsin seda maailmaga jagada. Aga pisihaldja blogis oleks see üle nii pika aja väga kentsakalt ja isegi võõralt mõjunud. Sõnad olid vahedamad. Alasti. Lugu ise oli segu minu tolle hetke reaalsusest ja ekslevatest mõtetest. Meil oli koolis psühholoogia praksi jaoks vaja kirjutada enda irrotsionaalsetest mõtetest. No tegelikult oli vaja lihtsalt nimekirja ja näiteid, aga ma sattusin hoogu ja kirjutasin sellest jutu kokku. Õppejõud oli rahul ja uuris, kas ma olen veel kirjutanud ja plaanin veel kirjutada. Lambike süttis. Ma ju tegelikult igatsesin tagasi oma blogipidamise juurde nii väga. Et ennast kuidagi tagasi rajale saada, tegin suvalise pseudonüümi all meilikonto ja selle külge kindla sihiga ka siis juba blogikonto. Sinna ma oma “irratsionaalse päeviku” üles pistsingi. Ja siis ta ootas seal üksi ja omapead. Ootas kaua. Ma tahtsin kirjutada, aga ma ei osanud uuesti algust teha, sest olin nagu kahe maailma ja kahe reaalsuse vahel. Bermuuda ja pisihaldjas. Bermuud või pisihaldjas? Maailm või mina?

Blogi pealkiri oli ka nagu oli, ma polnud sellega alguses päris rahul. Bermuuda oli juhuslikult sündinud elukeeristes ja ma küsisin endalt korduvalt, kas ma peaksin selle ära muutma äkki pisikesteks toredateks tegudeks/tigudeks või hoopis millekski muuks. See pidi olema uus ja teistmoodi. See pidi olema mina ise ja minu nägu. Tunnistasin endale, et pisihaldja blogi on mulle lihtsalt kitsaks jäänud, sest ei mu mõtted ega teod polnud enam ammu ainult nii pisikesed. Ja mitte alati ainult nii nunnud, sest maailmas me ümber on ka koledaid asju, mille ees silmi ei saa kinni pigistada ja millest peab rääkima. Heasoovlikult ja hoolivalt, tundlikult. Aga ometi ei saanud ma neist salajastest varajatud ja valgust kartvatest asjadest oma haldjablogis rääkida. See oli mingi teine koht, turvaline, soe ja helge. Just selline, kuhu selle kurja maailma eest põgeneda ja turvapaik leida. Mu vaikima sunnitud lood vajasid oma hääletoru, aga päris eraldi anonüümsetena oleks need jäänud kaugeks. Lihtsalt verevaks lihaks kõike näinud interneti-rentslis. Ilma luude ja nimeta. Seega vajasin ma tervikut, milles oleks kõik koos. Just see tasakaal, et pole halba ilma heata ja lootust ja usku, et iga õppetund on oma kasuteguriga ja kinnitust, et karastunud teras on üks igavesti vinge ja tugev tükk, mis annab kindluse, sihi ja teadmise. Sina, mina ja Bermuuda oligi just see, kus see kõik kokku sai. Nimi jäi ja asja mõte laienes.

Ega ma siis koos Bermuudaga oma pisikesi toredaid tegusid/tigusid kraanist alla ei lasknud. Ooo, ei! Pisihaldja tegemisi teen ma nüüd veel kindlama käega ja teadlikumalt. Ma ei laku enam nurgas oma haavu, ei peida end oma turvalises Haldjaorus ega maali meeleheites oma päevi ja öid ilusamaks. Täna, siin ja pragu püüan ma seda pelgupaika luua hoopis neile, kes vajavad seda rahusaart. Ja kõik, mida ma teen, on eesmärgiga tuua lohutust, leevendust, lootust, usku, armastust ja hästi palju rõõmu. Mu tegemised, millised tahes, olen mina. Mitte enam vaid osa minust. See on uus ja ilus tunne ka mu enda jaoks.

Pisihaldjas mu seest pole mitte kuskile kadunud ja tolmutab siin helgelt ja rõõmsalt omas taktis. Aga tavaelus pidavat ma olema rohkem nagu üks suur ja soe draakonimamma. Eksole. Andreas on algusest peale mind naljatades enda draakoniks kutsunud. No ma oskan õigel hetkel tuld pursata ju küll. Elu on oma töö teinud ja viimasel ajal on ka me poisinokad säutsunud, et ma ikka üks igavene mamma-draakon olen. No ok, draakon, siis draakon. Mis ma ikka vaidlen, lohemaod on lahedad ja see ju passib mulle täitsa kenasti. Isegi veetlevalt. Kas pole üks hurmav elukas, see provva mammadraakon? 😉

Või no olgem ausad, omajagu draakonit oli pisihaldja kõrval alati. Ja albumeid lapates tuli välja, et ma joonistasin endale ühe asjaliku lohesärgi juba siis, kui Vancu alles mu kõhusoojuses peesitas. Siis oli see küll pgem irooniline enesekaitse. Aga vahva oli seegi ja elav tõestus pealekauba, et olin ma mammadraakon juba ka 10 aastat tagasi, hihiii :
Oleme siin nüüd koos Andreasega pisitasa mu eva-herrera veebipesa üles ehitanud. Esimese asjani oli oluline saada Pisikese Tita Lugu netti üles. Ja mööda ilma laiali olevad blogid ei istunud mulle ka. Ikkagi minu enda lood. Nüüd peamegi plaani, kuidas mu bloggeri Bermuuda-blogi siia üle kolida ja jätkata siis juba siin, päris oma lehel, kõigi raskete ja keeruliste luguda kõrval, millest lihtsalt tuleb rääkida, ka pisikeste ja suuremate toredate tegude kajastamist. Elu käib ja Lillid ja Ellid ja karud ja jänesed ja piimaimejad ja haldjad ja kõik-kõik on ju täiesti olemas ja elavad oma vahvat elu. Varsti püüame ka oma vana pisihaldja blogi siia täies mahus üle kolida, et ta mitte kunagi kaduma ei läheks. Ja siis liigun edasi juba uute suundade poole.
Aga Bermuuda ja Teod ja titalugu pole kaugeltki ainsad asjad, mis meil siin hõõguvad ja oma aega ootavad. Ma ei teagi, kas te teate, aga lisaks nunnudele asjadele on ka mul mõistagi see krutskeid täis hämaram pool. Juba mitu aastat elab FB vaikselt oma salaelu Kassi ja Kaktuse Klubi (cat and cactus club)! Ma olen läbi elu itsitanud, et ainsad lilled mu elus, mis suudavad minu kõrval ellu jääda on kaktused, kõik teised taimed suretan ma paha tahtmata lihtsalt välja. Ka suure hoole ja armastusega nendega koos eksisteerida püüdes. Ja teisalt olen ma alati muianud, et elu on lill, olgu või kaktus. Seega kaktus ON minu lill. Ja kassid. Kuna mu lapsepõlvekodus kasse ei armastatud, siis ma olen läbi elu suht kassikauge olnud, aga mulle nii kooohuuuutaaaavalt meeldivad karvadeta kolekassid. Nad on nii võikalt lahedad ja ma olen alati teadnud, et ühel heal päeval mul on üks selline – aknalaual rida kaktuseid ja üks karvadeta kolekass – milline unelm! Kass ja kaktus EI ole vanatüdruku staatuse märgid, arvaku see maailm, mida tahab. Kassid ja kaktused sobivad suurepäraselt igale värske vaimu ja terava keele ja sisemiste küünistega iseteadvale naisele – nad on vinge naise valikud. Kui teravusest jääb elus puudu, siis tuleb seda ise lihvida ja luua 😀

Kassi ja Kaktuse Klubi (cat &cactus club) FB lehel kuigi aktiivne olnud, aga minu südames ta elab ja õilmitseb ja teie, kui teid kassid ja kaktused ja pisike teravus elus kõnetab, võite südamerahus www.facebook.com/cat.and.cactus jagada ka oma kelmikat okkalisust. See toob unisesse argipäeva parasjagu särtsu. Ühel päeval ma joonistan neid ka ise rohkem. Sest nad meeldivad mulle. Klubi tunnuspildi kaevasin ma ka lõpuks sahltipõhjast lauale ja tegin teoks. Ahjaa, ja sünnipäevaks võite südamerahus mulle kaktuseid tuua. Päriselt ka! Kuigi keegi kunagi mind ei usu ja isegi Andreas pole siiani seda sammu minu veenmistest hoolimata tihanud astuda 😀

Aga ennekõik olen ma naine. Mu kolme naisega päikesesõle märk on olnud mu südamel hetkest, kui ta 2011 aastal sündis. Nii oma ja nii ehe. Ta on kannatlikult oodanud, et ma talle ometi hoogu annaksin, et ta saaks omal jõul hakata ilu ja rõõmu ja kaitset jagama. Ja nüüd on siis nii, et need kolm vaprat naist on üsna pea valmis lõpuks suurde ellu astuma ja jagama oma lugu. See on minu lugu ja see võib olla ka Sinu lugu. Naiseks kasvamisest ja naiseks olemisest. Armastuse lugu iseenda ja maailmaga meie ümber ja sees. Naised ise on juba hoo sisse saanud ja tiirutavad hoole ja armastusega me elamise sõõris. Oma loo räägivad nad meile ise circle-of-women.com lehel. (Kui lugu avaneb ehk inglise keeles, siis lipu alt jõuate eestikeelse versioonini). Ja neil on ka paralleelne FB leht www.facebook.com/circleofwomenbyeva kus hakkame peagi ehk ka jooksvat juttu nende tegemistest kajastama. Varsti-varsti on lootust, et mul on teile ka juba enamat näidata-rääkida, kui vaid märk ja selle lugu. Kui kaua olen ma sellest unistanud! 🙂

Ja nii ma siin elan ja tegutsen. Vahel pisihaldjana ja vahel draakonimammana, aga tegelikult ikka vaid iseendana. Joonistades ja kirjutades ja tehes kõik, et see maailm oleks helgem ja valgem ja parem paik meie kõigi jaoks 🙂

Niiiiih suur aitäh teile kõigile, kes te olete mu kaaslased olnud läbi aastate ja teile ka, kes te vahel siia põikate. Aitäh, et te loete, kirjutate, kaasa mõtlete ja sekka ütlete! Aitäh!

Armastusega
Eva

Jälgi mind Facebookis:

10 thoughts on “Blogipidamisest, pisihaldjast ja draakonimammast”

  1. Hei, Pisihaldjas! Minul on suur au ja rõõm tunda Sind just isetegija ajast ja just selle erilise väega nimega. Eks olen ikka mõelnud, et miks Sinu blogi ja Sinu imeline elu on mind köitnud ja kõnetanud. Ainuke arvestatav põhjendus (peale "ma-armastan-ka kirjutada") oleks see, et ju me kõik vajame oma ellu ühte nähtamatut, kuid alati olemas olevat pisikest haldjat. Kellel on võrratu oskus pakkuda kaasteelistele õnnehetki, naeruturtsatusi, inspiratsioonikillukesi ja lihtsalt häid mõtteid ja emotsioone läbi oma lugude ning tegude. Selle eest Sulle SUUR AITÄH! Ja blogile – palju õnne sünnipäevaks!

    Reply
    • Tere, Sofikene! Nii suur ja pisike see maailm ongi ja nii vahva on Sind nüüd ka siin näha!
      Aitäh Sulle hea sõna ja õnnesoovide eest!
      Kirjutamiste ja joonistamisteni! 🙂

      Reply
  2. Oiii, kui palju ilu ja häid mõtteid. Ikka tuult tiibadesse ja näpud nobedaks.
    Nii vahva on mõtiskleda, kirjutada, joonistada, nokitseda. Et need iseendaga olemise hetked Sulle palju jaksu ja jõudu annaksid. Ja rõõmu 🙂

    Reply
  3. Mulle on ka aastaid selline asjade ülesmärkimine, kas pikema jutuna või märksõnadena, väga meeldinud. Kahjuks pidin minagi tagasi tõmbuma selles, kui tekkis uus elukaaslane ja nii mõnedki mälestused on seega minema visatud.
    Aga nüüd teen seda taas – uues võtmes – laste igapäevaste tegemiste varjus. Et neil oleks kunagi teada kuidas nad kasvasid.
    Oma mõtete väljendamiseks ei ole veel miskit oma leidnud. Aga püüan lihtsalt käsitööd paberimaailma vallas teha ning blogi pidada pigem endale, kui teistele.
    Lappasin Su Isetegija blogi ja seal jäi silma 11 aprill 2012 postitus, kus oli pilt beebi bodyst – Väike Vapper Võitleja. See meenutas kohe Tallinna Lastehaiglat ning tekkis siuke uitmõte, et nii vahva, kui laps saaks haiglast kaasa sellise sõnumiga body. Aga jah – sellised asjad nõuavad investeeringuid jne. Seega ei tahtnud ilusast ideest kaugemale mõelda 😀
    Igatahes on vahva vahel juhuslikult sattuda mõneva huvitava blogi nagu Sinu oma peale – see toob argiellu päikest ning paneb omalgi mõtted liikuma ja unistuste poole püüdlema 🙂

    Reply
    • Kirjutamine on igal juhul tore ja hea! 🙂

      See beebibodide idee on aja jooksul läbi käinud mitmest suuremast plaanist Tallinna linna beebikingist kuni lastehaiglani välja. Siini on need alati edasi lükkunud erinevatel põhjustel. Fakt on see, et käsitsi ma neid treida ei jaksaks, aga trükkimine oleks mõte küll. Eks elu näitab, mis sellest asjast ühel heal päeval saab. Aga see mõte ei ole tegelikult üldse nii teostamatu.

      Unistame, joonistame ja kirjutame! 🙂

      Reply
  4. Nii lahe. Ma olen isetegija blogisid piilunud ka aastaid sh ka Sinu oma. Päris oma blogini jõudsin hiljuti ja samade mõtete, tunnetega nagu Sinagi. Esialgu on ka minu vaid käsitööblogi väikese jutuga, kuid tunnen, et tahaks jagada muudki. Ehk kunagi 🙂 Aga Sulle jõudu ja jaksu edaspidiseks!

    Reply
    • Kindlasti lisan viienda ja kabestan ka pisut eelnenuid. See hr Päts tahab ikka päriselt ka olla üks karupäts, kel on leivapäts kaenlas jms pisemad detailid 😀
      Mustand ootab lauanurgal hetkest, kui asi selgeks sai. Niheleb ja sosistab seal: "Joonista mind! Joonista mind!" No eks ma varsti joonistan ka, hiljemalt 2017. aasta vabaraiigi aastapäevaks peab ta valmis olema, aga usun, et varem 😀

      Reply

Leave a comment