Neli unejuttu Vancuga. Elust enesest

Esimene lugu: N-tähega sõna

“Emme, kuule! Miks seda n-tähega sõna ei tohi kasutada?” küsib 9aastane voodis liikumatult lesides. Kaisukas on kaenlasse surutud ja küsimused vajavad vastuseid. Muidu ei saa rahulikult uinuda.

“Eee, millist?” mu väsinud aju ragistab võimalike n-täheliste sõnade nimekirjas. Peast sähvivad läbi kõiksugu roppused, aga need ei saa tal siin väga teemaks olla. Äkki mingi natsi-teema? Küsin. Ei. Pole see. Poiss peidab pea teki alla ja sosistab:

“Neeger!”

“Ahh see! Nojaa, seda sõna pole tõesti hea kasutada. Aga tead, kui mina väike olin, siis meil Eestis ei olnud neeger kuidagi halb sõna. See tähendas lihtsalt aafriklast ehk mustanahalist inimest. Sedasi üldistavalt. No nii nagu meie oleme valge nahaga ja aasiast pärit inimesed on kollased ja neil on rohkem või vähem pilusilmad. Ja siis olid veel punanahad ehk indiaanlased näiteks. Sedasi oli lihtne määratleda rääkides kaugetest võõrastest asjadest. Nii õppisime me rasside kaupa asju isegi koolis. Mäletad, isegi Pipi isa oli neegrikuningas? Tänapäeval on asjad nii hulluks läinud, et ainult selle armsalt totaka mõttekäigu ja vahvate neegrilaste pärast tuleks Pipi raamat ümber kirjutada, et see kedagi ei solvaks…”

“Aga miks see solvab? Kuidas see solvab?” pistab väikene mees vahele.

“No see on selline hell teema ja siis veel kunstlikult hellemaks kruvitud teema. Vanal ajal, enne arvuteid ja televiisorit ja raadiot ja telefoni ja autosid ja elektrit olid maailmas paljud asjad kohe täitsa avalikult teisti. Sellist inimõigustest lugupidamist ja väärtustamist ja nende eest võitlemist ei olnud. Olid rikkad ja tugevad ja neil oli alati õigus, nad olid justkui paremad ja neil oli otsustamise õigus.

Ja siis olid teised, keda need rikkad ja tugevad vajasid selleks, et olla rikkad ja tugevad. Neil ei olnud suuri õiguseid, kui sedagi, sest muidu oleksid nad võinud hakata oma õigusi taga nõudma või äkki isegi ka tugevaks saanud. Nad olid alamklass või enamasti pigem allasurutud ja jõu ning valuga ärahirmutatud inimhulk. Keegi pidi ju töö ära tegema, et rikkad ja tugevad saaksid oma positsiooni säilitada ja tugevdada. Seda võib nimetada orjapidamiseks.”

“Kas neeger on ori?”

“Selle sõna tähendus on paraku samastunud tõesti ka orja ja teenri sõnaga ja seepärast see nii haiget teebki, sest keegi ei taha olla alamast klassist vaid omada kõiki neidsamu inimeste õigusi ja võimalusi, mis samas kandis ja meie kultuuriruumis elavatel teistel inimestel on. Tegelikult oleneb kõik ka toonist ja mõttest.”

“Aga kust see sõna tuli?”

“Selle neegri-sõna lugu on vist selline, et kui paljud inimesed Euroopast hakkasid kolima Ameerikasse, siis oma kahe väikese käega poleks nad jaksanud suurt midagi seal korda saata. Neil oli vaja tööjõudu. Aga ausa töö eest ausat ja väärilist palka maksta neil muidugi polnud. Selle asemel põikasid laevad hoopis Aafrikasse, kühveldasid laevad täis sealseid inimesi ja viisid nad Ameerikasse orjadeks. Neid aafriklasi kutsuti neegriteks. Neil ei olnud õigusi. Neil olid vaid kohustused oma isandaid teenida.

Nad polnudki nagu inimesed vaid kaup. No nagu masinad, kel polnud õigust kaebusteks, tunneteks ega millekski muuks, kui vaid hädapäraseks kütuseks ehk söögiks ja võib-olla veidike puhkuseks. Paljud orjad surid kindlasti nälja ja ülekoormuse tõttu. Sinuvanused lapsed tegid pikad päevad tööd, et neil oleks õigus elada. Nad ei mänginud, nad ei käinud koolis, nad said piitsa, kui nad piisavalt kiired ja agarad polnud…

Väga pika aja jooksul ei astunud keegi nende kaitseks sõnakalt välja ja ka siis, kui juba hakati nende õiguste eest võitlema, siis oli see väga pikaajaline ja raske protsess, sest see tähendas ümberkorraldusi kõiges. Sellega polnud maaomanikel ja ülemustel üldse lihtne leppida. Mõistad?”

Mõtlik poiss noogutab.

“Kuigi orjapidamine juba ammu kaotati, siis ikka leidus neid, kes tumeda nahaga inimesi halvustavalt neegriteks sõimasid ja neid endasuguste inimestena tunnustada ei suutnud. Nad pidasid ennast paremaks või äkki ka solvasid teisi seepärast, et nad sisimas kartsid. Kokkuvõttes vahet pole, miks, aga selline käitumine teeks ju kõigile haiget?

Ja vaata, neeger ei ole rahvus, nagu eestlane või šveitslane, Aafrikas on palju riike ja rahvuseid. Kui Euroopas elavaid inimesi eurooplasteks nimetatakse, siis see ei ole ju kuidagi halb ja kui Aafrikas elavaid inimesi ka aafriklasteks nimetatakse, siis ka see on ok. See näitab vaid päritolu. Aga samas ka siin võib konkse olla, sest kui keegi nimetab eestlasi ida-eurooplasteks, siis lähevad ka meie rinnad ja turjakarvad ja sabasuled ähvardavalt puhvi. See on rahvusliku identiteedi ja enesemääratluse küsimus – meie oma pisikese mätta otsas arvame, tunneme ja leiame, et me ikka rohkem nagu põhja-eurooplased oleme, ida on meile hirmutav ja võõras ja meie ise ei taha olla ühes potis ida-eurooplastega. Ja kui keegi veel julgeb meid üldistavat venelasteks nimetada, siis me läheme ikka päris marru ja hakkame ennast õigustama ja korda looma. Venelased on ju sootuks teisest rahvusest kui eestlased.

Vot ja samamoodi ei taha mustnahalised inimesed olla neegrid. Nende jaoks on see kohe silt ja selline sildistamine teeb neile enesemääratlusel liiga. Selline silt, olgu see sõna siis milline tahes, teeks kõigile liiga.”

“Aga kuidas siis on viisakas ütelda? Pruun? Must?”

“Kui minu ema ja isa veel Aafrikas elasid, siis oli täiesti ok ütelda “black”, aga kaasajal on ka see juba halvustava tooni omandanud. Ja tundub, et elukoha järgi on kõige turvalisem kedagi nimetada. No näiteks siis aafriklane, kui sa ei tea, kust Aafrika riigist ta tuleb. Ja need, kes Ameerikas elavad, neid võib nimetada afroameeriklasteks.”

“Aga Isiah on pruun. Kuidas ma saan tema kohta öelda? Tema ema on šveitslane ja isa on siis… afroameeriklane?”

“No temaga on lihtne! Sa tead ta nime ja sellega sa teda nimetad ja kustudki ja kui on vaja kellelegi kirjeldad, milline ta on, siis ma usun, et sellest ei tohiks küll olla probleemi, kui sa selgitada, et ta on umbes sinupikkune ja -vanune poiss, kellel on prillid, põsel arm, mustad krussis juuksed ja pruun nahk. Ma arvan, et see on väga okei, sest see pole küll asi, mille puhul peaks teekslema, et seda pole olemas. Aga jah, neegriks ja lihtsalt mustaks teda nimetada pole siin enam kindlasti ok, isegi sõbralikult mitte. Afrošveitslane ega vist ka afroeurooplane pole veel kõnepruugis kinnitust leidnud termin.

Tead, tegelikult ka mulati ja latiino nimetustega on inimestel probleeme, sest nad võtavad seda sildistamisena. Mulle tundub, et kõigi sõnadega nii, et kui sa ütled isegi maailma kõige ilusamaid asju sisisevalt ja pilkava tooniga, siis nad muutuvadki hea asemel halvaks. Aga kui sa neile oma ärritamisega jõudu juurde ei anna, siis nad närtsivad ära ja kaovad. ”

Mu väsinud aju kärssab. Lapse jaoks suutsin ma oma mõtte arusaadavalt edastada, aga kas see nüüd käigupealt ka päris õige sai, seda ma küll ei tea. Igaks juhuks küsin ka Andrease aravamust samas küsimuses. Tema arvab, et selgitaks asja üsna sarnaselt.

Vancu magab.

Teine lugu: Ajusillad

“Tead, Vanc, nüüd on ikkagi vaja, et sa hakkad kenasti käsitöötundides käima ja seal asju kaasa tegema.”

See on tema jaoks raske teema olnud. Asi pole peenmotoorikas, ta pole kõige osavam, aga ta saab hea tahtmise korral kenasti hakkama. Pigem on asi emotsioonides mis üle keevad ja plahvatavad kes teab mille peale. Siiani pole nad tahtnud teda koolis sundida ja tagant utsitada, sest tegelikult peab sel hetkel tema kõrval olema inimene, kel on kannatlikkust ja kannatust nagu uimastatud laiskloomal. Sealjuures muidugi ülimat valvsust ja kiiret kohanemist unustamata. Ehk et tegemist on suhteliselt võimatu ülesandega, millega Andrease meelest ainult mina olen võimeline hakkama saama, aga ma pole lootust kaotanud, sest ma tean, et Vancu suudab palju enamat kui temalt mugavalt oodatakse. Aga teda motiveerida on juba hoopis omaette kunst. Vastused, ma ei oska, ma ei saa, ma ei suuda, asjad ei tule välja nii nagu ma tahan ja üldse need ebanormaalselt kõrged ja sisuliselt suht täitmatud ootused endale on need, mis tema isetegemisi piiravad.

“Vaata, vist mitte ükski asi peale pissimise pole siin elus algusest peale lihtne. Kõige muuga võib olla katsumusi ja neid on vaja õppida ja harjutada ja vahel ka kohaneda. Seda isegi vahel kakamise ja hingamise ja kehasoojuse hoidmisega. Aga tead, inimene on loodud juba nii, et ta kogu aeg midagi uut õpib ja omandab ja mõne asja puhul on vaja vaid tehnika selgeks saada ja siis läheb juba ludinal. Mida rohkem teed, seda osavamaks saad.”

“Aga miks mul on vaja neid asju teha?”

“Selleks, et su aju areneks!”

See on minu ja Vancu suhteajaloos kõige valgustavam ja edasiviivam lause ja hetk.

Seda, et mingi asi on ilus või tore või et see mulle meeldib või seda on kellegi kolmandal vaja, see pole tema veenmisel toiminud vist mitte kunagi. Keegi suudab neid asju ju alati paremini teha ja no siis mingegi sinna ja leidke see asi sealt ja tema on jälle vaevast lahti. Kui kaua püüdsin ma leida midagi, millega teda motiveerida ja palju õnne – räägi teadusest ja ajust ja tilluke säde hakkab lõõmama. Seeme sai imeväel tõrksasse mulda.

“Kuidas?”

“Vaata, midagi kätega tehes loovad need liigutused sinu sõrmede ja aju vahele sillad. Mida tugevamad on sillad, seda osavamaks sa saad ja seda kiiremini õpid sa kätega tegema ka uusi asju. Pisike tita õpib sõrmi liigutama ja haarama ja asju suhu pistma ja siis aina osavamalt kasutama ka lusikat ja kahvlit sedasi, et toit ilusasti suhu jõuab. Ja siis õpib ta kätega veel ka paitama ja patsutama ja kammima ja joonistama ja värvima ja kirjutama.

Alguses on ta puhta koba ju, sest tema sõrmede ja aju vahel on vaid väga algelised ja ebakindlad sillad. Kui sa titasid saatad, siis nad ju ka kogu aeg teevad ühte ja sama liigutust uuesti ja siis nii ja siis naa ja siis igatmoodi. Mida suuremaks laps kasvab, seda keerukamaks lähevad ka ülesanded. Alguses on Lego-klotse ka keeruline kokku saada, sest sõrmed pole veel nii osavad ja alguses on keerline pliiatseid käes hoida ja sirgeid joonigi teha. Sinu sõrmede ja aju vahel olevad sillad peavad kasvama koos sinuga, koos sinu kehaga ja see tähendab, et sa pead lihtsalt trenni tegema ja pisitasa uusi asju juurde õppima, sest muidu lähevad sillad rooste, kui sa neid ei kasuta. Kirjutamist peame me sinuga ka harjutama, sest esiteks aitab see su ajul ja käetäpsusel ja silmadel areneda, aga samas  teeb see su osavamaks ja kiiremaks ja nii saad sa ka koolis igas aines asjad palju kiiremini tehtud, sest sa ei pea enam leiutama ja meenutama vaid need on su käe sisse juba harjunud ja ajust jookseb mööda silda info kohe sõrmeotstesse. Ja täpselt samamoodi on asi ka käsitööga. See on nagu lõbus vaheldus ja trenn sinu ajule ja sedasi tugevdad ja laiendad sa sildasid aju ja oma sõrmede vahel.”

Järgmisel päeval läks ta tundi. Nad saavad valida erinevate raskusastmete vahel, mida nad käsitöös teha soovivad, sest koos on üsna erinevas vanuses lapsed. Ta valib lihtsamaid ülesandeid, aga ta läheb ja teeb kaasa. Õpetajad küsisid meie käest, mis juhtus ja kuidas meil õnnestus ta tundi saada, sama küsis ja imestas ka psühholoog. Ja kõigi suud ja silmad olid üllatust täis, kui ma neile ajust ja sildadest rääkisin. Boonusena on mul nüüd muidugi terve kollektsioon heegeldatud käevõrusid ja järjehoidjaid ja mida kõike veel. Kõik on mulle hirmus olulised ja tähtsad. Kas kusntitunnis on edusamme näha. Ja kirjutamine on pisitasa paremaks muutunud.

Tol õhtul läks tal üsna pikalt, enne kui ta uinus. Eks see uue maailma avastamine oli ka midagi üsna suurt ju. Ja mina sain kinnitust, et kõik selgitused sellele lapsele peavad olema loogilised ja põhjendatud ja emotisoonid on vaja temast eemal hoida, siis sujuvad asjad märksa ladusamalt. Neid, see tähendab emotisoone, on tal endalgi liiga palju.

 

Kolmas lugu: Pildivaatamine

Enne und vaatame koos minu minu kolimiste postitust. Juba mitmendat ringi. Tan juba magab, aga Vanc tahab korra veel pilte vaadata, sest need olevat ikka kohe nii naljakad.

Esimene pilt: mina istun koduaias loojuva päikese kumas.

“Mis see oled sinu või?”

“Mina jah.”

“Nii väike?”

*

Teine pilt: minu keskkooli lõpuaktus.

“Mida sa seal teed?”

“Kõnet pean.”

“Miks sul nii lühike seelik on?”

“Ehh, selleks, et jalad paremini paistaksid?”

“Need läigivad.”

“Tõesti?” jubedalt ajab naerma. Mehed! 😛

*

Neljas pilt: ma istun Pirita kloostri sissepääsuvärava trepil.

“Emmeeee! Sa oled mees!”

“Miks?”

“No sul pole juukseid?”

“Ja siis?”

“No meestel pole vahel juukseid.”

“Naistel pole vahel ka.”

“On küll. Sa oled siin nagu mees. Minu emme on mees.”

Ei no palju õnne siis, seda räägib laps, kes on oma ema teadlikus elus kord poolkiilana ja teine kord kiilana näinud. 😛 Tan muidugi arvab sellest viimasest korrast ka, et ta pidi häbi pärast ära surema. Minu põhjused jäid talle kaugeks. Aga kui mu isa seda praegu vaid kuuleks, siis ta patsutaks pisikest Vancut ja kiidaks täiega takka. 😀

*

Kaheksas pilt, vist, no see, kus ma laeva küljes ripun.

“Mis sa rippusid sedasi laevast väljas?”

“Ei, laev rippus minu küljes hoopis. Ma hoidsin seda püsti.”

“Päääriselt??”

“Ei. vaata hääästi hoolega, seal all on näha täitsa tugev pind, mille peal saab kõndida.”

*

“Emme, sa oled ikka nii imelik!” lisab putukas muiates. Aga mulle tundub, et üsna tunnustavalt. Ega ta ise on ju ka üsna imelik. Uinume. Õnnelikult.

 

Neljas lugu: Ema

Meie üleeilne vestlus keset suuri kolimisi oli päevakajalisel ema-teemal 😀

 

“Vancu, kuule, milline on üks hea ema?”

9aastane mees mõtleb päris mitu sekundit ja teatab siis:

“See, kes lubab enda kaisus magada ja arvutiga mängida.”

Mu nägu on vist üsna pikk ja poiss täpsustab möödaminnes, et noh, nagu mina. Eksole.

“Nii, aga mida emad teevad, mis on nende kõige olulisem ülesanne?”

“Koristavad. Sa ju kogu aeg koristad,” teatab mees rahulikult ükskõiksel toonil. Ma enda sees naeratasin oma kõige laiemat naeratust, kui kujutlesin, mis nägu mu ema läheb seda rida lugedes ja seejärel kiiresti vett ja õhku vajab, et mitte minestusse langeda. Kusjuures oskab ta jubelahedalt minestada. Kui ta eelmisel aastal oma tagurpidi hüppeid Jeti jäähalli konarlikul jääl sooritas ja käeluu oskas murda, siis ta ka minestas mulle sülle. Kui ma poleks ametilt õde, siis ma arvatavsti oleksin ise sinna kõrvale minestanud. Mul oli aga puhtprofessionaalselt jube huvitav kogemus, et saab ka nii, silmad suurelt pärani, pildi tasku panna. Vot just nii kujutlesin ma siis oma ka nüüd ette, kui ta seda koristamise asja siit loeb. Kõik ok, baba? 😀

Sel ajal, kui mina enda sees end lõbustasin oli Vanc selle emade ja tegemiste mõttega tegelenud.

“Kuule, miks öeldakse, et naised ei oska autoga sõita? Tegelikult ju mõned oskavad küll. Kas see on nagu seksistlik?” Viimast sõna öeldes hakkab ta häbelikult itsitama.

“Jaa, see on seksistlik,” ja aimates ta kohmetuse tagamaid, lisan, “a sõnal “seksistlik” pole suurt seost sõnaga “seks”. See sõna tuleb hoopis sugupoolte omavahelisest kätšimisest. No vaata, inglise keeles “sex” ja “gender” näitab lihtsalt, kas tegemist on mees- või naissoost isikuga. Ja kui kedagi pannakse soo põhjal kasti ja kukutakse teise võrdlusena midagi halba või ka head eriliselt esile tooma ja ka tobedalt üldistama, siis see ongi seksistlik. No nagu rassistlik, aga lihtsalt meeste ja naiste omavaheline arveteklaarimine.”

Käsnake imeb uue teadmise hoolega enda sisse ja teatab siis:

“Tegelikult oled sina kõige parem ema.”

Ma olen vait ja tema lisab:

“Pane see veel kord kirja!”

Olgu. Pandud. Nätan talle ka.

Vancu uinub kiiresti. Suunurgas kumab midagi naeratuse sarnast. Ju on hea uni. 🙂