IVF pĂ€evik – 26. ja 27. pĂ€eva

Ma ei ole kadunud. Olin eile terve pĂ€eva Ă”ppimas, harjutamas ja jĂ€lgimas supervisiooni individuaalsessioone ja kogu see pĂ€ev oli nii vĂ€ga vahva. LĂ”pp paistab ja aina nauditavamaks see asi muutub. Siis aga hakkas mul pea valutama ja kui ma Ă”htul koju jĂ”udsin, olin lihtsalt tĂ€iesti kutu ja kĂŒlmunud. Tegime veel kĂ€hku sĂŒsti Ă€ra ja kerisime magama. SĂŒstiks valmistudes avastasin, et nĂ€e, meie 25pĂ€evane raviplaaniga tabelgi on sujuvalt otsa saanud ja edasi lĂ€heb juba seal, kuhu nooled suunavad ehk et kui kĂ”ik Ă”nnestub, saab mind teistele jahimaadele edasi suunata. Ma nii loodan sellele ja salaja unistan, et ehk on see peavalu ka algava rasedusega seotud. KokkuvĂ”ttes on see vĂ€ga vĂ”imalik.

MĂ€lestuseks siis pilt me titeteo lĂ€bitud treeningplaanist ka. Sedasi ei tundugi neid sĂŒstisutse nii palju. 🙂

Kui ma kell 5 hommikul paratsetamooli kĂ€isin otsimas, sest peavalu ei lasknud magada, istus keset me aeda kass. Lihtsalt istus seal liivakasti ees tĂ€navavalgusti kollases valgussÔÔris puhvis nagu kuju ega liikunud ĂŒheski suunas. Mul oli hea, meel, et Happy Ă”ue ei kĂŒsinud mu ringiliikumiste peale.

Hommikul viis Andreas mu taas linna, et ma saaksin oma supervisiooniharjutustega jÀtkata. Pea valutas ja kergelt iiveldas, aga ei midagi talumatut. Iivelduse panin peavalu arvele ja lootsin, et mul halvem ei hakka, sest mul oli vaja tÀna ka enda etteaste teha me eksamiks ettevalmistaval kohtumisel.

Peavalu pĂŒsis enamvĂ€hem kontrolli all ja pika pĂ€eva jĂ€rel noppis Andreas mu linnast taas peale. Stockmanni juures rohelist tuld oodates selgus, et mĂ”nel on jĂ”ulud ikka tĂ€iega kĂ€es juba. See oli ĂŒhtaegu nii tore kui ka naljakas. Keegi on asja ikka vĂ€ga tĂ”siselt vĂ”tnud . (Hiljem selgus, et see on IKEA jĂ”uluprojekt) 🙂

Vancule maitseb kakao. Ta on avastanud, et saab seda me kohviaparaadi kapslitega ise ka teha. Minu jaoks on kĂ”ik need kakaojoogid parajad lurrid ega eruta mind kuidagi. Seevastu mĂ€letan ma, kuidas umbes sada aastat tagasi (nii 16-17? Ă€kki) olid Soku Pubi menĂŒĂŒs mingid vedela ĆĄokolaadi sarnased paksud kakaojoogid mĂŒĂŒgis ja kuidas ma vaid nende pĂ€rast seal kĂ€isin. Tean, et mingi aeg oli ĂŒht sellist sorti ka Selveris mĂŒĂŒgil, kuid hiljem ei ole ma neid kunagi nĂ€inud.

Ma olen ikka mĂ”ned korrad igatsevalt Ă”hanud nende poole ja tĂ€na juhtus siis nii, et Andreas kuulis seda juttu ja arvas, et aga no kui poes pole, siis saab Ă€kki ise teha. Loogiline – kui muud pole, sulata ĆĄokolaad ĂŒles ja ongi vedel ĆĄokolaadijook olemas. Me igaks juhuks ikka guugeldasime ka, aga selgus, et sageli kasutatakse maisitĂ€rklist kakaojoogi sees, et sellele paksemat vormi anda ja no see ei kĂ”lanud kuigi ahvatlev. JĂ€ime pĂ€risĆĄokolaadi juurde.

Ma arvasin kĂŒll, et vĂ”taks ikka piimaĆĄokolaadi, aga Andreas valis mingi ekstra sulatamiseks mĂ”eldud tahvli ja noh, piimakast oli see ikka jupp maad kangem kraam. Suure tahvli ĆĄokolaadi peale pani ta pool liitrit piima. Sel ajal, kui tema seda imeasja serveeris, kaevasin mina kotist vĂ€lja kolm Sipsikut. Ma ei suutnud tĂ€na lĂ”unapausil vastu panna ja ostsin Vancule Sipsiku piparkoogi. Sest kui see laps midagi armastab, siis glasuuriga piparkooke. Kui ma Ă”htul Revali ees Andreast ootasin, kĂ€isin vĂ”tsin talle ja Tannule ka Sipsikud.

Sipsiku panin valvama tasse, et kuniks poisid pole alla korrusele jÔudnud, siis me ka ei alusta. Ja siis hammustas Andreas sipsiku pÀhe augu. Normaalne!

Vanc arvas, et nii kange kakao pole kĂŒll kellegi Ă”ige asi. Andreas maitses ja lisas samapalju piima veel juurde. Kuna mina tahtsin ikkagi paksu jooki, siis limpsisin seda kanget kraami hĂ€sti aeglaselt, aga noh, tassijagu oli seda ka mulle palju. Oleks meil olnud suhkruta vahukoort, siis see oleks hĂ€sti sobinud ja ma olen ikkagi piimaĆĄokolaadi meelt. Tan maitses, lisas hunniku piima, jĂ”i oma tassi tĂŒhjaks ja siis jĂ”i Vancu tassi tĂŒhjaks ilma lahjendamata ja siis veel minu oma teise poole ka.

Igal juhul lĂ€ks mul selle vĂ€geva joogi peale minema nii iiveldus kui ka mĂ€lestus sellest, et vaene Happy, kes eile laualt kondi varastas ja Andreas lubas tal sellega mĂ€ngida, oli tĂ€na meid oodates kodus enamvĂ€hem lĂ”hkenud. Seda, et ta konte ei talu teame me ĂŒhest ja ainsast korrast, kui ta kord Ć veitsis ribikonte salaja ragistas. Alustas ta tĂ€na seda lĂ”hkemist igal juhul mu töötoa heledalt vaipkattelt ja jĂ€tkas igal poole, kuhu lĂ€ks. No see oli selline Ă”htu pĂ€rl. Koju jĂ”udes langes Andreas minestusse, tegi akna lahti ja ahmis Ă”hku. Mina koristasin. Hetk hiljem karjub Andreas, et midagi pĂ”leb ja ta ei saa aru, mis ja kus. TĂ”si, midagi nagu pĂ”leb tĂ”esti. Karjun poisid kohale. Selgub, et Tan oli arvanud, et Happy plahvatuse saab kenasti katta kerge papipĂ”letamisega ja vaatas meile sĂŒĂŒtult otsa, et ei pĂ”le ju enam midagi. Tore. Kaost kui palju. No vot, kĂ”ik see lĂ€ks mul selle tihke kakaoga juba tĂ€iesti meelest. Ja jĂ€rgmine katse tuleb piimaĆĄokolaadi ja vahustatud koorega vĂ”i on teil hĂ€id ideid, kuidas veel mĂ”nusat paksu kakaod saada? No ikka sellist, mis lusika pealt venib!

Õhtune sĂŒst oli veidi kipitav, aga see möödus ruttu ja peavalu on hetkel ka selline tagasihoidlik. No nii pisike, et rohtu ma otsima ei lĂ€he, aga vĂ”tan selle igaks juhuks ööseks voodi kĂ”rvale, sest hommikul pean taas viks koolilaps olema 🙂

Ahjaa ja koduteel ei suutnud ma vastu panna kohutavale kiusatusele ja ostsin igaks juhuks testi ka valmis juba. Iseasi on muidugi see, millal ma seda kasutan. VÔi pigem siis nii, et kui kaua ma vastu pean nii, et see on mul olemas ja ma ei kasuta seda veel.

IVF pĂ€evik – 25. pĂ€ev

Vaatasin hommikul aknast vĂ€lja ja no sĂŒgis ongi vist kĂ€es. Talv ju pole, sest lund pole!

Samast aknast vaadates oli suvi meil hoopis selline. Elupuuhekk ja kuused on nagu samad, aga vaene hobukastan on hetkel kĂŒll nagu roots. Tegelikult ootan ma nii vĂ€ga kevadet, sest kevadet pole me siin veel nĂ€inud.

Ma olen viimase mitu pĂ€eva siin hĂ€sti hoolega meie superviisoriĂ”ppe lĂ”putööd kokku keevitanud, materjalides tuustinud, neid sortinud, kombineerinud ja kirja pannud. Kuigi me alustasime oma muinasjutukoostamist juba suvel, siis seedis see asi ennast jupp aega ja sĂŒgise jooksul on ta vaikselt liha luudele kasvatanud. NĂŒĂŒd taipasin, et enne on ikka skelett vaid korralikult paika saada. Enda töövĂ”imes ma ei kahtle ja kuna hetkel on mul ka motivatsioon kohal, siis pean seda taltsutama. MĂ€letan liigagi hĂ€sti seda, kuidas ma Vancut oodates kĂ”igi oma tegemistega ĂŒle tĂ”mbasin ja otse sisekujundusvĂ”istluselt vĂ€rviste nĂ€ppudega temaga haiglasse kohtama lĂ€ksin.

Ehk et pĂŒĂŒan end nĂŒĂŒd teadlikult kontrollida – juua vett, iga tunni-kahe tagant end ikka sirutada ja hiljemalt kell 2 öösel magama minna. Ma olen see, kes suudab vabalt end töösse uputada, seda isegi nautida ja efektiivne olla hommikuni ja siis panna sama vaimuga edasi jĂ€rgmise hommikuni. Ei ole vaja. PĂ€riselt ka ei ole praegu sellist programmi vaja ja kuigi tĂ€htaeg on kĂ€es, ja tĂ€htajad on mu jaoks olulised, siis iga asi oma ajal ja mĂ”istlikult.

Mulle meeldib mĂ”te sellest, et ma ehk ikka rase olen. See mĂ”te on naljakas. KĂ”hus torgib vahel, alaseljas on ĂŒhtlane surve. Mitte et need tunded mulle igakuiselt kuidagi vÔÔrad oleksid, aga Ă€kki siiski? Janu on. SĂŒlg voolab. Naljakas. Korra isegi guugeldasin, et kui kuna nende hCG-d kĂ”rgel hoidvate sĂŒstide mĂ”ju kĂŒll kaob, et Ă€kki ikkagi vĂ”iks nt nĂ€dalavahetuselgi juba kodust testi piiluda. Ohh, kannatus pole iial mu voorus olnud. VĂ”i ehk siiski, aga mingis tĂ€iesti muudes vĂ”tmetes, mitte lihtsate asjade ootamises. 🙂

Andreas oli tĂ€na jupp aega kadnud. Ja kui ta vĂ€lja ilmus, siis oli ta vĂ€ga ilus oma silutud habeme ja vuntsitud vuntsiga! Mulle nii meeldib, kui ta oma vuntsi saab rÔÔmsalt ĂŒles krussi keerata. Noh, nagu naeruvunts vĂ”i heatujuvunts. Ja homme tuleb taas tal pea paljaks ajada, siis on tĂ€iskomplekt, hihii! 🙂

Torge oli tĂ€naĂ”htusel sĂŒstimisel kibe, aga ravim ei teinud ei enne ega pĂ€rast haiget. Mis on igati positiivne. 🙂

IVF pĂ€evik – 24. pĂ€ev

Juba öösel sai selgeks, et TĂ€pike pole piisavalt rahvusvaheline nimi, et Andreas selle vĂ€ljaĂŒtlemisega mugavalt toime tuleks. Ühtegi muud head nime nagu ei tulnud ka pĂ€he. Siis avastasin kaaludes, et olen pĂ€evaga 800 grammi juurde vĂ”tnud. Kuna Andreas ajas mind pĂ€ev otsa naljaga taga ja meenutas, et pean kahe eest sööma, oli mul hea hetk talle meenutada, et no nĂ€ed, mis sedasi juhtub. Ta kiitis TĂ€pikest, kellel uut nime veel ei olnud ja uuris, et kui ta ise on hetkel veel pisem kui Tic-Tac, siis kuidas ta kĂŒll ĂŒhe pĂ€evaga 800 grammi kasvada juba jĂ”udis.

Haa, Tic-Tac, see ju ongi sobiv nimi! No kui Tiktak, siis Tiktak. Ma taipasin alles praegu, et sama nime kandis mu lapsepĂ”lve lemmiklastelavastuse ĂŒks peategelane. Mu isiklik lemmik oli seal mĂ”istagi KĂŒlmaveekraan. Ja muidugi tiiger Urr! 🙂

Aga palun – meie Tiktak. Tegin pildi ka. Teised oli Vanc juba nahka pistnud ja sellegi sain viimasel hetkel ta hammaste vahelt veel kĂ€tte.

Unes nĂ€gin ma öösel suurt kollast pehmet lĂŒhikese karvaga kassi, kes mulle sĂŒlle end pressis, nurrus, ninaga tonksas ja pai tahtis. Kui olin teda piisavalt paitanud keris ta end mu sĂŒlle magama. MĂ”tlesin veel, et huvitav, et kas Andrease kassiallergia pĂŒsib ikka kontrolli all, et nii kahju oleks, kui see kass meie juurde jÀÀda ei saaks. MĂ€letan, et ta oli hĂ€sti suur ja hĂ€sti ettevaatlikult Ă”rn. Vahepeal kĂ€is ta mu mammat nuusutamas ja temalt paisid palumas ja tuli siis tagasi mu sĂŒlle. Ta oli hĂ€sti vaikne ja keegi nagu mainis midagi, et ta ei julge hÀÀlt teha vĂ”i arvatakse, et ta kaotas hÀÀle. Uni ise oli selline hĂ€sti helge, rahulik ja pĂ€ikseline. Selline soe.

Mul pole halli aimu, mida keegi arvata vĂ”ib sellest,mida kassi nĂ€gemine unes tĂ€hendab, kui see tĂ€hendab ĂŒldse midagi. Selle mĂ”tte peale tulin ma ka vaid seepĂ€rast, et mu mamma on alati suur huviline olnud vĂ€lja selgitama, millist sĂ”numit tema uned kanda vĂ”iksid. Ainus, mis mulle loeb on see hea ja soe tunne, mis mulle sellest unest jĂ€i. Hommikul rÀÀkisin Andreasele ka, et saad aru, meil oli unes kass, suur ja kollane, valge ninaga. Ja siis tegin ma lahti arvuti ja Fb hakkasid mulle jĂ€rjest vastu vaatama kollased kassid. Andreas naeris, et ju ma klikkisin unes ka kĂ”iki kĂŒpsiseid lubavale nupule, sest muul viisil seda seletada oleks veider. Mu FB on ikka vĂ€ga kassivaba olnud kui vĂ€lja arvata see ĂŒks kiilakate kasside kasvataja leht, mida ma jĂ€lgin. Kollane karvane kass pole kindlasti olnud miski, mida ma iial otsinud oleksin.

Kuna aga mulle kasse nĂ€idati, siis tegin lĂ”puks ĂŒhe loomaia lehel jagatud pildist tĂ”mmise ka, et no pĂ€riselt ka mu unenĂ€okass oli tĂ€na hommikul i-ga-l pool.

Sattusin lĂ”puks isegi Ă€raantavate loomade lehele, sest Ă€kki seal mu kass ongi. Mitte, et mul oleks vĂ€himat plaani kass vĂ”tta ja kollane karvane kass pole mul iial isegi mĂ”ttes olnud. Aga Ă€kki ta otsib ja ootab mind? 🙂

Ja siis helistas mulle pĂ”nevusest pakatav ema. Et kuidas mul lĂ€heb ja kuidas enesetunne on ja kas ma midagi tunnen ka ja kas iiveldab. PĂ€riselt ka ei helista ta mulle muidu sedasi 🙂 Ei veel ja ehk ĂŒldse mitte, sest ma olen kĂ”ik oma rasedused iivelduseta hakkama saanud ja ma ei nĂ€e pĂ”hjust, miks sel korral tahaksin ma iiveldada. Kuigi, no kui vaja, siis eks ma pĂŒĂŒan hakkama saada hea eesmĂ€rgi nimel. KokkuvĂ”ttes olen ma tehniliselt 8ndat pĂ€eva rase ja heal juhul see pisike Tiktak tegeleb hetkel pesastumisega. Enesetunne on hetkel hea, meel reibas ja rÔÔmus, aga igaks juhuks vĂ”tan vaikselt ja raaahulikult.

EileĂ”htune sĂŒst lĂ€ks kenasti ja Andreas arvas, et on saavutanud teatava osavuse. Olen nĂ”us, osav on ta tĂ”esti. Ma ei taha isegi mĂ”telda, et ma ise peaksin end sĂŒstima. Ka tĂ€nane suts kinnitas Andrease osavust. VĂ”imalik muidugi, et lisaks tema osavusele on ka minu keha Ă€kki harjunud ja Clexane ei tundu enam nii kibe? No igal juhul, kui need sĂŒstid jĂ€tkuma peavad, siis ma loodan sellele kĂŒll, et nad liiga palju haiget enam ei tee. 🙂

Homme jÀlle!

IVF pĂ€evik – 23. pĂ€ev – SIIRDAMINE

Imestasin hommikul, et voodi oli kuiv, sest ma nĂ€gin terve öö unes, et ma jooksin vetsu vahet. 🙂 Stress on haaranud kehale lisaks ka vaimu, sest kas ma ikka suudan parajalt tĂ€is pĂ”iega protseduurini vastu pidada. Tegin nii nagu arst ĂŒtles – tund enne kĂ”ik tĂŒhjaks ning siis jood klaasi vĂ”i kaks. 10 minutit hiljem olin ma valmis juba lĂ€bi ukse rĂŒndama. AutosĂ”it oli pĂ€ris jube. KĂ”ik ajas naerma ja samas pĂŒĂŒdsin ma nii vĂ€ga mitte naerda. Andreas pĂŒĂŒdis olla vait ja ka mitte naerda, aga kurrud ta silmanurkades reetsid ta olekut ja see ajas minu jĂ€lle naerma. Jube! Ja pĂŒĂŒa siis tĂ”sine olla!

Haiglasse jÔudsime kuivalt ja see oli suursaavutus juba omaette.

Kuna meile hommikul kĂ”net ei tulnud, siis oletasime, et ju neil on, mida siirdada. Kuigi Andreas vahepeal jĂ”udis juba ka kuri olla, ei, mitte minu peale, vaid sĂŒsteemi peale. Et mis vĂ€rk! – elad nĂ€dala teadmatuses, pole mingit infot ja kĂ”ne tehakse planeeritud siirdamise hommikul ainult siis, kui midagi siirdada pole. Aga kui see kĂ”ne unustati? Et kas see pole ometi asjatult nĂ€rvseööv lahendus. Passidki telefoni kĂ”rval ja vĂ”patad iga piiksu peale? Kui palju inimlikum oleks lihtsalt kokkulepe – siirdamise pĂ€eva hommikul kell 9 me helistame teile ja rÀÀgime olukorrast. Ma saan ju aru, et kĂ”igil on kiire, aga see pisike asi tundub kuidagi nii suur ja oluline. Eriti ootajale.

Alt uksest ei tahetud meid koos sisse lasta, sest mehed pole lubatud. Ma teatasin see peale, et kuni mulle seda viljatuskeskusest öeldud pole, lĂ€heme me koos. TĂ€di astus seepeale kĂ”rvale. Kohapeal selgus, et neil oli muuhulgas ka Andrease allkirja vaja ja loomulikult oli ta teretulnud. EmbrĂŒoloog selgitas kenasti inglise keeles Andreasele ka, et me 14 munarakust viljastus 12. Neist 9 pooldus kenasti ja 5 arenes blastotsĂŒstiks. 4 neist blastotsĂŒstidest tegi selle arengu lĂ€bi eeskujulikult. Nii siis kolibki ĂŒks pisike AA minu sisse elama ja tema kolm Ă”de vĂ”i venda lĂ€hevad jÀÀtisena iluunne oma aega ootama. Igaks juhuks, kui peaks vajadus tekkima.

Kogu seda tÀhtsat juttu kuulasime ja allkirjastasime siirdamise luba ning beebijÀÀtiste lepingut nii, et mina seisin. Ma pÀriselt ka ei suutnud oma pÔie otsas sel hetkel enam istuda ilma, et see ei plahvataks.

Edasi kĂ€is kĂ”ik kĂ€hku. Andreas suunati kenasti vastuvĂ”ttu istuma. Mind viidi palatisse ja tĂ€na sain endale selga hoopis ĂŒhekordse tumesinise lahtise sabaga kitlikese. See oli nii lĂŒhike, et ma ĂŒtleks, et see oli rohkem nagu vest, aga oma ĂŒlesannet tĂ€itis see kenasti. MĂŒts pĂ€he, suss jalga ja minek. Kiiruga jĂ”udsin jalgu risti hoides veel endast ĂŒhe pildi teha. Nii olulised hetked peavad ometi pildil olema!

Õde tulle mulle vastu ja ma olin valmis minema juba oma ilusa uue öösĂ€rgi vĂ€el. Ta mĂ€rkas, kui ukse vahel juba olin, et vĂ”tku ma ikka hommikumantel ka kaasa. Alles pĂ€rast hakkasin mĂ”tlema, et nojaa, sedasi lahtise sabaga heljuv kittel pole vist tĂ”esti miski, millega seal niisama ringi tatsata.

Heitsin pikali. Mitte pĂ€ris horisontaali, aga peaaegu. Tunne oli kĂŒll, et nii, tĂ€is ma ennast siin lasen. Aga huvitaval kombel oli pikali pĂ€ris inimlik olla. JĂ€rgmine hirm oli pĂ”iele lĂ€bi kĂ”hunaha suruv ultraheliandur, et no selle peale ma ometi lĂ”hken. Aga ei midagi. Arst sĂ€ttis mu paika, lĂ€bipaistev aknaluuk minust paremal avanes (hea, et Annela oli mulle seda eile juba rÀÀkinud, et seal on aken ja selle kaudu saabub mu TĂ€pike! Oskasin kohe jĂ€lgida asja.) Nii ja siis avanes aknaluuk ja kuulsin oma nime. Arst sai sealt luugist midagi. KrĂ”bistas. Õde hoidis ultraheliandurit ja hetk hiljem oligi kĂ”ik valmis. Ma ei tundnud reaalselt mitte midagi, kui kolm naist mu rasedaks tegid!

Arst soovis lahkudes kĂ”ike head ja Ă”de palus mul pĂŒsti tĂ”usmata kitsal laual, sellel samal, mille peal ma vaid nĂ€dal tagasi lebasin, kui munarakke mu seest vĂ€lja vĂ”eti, ĂŒlespoole ronida. TĂ”ukasin siis abaluud sĂŒgavale kergelt vetruva polstriga laua sisse ja ronisin nagu pĂ€evakoer 1-2-1-2 nii palju edasi, et olin terves pikkuses pikali. Mul oli tĂ€itsa hea olla ja nii nad jĂ€tsid mu sinna 10ks minutiks pikutama. Mul tuli mĂ”ttes laul peale ja juba pani puusa ka nĂ”ksuma. MĂ”tlesin, kui mĂ”nus oleks seal natuke magada Ă€kki isegi. TĂ€is pĂ”is oli tĂ€iesti meelest lĂ€inud.

Siis lubati mul tÔusta. JÔudsin mÔne meetri jooksul Andreasele isegi lehvitada. Ju ta oli neid uksi hoolega silmas pidanud ja jÀlgis ka aega. Palatis tegin enda olemisest uue, palju reipama pildi ka.

PÀike oli vahepeal vÀlja tulnud!

Mu sĂ”rmed ja varbad on juba kaks pĂ€eva nagu jÀÀkuubikud. Veri on perifeeriast kolinud vist sinna, kus on stressiga vaja tegeleda ja suuri elukĂŒsimusi lahendada. Kui me haiglast vĂ€lja astusime, tundsin korraga, et mul on nii palav. SĂ”rmed on soojad. Korraga oli nii hea olla. Haiglamaja ees tegime Andreasega ĂŒhispildi ka. Alles pildil taipasime, et meil on maskid ikka veel ees.

Taevas oli taas nii Ă€ge! LĂ€bi kĂ”igi nende aastate on mul selle taevaga seal haigla ĂŒmber alati mingi teema olnud. 🙂

Autosse istudes taipasin sĂ”numeid vaadata. Selgus, et ajal, mil ma olin lapiti maas ja pĂŒĂŒdsin mitte lĂ”hkeda, oli maja ees meie pĂ€ris oma AA toetustiim. Annela on me elus olnud 13 aastat ja heljus minu jaoks selle maja ĂŒmber juba siis, kui me seal alles Vancuga elu eest vĂ”itlesime. See on olnud ĂŒks imeline sĂ”prus. AitĂ€h Sulle ikka ja jĂ€lle! Pisike Emil oli ka alguses ĂŒks tubli AA ❀

NĂŒĂŒd olen ma kenasti kodus tagasi ja minu sees on pisike elu! Edasi oleneb kĂ”ik sellest, kas ta kohaneb, haagib end mu kĂŒlge Ă”iges kohas, kasvab ja areneb nii, et suveks on me perel ĂŒks liige juures.

Ega meil muud nĂŒĂŒd teha pole, kui oodata. Trombiohu tĂ”ttu pean Clexanet igapĂ€evaselt edasi sĂŒstima. Kui see on hea eesmĂ€rgi nimel, siis olen ma selle nimel vapper edasi.

Hetkel tundub 9 pĂ€eva ootamist terve igavik, aga ehk lĂ€heb seegi kĂ€hku. JĂ€rgmine kolmapĂ€ev annan verd ja saab taas veidi selgemaks, kuidas TĂ€pikesel mu kĂ”hus lĂ€inud on. Kuigi kiusatus on suur, siis niisama rasedusteste kodus pole mĂ”tet teha, sest nendega vĂ”ib saada valepositiivseid tulemusi ja asjatuid lootusi pole kĂŒll vaja. Aga see jĂ€rgmise nĂ€dala veretest vĂ”iks kĂŒll ĂŒks tore ja viisakalt positiivne tulla, eks 🙂

Nii suur aitĂ€h teile kaasaelamise ja mĂ”tete eest! See heade mĂ”tete ja soovide asi tundub meil siin toimivat, sest oleme taas sammukese lĂ€hemal suurele unistusele! ❀

***

Vanc uuris, mis vĂ€rk on. RÀÀkisin, et nĂŒĂŒd on nii, et ĂŒks titatĂ€pp elab nĂŒĂŒd minu sees ja kolm ta Ă”de vĂ”i venda on haigla kĂŒlmkapis nagu jÀÀtised.

“Appi, kas te kavatsete NEED ĂŒhel hetkel kĂ”ik koju tuua?!” ahastab Vanc, kes Ă”ige pea saab 13.

“Me katsuks selle ĂŒhega hakkama saada ja teised on igaks juhuks varuks.”

Vanc huilgab vastu, et tema ei taha ei Ă”de ega venda. Talle piisab iseendast tĂ€iesti ja Tannust ta ju ei pÀÀse. Selgub, et pĂ”hjus olevat see, et titad karjuvad ja kakavad. Eksole. PĂŒĂŒdes tema vastuseisust aru saada, selgub aga hoopis see, et tegelikult vĂ”ib see tita tulla kĂŒll, aga tingimus on ka. Vancul peab olema vĂ”imalus treenida titat nii, et ta kĂ€ib Tannu toas karjumas. Vennarmastus, mis muud.

Vanc sĂ€tib end juba minekule…

“Nagunii te panete sellele titale mingi E-nime jĂ€lle!” toriseb ta ĂŒsna etteheitvalt.

“Ojaa, E-ga nime see tita saab. Selline on meie pere traditsioon. Ja siis on ta ikka nagu komplektist. Saab nii nagu teiegi, osa nime minult ja osa Andreaselt.”

Vanc hakkab seepeale nimedega mÀngima.

“Nagunii panete te talle nimeks mingi Eva!”

“Eva on vist juba olemas?”

Tundub, et kui peaks juhtuma ime ja meie majja kolib uus E-tita, siis Vanc kohe samal pÀeval vÀlja ei hakka kolima ja oodata on teatavat leppimist. Nimeteema lÔpetuseks pakun, et Àkki ta praegu vÔib olla veel TÀpike, sest ca 0,2mm lÀbimÔÔduga tegelane vÔib tÀitsa vabalt veel nimetu ka olla.

Vanc on nĂ”us. Suured ĂŒlesanded vĂ”ivad veidi oodata. 🙂

IVF pĂ€evik – 22. pĂ€ev – isadepĂ€ev

Uni oli hea. LĂ€bi une leidsin kĂŒlilasendis naba toetamiseks Vancu vana hea lapiku mesilase. Mugavus ikka enne kĂ”ike! Keset ööpimedust uuris Andrease korraga, mis asi see on me teki all ja mina kuulutasin rÔÔmsalt, see on minu BellyBee. Ta vist oli pooleldi unes, sest hommikul uuris ta uuesti, kust see mesilane siia sai. Ja mina imestasin, et kuidas ma keset und sellise toreda nime me töömesilasele leidsin 🙂

IsadepĂ€eva hommik oli pĂ€ikseline ja armas. Traditsiooniliselt joonistas Tan Andreasele panda ja Vanc jĂ€tkas pere huumoripiltide sarja. Ta kunagi aastal 2015 unistas nii vĂ€ga playstationist ja nii joonistas ta Andreasele isadepĂ€evaks perepildi, millel oli peale meie ka PS. KĂ”ik jĂ€rgmised aastad on see olnud naljaga kohustuslik perepildi osa. Huvitav on see, et ĂŒle aastate olen mina sel korral kĂ”ige pikemaks saanud ja me kĂ”ik oleme suisa kriipsuks kuivanud 🙂

Kui mina koolitusele lippasin, lÀks Andreas Ôue oma uuest panda-tassist kohvi jooma ja uut sigarit katsetama. Kui ma lÔpetasin, oli ta ikka veel seal. Loendasime naljaga kokku kÔik ta lapsed:

  • kaks suurt Ć veitsis
  • kaks keskmist siin
  • vĂ€hemalt ĂŒks pisike taevas
  • 14 pisikest vĂ”i nii palju kui neist hetkel alles, ootavad laboris
  • ja lisaks omadele veel ka kaks lapselast. See on ikka igavesti uhke seltskond ju!

Minu enesetunne on tĂ€na kuidagi nii hea, valu pole, raskust on vĂ€hem, et kui ma end teadlikult ei pidurdaks, siis oleksin ma lĂ€inud selle aasta viimaseid lehti vist riisuma. NĂŒĂŒd sai selle rÔÔmu Andreas kĂ”ik endale. Ta ei raatsinud isegi poisse kutsuda. Ühelt poolt otsin ma tegevusi, mis aitaks mul mĂ”tteid mujal hoida ja teisalt mĂ”tted hĂŒplevad ja raske on keskenduda. Kui homme hommikul ei tule kurba kĂ”net, et kĂ”ik munarakud loobusid arenemisest, siis peame lĂ”unaks olema haiglas. Sealt edasi on teadusel vĂ€he teha ja loodus vĂ”tab ĂŒle. Ehk on ta sel korral meile toeks.

Enne pÀikeseloojangut meenus mulle korraga, et me oleme ju igal aastal emade- ja isadepÀeval orelivile-pilte teinud. SÀttisime selle kamba kenasti ritta ja siis teatas Andreas, et aga Tan on temast ju pikem ja peab ikka esimene olema. Et kas ma kehalise tunnis siis ei kÀinud. Eksole. Happyl oli asjast oma arvamus. Teda oli raske pildile saada, sest tal oli vaja naabrikutsikaga aialippide vahelt musitada. Seega on ka tema asetus pildil tÀiesti juhuslik ja poriseid kÀpajÀlgi kogu plats tÀis. Kehalise tunnis ei ole ta ju ometi kÀinud.

Sedasi me siin homset siis ootame. VĂ€risevaid sĂŒdameid ka nĂ€ete? 🙂

Peas tiirleb miljon kĂŒsimust, sest ma ei tea homse kohta muud, kui pean kell 12.30 pooltĂ€is pĂ”iega platsis olema. Aga palju me lapsehakatisi alles ja olemas on? Kui mitu neist viljastus? Kui mitmel lĂ€ks pooldumine kenasti? Mitmest neist arenes kobarloode ehk moorula? Kui mitmest on homseks saanud pĂ”isloode ehk blastotsĂŒst? Kuna plaan on siirdada just blastotsĂŒst, siis kui nad on olemas, siis kuidas neil lĂ€heb? Millised hinded nad saavad?

Kas keegi rÀÀgib minuga enne? VĂ”i pĂ€rast? Kas ĂŒldse rÀÀgib? Ma olen kogu selle nĂ€dala sĂŒgavas teadmatuses olnud ja tehniliselt mu rasedus ju juba kestab, mis sellest, et vĂ€ljaspool keha. Miks ma pean haigla öösĂ€rgi selleks pĂŒhaks ĂŒrituseks taas selga panema? Kui neil on seal konveier ja protseduuri jĂ€rel saab lesida 10 minutit, siis kuidas osad on saanud tund aega pikutada? Kas tund aega on parem kui 10 minutit? Kas ma pildi saan oma tĂ€pist? Selle mikroskoobi oma? VĂ”i sellest, kui ta paika on pandud? Ma tunnen, et ma vajan mingit reaalset visuaalset kinnitust, et kui kĂ”ik ei lĂ€he nii nagu unistatud, siis on mul midagi. Ja eks see ole ka muidu tore mĂ€lestus. Ja siis veel ka see, et kas Andreas saab mind oodata administraatorilaua juures samal ajal? JĂ€lle jĂ”uan ma selleni, kui nĂ”udlik vĂ”ib see protsess olla vaimse tervise osas ja kui vajalik on, et oleks olemas tugisĂŒsteem. Sedasi ĂŒksi oodates, eriti veel autosse aetuna, on ikka vĂ€ga nukker. Ta on ju ka oluline osaline selles kĂ”iges.

Milline saab olema mu edasine raviplaan? Millal ma taas vĂ€ljanĂ€itusele pean tulema? Mis siis saab, kui asi nĂ€ssu lĂ€heb? Aga kui keegi alles jÀÀb, kui kauaks neil mĂ”istlik kĂŒlma on jÀÀda? Ja siis veel 999 979 kĂŒsimust. Ma saan ju aru, et kui on, mida siirdada, siis kokkuvĂ”ttes sĂ”ltub kĂ”ik sellest, kas see pisike pĂ”isloode pesastub, viskab ankru Ă”igesse kohta ja hakkab kenasti arenema.

Kuna ma ei talu teadmatust ja see tekitab minus jubedalt Ă€revust, siis nii ma siin grillin. Õnneks on mu ĂŒmber inimesi, kellel on kogemusi. KĂ”igile mu kĂŒsimustele ei tea vastust nagunii keegi. Osadele on Ă”nneks vĂ”imalik mingeid vastuseid leida. Selgitasin Andreasele ka veel, et mis on see, mida me homme ootame ja mis edasi saab, kui kĂ”ik sujub. Ta noogutas teadjalt kaasa, sest olevat tegelikult juba kĂ”ike videost vaadanud. Vot siis, millega tema vahepeal tegeleb. 🙂

Õhtune sĂŒstimine lĂ€ks hĂ€sti. VĂ”i no mida pidada heaks minekuks sĂŒsti puhul? Nahk oli pehmelt lĂ€bistatav. Kergelt kibe oli, aga valus mitte. Ravim voolas naha alla sujuvalt ilma valuta ja kui vĂ€lja arvata vĂ€ike kipitus sutsu jĂ€rel, siis oligi kĂ”ik eeskujulik. SĂŒstimisest hakkab vist rutiin saama. Ma vaatan torget ka ise aina sagedamini. Enda sĂŒstmiseni lĂ€heb muidugi veel aega. Ehk ei ole vajagi.

NĂŒĂŒd tĂ€idan veel homseks Ă€ra patsiendi tervisedeklaratsioonid, et saaks ukse vahelt ladusamalt lĂ€bi ega peaks ummikus istuma. Andreasele tĂ€idan ka, sest ta teatas, et ta tuleb minuga kaasa. Isegi kui nad ta vĂ€lja saadavad ootama, siis on ta olemas ja kui keegi tahab enne rÀÀkida, siis tema tahab ka seda kĂ”ike kuulda. JĂ€relikult lĂ€heme koos ĂŒles. Ja ikkagi – ma olen hetkel kuuendat pĂ€eva juba rase, lihtsalt kehavĂ€liselt. See mĂ”te on Ă€ge! 🙂

Oodata ongi veel vaid 14 tundi.

Hoidke meile siis homme nii-nii vĂ€ga pöialt jĂ€lle, eks! Teeme nii, et homme hommikul ei tule kĂ”net, et pole pĂ”hjust tulla ja teeme nii ka, et kĂ”ik sujub homme lĂ”unal kenasti ja tulen koju koos pesastumisvalmi tĂ€pikesega ❀

IVF pĂ€evik – 21. pĂ€ev

Hommikul osalesin hingamise ja hiljem leinanÔustamise koolitusel Kui leinanÔustamise koolitus on juba iganÀdalaselt harjumuseks saanud, siis hingamise ja mediatsiooni asja soovitati meile lÀbi kogemusnÔustamise ettevÔtmise. Mul oli nii hea meel, kui ka see netti kolis. Enamuse ajast kuulasin, vÔimlemist vaid jÀlgisin ja hingamist tegin ettevaatlikult kaasa. Mul on laste jooga Ôpetajaks Ôppimise ajast juba selged mu mugavuse ja lubatud pingutamise piirid. Viimane asi, mida hetkel vaja on, on endale liiga teha. Seega vÔtsin vabalt ja lihtsalt lÔÔgastusin.

PĂ€eval avastasin, et venitusarme on lisandunud. Veider on see, et mu kĂ”huĂŒmbermÔÔt ei ole ĂŒheski suunas muutunud. Miski ei ole muutunud vĂ€liselt. Äkki peaks nendega midagi tegema? Q10 nĂ€rima? Kui me oma kiilakale meriseale linna heina ostma lĂ€ksime, hĂŒppasin apteeki ka. Vaatasin seal emade ja laste letis tĂ”tt ja muigasin, et no tore, ennetada pole siin enam midagi. Samas kuna mu kĂ”ht ei kihele, siis otsest vajadust ma ei tunne ja kreemitaja tĂŒĂŒp pole ma iial olnud. KĂ€te- ja nĂ€okreeme ei salli ma silmaotsast ja pole neid iial kasutanud, aga Ă€kki ikka leian midagi oma nabale? Midagi, mis ei ole rasvane, sest rasvased asjad on vaaastikud nĂ€puvahel 🙂

Seisime farmatseut-apteekriga leti ees ja ta viitas mu punnis nabale, et kas ma ikka tahan venitusarmidele vĂ”i opihaavale midagi. Ma uuesti, et vĂ€rsketele venitusarmidele. Ja mitte enam ennetuseks vaid tupsutamiseks, et neil Ă€kki kuidagi parem olla oleks. TĂ€di teatas kohmetult naerdes, et ta tĂ”stab kĂ€ed ĂŒles, ta tĂ”esti ei tea. Noh, kust minagi siis tean. Ma tean, et Tannu ajal oli mul mingi Weleda Ă”li, mille lĂ”hn mulle ĂŒldse ei meeldinud ja seepĂ€rast seda ka ei kasutanud. Rohkem pole mul kunagi mingit asja olnudki. Polnud ju venitusarme tĂ€nase pĂ€evani ka. Pakkusin siis tĂ€dile, et Ă€kki on abi Bionecti kreemist. Nende spreiga on mul head kogemused, Ă€kki on kreem ka aus. VĂ€rsketele haavadele niisutamiseks? TĂ€di arvas, et ega ta halba ei tee ja nii ma sealt siis haavakreemiga lahkusin. Mine tea, Ă€kki on isegi kuidagi turgutuseks mu sebrakĂ”hule.

Tegelikult on mul kĂ”ht terve pĂ€eva pinges olnud. Sisemiselt. Kontrollin end ikka pidevalt, et kas hingata on ok, ega kusagil turseid pole ja muud seesugust. RĂ”hku mÔÔtsin kodus ka enne poodi, see oli minu jaoks suht tavaline. Kuue heinapaki tassimine pakkus omajagu vĂ€ljakutset. Kui me muidu pĂŒĂŒame poes vahetustega kĂ€ia selle koroonajama pĂ€rast, siis koeratoidu tassimiseks vĂ”tsin Andrease poodi kaasa. Sealsamas poe ees lugesime me infoekraanilt ka seda, et Biden vĂ”itis USA presidendivalimised. KĂ”ik need mitu pĂ€eva, mis me grillisime ootuses ja Ă€revuses ja nĂŒĂŒd siis sedasi, Prisma ekraanilt, selline nii oodatud uudis! Arvake, kas ma kiljatasin rÔÔmust keset suurt parklat? Sellised asjad jÀÀvad meelde. Naljakas.

TĂ€na vist oligi pigem selline vaikne ja horisontaalasendeid otsiv pĂ€ev. VĂ”i on see diivan kuidagi tĂ”mbav. Teist pĂ€eva jĂ€rjest tuleb pilt just siit. Iga pĂ€ev nad sedasi riidas ei ole. 🙂

Õhtune sĂŒstimine oli omaette ooper. Andreas torkas. Mul oli ropult valus ja nĂ”el lĂ€bi naha ei lĂ€inud. Ta arvas, et ta torkas mind vaid mĂ”ni millimeeter, mul oli tunne, et ta oli otsaga mu neerudes. Verd jooksis, aga sĂŒst oli tegemata. Andreas teatas, et mu nahk on nii pinges, et nĂ”el ei lĂ€he sellest lĂ€bi. Pole teada, kuidas seda nahka kĂŒll lÔÔgastada saaks. Teiseks torkeks vĂ”ttis ta hoogu. Nahka lĂ€bides kĂ€is reaalne plaksatus, nagu olek Ă”hupallist lĂ€bi torkanud, aga kĂ”ht ei lĂ”hkenud, nĂ”ela ta mu kĂ”htu sai ja sĂŒsti sai ka tehtud. Valus ei olnud ei torge, ravim ega sĂŒstimise jĂ€rel. Mis on kuidagi eriti veider. KĂ”ht on valus, aga pehme. KĂ”hunahk on pinges ja venitusarmid vĂ”tavad maad.

Tundsin, et mul on vaja pikali heita. Üldine ebamugavus koos teadmisega, et Ă€kki ikka peab haiglasse minema, sest keha ei jaksa, oli hirmutav. Ei taha ju teisi hirmutada ka, sest Andreas juba pĂ€eval ĂŒtles, et ta kardab, mis siis saab, kui ma rase olen. Ma kĂŒll pĂŒĂŒdsin teda lohutada, et selleks ajaks ehk mĂ”ni ebamugavus ikka kaob ja lĂ”puks kaovad nad kĂ”ik. Sel hetkel lootsin ma lihtsalt, et pikali olles hakkab parem. Vaatasime Andreasega ĂŒhe osa House of Cardsi, mis sobib hetkel reaalsete presidendivalimistega nii hĂ€sti. Tunnistan, et ilma selle sarjata ei teaks ma nende sĂŒsteemidest vist midagi. Pole minu teema olnud.

Plaanisin filmivaatamise jÀrel oma tÀnase jutu teile teele panema, aga uni murdis mu maha. Mingi tohutu vÀsimus on kontides.

IVF pĂ€evik – 20. pĂ€ev

VĂ”ib-olla aitas eileĂ”htune valuvaigisti kehal veidi pingest vabaneda ja magasin tĂ€nu sellele hĂ€sti. Kohe terve öö magasin ĂŒhe jutiga Ă€ra. Gonali sĂŒstimise ajal jooksin öösel 3-4 korda kindlasti vetsu ja seetĂ”ttu tundus pikk uni kohe eriline luksus. Kusjuures eile Ă”htul ma valu ja ebamugavuse vĂ€henemist selle ĂŒhe 500se paratsetamooli peale ei mĂ€rganud, aga uni tuli ruttu ja ilmselgelt kosutas. Samas vĂ”imalik on ka see, et keha ise taastub ja valuvaigisti lihtsalt aitas ajul aru saada, et pole vaja end enam nii krambis hoida. Ilmne on ju see, et lihaspinged tekivad ka valest sundsendist, mida keha valukartsuses hoiab.

Hommikul kĂ”lgutasin voodiserval pĂ€ikeselaigus jalgu ja avastasin… et mu punnnitava nabasonga kohale on tekkinud 5x10cm alale tugevad naharebendid. Ma olen see, kes on saanud oma lapsed ja teinud lĂ€bi 50kilose kaalumuutuse lĂ€bi ilma ĂŒhegi venitusramita. Ja nĂŒĂŒd siis sedas?! Tundus kuidagi uskumatu. Lasin Andreasel kontrollida. Ta on varasemas elus venitusarme lĂ€hemalt nĂ€inud kui mina. Ja ongi. Ainus selgitus sellele kĂ”igele on see suur hormoonide virr-varr, mis mu kerest selle IVF ajaga lĂ€bi on kĂ€inud. Mul on aegade algusest olnud testosterooni tase kĂ”rgem kui vaja, Ă€kki on see mind kaitsnud? Kui mĂ”telda, siis vist naistel esineb nahal venitusarme rohkem? VĂ”i see vaid tundub mulle nii, sest naise keha teeb lĂŒhikese aja jooksul lĂ€bi tunduvalt sagedamini suuri kasvamisi ja kahanemisi? Kiire guugeldamine igal juhul ei kinnita, et naistel meestest rohkem venitusarme tekiks. Kindel on vaid see, et mul on nĂŒĂŒd keset kĂ”htu lambist venitusarmid. Naljakas, aga ma olen nagu natuke uhke nende ĂŒle. Nagu oleks aumĂ€rgid saanud tehtud suure pingutuse eest 🙂

KĂŒll aga julgen ma hormoonide arvele pĂ€ris kindla kĂ€ega kirjutada kuumahood. Progesterooni infolehes oli see selgelt kirjas ja kuna seal olid kirjas kĂ”ikvĂ”imalikud asjad, mida kĂ”ike saab selle ravimi sĂŒĂŒks panna, siis nii ma arvan, et see on just progesterooni kĂ”rvalmĂ”ju. Kuum laine tuleb, bufff, sajab nagu ootamatu hoovihmana pĂ€he ja siis see tunne pĂŒsib. MĂ”ne aja pĂ€rast tuleb uus sahmakas. Jahedamat hetke nagu polegi. Naljakas tunne on. Ja siis see tunne lihtsalt kaob. JĂ€rgmise ootamatu korrani.

***

Vaatasime tĂ€na taas vĂ”imalikule sĂŒnnitĂ€htajale otsa. Kui kĂ”ik ikka Ă”nnestub, siis tundub, et meie Rammsteini nĂ€gemine jÀÀb jĂ€lle Ă€ra! Kui nad 2019 Riias olid, siis loobusime viimasel hetkel, sest Andreas tuli vĂ€rskelt seljaopilt ja suudaks ta siis vaikselt istudes sellist asja vaadata. Muidugi mitte. MĂŒĂŒsime piletid maha. Meie pulmaastapĂ€eval toimuma pidanud selleaastane Tallinna kontsert lĂŒkati teadupĂ€rast edasi. Meil on piletid etteritta. Praeguse kava kohaselt toimub kontsert jĂ€rgmine aasta samal juulikuu pĂ€eval, aga mu tĂ€htaeg on ĂŒsna samas hetkes. Rammsteini kontserdil lava ees sĂŒnnitada oleks muidugi mingis mĂ”ttes elamus, aga ma jĂ€taks selle vahele.

Mul on peas muidugi ka mingi pilt sellest, kuidas ma ĂŒksi sĂŒnnitama lĂ€hen ja Andreas laululavalt lĂ€bi ummikute pĂŒĂŒab end kuidagi linna hÀÀletada. Kargleb autode vahel kĂ€tega vehkides ja pĂŒĂŒab eesti keeles purssida, et tal on nii vĂ€ga tranpsort haiglasse vaja. Kuna kogu see lugu on omaette seiklus olnud ja kui kĂ”ik Ă”nneks lĂ€heb, siis miks peaks see sĂŒndimise kĂ”rghetk kuidagi igavam tulema? Kuigi. Kui keegi minult kĂŒsib, siis ma muidugi valin tĂ€iesti igava versiooni vist sel korral.

Aga vaat mai lĂ”pus Green Day kontserdile Helsingisse tahan ma saada! Ka nende kontsert jĂ€i sel kevadel Ă€ra ja liigutati jĂ€rgmisele aastale. Green Day on minu absoluutne lemmikbĂ€nd lĂ€bi aegade ja nende kontserdid on olnud minu maailma parimad ja kas ma oleksin selle nĂŒĂŒd nĂ”us vahele jĂ€tma? Oo, EI! Seal vĂ”in ma kasvĂ”i lava ees sĂŒnnitada, pĂŒstiseistes imetada ja kui ma sel ajal vĂ€ga liikuv pole, siis vĂ”ib Andreas mind ratastooliga lĂŒkata kah. Vahet ei ole. Saagu see koroonavĂ€rk ometi juba turvaliselt otsa, palun. 🙂

***

AlakĂ”hu valu ĂŒle ma enam kurta ei saa. Raskustunne on aga alles. Nagu kĂ€iks pooliku telliskiviga ringi. Terve tellis oleks liiga raske. Kummipingviinitundest on saanud vanniparditunne – kui end hĂ€sti kiigutan ja sirutan, siis ulatun vabalt jĂ€lle ka pĂ”randani. Kontrollitud – ma kallasin avokaadode paki kogemata maha. 🙂

Õhtune Clexane sĂŒst oli vaaa-luus. Andreas veel kĂŒsis mu kĂ€est, kas ma olen ikka kindel, et tahan tĂ€na sĂŒsti saada ja mis mul ĂŒle jĂ€i, ĂŒtles, et jaaa, muidugi tahan. No ta siis oli nĂ”us mind sĂŒstima. Enne veel vaatasime mu nabapealsete venitusarmidega tĂ”tt ja imestasime, et kust ja miks need nĂŒĂŒd ikka sedasi ilmusid. Neil on olnud pool elu aega tulla ja nad tulid nĂŒĂŒd, tĂ€na öösel vĂ”i hommikul.

SĂŒstlatorge oli ok, aga esimene kokkupuude ravimiga tekitas vastiku kibeda valu. Pekikramp! Urahtasin ma lĂ€bi hammaste hingates ja hoolega lĂ”dvestuda pĂŒĂŒdes. Tore on see, et see valu ja krambitunne möödusid mĂ”ne minutiga. Me elame tĂ€iesti esmaspĂ€eva ootuses.

TÀnane pÀevapildiseeria tuleb Andreasest, kes arvas, et kÔige naljakam asi on lugeda eestikeelseid reklaamlehti. TÔsi. Ja mitte ainult lugeda vaid ka kuulata. Seda nalja vÔiks isegi filmida.

“MĂ”tle, nad mĂŒĂŒvad siin: PÕÕDEER!” veerib ta hoolega jĂ”ulutulede ja -dekoratsioonide lehekĂŒljelt.

***
Paraku pean tÀnase Ôhtu lÔpetama teisti.

TÀna Ôhtupoolikul jÀid mu tegemised pooleli ja mÔtted liikusid mÀlestusi otsima nagu surmateadete puhul vist ikka.

Ma olin 17 ja Kaileen oli 19, kui me esimene korda 1990ndate esimeses pooles ĂŒhel hilissuve Ă”htul Hiiul kohtusime. Terve pĂ€ev oli sadanud vihma ja siis tuli pĂ€ike vĂ€lja. MĂ€letan suurt ja sooja tunnet. Imetlust. Ma olin harjunud olema pĂ€ike ja siis kohtusin ma teise pĂ€ikesega. Mul polnud varasemast sellist kogemust, See oli ootamatu.

Elu lĂ€ks oma rada edasi ja kui Sa teleekraanile ilmusid, siis oli korraga tunne, et nĂ€ed, keegi oma on seal teisel pool helendavat ekraani. Seesama mĂ”nus tunne oli mul ekraanil Arnit nĂ€ha. Tema meid ju omal ajal tutvustas. Mis seal salata, Kapitali-saadet vaatasin ma vaid selleks, et Sind vahel nĂ€ha. 🙂

Viimati kohtusime me ĂŒle aastate eelmise aasta 27. novembril. Istusime vĂ€givallakonverentsi lĂ”unapausil koos mu vanas koolimajas, mu endises töökohas ja ma ĂŒtlesin vĂ€lja, miks mul on seal raske olla. RÀÀkisime, mida me tĂ€nasel pĂ€eval teeme, rÀÀkisime enneaegsest sĂŒnnist ja mu hetke Ă”ppimistest ja plaanidest. Vanemate nĂ”ustamine ja mĂ€nguteraapia kĂ”netasid Sind vĂ€ga, uurisid, kuidas inimesi mu juurde saata saad.

Ma olen pea terve selle aasta kandnud sĂŒdames Sinu julgustust, et ma ei kurvastaks selle ĂŒle, mis on lĂ€inud, kĂ€ttesaamatu ja haiget teeb, vaid kasutaksin julgelt seda, mida kĂ”ike mu teadmiste ja oskustega peale saab hakata. KĂ”hklemata. Sa haarasid innukalt mu hĂ€rjal sarvist ja uskusid minusse sel hetkel rohkem kui ma ise endasse. Sa olid ikka ja jĂ€lle pĂ€ike. Tol viimasel kohtumisel kiluvĂ”ileiba sĂŒĂŒes sĂ”in endasse korraga ka ootamatult suurema usu. Sa panid mu tukkuvad mĂ”tted vibreerima, andsid tĂ”uke. Sa tead ju ise ka, et olid ja oled mulle eeskujuks.

Sinu sĂ€ra ja kergus, see siiras usk ja julgus olla nii loomulikult vaba, krĂ”be julgus mĂ”telda, ĂŒtelda, arvata… Armas Kaileen, Sa oled mu sĂŒdames suure sooja sĂ€rava pĂ€ikesena! Alati.

IVF pĂ€evik – 19. pĂ€ev

LĂ”unapaiku mĂ”tlesin, et nĂ€e, hotdogikostĂŒĂŒmi-tunne on muutunud kummipingviini-tundeks. Ehk et tekkinud on teatav liikuvus ja keha toimub kĂ”igest toiminust vist ikka pisitasa. Valu nagu vĂ€ga ei ole, aga istuda ja iseĂ€ranis istumast tĂ”sta on ebamugav. TĂ€na sain ma enamuse pĂ€evast paratamatult istuda. See eest olen ma hirmus tubli olnud ja Ă€ra teinud terve hunniku asju, mis on oma jĂ€rge kaua mu nimekirjades oodanud, mĂ”ned neist suisa kuid.

Ma ei olnud vĂ€ga sĂŒvenenud IVF-ga seotud hormoonravi kĂ”rvalmĂ”judesse, aga selgus, et kaalutĂ”us vĂ”ib olla ĂŒks neist, mida peljatakse. Kuna Andreas siin hoolega oma kaalunumbreid jĂ€lgib, siis olen seltskonna mĂ”ttes talle kaasteeliseks. Kahe nĂ€dala jooksul on mu kaal kahe kilo jagu vĂ€henenud. teinud pole me muud, kui et peale kella 8 Ă”htul ei söö me enam midagi. Kui on midagi vaja, joome vett. Muidu oli ikka nii, et vahtisime sĂŒdaööni filme ja nii mĂ”nus oli kogu aeg midagi pĂ”ske pista.

Õhtul oli meil vaja poodi minna. Kuna ma endiselt eelistan olla pĂŒsti vĂ”i pikali ja kĂ”iksugu kummardamist vĂ€ltida, siis paterdasin poodi nii nagu ma siin end soojana olin hoidnud. Roosadele villasokkidele lĂŒkkasin otsa vanad roosad kroksilaadsed ja muigasin, et koroonaajastul on olnud omad eelised ja poeskĂ€ik pole enam ammu kĂŒlla ega peole minek. See on pigem nĂŒĂŒd ikka selline esmatarbe mugavustsooni tegevus. Poes oli liiga palju rahvast ja ĂŒks tore vanem tĂ€di mÔÔtis mind lihaleti vahel pealaest jalatallani ĂŒsna kohmetult. Ju ta pole veel muutunud maailmaga harjunud 🙂

Kui ma Ă”htuse sĂŒsti jaoks end valmis seadsin, siis oli kohati valus ka astuda. Andreas mĂ€rkas mu grimassi ja kĂŒsis, miks ma valuvaigistit ei vĂ”ta. Vabandasin, et no mul ju kogu aeg ei valuta, ainult istuma sĂ€ttides, tĂ”ustes ja vahel natuke ka liikudes.

“Mulle annaksid sa sellise jutu peale kĂŒll rohu pihku!” surus Andreas kĂ€ed puusa. VĂ”i vĂ€hemalt tundus mulle nii ta hÀÀletooni kuulates.

“No vist annaksin jah, aga… Ă€kki ma siis ikkagi ei mĂ€rka, kui asi on hull ja tegelikult peaks haiglasse minema end nĂ€itama? Ma kĂŒll ei usu seda, aga samas see valu pole nii hull ka.”

“Kas sa Ă”ena patsiendile soovitaksid sellises olukorras valuvaigistit?” targutas Andreas hoolitsevalt edasi.

“Noh… vist kĂŒll.”

“No vot!” oli ta vĂ”idurÔÔmus ja tegi mulle sutsti sĂŒsti sinikatega kĂ”hupoolele Ă€ra.

Torge oli valus ja ravim kipitas korralikult, aga mÔte valuvaigisti peatselt saabuvast mÔjust lohutas.

Andreasel oli juba kuu aega tagasi plaan, et kui punktsioon on tehtud ja tema eriti eeskujulikke eluviise eeldav eluliselt oluline panus protsessi on antud, siis on ta vÀlja teeninud sauna, viski ja sigari. Saunateema lahendas ta kohe samal Ôhtul Àra. Viski ja sigari jaoks praadis end veel veidike.

Kui ma oma sĂŒsti kĂ€tte sain ja kirjutama hakkasin, saabus tema, et tal on nĂŒĂŒd kĂ€hku kohe ĂŒht pilti vaja, sest ta peab oma preemiast maailmale ka ikka kuulutama. Ta oli kombo mulle köögilauale soojas valguses juba valmis ka seadnud. Tegin pildi.

Tulin tagasi siia ja tema lĂ€ks sĂ€ttis end maja ees terrassil mĂ”nusalt istuma ja niisket pimedat ööÔhku nautima. Vana vĂ€ike ĂŒmmargune laud, millega koos ma pubekana ĂŒhes toas elasin ja mida ma nii vĂ€ga vihkasin, sest ma tahtsin musta lage ja reformpĂ”hjaga raudvoodit ainult enda tuppa, on nĂŒĂŒd Andrease eriline lemmik – tema sigarisuitsetamise laud. Ikka igale ĂŒhele midagi!

Homseni! LĂ€hen nĂŒĂŒd Andreasele jĂ€lle kĂŒlla!

IVF pĂ€evik – 18. pĂ€ev

Öösel ei leidnud ma Ă”iget kĂŒlge. Luud-kondid valutasid ja kĂ”ht tuletas end meelde vaid siis, kui ma pĂŒĂŒdsin uut mugavat asendit leida, et und jĂ€tkata. Mul oli kohe hea meel, et pidin tĂ€na varakult Ă€rkama, et oma superviisoripraktikat jĂ€lle teha. Õpingute lĂ”pp kĂŒll juba paistab, aga vaid harjutamine teeb meistriks.

Eks ma pisut pelgasin, kas mu keha ikka suudab see poolteist tundi ekraani ees nihelemata istuda ja kas ma ikka suudan tÀielikult keskenduda. Hea oli mu meel, kui kÔik kenasti sujus.

Hommikuse progesteroonidoosiga sain ma kenasti hakkama. Progesteroon on arvatavalt olnud see vĂ”tmetegelane, mille vĂ€hesuse tĂ”ttu on mu kaks rasedust peetunud ja kaks lapse sĂŒnniga lĂ”ppenud rasedust olnud pikalt ohus. Arstid on sellest teadlikud, aga ma saan aru, et selline lĂ€henemine on IVF puhul vist igaks juhuks kĂ”igil. Seega mulle sobib, kui vĂ€hegi on vĂ”imalik riske maandada kuidagi ja teha omalt poolt midagi, mis vĂ”iks Ă”nnestumisele kaasa aidata.

Kui ma eile Ă”htul progesterooni infolehte lugesin ja kĂ”rvalnĂ€hte tĂ”lkisin, naeris Andreas, et kas on ĂŒldse midagi, mida see ravim ei vĂ”i pĂ”hjustada. Esinemissagedusi jĂ€lgides tundub kĂŒll, et vĂ€hesed pÀÀsevad ja tĂ”epoolest vĂ”ib vist kĂ”ikvĂ”imalikud muutused ja kaebused selle ravimi tarvitamise ajal julgelt selle sĂŒĂŒks panna. On nagu on. Hetkel on mul tugev usk, et see on mulle toeks.

KĂ”ht ei valuta, aga istuda ja astuda ning eriti kummarduda on veidi keeruline. Ma oleksin nagu hotdogi kostĂŒĂŒmis – ĂŒks sirge vahtkummistpulk. Sedasi on tĂ€itsa mugav olla, aga vaat kummardu sedasi! Kohe tunned, et varbad asuvad kusagil teises maailmas. PĂ€evapeale on see tunne muidugi vĂ€iksemaks jÀÀnud, aga istuda ei ole endiselt kuigi mugav. SeepĂ€rast otsustasin, et sukeldun lĂ”putöösse homsest ja tĂ€na jĂ€lgin rahulikult veebi vahendusel SAVE isadepĂ€eva konverentsi.

Algus oli sujuv, siis hakkasid jĂ€rjest kĂ”igil konverentsi ĂŒlekandjatel vist ĂŒhendused jamama. Delfi kadus ĂŒldse kuhugi Ă€ra, Postimees vahepeal oli, siis polnud, SAVE enda lehel oli justnagu alguse salvestus selle hetkeni kui kadus ka Delfi ja seda olin ma juba nĂ€inud. VĂ”imalik, et probleem oli kuidagi minupoolne. Igal juhul jĂ€ndasin omajagu aega sooviga ikka kĂ”igest osa saada, mingiks ajaks Postimehega taas Ă”nnestus, aga siis tuli lĂ”unapaus peale ja siis jooksis ĂŒlekanne jĂ€lle kinni. Loobusin. Ju saab seda kĂ”ike hiljem vaadata, sest tore oleks ju ikkagi kuulda-nĂ€ha, mida rÀÀgiti.

ÜlejÀÀnud pĂ€eva olen korduvalt mĂ”telnud aga just esimene esineja, rahvastikuministri, ettekande peale. Algus pani mind kulmu kergitama. Kuulasin koos oma 15aastesega ja paar korda ikka kobisesin vahele ka. 15aastane ainult naeris, et ahh, las ta rÀÀgib. Edasi lĂ€ks teema rohkem abielu peale. Suures osas olen ma ministriga nĂ”us kĂ”iges selles, mis on abielu ja milleks see hea ja tore ja vajalik on.

Pole saladus, et ma usun, et minu jaoks on abielu ĂŒks eluliselt ilus ja oluline koosolemise vorm. Ma ei oleks nĂ”us ilma abielusolemiseta koos elama. Ministri kĂ”nest jĂ€i kriipima minu jaoks aga hoopis see, kui ta veendunult kinnitas, et tema on valinud ametliku registreeritud abielu, sest see on turvalisuse kĂŒsimus. Mulle hakkas kĂ”rva sĂ”na VALINUD. Mu mĂ”te lĂ€ks oma radadele ja viimase aja aktuaalsetele teemadele. Sest kuigi ma jagan ministri seisukohti abielu olulisusest, siis vĂ”ib-olla valiksid samadel alustel, pĂ”hinedes kĂ”igel sellel olulisel, mida ta vĂ€lja tĂ”i, miks abielu on hea ja vajalik, ka need abiellumise, kellel ei ole hetkel vĂ”imalus oma kooselu ametlikult abieluks vormistada. Et miks siis nt samasoolistel paaridel ei ole sedasama Ă”igust ja VALIKUvĂ”imalust iseenda, oma pere ja laste ellu tuua sedasama turvalisust samadel alustel? Nad on olemas, nad jÀÀvad olemas olema ja sedasi elatakse elud, sedasi saavad lapsed suureks – ilma vĂ”imaluseta isegi valida, ilma turvalisuseta, mida vanemate abielu nende ellu vĂ”iks lisada! See teema ilmselgelt kĂ€ivitab mind, kuigi see ei peaks nagu kuidagi minusse puutuma ja ei puutunud ka tĂ€nasesse ministri ettekandesse, aga ikkagi see VALIKUVABADUS!

Kas ei kĂ”la see valikuvabaduse puudumine absurdselt, et abiellumise vĂ”imalus kĂ”igile tĂ€isealistele ei laiene ja kĂ”ik see nii oluline, mida vĂ€lja toodi, on vaid limiteeritud seltskonnale kĂ€ttesaadav? Keegi kusagil teab paremini ja vĂ”tab vastutuse, et osade tĂ€isealiste omavahelised Ă”nnelikuks tegevad valikud on paremad ja Ă”igemad? Me ei rÀÀgi ju inimese Ă”igusest abielluda hobusega, vaid inimeste Ă”igustest, inimĂ”igustest, abielludes teise tĂ€isealisega, keda armastatakse ja kellega soovitakse abielluda. Vot selle Ă”iguse, valikuvabaduse puudumine, teeb mind kurvaks, sest kahe tĂ€isealise omavaheline sĂŒdamevalik ei saa olla teiste kritiseerida ja otsustada, kohati ka mĂ”nitada ja pĂ”lastada. Kes meist tahab, et tema valikuid vĂ€hemvÀÀrtustataks ja saati siis veel peetaks ebaeetilseks ja jĂ€lestusvÀÀrseks kellegi kolmanda poolt, kes ĂŒldse asjasse ei puutu, aga arvab, et tal on Ă”igus moraalist ja eetikast ja normidest rÀÀkida? Et ĂŒhed on Ă”iged ja teised on valed? Miks ei vĂ”i olla inimesed Ă”nnelikud oma valikuvabaduse ĂŒle ja jĂ€tta ka kĂ”igile teistele nende valikute tegemise vabadus?

Mu pahameel ja mĂ”istmatus antud teema ĂŒmber on kasvanud kaua. Olen end tagasi hoidnud, sest tean, et osad teist ei jaga seda maailmapilti ja mul puudub igasugune soov kakelda. Minu jaoks oli tĂ€na oluline need mĂ”tted vĂ€lja ĂŒtelda ja see ei ole kuidagi seotud ministri tĂ€nase ettekandega ega kuidagi tema pihta suunatud, vaid pÀÀstikuks sai minu jaoks usk abielu olulisusesse ja sinna juurde vastukaaluks kuuldud sĂ”napaar “vĂ”imalus valida”, mida kĂ”igil vĂ”rdsetel alustel ei ole.

AitĂ€h, kui siia vahele tikkunud teema nĂŒĂŒd kaasa vĂ”i ĂŒle elasite 🙂

***

Õhtupoolikul palus Andreas, et ma ta vererĂ”hku mÔÔdaks. Rahulikult laua taga istudes tundis ta korraks rinnaku keskel veidrat tugevat valu. Nagu sees oleks kĂ”ik kokku kiskunud. Ja nagu sĂŒda lööks imelikult. RĂ”hk oli tema jaoks tavapĂ€rane. Pulss oli tiba kĂ”rge ja kuulamise ajal muutus tagasi regulaarseks. Halb tunne lĂ€ks ĂŒle.

Leppisime kokku, et kui sama tunne uuesti tuleb vĂ”i ta tunneb end muul viisil mittetavaliselt, siis otsime vastavalt olukorrale vĂ”imaluse abi. Saab EKG teha jne. Eks ta sees on ju ka pinge ja vĂ”ib-olla ka vĂ€ike pingelangus ja pole enam teab mis noor ja ĂŒlekaal ja eilne saun ĂŒle pika aja. Ehk et mĂ”istlik on pigem sellele tĂ€helepanu pöörata kui oodata, et asi möödub. Hetkel on tal ok olla.

***

Ma tegelikult mÔÔtsin tunnike varem enda rĂ”hku ka, sest pea on kuidagi laokil. Arvasin, et Ă€kki on rĂ”hk ikka kĂ”rge vĂ”i tĂ”sunud, aga ei, oli teine langenud. Ma ju tean ise ka, et ma tĂ”usmist ei mĂ€rka, ikka langemist, aga iga korda arvan, et ensetunne on seotud pigem vererĂ”hu tĂ”usmisega. Ehk see rĂ”hk nĂŒĂŒd loksub omale kohale tagasi ja ebamugavuse hajumisele aitas kaasa juba teadmine, et olukord normaliseerub. VĂ”ib-olla peaks ikka mĂ”ne normaalse rĂ”humÔÔtmise masina hankima. Ma mÔÔdan siiani ise pumbates ja kuulates, sest see on alati tĂ€psem mulle tundunud. Eks paistab.

MĂ”te eksib ikka haiglalaborisse. Et kuidas me 14 muna seal lĂ€heb? Paljud neist alles on? Paljud poolduma hakkasid? Mida nad mĂ”tlevad? Millised on nende plaanid? Nii vĂ€ga tahaks kursis olla nii heade kui mitte heade uudistega. See ootamine on paratamatu, aga kuklas on ikka kogu aeg tunne, et Ă€kki tuleb kĂ”ne, et pole vaja esmaspĂ€eval tulla. Ega selle hirmuta vist ei saa kuni esmaspĂ€evani ja sealt edasi on juba jĂ€rgmised hirmud. Vabadus end vabaks lasta tuleb minu jaoks siis, kui terve laps sĂŒles on. Siis on kĂ”ik juba rohkem meie kĂ€tes ja vastutada.

Andreas arvas, et kui ikka vĂ€hemalt ĂŒks tegelanegi vastu peab ja siirdamine Ă”nnestub ja ta pesastub ja rasedus saab kinnitust ja areneb kenasti, siis hakkame aga jĂ€rgmist suve ootama. Ma lĂ”ikusin ta suure tĂ€htajaplaani ruttu pisemateks eesmĂ€rkideks. Algusest kuni raseduse kinnitamiseni on sammud selged. Sealt edasi tulevad aga ka tĂ€iesti normraseduse puhul OSCAR testi tulemuse ja kenasti esimese trimestri lĂ”puni jĂ”udmise eesmĂ€rk, siis looteanatoomia ja tegelikult ei pÀÀse ma arvatavasti ka looteveeanalĂŒĂŒsist, brrr, see tĂ€hendab taas resonatiivsĂŒsti ka ja kuigi see pole ise eesmĂ€rk, siis eesmĂ€rk on see turvalisel ĂŒle elada! Ja siis on jĂ€rgmine eesmĂ€rk jĂ”uda sinna 24. nĂ€dala kanti, et kui minu kere vastu ei pea ja pisike nĂ”uab sĂŒndimist, et tal oleks suuremad vĂ”imalused ellujÀÀmiseks. Ma juba arvutasin vĂ€lja ka, et kui ma nĂŒĂŒd rasedaks jÀÀn, siis meie sĂŒnnipĂ€evade paiku sĂŒndides oleks see pisike suht samas vanuses kui Vanc oli sĂŒndides ja selle olen ma edukalt korra juba lĂ€bi teinud. Et kui niiiii kauagi vastu peaks, siis on vĂ€ljavaated juba pĂ€ris head ju. Ja sealt edasi on eesmĂ€rkide omamine juba lisavÀÀrtusega.

***

Õhtune Clexane sĂŒst lĂ€ks kenasti. Naljakas, et vaid kahepĂ€evane paus tundus nii pikana. Torge valus ei olnud. Ravim kipitab pisut, aga ju möödub seegi pea. NĂŒĂŒd veel Ă”htuse progesterooni protseduurid ja ongi ĂŒks pĂ€ev jĂ€lle lĂ€hemale esmaspĂ€evale!

TĂ€nane möödus kuidagi nii, et mitte ĂŒhtegi uut pilti ei tulnud mu telefoni sisse. KĂŒll aga on mul seal mĂ”ne pĂ€eva tagused Andrease kineetilise liivaga mĂ€ngimise tulemused. Ta oli tööst vĂ€ga pinges ja ma lĂŒkkasin talle liivakasti sĂŒlle. Pea tunni jĂ€ndas ta sellega ja siis nii muuseas munes mulle mune ka. Nali naljakas, aga tĂ€pselt 14! Mine tea, palju neid hetkel alles on, aga sel hetkel oli me endi teadmata tĂ€pselt 14 🙂

IVF pĂ€evik – 17. pĂ€ev – PUNKTSIOON!

Munasarjade punktsioon on tehtud!

JĂ”udsime hommikul kenasti enne ummikuid haigla juurde ja uksel ootav kraadiklaasiga tĂ€di imestas, et ooo, meil on vajalik koroona-paber juba eelnevalt tĂ€idetud. Muidugi on, sest ĂŒkskord ĂŒks kraadija soovitas, et vĂ”tke aga patakas koju kaasa, siis ei pea kohapeal kitsas ruumis seal tunglema. Mulle see mĂ”te meeldis vĂ€ga. JĂ€lle oli meil tĂ€pselt sama kehatemperatuur. Ma olen juba harjunud naljaga vastama, et me ju tuleme samast keskkonnast – soojast autost 😃 KĂ€ed puhtaks, maskid ette ja suure maja peale orienteeruma. Nende kĂ€ikude peale oskab juba Andreas ka majas liikuda. 

Kell 7:50 olime platsis. Astusime uksest sisse koos administraatoriga ja kuniks ta end tööks valmis sĂ€ttis ja meie kaardi vĂ€lja otsis, ootasime viksilt pehmetel toolidel. Siis pisteti Andreasele tops pihku ja saadeti koridori lĂ”ppu. Mind juhatati palatisse 305, paremale, aknapoolsele kohale. Mulle meeldivad aknapoolsed kohad. Ja kuigi need on kaetud nii, et vĂ€lja ei nĂ€e, siis ikka oli mul hea meel selle ĂŒle. Valgus on nii oluline mu jaoks.

Mulle nĂ€idati kĂ€tte voodil ootavad sinine mĂŒtsike, kilesussid, öösĂ€rk ja punasest fliisist hommikumantel ning paluti oodata Ă”de, kes tuleb minuga rÀÀkima. KĂŒsisin, kui kiire on, et kas ma Ă€kki jĂ”uan veel Andreasele seltsiks ka minna, et ta end seal liiga ĂŒksi ei tunneks. Muidugi mul lubati minna. 

08:05 seisime me mu palati uksel ja kallistasime kaks minutit. Maskiga musi vÀga ei tee. Natuke oli hirmus olla ka. Poleks koroonaajastu, saaks ta mind osakonda ootama jÀÀda. Kui oluline on sellisel hetkel koosolemine. Ta vÔinuks koju sÔita ja oodata mu kutset seal. Samas uskus ta ise, et esiteks pole tark sellise Àrevusega liikluses olla ja edasi-tagasi sÔitmisel mÔne tunni jooksul pole mingit mÔtet. Ta otsustas, et ootab mind parem siis maja ees autos. Tegin veel oma palatiukse sildist pildi Andrease telefoniga, et olulised detailid meelest ei lÀheks.

Andreas lĂ€ks autosse ja mina pugesin oma naljaka öösĂ€rgi sisse. Muigasin veel, et ei tea, kas mahun, aga mahtusin vabalt. Plaanisin veel Andreasele pildi saata tĂ€isvormist, aga juba oligi Ă”de kohal ja kutsus mu kaasa. Kell vĂ”is olla heal juhul 08:10. Ma arvasin, et ju ta paigaldab kanĂŒĂŒli vĂ”i midagi, et kuna ma sĂŒsti sain ĂŒleeelmise pĂ€eva Ă”htul kell 20:45, siis natuke on nagu veel aega. Aga ei midagi. Üks ruum edasi ootas mind sagimist tĂ€is ruum. 

Mul paluti pikali heita. Kuniks teised veel siblisid saabus mu pea kohale kukla poolt anestesioloogi suur kuju ja teatas muiates mu narkoosilehte nĂ€puvahel hoides:

“Te olete siia mulle igasuguseid asju kokku kirjutanud.”

“Jaa, ma pĂŒĂŒdsin pĂŒĂŒdlik olla,” muigasin ma vastu.

“Te olete ikka vĂ€ga haige inimene selle pĂ”hjal.”

“Jaa, mis teha!” itsitasin ma vastu. Sest kuigi ma olin enamus vastustele saanud panna vastuseks EI, probleemi pole, siis tĂ€iendasin hoolikalt vĂ”imalikke lĂŒnki, et keegi ei saaks ĂŒtelda, et ma eelnevalt ei teavitanud. 

“Nii, aga lapsi tahate?”

“Tahaks kĂŒll, kui antakse,” kiskus juba naeru peale.

KokkuvĂ”ttes luges see, et ma olen kahel korral varasemalt narkoosis olnud ja kere tuli sellega kenasti toime. Ulatasin kĂ€e, sain roosa kanĂŒĂŒli ja tĂ€nasin mĂ”ttes Ă”nne, et nad ei pidanud vajalikuks mulle rohelist panna. Roosa meeldib mulle rohkem. Esimest korda elus ei olnud mul valus, kui narkoosiravim veeni voolas. MĂ€letan nii selgelt seda tulejutti eelmisest kahest korrast. Tunne lĂ€ks hetkega naljakaks ja mĂ€letan veel, et mainisin valujutti oodates, et Ă€kki on mĂ”nsam, kui mask mind enne rÔÔmsaks teeb. No tĂ€itsa udujutt tuli juba mu suust. JĂ€rgmine hetk tundsin, et anestesioloog sĂ€tib mu maski, tegin silma lahti ja pakkusin abi, et vĂ”in ise selle eest vĂ”tta. Selgus, et ta tahtis seda juba tagasi panna. Uskumatu.

Udjasin end laualt voodile ja sÔitsin palatisse. Uni oli kadunud. uurisin Ôelt, et kaua ma magasin. 10-15 minutit. Nii ruttu? Kas kÔik ikka Ônnestus vÔi tuli miskit ette ja jÀi pooleli? KÔik olevat kenasti lÀinud. Seda oli hea teada.

PĂŒĂŒdsin end vaikselt liigutada. Valus ei olnud. KĂ”ht oli mĂ”nusalt pehme. Telefon oli kusagil selja taga alumises kapisahtlis, aga sain selle vĂ€ikese ĂŒritamisega kĂ€tte. Kell oli 08:35. Ma olin arvanud, et sellel ajal ma alles hakkan ennast protseduuridele sĂ€ttima. Tegin endast pildi ja kirjutasin Andreasele, et saad sa aru, mul kĂ”ik juba tehtud ja nĂŒĂŒd pean oma kohustuslikud kaks tundi siin lihtsalt tĂ€is tiksuma.

Seepeale lĂ€ks Andreas rahulikuma sĂŒdamega Statoili (no ok, Sööklkeisse) kohvi jooma ja ma mĂ”tlesin, et magan siis natuke Ôiglase und, aga oli mul siis und? Kerge eufooria oli hoopis. PĂ€ike tuli vĂ€lja ja nĂ€gin, et oranĆŸ eralduskardin on tegelikult kokku kootud kollasest ja punasest. PĂ€ikese kĂ€es oli see nii ilus kollane, teises suunas vaadates oranĆŸ. Need mĂ”lemad on minu jaoks rÔÔmuvĂ€rvid ja teadmata tulemust ja kĂ”ike, mis edasi saab, tundsin lihtsalt, et selles hetkes oli hea olla. 

KĂ”ik, mis minuga sel hommikul toimus, tundus kuidagi nii pehme ja Ă”rn. Ega mul pole vist kunagi olnud vĂ”imalust olla nii toredal pĂ”hjusel haiglas ja selle ĂŒle rÔÔmustada. Tannu sĂŒnd samas haiglas oli nii lĂ€bipĂ”imunud sĂŒnnitusaegsest vĂ€givallast ja Vancu sĂŒnd oli ĂŒldse omaette udune kaos. Muud korrad on lihtsalt vĂ€ga kurvad olnud ja nĂŒĂŒd siis sedasi tĂ€itsa teistmoodi! Tundus, et isegi nĂ”ukaaegne valgeks vÔÔbatud radiaator naeratas mulle akna alt vastu.  

Teised lĂ€ksid ja tulid. Siis kuulsin kardina tagant tuttavat anestesioloogi hÀÀlt. Ta piilus mind ĂŒhelt poolt ja anesteesiĂ”de piilus teiselt poolt. Lehvitasin tervituseks. Arst kommenteeris:

“Noh, ta oli juba kohe Ă€rkvel.” Muidugi olin, sest mitte midagi ei tohi kaotsi lasta.

Uksel Raporteeris ta kellelegi meie seisundit: 

“KĂ”ik hingavad!” ja ma turtsatasin valjult naerma, sest see oli liiga naljakas. MĂ”tlesin, et nĂ€ed, mitte ainult ei hinga vaid naeravad ka. 

Natuke aega oli vaikus. Õde kĂ€is vaikselt ja sĂ€ttis kardinaid me vahel nagu kohendaks tekki. Ma kirjutasin telefonis ja mĂ”tlesin, et huvitav, kas mugavam on kanĂŒĂŒlikĂ€e peal lamada vĂ”i vastupidi. Katsetasin nii ja naa ja meenus, kuidas ma kord mammaga pĂ€evaravis opil kaasas kĂ€isin ja kĂ”ik oma kanĂŒĂŒlidega kĂ€si nagu pakke sirgelt hoidsid, et nĂ”el paigast ei liiguks. MĂ”tlesin, et kui kergendav vĂ”ib olla ikka teadmine ja mĂ”istmine ja kui kramplik oleksin ma siis, kui arvaksin ka, et mu kĂ€e sees on selle roosa nupu all jĂ€ik nĂ”el, mitte pehme painduv plasttoru ja nĂ”el kadus kohe peale torget. 

Siis toodi topsiga vett ja lubati vĂ”tta lonks. Kui iiveldama ei aja, siis 10 minuti pĂ€rast vĂ”ib ĂŒlejÀÀnud topsitĂ€ie Ă€ra juua. Muigasin omaette, kui Ă”de sedasama juttu vene keeles teisel pool kardinat rÀÀkis. Sellisest venekeelsest jutust saan ma vaevata aru, see on selline haiglajutt. Ma isegi oskaksin seda pĂ€ri sise rÀÀkida oma olematu vene keele oskuse juures. 

Veetopsiga tegin nii nagu kÀstud ja siis tundsin, et mul on kohutavalt igav. Ajasin end istuli. Tunne oli ok. See öösÀrk on ikka nii naljakas. Sellest oli mul pilti vaja!

Ajasin end pĂŒsti. Ikka oli tunne ok. Tegin paar sammu. KĂ”ik ok, aga vaat kĂ”ht oli tĂŒhi. Unistasin RÀÀgupesa friikatest. Naljakas, kes millest unistab, eksole, aga ma teadsin, et ma vajan tĂ€na just neid – friikad, hapukoore-majoneesikastme ja riivitud kapsaga. Et kui ma ĂŒkskord haiglast pÀÀsen, siis just neid on mul vaja. Kirjutasin sellest Andreasele ka ja ta oli mu ĂŒllatuseks tĂ€iesti pĂ€ri, ei mingeid alternatiive. đŸ˜ƒ

Kell 09:30 otsustasin, et aitab, ma rohkem ei jaksa patsient olla. Vahetasin riided Ă€ra ja leidsin kotis oma pisikese ĂŒkssarviku, mille Andreas mulle eelmisel talvel printis, et kui ma teda vĂ€ga igatsen vĂ”i on keeruline hetk, aga teda ei ole lĂ€hedal, et siis on mul see ĂŒkssarvik, keda peos hoida ja ta toob mulle rahu ja rÔÔmu. SĂ€ttisin ĂŒkssarviku oma sinise mĂŒtsikese sisse ja see oli ta ĂŒmber nagu pehme pesa. Ja teise nurga alt oli see nagu tutuseelik. Naljakas hakkas. Ju see on ikka narkoosi mĂ”ju, et kĂ”ik nii nunnu tundub. Tegin ĂŒkssarvikust hunniku pilte ja alles hiljem avastasin, et noh, teravad need kĂŒll ei saanud, aga kokkuvĂ”ttes loeb vaid tunne. 

Olin kotti pistnud ka mĂ”ned paberilehed, sest ma juba tean, et haigla on koht, kus ma joonistan ja kirjutan. Õde tuli mind piiluma:

“Oii, te olete juba riides!?”

“Jaa, mul hakkas igav.”

“No ma toon teile siis teie jogurti!”

Ma ei söö jogurtit. Ja kui söön need kaks erandlikku korda aastas, siis maitsestamata jogurtit. See mulle tÀitsa maitseb, aga kuna ma iial ei tea, millal mul isu on, siis ma teda valmis ei osta ja kui teda kapis ei ole, siis ma teda ka ei söö. Magusat jogurtit sÔin ma viimati Andrease vanemate juures 2016. aasta suvel puhkusel olles puhtalt viisakusest. Noh, selle haiglajogurti vohmisin ka kÀhku sisse, sest mu mÔte oli ainiti mu friikate juures. Jogurt oli tÀitsa hea. Aga mitte nii hea, et ma seda endale ise valiksin. 

Joonistasin mĂ”ned kavandid. Sellised pĂ€evakajalised. Lapsesaamise romantikast on asi kaugel, samas on see nii teistsugune, nĂŒansse vĂ”rreldes vĂ”iks ju isegi ĂŒtelda, et ristivastupidine kogemus, millel on omad vĂ”lud ja vĂ”imalus selles aegluubis detailideni osaleda. Ja pildile on seda kĂ”ike nii palju lihtsam panna. Kui mĂ”tte pabreile sain, tegin pildi ja saatsin edasi.

Siis tuli Ă”de mind taas piiluma. NĂ€gi tĂŒhja topsi ja ĂŒtles, et vĂ”tab mu kanĂŒĂŒli nĂŒĂŒd Ă€ra. Hetk hiljem oli ta tagasi ja jĂ”udsin Ă”igel hetkel talle ĂŒtelda, et ma soovin seda roosanupulist kanĂŒĂŒli endale. Ta imestas, et milleks kĂŒll. No et mis ma sellega teen. Vastasin, et vajan seda mĂ€lestuseks. Ma olen aru saanud, kui oluline on minu jaoks reaalne kontaktis olemine toimuvaga ja kui kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti, siis pole midagi, aga kui kĂ”ik ei lĂ€he hĂ€sti, siis on need asjad miski, mida vajan nii vĂ€ga leinatöös. Ma olen selles osas Ă”ppinud end hoidma ja tean, et parem on valmis olla kui takkajĂ€rgi seda kahetseda. Nii ma siis saingi endale plaastripakis roosa kanĂŒĂŒli haiglast kaasa. 

Õde lubas minna vaatama, kas arst saab mu juba vastu vĂ”tta. Panin oma asjad kokku ja ootasin voodiserval nagu Lastehaigla bussipeatuses linnasuunal nr 17 bussi. MiskipĂ€rast oli mul just selle peatuse tunne.

Vaid mĂ”ni minut hiljem oli Ă”de kohal ja vĂ”ttiski mu kaasa. 

Arst selgitas, et nad said tubli tulemuse 7 + 7 munarakku ja et kui nĂŒĂŒd kĂ”ik kenasti kasvab ja areneb, siis esmaspĂ€eval tuleb siirdamine. Ta tegi mulle vajalikud edasist protsessi toetavad retseptid progesteroonikuulide (mis on rohkem ikka kĂŒĂŒnalde kui kuulide moodi) jaoks ja alates homsest Ă”htust pean taas Clexanet edasi sĂŒstima. TĂ€na ei ĂŒhtegi sĂŒsti!

Uurisin veel, et mis on see, mille peale peaksin kohe haiglasse tagasi pöörduma – tugev kĂ”huvalu ja raskus hingamisel. Ta lisas kohe juurde, et ei usu, et see mind tabada vĂ”iks. Kuna ma tundsin, et ebamugavus kĂ”hus hiilib jĂ€rjest enam ligi, kĂŒsisin, kas on ok, kui ma Ă”htul paratsetamooli vĂ”tan. Ta kinnitas, et jah, valu ja krambitunne on ok, sest ta torkis mind ikkagi piiiika nĂ”elaga ja paratsetamool on ok, ibuprofeen mitte. Arusaadav, seda ma tean. 

KĂŒsisin veel, et juhul, kui nĂŒĂŒd ĂŒkski neist munarakkudest edasi ei arene vĂ”i loobub enne esmaspĂ€eva lĂ”unat, et kas nad siis annavad mulle teada. Jah, siis nad helistavad mulle esmaspĂ€eva hommikul. Aga samas kui mitu tegelast end nii kaugele vĂ€lja vĂ”itleb, siis siirdatakse ĂŒks ja teised lĂ€hevad kĂŒlma. 

Administraatori juures pĂŒĂŒdsin tĂ€nase eest maksta. Ma olin kodus eelnevalt ekstra ĂŒle vaadanud, et limiidid oleksid sobivad ja arvel oleks piisav number ja tipin mina oma pin-koodi ja masin vastab, et “ĂŒletab pĂ€evalimiiti”. No ma ei tea. Variant oleks kutsuda Andreas tagasi ĂŒles. Lahendusena saan arve meilile ja lepime kokku, et maksan kodus ja kui ikka on mingi tĂ”rge, siis esmaspĂ€eval tasun kasvĂ”i sularahas. See sobib. 

Soovin kÔigile rÔÔmsalt head pÀeva ja tipin alla auto suunas. PÀike paistab taas. Kohtun maja ees Andreasega ja ta naerab:

“Ma ju ĂŒtlesin, et me saame 14mikud!”  

“TĂ”si, see number on algusest peale lĂ€bi kĂ€inud.”

“Et mis see arst ĂŒtleski, et kui saadakse 10, siis 5-6 lĂ€heb kasvama ja 1-2 jĂ”uab sinna 5-6 pĂ€eva juurde. Oli nii?”

“Umbes nii vĂ”ib olla jah.”

“Ja kui nĂŒĂŒd saadi oodatud hea 10 asemel 14, siis on ju lootust nĂ”ks rohkemgi, et meil ikka Ă”nnestub?”

“Kui keegigi neist vastu peab ja siirdamise jĂ€rel pesastub ja kenasti areneb ja raseduse kinnitust leiab ja sealt edasi ka kĂ”ik kenasti sujub, mu keha vastu peab, siis ma usun, et on tĂ€iesti vĂ”imalik, et Ă”nnestub.”

ApteegiskĂ€ik kĂ€ib kiirelt, sest mu mĂ”te on ĂŒksiti RÀÀgupesa friikate juures. Ma ei mĂ€leta, millal ma neid viimati sĂ”in, aga mu ajus on mingi link, mis raiub, et just neid on mul tĂ€na vaja. 

Riivitud kapsas on kibe. Lasen Andreasel maitsta, Tundlik, nagu ta on, tema kĂŒll ei saa aru. Ju on siis asi minus ja mingis narkoosijĂ€rgses mĂ”jus. Kaste ja friikad on head. 

Koduteel uurin Andreaselt, et kas mulle ainult tundub, et mu pea kergelt alles sumiseb, vĂ”i saab ta ka aru sellest. Ta ĂŒtleb, et mul on keel nagu natuke pehme ja mĂ”tlemine tiba aeglasem. Noh nagu oleks kergelt napsine. Sellest ma ise aru ei saa. Kuna ma pole kunagi purjus olnud, siis ega ma ei oska ka vĂ”rrelda. Lihtsalt selline kergelt zumm-zumm on olla. Samas haiglast lahkudes oli mu vererĂ”hk 165/93, Ă€kki see nĂŒĂŒd langeb ja seepĂ€rast siis selline tunne. VĂ”ta siis kinni.

LĂ”unapaiku koju jĂ”udes tunnen, et ma olen jĂ€lle nĂ€ljane. Pole vĂ”imalik! Aga kuna ebamugavustunne kĂ”hus sĂŒveneb, siis tunnen, et pean pikali viskama. Tark oleks vist magada. Kerin end köögidiivanile pĂ€ikeselaiku ja kannan sĂ”pradele FB ette, et olen elus ja kodus ja kĂ”ik sujus kenasti. 14 munarakku on igati ilus saak. 

Und ei tule. Siplen ja vĂ€hkren ja pĂŒĂŒan leida head asendit. Valu on vastik. Kummarduda on valus. MÔÔdan rĂ”hku. Veidi allapoole on lĂ€inud, aga ikka on kĂ”rge. Köögiaknast vĂ€lja vaadates avastan, et Vanc ja Happy on Ă”ue lĂ€indu linde vaatlema ja filmima. Igal ĂŒhel omad huvid.

Teel paratsetamooli suunas astun lĂ€bi kontorist. Andreas uurib murelikult mu olemise kohta. Eks valu on nĂ€ost nĂ€ha vist ka. Vastan, et valus on. Kui Ă”de on oma kodused vĂ€lja treeninud, siis ei pea ta imestama, kui tuleb nĂ”udlik kĂŒsimus:

“Mitmepalline valu on?”

“Mmmm, Ă€kki mingi 5-6,” vastan kaalumise jĂ€rel ja mĂ”tlen endamisi, et kui ma selle kĂŒsimuse oleksin endale ise esitanud, siis oleksin vastanud vist 3-4. Huvitav, millest see vahe, sest reaalselt tajusin ma valu tĂ”epoolest 5-6sena pigem. 

Arutlen endamisi, et kas vĂ”tta 500 mg vĂ”i peaks kohe 1000 vĂ”tma. Andreas hĂŒppab jĂ€lle mu mĂ”tete vahele:

“VĂ”ta tĂ€islaks ja Ă”htul enne und ka veel!”

“Ei noh… ma praegu vĂ”tan, aga Ă”htul ma enne ikka vaatan, et kas valu ĂŒldse veel on…” pobisen ma vastuseks.

“Ei ole midagi. Sa ise ĂŒtled alati, et valuravis on oluline valu ennetamine, mitte sellega vĂ”itlemine. Sa vajad praegu valust puhkust.”

Sohh… kus ma olen endale jĂŒngri kasvatanud?! Luban, et kui ma vĂ€hegi tunnen, et valu kipub piiluma, vĂ”tan Ă”htul ka. Ma ei saa ju temalt vĂ”tta vĂ”imalust mu eest hoolitseda, kui ma ise nii sageli seda nautida olen saanud. Selgitan talle, et tegelikult on oluline, et ma vajadusel ikkagi taipaksin, kui valu vĂ€ga hulluks lĂ€heb ja peaks hoopis haiglasse pöörduma. Samas usun ise ka, et kui see valu nii hulluks lĂ€heb, siis on sellest paratsetamoolist vĂ€he kasu. 

VĂ”tan kaks 500 mg paratsetamooli sisse ja sĂ€tin end uuesti diivanile nii mugavalt kui oskan. Silm vajub kinni ja kui lĂ”puks arkan, on Ă”ues pime. Liigutan end hĂ€sti ettevaatlikult. Ma tunnen pinget ja kerget valu, aga ma saan liigutada ja enesetunne on parem. Lappan juutjuubis IVF protseduuride videosid. Ma tahan teada, mida ja kuidas tĂ€na tehti. Selgub, et asi polnudki vĂ€ga hull ja mu aju seedib seda materjali vĂ€ga kenasti. Saadan ĂŒhe lingi Andreasele ka edasi. Ühtlasi saame teada, et “protseduuri tulles Ă€rge kasutage lĂ”hnaĂ”li” ei olnud tavapĂ€rane opieelne puhta naha jutt vaid sellel oli reaalne point – tugevad lĂ”hnad vĂ”ivad munarakke, kui nad vĂ€lja imetakse, hĂ€irida. Vot siis. See pĂ”hjendus vĂ”iks arstilt kĂŒll tulla, sest osad kasutavad parfĂŒĂŒme meeleolu tĂ”stmiseks ja enese jĂ”ustamiseks ning see on ĂŒsnagi see hetk, kus seda emotsionaalselt vaja vĂ”ib olla.  

ÜlejÀÀnud Ă”htu olen diivanil poollamavas asendis. Kummarduda on raske. Istudes peavad jalad olema vĂ”rdselt kĂ”rgusel. Kui jalad on teineteise peal kuidagi, siis on kohe valusam. Samas nii valus enam ei ole, et peaks uue ravimpoosi poole vaatama. 

Õhtu lĂ”petuseks lĂ€heb Andreas preemiasauna. Tal oli kĂŒll plaan end premeerida sauna, sigari ja viskiga, sest ta on ju ka tubli töö Ă€ra teinud ja selle aja jooksul vaid oma sigareid niiskuskapis nuusutamas kĂ€inud, aga vĂ€simus murdis maha ja nii valis ta lihtsalt sauna. Homme olevat ka pĂ€ev. Muidugi on. 

Ja mina valisin kirjutamise, sest ma juba tean, kui oluline vĂ”ib olla hiljem siia tagasi pöörduda. 

AitĂ€h teile! Pöialdest ja mĂ”tetest-soovidest oli ja on nii palju abi! ❀

Üks naljakas pisike asi veel pikale jutule lisaks:

Andreas nimetas punktsiooni spunktsiooniks, sest kui punkt on tehtud, siis tuleb spunk ja edasi on kĂ”ik ĂŒks suur mÀÀdsik. Mulle oli sĂ”na “spunk” tuttav vaid Pipi-lugudest. LĂ€ksime siis itsitades koos sĂ”naraamatusse vaatama, kas leiame ka tĂ€henduse. Kui Urban sĂ”nastik annab vĂ€ga sirgjoonelise tĂ€henduse sellele sĂ”nale köhh-köhh, siis Cambridge oma annab sellele sĂ”nale erilise tugevuse ja energia, mida me spunkidel just vaja on. Seega olgu tĂ€nane pĂ€ev siis pealgi me ajalooraamatus nimetusega spunktsioon!

IVF pĂ€evik – 16. pĂ€ev

Juba 16. pĂ€ev ja tĂ€na ei tee ega saa me mitte ĂŒhtegi sĂŒsti!

Hommik algas koroonatestiga, sest homme hommikul on vaja teada, et selle asjaga on kĂ”ik korras. Andreasel oli varasem kogemus juba olemas. Minu kogemused ninaneelust analĂŒĂŒside vĂ”tmisel on piirdunud vaid vatipulga kellegi teise pea sees keerutamisega. Ei noh, kas nad seda analĂŒĂŒsi kuklapoolt kuidagi lihtsamini kĂ€tte ei saaks? 😂 Tunne oli kĂŒll, et vatipulk viibis 10 sekundit lihtsalt otsaga mu ajus. VĂ€hemalt saadi vajalik materjal ĂŒhelt poolt kĂ€tte. Andrease ĂŒks ninasÔÔre ei olnud miskipĂ€rast lĂ€bitav ja nii surgiti teda ikkagi kaks korda. Nii totakalt naljakas oli see kĂ”ik. Pisarad lihtsalt jooksid. Hingamisel oli korraga tĂ€iesti uus kvaliteet. NĂŒĂŒd siis ootame vastuseid.

Ma olen viimasel ajal digiloos luurel kĂ€inud ĂŒle pĂ€eva. Septembri alguses kĂ€isin nahaarsti juures regulaarses kontrollis nagu ma ikka ĂŒle kahe aasta seal kĂ€inud olen. Sel korral leiti, et mu parema abaluu juures olev sĂŒnnimĂ€rk on lĂ€bi teinud muutused ja tuleb kiiremas korras eemaldada. See oli ĆĄokk. Arst ja Ă”de kinnitasid, et enamasti ei tĂ€henda see kokkuvĂ”ttes midagi halba ja sĂŒnnimĂ€rk tuleb lihtsalt eemaldada. Kartsin seda protseduuri vĂ€ga, aga ma sain aru, et tuleb minna. Andreas hoidis vapralt mu kĂ€tt minnes ja tulles ja puhastas hoolikalt igal Ă”htul mu Ă”mmeldud haava.

SĂŒnnimĂ€rgi eemaldanud arst oli mulle ĂŒtelnud, et kui kĂ”ik on korras, siis 3-4 nĂ€dalaga tuleb vastus digilukku ja kui ei ole korras, siis ta helistab ja rÀÀgib, mis edasi. Vastust ei tulnud ega tulnud. Olin Ă€rev, sest samal ajal IVFga jĂ€nnates oleksin ma nii vĂ€ga tahtnud juba kindel olla, et kĂ”ik on korras. Kevadised munasarjavĂ€hi kahtlused ja analĂŒĂŒsid olid mu piisavalt Ă€ra hirmutanud juba. Kui ikka arst ĂŒtleb, et ta nĂ€eb mingit selget kĂ”rvalekallet – kandilise kujuga tsĂŒsti, mida seal olema ei pea ja millesarnast isegi olla ei tohiks ning on ise seejuures silmnĂ€htavalt vaatepildist hĂ€iritud, siis noh, kĂ€si pĂŒsti, kellel ei vĂ”ta seest ÔÔnsaks. Selle kĂ”igega lĂ€ks kĂ”ik Ă”nneks kenasti ja nii lootsin ma, et ehk tĂ€hendab sĂŒnnimĂ€rgi loo vaikus sama. Äkki lihtsalt unustati vastus sisestada vĂ”i midagi.

SĂŒnnimĂ€rgi vĂ€ljalĂ”ikamise protseduurist on möödas 5 nĂ€dalat. Ja tĂ€na pealelĂ”unal helistas arst… Ta peab uuesti lĂ”ikama. Tegemist ei olevat kĂŒll pahaloomulise moodustisega, aga midagi jĂ€i maha ja see tuleb nĂŒĂŒd jĂ€lle ruttu kĂ€tte sealt saada. Mul hakkas kĂ”rvus kohisema. KokkuvĂ”ttes ei ole asi hetkel ju kuidagi liiga hull, aga eks me vist kĂ”ik oleme neid lugusid kuulnud… Mul on pĂ€riselt ka hirm. Ja katsu siis sĂŒveneda ja teha nii olulisi koolitöid selliste mĂ”tetega hetkel, kui Ă€revuseks on piisavalt muidki pĂ”hjuseid.

Õnneks on nĂŒĂŒd Ă”htuks tunne tiba tugevam, Annela on mind hoolikalt homseks ette valmistanud, teadmatust tĂ”rjunud ja vastanud mu kĂ”ikvĂ”imalikele kĂŒsimustele. Seega ĂŒks asi korraga, kĂ”igepealt elan vapralt ĂŒle homse narkoosi ja punktsiooni ĂŒle ja siis selgub, mis selle asjaga edasi saab.

Tore on see, et tĂ€na pole vaja tĂ”epoolest teha ĂŒhtegi sĂŒsti. Keretunne on kĂŒll suur ja raske, kĂ”ris pitsitab kergelt, kĂ”ht on raske, aga eks ma ju kannan ka suuremat hulka tegelasi kĂ”hus, keda muidu sedasi tunda ei ole ja neid ei oleks seal korraga kunagi ka nii palju sellises faasis. See on natuke isegi Ă€ge ju.

See tĂ€nahommikune analĂŒĂŒsijĂ€rgne naerupisarapilt kinnitab halastamatult, et ma vajan kiirkorras ka juukselĂ”ikust. Muidu pean hakkama lokirulle kĂŒlgedele kruttima vĂ”i midagi. LĂ€hen parem masinat laadima 😃

Hommikuks siis pöidlad pihku, eks! ❀

IVF pĂ€evik – 15. pĂ€ev

Me kĂŒpsetame munarakke!

Hommikul vĂ”tsin kĂŒlmkapist viimase Cetrotide sĂŒsti. Soovin nii vĂ€ga, et see teenib oma eesmĂ€rki, kaitseb folliikuleid lĂ”hkemise eest, kenasti. Ma olen selle nimel ikka tĂ€itsa vapper olnud ja Andreas on ka vapper olnud, sest ilma temata poleks mu vaprusest olnud suurt kasu. TĂ€nane sĂŒst sujus kenasti ja kuigi arst soovitas mul hĂ€sti vaikselt vĂ”tta, mitte siblida ja sahmerdada, siis kus ma tundsin energiat tulvamas!

Kui Andreas kell 2 pĂ€eval hommikusöögiks peekoniviilud praetud sai, sukeldusin ma kööki ja veidi aja pĂ€rast oli vaarika-vahukoore-besee-kook kĂŒlmkapis ja mustikapirukas ahjus. JĂ€rgmised tund aega utsitasin Andreast, et me peame Ă”ue minema, sest linnud ootavad uut rasvapalli – kes teab, kas talv ĂŒldse tulebki, aga linnukesed meile meeldivad. Ja noh, Volli, me tubli iseseisev murusöömismasin, vĂ”iks tegelikult juba mitu aega talveunes olla, aga tukub teine endiselt Ă”unapuu all. Ja kui me juba Ă”ues olime, siis riisus Andreas veidi lehti kokku ja mina lĂ”ikasin Ă€raĂ”itsenud lilled tagasi. Tundub, et iirised vajavad mingit katet selleks ajaks, kui pĂ€riselt kĂŒlmaks peaks minema. Ma ei tea lilledest midagi, aga kaasavaraks saadud peenar on olnud kena ja ehk elab ta ka mu oskamatused ĂŒle 😃

Panin Ă”htuseks tĂ€ppisajastusega sĂŒstiks helisema terve rea Ă€ratuskellasid:

20:00 – loe Ovitrelle juhend lĂ€bi!

20:15 – vĂ”ta ravim kĂŒlmkapist vĂ€lja!

20:30 – sĂ€ti ennast sĂŒstimiseks valmis, tee kĂ”ik vajalikud ettevalmistused

20:43 – tĂ€helepanu, valmis olla!

Suutsin selle programmi eeskujulikult tĂ€ita. Hea oli, et ma aegsasti alustasin, sest taaskord ei tulnud uuel penil alguses nĂ”ela otsa vajalik tilgake ravimit. Kuna ma olin juhendid ĂŒksipulgi lĂ€bi lugenud, siis teadsin tĂ€pselt, et vaja on kruttida tĂ€pini, vajutada ja siis juba oligi ravim kenasti nĂ”elas ja mina sĂŒstimiseks valmis. Tan aitas mul seda tĂ€ppi otsida, sest ma reaalselt ei nĂ€inud seda ise. Vaja on vist ikka prille 😃

Andreas saabus 20:40, tegi kĂ€ed puhtaks ja viisin ta veel kĂ”igega detailselt kurssi. Mitte, et see minutimĂ€ng nĂŒĂŒd nii kohutavalt tĂ€pne on, aga siiski, kui nii on öeldud, siis olgu nii.Kell 20:45, tĂ€pselt 36 tundi enne planeeritud punktsiooni, sisenes nĂ”elaga pen Andrease osava liigutuse abil mu kĂ”hunaha alla ja pool milliliitrit Ovitrelle hormoonisĂŒsti lĂ€ks kĂŒpsetama mu ettevalmistatud munarakke. Tundsin, aga valus ei olnud. Andreasel oli hea tunne, et peniga sĂŒstimine oli tal juba varasemalt selgeks saanud ehk ei midagi uut ja hirmutavad peale suurema ravimikoguse. Loodame siis, et mu munarakud teevad koostööd, on kenasti omal kohal ootel ja kasvavad kenasti just sedasi nagu vaja ❀

Kuigi me Clexanet, seda, mis aitab ennetada trombe, oleme mulle sĂŒstinud tavaliselt 21:30, siis tundus loogiline, et Ovitrelle saab selle lisaks kohe, mitte 45 minuti pĂ€rast. Torge ei olnud mugav, aga kogu protseduur sujus kenasti.

Enesetunne on hetkel tÀiesti ok. Suurolemise tunne on ikka nii nagu see olnud on need pÀevad. Kurgus veidi pigistab ja janutunne on olemas, aga muidu on kÔik rahulik. Ehk nii ka jÀÀb. Lootma ju peab.

Erandlikult ei ole mul homme vaja saada ĂŒhtegi sĂŒsti! KĂŒll aga lĂ€heme hommikul koroonatesti andma koos Andreasega. TeisipĂ€evase narkoosilehe tĂ€itsin juba Ă€ra ja juuksed on ikka lĂ”ikamata. Äkki siis homme 😃

TĂ€naseid rÔÔmsaid ja tĂ€pse rihtimisega meeleolusid kajastab kĂ”ige paremini ehk see pilt? 😃

Ja veel – suured kallistused lĂ€hevad siit Kairile, kelle paari pĂ€eva tagusest sĂ”numist, kui oluline on see, mida ma siin jagan, innustust saades, otsustasin meie IVF teekonna blogis ka avalikuks teha. ❀

IVF pĂ€evik – 14. pĂ€ev

11. pÀev stimuleerimist

Hommikul tegime eelviimase Cetrotide sĂŒsti. See oli kibe-kibe, aga ikkagi hurraaa! Mu kĂ”hunahk, mis oleks nagu kaktusega kallistanud, kinnitab seda. See on vaid vikerkaarevĂ€rviline osa ĂŒhest poolest ja see mumm, pildil vasakul ĂŒleval, on hetk varem tehtud sĂŒstist kerge arenev nahareaktsioon.

Ma mĂ€letan kĂŒll, kuidas ma insuliini sĂŒstimise Ă”petamisel selgitasin patsientidele, kuidas roteeruvalt torkekohta valida. No palju Ă”nne mulle sellise sĂŒsteemi rakendamise tĂ€ielikul lĂ€bikukkumisel. Hea on vast see, et kĂ”ik sĂŒstid siiani tehtud on saanud. Torkekoha valik on kĂ€inud soovituslikes piires tĂ€iesti tunde jĂ€rgi, et “tĂ€na suudan ma ehk selle koha peal valu ĂŒle elada”. Vahel on Ă”nnestunud, vahel mitte. TĂŁna oli see pĂ€ev, kus kĂ”ik kolm sĂŒsti olid va-lu-sad!

Õhtune Gonal oli viimane ja tĂ€itsa pisike, vaid 100 ĂŒhikut. Vahepealse 200ga vĂ”rreldes vĂ”iks ju olla köömes, aga ei miskit, torge tuikas ja rohi oli ka valus. Clexane oli tĂ€na kuidagi eriti hull. Ravim liikus sujuvalt sĂŒstlast naha alla, aga see pekikrambitunne kestab siiani. Seda on ka vĂ€ljastpoolt tugeva tĂŒkina tunda. Oluline, et ta ikka Ă”igesse kohta jĂ”uab. Andreas oli Ă”nnetu, et mul nii valus oli ja teatas, et vajab iga kord peale sĂŒsti vĂ€hemalt 6sekundilist kallistust. Aga palun. Eks mul on ka ju kahju, et ta mulle haiget teeb. Ise ma seda arvatavasti ei suudaks. 🙂

Hommikul mÔtlesin ka, et kuna on hÀlloviinipÀev, siis teen teile vÀikest kolli, et mis saab siis, kui nÔelad segi lÀheks. Noh, tegin mÔned pildid ka:

Kui Clexane on fikseeritud sĂŒstlaga kohe valmis torkeks ja Gonal tuleb penina, noh, nagu jĂ€me pastakas, mille sees on ravim ja iga kord tuleb uus nĂ”el sellele ette keerata ning vajalik ravimkogus ette kruttida, siis Cetrotide tuleb pakis, milles on vedelikuga sĂŒstal, pulbriga pudelike ja kaks nĂ”ela.

Kokku peab selle krempli ise segama. Kui mul poleks kogemust haiglatööst, kus ma alguses oskamatusest ikka mĂ”negi hea korra endale turtsakaid tugeva surve all antibiootikume kokku segades nĂ”ela eemaldades suhu, silma ja kĂ”ikjale enda ĂŒmber pritsisin, siis ma selle ravimiga end turvalisellt ei oleks tundnud. Õnneks on nad asja teinud turvaliseks ja ĂŒsna kasutajasĂ”bralikuks, aga möödapanekud on kerge vaevaga siiski vĂ”imalikud. KĂŒll vĂ”ib vedelik siin ja seal lekkida, kĂŒll vĂ”ib ravim mitte lahustuda korralikult vĂ”i ei saa seda kĂ”ike pudelikesest tagasi sĂŒstlasse Ja nĂ”ela sisse vĂ”ib ravimit paras kogus jÀÀda. NĂ”elad vĂŽivad ka segi minna! Suur on segamiseks ja pisem-peenem sĂŒstimiseks. Pisem on nii 17-18 mm pikk, pikem on kenad 35 mm pikk.

ÜhesĂŽnaga vajab selle ravimi lahustamine ja sĂŒstimiseks ettevalmistamine paremat ettevalmistust ja lĂ€biproovimist kui “sĂŒstid kollase nĂ”elaga vedeliku pulbriga pudelisse, keerutad, tĂ”mbad lahuse tagasi sĂŒstlasse, vahetad nĂ”ela ja sĂŒstid”. Ehmatav on see, et sellist segaminiajamist pĂ€riselt juhtub ja mulle vĂ€ga kallis inimene on ĂŒks neist, kes reaalselt hommikul unise peaga on ennast just selle pika ja jĂ€medaga torganud et vajalik ravim naha alla saada.

KĂ€si pĂŒsti, kes valiks sĂŒstimiseks selle suurema ja jĂ€medama? 😉

Enesetunne on mul ĂŒsna ok. Õhtul hakkas aga kĂŒlm, sĂ”rmed olid nagu jÀÀkuubikud. Andreas tegi ahju tule ja mul hakkas ka soojem. Seedimine kisub kergelt kiiva, aga seda oli vist juba ammu oodata. VĂ”tan vaikselt. Ise mĂ”tlesin tĂ€na, et huvitav, mis tunne oleks kanal, kui ta sees ootaks korraga 14+ muna. See mĂ”te tundus liiga naljakas. Siis pakkus mu aju vĂ€lja, aga Ă€kki ma olen nagu kala. Meenusid mu lapsepĂ”lve gupikalad. Nad kĂŒll sĂŒnnitasid kohe pisikesi eluskalasid, mitte ei jĂ€nnanud marjaga, aga parema pildi puudumisel muigasin siis plahvatusohtliku kalamĂ”tte ĂŒle. Tunne on suur. Ainus, mis hetkel loeb, on see, et ma kenasti ĂŒlepingutusteta teisipĂ€eva hommikuste protseduurideni heas vormis pĂŒsin.

Ägedat hĂ€lloviini!

IVF pĂ€evik – 13. pĂ€ev

10. pÀev stimuleerimist

Meil on plaan!

Hommik ja ultraheli algasid tĂ€na minu jaoks arsti kabinetis siruli olles lausega: “Pfööfffhh, kui suuuureks nad on kasvanud!” See oli nii positiivne avaldus, et ma elasin ka teise munasarja vaatluse ĂŒle, mida saatis vaikne pobin “Ma pĂŒĂŒan hĂ€sti ettevaatlikult… ei julge torkida… et Ă€kki munasari keerdub…”. JĂ€lle polnud mul jaksu ega julgust ĂŒtelda, et no statistika kohaselt juhtub seda ikka vĂ€ga harva ja ma ei taha seda hirmu enda sisse kollitama. Olin hĂ€sti tasa ja pĂŒĂŒdsin hoopis mĂ”telda, et hĂ€sti-ettevaatlik-lĂ€henemine sobib mulle hĂ€sti, sest ega see kere on hetkel ju ikka pĂ€ris hell ka. Arsti hea tuju mĂ”jus mulle turvaliselt. Igal juhul olid mu folliikulid paremalpool kuuldavasti kenasti kosunud ja neid sai ta kokku 9 pontsakat. Vasakpoolsed, seal, kus mu pisike Ă”nnetu emakavĂ€line tegelane kunagi peesitas, seal on hetkel kasvamas vĂ€hemalt 5 folliikulit, kuid vĂ”imalik, et rohkem, ta ei julgenud seal rohkem uurida ja torkida igaks juhuks. RĂ”hutas ta muidugi ka seda, et folliikuli olemasolu ei tĂ€henda veel, et seal ka munarakk sees on, aga lootma peab. No muidugi me loodame!

Endiselt on oluline, et keha teeks looduse ja teadusega hoolega koostööd. Parema poole jĂ€rgi vĂ”iks punktsiooni teha, et munarakud kĂ€tte saada, juba esmaspĂ€eval, aga arst sihib maksimumi ehk loodab ka vasakpoolseid suuremaks kasvatada. Seega on punktsioon teisipĂ€eval ja tĂ€na-homme sĂŒstime veel vĂ€hendatud koguse stimuleerivat hormooni ehk Gonalit mu kĂ”hunaha alla. Seda ravimit, mis aitab folliikulitel terve pĂŒsida, Cetrotide, seda pean ka veel kaks hommikusĂŒsti saama. Vererohi lĂ€heb edasi ja pĂŒhapĂ€eval saan ĂŒheks korraks asemele neljandat sorti sĂŒsti, mis aitab siis enne punktsiooni munarakud valmis kĂŒpsetada, et neid viljastada saaks. Ovitrelle ajastus on eriti oluline ja peab toimuma tĂ€pselt 36 tundi enne planeeritud punktsiooni ehk pĂŒhapĂ€eva Ă”htul kell 20:45.

NĂŒĂŒd peab vaid mu koormuse all aina tihkemaks tĂ”mbuv kere vastu pidama. Paras pinge, mida pĂ€ris valuks veel nimetada ei saa, on nii kĂ”hus kui seljas. Kogu aeg. Vahepeal kĂ€ib mĂ”ni valujutt ikka lĂ€bi ka, aga mĂ€rkimisvÀÀrne on see, et istuda on kuidagi kehv, kĂ”ik surub. See olevat normaalne. Kui ma ei teaks, et ma hetkel (veel) rase ei ole, siis ma tĂ”enĂ€oliselt kaaluksin varajase testi tegemist igaks juhuks. Ahjaa, et ma ei unustaks, siis enne punktsiooni, esmaspĂ€eval, peame Andreasega mĂ”lemad koroonatesti ka tegema. Mulle on see esimene.

Ja kui kĂ”ik-kĂ”ik-kĂ”ik sujub, siis ĂŒlejĂ€rgmisel esmaspĂ€eval on siirdamine. Kindluse mĂ”ttes arvas arst, et on julgem siirdada 6-pĂ€evane tĂ€pike, kui mĂ”ni neist ikka nii pika teekonna kenasti vastu peab. Hetkel tundub see kĂ”ik nii kaugel mĂ€gede taga alles. Eks me liigume samm-sammult. Esialgu on vaja ĂŒle elada nĂ€dalavahetus ja end valmis seada teisipĂ€eva hommikuks. Et kas ma kardan narkoosi? Muidugi kardan. See on mind elus muudest olulistest protseduuridest eemale pannud vingerdama ju tĂ€nase pĂ€evani ja need kaks narkoosi, mis ma lĂ€bi vĂ”i ĂŒle olen elanud aastate eest, tehti selleks, et panna punkt mu kahele peetunud rasedusele. Emotsionaalselt on see raske, aga ehhhk ometi saab kirjutada need kogemused ĂŒle millegi paremaga. Selliste tunnetega ma siin elan ja olen ning pĂŒĂŒan saba pĂŒsti hoida. Andreas muidugi unistab hetkel vist rohkem teisipĂ€evaĂ”htusest saunast ja sigarist – et nagu preemia sĂŒstijale vĂ”i nii 😃

TĂ€nahommikuse sĂŒsti oleksin ma suures lootuse-eufoorias arsti juurest koju jĂ”udes peaaegu unustanud, sest sĂ€ttisin end mĂ”ttes juba unehĂ€irete esmase diagnostika koolituspĂ€evale. SĂŒstimisest nahareaktsiooni peaaegu ei tekkinud, aga see torge bööhh, see oli nagu tulejutt! Ma ei mĂ€letagi, et see kunagi NII valus oleks olnud, aga Ă”nneks oleme me paika sĂ€ttinud ennast nii, et isegi, kui ma vehklen valust, siis Andreas saab nĂ”ela eeskujulikult mu kĂ”hus hoida. Nii romantiline, eks! Ja siis lĂ€ksin ma teise tuppa koolitusele ja ĂŒksi jahedas toas teki sees kuulates… murdis uni mu maha. Ärkasin lĂ”unapausi ajaks. Mis seal imestada, juba hommik oli isemoodi, sest me astusime kell 10 hommikul arsti juurest vĂ€lja ja ma soovisin ĂŒle koridori kĂ”igile head Ă”htut. Need pikad nĂ€od on mul siiani meeles 😃 Ja kui ma siis lĂ”puks Ă€rkasin, et lĂ”unapausile minna, avastasin köögidiivanilt Andrease magamast. Magas seal keset oma tööpĂ€eva magusalt mu kahe konnaga. Ta vist vĂ€sis ka hommikust Ă€ra. Ja kui ta koos konnadega Ă€rkas, siis ma selle tĂ€nase pildi tegingi.

TĂ€na Ă”htul tegime Gonali eelviimase sĂŒsti. 200 asemel oli vaja sĂŒstida 150 ĂŒhikut. See kĂ€is kuidagi kĂ€hku ja pehmelt. Sain tĂ€na uue, pisema peni ka, enne olid mul kaks 900st, nĂŒĂŒd oli samasugune, aga sees oli 900 asemel vaid 300 ĂŒhikut. Kuigi eelmise kahe jÀÀkidest kokku tuleks vajalikud lĂ”pukogused tĂ€is, siis eeldaks see isetegevuslikku pusseradamist nö insuliinisĂŒstaldega ja ma ei arva, et ma tahan hetkel mingit kompunni kokku mĂ€ssata siin. Seega lĂ€ks kĂ€iku uus pisem pen ja asi klaar. Clexane lĂ€heb hetkel edasi ikka nii nagu lĂ€heb, vaid korraks, punktsioonile eelnevaks ja toimumise pĂ€evaks tuleb paus. TĂ€nane sĂŒst oli valus. Torke peale kiunatasin. Ravim oli ka valus. Eks see kĂ”ht on paras sĂ”elapĂ”hi ja kergelt siniselaiguline ka hetkel. Andreas lohutas, et kohe varsti on vaid ĂŒks sĂŒst pĂ€evas vaja teha. Kui see sĂŒst nii valus poleks, siis poleks ehk isegi nii hull.

JĂ€lle ĂŒks pĂ€ev kirjas sel teekonnal. Nende pĂ€evadega on kask ja hobukastan kaotanud kĂ”ik oma lehed, murel on paari pĂ€evaga muutunud rohelisest kollaseks, majaesine roos ja saialilled Ă”itsevad ikka veel. Tomatid tĂ”in targu kasvuhoonest tuppa ja sĂ€ttisin veel ĂŒhed jĂ”ulutuled, sel korral siis linnukesed, paika. Tasa-tasa liigume oma unistuse suunas. Ehk on ta ikka pĂŒĂŒtav ja ootab meid 🙂

AitĂ€h teile kĂ”igile nii-nii vĂ€ga olemasolemise, heade mĂ”tete ja sĂ”nade eest! ❀

IVF pĂ€evik – 12. pĂ€ev

9. pÀev stimuleerimist!

Hommikul kiirustasin Laagrisse superviisoriĂ”ppe harjutusgruppi Ă”ppima ja Cetrotide sĂŒst sai kĂ€hku kĂ€igupealt tehtud. Kiheles see sĂŒstekoht kĂŒll, aga mul polnud vĂ”imalik sellele liiga palju mĂ”telda. Pealegi kohtusin ma me vĂ€gevale naistepundile lisaks pisikese nunnu lĂŒhikarvalise ĆĄveitsi valge lambakoeraga, kes meie Happyst on pea poole pisem ja imeĂ”rn ja armas 🙂

Laagrist linna sĂ”itsin Ă”htul bussiga ja buss oli peaaegu tĂŒhi. Mul oli kohe hea meel. Paar peatust hiljem tuli bussi tĂ€di ja istus tĂ€pselt mu selja taha. Alguses ka köhatas. TĂ”mbusin kergelt kangeks. Siis nuuskas ta lörinal ja seejĂ€rel hakkas köhima. Köhimise ajaks olin juba pĂŒsti ja pool bussi eespool. Istusin ja pĂ”rnitsesin, et no kuidas nii saab. TĂ€dil polnud maski. Ta nuuskas ja lĂ€kastas selle teekonna jooksul korduvalt. JĂ€rve keskuse juures kappas ta bussist maha ja liikus minu ees poe poole. Liharea nurgal kohtusime taas. Jooksin hingamata edasi. Ehk pÀÀsesin. Mask peaks ikkagi kohustuslik olema, kui on vaja liikuda sedasi tĂ”bisena ja inimestele otsa pole ka vaja ronida. Ja kĂ€tepuhastamine vĂ”iks ometi juba elementaarne olla kĂ”igile. Kuna ma liigun enamasti autoga, siis tĂ€na torkasid sellised asjad mulle kohe eriti silma.

Andreas korjas mu rÔÔmsalt JĂ€rvelt ĂŒles ja koju jĂ”udes olime mĂ”lemad jubevĂ€sinud. Ta jĂ”udis tunnikese enne sĂŒstimisi magadagi. TĂ€nasega on kahe 900se peni jagu Gonalit sĂŒstitud ja sellega sujub meil tĂ€itsa kenasti tehnilises mĂ”ttes. Eks mĂ”ju saab siis homme hommikul ultrahelis nĂ€ha. Tunne on kergelt kĂŒll nagu pingviinil, kelle sees on samasuur vaal – selline suur ja seest punnis. Mitte, et ma paistes oleks, aga kergelt seestpoolt pressib ja surub. 🙂

Clexane sĂŒst oli tĂ€na kibe ja kipitav. Sellega on vahel tunne nagu pekk tĂ”mbuks krampi ja siis passib seal naha all, kuni otsustab, et igav on ja lĂ”dvestub. Andreas oli Ă”nnetu, et mul valus oli ja ma nĂ€itasin talle me graafikut. See on ikka tĂ€itsa vĂ€gev, arvestades, et meil kummalgi pole varasemast seesugust kogemust. Hetkel on nii-nii oluline, et ravi toimib ja kere ĂŒle ei reageeri. Ootan hommikut ja natuke pelgan ka.

Avastasin, et Andreas on kolimisega kastidest vĂ€lja ilmunud lugematu arvu kĂ€terĂ€ttide ja saunalinade seast valinud endale hetkel kasutusse huvitava asja. Kui ma uurisin kas ta teab, mis see on, siis selgus, et teabki – Tannu elu esimene vannilina 😃 Ta arvas, et ta nĂ€eb sellega vĂ€lja nagu poksija. NĂ”ustusin. Vaalad on vahvad! 😃

IVF pĂ€evik – 11. pĂ€ev

8. pÀev stimuleerimist!

TĂ€nane pĂ€ev sulas kuidagi mĂ”nusalt ĂŒhte. KĂ”ik kolm sĂŒsti, nii hommikune kui ka Ă”htused sujusid tĂ€itsa kenasti. Hommikusel tekkis taas kerge nahareaktsioon, 10cm punetav sĂŒgelev laik, kuid see kadus tunniga. Valus polnud. Hetkel on vaid keeerge peavalu, aga mitte veel selline, et rohtu haarata. Joon parem vett 🙂

TÀnase Ôhtu veetsime Andreasega taas armsasti PREP paarisuhtekoolitusel ja uurisime sedakorda iseenda ja teineteise ootuseid.

Kodutööd oleme teinud siin koos juba Ă”ige mitu tundi. See kĂ”ik on nii Ă€ge ja kui mina teadsin seda juba varem, siis mul on nii hea meel olnud, et Andreas on innukalt asja juures ja avastanud enda jaoks vanu tuttavaid asju tĂ€iesti uues valguses. Minna saab vaid paremaks. Ja nĂŒĂŒd, keset ööd, avastasime, et magasime peaaegu maha oma reaalse (mitte virtuaalse) esmakohtumise kuupĂ€eva. Ehk et oleme tĂ€itsa totaalselt koos olnud 6 kirevat aastat. See aeg on algusest peale igavik tundunud, aga aastanumbrid olid kuidagi kahvatud. Vaikselt tundub, et hakkavad ka need numbrid tunnetele lisaks midagi juba nĂ€itama ❀

Sel aastal ĂŒleĂ”lavaatamise pilti ei tule, sest mul pole mingit pĂ”hjust ĂŒle Andrease Ă”la vaadata ja tal pole pĂ”hjust end peita kallistamisesse. TĂ€na oleme me lihtsalt nunnud pĂ”rsad ja kallistame lihtsalt niisama. Peitmata. 😃

IVF pĂ€evik – 10. pĂ€ev

7. pÀev stimuleerimist!

Hommikune Cetrotide sĂŒst tundus mulle hirmutav. NĂ”el on kĂŒll peenike, aga jupp maad pikem kui Gonali penil ja Clexanel. MĂ€letasin veel hĂ€sti esimest kolme pĂ€eva, kus see ise lahustatav sĂŒst oli ikka ĂŒsna jube. Ma ei tea, mis on vahepeal toiminud, aga ei torge ega ravim polnud sel korral valusad. Naha alla tekkis umbes viie minutiga kĂŒll pakitsus, kuid kokkuvĂ”ttes tundus, et lĂ€ks kohe tĂ€itsa hĂ€sti. Ja siis tekkis kihelus. Torkekoha ĂŒmber kerkis poole tunni jooksul sentimeetrise lĂ€bimÔÔduga kupp ja tunni jooksul laienes punetav ala selle ĂŒmber umbes 10 sentimeetise diameetriga laiguks. Kolm tundi hiljem olid punetus, kupp ja sĂŒgelus lĂ”puks kadunud. See oli midagi uut ja seetĂ”ttu on mul homse sĂŒsti ees kerge hirm. VĂ”i olen ma Ă€rev seetĂ”ttu, et arst turtsatas juba nĂ€dal tagasi, et kui see ravim mulle ei sobi, siis polegi midagi teha, sest alternatiivi sellele polevat. See pole ka nagu tore vĂ€ljavaade. Ehk peab kere ikka kenasti vastu selle hormoonide ralli.

Õhtused sĂŒstid lĂ€ksid ladusalt. Janu on tagasi. Enesetunne on kohev. KĂ”ht on kergelt pinges, aga mitte valus. NĂ”me on see, et kui ma mĂ”istusega saan aru, et see keerduvate munasarjade asi on suht erandlik asi, siis enda alateadvust ma sellega Ă€ra ei osta. Arsti hirmutamine tegi kuhugi mu sisse pesa. Kohe nii, et öösel une pealt kĂŒlge keerates hoidsin end ekstra ĂŒhes tĂŒkis aeglaselt, voodist vĂ€ljudes pĂŒĂŒdsin mitte teha Ă€kilisi liigutusi ja tore, et vetsu julgesin minna. Keha on Ă€rev. PĂŒĂŒdsin selle hirmuga tegeleda, pĂ€ev on olnud ok, aga ega ta pole minust lahkunud. Oli seda siis nĂŒĂŒd vaja? Hommikul olin ikka pĂ€ris kuri kohe.

Õhtuks sĂ”itis uus teema sisse – FB on pĂ€he vĂ”tnud, et me saame lapse, mitte ei pĂŒĂŒa vĂ€ga tehniliselt looduse ja teaduse piiril lĂ€bi suurte pingutuste selle suunas liikuda. See pinnas on hetkel ikka veel vĂ€ga ebakindel selleks, et juba mulle sellist kraami ette sööta. Ma saaksin aru, kui ma oleksin midagi lapseootusega seoses guugeldanud, otsinud, vaadanud, aga no ei ole ju. Isegi unistada julgen vaid salaja ja hĂ€sti vaikselt. Mu postitused siin ei ole olnud kuigi selgesĂ”nalised ja viimase nĂ€dala tegevustele tagasi vaadates olen ma liitunud IVF grupiga ning guugeldanud ravimite toimeid ja kĂ”rvaltoimeid ning eile siis ka munasarjade keerdumist. Et sellest vĂ”ib juba eeldada, et ma vajan kĂ”ike seda, mida FB mulle vajalikuks peab reklaamida – lapsekandmise jopest ja kotist, rasedate vitamiinidest, lutipudelitest, imetamise koolitusest kuni sĂŒdamelöökide kuulamiseni vĂ€lja?

No tore, aga liiiiiga vara! Muidugi mulle pĂ€riselt ka meeldiks, kui kĂ”ik kenasti sujub ja selleks on pĂ”hjust, aga praegusel hetkel?! Ja kui kĂ”ik ei lĂ€hegi nii nagu soovitud, siis kaua nad mind nende reklaamidega piinavad? Kaks aastat tagasi lapse kaotuse ajal ei olnud FB veel nii aktiivne profiiliarvaja, aga ka siis masendas mind see, kui nad mu nina alla veeretasid reklaame, mida ma sel hetkel kindlasti nĂ€ha (enam) ei tahtnud. Mingi eetiline mÔÔdupuu vĂ”iks ju suurele oletamisele lisaks ka olla? 🙂

Tore on aga see, et ma korrastasin seepeale oma FBs toimuva kenasti Ă€ra. Panin FB otsingusse “play therapy” ja lappasin paar tundi erinevaid lehti, panin ennast jĂ€lgima kĂ”iki neid, mis sĂŒmpaatsed tundusid ja nĂŒĂŒd on mul igavesti tore vaatepilt siin. Ma teadsin et inglased ja ameeriklased on aktiivsed. Üllatusega avastasin, et Austraalia on vaat et neist veel eeski. Igal juhul olin ma rÔÔmus, et sain sedasi luua endale ka meelepĂ€rase virtuaalkeskkonna 🙂

IVF pĂ€evik – 9. pĂ€ev

6. pĂ€ev stimuleerimist – me jĂ€tkame! 🙂

Hommikune arstivisiit kinnitas suurema koguse tagasihoidliku kasvuga folliikulite olemasolu. Ühes munasarjas olevat paras plahvatus ja teises on veidi pisem plahavatus. Ega ma ise ei nĂ€inud, arst ĂŒtles. Andreas ka ei nĂ€inud, tema istus kardina taga. Aga see on muidugi tore ja et nad nĂŒĂŒd kenasti kasvaksid ka! Gonali ravimdoos tĂ”steti 175lt 200le ĂŒhikule, verevedeldajaga jĂ€tkan ja homsest hommikust lĂ€heb lisaks taas juba algusest tuttav pidur, Cetrotide. See oli see ise kokkusegatav jubevalus, huhh. Ehk et oleme mikroetapis nr 3 ja reedel lĂ€hen taas ultrahelisse end nĂ€itama.

TĂ€nane möödus ĂŒsna vaikselt. Lugeda ja erinevaid koolitöid teha ei suuda ma endiselt. See on piin, sest mul on vaja asjalik olla. SĂŒstid saime viperusteta tehtud, kui mitte arvesse vĂ”tta seda, et Gonalit oli uus pen ja vajalikku ravimitilka esimese nĂ”ela otsa ei tulnud. Alles teise nĂ”elaga Ă”nnestus ĂŒhendus saavutada ja Andreas sai ka nentida, et see ravim lĂ”hnab ĂŒsna hirmutavalt. Ma arvan endiselt, et sellel on insuliini lĂ”hn. Igal juhul panime sĂŒstimise ajaks kolmanda nĂ”ela. Kohev tunne on pĂŒsiv. See olevat norm. EnnelĂ”unal Ă€gasin veidi kuumahoogude kĂ€es, aga muidu on tĂ€itsa ok olla.

Uurisin arstilt ka, et kui mul folliikuleid nĂŒĂŒd korraga nii palju kasvamas on, no ta ĂŒtles, et on palju, ja paljud neist peaksid edasi kasvama, et kas ma pean arvestama ka vĂ”imaliku kĂ”huvaluga ja sain teada, et kĂ”huvalu saab olema ĂŒsna vĂ€ltimatu. Eks ma panen siis vaimu valmis vaikselt. Ja sinna otsa lisas ta, et on ka oht, et munasarjad keerduvad Ă€ra ja “siis on paha lugu, siis on operatsioon ja tuleb munasarjad eemaldada”. No tore vĂ€ljavaade kĂŒll, mitte et ma pole end ohtudega kurssi viinud, aga selline avaldus sellises vormis oli mulle liiast.

Olen siin terve pĂ€eva mĂ”telnud, kui oluline on arsti empaatiavĂ”ime vĂ”i vĂ€hemalt omaenda Ă€revuse esitlemine patsiendile vormis, mis sedasi hirme ei tekita. Ega ta ju pahapĂ€rast, aga ilmselgelt olen ma hetkel vĂ€ga tundlik ja hirmu asemel vajan pigem vĂ€ikest julgustust. Eelmine nĂ€dal pidas ta mulle monoloogi, mis kĂ”ik vĂ”ib valesti minna, ikka kohe lĂ”puni vĂ€lja. TĂ€na tuli see torsioonijutt. Muidugi vĂ”ib mis kĂ”ik juhtuda, aga ei pruugi ju. Ma hindan infot kĂ”rgelt, olen see, kes kĂŒsib ka ise ja alati tahab kĂ”ike pigem teada, aga selle teabe esitamise vorm nii hellal ajal on kuidagi eriti kriitilise tĂ€htsusega. KĂ€ia selliseid asju vĂ€lja nagu varrukast muuseas, on liiga julm isegi minu jaoks. Muidugi kappasin ma koju uuringuid lappama ja mu lugemismurega oli see paras heitlus, aga ma muutusin rahulikumaks. Õhtuks on mu saba taas pĂŒsti tĂ€nu kaasvĂ”itlejatele.

Kuna kogu see aeg on olnud natuke isemoodi ja Andreas otsustas juba öösel lambist, et tĂ€nasest algab tal kehakaalu jĂ€lgimine, siis ei suutnud ma vastu panna ammusele totakale ideele ja jÀÀdvustasin selle tegelase ka pildile, kes tema eest pidevalt sööb ja kasvab. Ikka kohe keset aplat mahlajoomise sööstu sain ta kĂ€tte enne, kui ta minema tahab lipsata. Olgu tal nii kergem minna. VĂ”tku minu ĂŒleliigne kaal ka kaasa. 😃

Vabandan. Me oleme enda meelest tĂ€iesti normaalsed. VĂ”i vĂ€hemalt mĂ”ni meist. Mina oma nabasongaga selliseid lollusi teha ei saa isegi parima tahtmise juures. Mina seevastu… Teate ju kĂŒll neid 5-minuti-videosid, eks? Ma vahel ikka vaatan neid ja mĂ”nikord hĂ€sti harva leiab sealt ka hĂ€id nippe vĂ”i mĂ”tteid. Tan enam ei manitse, et need videod on vaid igasugu krĂ€ppi tĂ€is, ta on loobunud jonnakat ema valgustamast. Andreas ei manitse, sest vahib neid vahel salaja ise ka ja poriseb siis, et kuiii nĂ”medad need on. Aga hiljuti oli selline hommik, kus ma sealt midagi hiilgavat avastasin!

Siplesin uniselt voodis ega leidnud pĂ”hjust sealt vĂ€ljumiseks. Tegin kohustusliku programmi lĂ€bi ja lĂ€ksin piilusin siis FB ka. Ooo, uus 5-minuti-video, mĂ”tlesin! Sageli on uued kĂ”ik vanade kokkuklopsitud kordamised, aga see oli minu jaoks uuus! Alguses olid totakad meiginipid ja muu jura ja siis tuli SEE! Hooaja parim juukseseadmise nipp! Olin hoobilt pĂŒsti, krabasin riided, viskasin need trepist alla, et kergem ja kiirem oleks liikuda ja tormasin kohvi joovast Andreasest sĂ”nagi lausumata mööda. Ta oli ĂŒsna imestunud olekuga. Imestusest sai imetlus, kui ma minut hiljem verivĂ€rske vetsupaberirullisoenguga uhkelt ta ette astusin.

Ok, homme oleme viisakamad.

Tundub, et ravi tÔesti mÔjub.

KÔrvalmÔjud paistavad kaugele vÀlja.

VĂ”i olime me sellised juba varem? 😃

IVF pĂ€evik – 8. pĂ€ev

5. pÀev stimuleerimist!

Ma ei tea, kas mu kere harjub vĂ”i muutub Andreas aina osavamaks, aga tĂ€na oli kĂ”ik kuidagi sujuv. Jah, ma tundsin, aga valu oli minimaalselt ja isegi Clexane kipitas alles siis, kui viisin peni tagasi oma kohale. Enesetunne on ka ok, pisike peavalu kusagil kaugel on, aga see ei hĂ€iri. Mis natuke hĂ€irib, on see, et lugeda on keeruline. MĂ”tted hĂŒplevad. Loed ja loed sama rida veel ja veel ja no ei saa aru. Paned kinni, tukastad, tuled pĂ€rast tagasi, proovid uuesti ja ikka sama jama. Ehk see ikka möödub nĂŒĂŒd ruttu 🙂

Meile sobis poolekĂŒmnene sĂŒstimise aeg, samas sĂŒstide vahe vĂ”iks olla 24 tundi ehk tĂ€naöise kellakeeramise jĂ€rel oleksime pidanud sĂŒstima juba pool ĂŒheksa juba. Otsustasime, et nihutame sĂŒstimise aja vaikselt tagasi poole kĂŒmne peale veerand tunni kaupa ja tĂ€na sain uue aja jĂ€rgi sĂŒsti siis 20:45. Tegelikult oli juba kell seitse Ă”htul tunne nagu on pĂ€risöö. Kell kuus oli tĂ€itsa kottpime, huuu, ja alles on oktoober!

Eks Àrevus on nahavahel. Mikroetapp nr 2 on meil tÀnasega lÀbitud ja homme hommikul hindab arst olukorda. Kui kÔik sujub, siis astume sammukese taas edasi. Ehk ikka kÔik sujub!

PĂ€evapildiks valisin pĂ€ikeselaigus pikutava Andrease, kellele ma mahlase kĂ”rvitsa vĂ€rvi-ilu arvesse vĂ”ttes kaissu surusin. Ta tĂ”mbas end selle ĂŒmber mĂ”nusalt kerra ja ma muigasin endamisi, et toogu see kĂ”rvits nĂŒĂŒd ometi Ă”nne ka. 😊

IVF pĂ€evik – 7. pĂ€ev

4. pÀev stimuleerimist!

Ma eile just ĂŒtlesin Andreasele, et Ă€rgu ĂŒtelgu, millal ta torkab, et muidu ma kisun end krampi ja siis vĂ”ib valusam olla. TĂ€na ta siis ei hoiatanud ja lihtsalt torkas. Minu vĂ”patasin ehmatusest korralikult. Valus polnud, aga siis avastas tema, et nĂ”el mu kĂ”hus pole nii nagu peab, on nurga all ja sikutas selle siis toore jĂ”uga sirgeks. No et oleks ikka nii nagu peab. Kas ma tundsin? Ojaa! Krdi kibe oli 😂 No siis tegi ta sĂŒsti Ă€ra ja tĂ”mbas nĂ”ela kenasti otse vĂ€lja ja muidugi oli nĂ”el kĂ”ver. Naha saime veriseks ka. Mind ajas hirmsasti naerma. Andreas oli Ă”nnetu. Kui end kogusin, selgitasin, et 90 kraadi all sĂŒstimine on ootuspĂ€rane, aga mitte midagi ei juhtu, kui ta sĂŒstib ka 60 vĂ”i isegi 45kraadise nurga all. Sinna kĂ”hunaha alla jĂ”uab see rohi ikka ja minu puhul pole vĂ€ge vaja karta ka, et see kuhugi sĂŒgavamale, kui vaja, jĂ”uaks.

Teiseks sĂŒstiks vajas Andreas suuremat julgustust. Hingas sisse ja vĂ€lja ja hoiatas mind juba pool meetrit ette. Selgitasin, et ma pĂ€riselt ka ei taha vaadata ja nĂ”ela nĂ€ha. Vedasin ta kĂ€e enda kĂ”hu ligi, nĂ”el jĂ€i nii kahe sentimeetri kaugusele ja palusin siis torgata. Nii oli vĂ€ga ok. Clexane torge oli tĂ€na taas kiire ja praktiliselt valutu. Ravim kipitas, aga mitte hullult. NĂ”el tuli vĂ€lja sujuvalt ja valutult. Torkekoha all valutas vast veel viis minutit ja edasi oli mul vaid janu.

Enesetunne on ok. Signe poputas mind tĂ€na Crustumi keedukreemi-shudega ❀ ja kohe tĂ€itsa lill on olla! Tundub, et ma pean vastu. Pildi poolnĂ€ritud shust tegin ka, aga see nĂ€eb taevalikule maitsele mittevastavalt kentsakas vĂ€lja ja seepĂ€rast nĂ€itan ma teile hoopis tĂ€nahommikust Ă€ratuskoer Happyt. Kui mina teda hommikuti ikka mĂ€nguterapeudi Ă”ppes Ă”pitud pehme kiisu Ă€rkamise looga varbaid ja sĂ”rmi panen liigutama, et kere vaikselt virguks, siis Happy ei tea sellest midagi. Temal kasutab vaid korraliku koera kĂŒlma nina Ă€ratamise ĆĄokeerivat meetodit. 😃