IVF päevik – Otsus, ootus ja lootus

Lapsesaamine on olnud meie jaoks pikk ja keeruline teekond. Unistus, mis sai tiivad 2014. aasta sügisel, on andnud ja võtnud, teinud katki ja teinud meid ka tugevamaks. See teekond on testinud meie suhet ja tahet. Pikalt tundus, et aeg libiseb käest ja võimalusi jääb aina vähemaks.

Eelmisel aastal pandi meid mu emakavälise raseduse tõttu ootele ja sügisel ootasime pikalt arstiaega. Talvel suunati meid tagasi viljatusravisse, mille nimi võiks ehk positiivsuse mttes olla viljakusravi? No ja siis saabus koroona. Olles nüüd alates maikuust taas risti ja põiki läbiuuritud, elanud üle vähihirmu ja lootusetusegi, on meil lõpuks ometi uus pisike lootuskiir! Täna sai selgeks, et pole enam vaja passida ja me proovime IVF-ga seda lapsesaamise asja. Otsus sai kõigi osapoolte jah-sõna – minu ja Andrease suur soov vajas kinnitust. Kui kõik sujub, stardime juba oktoobris. Hetkel tundub see kõik alles nii ulmeline.

Riskide ja ebaõnnestumiste kalkuleerimises olen ma meitser, aga lõpuks ometi on meil siht. Teadmisi ja oskusi on ka natuke ja küll neid tuleb nüüd veel kuhjaga juurde. Andreas peab süstima õppima. Et kas ma kardan? Muidugi kardan. Rumal oleks mitte karta. Andreas kardab minu pärast. Kas ma tahan vähemalt proovida? Jah, üle kõige. Andreas tahab ka. Väga-väga.

Siit algab meie IVF teekond. Õnne ja beebitolmu meile kuhjaga kaasa sellele teele. ❤

Kiri Elliannale

Armas Ellianna

Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.

Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga?  Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.

Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.

Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.

Et nii olevat olnudki parem…

“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”

“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”

“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”

Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?

Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.

“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”

“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”

“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”

“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”

Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?

Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!

Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti.  Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.

Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.

Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.

Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.

Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.

Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.

Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga  oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.

Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…

Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.

Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.

Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.

Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.

Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.

Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.

Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.

Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun  et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…

Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu  tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.

Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.

Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.

Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.

Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.

Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.

Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.

Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.

Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.

Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.

Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!

See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?

Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.

Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.

Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?

Mis me Sulle siis nimeks anname?

Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.

Elianna või Ellianna?

Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.

Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.

Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.

Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta.  Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.

Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole.  Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.

See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.

Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.

Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima.  Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.

Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.

Et on täiesti ok anda enda ja maailma  jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.

Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb.  Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.

Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.

Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!

Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.

Armastusega

Sinu emme ja issi

PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab meie sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid meile.

Happy birthday mu armas Eva

Dear Eva, today is your birthday and I would like to tell you something.

We both took a long way till our ways crossed and the start was challenging. You had that boyish haircut on your profile picture and for me you were so interesting and self-aware. So direct and honest. And in the same fresh way you answered my first words.

We met in internet and instantly connected and gave each other wings but it took more than 4 months endless talks until we met the first time in person. I was not always sure is it just a dream or real. You are too good to be true. Understanding and patient. You were just like you are – opened your heart immediately and fully and I didn’t know how to handle it at first.

And that is how you are. Despite all the injuries people did to you, you encounter the people always with a wide-open heart. You give everyone the chance to proof its good intentions. I honestly adore that. People who don’t know you better may think you are naïve, but no, it couldn’t be more wrong. It’s not naivety nor incapability to learn from the past, but rather an unshakable belief in the good of people. But what differs you from the naïve is that you don’t let someone hurt you more than once. What else differs you from most other people is that you always take the risk that someone new may hurt you. That says everything about your strength. You are not afraid to get hurt. You just jump to the action and swim like a mermaid.

I never met a person which is less judgmental than you. But darn those who misunderstand your tolerance with weakness. Those who think they could control or manipulate you. You are not afraid to stand up against those who are unfair. Not only for yourself. You also make a stand for everyone around you if you know them or not. You are a fearless fighter. With heart and dignity but fire and will in your.

You could spit fire, but you choose not to. You are a dangerous dragon but dedicated to a peaceful existence. You send them to the past, out of your life. You don’t let anger and resentments poison your heart. You don’t seek vengeance. You fight hard but not to hurt. You fight always for the best reasons.

Your positive energy shines bright, brings for many people light into their lives. People like to be with you and around you. You are also an inspiration to me. You see the opportunities over the obstacles. Hope and light in the deep darkness. You know it comes sooner or later. You trust yousrelf and your inner feeling more than anyone else I know. Over the years I have seen it really functions. Even it may sound insane sometimes.

Why is it so easy to love you? Maybe it is the openness with which you encounter the people. You don’t judge, you try to understand where someone comes from. You let people be the way they are. You understand that every person has its own story.

You are deeply ethical but without pushing your moral onto other people. You let them be, even you don’t agree with everything you let them just be the way they are.

Freedom is the liberty to express yourself in any way you like as long you grant everyone the same right. It is the only solution to a truly peaceful society. You demand that freedom for yourself and everyone else.

The only moment when I really need to tame the dragon in you, is when people deny this freedom to others. That is the one thing that makes you angry. Wherever there is a vacuum, when courage is missing, you jump in and take the responsibility for others. You have this Jeanne d’Arc attitude and I love it.

Many times I have seen you going to homeless, drunk and somehow lost people to check if they need help. You never get tired of helping others and still you keep the balance to not lose yourself. You encourage the people to help themselves. You give them tools and support. And you stay with them in the moments they need it the most.

You always find a way to get me out of the dark mood. If my hand is a fist, you gently open and put your hand in it.

If my world is flat, you make it round again.

Your optimism and passion give me always a new reason to stand up and fight.

I am a very lucky man to be with you.

 

Ma armastan sind
Andreas

Portreeprojekt: Minu rüütel

See lugu on Andreasest. (Loe nime: Andreeas, siis on saab nii nagu talle nimeks pandi).

Andreas tuhises mu ellu mustal läikival ratsul. Tema must tsikkel on terav ja tõsine tükk. Ta oli käinud pikal rännakul. Väsinud, kurnatud, alasti iseenda sees, otsis ta tõde, oma elu ja saatust.

Ta oli käinud ära kaugel ja sügaval põhjas ja tagasiteel Lõunasse peatus korraks siin. Siis see kõik algas.

Kui me kohtusime… või siis tuttavaks saime, aga veel kohtunud ei olnud, elasime me kusagil reaalsuse ja unistuse piirimaadel. See oli suur soov ja lõpmata lootus, mis meid need neli ja pool kuud kandis ja kokku kasvatas. Me saime teineteisele vaid kirjutada. 50 tuhat sõnumit, lauset, lõiku, lugu ladusid vundamendi ja kindluse meie elu muinasloole. Need andsid meile aja teineteist päriselt tundma õppida. Üks oli kindel – tema on minu rüütel ja mina tema leedi. Või siis ka tema Jeanne d´Arc. Koos oleme me veel tugevamad.

Ahh, et roosamanna? Ma ei ole mingi suhkruprintsess. See kes lendab lohedega, ei saa suhkrust olla. Ja nalja tegi mulle alati ka see, et Andresse lemmikmuinasjutt on lapsest peale olnud mingis omas võtmes just „Printsess herneteral“. Ehk et ma võin olla kes iganes ja teha mida tahes, aga ma olen ja jään alati tema kuningannaks sisemise koodi pärast. Ta oli veenev.

Muidugi tundus see kõik nii hea ja ilus nagu muinasjutt, et vahel kriipis ja kõrvetas kõheduse noot viisil “kas see kõik ikka saab tõsi ja võimalik olla”.

See kõik sai tõsi ja võimalik olla.

Sest seal ta korraga seisis – mu lihast ja luust rüütel!

Meie kohtumine on olnud äratundmine äratundmise järel. Nii võimatu ja ometi nii reaalne. Ta oli ja on päris. Vahel veidi kohmetu, aga otsusekindel, kartmatu ja siiras.

Tema ausus, lugupidamine, tähelepanelikkus, viisakus, vaoshoitus, heatahtlikkus, tõejanu ja õigluse kutse on nii sügaval ja lahustumatud tema olemuses. Tema oskus ja julgus kuulata, mõista, ütleda, teha, toetada, hoida, armastada, vaimustuda, pühenduda on see, mis mind katkematult võlub.

Temas on nukrust ja sügavust sama palju kui soojust ja sära. Me vahel ikka vaidleme, et kumb meist teineteise näol siis nüüd jack poti võitis. Kumb meist kumma valis ja ära tundis? Ta väidab, et mina tegin temast rüütli. Mina usun, et ta on seda alati olnud. Keegi ei saa kellestki midagi teha.

Ta on olnud kõik need aastad tema ise. Kui palju võitluseid me koos oleme maha pidanud ja külg külje kõrval võidelnud selle nimel, et meile liiga ei tehtaks, selle nimel et koos olla, selle nimel, et parem oleks ja jaksaks. Ja tema truu metallratsu on alati olnud see, mis aitab tal veel tugevamaks saada. See on tema olemuses sügaval sees. Ta on hobulausuja ja see, kuidas ta kirjeldab oma sõite ja kurve tantsimisena, ühtesulamisena, see on nii lummavalt ilus.

 

Palju aastaid oli Andreasel salajane unistus.

Ta ise arvas, et see on poisikestele ja sellest peaks ehk välja kasvama. Aga ta ei kasvanud ja tundis end seepärast pahasti. Mina jällegi arvan, et unistused, olgu nad nii jaburad tahes, kui nad olemas on, siis põhjusega ja kui nad kurjad pole, siis tuleb neile võimalus anda. Nii ta siis leidiski Eestisse kolides võimaluse ja õppis mõõklema. Just nii nagu ammustel aegadel vaprad sõdalased ja kaitsjad on võidelnud.

Korraga tulid me koju mõõgad, harjutuse ja pidupäeva omad. Turvised, kilbid, kiivrid, kindad, ajaloolised õpperaamatud, sest kui juba, siis päriselt ja tegelikult. Ja Andreas vedas ennast kodust välja, et minna mõõklema. Mitu korda nädalas. Tuli trennist nagu raskest võitlusest, väsinud, katki, janus ja näljas. Aga nii õnnelik ja rahulolev. Kas saab olla midagi veel inspireerivamat?!

Vaat nii me elame siin oma muinasjutus ja unistame suurelt.

***
MINU PORTREEPROJEKT

Teemaks ja pealkirjaks sai „Minu rüütel“, sest Andreas ilmselgelt on minu rüütel, aga samahästi oleks võinud see pealkiri näidata suurimat katsumust selle projekti sooritamisel ehk „Kuidas valgustada (seda jubedat) mõõka“ või „Mõõgatants“.

Eks see kokkuvõttes üks natuke lõbus, natuke pingeline, paljusid päevi ja öid ja veel rohkem mõtteid täitev, jubekülm ja libe värk jälle oli ehk siis naljaga võttes oli kogu selle kupatuse nimi ikkagi filmiklassikast mugandatud “Minu kilp, minu mõõk! Minu pruut ootab mind kaamerga… igal võimalikul hetkel ja igal pool, kuhu ma muidu ei läheks!” Või umbes midagi sellist.

Ajaressursi ja meie elukorralduse juures on selle projekti teostumine olnud pehmelt öeldes logistiline ime. Keegi meist ei tea, millal mul viimati vaba päev oli. Ega ta ise suurt targem pole. Selle üle, et meil on olnud võimalik seda projekti koos teha on meil mõlemal hea meel. Üsna kvaliteetaja sarnane aeg on see olnud kokkuvõttes.

(Etteruttavalt võin juba ära ütelda, et praeguse projekti viimase vaatuse järel jäisest metsast tulles ja asju autole pakkides, teatasin ma reipalt, et mul on järgmiseks projektiks temaga juba idee olemas. Vaja on veel vaid lund. Ja asi kisub veel ekstreemsemaks. Porina asemel tuli vaid itsitus. (Tan saab selleks ajaks soojad saapad, sest see hull ronis külma ja märga metsa tennistes ja oli kolm tundi nagu üleehitud kuusepuu kogu meil kaasas oleva koorma all ja vahepeal veel tegi hoolega abilise asja kah). )

MIKS SELLINE TEEMA?

Miks siis ikkagi Andreas ja rüütel sel korral?

Ma joonistasin juba alguses meist pilte tema musta läikiva (kaherattalise) ratsu seljas ja tsikli turvariietus annab minu meelest vägagi võitlejarüü mõõdu välja. Naljakas, et Andreas sellele kõigele ise sedasi varem polnud mõtelnud ning tsiklit ja mõõka muinasjutus  kokku viinud. Talle meeldis see mõte väga.

Miks ma valisin sel korral pildistamiseks just tema?

Sest ta on minu elus kõige tähtsam inimene. Sest meil ei ole augusti lõpust alates olnud aega koos olla. Sest ma armastan teda ja soovin iga hetke meie elust kinni püüda ja alles hoida. Sest ta on minu jaoks huvitav ja kirev ja kirju ja sügav ja suur ja võimas. Ja tal on tsikkel ja mõõk ja KUI ma oskan põhjendada, miks ta peab näiteks miinuskraadidega poolpaljalt mitu tundi metsas ragistama ja sama asja tuhat korda uuesti tegema, siis ta teeb seda ilma igasuguse viginata ja peaaegu rõõmuga. Aga ma pean veenev olema. See, et mul on vaja ja ma tahan, ei ole tema jaoks veenev. Seega paneb ta mind ennast pingutama. Ja ta vihkab ootamist ja molutamist ja see paneb mind ka ennast paremini organiseerima. Aga kui mina põlen, siis ma sütitan tema ka ja siis me põleme koos ja see on see tunne, mida ma ikka ja jälle ja alati uuesti soovin kogeda. Ilmselgelt on ta olnud mu parim ja suurim õpetaja, kiuslikuim väljakutse ja ägedaim koostööpartner ja ma olen alati arvanud, et kui ma saan hakkama temaga, siis on kõigi teistega hiljem julgem. Sest teised ei tihka mulle ehk nii otse ütelda, mida nad asjast arvavad.

PLAANID

Ehk et kui me saime koolis teada, et meil tuleb teostada individuaalne portreeprojekt (vähemalt kolme erineva valguskeemiga), siis oli mul üsna sekundiga selge, et see tuleb Andreasest ja ma vaatasin algusest peale valgusest kaugemale ja tahtsin üht lugu, mis puudutab nii teda kui mind. Võïb-olla kedagi veel.

Kuidas mina teda näen? Kuidas tema ennast näeb?

Keerasin muidugi kohe vinti juurde asjadega, mille maailmas ma veel üldse ei orineteerunud. Tsikli pildistamine! Ja mõõga! Johhaidii, nagu päriselt! Oli mul seda siis nüüd vaja? Ju siis oli. Ajal, mil ma endiselt siplen fokusseerimisega oli mul vaja ikka korralikult kihavasse krokodillivette sukelduda. Aga kes ütles, et kõik peab tulema järjest? Mõni teadmine ja oskus võib tulla ju korraga ka või teises järjekorras? Igal juhul võtsin ma väljakutse, mille ise endale kaela tõmbasin, vastu ja ei hakanud hetkeks otsima kergema vastupanu teed. Teadagi mind! Ma kardan sadat ja üht asja (tulest ja elektrist, tehnikast kuni puukide ja kukkumiseni), aga töö on ilmselt midagi, mida ma kõige vähem kardan ja mille pealt kokku ei hoia, sest elu on õpetanud, et see on ainus asi, mis teadmised läbi kogemuse ka kinnistab.

ETTEVALMISTUSED

Esialgse projektiplaani, garaažis pildistada, pidin ümber mängima meist mitteolenevatel põhjustel. Küll aga sain ma pisikese katse ka õues ja päevavalguses tehtud tsikliga enne, kui maailm päris pimedaks ja talviseks ära läks

Sisulist osa alustasin sellest, et kaevusin guuglisse ja püüdsin leida poose ja valguseid ja võimalusi mõõgaga rüütlitega ja soovitavalt kas tsiklite või läikivate tumedate hobustega. Palusin Andreasel teha sedasama. Valik oli väike ja jõudsime sarnase tulemini. Rääkisin õpetajatega, et kuidas selle puntraga majandamine parem saaks. Eks see oli paras väljakutse, seda mulle kinnitati. Sain peoga soovitusi ja põrnitsesin kodus meie stuudikomplektiga tõtt. See on olnud terve aasta (Eestisse kolimisest peale) mu voodi kõrval kastis ja oli enne seda aastaid mu töölaua all puutumatult. Ma olen seda kartnud. Alguses tundus see hoomamatu raketiteadus, koolis käies sai sellest aga aukartus. Ühel heal hetkel, piilusin ma sinna lõpuks aga sisse ja noh, sellest peale on meie kitsuke kastidega palistatud elutuba olnud nagu päkapikustuudio.

Vahepeal oli miljon kooli- ja koolituste asja ja edasi läks juba kiireks. Panin kähku stuudiosse aja ja Liis tuli mulle appi. Selle oleme me koolis juba selgeks saanud, et abikäed on sellises olukorras suht möödapääsmatud ja neid, keda usaldad ja kellega koos on hea pingeliselt hetkel tegutseda, on vaja väga hoida. Liis on kahtlemata üks neist. Ja Tan tuli meile ka igaks juhuks appi, sest ma aimasin, et tegemisi võib meil rohkem tulla, kui alguses arvata on.

ESIMENE STUUDIOPILDISTAMINE

Andreas tuli (26. novembril) tumedasse stuudiosse täisvormis. Tumeda tausta olin ma kuidagi spontaanselt valinud. Tundus vist harmoonilisem. Kaasas olid tal mõõk ja kiiver. Itsitasime veel, et sisuliselt saaks ehk ka tsikli ajada lifti püstises asendis, aga vaat vahetrepist üles on keeruline saada.

Olime selleks hetkeks kümnest interneti näidispildist välja valinud 4-5 pilti, mille sarnast katsetada. Ju seda oli vaja turvatundeks ja käivitumiseks, aga elu näitas, et esimese järel tuli isetegevus ja kuigi me vahepeal kiikasime ekraanile, siis polnud need enam need, mis oleks kõnetanud. Küll aga oli hea, et olin endamisi läbi mõtelnud, kuidas oleks hea üht või teist tulemust saavutada.

Alustasime kahe softboxi ja kahe snuudiga:

Snuudid lihtsalt andsid kummalgi pool õrna tugevusega kontrat taustal ja softboxid olid ees 45kraadise nurga all ja välkusid. Et saada võimalikult võrdset tulemust otsevaates, panin mõlema välgud esialgu 2 peale.

Kui Andreas aga liikuma hakkas, siis tegi mõõk valguse ja varjuga selle peale mida iganes, aga mitte seda, mida ta teha oleks võinud. Küll aga meeldib mulle nüüd selle harjutuspoosi pildi juures see sinakas kuma, mida ma teiste puhul nii hoolega vältida püüdsin. (Äkki peaks kõigi teistega ka katsetama. Mustvalgetena olid nad eranditult kõik jubeägedad. Ka need, mille ma mõõga valgustuse oskamatusest pekki keerasin).

Lõpuks ometi sain ma mõõga huvitavalt pildile, aga valguslaigud kiivril… kõik need neljakandilised laetuled ja softbox veel lisaks ka. Ok, neid saab töötluses eemaldada ja vältida neid valgust soovides on vist ka suht võimatu, aga sedasi veigeldes tõmbavad nad pilgu koheselt hoopis enda peale ja muu toredadus võib sedasi raisku minna.

 

Olles softboxe ja snuute liigutanud veidi nii ja veidi naa, kasutanud taskulampi selleks, et mõõgast midagi välja võluda, otsustasin proovida veidi tumedamat skeemi – ees on 45kraadise nurga all üks välkuv softbox ja selja taga diagnoaalis on pisike snuudike.

Andrease jäiga riietuse ja kiivri ja mõõgaga see olulist efekti vist ei oma, aga seal ta vaikselt soojendas silma jaoks seda tausta.

Ma pean tunnistama, et see softboxi valguslaik kiivri keskel meeldib mulle ja mõõk on mingi hetkeni ka täiesti tore ja arusaadavalt metallist mõõk.

Stuudioleitsakust ja suurest võimlemisest väsinud inimesest sai lõpetuseks veel ka üks niisama inimesemoodi pilt tehtud.

Andreas oli äge ja kuigi kogu see stuudiotöö sedasi ise ja omapead oli niigi pähkel, siis tundus mulle kaamerast pilti vaadates, et ehk mul midagi head ikka õnnestus ka teravana kätte saada.

Teine lugu oli aga rombikujulise ristlõikega läikiva mõõga valgustamisega. See sinder oli ikka kohe päris koorimata kookospähkel hambutule igemele. Valus ja võimatu! Ma olin seda kartnud ja olin seetõttu hoolega ka eeltööd teinud. Koolitunni roostevabad kahvlid-noad olid silma ees, valgustamise loogikast sain ma justnagu aru, aga tulem oli ikka suhteline. Liis mõtles ka hoolega kaasa  ja katsetasime erinevaid variante, aga kohe selline hale oli see tulemus kohati. Küll oli mõõgal pisike hele laik

 

ja siis pressis jälle veider selgusetu peegeldus pildile. Hiljem mõtlesime välja, et see tuleb eemalt puitpõrandalt, aga kuidas see sedasi pildile sai, on veel selgusetu. Seda on vaja eraldi uurida, sest äkki kunagi elus läheb seda justnimelt vaja.

 

Sättisime lampe nii ja naa, aga pigevalt oli midagi paigast ära. Tore pilt, aga mis asi see tal käes on?

Tan oli meil ka kaasas ja katsetamisest ei pääsenud temagi. Sain mõõgatera heledamaks ja juba ta valguses kärssas…

Kahtlemata annab midagi järeltöötluses päästa, aga päris nullist ehitama hakata ma tõepoolest ei pidanud vajalikuks, sest ma pidin sellest asjast ka päriselus aru saama ja suutma pildile püüda.

Kokkuvõttes katsetasime sel korral skeeme õige mitu ja protsessi suunas just see, kuidas mõõk viitsis meiega koostööd teha ja minu mõistus sellel peale hakkas. See oli ikka üks paras tants selle mõõga ümber.

Katsetasime ja kohendasime valgust ja välke mitmel viisil. Mõni lahendus tundus päris hea. Mõni väga hea, aga valguse otsimine kiskus lõpuks ikkagi üsna eksperimentaalseks. Peast arvutades ja ka hiljem pilte vaadates, sai kokku oma kümmeekond erinevat võimalust. Rääkimata valguse tugevusest, millega me lõputult jändasime.

Terviku haldamine oli ilmselgelt keeruline ja unustasin täiesti, et ma keerasin vahepeal pimedas varje jahtides fookuse auto pealt manuaalseks. Ja kui selle peale uuesti tulin, siis olin paar väga hea valgusega pilti käest lasknud ebateravuse tõttu. Sellest on nii tuliselt kahju, aga uuesti enam ei olnud aega katsetada tol korral (ja meelde tuli see, et ma uuesti tahtsin proovida ju ka alles nüüd asja vormistades – ehk tulevikuülesanne, sest katsetamata ma seda ikkagi jätta ju ei saa).

Et mitte päris läbikukkununa end tunda, tegin mõned toredad isa-poja pildid ka viimase skeemi ehk välkuva softboxi (ja seljatagust pilootlambil toetava kontrasnuudiga)

Nonii! Kus on minu kilpkonnad? (Sepapoiste viisil, khmm ) Siin nad on! Siin nad on! 🙂

Ühest poisist on ilmselgelt midagi palju suuremat sirgunud 🙂 ja heledaid kahuseid juukseid armastas softbox palju julgemalt kui karust hundihalli Andreast 😀

Ja lõpetuseks surusin tukkuvale Tannule mõõga ka veel käpa alla.

ESIMENE ANALÜÜS JA TEINE STUUDIOKATSE

Ma sain mitu toredat pilti. Niisama portreedena oleksin ma rahul ehk olnud ja valgusskeeme oli mul ka peoga rohkem kui kolm juba. Aga ma polnud rahul. Üks asi on kompa. Teine asi on valgus. Ja kolmas asi on see krdima mõõk, mis vajas lihtsalt suuremat uurimist ja harjutamist.
Panin stuudiosse uue aja.

Enne pildistamist guugeldasin hoolega. Palusin õpetaja Tirulilt abi ja valgustamise teoreetilise eratunni järel tegime ka kogu klassiga näidistunni praktiliselt läbi. Mina vedasin mõõga koolis klassi ette ja õpetaja näitas vigureid. Paistis, et asi toimib. Vähemalt teoorias. Oluline oli valgust õigesti peegeldada ja valgustada tervikut. Kui vaja, siis maast laeni.

Teisel stuudiokorral (6. detsembril) tuli hea Jaana mulle appi ja temast oli tõeliselt palju abi ja tuge, sest ka minu valgustamise närv oli kordades rohkem krussis kui esimesel korral, kui ma alles avastama seda asja hakkasin reaalsuses.

Tausta panime valge. Skeemide osas tundus, et me saame asjale juba veidi paremini pihta. Eesmärk oli muuhulgas näidata mõõka selgelt metallist mõõgana. Sedasi realistlikult. Sikutasime Jaanaga koos valgused paika – taustale reflektorid pilootlambi miinimumvalgusega ja ette igaks juhuks terve armee softboxe.

Olime valmis kasutama suurt kärjega boxi ja maast laeni kaarena pildistava suhtes koonduvat pika ja 60 x 60 sofboxi sama valgustugevusega kombot, sest valgust pidid saama nii pikk inimene kui ka tema pikk mõõk. Ühe keskasetuses sofboxiga olime me päev varem teinud imelisi portreepilte ja see pidi toimima vähemalt Andreasele.

Ühesõnaga selline korralik raskevägi. Neid helestatud boxe siis skeemil kasutasime vahepeal, küll koos, küll kordamööda , küll rohek küljel ja siis allpool, lae all ja kus iganes. Liigutasime neid vastavalt tundele ja jätsime siis ära ka vastavalt tundele. Otsisime õiget asja, mis ometi toimiks.

Alustasin juba enne Andrease saabumist lihtsalt mõõgast nii nagu õpetatud. Jamalugu. Peaks nagu toimima, aga ei toimi päris nii nagu vaja. Palju parem, kui eelmisel korral, aga mitte päris see, mida ma otsin. (Seda, et me katsed tegime õpetajaga valge laega klassis, mitte musta laega stuudios, taipasin ma aga alles jupp aega hiljem. Liiga hilja, aga paren siis, kui ei iial, sest sedasi jäi see väga meelde.)

Teisel korral tuli Andreas stuudiosse harjutusvormis. Softboxid tegid tublilt oma tööd, aga päris kogu tööd nad üksi ära teha ei suutnud.

Mõistate? Keset mustjat mõõka lehvitab teile kõrgelt armas tore ja hästi suur softbox – üleval ja all on midagi puudu.

Sikutasime selle valguskasti siis lähemale. Siis ei mahtunud mina. Leidsime mingi kooseksisteerimise viise ja Andreas asus võimlema. Omamoodi naljakas sai see mõõk sedasi. Seepeale vedasime ka vasakule küljele ühe softboxi lae alla lisaks.  Kui palju lihtsam oleks, kui modell koos kogu oma eluga paigal püsiks! Aga meil oli nii ja sellega tuli ka kohaneda. Trennivärk.

Ok, proovime nii, tuleb mees paremalt poolt. Ei tule juustuga. Kiviga ka ei tule.

Hoopis mõõga tuleb. Kaelapeegeldus on nagu ootamatu puidust osa või midagi. Sinna oleks kuidagi ka valgust vaja, samas on see ju loomulik, et kusagilt midagi peegeldab. Seda tuleb lihtsalt õppida jälgima ja suunama vastavalt soovile.

Ja siis ta võimles ja vehkles ja mõõk vuhises läbi õhu. 

ja mina püüdsin teha korraga mitut asja – saada teravaid pilte, mille valgused ja varjud on soovitud. Ma ju nägin, kuhu valgust vaja oli, aga ma ei saanud ise seda sättima minna, sest need korrad, mis ma läksin, alustasin taas algusest. Ja Jaana võimles nagu akrobaat ja tegi imevigureid, et seda kõike omakorda toetada suure peegeldiga lisaks. See andis vahel Andreasele lõua alla õhku juurde, aga enamuse ajast püüdis siiski mõõgale kena sära lisada. Küll küljelt, küll alt, küll taevakupli helevalge kumana me mustas laes. Kiirelt sai selgeks see , et valge peegeldi on metallist esemele parem kui hõbedane peegeldi. Ja kahtlemata oli see ka hea efektiivse suhtlemise treening, sest toimuva kommunikatsioonita poleks meil mitte midagi välja tulnud sellest asjast.

Nonii, proovime veel niipidi

ja siis naapidi ka! Nii, siin on mõõga tippu on veidi valgust juurde vaja.

Jess, selleks korraks on see asi purgis. Ja kuigi siin peegeldub mõõga tipus me must lagi, siis on lootust et ühel heal päeval saan ma päriselt ka pihta, mida ja kuidas konkreetselt ja sihipäraselt teha.

Selleks ajaks, kui me lõpetama hakkasime oli ka Andreas üles soojenenud ja lustlikumaks muttunud. Sel päeval oli õues hirmus koerailm või no nii hirmus, et koer ka välja ei tahtnud minna ja Andreas oli alles keset ööd oma Šveitsi-reisilt tulnud ja välja puhkamata ja kiire oli ja tööd oli palju ja sada muud asja oli veel. Aga meie tore seltskond ja hea muusika sulatasid tõsise mõõgamehe silmad lõpuks ka särama 🙂

Nagu näha, siis tants käis jälle peamiselt mõõga ümber. Sel korral isegi veel rohkem. Uute skeemidega tundus ruum kuidagi nii kitsas ja madal ja piiratud. Minu enda asukoht oli kõike muud kui hea, aga valgust ja Andreast ja mõõka liigutades ei paranenud minu mugavus ikkagi kuidagi. Ju siis ei pea alati mugav olema. Aga mõõk sai grammike paremini pildile.

Veel üks oluline asi stuudios on juhtmed. Kui lampe tuleb juba mitu, siis muutub see üha olulisemaks. Mitte et üks kiiruga üle põranda veetud juhe ei võiks ohtlikuks osutuda. Meil oli sel korral valgustite jalgade ja juhtmete sättimine nagu tants madude keskel. Keegi ei kukkunud, midagi ei juhtunud, aga veendumine oli suur ja selge, et rägastikus ei saa tööd teha. Ilma Jaanata oleksin ma totaalselt hädas olnud, sest Andreas pidi püsima väga hoolega paigal, Tan polnud kaasas ja minul oli mingisugune mõte, kuidas asjad toimida võiksid.

Tegelikult aga lõpetasime selle stuudiopäeva hoopis pika säri ja välgu kombineerimisega. Ei, see ei ole kokku töödeldud vaid tehtud ühe pika klõpsu jooksul 🙂

ÖÖS ON VALGUS JA LOOL ON ALGUS

Mu mõte hüples katkematult valguse ümber. Andreas magas juba ammu, kui ma oma jõulukaartidega joonele sain ja poistele head und soovima läksin ja selgus, et nad veel ei magagi ja ootavad mind. Jäin nendega tunnikeseks rääkima ja avastasin et Vancu voodi nurgale paistab läbi toa nii lahe tänavalaterna valguslaik. Mis oleks, kui see valgus sedasi Andreasele otsa vaataks? Tegime Vancuga kohe ka proovi. Oiii, mu kiusatus oli nii suur keset ööd Andreas sinna valguslaiku lohistada, aga ma pidasin vastu ja ootasin järgmise ehk reede õhtuni. Sain selle katse ära teha. Ilma mõõgata. Lihtsalt niisama, et asi liiga kinnisideeks ei kisuks.

Ja siis seda nukrat pilku vaadates sai kogu see lugu korraga ka oma jutuosa, sest enne seda, kui elu meid kokku viis, ei olnud asjad alati nii toredasti. Ma oleksin muidu teile rääkinud ehk lihtsalt enda rüütlist, aga algus oli ka oluline ja selle üle oli mul hea meel. Aga midagi oleks ikka veel nagu puudu. Stuudios jäid harjutussteenid kuidagi lahjaks. Ruumi oli vähe ja kuigi me võimlesime seal lähemal ja kaugemal ja mul on isegi pilte, siis millegi suurema näitamiseks peaksin ma piltidele hoolega laiendusi juurde kleepima, et neist midagi etemat saada, sest kui jupid pole küljest, siis paistab kusagilt radikas, paljas sein, teine taustarull, valgusti või midagi muud.

Aga mõte ei lasknud mind lahti. Hmm, harjutamine vabas õhtus oleks muidugi tore ja see mõte oli käinud läbi ka päris alguses, et mis oleks, kui sukelduks Kopli Liinidele või Lasnamäe lõppu ja teeks seal midagi ägedat, aga turvalisuse huvides pidasin igaks juhuks targemaks kahekesi sinna sedasi mitte hullama minna. Ikkagi mõõk ja värk.

Mu uni jäi reede öösel lühikeseks, sest püüdsin õppida ja laupäeva varahommikul kihutasin ma juba Tartusse koolitusele ja arvestusele. Suikusin bussis korraks unne j asilme ees vehkles ikka üks mõõk. Huvitav, kuidas see kõik udus tunduks? Suitsus? Tules? Mere ääres? Metsas? Haa! Kirjutasin Andreasele, et kas ta oleks homme hommikul nõus minuga metsa pildistama tulema. Jälle mõõgaga. Harjutama ja nii öelda kojujõudma lahengust. Olgu ilm milline tahes. Saatsin talle metsast pilditõmmise ka, mis mulle sümpaatne tundus.
Andreas oli nõus.

Kuna plaan oli paigas, siis suutsin terve pika päeva edukalt muudele teemadele keskenduda ja bussiga tagasi Tallinna poole loksudes hakkasin otsima, kus oleks hea pildistada. Oluline oli, et see oleks madala alustaimestikuga kõrgelt laasunud sirgete tüvedega mets. Männik või kuusik. Kust sellist Tallinnast või selle lähiümbrusest leida? Pirita männid on kõverad ja nende all on võsalaadne toode. Nõmme ja Männiku männid on üsna jändrikud kuskile maale. Memoriaali juures on kuused, aga nende alumised oksad on liiga madalad ja joonlauajooned liiga tehislikud. Meenusid vaid kaugemad kohas ja Liiva kõrgemad männikud, mu lapsepõlve mustikametsad, on kuidagi märkamatult surnuaiaks saanud. Õnneks on mul teadjaid sõpru ja öösel uinusime me juba selge plaaniga

TAEVAKUPLI SININE VALGUS EHK KUIDAS ME METSAS KÄISIME

Ärkasime peaaegu pimedas. Kuigi palju valgemaks ei läinud ka päeva jooksul. Hämarus on hetkel maailma vallutanud. Ma natuke unistasin udust, sest see oleks nii müstiline olnud, aga udu täna polnud. Ajasime Tannu, kes abilisena kaasa pidi tulema, üles. Käisin koeraga õues ära ja pakkisime end kogu kraamiga autosse. Teel korjasime Maarja peale ja ta juhatas meid soovitud kohta ning tutvustas paiga võimalusi.

Ma olin metsa kaasa vedanud kõik, mida ma arvasin, et meil äkki võib vaja minna. Välgust, suure lambi ja softboxini välja, rääkimata peegeldist, hajutist, kolmjalast. Mõõk ja vahetusriided olid meil ka ja hullematel hetkedel oli Tan nagu jõulupuu ja aitas valguse suunamise juures.

Sättisin end valmis – statiiv oli mõõdapääsmatu – jälle midagi, mida koolis käimata veel ehk ei usuks. Vapper Andreas viskas jaki pealt ja me alustasime niiöelda kojujõudmise stseenidega. Mulle meeldis metsas. Männiku ornažikas oligi hetkel ehk parem kui kuuskede tumedus. Ma olin endale salaja sosistanud, et ma keskendun tervikule ja lasen mõõgal elada tema enda elu veidi.

Andreas hindas olukorda

Ja siis nägin ma seal pisikeste mände vahel kõiksugu tegelasi – väsinud, näljast ja külmunud meest.

Lootuse otsijat ja leidjat. Valvurit, tõsist ja tähelepanelikku

Reibast, vaprat ja visa võitlejat

Siis sai teise särgi ja jaki selga ja maailm muutus teises suunas vaadates kohe veidi soojemaks.

Kui ma vaid poleks kogemata nii telest fookuskaugust kasutanud, siis oleks see üks igavesti tore pilt. Andreasele meeldib ta sedasi ka. Mina keeraksin numbreid veidi maha  et kõrvad ikka omal kohal tunduksid.

Sellel pildil on loomulikule valgusele lisaks ka peegeldi lõua all, set ilma ei oleks nii suvist valgust kusagilt välja seal võlunud.

Liikusime tuldud teed tagasi, sest seal oli olnud kõrgemad männid ja mul oli vaja neid lähemalt uurida. Andreasele meeldisid nad ka väga.

Tan võimles peegeldiga ja siin on näha vahe selles, kuidas esimesele vaatab alt vastu taevakupli sinise valgusega peegeldi ja teine, kus seda pole. Kinnitan, et pildid on üks ja sama mõõk paarisekundilisi vahega 🙂

Vahepeal tegime harjutamise pilte ja meie omavaheline koostöö ja mõõga õigel hetkel kinnipüüdmine muutus isegi sujuvamaks.

Andreas toimis nagu video – keris edasi ja tagasi aegluubis nagu vaja. Metsas oli ilus ja äge. Ja see õpetaja Tiruli “taevakupli sinine valgus” tegi oma tänuväärset tööd!

Mul oli peas küll mõte Andreas külili maha keerata koos mõõgaga ja ta oli peaaegu valmis juba selleks, aga siis leidsime ikkagi hea puu, mille najal veidi puhata. Lisaks fotomaailam kõiksugu asjadele sain ma selle projekti käigus ka nii palju rohkem teada mõõkadest ja mõõklemisest. Stuudios oli olukord veidi steriilsem, aga metsas käis oli mul kogu aeg hea küsida, et nii, kujuta nüüd ette, et sa oled väga väsinud (seda ei pidanud ta isegi ette kujutama) kuidas sa siis korraks puhkaksid ja mida teeksid mõõgaga. Ja Andreas siis seletas, et nii ja naa teeks ja tegi kah. Ehk kui mätas on liiga jäiselt niiske, siis sobib ka nii.

 

Viimane vaatus oli kõige magusam. Andreas läks minust ca 50 meetri kaugusele.

Saime ta puude vahele kätega märke jagades paika ja siis ta hakkas minu poole kurvi tagant liikuma.

Kõiki toimis selleks hetkes nagu kellavärk – Stop! Move the blade! Walk! Stop! Move the blade! Walk! Ja nii edasi. Vaat see tunne oli äge!

Ahh, tühja sest külmast. Aga üks moosipurgisiili nägu hunt tahab vahel ikkagi ka hommikust süüa.

Olgu. Paneme siis selleks korraks pillid, prillid ja pildid kokku!

KOKKUVÕTE

Metsast välja vantsides tegin tüüpidest (khmm) meeleoluka klassikapildi “emme käskis” ka 😀 Selleks hetkeks oli nurga taga kiirust mõõtnud politsei ka oma teed liikunud ja ma olin rõõmus, et me ei pea selgitama hakkama, mida me siis nüüd siin ikkagi täpsemalt tegemas käisime.

Paarkümmend meetrit hiljem, kohe seal raja lõpus, lendas uljas Tan koos softboxi ja muu kolaga veega kaetud libedal jääl külili. Mina olin otsustanud kukkumise hirmus ringiga minna ja kuulsin neid vaid kaugemalt ning hõikasin, kas softbox jäi puutumata. Autosse jõudes lõõpisid Andreas ja Tan omavahel ja minu kallal, et vaat, mida tähendab, kui ema on õde – kui keegi kukub, aga verd ei lenda, ta tundub olevat ühes tükis ega karju nii, et karud puu otsa põgeneksid, siis järelikult võib muretseda vaid valge softboxi pärast. Eksole. Softbox taastus saadud traumast õnneks püsivate kahjustusteta. Tannu märg kannikas kuivas ka ära. Lõpp hea, kõik hea.

Edasi jäigi mul veel tänaste piltide vaatamise ja sortimise ja töötlemise rõõm. Teised on mul juba eelnevalt läbi vaadatud, välja valitud ja veebi jaoks kasutusvalmis. Kirjutamine jäi muidugi ka, selleta ju ei saa. (On üsna uskumatu, kuidas nii hullu juttu saab ka telefonis toksida! 🙂 ). Olgu siinkohal ka lisatud  et kõik pildid, aga iseäranis metsa omad tunduvad telefonis eriti tumedad.

MIDA MA ÕPPISIN?

Kõike seda, millest eelpool juttu on ja mõnda sellistki asja, mida ma veel endale ehk ei teadvusta. Omapead stuudios toimetadaes saavad asjad paratamatult rohkem selgemaks. Kuigi ma kardan nii väga lampide-välkude nuppude katsumist ja valguse muutjate vahetamist (ehk elektrit saada) ja see sisin, mida lambid vahel teevad, on hirmus (ma olen elu ja olude sunnil mõne lambipirni elus ise küll välja vahetnud, aga ma kardan lampe ka siis, kui need voolu all pole ja see on minu jaoks alati suur eneseületamine). AGA! Aga pilditeravus, mida välgud stuudios mulle näidanud on, on midagi, mis paneb mind stuudio stabiilsust armastama. Kohe väga, sest see on kindlam laks kui statiiviga loomulikus valguses olla. Ikkagi välk ja tema võimalused.

Taipasin selle loo juures kindlalt küll ka seda, et fokusseerimisest olulisem on mõista sügavamalt sügavusteravust (mitte lihtsalt, millal ta kitsam ja laiem on, vaid kuidas temaga kunstilisemalt toimetada, et parem saaks). Ma teadsin seda ju tegelikult enne ka, aga olin punktuaalse tervuspunkti seadnud miskipärast kõigest kõrgemale. Need osad on meil koolis endiselt süvitsi läbimata, seega ootan ma seda pikkade silmadega. Vajadus on karjuv. Etema objektiivi hankimise aeg hakkab ka vaikselt ehk kätte jõudma, aga teooria ja praktika võiksid enne kohale jõuda.

Mõõgavärki tahan ma veel katsetada. Ma siin ikka olen juurelnud pidevalt, et kuigi see oli projekt eelkõige Andreasest, siis trall mõõga ümber oli omajagu pinev. Aga ei, see oli ja jäi ikkagi Andrease looks ja mõõk oli lihtsalt truuks ja vahel ka tülikaks kaaslaseks, kes lõpuks juba põhimõtte pärast, et teda taltsutada, kaasas käis. Aga ilmselgelt ma tajusin ära, et ühel hetkel võib mõne nõudlikuma asja tõttu teema lappama minna ja fookuspunkt hajubki kes teab kuhu. See oli hea hoiatus.

Järgmisena ihaksin ma sellega minna ehk mere äärde ja ikkagi kontrastina ka veidrate elumajade vahele. Ja tsikkel ootab enda aega. Ja stuudio, mu arm. See peab kõigist hirmudest hoolimata rohkem käppa saama!

Ja keerulisi uusi asju soovin ma ka avastada ja uurida 🙂

LÕPPSÕNA

Selle projekti jaoks sai, üldse mitte suvaliselt klõpsitud vaid üsna hoolega proovides, tehtud veidi üle tuhande pildi. Ilma mõõgata poleks see kõik olnud nii pingutama panev ja selge sihiga ehk. Puhast pildistamise aega sai kokku kena 12+, neist stuudios ja koolis testides 6 tundi. Pluss taustatöö, planeerimine, ettevalmistused ja otsade kokkusõlmimine. Mõtted ju minuteid ei loe ja tulevad ka öösel ja unes.

Pilte vaadates ja valides tegin mina enda ja Andreas enda esmase valiku toormaterjali põhjal eraldi. Mõni pilt meeldis mulle väga, mõni temale. Mõni neist ka kattus, paljud tegelikult kattusid. Ja kui ma näitasin, mida ma kavatsen nendega teha, mida ta esimese hooga ei valinud, siis veenis see ka teda, et nii on hea. Viimased valikud, mida töödelda ja üles panna, tegime eelnevalt sorteeritud piltide seast taas eraldi ja siis võrdlesime oma valikut ja arvamusi. Sisuliselt ongi see siin meie valik ju meie lemmikute valik. Jah, kõik ei ole terav ja kõik ei oel nii nagu peab, aga neis kõigis on see midagi. Seda ütles Andreas ka siis, kui küsisin lemmikpildi kohta. Ja see muidu ka veel, et uuesti toormaterjali vaadates leidsin ma sealt veel paar toredat pilti, mis esialgu olid kahe silma vahele jäänud. See tunne on ka tore.

Vancu oli esimene, kes valis enda lemmiku. Õigemini kaks pilti:

Tannu lemmikud on need. Mõnel ekraanil võivad nad väga tumedad tunduda, aga kõik olulised detailid on eristuvad.

 

Kui ma võrdlen neid paljusid valgusskeeme ja võimalusi, siis kahtlemata on terviku mõttes mulle kõige sümpaatsemad mustad pildid.

Metsal oli oma võlu ja värvid, mis mulle ka meeldisid. Valge taustaga ja öised tänavavalguse pildid olid rohkem olulised harjutustöödena. Nii ma endamamisi mõtlesin.

Tervikut ja protsessi vaadates usun, et tumedas stuudios tehtud pildid annavad kõige paremini edasi seda, millele ma alguses keskendusin. Ja Andreasega sobivad need ka soojalt ja turvaliselt.

Minu kõige lemmikum on see pilt.

Naljakas, et Andreas valis enda kõige lemmikumaks sama pildi minu otsust teadmata ja see polnud kindasti esialgu pilt, mis kohe oleks silma hakanud. Aga suurest hulgast sama pildi valimine on  ju tore.

Andreadele meeldib teine pilt ka väga:. 

Nagu Wilhelm Tell, teatas ta ise. Järgmisena tuleb me majja ka amb? Täpsuslaskmises on ta alati hea silma ja käpaga olnud, seega ma ei imestaks 🙂

Mulle meeldib väga ka see pilt. Nii mõõgaga kui ilma.

Andreasele meeldib väga-väga veel see pilt:

Just tumeduse pärst. See pidavat olema tema ise. Tasakaalus.

 

 

***

Suur-suur tänu kõigile teile, kes te jõu ja nõuga abiks olite selle projekti valmimisel! Ilma Andreaseta poleks siin seda lugu. Ilma Liisi, Jaana ja Tannuta poleks ka midagi, sest nende abita oleks ma olnud nagu ühe kombitsaga kaheksajalg. Kniks ja kummardus teile! 🙂

Ahjaa ja Andreas palus edasi ütelda, et mitte ükski puu ei saanud harjutades haiget. Kohe üldse mitte. Ma lisasin muigamisi, et ka ükski mõõk ei saanud haiget, sest puudele me nagunii haiget teha ei tahtnud.

Vot, ja ongi kõik selleks korraks. Mõte juba liigub. Andreas mainis just praegu, et tema ootab lund, et siis saaks veel sellele sarjale lisapilte teha ja mõõgaga koos metsa alla pikali visata. Eks ma siis panen suusapüksid valmis 🙂

Nii, aga nüüd elame me oma muinasloos tegusalt edasi ja püüame selles kaoses ja pidevas liikumises ka teineteisele aega leida.

Teile soovin ma julgeid unistusi ja nende täitmist ja täitumist!

Virmalised

Kell oli veidi enne poolt kuut õhtul, kui Liis mulle töölt kirjutas, et täna öösel lubab virmalisi. Seepeale kirjutasin Loorele, kes elab linnavalgusest eemal, et kuidas talle tundub, kas juba loob. Selgus, et on võimalik, et loob. Ta saatis mulle ka tabeleid ja linke ja ma sain korraga aru, et asi on keerulisem, kui ma arvata oskasin.

Ma olin terve hommiku lammast taga ajanud ja lõuna ajal kaks tundi haiglas pildistanud, siis veel lambapildistamisega tegelenud ja üsna kutu omadega. Lappasin oma stuudiopilte ja püüdsin kogu seda asja kirja saada. Andreas oli horisontaalis, pühapäev ju ikkagi, aga ma ju teadsin, et on olemas võlusõna, mis selle tegelase sealt voodist joonelt välja ajab ja see sõna oli… loomulikult “virmalised”! Ta on küll käinud kaugel Norras maailma otsas, aga seda keset suurt suve ja virmalised ongi tal veel päris nägemata. Mina olen virmalisi näinud. Põhja-Soomes aastal 2000 koolireisil olles laperdasid need kaunitarid taevas nagu tekid. Eestis olen vaid korra virmaliste uduõrna varju näinud Pärnust Tallinna suunas sõites. Oli vist aastal 2006-7. Ja et siis täna on lootust?!

Poisid soovisid koju jääda. Andreas oli aga kohe valmis uueks seikluseks. Kella 20ks olime Pirital. Andreas arvas küll, et ehk on Türisalus etem (ega ta palju Tallinna ümbruses käinud ju pole veel), aga ma olin juba lugenud, et seal võib virmaliste korral paras kaos olla ning mere äärde ma pimedas ronida ka ei tahtnud. Pirita tundus alustuseks hea. Ega mul kõrgeid ootuseid polnud. Ma ju olen neid meie imepilte näinud, aga Tallinna valguses tundus see pigem ulme valdkonda jääv saavutus.

Tuul vuhise sja lained mängisid pimeduses. Taevas tundus tume. Aga siiski?! Kaamera nägi paremini kui meie.

Astusime mõned sammud mereveele lähemale ja tõepoolest, Viimsi kohal oli taevas roheline kaar. Palja silmaga oli see vaid kergelt aimatav sel hetkel. Katsetasime nii ja naa. Liiga valge, liiga tuuline ja liiga külm.

Andreas pakkus veel kord mulle Türisalu pangale sõitmist. Kuna see meist aga teise maailma otsa jäi, siis arvasin, et ehk siiski katsetame parem Viimsiga. Mu ootused polnud endiselt liiga kõrged. Tore oli, et me natuke värve nägime ja Andreas midagi virmalisebeebi laadset ära nägi. No et kui ei peaks rohkem õnnestuma, siis midagi seal Pirital ju isegi juba oli 🙂

Viimsist pöörasime Miiduranna poole. Esimesel võimalusel tegime peatuse. Kahes autos pargiti niisama tulede valgel ja tänavavalgustus oli tugev, aga taevas andis lootust.

Kui me autosse tagasi sooja ronisime, et ehk veel veidi edasi sõita, oli Liis alguses kirjutanud, et ongi vist tänaseks kõik ja pidu läbi, kuid siis oli ta lisanud, et tunni aja pärast lubab uut lainet.

Nii, kiired arvutused. Kell oli sel hetkel 20:40, uut lainet oli oodata umbes kella 21ks. Sõitsime edasi. Lihtsalt kaugemale linnast. Ma küll kõhklesin, kas me seal valgustusest vaba koha leiame, kuhu tohib sisse sõita või peatuda-parkida. GPS-il teid jälgides meenus, et kunagi eelmisel aastatuhandel käisin ma korduvalt Pranglil ja paat saare suunas väljus alati sealt poolsaare tipust vist. Oli ju nii? Või on tänapäeval ka nii? Igal juhul taevas kumas juba palja silmaga nähtavalt rohekalt ka tänavalguses ning Andreas otsis usinalt peatuskohta.

Sadama vist leidsime, aga seal ei saanud peatuda. Sõitsime edasi. Korraga olime kusagil parklalaadses kohas. Üks auto seisis seal töötava mootoriga, aga muidu oli vaikne. Ainult koerad haukusid lähedal asuvate majade hoovides ja inimesed elasid oma tavalist pühapäeva õhtust elu. Ma arvasin, et ajame statiivi parklas püsti ja proovime, aga Andreas vedas mu läbi heina merekohina poole. Taevas oli selleks hetkeks imeline! Tähetäpid pimeduses ja roheline servadest võbelev kaar laiutas otse meie ees.

Ja siis viskas taeva korraga triibuliseks. Laiad heledad vöödid sõitsid üle tumeda taevalae!

Seisime seal lummatult. Ja tähed kukkusid. Suurimad ja pikima lennuga, mida me kumbki iial varem näinud olime. Itsitasime ja rõõmustasime seal nagu kaks last ja nii ilus oli lihtsalt olla. Mis sellest, et me maailma parimaid pilte teha veel ei oska ega saa ja mis sellest, et Soomes on palju suuremad ja võimsamad virmalised. Me nägime nad ära ja püüdsime nad sabapidi kinni ka korraks, et neile musi anda 🙂

Korraks tundus juba, et pidu on läbi. Taevavõlv muutus taas tumedamaks ja koondus üheks suureks roheliseks kaareks silmapiiri kohale. Kõik jäi vaiksemaks ja me plaanisime minekule ennast asutada.

Korraga viskas heleda kiire kaarega risti taeva suunas ja siis hakkas kaare serv keset merd võbelema… Ja siis juba veidi julgemalt. Katsetasime erinevate aegade ja ISOdega, et kas püüame selle tantsunatukese kinni ka, aga päris kinni püüdsime selle sel korral vaid enda silmadega.

Ja kaare teises servas, mida me maja ja valguse tõttu küll vältida püüdsime, oli taevas veel ägedamaid kurrutusi viivuks näha.

Kella 22 ajal kodu poole sõites oli Pirital näha, et linna kohal on udu või tungivad pilved eemalt ühtse massina peale. Kesklinnas oli taevas juba täiesti pilves. Taipasime, kui väga meil vedanud oli oma pilvitu taevaga ja kui lihtne oleks virmalistest üldse olnud ilma jääda.

Meie süda on rahul. Me nägime virmalisi, Andreas päris esimest korda elus, ja leppisime juba enne kokku, et kui ka kõik pildid pekki läksid ja ebateravad on, siis meie imelist mälestust ei saa meilt ikkagi keegi võtta ikkagi esimene kord. Küll tulevad uued virmalised ja küll me siis püüame neid taas. Kui ei tule, siis läheme neile Soome külla 🙂

 

Mõõtmata suured tänud lähevad täna öösel Liisile ja Loore Lyle. Aitäh!  <3

35 000 tundi Armastust

Nii see lugu kord algas. Mina olin Tallinnas ja Andreas Helsingis, suunaga Tallinna poole, oma suurel ekspeditsioonil. Me ei teadnud teineteisest midagi. Selle hetkeni ei teadnud, kui Andreas mulle kirjutas, et kuulata maad, kuidas meil siin Tallinnas olukord ka on. Järgmised 15 minutit otsustasid kogu me järgneva elu 🙂

 

 

5. juuni 2014

 

> Andreas — 05 06 14 22:01

> Hi. How is Tallinn?

>

> Eva — 05 06 14 22:03

> hey. its ok. pretty fresh and clean. it was raining right before 😀

>

> Andreas — 05 06 14 22:04

> here in Helsinki too. same weather.

>

> Andreas — 05 06 14 22:05

> like your hairstyle … fresh – /comment by eva: I had a very very short haircut on my profile picture and I was so cute :P/

>

> Eva — 05 06 14 22:05

> thanks 🙂

>

> Andreas — 05 06 14 22:05

> I never been in Tallinn. Tomorrow I will visit.

>

> Eva — 05 06 14 22:06

> too bad i will be out of town till sunday to show you around.

> but hope u will enjoy

>

> Andreas — 05 06 14 22:06

> oh so sad

> I hope too. Anything I must have seen or done in Tallinn?

>

> Eva — 05 06 14 22:07

> depends what u r up to. or so

>

> Andreas — 05 06 14 22:08

> i dont know. I am completely open minded and interested in so many things

>Actually I am from switzerland and we are travelling with motorcycles. With my father.

>

> Eva — 05 06 14 22:10

> mmmmm thats cool 🙂

>

> Andreas — 05 06 14 22:13

> you like motorbikes?

>

> Eva — 05 06 14 22:13

> who doesnt?

>

> Andreas — 05 06 14 22:14

> are all estonian women so nice like you?

> then we will be in heaven tomorrow 🙂

>

> Eva — 05 06 14 22:16

> rrrrrright

> yeah. u found it finally 😉

>

> Andreas — 05 06 14 22:16

> yes after 6000 km

> and 37 years

>

> Eva — 05 06 14 22:17

> awesome 😉

 

… ja kõik ülejäänu ongi juba päris meie oma lugu!

Täna… 4 aastat ehk 1461 päeva ehk ca 35 000 tundi hiljem pole kübetki sellest värskusest kadunud. Ainult kasvanud on. Ja ainult 4 aastat?! Aga neli hullu, sisutihedat, pöörast, armastust pilgeni täis aastat tundub ometi kui terve igavene igavik! 🙂

 

 

TÄIENDATUD  5. juuni 2019 kell 22:00

Täna, täpselt 5 aastat ehk

1826 päeva ehk

43 824 tundi ehk

2 629 440 minutit hiljem, on tunne ülev ja õhk armastusest paks. Lihtsalt nii ilus ja hea on olla! <3

Ekleerid

Lauda saabuvad me ekleerid.

Kaks mulle, kaks Andreasele.

“Ma pean tunnistama, et ma võtsin kaks kooki ainult seepärast, et sa ütlesid, et sa võtad kaks ja ma ei tahtnud kehvem olla!” tunnistan ma häbelikult itsitades.

“Arva, miks ma kaks võtsin?” küsib Andreas laia naeratusega ja mina noogutan õhinal.

“Sest ma olin kindel, et sa võtaksid kaks ja ma ei tahtnud sinust maha jääda!

Naerame ja koogid… need kaovad naudinguga kõhtu selle loo kirjutamise käigus. Ei! Täna rohkem ei söö. Mõni teine homme taas.

Aga näiteks kaks päeva varem avanes me koolitusruumi lauakõrguses külmikus seesugune pilt.

Sedasi näevad välja 30 ekleeri – 20 šokolaadiga ja 10 karamelliga. Me tegime Õismäe kohvikus korraliku tühejnduse, vabandust, aga meil oli neid kõiki vaja ja nad olid lihtsalt nii jubehea oli! Eriti šokolaadi omad. Kuigi mõned arvasid, et just karamelli omad on paremad.

Lyoni ekleerid ON parimad! Need on just sellised nagu minu lapsepõlves, kui tädi Helga meile ekleeridega pühapäeval külla tuli. Aga kui Lyonis ekleerid otsa saavad, siis kõrval majas asuvas Rucolas on saab maruhead pavlovat. Ja kesklinnas on abiks Tõnismäel asuvas Klaaspärlimäng, kus on arvatavasti Eesti parim tiramisu. Ma pole paremat kusagil saanud. Seda magusadoosi siia kirja pannes on tunne, et ma muud ei söö ja muust ei mõtle, kui kookidest? Ju vist. Sedasi on elu magusam! 🙂

 

Lihtsalt üks hommik

Avan silmad.

Hommik.

Vean käe padja alt välja ja silmi kissitades püüan hõbedase käekella sihverplaadilt aru saada, mis kell on.

Minutiseier näitab 45 ja ma pean 55 olema Estonia ees!

Kargan voodist õudusega üles…

Ilmselgelt olen ma haledalt sisse maganud ja pean võluväel kümne minutiga Liivalaia tänavalt Estonia ette kohtumisele jõudma. Mitte niisama olulisele kohtumisele, vaid sealt ruttu selle seltskonnaga, kes mind ootab ja Tallinnas liikuda ei oska, edasi järgmisele, veel olulisemale kohtumisele kiirustama. Samal ajal pükse jalga vedades ja hambaid pestes, kraaksun haledalt, kas Andreas saab mind Estonia juurde kähku ära visata. Mul on vaja kaks rasket kasti südamekaartidega kooli kaasa viia ja ma ei kujuta ennast nendega jooksmas väga ette.

Andreas ägiseb. Öise valurohu mõju on kadunud ja hommikune alles ootab võtmist. Tavaliselt annan ma selle talle tööle minnes ja tema siis magab veel tunni ja on ärgates enamvähem liikumisvõimeline. Ma vean jaki selga ja hüppan hoo pealt kingadesse nagu koeratüdruk Lotte. Andreas sõlmib oiates ketsipaelu. Jooksen maja taha parklasse. Andreas liipab mul sabas. Poisid magavad. Koer jääb meist uksele veidra näoga vahtima – lähevad ja teda kaasa ei võtagi? Noh, imelik hommik…

Andreas maandub autos. Oigab valust. Ma luban tal lahkelt kasvõi karjuda ja vabandan ette ja taha, et ta sedasi voodist välja rebisin ja siunan ennast, et no kuidas ometi ma äratuskella ei kuulnud.

Hoovivärav avaneb ja minutiseier on tiksunud 54 peale. Mul on Ü K S minut, et olla Estonia ees… Tänavad on õnneks tühjad. Isegi foorid Liivalaia peal plingivad kollast. No ehk ikka jõuame. Andreas peab vajalikuks läbi valus muiates mainida, et ta pole elus näinud mind nii kiirelt liikumas. No need kaks korda elus, kui ma sisse olen maganud, pole ta mu kõrval ju olnud. Need olid ammu. Ma ise tean küll, KUI kiiresti ma suudan ennast liigutada vajadusel.

Solarisele lähenedes on minutid tiksunud 58 peale. Ma olen heitunud. Andreas küsib oigamise vahele kinnitust, et ma ju öösel ütlesin, et ma pean kell 7 ärkama? Muidugi pidin ja kuidas ometi ma seda kella ei kuulnud!? Oigan.

Vahetult enne Estonia juures peatumist, seal Eesti Panga ja Solarise vahel, punase fooritule ees peatudes, vaatame koos kella.

Kell on 6:59… ja minu taskus hakkab laulma äratuskell!!

Pisarad jooksevad naerust.

Nooo ei ole võimalik! Andreas lõõtsutab oiata ja möirgab naerda korraga. Mina irvitan naerukrampides hääletult.

Sõidame koju tagasi. Pargime auto. Ikka hirnume ja pisarad lihtsalt voolavad.

See hetk vajab kinnipüüdmist. Teeme pildi. Isegi mitu.

Liiga valusalt naljakas on. No ja mis nüüd siis edasi?

Noh? Läheks kohvikusse? Olümpia all on kohviku juba kella 7st avatud. Äkki oleme kohe esimesed või midagi. Andreas teatab, et tal on veel 2 tundi aega magada. Aga kohvikusse tuleb ta küll ja eks siis magab hiljem edasi. Pakun, et toon ülevalt ta rohud. Ta arvab, et pole vaja, küll ta pärast võtab. Naer on valu veidi leevendanud.

Foorid juba töötavad, kui me üle ristmiku Olümpiasse marsime.

Päike paistab.

Mul on kindlasti võimalik uuesti hiljaks jääda.

Kogu me elu ongi üks suur naer läbi pisarate.

Rannahooaja ametlik algus

Täna hommikul oli taevas linna kohal sinisinine ja päike paistis eredalt. Ikkagi vaba päev, mõtlesin ma rõõmsalt ja pöörasin teise külje.

Andreas aga sirutas ennast reipalt ja küsis, et mida me siin Eestis nii ilusal päeval tavaliselt ka teeme, kui talv korraga otsa saab ja tööle minema ei pea.

“Mmmm, ma ei tea, randa minnakse?” itsitasin ma uniselt talle vastuseks.

“Randa?! Aga no lähme siis randa!”

Poiste näod olid umbes sama pikad kui minu oma, kui ta selle plaaniga neid äratama läks. Aga Piritale me sõitsime ja nagu selgus, siis me polnud üldse ainsad seal.

Seega võib vist sel aastal ametlikult märtsi lõpuga rannahooaja avatuks lugeda? Ega meil siin Eestis lapsed ju rannas mängvadki lume ja jää ja jääkülma sulaveega ja ega keegi ju ei tea, mis ilmaga see kalendrisuvi veel tuleb.

Andreas imes ilmse naudinguga endasse päikest ja hullutas seejärel oma sõpru šokolaadimägedes, et Eestis ongi siis nüüd rannahooaeg alanud. Muidugi on.

Tavaliselt me käimegi jopedes ja suusamütsides rannas 🙂

Aga no ilm oli igavesti ilus, isegi väga külm ei olnud ja see rannaskäik oli Andreasel üks tore mõte.

Ja nüüd arvavad kõik ära, mis on Tannul põses. Loomulikult söövad meie lapsed rannas liiva. Ptui, ikka lund ja jääd 🙂

 

Meie Haldjaoru pulm

Kevad astub hooga lähemale. Hommikud ja õhtud on valgemad ja mul oli üle pika aja üks vaba nädalavahetus. Esimene alates jaanuarikuust, mil ma veel tööl ei käinud ja nagunii kõik päevad kolimise ja muu olulisega hõivatud olid.

Istusin reede õhtul maha ja vaatasin üle oma pika “vaja teha” nimekirja, tegin ära mõned pakilisemad asjad, saime kokku Annikaga, meenutasime me lõputöö kirjutamist, käisime mu emal ja mammal külas, käisime vanalinnas jalutamas, tõstsime poistega nende tuba ümber ja veel palju muud sai tehtud. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, mida ma serverist otsima läksin, aga pidama jäin me möödunud suve pulma piltidele. Need haarasid mind nii endasse kogu oma suvesoojuse ja õnne ja rõõmuga ja lõbusate hetkedega, et ma ju pean neid teile ka näitama, eks? Lähemad sõbrad on neid näinud, aga FB on FB ja siin on neil igal juhul parem ja kindlam koht.

Olete suuremaks romantikalaksuks valmis?!

Kõik algas mõistagi sellest, et me juuli keskel mamma sünnipäevaks Eestisse tulime. Siis polnud meil isegi veel mõttes Eestisse kolimine. Kolisime me sel ajal ju alles mägede suunas. Või no algas see pulmavärk sel korral kõik ikka poolteist kuud varem, kui me paika panime, et 21. juulil tuleb me pulmapidu Eestis.

Ettevalmistused peoks olin ma teinud kõik neti teel ja tohutu rabelemise asemel oskasin ma sel korral kogu seda protsessi palju rohkem nautida. Kuidagi rahulik ja hea tunne oli. Arvatavasti kõik, mis oli saanud kunagi metsa minna me pidudega, oli juba metsas ära käinud. Alles oli vaid lust ikka ja uuesti abielluda, et ka meile kallid sellest kõigest osa saaksid. Kes ütles, et sama inimesega ei või mitu korda abielluda? Või noh, tegelikult oli see ühe pulma teine vaatus lihtsalt, sest mul polnud selle hetkeni veel tunnet, et ma päriselt abielus olen. Metsik taltsutamatu kass, eksole 😛

Me olime Andreasega kunagi ammu mõlemad abielus käinud. Ametlikult abiellusime me 2016. aasta jaanilaupäeval Šveitsis, aga kuna me ka siinsete sõpradega soovisime pidusteda ja meie abiellumise nimekirjast puudusid peale kaht pulmapidu ikka veel poissmeeste/tüdrukute õhtu, pulmaöö, fotograaf ehk ilusad pildid, ma ei olnud saanud oma nime isale tagasi anda ja Andreas mu kätt mu isalt paluda, mul polnud enda pulmas olnud pikki juukseid, midagi oli vist veel? Ühesõnaga meil oli hulk asju, mille nimel sammukese taas oma unistustele lähemale tatsata.

See, kuidas kogu see asi toimima hakkas ja paljud eriti erilised ja esialgu täiesti võimatuna tunduvad asjad lihtsalt sujusid, oli imeline. Alustades ilmast, mida terve nädala jagu ette ennustati iga päev aina hullema vihmasajuga. Ja no Andreas muidugi vahepeal hullus ka, kui ma ta päev enne pidu ehituspoodi vedasin, et osta  18 meetrit paksemat kasvuhoonekilet. Ega tema ju teadnud, et mul oli salaplaan talle peoööks bassein aia äärde ehitada ja ma ei tahtnud saladust reeta ka. Eks ma kogu sellest korraldamise asjast saan teile kunagi veel eraldi ka kirjutada, sest ema arvas mu toimetamisi kõrvalt vaadates, et ehk peaksingi ma hoopis sellega leiba teenima. Minu ema suust oli see absoluutselt kõigi tunnustuste tipp iial, sest mu elu kõrghetkedel on ta ütelnud “ehk saab su’st isegi asja, kui külm ära ei võta!” Thanks, ema! 😛 Aga kuidas sisuliselt kahe nädalaga korraldada teises Euroopa otsas üks isemoodi pulm, see on lugu omaette.

Üks meie suurtest imedest oli see, et lisaks ilmale ja me armsale Liinale, kes me pulmas pilte tegi, saime me sabast kinni ka Stina Kasel. Kirjutasin talle oma unistusest – enda omast, sest meie Šveitsi pulm oli asukoha ja olustiku poolest Andrease muinasjutt, kuhu ta mind viis. Sel korral oli lugu siis vastupidine – mina tõin Andrease enda muinasjutt, enda Haldjaorgu 🙂

 

Pulmapäeva hommikul ärgates ja silmi avades vaatas lubatud vihmatormi asemel aknast sisse päike. Olin õhtul me riided kardinapuu külge rippuma pannud ja süda hüppas rõõmust, et õuest kumas tuppa sooja valgust 🙂

Hommikul oli omajagu siblimist, tulid ühed ja teised ja kolmandad asjad ja kõik jõudsid kohale täpselt samal ajal. Aga ometi kõik sujus. Ma sain isegi õigeaegselt endale kauni silmnäo pähe. Samal ajal käis mamma me ümber ringi ja tupsutas põsepuna ja sättis rulle kukalsse.

Pirita poole, kus me pidime Stinaga kohtuma, kihutades, helistasin Kalale, et kuuuuule, meil pole endiselt mingit muusikat ega masinat, mis seda muusikat mängiks. No, et äkki tal on mingi idee ja mõte ja võte, kuidas seda asja korraldada. Peo alguseni oli sel hetkel nii umbes kolm tundi.

Pilt on tehtud Kadriorus, enne kõnet onu Kalale, Piritale jõudes oli olulise muusika valik tehtud ja ka kõik muu andis lootust, et sujub. Muidugi sujub! Kui ei suju, siis laulame ise või teeme midagi muud. Linnulaul ja puulehtede sahin pole üldse kehvemad, kui minu hetkemõtted.

Piritalt alustasime me aga seepärast, et seal, Läänemere vahustes lainetes, lustib juba palju aastaid mu isa. Andreas pidi naljatamisi mu isalt saama lubatähe minuga abiellumiseks ja mina pidin siis isale temalt saadud nime tagasi andma. Selles, et isa Andreasele loa annab, ei kahelnud ma hetkekski. Need kaks oleks väga head sõbrad olnud, kui isa vaid minema poleks kihutanud liiga vara. Aga ma usun endiselt, et tema võimas karvane käsi mängis me loos oma rolli. Liiga imeline tundub see kõik veel ka aastaid hiljem. Vähemalt meeldib meile seda nii näha 🙂

Ja siit algab nüüd me Haldjaoru pulmaseiklus pildis.

Alljärgnevad imelised fotod tegi maruvahva Stina Kase. Aitäh, Sulle, Stina! 🙂

Ja isa saigi mu 40 aastat auga kantud nime enda kätte hoiule 🙂

Haldjaorgu tagasi jõudes sillerdas päike läbi suvepuude ja eelmise suve pulma südamed, koos kogemata katki lõigatud ja kokkusõlmitud tamiiliga, õõtsusid õrnalt männi ja õunapuu vahel.

Elu ON lill. Olgu või kaktus. See on minu hüüdlause olnud viimased 20 aastat kindlasti. Kaktus, mu vapilill, sa okkaline taim – ilus, vähenõudlik ja väga visa. Võimeline isegi minu kõrval ellu jääma. Eks seepärast ta ka sel korral pildile pääses 🙂

Esimesed külalised, Andrease vanemad, tegid aias aega parajaks.

Mamma. Tema igapäevane lehelugemine. Minu vana köögi sume valgus. Mu igivana aaloe. Lapsepõlve suhkrutoos. Tan, kes on Andrease prillid endale pähe ajanud ega näe arvatavasti mitte midagi, aga paistab hirmus asjalik. Milline idüll – Stina, tead, just nende hetkede eest olen ma Sulle veel kõige tänulikum!

Kuidas Evast saab Eva. Haldjast draakon. Naisest jumalanna. Sõdalasest (viikingi)kuninganna. See metamorfoos ja samas iseendaks saamine oli imeline. Aitäh, Sulle, Külliki, unistuse täitmise ja maailma kõige ägedama pruudisoengu eest!

Tegelikult pidi Andreas endale peo ajaks mustad vuntsidega misteri sokid jalga ajama, aga parajal hetkel olin ma need minema sokutanud ja nii läks tema oma pulma kollastes sokkides, mis kinnitasid, et ta peaks jääma veidraks ja isemoodi. Muidugi, peabki! 😛 Sel hetkel, kui saabus aga aeg mul endal sokk jalga panna, olid kõik sokid me majast kadunud. Vancu omad leidsin, aga need mulle jalga ei läinud. Kuna mul muud üle ei jäänud ja saabas vajas sokki, siis kaevasin peidust Andrease härra-sokid välja. Arvestades me eelmise pulma sokiseiklust, kust me ellu astusime kahepeale ühe paari sokkidega, siis läks sel korral päris edukalt 😛

Minu truud saapad, mis on minuga sama sammu astunud alates aastast 1994!

Minu kõige ägedam pruutneitsi Hanna-Liisa koos oma ägeda ema, Küllikiga! <3

(Abi)eluks valmis!

Senikaua, kui rahvas me Haldjaorgu kogunes, silkasime meie maja taha Võlumetsa, mu juurte ja vereringe juurde.

See tammepuu me vahel on ei rohkem ega vähem kui 35 aastat tagasi tammetõrust Nõmme liivases pinnas kasvama läinud. Ma olin viiene, kui papaga kaks tammetõru me aias mu liivakasti kõrvale maha panime. Aasta oli siis 1982. Tammetõrud ärkasid ellu ja neist said pisikesed puud. Isa muruniitmiste ja koerte trampimiste eest kaitsesime me neid maa sisse surutud pulkadega. 1992. aastal tehti me majale juurdeehitus ja mamma kolis mu põlvekõrgused puukesed ehituse eest aia taha. Nad jäid vinduma. Vindusid mitu-mitu aastat. Üks neist hukkus, aga see teine, visa hing, on seal aia taga kuivad liivasel pinnal suurte kivide ja jändriku männi vahel endiselt alles. Iga kord, kui ma näen, et ta on seal alles, elus ja terve, on mul tema üle hea meel. Ta on nii pisike, et keegi ei usu iial, kui vana ta tegelikult on. Vaid vitsake! Aga ta on ja seda sitkust, mis on tal seal lasknud kõik need aastad ellu jääda, on temas palju! On ka meis.

Võlumetsa kanarbikud ja kukeharjad, lõikeheinad! Raudtee, selle muutumine 40 ja tegelikult ka enama aasta jooksul, sest ema lapsepõlvelugude kaudu tean ma ka kaugemaid aastakümneid, on olnud mu lapsepõlve mängumaa ja argipäev. Raudtee, millel me lasime rongidel kopikaid lahedalt laiaks litsuda, vana Peetri-aegne raudteetamm ja sild, mille all ja peal möödusid mu suureks sirgumise suurte armumiste ja armastuste hetked ja igavikud. Ja raudtee tagune surnuaed, kuhu meil, lastel, minna ei lubatud, aga me ometi käisime. Ajal, mil Rahumäe surnuaia ümber veel paekivist müüri ei olnud, kasvasid seal metsmaasikad. Siis olid rongid teised. Ja nüüd rändame me ajas. Igas suunas. Koos.

Hmm, oot, kuhu me siis need sõrmused nüüd panemegi? Olin pildistamise ajal korjanud valge ristiku õisi, ehk punuks need pärga? Paneks sõrmused kimbu ümber? Rahvas oli aias valmis ja ootel. Istusid põhupakkidel nägudega mu tulemise suunas. Alguses oli küll mõte, et nad võiksid teises suunas vaadata, aga tegelikult vahet ju polnud – nii oligi parem ehk. Värvale lähenedes silmasin metsaraja ääres kohevat sammalt. Veel kümme aastat tagasi oli me puudealune väga teistmoodi. Krahmasin peoga ühe toreda tuusti kaasa.

Toas otsisin mingit vaasi või asja, kuhu sisse see alt mullane samblapuhmas pista… kui korraga taipasin, et me enda vastvalminud tassid on selleks puhuks parim mõledav anum üldse. Sammal tassi, sõrmused sambla sisse , tass Külliki kätte ja sealt edasi Hanna-Liisale. Me olemegi lõpuks valmis! 🙂

Ja siis see kõik algas. Päriselt!

Kogu me Haldjaorg helises ja süda värises mu sees õnnest, kui plaadikrõbinal kõlas läbi õrna tuule Olav Ehala “Vaid see on armastus”  ja Andreas tuli ühelt poolt mu lapsepõlve kodumaja…

… ja mina teiselt poolt…

… ja kaheharulise kõrgelt laasunud männipuu all saime me kokku. Sellel puul, selle kõrval kasvaval papa õunapuul ja teisel pool laiutaval jugapuul on minu elu muinasjutus oma koht ja lugu.

Meil ei olnud paaripanijat. Ka sel korral mitte. Meil ei olnud ka tõotusi ja vandeid, sest need ei pruugi ühel hetkel midagi maksta. Aga meil oli meie armastuse lugu. Tunded, valgused, värvid, värelused, mida me endas oleme ära tundnud ja teineteises loonud ja iga hetkega juurde loome.

Lugesin enda jutu Andreasele ette. Inglise keeles, et ta minust kindlapeale aru saaks.

Ja Annika tõlkis selle lause lauselt minuga vaheldumisi eesti keelde ka kõigi teiste jaoks.

Hanna-Liisa hoidis mu päevalille ja samblatutiga sõrmusetassi süles. Mõõtis seda veidrat võõramaa-meest Andreast ja mõtles, miks ometi ma sedasi seal nüüd nutan. Hanna-Liisast sellel imelisel päeval olen ma kirjutanud juba siin 🙂

Mu jutt oli pikk. Mul oli vaja ju kõik oluline ära ütelda. Ema jõudis vahepeal juba Älinile hädaldada, et miks ma ometi nii palju jutustama pean. Aga no üks kord elus ju tohib? Eelmisel korral ma ju ei jõudnudki midagi kirja panna ega ütelda. Või tahab ta järgmisel aastal jälle me pulma tulla? 😉 Ja alles hiljem taipasime, et mitte keegi ei taibanud me juttude ajal istuda ja kõik seisid ja nägin ka pisaraid vist läigatamas…

Ja siis rääkis Andreas mulle enda loo. Mina naersin ja tupsutasin samal ajal liigutusest pisaraid. Annika tõlkis ka Andrease jutu kenasti ära. See pilt siin on aga üks eriti oluline. Kaaludes peokohta, jäime me mitmel erineval põhjusel mu lapsepõlvekodu aia juurde pidama. Üheks eriti oluliseks otsustuspunktiks oli mu 94aastane mamma, keda ma üle kõige me peole soovisin. Ja kui tema ei tule peole, siis tuleb pidu tema juurde. Nii lihtne see meie jaoks oligi! Ja ta tuli ja oli! <3

Minu vana köögiaken oli me tunnistaja.

Kui ema on ahv (aitäh, isa!). siis ega mu lapsed saa paremad olla. Tsirkust ja leiba ikka täie raua eest 😛

Ja siis leidsin mina puu alt kenad kaksikud ja uurisin Andreaselt, mis tema me uuest elukorraldusest arvata võiks 😛

Tundmatuid jooke ei riski ma kõhklemata ja usutlemata võtta isegi enda mitmekordse abikaasa käest. Olevat vein olnud. Otse pudelist. Aga mine seda hullu tea 😛

“Niii! Aga teeme nüüd kõik koos pilti ka?!”

Enne, kui me selle pildi peal kokku saime, juhtus nii mõndagi. Vancu pildile saamine oli täielik katsumus – liiga palju inimesi, keda ta ei tunne või ei mäleta. Mammaga läks õnneks veidi lihtsamalt. Tan oli vaja puu otsast kätte saada. Ja siis otsustas Happy lahtisest aknast välja volksatada ja avatud väravast raudtee poole plagama panna ja siis pani pool kampa koeral sabas teda kinni püüdma. Aga pildile me jõudsime! 😉

Stina võttis meid endaga kaasa, sest loojuva päikese valgus, mis üle puulatvade valgust heitis, oli nii ilus, et tal oli vaja meid metsa tagasi viia, nüüd ja kohe. Värva taga ootas meid me äge ratastel rendisaun, mille aken oli ideaalne põrsakese mängimiseks. Mäletate ikka seda multikat? Ma tõesõna ei teadnud, et ma nii hulle nägusid teha oskan. Kui keegi teab, kust leiab antud multika, siis olen äärmiselt tänulik 😛

Saab ka niipidi! 😛

Ma ei saa mainimata jätta, et 40 aastat tagasi pesti selles vannis mind, mitte ei hoitud jääkuubikute vahel peojooke. Kaasajal sobib ta muidugi paremini peojookidele, sest mina sinna enam kahjuks lihtsalt ei mahu 😉

Kuidas mehed said aimu sellest, mis minuga kõik mu tüdrukuteõhtul toimunud oli. Või siiski mitte veel päris kõigest 😉

Viinapudel kuupäevaga 21. juuli 2000 ehk päevapealt 17 aastat vana kraam – minu elu esimese pulma viin. Ühest teisest ajastust, teisest pulmas ja kõige viimane sarnaste seas. Selle eelmise ajastu lõpetamiseks tuli sellele pudelile päkad sirgelt silma ajada. Kes veel kahtleb (ja ma tean, et neid leidub 😛 ), siis Eesti Pulma saab pidada täiesti ilma viinata või hädapärast sümboolselt ühe pooleliitrise viinaga, mida keegi juua ei taha ja pidu võib lõbusalt ikkagi hommikuni või ülejärgmise hommikuni kesta 🙂

Meie pulmas oli kaks “pulmatorti” – Maarja tehtud universumi parim napolenikook, millest ma saingi vaid ühe pisikese tüki ja kuulsin kõigi kiitvaid sõnu ja käisin lakkusin pärast puidust alust, mille peal see kook olnud oli! Maarja, äkki saame kaubale ja mul õnnestub veel seda imelist kooki maitsta?

Ja Rita tehtud šokolaadi uputatud kringel, mis on universumi parim kringel. Päriselt ka! Ja arvake nüüd ära, kuidas on nende tortide-kookide-kringlitega kohane pulmas toimetada? Et toome paramaparaa! lagedale ja siis lõikame koos ja sööme ja anname teistele ka? Võib-olla mõnes pulmas ongi nii. Meie hiilisime Stinaga hoopis keldrisse, kus “tordid” olid sooja ilma või hoopis ahnete pilkude eest varjule toodud. Et siis sellised maiuspalad? Hmm, mine tea, mida kõike need sisaldavad… neid peaks äkki ikka enne külalistele pakkumist maitsma!?

Mõeldud… tehtud! Muidugi peab neid katsetama. Salaja. Kohe. Ja hästi palju!

Kui ma keele kurgust lõpuks kätte sain. No ma neelasin selle ju koos pulmatortidega alla! Vat siis, kui ma sealt keldrist taas välja suutsin ronida, ise naerukrampides, sest kes seda enne näinud on, et pruut salaja tordiga maiustamas käib enne õiget aega?! Just siis oli paras aeg teha üks pulmatants. Eelmises pulmas jäi meil see tegemata, sest ma läksin ju enne tantsu jalgu puhkama ja ärkasin alles hommikul 😛

Kinnitamaks meie ülimat normaalsust, sai Andreas enda üllatuseks naeruturtsatuse peale tantsida minuga me abielu esimese ametliku pulmatantsu Milow “You and Me” saatel. Soovitan jälgida ka teksti. Ja kui keegi saab veel kätte kontsertsalvestisi, siis sealt pudeneb veel veidralt naljakaid ridu juurde 😛

Täiesti normaalne lauluvalik. Meie jaoks 🙂

Ja ega sellega veel pidu otsa ei saanud! Kaugel sellest! Siis me alles hakkasime torti sööma ja sissejuhatuseks andsin ma teada, et mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta. Ja ega ma nagu vett ka väga raisata taha. Seega kuulutasin ma veenvalt, et kõik, kes tasse kasutavad, on sunnitud need endaga oma koju kaasa võtma. Eks see oli väikese konksuga kuulutus 🙂

Olime peo ajaks tellinud eriti armsad plekkkruuse meenutavad tassid. Sõlepilt just nii, et see tassi pihkude vahel hoides annaks endast parima. Aitäh, Kerli, et Sa seisid hea, et need tassid läbi imede ikkagi valmis said õigeks ajaks! Ja imelise foto eest tänud Liinale! 🙂

Liina tehtud piltidest on meil ka tema tehtud pildivideo 🙂

Imeimelised mälestused, mille väärtus ajas vaid kasvab! Aitäh teile kõigile! <3

 

Meie Haldjaoru pulmapeo tehnilised andmed

Kuupäev, mis me peres on oma väärtuseg – 21. juuli 2017

Kõige armsam ja õigem peokoht – Haldjaorg, minu lapsepõlvekodu ja mängumaa

Minu peo- ja pisarakindel veel ilusam nägu – Ellen Wage

Minu kõige imelisem pruudisoeng – Külliki Virulaane Vunk

Meie peoriided – Burgschneider ja kõiksugu muud vidinad Allerley

Eriti maitsev peosöök – Tervise Catering

Universumi parimad pulmatordid – imelised Maarja ja Rita

Muusikaga mässas mõnusalt – meie armas onu Kala

Väga aus ja mõnus ratastel saun – Seltskond

Eriti ägedate tasside tegemisel aitas meid – Rondemor koos Kerliga

Imelised pildid me imelisest päevast – Stina Kase 

Imelised pildid ja neist tehtud pildivideo – meie armas Liina, Liinale tänud ka veel väga palju muu eest!

 

Ehk on sellest infost abi teile, keda me lugu ja pidu lummas 🙂

 

21. juuli 2017 oli ilmselgelt nii minu kui ka Andrease üks kõige erilisem ja õnnelikum ja lõbusam päev ja selle tegite võimalikuks kõik teie, me sõbrad, kes te olite kohal ja ka eemalt mõttes meiega. Aitäh! 🙂

 

 

Mis muud, kui me oma sõberklassikuid tsiteerides – “Järgmise pulmani!”

 

Andreas ikka vahel küsib, kas ma talle naiseks tulen ja millal me jälle pulmi peame. Naiseks lähen ma talle iga hetk ikka ja jälle. Pulmade peale pole olnud aega mõtelda. Ju siis, üllatus-üllatus, ei sügele hetkel miski mu sees ja ma olen rahul sellega, mis on. Just nii, nagu on. Nii ongi kõige parem.

Sellest, kuidas õhtu jätkus siis, kui päike looja läks ja uuesti tõusis ja jälle loojus, räägin ma teile mõnel teisel homsel. Vahepeal peaks ka me kirjad teineteisele üles otsima. Ja veel palju muudki, et nad minema ja peitu ei lipsaks me mälukoridoride rägastikus 🙂

7 päeva ja pilti

Vähe on neid sotsiaalmeedia üleskutseid, mis mind sedavõrda pealunud on. Kujuta ette, seitsmel järjestikusel päeval ilma kirjelduseta mustvalgete piltide jagamine, millel ei ole ühtegi inimest?! Minusuguse jaoks oli see juba eos paras pähkel 😛

Põlesin siin mitu nädalat ootuses, et ehk keegi kutsub mu välja ja olin valmis juba ise ja omapead oma mustvalget pildivärki siin algatama, sest tegelikult polegi ju vaja kellegi luba ja kutset, et midagi nii vahvat teha. Minu jaoks suur väljakutse selles oli see, et midagi ei saanud selgitada. Ja ega inimeste puuduminegi lihtne polnud. Tundsin seda iga päev. Ja see pani tegelikult märkama omakorda huvitavaid võimalusi ka inimestega piltide juures. Aga selline see minu mustvalge pildinädal sai:

 

Esimene päev – 8. detsember

Teine päev – 9. detsember

Kolmas päev – 10. detsember

Neljas päev – 11. detsember

Viies päev – 12. detsember

Kuues päev – 13. detsember

Seitsmes päev tuli ka, kinnitusega, et ma olen nüüd ametlikult ka õppeinfosüsteemis Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli algatuseks mittekooseisulise õppejõuna leitav. See pilt rääkis mu sõpradele rohkem kui tuhat sõna 🙂

Aga vahepeal olin ma jõudnud järje anda ka Andreasele. Tema elu ja pildid kajastavad üsna paljuski ka minu oma, kuigi näitavad just neid asju, mis teda kõnetasid. Seega on need üks tore pikendus minu enda seitsmele päevale.

Andrease mustvalge nädal algas päev peale minu oma ehk 9. detsembril.

Loomulikult oli meie telefonides neil päevil mustvalgeid pilte rohkem. Eks me püüdsime hetki ja tegime siis oma valiku. Lisan siia veel mõned kõrvale jäänud pildid:

 

Neil pildistamiste päevil rääkisime omavahel palju piltide kõnekusest ja sellest, kuidas nii saaks iga päev ühe pildi tehes aastaga kokku vägeva galerii. Meie puhul arvatavasti üsna lõbusa sellise.

Mitte palju varem enne selle väljakutse levimist minu sõprade seas olin ma teraapilisel kaalutlustel soovitanud ühel perel teha polaroidkaameraga iga päev üks pilt hetkest, kui neil on hea tunne ja siis kinnitada see pilt suurele korktahvlile seinal. Ka see toimis ja mul oli selle üle hea meel. Ning nende emotsioonide tuules sai paika ka plaan meie endi suur Eestisse kolimise pildiseeriast. 🙂

Isade päev

Minu isa

Ma olen miskipärast viimased ööd olnud üsna unetu. Täna tuli uni alles kell 6 hommikul. Selle aja jooksul und oodates vedasin end korduvalt voodist välja, et mõtted mu eest hommikuks plehku ei saaks panna. Kirjutasin. Joonistasin. Leinast ja kuidas see pisitasa saab asenduda suure soojuse ja rõõmuga. Nii vana olen ma juba küll, et ennast tunda – kui ma inspiratsioonisädemel ja mõttetähel kohe sabast kinni ei haara, siis võib nende järgmine saabumine minu juurda juhtuda alles väga palju aega hiljem ja ei kunagi enam nii nagu see oli just sel hetkel. Mäletan, kuidas mulle oktoobrilapsena avaldas muljet keegi hull punaluuletaja või -kirjanik, kes oma punkrihämaruses ideedetulvas oli täis kirjutanud kogu lipendava tapeedi. Meile näidati sellest vist fotot, sest see on mul alati silma ees olnud väga selgelt. Vahel on mul kohe kahju elada üürikorteris. Ja juba lapsena ei osanud ma arvata, et tapeedile kirjutamine oleks kuidagi hull. Käepärane paber ju?!

Need tunnid, mis ma magada olen saanud, olen näinud unesid. Hulle ja seikluslikke. Ja miskipärast on need viimasel ajal kõik olnud seotud mu isaga. Eile käisin ma temaga laulupeol, mida pole veel vist toimunud ja Hispaanias, sadamalinnas, kus ma kunagi käinud pole ja sain tema käest pisikese roosa maja võtmed, et sinna kolida. See pisike arbuusiroosa hubane maja asus kõrgel mäe otsas kitsa tänava ääres ja ma armusin sellesse esimesest hetkest. Valgeks võõbatud aknaümbrused andsid nii palju valgust juurde sellele väikeste aknaruutudega majale. Mulle meeldivad valgus ja värvid. Rääkisin eile päeval oma unedest Andreasele ka. Ta muigas, et ehk siis peaks minema sinnakanti asja uurima.

Täna, need vähesed tunnid, mis ma unemaal käisin, istusin ma suurel kollasel kaarja seljatoega mugaval puupingil suure tuules sahisevate lehtedega puu all. Istusin seal isaga koos ja me jutustasime. Ma ei tea, millest. Aga see oli hea uni. Kõlgutasin seal jalgu pingiserval ja mäletan nii selgelt, kuidas tuul mu nahal, juustes ja kleidisabas mängis.

Isa on ikka hooti unedes mu juurde tulnud ja need uned on alati olnud ilusad, helged ja vahel ka väga põnevad, täis äksjonit ja tagaajamist. Ma ei ole ammu temaga enam rääkinud. Enne Andreast rääkisin ma temaga üsna sageli. Tema äkiline enneaegne surm jättis meie kõigi sisse suure augu, aga minu unedes on ta alati väga elus ja kohal. Ma ei ole kunagi ta peale unes pahane või kurb olnud, et miks ta sedasi ära läks. Unedes olen mina ikka nii vana nagu ma olen ja tema nii vana nagu ta praegu oleks ja elu lihtsalt läheb edasi mingil uuel ja teistmoodi viisil. Paralleeluniversumis. Unekunigriigis. Teda on alati hea näha. Ta on ikka nii nagu ta on.

Kohe varsti saab isa surmast juba 9 aastat. Aga mul pole kordagi tekkinud tunnet, et teda ei ole enam meiega. Sest ta on. Tema naljad ja muiged ja totakad kommentaarid on alati minu sees kohal. Mu poisid olid pisikesed, kui nende daada suri, aga nad tunnevad teda läbi minu juttude ja piltide. Nende napakate piltide, kus me jõuluõhtul koos isa ja emaga Luikede järvest tuttavat väikeste luikede tantsu keksime ristatud kätega koos ja kus ma Kõinastu laiu kaldal pikast puhkusest räsitud isaga nahkhiire nägudega loojangutaeva taustal lihtsalt passime.

Naljakas on see, et ikka veel otsin ma ilmsi silmadega Pärnu maanteed mööda Vabaduse platsilt tulles ja Draamateatri nägemisulatuseni jõudes, isa auto parkimiskohalt tema autot. See oli kohe seal nurga taga esimene, ristmikul, enne teatrit. Veel 9 aastat hiljem on see nii väga minu sees. Ja see, et tema autot seal pole, ei tee isegi haiget. Vaid paneb naeratama, sest ta oli seal. Ta oli igal pool. Minu sees, minu ümber, minuga koos. Ja seda tunnet ei saa minult võtta mitte keegi, sest ta elab minu südames. Igavesti.

 

Minu poiste isa

Palju aastaid olin ma vapper üksikema. Mul oli kuratlikult kahju, et mu lastel ei olnud võimalust veeta oma lapsepõlve vähemalt minu isa seltsis, sest enda isast neile isa ei olnud. Lasteaia isadepäevad olid ühed võikaimad hetked nende lasteaiaajastutel ja ma olen nii väga seda meelt nagu siin Šveitsis (kus isadepäeva üldse ei tähistata), et kõik isiklikud pühad peaksid jäämagi isiklikuks ja mingis kolhoosikorras neid tähistada  on alati kellegi jaoks ahistav, raske, valus, kurb, paha ja selliseid asju PEAB vältima. See peaks  rangelt olema iga pere siseasi, kas isale või emale joonistatakse kaart või küpsetatakse kook või ei tehtagi mitte midagi. Kõigi nende laste ja üksikvanemate või mingil muul moel haavatavate nimel, kellel pole ema või isa või seda asendavat vanaisa või kasuisa, ei ole õige panna neid kuidagi hõrdemalat tundma teiste seas. Jah, ajasin minagi ennast tuima näoga sirgu ja käisin üksi lapsega koos isadepäeva peol omal ajal ja korra isegi kamandasin spermadoonori ka kohale, aga see oli viga. See tehtud ja teeseldud olemine oli veel valusam lapsele ja seeläbi ka mulle. Seega olen mina väga seda meelt et, kõiki neid asju, mida lapsed saavad teha, õppida, harjutada, meisterdada, saavad nad koju viia või ka kohapeal üheskoos oma lähedastele näidata sajal muul päeval ja viisil kui sildi all isade- või emadepäev. Meil on kevade algus ja sügis ja vastlapäev ja tuhat muud võimalust teha kõike seda nii, et keegi ei peaks kurvastama või end teisejärgulise või liiga erinevana tundma. Karneval, pidu, etendus, näitus, kohvik – mis iganes! Kevade alguse või jõulukaardi või enda meisterdatud kingituse saab iga laps koolist koju kaasa viia ja anda just sellele, kellele soovib.

Aastaid pidin ma ise poisse kaudselt suunama, et teate, emadepäeva on tulemas ja enamasti lasin asjal lihtsalt minna, sest kuna mu sünnipäev on kõige enam kahe nädala kaugusel emadepäevast, enamasti lähemal, siis selleks pidin ma nagunii ise lapsi suunama ja kaks ettevõtmist nii lühikese aja jooksul oli liig, mis liig. Keegi teine me lähikonnas paraku ei taibanud, et nad võiksid poisse ise kuidagi toetada neis asjus… See tegi haiget. Väga. Aga uhke, nagu ma olen, ega ma ütlema ka hakanud. Surusis hambad kokku ja leppisin, et ma pole ei sünnipäeva ega emadepäeva ära teeninud, sest ma pole suutnud enda kõrvale leida kedagi väärilist, kes selliste asjadega meiega ühes paadis oleks.

Ehk et kui teie lähikonnas on keegi, kes on lastega või ilma väga omapead ja üksi. Olgu või suhtes, aga ikkagi üksi, siis ärgake, märgake ja tegutsege. Need on asjad ja hetked, mis loevad ja mida ei saa enam mitte kunagi tagasi. Need on olulised nii vanemale kui ka lapsele. Sest kui sa pole lapsena õppinud ja harjunud ütlema kellelegi, kui väga sa temast hoolid ja kui oluline see inimene sinu jaoks on, siis on seda suurena, igatsusest, valust, minnalaskmisest läbiimbununa palju raskem teha. Jajaa, ma tean küll neid, kes väidavad, et nad ei hooligi. Aga kui palju selles on tõde ja kui palju enesekaitset?

Tegelikult käib see ka kõige tavalisema tunnustamise kohta. Enne Andreast polnud mitte keegi mitte kunagi mu lastele ütelnud, et ma olen neil väga äge ema. Ja samas, kui keegi kippus käituma minuga kehvasti, siis jah, ma võisin ju oma minasõnumiga kinnitada, et mul on neid sõnu kuuldes ja tegusid taludes väga halb tunne jne. Ma võisin ju kange mutt olla, aga ikka jäi see kuidagi hõredaks – mina maailma vastu ja siis katsu lastele tõestada, mis on õige ja mis on vale. Piisas paarist korrast, kui Andreas teatas, et kuulge, sedasi ei ole vastuvõetav minuga käituda.  Ja see on toiminud. Koos on tugevam. Ja selle kõige eest olen ma Andreasele tohutult tänulik, et olemata ise ühegi lapse pärisisa titast peale, on tema sees see tarkus ja oskus olla isa.

Minu röövikute esimene ühine jõulude ootamise aeg algas neli aastat tagasi just sedaviisi

Ja mõned aastad hiljem olid nad täiesti lahutamatult kokkukasvanud igaüks isemoodi 😀

Isadepäev

Tan oli sel aastal isadepäevaks valmistudes eriti hakkamas ja väga varajane. Palus mu appi pilte otsimas temast ja Andreasest ning Vancust ja Andreasest ja neist kõigist koos. Lappasime läbi terve hunniku pilte ja albumeid ja noppisime ehedamad hetked välja. Tal oli kindel plaan neist kokku panna muusikaga pidlivideo, aga kaks esimest katsetust läksid luhta, sest olgugi, et tasuta reklaamidega lahendus, siis salvestamiseks tuli hakata maksma. See polnud üldse tore ja võttis motiviatsiooni päris maha. Kuna siin isadepäeva aga ei tähistata, siis ei olnud Andreasel õnneks aimugi, et midagi toimumas on. Tal on neis asjus õnneks üsna lühike mälu ja kõik need kolm sügist siin on see tema jaoks olnud ootamatu üllatus, kui teise novembripühapäeva hommikul kaks õhinas poissi ta üles sakutavad kallistustega.

Nii ka sel korral. Tan ärkas juba pimedas, riputas öösel juutjuubi üles pandud video Andrease FB seinale ja kui tema arvates oli Andreas aeg ärgata, siis prantsatasid nad Vancuga koos voodisse ta kõrvale ja surusid talle tahvli pihku. Andreas ägas prille ega saanud esimese hooga millestki aru. Tahvli pilt oli vahepeal eest läinud ja Vanc kasutas hetke ja surus Andreasele enda tehtud joonistused pihku.

Ja siis algas video… 11nes minutis on koos nende ühised kolm aastat. Andreas vaatas, suunurk tuksus ja ta äigas pisaraid. Pildid jooksevad kähku, sest muidu oleks see video veel kes teab, kui kaua kestnud ja hiljem leidsime Tannuga veel siit ja sealt toredaid pilte, mis välja jäid, aga sel korral siis sedasi:

Sel hetkel seal oleksin ma nii väga tahtnud et ka minu isa oleks veel meiega, et talle kinnitada, kui oluline tema minu jaoks on olnud.  Aga ma tean, et ta teab seda nüüd nagunii. Nii palju aastaid arvasin ma aga, et tema lahkumisega koos kaotasid mu poisid 9 aastat tagasi selle viimase imelise eeskuju ja õpetaja, kes minu osa tasakaalustada ja rikastada oleks saanud. Aga elu tegi õnneks oma keerdkäigud nii, et Vancu parim päev elus on tema enda väitel siiani ta 7. sünnipäev, kus ta endale isa sai – see oli Andrease ja poiste kõige esimene kohtumine reaalses elus. Nende aastate jooksul on sellest saanud imeline normaalsus ja ma tänan iga hetke selle eest, et see aeg ja hetked meil olemas on. Vana skeptik, nagu ma olen, ega ma väga ei uskunud, et see kõik üldse võimalik võiks olla, aga näen iga päev, et on ja nüüd ma juba usun ja tean, et Andreas tõepoolest on mu poiste jaoks parim isa ja seda tunnevad ja tunnistavad ka me poisid, kes oma isale selle loo kokku panid.  <3

Tol õhtul pakkusin ma Andreasele, et äkki ta võiks enda isale ka helistada. Kuna ta vanemad kaks aastat tagasi Ungarisse pensionile kolisid, siis suhtleb ta nende harva ja enamasti helistab ema talle ja isaga räägib ta vaid siis, kui nad siin kohtuvad. Esimese hooga Andreas kõhkles, et no tema isa ei tea ju isadepäevast midagi. Mina aga arvasin, et see, kas see päev on isadepäev või mitte, ei omagi kokkuvõttes tähtsust. Iga päev on ju isade ja emade ja laste ja vanavanemate ja sõprade päev. See on lihtsalt hea päev helistamiseks ja suhtlemiseks. Kokkuvõttes istus Andreas telefoni otsas üle kahe tunni. Alustas õhinal enda videost, mille poisid talle tegid ja rääkis kõik maad ja ilmad kokku oma isaga ja mul oli kõige selle üle nii hea meel kui tal ja ta isal ja ta emal ka. 🙂

***

Vancu on viimasel ajal kuidagi eriti lahti läinud ja kogu tema maailm pöörleb ümber Andrease. Kui Andrease ei kuule, kui teda kõnetatakse “dääädi”, siis proovib Vanc “issi” ja kui issi ka ei toimi, siis püüab “papiga”. Aga enamuse ajast on Andreas tema jaoks ikka dad. Tan on jäänud truuks saksapärasele papile. Ainult vahel teiste ees hõikab ta teda Andreeeeas.

Vancul kestis sel aastal isadepäev kohe eriti kaua. Või noh, see kestab tal jätkuvalt. Ühel päeval oli tal vaja küpsetada piparkooke kindla teadmisega, mis tekst sellele peab tulema. Uhke däädi pidi oma koogi kontorisse kaasagi võtma, sest ei raatsinud kohe ära süüa 😛

Vähe sellest, et Andrease selja taga seinal on siin pildil juba ammusest terve rida pandadega pilte pühendusega isale ja maailma parimale isale. Vancu armastus tema vastu on samaülevoolav kui tema häbelikkus sajas miljonis muus asjas. Käib ja kallistab ja igal viimasel kui nädalavahetuse hommikul, kui märkab me ärkamise märke, müttab ta me voodisse ja kisab “Kõdirünnak!! Kõdirünnak!” Ja mina tõmban siis teki üle pea, pööran teise külje ja olen maailma kõige õnnelikum inimene <3

***

Nüüd, jõulude lähenedes, on paras aeg veidi mõtelda kõigi nende peale, kellel pole kedagi või kes on lastega väga üksinda. Olgu nad nii hakkamasaajad ja tegusad ja vägevad kui tahes. Märkamine ja tunnustus on meile kõigile vajalikud ja olulised. Nende sõnade ja tegude väärtus saajale on oluline. Otsige ja leidke! Kui otse ei oska või ei saa, siis kuidagi kaudselt ikka saab. Iga ilus ja hea tegu ja sõna loeb!

Imeilusat jõuluaega teile kõigile, lähedal ja kaugel, meiega koos ja meie südametes <3

3 aastat armastust

FB tuletas meile Andreasega täna meelde, et me oleme olnud nüüd juba kolm aastat ametlikult ka virtuaalsõbrad.

Kolm aastat tagasi lendasin ma 25. oktoobril Münchenisse, et kohtuda päriselus esimest korda Andreasega. Mina läksin sinna oma erialaseid asju ajama, tema oma konverentsile ja meil mõlemal oli nii hea meel, et elu sedasi asjad meie jaoks soodsalt kokku mängis. Meil oli tervelt viis päeva, et veenduda, et sellest saabki meie edasine elu.

Kolm aastat tundub täna numbrina nii pisike ja ometi tundub see aeg igavikkude igavikuna. Me oleksime nagu terve elu koos olnud ja alati teineteist teadnud ja tundnud.

Me olime enne esimest kohtumist Münchenis küll vahetanud nelja ja poole kuu jooksul enam kui 50 tuhat pikka ja veel pikemat sõnumit, aga esimene päriskohtumine tekitas sellegi poolest suurt elevust. Ma olin ööl enne lendu tööl olnud, aga tukkumise asemel oli mul vaja Helsingis lennukit vahetades hoopis küüsi lakkida, lakki eemaldada ja uuesti lakkida. Kuus passimise tundi kadusid nagu võluväel.

Andreas seevastu ei tahtnud hiljaks jääda ja oli lennujaamas kohal juba tund aega varem. Istus ja niheles ja vaatas saabuvate lendude väravas inimisi ja unistas ja kartis natuke ka, et mis juhtub siis, kui me kohtume ja no kohe üldse ei kliki. Olime eelnevalt kokku leppinud, et no mis siis ikka, siis oleme lihtsalt sõbrad ja ongi korras.

Mu lennuk maandus. Viskasin oma reisikotikese hooletult üle õla ja astusin tugevatel kontsadel õõtsudes lennukist välja. Värava suunas kulgevast inimjõest kargasin ma aga välja ja põikasin vetsu. Mul oli vaja õige rahulikult hingata sisse ja välja. Õues oli pime ja märg, aga mina surusin endale päikeseprillid ninale, tegin sellest hetkest pildi kah.

Ma teadsin küll, et Andeas mind ootab ja mõtleb, et kõik juba tulid lennukist välja ja kuhu mina siis jäin. Saatsin talle smsi.

“Kas ma peaksin ka välja tulema?”

Ta vastas kohe “jaa!”

Ja mina mõtlesin, et oli mul vaja talle kirjutada, nüüd oskab ta mind oodata ja ma ei saa minema hiilida 😛 Noh, aga ok, mis seal enam, siit aetakse mind nagunii minema, tagasilendamiseks peab teise värvasse minema. Kohendasin särki ja prille, surusin telefoni pükse tagataskusse ja astusin nagu muuseas väljapääsu suunas.

Ta oli seal. Seal oli veel terve hulk inimesi, aga ma nägin ainult teda. Ta punastas. Mina punastasin ka. Seisime seal teineteise ees ja mõtlesime mõlemad, et kallistada on nagu naljakas kohe ja kätt anda tervituseks on ka ikka eriti tobe. Olime kaks kohmetut inimest, kes ei julgenud teineteisele õieti silmagi veel vaadata. Naljakas ja armas oli olla.

Autos istudes nägin ma küll, et maailm on pime ja külm ja märg, aga see ei puutunud kuidagi minu sisemisse päikesesse, mis oli hele ja soe ja särav. GPS tegi nalja ja me panime hotellist mööda. Väikesed tiirud ja jõudsime õigesse kohta. Vastuvõtus oli veidi siblimist, midagi oli süsteemiga nässus, aga saime oma toad ja võtmed ja läksime tagasi autosse, et see parklasse viia. Auto paigas, avas Andreas luugi ja haaras oma pisikese kohvri järele. Suures ärevuses oli ta sealt varem midagi vahepeal otsinud ja luku lahti unustanud. Robinal lendasid ta puhtad triigitud-viigitud riided kohvri kõhust auto taha maha ja tema kohmetus süvenes veelgi. Korjasime asjad kokku ja ma muigasin endamisi armsalt, et kui see nüüd pole ärevus minuga kohtumise pärast, siis mis see siis veel on.

Viisime asjad üles ja saime uuesti kokku. Kell oli nii kaugel, et veel oleks ehk linna söömagi jõudnud. Ma olin korraga marunäljane. Ma vist ei olnudki päeva jooksul midagi veel söönud? Aga ta ei tihanud liikuda, süda kloppis. Istus siis voodiäärel ja ma lugesin ta südame lööke. Ärge naerge midagi, et professionaalne kretinism, ma tõsimeeli muretsesin ta pärast. Kuigi naljakas oli ju ka. Pulss oli umbestäpselt 105 sel hetkel 😉

Aga ikkagi see söömine. Kohe nurga taga oli pisike sushirestoran. See tundus mulle hea mõte. Nad olid veel tund aega avatud. Võtsime istest ja kiire menüüga tutvumise järel tellisime ühe kompketi kahele inimesele. Andreas sõi vist ainult kolm ampsu. Mina sõin ülejäänu ja itsitasin sisimas, et kuidas selle esimese mulje loomisega ja naiste väljassöömisega seal “Tuulest viidud” raamatus oligi. Et nagu linnunokatäiega tohiks vaid? Kama puha, üks õige eesti naine sööb isuga ja ilma igasugu teeskluseta, siis jõuab rohkem. Sushi oli väga hea. Ja see, kuidas Andreas mind ainuti vaatas, see oli ka hea 🙂

Järgmisel hommikul oli meil vaba päev. Läksime linna. Istusime platsil kohvikus, variaktuse all. Inimesed käisid järjest seal platsil midagi vaatama. Kellasid? Ma pean tunnistama, et ma ei tea Münchenist endiselt mitte kui midagi. Ma nägin ainult Andreast. Me oleme nüüd juba kolm aastat naernud, et ju me peame sinna ikka ühel heal päeval tagasi minema ja linnaga ka tutvuma teineteise imetlemise sekka 🙂

Sellest päevast on mul pilt. Ootasime punase fooritule taga luba teed ületada. Sellest pildist sai väga pikaks ajaks mu profiilipilt, sest mulle meeldis see hetk, kus ma end nii ilmatuma õnnelikuna tundusin (ja see tunne mõne päeva või nädalaga otsa ei saanud nagu alati varem juhtunud oli).

Edasi läks kõik nii kähku, et see vajab eraldi raamatuid kunagi ühel päeval. Aga aasta aega hiljem elasime me lastega kõik koos juba Šveitsis. Meie armastus ja soov koos olla pandi igati proovile, aga kõigi takistuste ja takistajate kiuste oli me tunne ja soov koos olla ja teineteist armastada niisama suur ja võimas nagu aasta varem. Me tulime kõigist võitlustest koos võitjana välja ja see lisas veelgi kindlust ja veendumust me suhtesse. See kõik polnud vaid unistus ja unelm armastusest vaid see päriselt ka oli ja on tõeline.

Täpselt aasta aega hiljem korduspilt 🙂

Ka kaks aastat hiljem ehk tänaseks siis aasta tagasi tegime me sarnase pildi, aga ma ei suutnud seda hetkel leida ja kokkuvõttes polegi see nii oluline, sest nüüd, kolm aastat hiljem, oleme me koos käinud ja sõitnud läbi kes teab kui palju kilomeetreid ja auke, maha pidanud veel enam võitlusi  ühise tuleviku nimel ja valmis milleks kõigeks, igaks uueks seikluseks, sest kui miski siin ebakindlas maailmas on õige ja kindel, siis oleme me need meie kaks teineteise jaoks. Ikka edasi. 🙂

Hetk meie sellesuvisest teisest pulmapäevast. Foto: Stina Kase 🙂

 

PS kinnitame turvavööd, sest meie järgmine seiklus toob meid uue aasta alguses kogu kambaga Eestisse elama 😉

Kuidas me kunagi vanaks ei jää

Eile käisime me koos Vancu õpetajatega tema psühholoogitädi juures jälle. See oli tore käik. Need käigud on mure ja viha ja pisarate asemel muutunud palju reipamaks. Progress on ilmne ja üheskoos oleme me kenasti arenenud. See tegi mõistagi ka meie tuju heaks. Kohe nii heaks, et ma sain Andrease endaga koos poodi. Tal oli täpselt see vajalik 10 minutit olemas, mida uue jaki proovimine eeldas. Ma olin seda hetke terve kuu kannatlikult oodanud ja lootust mitte kaotanud. Isegi jaki sai ta ostetud ja on sellega ütlemata rahul. 😛

Ja siis, kodu poole sõites, palusin tal otse edasi minna. Tanklasse. Miks? Sest mul oli vaja mullinätsu. No tuli korraga selline tuju.

“Kuule, see on SEEE näts! Ma mäletan selle maitset!” pistab Andrease isukalt roosa paljakskooritud nätsu endale põske.

“Just, kuigi maitse on veidi muutunud. See meenutab praegu rohkem Donaldi-nätsu,” mälun ma innukalt, et kiiremini mulle saaks puhuda. “See on nii äge, et selliseid nätse ka veel tehakse. Muidu on kaasajal nätsu mõte rohkem hammaste tervise eest hoolitseda ja need pole väga mullinätsud.”

“Jaa, lapsena ei tulnud keegi selle peale, et näts võiks hambaid puhastada! See oli nii imelik, kui sellised nätsud hakkasid tulema. Te ka suhkruga näritud nätse magusakas tegite?”

“Hmm, sellise asja peale pole ma isegi mõtelnud, aga me närisime tilli koos nätsuga, et seda roheliseks värvida. Värviline näts oli ju palju popim. Mõned teritasid eraldi selle jaoks isegi värvipliiatseid, et seda pudi nätsule lisada, aga siis läks näts suht kähku jamaks kätte ära. Hammastest me üldse ei räägi, mida need pidi üle elama,” naeran ma mühinal. “Hee, ja tead, ma mäletan, kuidas päev otsa suu olnud näts enne und kapile läks hommikut ootama, et siis jälle sama nätsuga jätkata.”

“Meil nii hull see asi vist küll polnud.”

“Nojah, meil oli nõuka-aeg ja nätsu niisama vabalt poest ei saanud.”

Seisame soojas päikeseloojangus tankla ees, puhume mulle ja teeme iseendast pilte. Ammu enam pole harjutanud.

“Tead, miks sinuga on alati nii äge koos olla?” küsib Andreas ise samal ajal hoolega maasikanätsu närides.

“Nooh?” puhun ma püüdlikult järgmist mulli.

“Sest sinuga koos olles ei tea iial, millega me õhtu lõpeb. Noh nagu täna – seisame tanklas auto najal, mul on seljas tuttuus back-to-the-future-või-mad-maxi-stiilis jakk ja me puhume roosast nätsust mulle.”

“Vabalt! Millal sa viimati nätsumulle tegid?” küsin ja pistan veel ühe roosa nätsu põske, sest mullid ei tule piisavalt suured. Plaksuga katki minnes peab ikka silmini nätsuga koos olema. Kuidas siis muidu?

“Lapsena. Me oleme praegu ka nagu lapsed,” itsitab Andreas, kui möödujad meid passima jäävad. Inimesed tulevad tanklasse ja samad inimesed lahkuvad tanklast ja meie puhume ikka veel mulle.

“Tead, see on parim osa täiskasvanuks olemisest – sa võid alati laps olla ja keegi ei saa sind korrale kutsuda.”

Andreas on minuga väga nõus.

Ja nüüd vaadake, kuidas meie tehnikad erinevad! Andreas puhub punnis põskedega ja mina… mina puhun vist silmadega?

“Tead, mu lõuad valutavad!” naerab Andreas, kui me tagasi autosse istume, et koju sõita ja poistele ka nätsu viia. Tan oskab, aga Vancul on ka aeg õppida mulle tegema. Mind omal ajal õpetas ema. Aitäh ema, see oli üks igati kasulik ja vajalik oskus, mida ellu kaasa võtta! 🙂

***

Täna hommikul oli päikseline ilm. Vanc läks kooli ja Tan suundus rongile, et sõita Zürichisse. Neil on muuseumipäev ja läbi mingi müstilise ime oli mu “kuule, muuseumisse küll dressides minna ei saa!” nii veenev, et ta panigi teksad jalga ja ei porisenud grammigi. Nätsupaki küll pistis taskusse, aga õnneks oskab ta sellega viisakalt ringi käia.

Tööle sõites ootasid linnapiiril elavad alati uudishimulikud lehmad meid päikesepaistes peesitades. Neil lehmadel on terve suur sile plats all orus (seesama siin all pildil!), aga ei, nemad ronivad mööda väga järsku nõlva üles ja sätivad end kambas pisikese sileda maalapi peale möödujaid passima, sest seal on parem vaade ja elu keeb. Vahel on nad kaelad õili selliste nägudega, et kui keele väga pikalt suust välja ajaksid, siis saaksid nad orgu laskuvaid autosid lakkuda. Täna nad lesisid sealsamas ja liigutasid vaid kõrvu. Aga noh, vaade üle oru oli ka üsna lummav. Läks aega, enne kui ma taskust telefoni kätte sain. Kõrgemalt oli vaade veel ägedam – sini-sinine taevas ja metsatuka tagant piiluvad pilved, mis on end tihedalt vastu maad surunud.

Telefon mu näpu vahel plinkis ja FB tuletas meelde, et täpselt aasta tagasi käis Vanc psühholoogitädi juures. Talle meeldis ja meeldib seal nii väga käia, et ma ei suuda meenutada midagi ega kedagi muud, kuhu ta nii suure õhinaga alati kibeleks. No ja tol korral nad siis mängisid ja ehitasid ja tegid igasuguseid asju seal nagu ikka ja lõpetuseks pidi ta joonistama pildi sellest, et kui tema pere muutuks loomadeks, siis mis loomad nad siis oleksid.

Lehe keskel on viis kribu. Esimene on siga. See olevat mina. Sest ma olen nii suur. Huvitav, et ta lehma ei tahtnud joonistada, see ju veel suurem. Siinkohal tervitused mu emale, keda ma pärispisikesena bussis kord sõnaga “emme” mängides “emiseks” nimetasin. Näed siis – põrsas ma olin ja seaks sain. Emalt sain näpistada ka, et ma sedasi oma ema mõnitada julgesin. Ta ei teadnud, et see oli päev, kui ma sain teada sõna “emis” tähenduse. Unustamatult! 😛

Andreas muutuvat kassiks. Ta armastavat kala. Ma küll pakkusin, et tema pilti vaadates armastab see kass rohkem ikka üht siga, aga see ei lugenud enam. Andrease kassiallergia ei lugenud ka. Kass on kass ja see pole mingi takistus, et ta kala ei armasta.

Vanc ise oli mesilane. Maia-mesilane oli sel hetkel selle mehe absoluutne lemmik ja me arvasime, et see armastus kestab küll  pensionieani välja. Kuigi nüüd, aasta hiljem, oleks ta sellel pildil ise päris kindlasti hoopis Pikachu. Kui see kollane pokemoni-elukas peaks loomaks kvalifitseeruma. Tema maailmas kindlasti.

Happy oli… no, kes muu, kui ikka koer. Igav. Ma oleks küll orava või jääkaru hoopis joonistanud. Aga selgus, et Happy oli tegelikult ta vend ja ta juba muutus lihtsalt koeraks. Vot. Ma ei teadnudki seda.

Ja Tan oli pärdik. See on juba habemega nali.

Mida iganes see psühholoogitädi se’st asjast arvas või sealt välja luges, keegi teab äkki? A no siga mesilase emaks. Palju õnne. Oink-oink! Ma olen kasvatanud uskumatult hullud lapsed 😛

***

Panime auto parklasse, Andreas ruttas üles ja mina läksin Happyga tavapärasele ringile. Ja siis selgus, et… lehmad on kohale jõudnud! 🙂

Vasikad vahtisid vaikselt koos mammadega teises aediku otsas. Happy nuhkis ja vahtis kuni sai piirdelt korraliku säraka. Kiunatas, tegi paar maadligi roomamise kiiremat liigutust ja tuli mulle oma muret kurtma. Ta vist eelmise aasta särtsu enam ei mäletanud. Edasi astus ta nagu kõige viisakam kuts ja kõiksugu haagid jäid ära. Homme saab äkki lehmi ka musitada, siis läheb aed meelest ära.

Lagedale jõudes avanes seesugune vaade!

Puhas sinine taevas ja pilved, mis on end metsa vahele sättinud just kiirtee peale. Kujutage nüüd ette, kogu maailm särab päikesepaistes, aga kiirteel sõites oled valges piimjas udus ja ei tea päikesest mitte midagi. Naljakas asetus neil pilvedel täna. Aga ju neil on seal piirkonna kõige madalama koha peal hea olla. Rohkem maadligi ju vajuda ei olegi võimalik. 🙂

Teile kirjtama asudes lappasin pilte ja näppu jäi veel üks näide sellest, kuidas me õhtu võib vahel oma lõpu leida 😛

Järelkasv on meil muidugi ka täitsa asjalik. Sedasi algas ühe seltsimehe hommik kunagi palju aastaid tagasi. Kõiksugu imelikke asju tuleb ju katsetada ja proovida ja harjutada, et sel hetkel, kui kõik lubatud on, oleks fantaasia veel piiritum ja valehäbi olematu. Tolle foto  jätk, muide, mida mu pildiaparaat enam aku tühjenedes ei salvestanud, oli see, et ta pidi neid rõngaid püüdma suhu õngitseda omaenda pika keelega. No käte abi kasutamata. See oli… lõbus. 😛

Ühesõnaga oleme me ühed täiesti normaalsed inimesed, kelle vanus lubab teha igasuguseid asju ja see ongi tore suureksaamise juures. Seda me lapsena tahtsime ja seda me ka saime.

Ja kui me nüüd jälle Eestisse tuleme, siis pange pulgakommid, linnuviled, kummikeksud ja mullinätsud valmis! Seniks aga puhuge mulle ja närige ükssarvikuid! Unistustel on tiivad! 🙂

Elu on ikka üks pööraselt lõbus ettevõtmine! Juhhuu! <3

Mina. Naine. Jumalanna.

Viimasel ajal on hirmpalju kõiksugu kahtlase sisu ja küsitvate eesmärkidega koolitusi ja kursuseid, kus naised saavad õppida taas naised olema. No et kui mõni hull naisisend on sündinud kogemata otsustusvõime ja võiteljavaimuga või siis on elu karastanud ta iseseisvaks ja tugevaks, siis juhib teda liialt mehelik energia ja see on paha-paha, sest siis ei taha teda ükski õige mees? Kui siis sel naisel ongi puudu ihaldatud suhe ja hea mees, siis ongi probleemi võti käes – õpi selgeks abitus ja anna ohjad käest, nii saab sinust jumalanna, kelle ette mehed viskuvad ja neid päästa püüavad? Ehk et vabandust, naine, sa oled kõigest – elust, endast, naiseks olemisest – siiani väga valesti aru saanud, õpi ruttu ümber ja viska kogu kogemus aknast välja. Või noh, TEGELIKULT ära õpi, et see on vale. Vale on lihtsalt oma tõelist palet välja näidata ja rokivad vaid need tibud, kes suudavad mehed ümber sõrme keerata ja panna nad uskuma, et nad on mehed. Nagu mida f?

No ok, sai nüüd veidi teravalt see asi siia kirja, aga jutu mõte jääb ikka samaks.

Minu jaoks algab asi ikka sellest, et inimesi on igasuguseid. Ühele meeldibki olla suhtes, kui teine tema eest kõik ära teeb, teisele ei meeldi see aga küünevõrd ja ta tahab ise oma elu juhtida. Vahel tahab ka teiste elu juhtida, vahel soovib, et see teine tema kõrval on sama iseseisev.  Kõigi nende variantide puhul ei ole välistatud ka rahuldustpakkuv paarisuhe. Tuleb leida lihtsalt õige paariline. Ja kui elu ja aeg neid õigeid paarilisi liiga julgelt muudavad ja nad lahku kasvavad või kokkupuutepinna kaotavad, siis tuleb lihtsalt edasi liikuda. Nii lihtne see ju ongi. Pealgi on meie seas ka neid, kes, üllatus küll, tahavadki üksi olla. Mis peamine – jääda tuleb iseendaks. Ja kui muutuda, siis ikka iseendaks. Ja iseendale. Mitte maailmale, mitte mehele, lastele, emale ja naabri Leidale ja Eesti Presidendile.

Et kõlab nagu isekalt? Põrgusse, see isekuse jutt. Sina oled ju sina ja sina ise oled iseenda esimene ja viimane sõber, sisekõne, hindaja, vihkaja, leppija, rõõmustaja, valutundja ja edasimineja.

 

Minu lugu

Hiljuti pakkisin ma lapsepõlvekodu keldris oma päevikuid kokku. Sellest ajast kribeleb mu kuklas üks vana mõttekäik. Ära ta ei lähe ja ootab lahtiharutamist. Neis päevikutes on kirjas minu lugu ja argipäev vanusest 12-25. Kasvamise lugu. Seal on masendavalt palju pisaraid, pettumisi, viha, raskeid mõtteid, aga seal on ka rõõmu ja head meelt ja kõrget taevast ja värve. Seal on kogu mu elu oma kirveuses, millest jookseb katkematult läbi üks peenike punane niit, mida ma kunagi varem ei olnud märganud, sest olin ise kõige selle sees. Üks mõte ja küsimus, mis saatsid mind minu kasvamise jooksul ja kasvas ise koos ajaga.

Öeldakse, et selleks, et teised sind armastada saaksid, pead sa kõige pealt end ise armastama. Tore, eks? Minu küsimus oli alati seepeale kibedalt valus – kuidas ma peaksin oskama ennast armastada, kui ma mitte kunagi pole tundnud, et keegi mind armsatanud on. Ma ei oska tühjusest midagi luua. Mul on vaja kõige pealt kogemust, et keegi mind armsatab ja siis ma õpin selle läbi ka ennast armstama. 

Läbi aastate raiusin ma seda nokk-kinni-saba-lahti-jne asja endale taas ja taas ja peegeldasin end läbi teiste silmade ja olemiste ja suhtumiste ja otsisin ennast. Loomulikult oli mu ümber inimesi, kes mind armastasid, aga see tunne ei tulnud minuni suure voogava valgusena, mis mind enda sisse mähkis, aupaistesse tõstis. Mitte, et ma seda seal siis oodanud oleksin, sest ma olin oma hädaorus nii sügaval sees ja muudkui raiusin, et keegi pole mind armsatanud, ma ei saa ennast seepärast armastada. Saaksin ainult siis, kui mul oleks see kogemus, millele kogu oma (enese)armastus üles ehitada.

Ja mis ma siis tegin? Ma otsisin armastust. Ma vajasin seda. Selle nimel püüdsin muutuda. Ma püüdsin olla parem naine. Püüdsin olla hoolsam kodus ja köögis ja iseendaga ja mis kõik veel.

Vanuses 25 olin ma mingil täiesti jabural viisil enda kõrvale hankinud ja kinnitanud kõige valema isase isendi vist üldse. Sellise, kes sülitas kõige peale. Minu peale. Mu püüdluste peale ja üldse kõigi naiste peale. Tema põlgus oli sügav ja põletav ja seda õhkus temast pidevalt. Alguses ma seda ei taibanud, kui ta ütles mulle, et tal ema ei ole. No ma arvasin, et ju ema siis surnud ja tema tõrjuvat hoiakut austades ei julgenud rohkem torkida seda teemat. Jupp aega hiljem selgus, et näe, ema on täiesti elus ja terve. Lihtsalt tema jaoks surnud. Tema suhtumine enda emasse, minu emasse ja vanaemasse, minu sõbrannadesse, tema sõprade naistesse ja minusse oli tülgastusest läbi imbunud. Me olime ju… mingid emased. Ja mingil ennasthävitaval viisil püüdsin ma selles juba ette kaotatud mängus ikka veel midagi võita. Ma tahtsin teda päästa ja ennast tõestada, et jah, ma olen naine. See on ainus, kuidas ma endale seda kõike takkajärgi selgitada suudan.

Ta ei armastanud mind, kuidas sain siis mina ennast armastada? Aga ma vajasin tema armastust. Ma vajasin armastust, et õppida end armastama. Eneseuhkus, – väärikus, -armastus olid mingid ulmelised muinasjutukategooriad, mida reaalses elus ei saanudki eksisteerida, sest ta ju ütles, et ma peaksin olema rohkem naine. Või noh, tegelikult ütles ta, et ma olen plika ja tüdrukuid ei taha ükski tõeline mees. Tema, ehk siis tõeline mees? tahab enda kõrvale tõelist naist. Aga ära ta ka ei läinud. Kui mina läksin, tuli ja võlus mu tagasi. Ju talle meeldis, et ta seda mängu kontrollis ja sai ennast imetletuna tunda? Ma arvasin tol ajal, et me oleme kokku määratud ja raskused on need, mida koos ületades tõeliselt kokku saadakse ja jäädakse. Ehk et minu ainus võimalus temaga õnnelikus suhtes olla, oli järelikult… saada naiseks!

Aga mina, naisena sündinu, ei osanud tema meelest ühestki otsast olla naine. Otsisin oma naiselikku energiat meeleheites lõpuks isegi nõia juurest. Miski ei muutunud. Tema sõnad piitsutasid mind verele ja ma olin arvatavasti kõige ebaõnnestunum emane terves me galaktikas. Iseenda arvates ka, sest tema peegeldused olid hävitavad. Anusin teda, et kui ta mul minna ei lase, siis ütelgu mulle ometi, MIDA ma tegema pean. KUIDAS ma saan muutuda nii, et ma talle meeldiksin ja ta mind armastama hakkaks. Tema. Tema ümber keerlesid mu soovid ja mõtted, kuidas teha nii, et tal oleks parem. Sest kui tal on parem, siis on mul ju ka. Kuidas muuta end selliseks, et see temale sobiks, et teda õnnelikuks teha, et tema mind armastama hakkaks, et ma saaksin ka õppida ennast armastama. Aga mida kogu see suhe mulle endale andis? Sellele ei mõtelnud ma üldse. Mina olin kadunud.

See, kuidas ma sellest suhtest murtud tiibadega välja roomasin… sellele vaatan ma siiani tagasi, kui mingile väga veidralt valusale filmile kellegi teise elust, sest see seal… see ei olnud mina?

Teate, millal ma tegelikult taipasin, et sellest ei tule midagi? Siis, kui me koos teraapiasse läksime (ma ei tea, kuidas mul teda õnnestus veenda kaasa tulema. Ju ta siis ikka lootis, et mind saab kuidagi talle sobivaks muuta?) ja meil kästi kirja panna rida asju, mis meile teineteise juures ei meeldi ja mis meeldib. Tema nimekiri asjadest, mis talle minu juures ei meeldinud oli pikem kui vaja. Mina imesin hädiselt välja vaid mõne punkti, et noh, ta on liiga palju tööl ja ma sooviksin temaga rohkem koos asju teha. Meeldivate nimekiri oli lihtne, ma olin ta kõigest hoolimata mõtelnud valge hobuse selga ja kuldse kuu ka kuklasse maalinud. Kõigest hoolimata oskasin ma temas näha nii palju head ja ilusat, sest ma tahtsin ennast ju selles veenda. Ja nüüd arvake ära, mis oli minus head? Pika mõtlemise järel leidis ta minus ÜHE hea asjas, selle, et ma oskan joonistada. Must huumor oli muidugi veel selles, et ma ju teadsin, et minu lapsemeelsed joonistused talle üldse ei meeldi, sest need tegid minust ju plika, mitte naise. Vaat see oli see hetk, kui reaalsus mulle kohale sadas. Kuigi lahtilaskmiseks oli mul veel veidi aega juurde vaja. Muuhulgas oli mul vaja kuulda, kuidas minu olemasolu tal õnnelik ei lase olla. Et siis ma oleks pidanud endale otsa peale tegema? Ka sellele ma mõtlesin ekstreemsematel hetkedel.

Ma oli eikeegi ja ma polnud väärt midagi. Ei tema jaoks. Ei enda jaoks. Püüdsin eluga edasi minna vaid laste nimel. Kalgima ja kalestunumana. Ma olin kadnud. Mind ennast ei olnud olemas.

Olin ema. Jah, see vist oligi alguses mu ainus olemise viis.

Veidi aega hiljem märkasin, et noh, kunstnik olen ma vist natuke ka. Jah, selline titekate asjade joonistaja, aga ometi leidus neid, kellele need meeldisid peale mu enda.

Ja tütar oma vanematele, kellega ma sellel etapil oma elus palju olulisi asju ära klaarisin, sest ma lihtsalt ei suutnud taluda elamise talumatut raskust. Ma olin nii katki tehtud, et järgmine samm oligi kuristik, kust tagasi enam ei tulda, aga ma tahtsin elada!

Ajas taipasin, et ma olen isegi sõber. Kõik polnudki kadunud ja vaikselt imbusid nad mu ellu tagasi. Imbusid mõned vanad ja tulid mõned uued. Älin nende seas kõige kindlamalt.

Ma sain üksi hakkama. Ma olin nende aastatega õppinud ise hakkama saama. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja see tuli mul üsna talutavalt välja. Ma olin ennast iseenda jaoks tõestanud ja kõik muu polnud enam nii oluline. Servast otsisin ma ettevaatlikult sel eneseavastamise ja -leidmise teel enda ellu ka seda kõige lähemat kaaslast. Endale meest, lastele isa. Üks neist polnud teisest vähemtähtsam või kõrgem. See mees pidi sobituma me ellu valatult või üldse mitte ligi tulema.

Kui ma netist meest otsisin (poesabast, arsti ooteruumist ja ühistranspordiga sõites ma teda leida ei lootnudki) taipasin kähku, et mu ainus valik on internet. Mis on netis esimene asi, mis pilku püüab? Pilt, eksole.

Armsa nunnunäoga eriti naiselike piltidega…

või veidi süütumate nunnukatega?

… võib leida keda tahes, aga valik on korraga nii lai, et selleks, et selgitada välja meeste tõelised eesmärgid ja sobivus, kulub igavik. Ja kes seal selles pildis mind näeb? Mida see pilt minu kohta ütleb? Nähakse vaid seda meelast miisut, kes kisendab “ma otsin sind, olen siin just sinu jaoks!” ei muud. Ehk et selline ilus pilt jääb ära. Elu on liiga lühike. Sada segaste eesmärkidega kandidaati oli kõike muud, kui see, mida mina otsisin.  Ma otsisin kvaliteeti, kvantiteedile vilistasin. Mul oli vaja vaid üht ja ainuõiget ja leida tee, kuidas selle eesmärgini jõuda.

Seega milline pilt kirjeldab mind ja mu olemust kõige tabavamalt? Lihtne. Ma ei pidanudki tegema muud, kui olema mina ise. Kõigi enda kiiksude, nurkade ja tervate servadega. Maailm ei pidanud midagi teadma minust siidis ja suhkruvatist ja abitusest ja otsustusvõimetusest.

Lajatasin tutvumisportaali profiilipildiks suvalise Puerto Rico teeäärses vetsus peegli ees tehtud pildi. Olin just džunglist tulnud, rohmakalt lahtiste paeltega tanksaapad jalas, mustad kitsad teksad ja maika niiskusest kere vastu kleepunud, lühikesed turris juuksed higist läbiimbunult sõrmedega turri aetud ja näol selline morn ilme, üks kulm jupp maad teisest kõrgemal, et ei tänan, seda banaani võid ise süüa, ma võtaks täna terve hobuse. Või kaks. Ma tean, mida ma tahan. Sa ka tead? Julged üldse ligi astuda?

Seda pilti ei suuda ma hetkel teile leida, aga samast ajast on ka teine sarnane pilt, mis mu profiili külge haagitud oli. Teised saapad ja veel lühem karvkate, aga hea näide minu sisemisest jumalannast. Just nii läksin ma lantima unelmate kaaslast enda ellu. 🙂

Selleks hetkeks olin ma veendunud, et kui ma nii, nagu ma olen, ei sobi, siis polegi vaja. Jube hea filter oli ja tegi elu kohe palju lihtsamaks. Need, kes nende piltide ja sama krõbeda tutvustava teksti…

Olen elu ja endaga rahul pööraste poiste üksikema, kes töötab kolmel kohal ja käib samal ajal koolis ning otsib oma lastele isa ja endale meest

… ehk siis need tüübid, eks selle hullu jutu ja piltide peale ligi astusid, jagunesid suures plaanis neljaks:

  1. need, kes olid segaduses ja kaastundlikult ning pidasid vajalikuks küsida, et kui ma lesbi olen, siis äkki ma peaksin veidi oma valikuid seal kohendama. No et äkki ma ikka otsin naist või nii. Igal juhul olid nad sügvalt segaduses.
  2. need, kes põlastavalt uurisid, et kas ma tõesti arvan, et mingis räpases peldikus tehtud läbinisti jube ja ebanaiselik pilt peaks mu ellu armastust tooma hõbekandikul. No nende meelest olin ma läbi ja lõhku nii rõve, et nad ei saanud seda teadmist peatumata enda teada jätta. Nende õrritamiseks julgesin ma arvata, et üks on kindel, neid ma enda ellu ei soovi.
  3. need, kes põlesid uudishimust, et mis mu koore all tegelikult peidus on. Ainult sportlikust huvist mõistagi. Kohvikus nendega kohtuda oli tore, aga paraku pidid nad oma lahendamata müsteeriumiga kuidagi suutma edasi elada.
  4. ja siis need vähesed väga lahedad tüübid, kellega sai lisaks netisuhtlusele Tallinna linna kohvikutes ja restoranides hiljem korduvalt tunde juttu aetud – tantraõpetaja Austraaliast, Tšiilist pärit surfar ja hispaania keele õpetaja Rootsist, üks hull Iirimaalt. Kuigi neil esines esialgu kõrgendatud ootuseid, siis minu jaoks olid nad esimesest hetkest sõbratsoonis. Nad olid lihtsalt lahedad. Sõbrad ja nii see jäigi.

Ja siis… siis sadas mingil täiesti suvalise neljapäeva õhtul mu postkasti Andrease sõnum:

“Hei, kuidas teil seal Tallinnas ka ilm on?”

Ja sellest hetkest alates ongi kõik lihtsalt nii nagu peab.

Aga tagasi naiseksolemise teemasse. Või siis lihtsalt olemise teemasse.

Kui ma enda vanad päevikud keldrist kokku korjasin, siis taipasin, kui palju mu elu ja eelkõige ma ise sellest ajast muutunud olen. Ma ei olnud sellele mõtelnud, sest elu viis oma loomuliku vooluga kaasa ja kiires argipäevas polnud enam mahti läinut nii põhjalikult analüüsida. Ilma nende päevikuteta poleks ma arvatavasti kunagi seda murdepunkti nii selgelt tajunud. Ma otsisin meelheites seda jumalannat enda seest nii palju aastaid. Seda, keda teised saaksid armastada, et ma läbi nende armastuse õpiksin ennast armastama. Ma ei osanud näha võimalust, et sellest surnud ringist ka mõni muu väljapääs on. Ma ei näinud, et ma olen naine. Ma tahtsin olla naine. Ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla piisav. Tahtsin olla enamat, aga ma tundsin, et ma pole midagi. Pole ei piisav, ei naine ega mina ise, sest maailm mu ümber oli kitsas ja mees, kes seda valitses, ütles nii.

Ma tahtsin olla, selle asemel et lihtsalt olla. Ma pidin nii palju aastaid pingutama, et olla keegi, kes ma pole. Aga ühel hetkel pudenes see pingutus tolmuks ja kadus tuulde.

Esimesed aastad olid õrnad ja haprad, aga ma kasvasin. Uhkelt ja üksi. Mul ei olnud endale konkrente. Ma lihtsalt olin ja see meeldis mulle. Ma võisin olla plika ja mutt, haldjas ja draakon, käia Selveris konnaks riietatud lapsega ja loivata päev otsa ringi tagurpidi öösärgis ja keegi krt ei ütelnud mulle, et see pole ok. Ma olin iseenda universumi valitseja ja kui Andreas mu ellu tuli, siis ta võttis mind just nii nagu ma olen ja mina võtsin teda samamoodi. Ta armastab seda plikat minus samapalju kui torisevat vanamutti, kes lubab kogu maailma vahel põlema panna ja olenevalt hetkest võin ma olla tema lepatriinu, unelmate sinivaal, kuninganna, laiskloom, niisama laisk ja lohakas ja jätta nõud ja aknad pesemata, kirjutada hommikuni teile siia oma jutte, rääkida kõigi oma sõpradega soost sõltumata ja mitte keegi ei anna mulle hinnanguid. Ei anna hukkamõistvaid ja hävitavaid hinnanguid, et tõelised naised küll nii ei tee. Ei anna riivavaid või taltsutavaid hinnanguid, et mul oleks vaja naisena areneda. Ma olen mina ise ja mitte keegi ei püüa mind muuta. Mina olen mina, tema on tema ja me lihtsalt oleme ja nii ongi hea. Lihtne ja hea.

 

Kui ma eile lugesin taas kahest erinevast allikast neid kahtlaseid sisemise jumalanna leidmise koolituste reklaame, siis mu sees lahvatas midagi väga heleda leegiga põlema. Ma polnud ainus, kellel tekkis reaktsioon. Tülgastus?

Nagu milleks? Kellele? Tugevad, endaga hakkamasaavad naised seesuguseid koolitusi ei vaja, sest vastavalt toimides muudaks see neid sootuks vales suunas ja neil pole seda vaja. Nad teavad, et nende elu on nende kätes ja teeseldud abitus neile küll mingit õnne ja rahulolu ei too. Järelikult siis on see koolitus neile naisetele, kellele on tambitud, et nad pole piisavad? Neile, kes on vales suhtes või pole iseendaga veel sõbraks saanud? Ja kõigi maiste probleemide lahendus oleks, leida enda sees üles see kaotsi läinud jumalanna. Asendustegevus elu elamisele? Äkki on see just see koht, kus need juba tugevamad naised peavad oma nokad lahti tegema ja kinnitama, et ei, teil ei ole seda koolitust vaja? See on puhta saatanast, kui nüüd tõele au anda?

Kellele neid väänatud nurga all müüdavaid jumalannakoolitusi ja muid sarnaseid “muuda ennast selliseks, et mees/maailm saaks sind armastada, et sa saaksid ennast armastada” tegelikult vaja on?

Tegelikult vist ainult neile, kes neid koolitusi korraldavad ja veavad, sest maaslamaja otsas trampida on eetiline? Mida nad neile naistele tegelikult oma koolitustel annavad? Enamus läheb sealt oma hädaorgu tagasi ja mitte miski ei muutu paremaks. Halvemaks ja raskemaks ehk, sest helehelge (viimane) lootus on klirinal katki läinud, sest ülla-ülla, sa võid sinna patjadele abitukest mängima jäädagi, mees sellest mehemaks küll ei muutu. Vähemalt kodus mitte.

Need üksikud, kes kuulutavad, et nad on imeliselt nüüd seesuguse koolituse järel leidnud oma tee, tervenenud ja see sisemine jumalanna ongi leitud, neile võib arvatavasti ka kõike muud müüa ja nad usuvad ja elavad õnnelikult järgmise augu ja uue tõeni.

Jälle, inimesi on igasuguseid ja igal ühel on oma tee. See, mis sobib ühele, võib teise jaoks olla puhta mürk ja vastupidi. Üks on kindel, et kui meie, naiste, sees on elamise leek, olgu see tuluke või londiga lahvatav tuletorm, siis on meie sees, ka meie sisemised jumalannad. Nad on meie sees alati olemas ja kohal. Kellel on see sõjajumalanna ja kellel ilu-, tarkuse, armastuse jne jumalanna. Mõnel juhib seda kõike üks peavool, mõnel kõik korraga. Ja nii ongi hea. Abitust õppides jumalannaks ei saa, see on üsna kindel. Või kui, siis ehk valelikkuse? Pettuse omaks? 😉

 

Küsisin nüüd Andreaselt ja Dennylt, et mida nemad sellisest jumalannakoolitustest arvavad.

Denny, üsna noor ja roosa alles, oli targu kuss ja kuulas. Andreas võttis hetke ja siis prahvatas naerdes, et võib-olla meeleheitlikult igavlevatele koduperenaistele? Ma siis torkasin, et kuule, ma olen ka üsna meeleheitel koduperenaine. Mehed, kes samal ajal kooki sõid, pidid naerda röökides endale mõlemad koogipuru kurku tõmbama. Mnjah, ma ei olevat ilmselgelt seesuguse koolituse sihtgrupp. Jube pettumus. Ma siis ei leiagi kunagi oma sisemist jumalannat nüüd üles? Ma jätsin hetkel targu neile mainimata, et teate, kutid, kümme ja enam aastat tagasi oleksin ma olnud just sellise koolituse sihtgrupp, keda hullutada ja lollitada…

Aga teemas püsides ja neist “tõelise naiseenergia” kandjatest rääkides, mida naised justkui arendama peaksid, et õnnelikumad olla ja õigeid mehi leida või hoida, oli Andreasel kohe varrukast välja vedada oma lugu.

Andreas jagas enne minuga kohtumist elu 13 aastat naisega, kes oli just selline nagu on see ideaal, mille poole neis koolitustes soovitatakse püüelda – elas oma jumalannalikus naiselikus energias ja sundis tahtmatult meest selle teooria põhjal siis tema mehelikku energiasse. Ta oli igati tore, lasi mehel korraldada ja otsustada, oli hellitusi ootav õieke, kes tundus nii õrnake ja pidevalt hoidmist ja päästmist vajav. Just selles lõksus, kohusetunde lõksus, Andreas hea 10 aastat selles suhtes siples täie teadmisega, et see pole talle õige asi, aga ta peab, sest muidu ta teeks tolla naise katki ehk et siis ei oleks ta nagu piisavalt mees. Kas selle naise abitus pani teda tundma tugevana, tõelise mehena? Ooooo ei, see pani teda ennast tundma abituna, et ta sellisest suhtest ei suuda välja astuda ja väsinuna, sest kogu maailma raskus ja kõigi eluks vajalike ja ka mitte nii vajalike asjade ostsustamine oli tema õlgadel. See oli õnnetu elu ühes suures lõksus.

Kindlasti on olemas ka selliseid mehi, kes seesugust suhet oskaksid nautida ja see oleks just õige neile, ja tõepoolest pankeski neid end ehk rohkem mehena tundma. Aga et müüa sellist jumalanna-suhtumist kõigile hädas ägavatele naistele sama puuga kui suurt tõde ja imerohtu?? Ainult raha räägib?

Ma usun täiesti jäägitult, et on suur vahe õige ja vale valiku vahel, kas teha midagi iseendale, areneda ja arendada ennast iseenda jaoks VÕI teha seda kõike teistele ja teiste nimel ja selleks, et läbi teiste midagi ise saavutada. See teine variant on ilmselgelt vale. Olete nõus?

 

Mida ma lõpetuseks veel kord korrata soovin on see, et teistele meeldimise nimel ei ole vaja endas mitte midagi muuta. Tuleb lihtsalt teised teised leida. Õnneks on meid, inimesi, nii palju, et võimalusi jagub.

 

Ahh, et kas ma leidsin mehe, kes mind armastas nii palju, et ma läbi tema armastuse hakkasin ka ennast armastama? Ei, kindlasti mitte selles järjekorras. Kuigi kuidagi tegi see elu seesuguse keerdkäigu, et ma sain päris üksi ja omapead olles endaga sõbraks ja taipasin, kui väga ma ennast armastan. Olin alati armastanud. Asi ei olnud oskuses. Asi oli mingis idiootses kinnisidees, mis mu sees jonnis ja oma jura ajas. Aga no nali naljaks, mina, oma mehelikult loogilise mõtlemise ja otsusekindluse ja kõigi oma oskuste ja olemise ja muuhulgas ka riietuse ja välimuse ja suuvärgiga… pidavat olema universumi kõige naiselikum naine üldse. Andreas tuletab mulle seda erinavatel viisidel pidevalt meelde. Ja no lööge või maha, minu jaoks on tema minu absoluutne unelmate mees. Mees suure algustähega. Hell, õrn, hooliv, tugev ja mis peamine, inimene, kes ei püüa mind muuta, mind maha suruda, mind millekski sundida. Ma meeldin talle just nii nagu ma olen ja tema meeldib mulle just nii nagu ta on. Nii on hea ja lihtne koos olla. Ja üks oluline asi, mida ma elu jooksul õppinud olen – õiged asjad tulevad valu ja võitluseta. Nad lihtsalt tulevad ja on. Kui nad on õiged, siis nad lihtsalt on.

 

Kuu peale kõik need kadunud jumalannad, keda kellegi kolmanda abiga taga peab otsima kellegi neljanda jaoks!

Me oleme naised ja me kõik oleme need, kes me ise olla tahame! Ja ma oleme parimad 🙂

Kuidas lõhnab armastus?

Sellel ööl, kui ma Eesti-reisiks pakkima asusin, valdas kogu me seltskonda mingi eriline rahu. Ema ja Tan läksid magama. Meeste riided ja asjad olid juba koos. Vanc kõõlus Andrease ümber. Alguses vaatasid nad koos ära värskemad uudised Vancu FB lemmikstaaridest – imesiga Estherist ja Cincinnati loomaaia enneaegselt sündinud jõehobutüdrukust Fionast.  Siis läks telefon kinni. Mehed külitasid kahekesi voodil ja jälgisid hoolega, mida ma teen. Õhus oli õnnelik ootusärevus ja mõnusad tunded ja mõtted. Me ju teadsime küll, et ega see pikk teekond hapukoorepurki topitud vaaladena seal autos Eesti suunas kilomeetreid mõõtes ei saa just mingi nauding olema, aga me vaatasime kaugemale ja meie õnneuimast sai haaratud ka Vancu.

Mina siblisin ja toimetasin ja vahepeal ka mõtlesin ja nemad lihtsalt vaatasid. Siis jõudsin ma punkti, kus võtsin riiulilt kaks lõhnaõli. Kaalusin neid käes. Nuusutasin üht, nuusutasin teist. Vasem kulm liikus mõtlikult üles- ja parem allapoole ja ma jäin korraks toppama. Hmm, kumb siis nüüd on parem kaasa võtta?

“Ahh, anna kõik need pudelid parem siia!” teatas Andreas naeru mugistades ja Vancul läksid silmad põlema. Mõtleks, ei peagi veel magama minema!

Mina liikusin järgmise päevakorrapunkti juurde. Andrease ja Vancu kõige olulisem tegevus pakkimisel tundus sellest hetkest alates olevat mulle pulmapeoks sobiva lõhnaõli valimine. Ja siis arvustamine, millised neile endale meeldivad ja millised mitte ja millised nende meelest sobivad mulle igapäevaselt ja millised mitte. Siis tegi kumbki mu lõhnaõlidest oma pingerea pudelite sisu hinnates ja siis eraldi rea sellest, mida mina peaksin kasutama. Ja millal. Minu mehed, muigasin ma juba järgmiseid pulmapeo jaoks olulisi asju kokku tassides ja kottidesse toppides. Noh, eks nende ninadki saavad osa sellest, kui mina enda nahale midagi lõhnavat piserdan, mis sinna vähemalt mõneks ajaks kestma jääb ja täidab õrnalt või siis hoopis mitte nii õrnalt õhu mu ümber. Las nad siis avaldavad oma arvamust sel korral põhjalikult.

See protsess nägi neil välja umbes sedaviisi.

Vanc ehitas mingi rea ja siis vaatas seda. Siis selgitas Andreas Vancule, kuidas tema neid pudeleid sorteeriks ja reastaks.

“See on siis umbes nii nagu viski degusteerimine käib,” ja ise itsitas. No nagu Vancul oleks aimu, kuidas viskit degusteeritakse. Hea, kui teab, mis imeloom see viski üldse on.

“Vanc, kas sa tead, mis on viski?” küsisin mina nii muuseas sekka.

“Jaa, see on mingi alkohooooolne asi.” vastas Vanc ja asus hoolikamalt asja kallale.

Olgu, seda viski-asja ta siis vähemalt teab. 😀

Vancu arvates on minu seitsmest lõhnaõlist see YSL Black Opium Floral Shock ikka üks eriti võigas lõhn. Andreas muigas. Tema selle mulle ju kevadel sünnipäevaks kinkis, aga nentis temagi, et suvepulma see vist ei passi. Saati siis veel lõhn, mis lastele võiks meeldida. Minu jaoks on see suureks saamise lõhn. Mitte mingi vana-olemise oma, vaid justnimelt suurekssaamise oma. Ma vahel harva julgen seda piiri juba kombata 😉

Vancu tagantpoolt teine valik, koht number 6, oli Burberry London, mis jällegi Andreasele väga meeldib. Selle sain ma temalt kunagi jõuludeks vastavalt oma tellimusele. Ja tuunisin ka pudeli sõlega endale veel meeldivamaks. See on lihtne ja rõõmus lõhn 🙂

5. koha pälvis Vancu nimekirjas Elizabeth Ardeni Sunflowers. Isemoodi lõhnaõli, mille isa mulle selle pudeli ja lõhnaga esmakordselt laevapoes kohtudes 1993. aastal kinkis, sest “see olevat nii minu moodi”. Ma olin siis 16aastane 🙂 Ta kinkis mulle tookord ka Sunflowers tualettvee, aga oli aeg, kus ma seda väga ei kasutanud ja kaht peaaegu täis pudelit tundus jabur endale hoida ja sedasi loovutasin ma siis mingil hetkel selle ühe oma kogujast õele. Mida vanemaks ma saan, seda enam mulle see lõhnaõli meeldib. Selles on suvi ja soojus ja päike ja mingi armas igatsusesegune lapsepõlvearmastus. Mahlane ja rikas selline. See on minu julguse lõhn. See on päikesesooja õitseva päevalillepõllu lõhn.

4. koha sai minu enda absoluutne lemmik – Chloe Innocence, mida toodeti vaid aastatel 1995-1999. Ma nägin seda imelise kujuga pudelit uusi parfüüme tutvustaval lehel mingis ajakirjas ja ma teadsin momentaalselt, et mul just on seda vaja. Kandsin seda pilti pudelist koos nimega endaga kaasas, kuniks ta narmendama hakkas ja siis küsis isa, mida ma sünnipäevaks soovin. 🙂

Isa kinkis mulle mu esimese pudeli seda imelist lõhnaõli 19ndaks sünnipäevaks. See lõhnas nii, et ma oleksin tahtnud sellesse uppuda ja seda juua. See lõhnas nagu mu mõtted ja tunded. See lõhnas just nii nagu see pudel sellel kortsukulunud pildil oli mul lasknud seda lõhna ette kujutada. Mina, kes ma olen läbi elu kõiksugu lõhnade suhtes ületundlik ja äärmiselt valiv olnud, ja paljusid lõhnaõlisid ei paneks ma iial oma nahale isegi prooviks, siis see Karl Lagerfeldi imeline süütuse-lõhn on täiega minu. See oli juba täiesti pimesi minu oma. Selle konkreetse pudeli ostsin ma 1999. aastal Pariisist. See on mu kaheksas ja viimane õrnroosa pudel seda imelist parfüümi. Ja mul on siiani seda veel tilk alles! See on enam kui kullakaaluga minu jaoks. Vahel käin ma seda salaja nuusutamas ja vaid paar korda aastas tilgutan ma seda ettevaatlikult oma nahale, et sulada. Kui ma vaid saaks, siis mu maailm lõhnakski ainult sedasi ja ma ujuksin selles. Kolm korda päevas. See lõhn elab mu naha all 🙂

Vancu jaoks 3. kohale jõudis mu mõnus ja igapäevane Lancome Miracle. Andrease jaoks on see väga oluline ja eriline lõhn. Vaat et olulisemgi kui mulle, sest mulle oli ta pikalt vaid üks paljude seast. See oli aeg, kus ma põhilise aja kasutasin Donna Karani Be Delicious ja ja Versace Bright Crystalit muidu. AGA seda lõhna kandsin ma just meie esimesel kohtumisel. Sest kõik, mis meiega toimus, oli ju ometi üks suur ja ilus ime. Just selliselt lõhnavad meie esimesed ühised mälestused. Ja ka mälestused ajast, mil me olime juba koos, aga veel päriselt koos elada ei saanud. Siis olid mul tema juures hambahari, must küünelakk ja poolik pudel Miracle lõhnaõli, mida ta suure igatsusega vahel enda ümber õhku pihustas ja unistas, et ma olen tema lähedal <3

See konkreetne pudel on mul neljas. Esimese kinkisid vanemad mulle ülikooli lõpetamisel 2002 ja selle konkreetse kinkis ema mulle medkooli lõpus 2015. Nagu ring oleks täis saanud. Võluväel. Üks pudel on mul seda veel varuks. Selle kinkis Andreas mulle igaks juhuks paar aastat tagasi jõuludeks. No et kui keegi peaks taas mulle meeldiva lõhnaõli tootmise lõpetama. See lõhn turgutab üsna sageli õhku me ümber. Selles on ikka veel ime ja magus igatsus käsikäes 🙂

Minu jaoks valikut tehes, sai Vancu meelest teise koha mu ema kingitud Chaneli Chance. See on minu jaoks kõige naljakam leid. Kui ma enne eelmisi jõule korraks Eestis käisin, siis otsis ema midagi oma kapist Tannule. Ja siis jäi talle näppu see puutumata pudel. Tal endal on omad lemmikud veel isa ajast ja see on seal seisnud kes teab kui kaua. Ennast ta seda kasutamas ei näinud ja pistis siis pudeliga karbi minu nina alla, et noh, äkki meeldib mulle. Umbusladavalt avasin pakendi ja tõmbasin korgi pudelilt. Teistmoodi. Aga üldse mitte eemaletõukav. Võttis veidi aega, kui ma harjusin. Pihustasin seda veidi oma sallile, et kui ma järgmisel päeval on selline tore omamoodi lõhn on, siis võtan ta kaasa. Šveitsi jõudes vedas Andreas suurte sõõrmetega õhku mu ümber endasse ja uuris, mis asi see on, mis nii kenasti lõhnab. Mida aeg edasi, seda rohkem see kummaline valik mulle meeldib. 🙂

Vancu poolt esimese koha pälvis mu eriti nunnu tomatilehelõhnaline Nina Ricci Les Belles de Ricci Liberty Fizz. Kui mu süütuse-lõhn on mu absoluutne lemmik läbi aegade, siis see on mu absoluutsete lemmikute edetabelis teisel kindlal kohal. See lõhnab nagu ulakas mina. See lõhnab nagu komm ja kasvuhoone ja lapsepõlv ja Donaldi-näts, mida sai närida mitu nädalat. No päev otsa närisid ja õhtul panid kenasti voodi kõrvale kapikesele hommikut ootama. Maitse oli ammu kadunud, aga lõhn püsis ja sellega sai kõige suuremaid nätsumulle teha! Ja seda nätsu sai vahel isegi peenralt näpsatud värske tilli ja teritatud pliiatsite sisuga värvida! Ehk lõhnadest rääkides, siis kui ma parasjagu uduõrnroosalt süütu olla ei tahtnud, siis kasutasin ma seda ulakuselõhna, et värviliste sukkade ja kahe patsiga kelmikas plika olla. Ka 30aastaselt. Eksole. Nüüd on selles niiiii palju nostalgiat ja kirevalt elatud elu ja vahel ma ikka raatsin tilgakese seda ka kasutada 😀

See lõhn tuletab mulle miskipärast alati meelde ka selle hetke, kus ma koolieelikuna sõbrannadega Juurdeveo tänava kandis mängisin ja mängu hulka kuulus ka nädalavahetusel mingi lasteaia hoovi peale hiilimine ja seal mänguplatsil hullamine. Kuniks nurga tagant ilmus keegi kuri suur inimene, kes meid minema ajas. Teised tüdrukud olid suuremad ja panid vudinal üle võrkaia plagama. Mina ronisin ka, aga allahüppamisel jäin ma puitraamiga võrkaja ülemise serva küljest välja ulatuva suure naela külge kinni. Seal ma siis rippusin, abitult maa ja taeva vahel, oma beežide puuvillaste sukkpükste haardes kuniks keegi mööduja mu sealt kenasti alla tõstis. Ma ju muidu ei olnud selline! 😛 Ka selle imelise lõhna tootmine lõpetati 1999. aastal ja läbi aegde on mul seda kokku olnud 6 kaunist rohelist ussikuninganna pudelit. Lillakasroosa kroonkorgiga. Esimese kinkis mulle isa, viimane pärineb viie aasta tagant Ameerikamaa netipoest, sest Euroopast ei õnnestunud seda enam leida. See on lõhnaõli, mis on mitmel pool seisatades elavdanud eelkõige just lapsi. Kahel korral on lapsed ka oma vanematega juttu teinud, et ei tea küll kust see hirmus hea kommilõhn küll tuleb. Sellised asjad mulle meeldivad. Nii väga. Ja nii lahe, et Vancu on sama meelt, et ta emme on ikke üks igavesti ulakas magus tüdruk. Vabalt! Iga kell! Elu ongi ju komm. Või väitis keegi midagi vastupidist? 😉

Ja nüüd arvake ära, mis võis olla Vancu enda suurim lemmik?

Vancu enda lemmik on mu Chaneli Chance. Ta palus hardalt, kas ta võib selle endale saada. Ja kui endale ei saa, siis äkki vähemalt ööseks kaissu? Eks ta ka seepärast selle minu nimekirjas teiseks jättis, et siis oleks mul oma esimene koht ja tema saaks vaikselt sõrmed taha ajada teisele ja üldse mitte nii olulisele kohale? 😀 Lappis seda suurt pudelit oma pisikes peos nagu kõige paremat suurt lutsukivi ja vahepeal sikutas korgi maha, et paremini selle sisu endasse hingata. Igal juhul veetis ta selle öö nii, et pudel magas tema padja kõrval. 😀

Andrease lõhnaõlide eelistamise asetus oli vastupidises suunas üles ehitatud. Väikesed vangerdused võrreldes Vancu eelistustega ehk Vancu arvates mulle kõige sobivam lõhn lendas Andrease jaoks rivi lõppu.

Tema suur lemmik aga langes Vancu lemmikuga kokku ehk Andrease 1. koha haaras endale Chaneli Chance.

Tema teise koha ja ühtlasi minu jaoks parima koha sai tema arvates mu soe ja magus päevalille-lõhn. Ja kolmandale asetas ta enda kingitud lilleõiešoki musta oopiumi. No ütleme nii, et see on minu enda jaoks kõike muud, kui mu enda valik, aga selles on midagi, mis mulle meeldib ja ma ei usu, et see on ainult see meeldimine, et Andreas selle mulle kinkis. Ma ei ole ju nõiutud?! 😉 Ja pealgi olen ma elus ennegi pudelitele kellegi teise juures õnnelikuma elu kinkinud, kui see pole minu teema. Seega selles ikka on midagi 🙂

Tegelikult oli Andrease ja Vancu arvamust sellest olulisest asjast väga lahe teada saada. Ühtlasi tundus see nende mõlema jaoks olevat rahustav tegevus kogu selles puhkuse alguse elevuses. Seitse pudelit oli just parasjagu, et jaksaks asju järjestada.

Neid pudelid seal koos vaadates ja igast rivist pilte klõpsides pakkimise vahel, no seltsimehed palusid, et ma teeksin pilte, et hiljem midagi sassi ei läheks, haaras mind armas tunne. Seal ei ole tegelikult mitte midagi juhuslikku. Igal pudelil on oma lugu ja mälestused ja nad on paljuski väga erinevad ja teineteisele vastanduvad minu meelest. Veider on ka see, et kõik nad on erinevate lõhnaloojate juurest mu juurde tulnud ja ma ei kujuta ausalt ette, et ma suudaksin ühtegi teist YSL, Ardeni, Versace, Ricci, Chaneli, DKNY lõhnaõli omaks võtta. Mitte, et ma neid hulgaliselt nuusutamas ja proovimas ei oleks käinud. Need lihtsalt ei istu mulle. Isegi samade sarjade lõhnaõlid pole üldse minu teema olnud. Chloe on läbi pikkade aastate vist ainus, kelle juurest ma midagi ka uut ja toredat olen suutnud leida enda jaoks. Lohutuseks ja ehk ka hapras lootuses, et ehk kunagi tuleb mu süütuselõhn ikka veel tagasi. Välja ma sellest kasvada ju ometi ei taha 🙂

Lõpliku valiku, mida Eestisse kaasa võtta, tegin ma ikkagi ise. Minuga rändasid hoolega pakitult kaasa kaks pudelit – õige natuke isale mõeldes ja päevililli ja päikest armastades, mu Sunflowers, mis on appiii… 24 aastat vana pudel juba!?

Ja Burberry London, sest see on piisavalt lihtne ja armas, et sobida igasse hetke. Selline, mis muudab iga päeva helgemaks.

Kumba neist ma pulmapäeval kasutan, seda ei teadnud ma sel hetkel veel ka ise mitte. Ju kasutan seda, mida sisetunne maailma tasakaalus hoidmiseks ja mu tunnetuse täiustamiseks just sel hetkel vajab.

Pealegi ootasid Tallinnas mind nagunii veel paar lõhnava sisuga pudelit, mis pildi kirevamaks pidid tegema, aga seda ma Vancule ja Andreasele veel ei ütelnud. Sest sellel ööl lõhnas armastus ja kogu me korter ilmeksimatult nagu Chaneli Chance. Kõik imeline oli ja on võimalik! 🙂

Kuidas lõhnab teie maailm? Teie armastus? Unistused? Õhk teie ümber? 🙂

 

PS Mulle meenusid seda lugu nüüd üle lugedes mamma õpetussõnad, mida ma endaga väga hoolikalt olen kaasas kandnud:

“Lõhnaõli ei tohi mitte kunagi kasutada liiga palju. Seda peab olema su peal ja ümber just nii palju, et teised vaid aimaks ja hakkaks otsima, kui see neile meeldib. Isegi nii vähe võib seda olla, et nad otsivad, aga ei leia, aga neile jääb müstiline tunne millestki väga heast. Äkki oli see vaid ettekujutus? Hea tunne? Ja seda lõhna võib olla just nii palju, et see kedagi teist, kellele see ei meeldi, ei häiriks. Sa lõhnast iseennast, mitte ei lämmata kogu maailma.”

Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 2

4. juulil tuli kindel otsus, et pidu tuleb.

Pidu tuleb 21. juulil ja tuleb Haldjaorus ehk minu lapsepõlvekodu aias. Tuleb iga ilmaga. Aeg oli vormistada ametlik kutse. Kindel oli ka see, et meie ise jõuame Eestisse ükskõik kuidas, aga 17. juuliks oleme me kohal, sest siis on mu mammal sünnipäev ja sel aastal me sellelt puududa ei kavatsenud. Meil oli ka hulk plaane tiirutada Eestis ja mina pidin kusagil vahepeal saama kokku ka oma viimased asjad, mis viimase aasta jooksul mööda maja väga laiali on pillutatud. Kõik muu, mis puudutas me pidu, oli täiesti lahtine 🙂

Päris alguses oli meil kõiksugu mõtteid. No näiteks seesugune, et kuulutangi avalikult välja, et oleme sel ajal Tallinnas ja siis ühel kenal nädalavahetusel tulevad kõik, kes meid näha soovivad, oma hea tuju ja söögikraamiga ja teeme koos lihtsalt ühe suure mõnusa pikniku. Mõte laagerdus ajas ja muundus ideeks, et ehk on ikka kenam kui see pidu oleks enamat kui vaid piknik.

Kui nii võtta, siis polnud meil ju veel ei abielusõrmuseid ja mina ei olnud oma kirja veel Andreasele valmis saanud ja mu nimi oli isale tagastamata ja poissmeeste ja tüdrukute õhtuid polnud keegi kunagi pidanud ka eelmiste abiellumiste eel. Üks kord elus ju võiks? Olgu see komme siis kes teab kust pärit, aga toredaid asju omaks teha pole ometi mingi veidrus. Ja no pulmaööd ja esimest tantsu ja mida kõike veel polnud ju ka veel olnud ja iga sammuga muutus asi kuidagi erilisemaks ja olulisemaks me mõlema peas. Tegelikult polnud meil ju ka kunagi üht korralikku tseremooniat olnud, kus keegi meid meheks ja naiseks kuulutab ja musitada lubab tõotuste ettelugemise järel.  Äkki oleks ka see asi oluline läbi teha? Ja fotograaf! Ärgem unustagem pilte! Tegelikult meil ju polegi ühiseid pilte suurt rohkem kui mu enda pika käega ja vahel kähku ka sõprade abistava käe ja telefoniga tehtud klõpsud.

Fotograafiteema on meile hell olnud. Nii minu kui Andrease elu esimestes pulmad toimusid ajal, mil digifotograafia veel levinud ei olnud. Minu eelmise pulma pildid valgustas proff provva Viljandist lihtsalt üle ja järele ei jäänud neist piltidest midagi. Õnneks oli peol mu kursaõde, kes vähemalt mõned juhuslikumad pildid meile mälestuseks suutis oma kaameraga tekitada. Andrease omadega läks kehvemini. Päästa polnud midagi. Aga see polegi enam oluline. Oluline on see, et meil ei ole ilusaid ühiseid pilte ja no nagu oleks juba aeg. Pealegi on see nii oluline hetk, et kurb on, kui see lihtsalt kirjeldustesse ja mälupiltidesse hääbub ühel hetkel. Tundus nii oluline tabada just seda hetke. Aga ainus pildimeister, keda ma lähemalt teadsin ja kõrgelt hindasin, oli sel päeva hõivatud ja nii see asi jäi pinna alla vaikselt vaid hõõguma. Tegijaid fotograafe, keda ma sotsiaalmeedias jälgin, neid jagub, aga ma andsin endale ka aru, et meie peoni on aega kaks suvist nädalat. Ehk nagu lootusetu katse veel kedagi loota leida tegijate seast, kelle graafikud olid juba aasta tagasi samal ajal lukus. Vahepeal tegi mu sõber Liina, kes hoolega seda pilditegemise asja õpib ja harjutab, mu küll palju rõõmsamaks, kui lubas tulla peole koos oma kaameraga. Aga natuke jäin ma ikka põdema ka, et no kuidas ma siis inimest sedasi ahistan. No et nii ei saa ta ju külalisena pidu eriti nautida äkki. Aga rohkem edasi ma selle teemaga ei tõmmelnud ja tundsin lihtsalt rahu ja headmeelt Liina pakkumise üle. 🙂

Kui fotod oleksid mälestuseks eelkõige meile, siis oli miljon muud asja, mis terviku huvides ja kõigi heaolu arvesse võttes tuli kiiremas korras ära korraldada. Eks seepärast keskendusingi ma sellele pakilisemale siis. Vahepeal tegi Denny minust kontoris eriti totaka gifi mingi asja prooviks. Mis minu meelest kinnitas, et suvi on käes ja meil kõigil on tagumine aeg on kontorist minema tõmmata 😀

Kui eelmisel aastal jäi siin asjade ametlik ajamine peamiselt Andrease kanda ja mina vaid ideid pritsisin ja lahendusi püüdsin leida, siis Eestis oli see suht kogu täiega vaid minu rida. Andrease ainus soov oli hästi süüa ja tal oli ka kindel tingimus, et mina ise ei tohi midagi vaaritama hakata. No ju ta teab juba, et ma kipun sellesse teemasse uppuma ja sealt on mind keeruline kätte saada. Eks teavad ka need, kes mu Haldjaoru köögipidudele on omal ajal jõudnud. Ma pole suurem asi kokk, kuigi Tan endiselt kinnitab, et minu tehtud toidud on maailmas parimad, aga pidusid on mulle alati hirmsasti meeldinud korraldada. Ikka nii, et ise mässan ja vaaritan ja eksperimenteerin. Suures plaanis tähendas see alati seda, et pidu toimus mu hubases diivaniga köögis ja mina olin külaliste poole suure osas ajast seljaga või pead pidi ahjus. Ok, nii hull see polnud, kuigi vähemalt Älin arvatavasti kirjutaks sellele kahe käega alla. Ju talle ei meeldi minu tagumine pool nii väga kui see teine pool. 😀

Olgu, söögi jaoks siis leiame mingi lahenduse ja kellegi omade või kasvõi võõraste seast, kes selle asja ära korraldab. Tegin nimekirja oma mõtetest. Laste Kokastuudiol on peoks sobiv karavan, kus lastel oleks ka tegevust eriti siis, kui ilm käest ära läheb. Ja nad teevad pannkooke. Ja neil on jäätisemasin. Pealgi on Tan nende juures omal ajal mõned korrad linnalaagris käinud ja talle see eestvedajate seltskond hirmsasti meeldis. No et sümpaatsed mälestused ja kogemused. Vaatasin kodukat ja olin juba valmis tellima, kui Andreas ikka arvas, et kuule, pannkoogist jääb väheks. Aga jäätis? Ma olen alati unistanud sellest, et ma saaks ise kangist jäätist tõmmata ja mitte nii, et vahvlisse või topsi, vaid otse oma kahe lõuapoole vahele.  No et ajad aga pea kuklasse ja teed suu häääästi hoolega suu lahti nagu hambaarsti juures, kui tal su kuklas asuvaid hambaid on vaja uurida. Ärge küsige, ma ei tea, kust nii totakas idee pärineb, aga just sellest olen ma muheledes mõtelnud kui ühest toredast asjast, mida siin elus kindlasti proovima peab. Panin Kokastuudio võimaluse kõrvale, aga päris meelest ära veel ei lasknud. No et kui ma suurtele leian midagi muud, siis äkki lastele ikka piduvanker ja pannkoogid jäätisega? Tan jõudsin kõrvalt kinnitada, et nende pannkoogid olid väga head ja ta sööks neid pulmas küll. 🙂

Söögist rääkides plinkisid minu peas nagunii kordamööda vaid kaks asja – jäätis ja maasikad. Maasikaid saab Nõmme turult ja kuna hooaeg sel aastal nagunii hilines, siis nendega polnud mingit probleemi. Jäätise osas turgatas mulle pähe, et meil oli ju keldris vana klaaskaanega külmkast. Selline suur ja tubli nagu need, milles poodideski jäätist omal ajal müüdi. Mis oleks, kui ostaks mitut sorti jäätisevanne sinna sisse ja siis igaüks kraabib endale ise sealt sellise variandi, nagu hing ihkab? Andreast jättis jäätis endiselt külmaks. Muigas teine vaid, et ta pole kunagi käinud kohas, kus nii palju jäätist süüakse kui Eestis. Kuigi ka maasikate ja kõige värske kohta võib ta sama kinnitada. Siin, Šveitsis, lihtsalt ei sööda sedasi marju ja puuvilju ja värskeid asju. Seda jäätise asja kinnitab kuulu järgi isegi statistika, et eestlased on ikka üks külm ja kalkuleeriv jäätiserahvas, kes oma kuuma verd ja ilma peab pidevalt jahutama 😛

Älinile see jäätise vannide mõte meeldis. Kuigi milline magusamõte talle ei meeldi, eriti kui seda pakutakse hulgi? Arusaadav. Ema arvamust teadsin ma küsimatagi. Aga siis selgus, et külmkast on meie keldrist lahkunud ja selle asemele midagi rentida polnud enam üldse nii veetlev. Ma juba peas isegi värvisin seda kasti väljast endale sobivaks valge-kollase-triibuliseks ja joonistasin selle peale kõige maiamaid valgeid linnukesi. Rippuvatest vimplitest rääkimata. Hädaabinõuna oleks olnud Jätsiabi ja erinevate firmade autod, mis kilinal-kolinal treppi sõidavad oma koonuste ja pulkade ja pakkidega, aga see polnud enam see. Jäätis läks ka nimekirja lõppu, sest vahepeal oli Maarja ütelnud, et tema tuleb heal meelel me peole endatehtud napoleonikoogiga ja Rita ajas mu pea sassi mõttega universumi parimast kringlist. Ja maasikad tulevad ju nagunii. Kuigi idee järgi pidid maasikad küll kohe alguses lauale jõudma. Aga noh, saab ka nii, et maasikad tulevad ka pärast koos magusaga. Mida rohkem, seda uhkem, eks?! Ja kui ilm on kolekülm ja märg, siis kes seda jäätist nii väga ikka tahab. Äkki ainult mina ja Älin, sest emal on omas kapis kindlasti enda varu olemas ja tema jäätisepuuduse pärast kannatama nagunii ei peaks. Tõmbab aga teki üle pea ja maiustab seal poolsalaja. Kook ja kringel kõlasid väga asjalikult minu jaoks.

Andrease arusaam peosöögist on liha. Seda teadsin ma juba enne küsimist. Hoidsin silmad lahti. Älin teadis kedagi omakandi meest, kes neil küla jaanipeol head ja paremat kohapeal kokkas. Otsin lehe välja ja panin võimalusena kirja. Kiirabi lehelt jäi vähemalt kahel korral silma mingi värskem vietnami kiirsöögikoht, mille lehelt leidsin ka ratastel variandi, mis saaks me hoovile sõita. Aga mida arvab me kesmine külaline seesugusest toidust? Ega see riis ja nuudlid Andreast ka väga ei võlunud peosöögina. Aga tortillad? Takod? Mkmm, neid võivat niisama süüa, aga peole need põhiroaks ei passi. Tõesti, peole oleks vaja mingit kena ja maitsvat keskteed. Aga sushi? Ma tean Tallinnas vähemalt ühte kohta, kust saab hulgi ja imehead sushit tellida. See on mu isiklik maitsev mälestus kiirabi ajast. Ei, sushi ka ei sobinud. Ok, no see oleks ehk jah veidi ekstreemne olnud. Aga väga njämma. 😛 Aga mida siis valida ja tellida, kui ma ikka tõesti ise ei tohi mitte midagi teha? Selveri Köök?

Tegin juba nalja, et pole midagi, siin olid meil suured võileivad alustuseks, et meil Järve Keskuses on ju ka Subway, lähen võtan sealt paar kandikut võileivaviile. Andreas puristas õudusest, et olgugi, et inimesed sööma ei tule, siis Subway on selleks puhuks küll no-no-no.

“Ok, räägi nüüd välja, ilma ühegi piiranguta, milline oleks sinu unelmate pidusöök?” nõudsin ma Andreaselt lootuses, et ehk saan ma mingi konkreetsema suuna ikka kätte.

“Vardas siga!” kõlas mõtlik mõmin ja tagasi oma värviliste koodide maailma ta sukeldus.

Hmm. No vardas siga pole ju mingi ulme, aga ajaliselt läheb kitsaks. Ta ju tahtis ikka kohapel valmistatud sooja notsut. Ikka nii, et tuleb keegi ja väntab seda siga siis tule kohal kuniks ta närimiseks parajaks saab. Mulle endale meenutab terve söödav siga vaid 1995 aasta Tallinna Vanalinna Päevade keskaja pidustusi, kus minust oli just äsja saanud Tallinna maikrahvinna ja suured joodud (korralik pidu) Mustpeade Majas algasid sellega, et kõik see saal oli rahvast täis ja siis toodi vaagnatel lauale sead. Vastne maikrahv lõikas siis pidulikult kõige esimese viilu meie ette pargitud seast mulle. Mina ja siga? Kuniks lihal pole nägu, siis olen ma teda elu jooksul õppinud sööma. Aga sellel seal olid lisaks näole ka veel mõned karvad kannika küljes ja see kena tükk pruuni vintsket harvade karvadega nahka maandus siis pidulikult mu taldrikul ja kõik ootasid näljaste nägudega, kuidas ma oma esimese ampsu sellest karvasest õudusest võtan ja matsutades noogutan, et jube hea on. Noh… ma sain hakkama. Ju adrenaliin mu veres aitas ellu jääda. Aga see oli ka mu esimene ja viimane näo, naha ja karvadega siga ja oma pulmas olin ma nõus seda luksust pakkuma Andreasele, kui see tema kindel soov on, aga endale eelistasin ma ikkagi hankida jäätisemasina ja 10 kilo maasikaid. Või midagi sarnast. 😀

Kuna aega oli ideest teostuseni veel vaid napp kaks nädalat, kui sedagi, siis jah, külma küpsetatud notsu oleksin ma saanud lauale. Seal oli ettetellimise aeg nädal. Kujutasin veel ette, kuidas ma teda ema hõbedasele vaagnale sätin, kõhu alla panen mõned väljaksavanud rabarberi- või hobukastani lehed, et tuimal seal pehmem oleks ja katsun teda siis sättida kuidagi nii, et ta jalad liiga palju üle serva ei ripuks. Ja kui ripuvad, siis kaunistan neid kuidagi nii, et defektist efekt saaks. Küünlad sõrgade vahele? Aga ei midagi. Külma siga Andreas ei soovinud ja mina hakkasin siis otsima kedagi, kes tuleks ja lihtsalt grilliks talle kohapeal ilma näota liha. Endamisi ikka mõtlesin vaikselt, et mis oleks, kui võtaks paellapanni ja teeks ikkagi midagi ise. No et valmistaks enne ette, paluks kellegi ehk appigi ja siis keegi lihtsalt keerutab seal labidat ja vaatab, et asi soe püsiks kuni inimesed ise endale sööki serveerivad. Ja mõte kuumuses sulavast juustust tundus ilus. Šveitsi värk. Lükkaks pannile koorega keedetud värsked kartulid ja kukeseened ja siis valaks selle kõik raclette- või fondüüjuustuga üle? Värske soolakurk veel kõrvale. Äkki isegi rohelise sibula kurgi salat hapukoorega. Minu suvine lemmiksöök, kui uustulnukast juust kõrvale jätta! Sellest oleks kohe eriti rahvusvaheliselt rahvuslik eine saanud… Andreas kõhkles, sest see oleks jälle eeldanud, et me ise peame toiduga mässama. Aga samas arvas ta, et öösel, lõkke ääres, oleks see küll väga mõnus amps, kui kõhud juba uuesti tühjaks on läinud. Ok. Kui ka õhtuks tuleb hädaabi variandina Selveri Köögi söök, siis öösel saab kindlasti mõnusalt maiustada. Kõlas rahustavalt.

Aga kui vihma sajab? No kui vihma sajab, siis on kehv lugu. Aga selleks päevaks pole mina vihma tellinud, kuigi seitsme päeva ilmateade lubas Tallinnas esialgu puhta paduvihma tolleks reedeks. Ma tegin näo, et ma seda ennustust ei näe ja panin kõik oma kaardid suurepärase sooja ja päikselise ilma peale. Ja plaanisin peotelgi leida, mille alla vajadusel varjuda.

Jäätisemasinat ei suutnud ma ikka veel maha kanda. Lõpuks isegi leidsin Viimsist ühe variandi, aga see oli kokkuvõttes liiga väike kogus, mida sealt oleks saanud ja noh, eks ma siis ostan külmkappi ühe universaalse vaniljejäätise vanni varuks, et kui on palav ja soovijaid, siis toome selle keldrist välja. Ja kui on liiga palav, küll siis keegi lippab kähku Selverisse ja toob lisa. Jäätise rida – lukus! 🙂

Peoni oli täpselt kümme päeva, kui ma Karmenile tunnistasin, et mul on selle söögimajandusega nüüd ikka juhe koos. Valikut nagu oli, aga miski ei tundnud õige. Tellida oleks saanud mitmelt poolt kõiksugu külma kraami, aga ma ju otsisin lihagrillijat. Kõik grillmeistrid, kellelt uurisin, olid mõistagi end juba ammu ära lubanud. Ega ma endale illusioone väga ei loonud ka enam, ikkagi suvepidude kõrghetk. Lohutasin end vaikselt sellega, et ega inimesed sööma ei tule me juurde. Söök on pigem tore lisaboonus ja koossöömine on mõnus jäämurdja. Narritasin veel, et kui muud pole, siis tulevad kurk ja porgand dipikastmega ning vinkud pistame oksa otsas lõkkesse ja ongi asi ants. Või rõhume joogile. Või magusale. Või pulmamängudele, mida keegi ei armasta 😛

Karmen arvas seepeale, et pole üldse aeg veel meelt heita, kümme päeva on veel ju alles ja tal on FB sõbralist kõiksugu huvitavaid inimesi täis. Ehk et mina Šveitsist, tema Inglismaalt ja kahepeal otsisime siis lahendust, kuidas Eestis peol head ja paremat süüa saaks? 😀 See on see koht, kus mina ei julge inimestele tüli teha ja küsimusi esitada, aga tema tegi kiirelt lihtsa kuulutuse ja sisuliselt kohe hakkas vastuseid tulema. Erinevaid ja põnevaid. Üksikesinejaid ja ka suure kogemusega tiime. Kolmas, kellega mind kokku viidi, läks sirgelt purki ja paar tundi hiljem hakkas asi juba päriselt looma. Iga kord kui ma pakkumisega meili avasin ja menüüd lugesin oleksin ma tahtnud oma arvuti või telefoni ära süüa, sest see, mida ma lugesin tundus nii ilmatuma maitsev kõik. Isegi liha.

Alguses tahtsin ma Andreasele üllatuse teha. No et kinnitan, et ta saab peoks süüa, mina seda ise ei tee ja tema asi on selle teadmisega õnnelik olla. Aga siis muutsin ma ekraani ees suud vesistades nõrgaks ja mainisin nagu muuseas, et mida ta arvab Jack Daniels glasuuriga grillitud ribidest. Mis te arvate, et ma ei teadnud, et ma saan hoobilt enda kõrvale veel ühe vesise suuga näljase tegelase?

Siis ei jäänud mul enam muud üle, kui näidata talle ka ülejäänud pakkumise sisu. Ajal, mil tema vaimustus kohapeal valmivast grillvalikust – needsamad viski-ribid, BBQ ahjus küpsetatud lõhefilee mee ja ingveriga ning ürtidega marineeritud ja grillitud sea sisefilee, vaatasin mina näljasena hoopis metsaseentega küpsetatud suvekartulite ja grillitud köögivilja salati poole, rääkimata maasikasalatist ja halloum juustu ja pärlkuskussiga rukolasalatist. Kõlas umbes nagu… paradiis!

Aga Älin tahtis kana. Andreas arvas seepeale, et tõesti, üks lind oleks ka kena seal valikus. Vahetaks kala kana vastu? Sellel vaidlesime meie emaga kõvasti vastu. Kala peab jääma. Lastemenüüs olid kanavardad vinkude ja lihapallidega. No et kui dubleeriks seda kana, tegin ettepaneku. Aga uus pakkumine tuli hoopis kalkuniga ja sellest ei arvanud ei Älin ega Andreas midagi. Älinile ei meeldinud ja Andrease meelest pole kalkun see lind, keda inimesed armastaksid. Ma olin peaaagu juba valmis küsitlust tegema, aga otsustasin siis, et jätame siis ikka esialgse menüü kehtima ja tellime lihtsalt lastevardaid juurde. Siis leiab igaüks midagi ja kui ei leia, no siis tuleb rõhuda koogile ja kringlile. Ja küll see Älin tee ka keldrisse jäätise juurde leiab, kui ta peaks nälga jääma ja mina peaksin unustama, et meil seal jäätis ootab. 🙂

Kaheksa päeva väldanud  tiheda arutelu jooksul müügiinimestega jõudis kaks neid haigestuda, aga see, kuidas vestlus anti järgmisel inimesele üle ilma tõrgete ja toppamisteta, see jättis mulle äärmiselt sümpaatse mulje. Auke ei tekkinud. Ma ei pidanud midagi üle seletama ja selgitama ja 19. juulil ehk kaks päeva enne pidu oli selge, et meie peol pakub süüa Tervise Catering. Söök – lukus! Ikka veel hakkas mul suu vett jooksma, kui ma lugesin me peolaua menüüd. Noh, tegelikult muutun ma näljaseks siiani ja neid ridu pragu kirjutades, kui ma vaid me juba söödud söögi pealegi mõtlen. 😛

Samal ajal, kui me toiduvalikut ja mitut muud asja paika panime, otsisin ma ka parajat peotelki, välikäimlat, soojakut, välimööblit, tünnisauna, fotoboxi ja lastele kedagi, kes neid lõbustab. Lapsed on ülioluline teema minu meelest. Lapsed lihtsalt peavad olema pulmas! Nii nagu ka matustel ja juubelil ja igal olulisel peol. Minu meelest on maailma kõige kurvem asi see, kui sotsiaalselt olulisele üritusele tuleb kutse “ilma lasteta”. Kust need lapsed siis ometi õpivad, mis on mis ja kuidas olla ja käituda ja mida miski endast kujutab? On kurb ja kole lapsi neist asjadest välja lõigata ja eemale hoida. Olgu see üritus kui kurb või ilus tahes, need on elu loomulikud osad ja lapsed peavad neist osa saama.  Niisama täiskasvanute õhtuid saavad lastest tüdinenud vanemad inimesed pidada ka muul ajal, aga kõige muu juurde kuuluvad lapsed minu meelest lahutamatult. Ja mis mõttes lapsed kisavad ja jooksevad ja rikuvad peo ära? Pole olemas sellist asja. Las nad siis jooksevad ja kiljuvad ja nutavad, kui neil selline tunne ja vajadus on. Niisama nalja pärast ei nuta keegi ja kui põhjus, siis selle pärast ei jää veel maailm seisma. Ikka hoolides ja koostööd tehes toimivad asjad, mitte ignoreerides ja eemale hoides. Lastele tuleb lihtsalt mõelda ja neid ja nende vajadusi ka arvestada, siis on kõik hästi 🙂

Kirjutasin julgelt sinna kuhu vaja ja mõnest kohast vastati meilidele minutite jooksul. Soojakud olid kõik välja renditud, aga noh, saame ka selleta. Telgi osas lubas aidata Liina. Korraga oli mul olemas igati lux välikäimla ja kaks lauda ja neli pinki. Mööblit oli vaja sisuliselt vaid söömise ja jalapuhkamise jaoks, aga tseremoonia ajaks, ei suutnud mul kuidagi mingit suhet tekkida pingiridadega. Meie metsikus aias tundus selline lahendus hirmus võõras. Heinapakid? Põhupakid? Tuhnisin netis nii ja naa ja leidsin Kuldsest Börsist aasta aega tagasi postitatud kuulutuse. Seal oli telefon. Palusin asjaliku Urmeti endale appi. Ta helistas ja teatas mulle kohe varsti, et 20 pakki on minu, summa see ja see, pakid laekuvad kohale neljapäeva hommikul enne pidu. Suurepärane!

Tünnisauna ei saanud siit ega sealt, oleks Tartus või Pärnus olnud, oleks ehk paremini vedanud. Siis aga leidsin Urmet ma ei tea kust kõrtsu lehelt kuulutuse ratastel sauna rendi kohta. Kirjutasin. Saun oli vaba ja külma ilma peletuseks oli soe koht valmis meie juurde vurama õige päeval. Tünnisauna asemel oli mul plaan hoopis veeta sauna veepuudus lahendada isemoodi! Mu peas küpses juba idee, et meil on ju aias mu poiste ajast suured torud ja vaat neist teengi ise basseinid. Kile sisse ja saunalistel vann olemas ja kui palav on, siis saab niisama ka supelda ja teisest torust saan teha äkki pallimere pisikeste jaoks. Kunagi oli see mul sedasi toas ja pallid on endiselt keldris ju alles. Ohh, kuidas mul mõte jooksis, aga Andrease jaoks pidi see kõik jääma viimase võimaliku hetkeni toredaks üllatuseks. Lasin tal tööle keskenduda ja müttasin magusa muigega omi asju korraldada. Mulle oli oluline vaid see, et kõik asjaosalised kinnitasid, et 21. juulil on kõik need tellitud esemed ja objektid meie päralt.

Paralleelselt kõige vajaliku kohaleorganiseerimisega pidasin plaani printida Päikesesõlega ka suur lipp ja veel kõiksugu asju, aga kuna seda sain ma teha alles Eestis, siis oli vajalik, et õiged failid saavad kaasa. Senikaua sain ma aga üle interneti Templitehasest tellitud Päikesesõlega templi suure. See valmis ja ootas meid enne kui me Šveitsist Eesti poole liikuma hakkasime. Läbi ime said tellitud ka sama kujundusega tassid, mille transport, trükkimine ja kättesaamine oli korralik ajastamine ja sättimine. Ulme, aga asjad kuidagi sujusid ja osutusid võimalikuks hoolimata kõrghooajast ja puhkustest ja napist ajavarust. Kõik oli täpselt paika timmitud.

Asjade sujudes tekkis julgem tunne. Kohe nii julge, et ma surusin silmad kõõõvasti kinni ja kirjutasin kõiki hirme ületades ühele ilmatuma ägedale fotograafile, et ma nii väga soovin uskuda imedesse ja noh, kui ei küsi, siis ei saagi ju teada. Vastus tuli peagi… ja oli positiivne! Ta tuleb me peole! Sel hetkel kasvasid mulle vist tiivad, sest siis ei olnud enam mitte miski võimatu. Isegi, kui midagi läheb metsa ja alati võib midagi sinna minna, siis kuidagi saab kõik ikkagi korda. Ja sadagu sel päeval kasvõi rusikasuuruseid raheterasid, meil tuleb Haldjaoru kõigi aegade kõige ägedam pidu! Absoluutselt! Täpselt 99 e-maili hiljem oli kogu see lugu purgis ja pidu võis tulla! <3

Kõik edasine oli juba pinnavärelus ja vabakava. Ja seegi läks juba loominguliselt ja ludinal. Puudu oli muusika. Sügaval enda unistustes oleksin ma selleks päevaks soovinud me õuele Mari Jürjensit (Pokinen). See ihkamine oli mul juba nii palju aastaid tagasi kui kunagi Lilli sündis. Tema lugudes ja hääles ja olekus kõnetab mind kuidagi kõik. Ilus ja õrn ja tugev ja nii elav ühtaegu. Ühel päeval ehk õnnestub ka sedaviisi. Aga sel korral tuli hakkama saada lihtsamalt ja omade vahenditega. Mingi hädaabi variandina oli Andreasel arvuti kaasas ja noh, inimestel on ju interneti ja juutjuubiga telefonid. Kuna kutsutud külaliste laste seas oli ka erinevaid talente, siis oleks kõne alla tulnud ka see, et keegi neist oleks sissejuhatuseks midagi mänginud. Tegelikult saigi mõttena välja käidud, et peo jooksul leiab vabalt aja ka noorte etlejate eeskava jaoks. No et kui keegi tunneb, et soovib esineda, siis on ta igati teretulnud. Meie poisid on selles osas tagasihoidlikud, aga võimalus oli kõigil 🙂

Hmm, mis siis veel? Ahjaa, tseremooniast pole ma teile veel rääkinud. Esimene küsimus oli see, kas meil ikka on vaja kedagi, kes meid paari paneks. Mul oli nagu tunne, et ehk on see kuidagi rituaalselt vajalik, et keegi ütleks sõna sekka. Andreas arvas, et tema meelest meil pole küll vaja, et keegi midagi arvaks või määraks või otsustaks. No nagu to Šveitsi näitsik me külavalitsusest, kelle juures me aasta tagasi allkirju andsime abielludes ja kes meile hirmsasti armastusest rääkida tahtis. See on meie lugu ja meie armastus ja meie abielu. Noh, sellega olin ma päri ja tegelikult on mulle alati tundnud arusaamatult võõras mõte sellest, et pruutpaar on tseremoonia ajal enamasti oma inimeste poole seljaga. Ja enamasti ka neist jupp maad eemal. Sageli on pruutpaar ju ka teineteise poole küljega ja kogu kandev noot on paaripanija vedada. Kui palju läheb kaduma ehedatest emotsioonidest ja olulisest hetkest saab hoopis kellegi kolmanda etteaste. See mõte mulle ei istunud. Kui juba, siis ikka ise ja omadega ja omade keskel ja lähedal.

Seda, et ma selleks aastaks pean ka oma kirja Andreasele valmis kirjutama, seda ei lasknud Älin mul kauemaks kui päevaks unustada, Ikka tuli ja küsis, kas on juba valmis. No ei olnud, mul oli ju sada muud asja vaja teha enne seda, kui sain keskenduda armastuskirjale. Aga plaan see kiri selleks korraks valmis kirjutada, oli mul kindlalt olemas. Meie kirjad teineteisele peavad olema, leidis ka Andreas. Need on need kõige olulisemad ju ikka lisaks meile endile. Aga äkki ka mingi tõotus? Vanne? Uurisin, mida lubati teineteisele vanal ajal ja mõtlesin, mida lubaksin ma ise. Leidsime, et eraldi midagi pühalikult tõotama ja vanduma hakata on kentsakas. Aga ilmne oli ka see, et meie kirjades saab nagunii olema öeldud kõik vajalik ja ainus, mis tegelikult loeb, on ju Armastus 🙂

Niih, saigi vist kõik oluline korraldusliku poole pealt kirja enne seda hetke, kui me siit Eesti poole liikuma hakkasime? 😉

Ja ilmselgelt oli meil kõigil vaja veidi ka puhata!? 😀

 

Mõnel kohe eriti! 😛

 

15. juuli hommikul asusime me Eesti poole teele. Andrease telefoni ekraanil näitas aja mahalugeja, et meie pulmapäevani on aega veel tervelt 6 päeva ja kopikad ehk 2328 km. Teha oli veel niiiih palju, aga tegelikult jagus aega täiesti piisavalt! 🙂

 

Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 1

Selle aasta juuli alguseks olin ma Šveitsis elanud juba kaks aastat ja olnud sellest aasta jagu päevi ametlikult ka Andreasega abielus. Formaalselt oli sedasi vajalik, aga paljud otsad olid minu jaoks endiselt veel lahti ja ootasid kokkusõlmimist. Just selle pärast teadsime me algusest peale, et meie pulmale tuleb Eestis ka teine, see minu jaoks olulisem, vaatus. Mul oli vaja isale mere äärde tagasi viia mu endine perenimi ja meil ei olnud Andreasega veel abielusõrmuseid ja põhjuseid selle peo pidamiseks oli meil rohkem kui küllalt. Ja tõtt tunnistades lootsin ma salaja sügaval enda sees, et mul vähemalt ükski kord elus on võimalik tunda suurt elevust ja õhinat selle tähtsa päeva eel. No et oleks lõpuks ikka päristunne ka abielludes 🙂

Juba kevadel oli kindel, et ju me juulis ikka selle peo Eestis saame peetud, aga millal täpselt ja kus ja kuidas, see oli väga lahtine. Juulis ikka seepärast, et siis on poistel suvevaheaeg ja Andreasel ka võimalus veidi puhata.

Ühel hetkel, kusagil juunis, sai paika kuupäev – 21. juuli. Kuupäevavalik tuli toredalt. Teate, miks see päev mulle oluline on? Sest 17 aastat tagasi läksin ma sel samal päeval mehele. Tollest abielust ei tulnud suurt midagi välja, aga samas ei jäänud ka midagi valusat hinge kraapima, mis paneks soovima kõike unustada. Sellel samal päeval abiellusid väga palju aastaid varem ka minu vanemad. Neile tõi see kuupäev õnne ja rõõmu ja kui me Andrease ja minu emaga asja arutasime, siis tundus kõigist võimalikest juulikuu päevadest just see päev see üks ja õige, et kirjutada julge käega ajalugu üle ja anda sellele päevale tagasi tema õige tähendus. Nalja sai muidugi ka, et noh, kui ma vana ja hall juba olen, siis on kohe üks asi vähem, mida pingutatult meeles püüda pidada. Kuupäev on ju sama. Ja abikaasade nimedes on ka õnneks väga suur sarnasus. Head valikud, arvas ema. Ta on mul ikka kergelt minusse! 😀

Peokoha osas mõtlesime nii ja naa. Minu süda ihkas pidu mu lapsepõlvekodu hoovis, Haldjaorus. Teised kippusid mu valikus kahtlema. No pole ju mingi suurem asi iluaed enam ja õrnal mullakihil kasvav rohi ei kvalifitseeru isegi muruks. Älin tegi minuga koos vihmaniiskes aias ühel õhtul tiiru, kui ma õhinaga seletasin, et näe, siin saab teha seda ja siin seda ja vaata kui äge valgus on siin ja see puu ja see puu ja siia paneme lauad ja siia istumise kohad ja…

Ilmselgelt ei osanud tema näha seda kõike läbi minu mõtete ja unistuste ja pööritas vaikselt vaid silmi. Andreas ei olnud vastu, aga kahtles ta selles valikus veel ka kaks päeva enne pidu veel. No et äkki on ikka kõik liiga džungel ja peaks põõsaid veel pügama ja mis kõik veel.

“Ähh, mis džungel, ole normaalne, just nii nagu on, on kõige ideaalsem!” rehmasin ma vastuseks ja jooksin järgmist prügikotti jalust ära tassima. Ta vangutas vaid pead ja lootis kogu südamest, et ma sel hetkel, kui kõik käes on, pettuma ei peaks. Eks ta ka alles õpib mind tundma. 🙂

Ega nad minuga ei vaielnud peokoha osas. Nad ju tegelikult kõik teadsid, et minu valikul oli palju sügavam põhjus – pidin ma ju pisikesele pulmapeole lisaks jätma hüvasti ka oma koduga ja lõplikult seal oma asjad kokku korjama ning välja kolima. See oli ja on minu jaoks siin elus vist üldse emotsionaalselt kõige raskem asi olnud, sest see maja seal Rahumäe mändide all, minu enda Haldjaorus, on mu vereringes, on mu ainus tõeline Kodu ja iga eemaldumine paneb juured valusalt rebenema. See kõik on endiselt nii vale ja valus, aga ju on siis aeg nüüd suureks saada, selg sirgu ajada ja eluga edasi minna. Ma vähemalt proovisin ja lootsin, et läbi armastuse ja selle pühitsemise ning väikese tseremoonia on seda ehk kuidagi kergem taluda ja võtta teele kaasa vaid head tunded ja mõtted. Just seepärast sai meie peokohaks ainus õige ja tähendusega valik – Haldjaorg. Mitte ükski rendipind, kuitahes ehe ja äge, poleks kunagi suutnud olla see üks ja õige. Tegelikult oli sellel otsusel ka teine kandev tala – meie suur soov, et mu mamma me peole jõuaks. Kodust välja poleks ta tulnud. Seega pidi pidu talle koju kätte tulema 🙂

Olgu, kuupäeva ja koht on paigas, aga mis edasi? Kuidas seda pidu siis nüüd pidada? Mul oli terve nimekiri asjadest, mis on toredad ja head ja mis sobiksid kenasti selleks päevaks, et oleks hea ja saaks luua palju armsaid mälestusi. Andreasel ei olnud väga aega töö kõrvalt süveneda, aga suures plaanis oli ta asjaga kursis ja päri ja need asjad, mis pidid talle üllatusena tulema, neist asjust ma talle lihtsalt ei rääkinud ja hoidsin oma nimekirjamajanduse (te juba teate, et ma armastan nimekirju teha?) teises sahtlis. Sahtlit mul küll pole. See oli kujundlik. Mul on hunnikud. Ja kui keegi seal midagi muudaks, siis oleks alles kaos. Õnneks Andreasel pole ei huvi ega aega ega tahtmist mu hunnikuid näppida, seega on kõik alati kenasti korras ja kontrolli all. 😛

Jaanipäev läks mööda ja ma tunnistasin Andreasele, et kuigi mul on sada ideed, siis ma ei suuda mitte midagi korraldada enne, kui pole kindel, milline see pidu peaks olema. Milline peaks olema selle peo stiil ja kandev noot. Alguses olime me kindlad, et läheb uuesti käiku eelmise suve jaanipäeva pulmapeo jaoks valminud lillepärja ja kahe valge tibuga kujundus, aga miski mu sees punnis sellele vastu. No polnud tibutunnet ja jaanipäev on juuliks ju ka ammu möödas. Peast lipsas läbi ka ammune mõte padurahvuslikust peost ja kollasest muhutriibust, mis mulle nii väga meeldib, aga see tundus ikkagi liiga juhuslik, no et kuidas ma Andrease sellega seon. Või teine äärmus – äkki hoopis lustakas mutionu pidu loomakostüümides? Mulle see meeldiks, aga inimesi sellega kaasa tõmmata keset suve tundus kahtlane.

Pea oli pulki täis ja Andreas ei osanud ütelda muud, kui et ta soovib, et see võiks olla pisike lihtne koosolemine sõpradega. Kasvõi lihtsalt aiapidu, lihtsalt piknik või koosgrillimine. Et kas peab mingi stiil üldse olema, et saaks ju ka lihtsalt olla nii, et on hea ja rõõmu jaguks. Ikkagi sõbrad ju! Ma olin temaga selle “hea olla” osas väga nõus, aga otsisin ikka veel seda oma nooti, mis ka mul hinge tõeliselt helisema paneks. Püüdsin endas selguse jõuda, mida see hetk ja päev ja koht minu jaoks tähendab. Mida see meie jaoks tähendab. Kes me oleme, mida me otsime ja mida me leida loodame ja jagada oskame.

Pähe tikkusid meie enda arhailise tikandi mustrid. Märgid. Märgid?

Aga millised märgid? Millise kandi omad? Eestimaa on üks kirev koht oma märgikirjadega. Igal kandil omad suunad. Kuna ma enda päritolu Eestis ühegi paigaga siduda ei oska, siis sellest polnud väga abi, aga mu National Geographic geenianalüüs kinnitab, et ma olen Eesti aladel kohapeal elanud väga kaua ja mu vereliin on nii kütt-korilane-ranna-eestlane kui veel olla annab. Vägevalt vemmeldav soolane viikingiveri?

Andreas on mind algusest peale oma viikingi sõdalaseks kutsunud. No ju mu Põhjala päritolu ja alatine lahinguvalmidus on selles oma osa märkinud. Kilp ja mõõk on alati käepärast, et õigluse eest seista. Võib-olla on kaasaegsetel arheoloogidel õigus ja eestlased ei olnud kunagi viikingid vaid täiesti isemoodi uhke ja tugev rahvas siin Soome lahe kaldal ja nad olid veel vägevamad kui viikingid, sest olid just nemad viikingite idasse viiva kaubatee valvurid ja nende  lääne röövretkedest kasusaajad, kes viikingitele olulist rauda nende hõbeda vastu vahetasid. Aga see polegi oluline. Kindel on see, et me sellel maailmakaardi mõttes olulisel ja äreval maatükil, oleme kõik need aastatuhanded püsinud iseendana ja seda maad ja merd ja oma inimesi enda jaoks pühaks pidanud. Pealgi olid mitmed viikingiaja märgid meile tuttavad ja omad juba enne kui viikingid nad omaks tegid. Meie maailmakorralduses oli palju sarnasusi. Ja mitmed need märgid elasid meie ehetel ja tikandites ja kaunistustest edasi sellest kaugest ajast tänase päevani. Minu mõte läks korraga liikuma.

Mu mõte kaevus sügavale juurte juurde, millest ma midagi ei tea ja see annab vabaduse olla just see, kes ma ise olla tahan. Tagasi algusesse, tagasi lihtsusesse. Sinna, kus elavad armastus ja rõõm ja lust ja ei mingit võltsi väljapeetust ja tehtud nägusid. Seda, et sellest peost ei saa pitsivahuse kleidiga süldipidu, see oli alati selge. Aga milline pidu sellest saada võiks, vaat see loksus minu jaoks ühe suure lainega paika hetkel, kui ma 1. juuli hommikul oma lihtsas linases maani kleidis keset ajalugu taaselustavat poodi seisin ja end peegli ees armunult keerutasin. Või noh, paika loksus just sel hetkel, kui Andreas mind vaadates teatas säravil silmil:

“Nii, ma nüüd otsin endale ka midagi sinuga sobivat selga!”

Ikka selleks, et siis oleme me mõlemad üdi ühes väga vanas ja ilusas muinasjutus.

Pikk särk samast kangast, millest on minu kleit, istus talle suurepäraselt. Siis katsetas ta veel erinevaid veste ja kuubi… aga need tundusid kuidagi liiga sõjakad selleks puhuks.

Siis leidis ta laia nahast vöö. Seda endale nohinal ümber kere passitades käis minu peas korraga klõps:

“Tead! Eelmise aasta pärjaga tibusid ei tule nüüd päris kindlasti. Tuleb hoopis Päikesesõlg. Sellest saabki meie pulma lipp ja vapp ja märk, sest see on ainus, mis on päriselt oma ja sobib antud kontekstiga suurepäraselt.”

 

Te ju mäletate mu Päikesesõlge, eks?

Andreas oli päri. Väga päri.

Särk ja kleit ja vöö olid otsustatud. Toetasime need lauale ja kolm sammu ehteriiuli poole astudes leidsime seesugused sõled. Need vist ootasid just meid seal.

Hõbedasi oli vaid üks. Selle sai Andreas. Mina soovisin kahte ja läksin sel korral siis säravama ja soojemat karva metalli rada. Tegelikult ainus, mis luges, oli kujundus, sest korraga oli KÕIK NII ÕIGE. Muidugi oleks nii äge, kui need sõled oleksid juba päriselt minu Päikesesõle kujundusega, aga see oli suur samm lähemale ka sellele unistusele. Kolmjalg oli olemas ja see määras kõik. Meil olid olemas riided, ehted, kuupäev, peokoht ja kandev märk. Ja soov ja tahe ja unistus. Ja hästi palju armastust! 🙂

 

Ja isegi maailm oli sel päeval nagu piltpostkaart <3

 

Nüüd oli vaja veel vaid lahendada küsimus, kuidas ja millal me jõuame Eestisse. No et kas me ikka jõuame planeeritud päevaks kohale. Ja kogu see pidu ka korraldada! Meie pulmapäevani oli sel hetkel aega tervelt 20 päeva! 🙂

Esimene pulmaastapäev

Poes. Andreas valib mulle lilli.

“Näe, need kollased sulle kindlasti meeldivad!” hüüatab ta poolküsivalt. Ja vaatab siis veel päevalilli ja muud, mis võiks mulle äkki meeldida piisavalt, et need koju viia.

“Need on ilusad, aga meil pole sellist vaasi.” ühman ma möödaminnes, sest neile sobiv vaas on mul endiselt Tallinnas. “Vaata, siin on mu kõigi unelmate lill!” jooksen ma õhinal hiigelsuure ümmarguse kollaste okastega kaktuse juurde. Andreas vist kirtsutab sissepoole nina. Nagu alati, kui ma talle kaktustest räägin. Kaktused ja karvadeta kassid on t3ma jaoks samas kastis. Ja ta endiselt ei usu, et ma päriselt ka kaktust tahan. Ja veel sellist! Hiiiiigelsuurt muna.

“Kuhu Sa selle paned?” küsib Andreas murelikult umbes nii, nagu ma tahaks tiigrit kodustada.

“Tead, kui sa juba nii küsid, siis arvatavasti ma panen ta meie voodisse sinu poolele!” ja jooksen naerdes edasi. Üks aasta abielu pole veel piisav, et ta mu lillemaitset usaldada julgeks.

Lillede asemel leidsime me endale aga hoopis vahused lömmis nokaga ükssarvikud. Esimeseks aastapäevaks igati sobivad söödavad “lilled” või nii 😀

Ja teile kõigile lumevaba jaani! <3

7. osa: Meie pulmapäev

Hüppan nüüd üle kõigest, mis jõudis eelmisel aastal kolme nädala jooksul veel enne me pulmi toimuda (ja seda ei olnud mitte vähe). Ehk veel mäletate, et juunikuu alguses polnud isegi veel selge, kas meil üldse lubatakse abielluda 😀 Täna räägin hoopis tänasest päevast täpselt aasta tagasi. Teretulemast meie pulma esimesse vaatusesse (teine tuleb kunagi hiljem Eestis)! 😀

 

Pulmapäeva alguseks võiksime me tegelikult ehk lugeda juba ööpäev varasemat kellaaega, sest nagu karta oli, ööl enne pulma magama me jõudnudki. Ma ei tea, kas see on tavapärane praktika, aga minu puhul pole selles midagi erakordset. Sellest, mis selle viimase päeva jooksul enne me pulmi toimus ja ühe jutiga pulmapäevaks sai, sellest räägin ma teile peagi ühes teises loos ka.

Iseenda jaoks loen ma ametliku pulmapäeva alguseks seda hetke, kui me Äliniga kell 8 hommikul garaažist rõõmsalt ja itsitades tsiklit kaunistamast välja ronisime. Ise puhta magamata, aga hirmus õnnelikud et ikka jõudsime ka “draakonikaunistamiseni”. Tuppa minnes peatusin välisukse kõrval, et öelda head aega on vanale nimele. Seiklus algab siit! See tunne oli korraga nii tugev.

 

Andreas sättis end Happyt koerte paradiisi ehk ühte väga ägedasse koerahotelli viima ja mul oli kogu öö olnud plaan temaga kaasa minna, et tee peale poest läbi hüpata ja üks armas punaste nahkkaantega kaustik meile külalisteraamatuks võtta. No selline, kuhu pulmakülalised saavad meile kirjutada ja joonistada peo ajal. See mõte tundus mulle nii oluline ja kuna ma eelmise õhtul poodi enam mingi nipiga ei jõudnud, siis oli see nüüd hommikul vaja ära korraldada. Andreas arvas, et kui ma kaasa tulen, siis ma juukseid enam küll värvida ei jõua. Mnjah, juuksed karjusid, nad vajasid värvi ja ilma selleta ei saanud üldse mitte, sest mongit soengut kiivri alla ju nagunii mahtuma ei pidanud. Olgu siis värvgi! Siis pakkus Andreas, et kui ma talle täpselt oskan selgitada, kus see kaustik asub, siis ta toob selle sealt ise ära. Muidugi ma oskasin ja sellega võitsin ma tervelt tunni väga väärtuslikku aega!

Ema ja Annika virgusid ka ja hakkasid ennast sättima. Älin kirjutas endale nimekirja peamistest asjadest, mis tal on vaja jooksvalt ära korralda peo käigus:

Ja mina tassisin olulisi kaste ukse ette kokku, et need kõik kenasti kaasa saaksid. Elamine oli nagu üks hiigelsuuuur pommiauk ja viimase minutini oli vaja sahmerdada.

Kell 9:15 ehk 1 tund ja 45 minutit enne allkirjade andmist jõudsin ma pruudile vajalike iluprotseduuride juurde. Kes end kunagi punaseks või tumedamaks värvinud on, need teavad, kuidas nahapiiri tuleb hoolega jälgida, et päris laiguliseks ise ka ei jääks. 😛 Ma lootsin heale õnnele, sest aega mul midagi eriliselt vahtida küll enam polnud. 😀

Kašmiirpunane värv sai kähku pähe ja hakkas mõjuma. Samal ajal tuli mulle sõnum (esimene ja tegelikult ka ainus eraviisiline sõnum sel päeval) mu eksabikaasalt, kes meile õnne ja rõõmu ja teineteise hoidmist soovis. Ja mina löristasin nutta, sest no niiii ilus oli olla!

Siis läks korraga totaalseks kaoseks. Andrease vanemad sadasid meie juurde sisse ja me teine tunnistaja ehk Andrease nii öelda isamees koos oma kaaslasega. Ma püüdsin end kähku riidesse saada ja samal ajal vastata küsimustele, mis kuhu peab minema. Kõik tahtsid aidata, aga nagu kollektiivse vastutusega ikka, kaos astus ikka kõige ees. Kõik tassisid midagi ja pidevad huiked, et meil on kiiiiire, ei lasknud mu magamata peal üldse keskendudada ja nii astusingi toast välja oma kirsikingadega, jalad magamata ööst paistes ja üldse mitte rõõmsad kontsade üle ja ei pannud tähelegi, et ühel kingal oli punane ja teisel must lips. Selle avastasin ma muidugi palju hiljem. No nende kingadega tulid kaasa nii mustad kui punased paelad ja ma kunagi katsetasin neid nii ja naa ja nii nad jäidki 😀

Hophophop käis autodesse jagunemine. Isamees pidi enda autosse veel kellegi võtma ja Andrease ema läks enda autoga, sinna mahtus ka. Ja Andrease isa pidi minema meie poiste ja autoga ja meie siis oma raudsel draakonil omapead. Suundusime garaaži ja korraga kappas ema alla meie juurde, et ta ikka ei tea, kelle auto peale ta nüüd minema peab. Liiga palju vabu kohti? 😀

Ta oli parklas vaadanud ringi ja ei teadnud vist mille vahel valida ja tuli aru pärima. Meil oli kokkuvõttes täiesti ükskõik, kellega ta sõidab, peamine, et end mugavalt tunneb, isekoha leiab ja mu kleiti hoolega hoiab.

Mitte keegi meist ei teadnud garaažis, mis samal ajal maapealses parklas toimus. Mu ähmi täis ema oli parkinud kõige tähtsama kasti – pruutkleidiga – parklas Andrease ema auto juurde. No et kui selge, kuhu ta istub, siis hea kaasa haarata. Parkinud kasti just nii, et kui auto liikuma hakkab, siis sõidab ta sellest lihtsalt üle. Ise tuli alla meie juurde, kast jäi oma kohale ja Andrease ema hakkas rõõmsalt sõitma. Teadmata midagi kastist ja kleidist. Esimesena taipas Älin, mis toimub ja hakkas meeleheitlikult vehkima, et Andrease ema ometi peatuks. Andrease ema jälle ei saanud aru, mida see Älin seal vehkleb. Äkki rõõmust? Lõpuks seisis Älin tal ristseliti tee peal ees ja auto peatus. Peatus keset kasti. Kast läks raginal katki ja seelik jäi ratta alla. Mine tea, mis sel ämmamooril peas oli. Ja mis oli minu emal peas, et ta selle kleidikasti sinna maha pani, sest meie abiellumisele vastu polnud neist kumbki. Aga kleit oli vapper ja jäi ellu. Kuigi see selgus alles jupp aega hiljem. 😛

Ema leidis endale koha, meie sõitsime garaažist vuhinal mu kirsikleidi plagisedes välja ja ähmi täis Älin, kes arvas, et kui ma nüüd seda kasti ja kleiti näen, siis ma löön nad kõik kohe maha ja pulm jääb ära või midagi, ei saanud isegi kiiruga meist maja juures ühtegi pilti tehtud. 😀

Kolm autot võtsid ennast meile sappa ja sõitsime mäest alla, kurv vasakule, kurv paremale, kurv vasakule ja veel kord paremale ja siis veel kord paremale ja paremale kohal me olimegi. Pisikese hilinemisega. Peotäis inimesi ootas meid suure puu all kuuma päikese eest varju otsides sissesõidu tee juures. Parkisime, heitsime kiivrid peast, lehvitasime sõpradele ja lippasime majja. Ema ja Domenico olid meil sabas ja ametnikupreili mainis kuivalt, et meie suur õnn, et nüüd hommikul on ainult meie paaripanek, sest 15 minutit hilinemist tähendaks muidu, et allkirjade andmine jääks ära. Eksole 😀

Preili luges oma luuletuse, tõlk tõlkis selle sisu mulle ja emale ja siis andsime ühele ja samale paberile kõik oma allkirjad ja oligi olemas. 15 minti hiljem astusime me trepist alla (kõrged kontsad ja trepid on jube kooslus, kui su jalad on alt ümmargused ja põlved alles värisevad). Siis avastasin, et Andreas oli kodust välja tulnud mingi täiesti suvalise särgiga, sest tal oli plaan jakk selga jätta ja siis poleks ju vahet olnud, mis selle all oli, aga kuna tal 30kraadises kuumuses üllatuslikult palav hakkas, siis oma särgi väel ta seal oligi. 😀

Lehvitused külavalitsuse maja aknast (seal keskel-keskel)

Et siis abielus? 😀

Rahvas võttis ritta, et meile ja meiega on õnne ja rõõmu jagada

Ja siis oli seal Älin. Näost puhta ära. Ma tunnen tema puhul selliseid asju kaaauugelt eemalt ja ega ma talle enne rahu ei anna, kui asi pole klaar. Talle oli näkku kirjutatud, et väike palderjaniloks ei teeks paha. Ma ei suuda täpselt meenutada ta sõnu, aga need kõlasid umbes nii:

“Sa ei taha tead!” või et kui ma teaks, siis ma lööks kellegi maha 😛

Aga mul oli nii hea tuju, et haarasin oma kullakesed, Andrease ja Älini  kaenlasse, ja müristasin naerda, et SEE on ju ometi minu pulm. Teisiti ei saakski 😀

Siis avastasin oma kingalipsude erinevuse 😛

Aga pidu ootas ja pikk sõit mäkke ka. Turvapükstest ja saabastest olin ma loobunud puhtesteetilistel kaalutlustel, sest oma hirmsa kiivri ja jakiga pidin ma nagunii hakkama saama ja olgu siis vähemalt pool keret kaunis 😀

Kuniks Andreas uuris perekond Kala poolt meie draakoni külge poogitud pulmakaunistusi ja oli neist suures vaimustuses, punusin mina endale kiiruga kiivri alla patsi. Lahtiste juustega oli selles palavuses hirmus palav olla ja kiivri alt oleksin ma muidu pool tundi hiljem eriti räbalana välja ilmunud.

Külavalitsuse maja ees oli korraks ka hetk, kuis taipasin küsida erinevate asjade kohta, et kas need ikka kaasa said, kuna polnud päris ukse kõrval ootamas. Selgus et meie fotodega suur pilt, mida me Äliniga kell 6 hommikul kleepinud olime, on koju jäänud. Andrease isa suundus seda kodust ära tooma.

Pool tundi hiljem olime me Mogelsbergis kohal ja väraval ootas meid tibusilt 🙂

Väike vapper eesti õllepurk pidas mäkketõusu reipalt kolisedes vastu 🙂

Rahvas kogunes, Andreas läks riideid vahetama nagu plaan oli ja mina jäin külaliste juurde ja sain nendega tuttavaks. Siis tuli Andreas tagasi oma Frodo-kostüümis. Minu isa tarksidele lisaks oli tal nunnu tumepunane kikilips. Posid said ka samasugused endale kaela. Saate aru, minu poisid, kes ei kannata sallegi, sest need poovad, aga vaat lipsu panid endale kaela 🙂

Ja me hakkasime uuesti õnnitlusringiga peale 😀

Ja siis avastati meie uued kroonitätoveeringud, mis me sisuliselt ju just pulmadeks terveks said 🙂

Käes oli võileivasöömise aeg! Ja ka silt tahvlikesel kinnitas uut päevakorrapunkti.

Ma olin alguses üsna jahedalt suhtunud erineva täidisega võileibadesse, mida Andreas nii väga alustuseks pulmas näha soovis. Aga tuleb tunnistada, et need õigustasid ennast, isegi mina sõin ühe ja säästsin end peavalust, mis arvatavasti väga kaua enam end oodata poleks lasknud. Ma ei tea, kuidas inimesed neid imedieete ja suuri paastumisi peavad. Kui ma ühe päeva ei söö, siis sõidaks ma kiirabiga oma peavalu haiglasse tilguti alla ravima. Aga sel korral päästis võileib päeva ja kõik oli suurepärane 🙂

Andreas jäi külalistega sööma ja jutustama ja mina silkasin korraks mäe otsa, et vaadata veel ka oma silmaga üle, kas kõik on suurepärane. Pink ja punane tekk ja linnukestega padjad ja linnukesed puudel hoidmas rippuvad südamed. No niiviisi, nagu me eelmisel ööl olime otsustanud. Ettenägematult oli aga maaomanikul just sel päeval vaja heina teha ja südametest rada, mis loogeldes künka tippu mändide juurde viis, sai paika isegi kahel korral, sest vahepeal viis onu oma heina minema ja sättis südametega pulgad osaliselt oma teekonna kõrvale kenasti hunnikusse. Siis tuli appi juba ka Tan, kes lüngad kenasti täitis 😀

Ema, Annika ja eriti Älin olid hüpersuper tublid olnud. Hiljem muidugi selgus, et ka seal mäe otsas oli neil mingeid pingelisemaid hetki olnud, sest keegi lõikas olulise tamiili läbi, aga see, mida mina nägema jõudsin, oli juba väga korras asi 😀 Ehk et alati polegi hea kõike teada, sellega saab end säästa hullemast hetkel, kui seda pinget üldse vaja pole 😀 Ja selle õndsa tundega võisin ma südamerahus minna oma riideid vahetama, et asjaga pihta hakata. Kõik oli paigas!

Hakkasin siis end sättima kõige ruumikamasse vetsu, invavetsu, et riided kähku ära vahetada. Jagasinseda pisikest putkat joogikastide ja maasika-alustega. Ja siis nägin ma kleidiga kasti… Mida veidi juba parandada oli suudetud 😛

Hmm… ok. Kleit ise tundus korras olevat. Kelly, Sa tegid mulle võlukleidi, mis isegi autorataste alt läbi käies puutumatuks jäi! Mõistad?! <3 Või ma ei tea, mitu naist on oma elu abiellunuda laitmatu kleidiga, mis vahetult enne pulmi on seesuguse avarii läbi elanud 😛

Aga asjadega kasti polnud vetsus. Mu absoluutselt kõige olulisemat kasti pärja, kõrvarõngaste, patsipaela, pikendusjuhtme, templipatjade ja puhutavate võililledega polnud. Kuhu see siis sai? Korralik kaos ja paanika… äkki siis jäi koju? Aga ma panin selle ukse kõrvale. Kõige esiesena. See oli kõige nähtavama koha peal ja kui see kamp seal neid kaste ja kotte tassis, siis kuidas ometi just see kast maha sai jääda? Oleks ikka ise pidanud kaste tassima, poleks probleemi. Tarkusetera iseendale – tähtsaid asju tee ainult ja alati ise. Minul kiskus nutule, sest ilma selle kastita ma ei saanud kohe üldse mitte abielluda 😛 Andreas vihastas maailma (mitte minu) peale ja teatas, et ta läheb nüüd ise koju seda tooma kui muidu ei saa. Aga siis tuli Andrease isa, patsutas Andreast ja ütles, et pole lugu, ta läheb ise. Võttis Älini ja Tannu ka kaasa ja meil oli lihtsalt vaja veidi aega parajaks teha. Rahvas ei lasknud ennast viivitustest heidutada ja nautis kuuma suvepäeva. Mullimasin, mille me laste lõbustamiseks olime ekstra Eestist kohale toonud, keeldus koostööst. Nad siis puhusid ise mulle, sest vedelikku oli pangetäis. 😀

Kalad noppisid mu kimbu jaoks maja ümbert lilli ja kokku sai selline armas jaanipäevane punt loodust. Nii suur aitäh, Liina! <3

Tan helistas kodust, et kast on leitud ja ma palusin neil kodust igaks juhuks kõik kaasa võtta, mis kuidagi pakitud olemisega tundub. Äkki selgub hiljem veel, et midagi on puudu 😛

Siis oli aeg seal maal, et sulgusin emaga koos invavetsu ja ema õmbles mulle kleidi selga. See on ehe näide nüüd siis sellest, kuidas seelikust sai käepäraste vahenditega käigu pealt kleit. Olete proovinud? Oma pulmas?! 😀

Ja kuna Älin oli kasti toomas, siis sai ema mulle ka patsid pähe punuda. Ümisesin mõttes Abba “Slipping through my fingers” laulu… mille leiad näiteks ka siit 🙂  Kes Mamma Mia filmi/muusikali näinud on, see teab, mis hetkel see laul seal kõlab. Imeilus, mõtlesin ma endamisi ja omal moel jäi aeg selles pöörises hetkeks seisma. See oli vajalik. Mina ja ema, kahekesi! 🙂

Veel viimased detailid ja asi võib alata!

Ahjaa, sukki mul küll polnud, aga pael pidi olema kasvõi puhtalt nalja ja põhimõtte pärast. Ise tegin. Seeliku pitsijupist 😀

Kuniks mina hirmsasti vetsus luku taga istudes, et Andreas mind mitte mingil juhu ei näeks, põdesin, et äkki on inimestel igav nii pikalt oodata, selgus, et mu mure oli üsna asjata.

Saatsin vetsust sõna Andreasele, et aeg on haarata kitarr, tekkide korv ja sättida end rahvaga mäkke mööda südametega tähistatud rada <3  <3  <3

Ja seal nad Äliniga koos kõige ees siis läksid – üks asjalikult midagi käigu pealt seletades sildi-harpuuniga ees ja teine hoolega igat korraldust hoolega kuulates kitarri ja tekiga sabas 😀 Älini kaelapael või mis iganes see tal kaelas on, teeb mulle siiani hirmsasti nalja, sest see pulm oleks ikka kohe nagu ametlik suurüritus või midagi. Älin, Sa selle endale CVsse oled juba märkinud, et Sa oled suuteline kõige nõudlikuma kliendi soovid täitma ja ülimas pingesituatsioonis täiesti magamata peaga absoluutselt laitmatult funktsioneerima? Ja kuigi ehk teised ei oska näha ega märka, siis meie Sinuga ju teame ja hindame ja sellest piisab täiesti! PS aitäh, et Sa mu tulevase abikaasa õigesse kohta juhatasid ikka. 😀

Vancu oli ainus, kes maja juurde jäi ja mulle ja emale siis raporteerimas käis, et kui kaugel asjad on. Siis viipas Tan talle mäe otsast ja oli selge, et inimesed on oma kohad leidnud ja ma võin astuma hakata 🙂

Astusin päevavalguse kätte ja tegin pildi enda ja Vancu varvastest. Ma oma saapamõtte olin emale suutnud söödavaks teha ainult põhjendusega, et ma kardan puuke 😛 Stiilijutt poleks talle piisav olnud, et neid mu vanu saapaid Eestist siia tassida. Aga et Vanc jalanõud nurka viskab, see oli meile emaga mõlemale midagi uut. Ja see oli tore 🙂

Pulmaks valmis? Väike vapper Vancu on pruudisaatmiseks täiesti valmis!

Andreas istus me sõpradega künka otsas mändide all ja ootas. Tal oli ka kitarr kaasas. Aga seda ta ei mänginud. Seda kasutas ta kõlakastina pisikesele vändaga metallist vigurile, mis mängib Amélie filmist tuttavat valssi, mille klaveriga mängitud versiooni leiad siit 🙂

Kui ta mind silmas, hakkas ta hoolega muusikamasinat väntama. Vaikselt ja rahulikult, ikka uuesti ja uuesti. Kitarr andis sellele õrnale helile jõudu juurde. Mulle see lugu nii väga meeldib!

Ja sealt ma tulin. Mina ja Vancu ja mu proua pruutneitsist ema <3

Andreas istus ja vaatas me poole kael õieli ja Tan seisis ärevalt esireas, et me ikka teaksime kuhu tulla 😉 ja et ema ja Vanc oma kohale juhatada 🙂

Ma jõudsin kohale. Andreas mängis loo lõpuni. Ma siis küsisin, et kas ta istub siin niisama või tahaks ta äkki minuga abielluda või nii.

Ta arvas, et tahab seda üle kõige maailmas 🙂

Kõigil teistel juba olid tiibadega südame ja kuljusega prossid. Ma sain siis ühe endale ka 🙂

Ja siis astusime me pingi juurest koos legendi järgi 1000aastasete mändide ringi, mis asuvad 825 meetri kõrgusel merepinnast.

Alustasime nende ridadega, millega me kunagi 2 aastat varem oma elu esimest vestlust alustasime. Lugesime seda dialoogina nii nagu me jutt just kulges tol korral.

“5th of June 2014

Andreas: It all started on the bike trip with my father to the North Cape. In Helsinki I wrote to Eva.

Andreas: “Hi. How is Tallinn?”
Eva: “Hey. Its ok. Pretty fresh and clean… As it was raining. :D”
Andreas: “As here in Helsinki. Same weather.”
Andreas: “I like your hairstile … fresh.”
Eva: “Thanks! :)”
Andreas: “I never been in Tallinn. Tomorrow I will visit.”
Eva: “Too bad. I will be out of town till Sunday… But I hope you will enjoy.”
Andreas: “Oh so sad.. I hope that too. Anything I must have seen or done in Tallinn?”
Eva: “Depends what you are up too.”
Andreas: “I dont know. I am completely open minded and interested in so many things. Actually I am from Switzerland and we are travelling with motorcycles. With my father.”
Eva: “Mmmmm thats cool! :)”
Andreas: “You like motorbikes?”
Eva: “Sure!?”
Andreas: “Are all Estonian women so nice like you? Then we will be in heaven tomorrow :-)”
Eva: ” Yeah. Now you found it finally! Heaven indeed! :P”
Andreas: “Yes, after 6000 km… and 37 years…”

This is the beginning of more than 50 000 messages before we finally met in real life after 4 months. 

Today is our day nr 750.”

(Ma meie loo alguse juurde jõuan peagi ühes teises postituses. Seal seletan lahti tagamaad ja tõlgin ka selle teksti neile, kes siin kõigest aru ei saanud, ok?  🙂 )

Ja siis luges Andreas ette oma kirja minule. Meil oli eelmisel õhtul kindel plaan veel jõuda neid tekste printima. Aga käigupealt ajas ka telefon suurepäraselt asja ära ja puud jäid samuti meist metsa alles. Saime suurepäraselt ka moodsal viisil asjad aetud 🙂

“Lovely Eva,
After exactly 750 days, we are standing on this hill to celebrate our love.
Right in the moment when I thought: “I have seen it all”… then, when I was sure, there will be no surprises anymore… right then our lifelines crossed.
Since then you open my eyes and mind every day. You show me the beautiful little things surrounding us… things I did not payed attention anymore… with you I discovered the child in me again… with you I understand that thinking logic does not solve all problems… the heart and feelings are important too… and fun… don’t forget the fun…
Look at that beautiful smile she has. Isn’t she adorable? She wins my heart every day.
I never met a person before, which is so interesting and adorable like you are.
I never met someone before, who loves so unconditionally like you do.
I never met a person before, which is making my world so perfect.
Darling. I choose you every day. I love you.”

Ja mina neelasin pisaraid…

Minu kiri talle… tuli aga otse pilvitust taevast ja südamest ehk väga lambist, sest ma lihtsalt ei jõudnud selle tähtsa asja kirjutamiseni. Isegi mitte mõtlemiseni. Seega ma improviseerisin midagi ja kuna keegi seda ei filminud, siis mul pole õrna aimugi, mida ma rääkisin. Iseendale oli mul muidugi ka vabandus, et minu kiri Andreasele tuleb Eesti peol 😀

Mis mulle nii väga meeldis, oli see, et rahvas sai olla ja istuda ja soovi korral ka liikuda just nii nagu ihkas. Mind on alati nukraks teinud vaatepildid, kus külalised pingutatult seisavad või pingikesel sirge seljaga istuvad ja nihelevad. Elav tõestus, et saab teisiti, saab märksa mugavamalt ja loomulikumalt ja mitte kedagi ei seganud siblivad lapsed ja nende hääled 🙂

Siis tundis Andreas huvi, et kas mul on päriselt ka saapad jalas 😛 No on, jah! Ja ajal, mil tema ja poisid on Frodo-muinasjutust, siis ma alles otsin oma rolli selles loos oma saabastega. Haldjas? Draakon? 😀

Meie “Helisev muusika”! <3

Ja suure sülega me sõpru! <3

Ja maailm me ümber! <3

Mäe otsast alla tulles ootasid meid maasikad, limps ja magus vahuvein 🙂

Mu kõige ägedamad ämm ja äi kudrutasid rõõmsalt 🙂

Ja jõudiski söögiaeg kätte! Andreas kandis isiklikult hoolt, et ma sööma jõuan ja veel kaks ringi lauale ka peale teen, sest need krevetid olid ikka pööraselt head 😀

Minu õnneks ei tea šveitslased midagi kibekarjumisest ja meie totratest pulmamängudest. Nad ei teadnud selle päevani ka jaanipäevast ja nii teistmoodi pulmapeo võimalust midagi. Ja kuna ma olin targu inimesi ette hoiatanud, et nad võivad märjaks saada ja enne jaaniööd on end kombeks puhtaks pesta ja ühtki loodulikku veekogu meile liiga lähedal ei asunud, siis…

… jah!! Meil oli plaan maha pidada üks tuline veesõda, et ses kuumas suvepäevas veidigi jahutust leida!

Mina, kes ma alles hommikul oma pea värskelt punaseks sain, olin ettenägelikult kodust kaasa haaranud oma sõjakat isikupära ja päritolu toetava peakatte. See sobis lahingusse suurepäraselt ja võis loota, et mu juuksed ehk jätavad lekkimata 😛

Lahinguks valmis? Endine pioneer ometi teab, et alati tuleb valmis olla! Eriti kui nalja tõotab saada 😀

Jagasime sõdalased omavahel Andreasega ära jaaa… lahing algas. Ma taipasin kõige hullemad ja võiduhimulisemad tüübid nagu Andrease vend ja kõige vanem poeg enda poolele krabada ja loomulikult kinkis seesugune tark strateegiline käik minu vägedele võidu. 😀

Täiesti tavapärane pilt peigmehest tema pulmapäeval 😛

Ja hetk hiljem, kui nad mind kavalalt uuesti õue ootasid ja järellahingud olid mu tuppa hirmutanud ja Tan oli veevõtukohas end kraani all ujutanud ja Vanc oli vahepeal Andrease isa mudaämbriga üle valanud või midagi sarnast. Kisa ja kiljumist ikka veel kostus 😛

Päike sättis end õhtule ja meil oli ees veel õnnepuhumime! Sellel pildil on Andreasel nii hea nägu peas, no et näita mulle ka, kuidas sa seda imeasja sööd. Hihii! Tegelikult me lihtsalt puhusime võililli tuulde ja soovisime igaüks seda, mida hing ihkas. Ikkagi jaaniöö maagia ju!

Enamus meist olid alles üsna märjad ja kes said, ka poolapljad 😀

Minu isiklik vettinud sõjasangar me padajpüürist tehtud tibulipuga 🙂

Üks rahunaps vajas ka üheskoos võtmist. Selline ulaka nimega naps 😛

Minu nägu ütleb kõik, mida ma alkoholist arvan. See on üks igavesti räige lonks! 😛

Lapsed jooksid. Suured puhkasid. Ilm oli ilmeilus. Vaated olid hunnitud. Loojuv päike paitas me peomaja ja -platsi. Me olime abielus ja absoluutselt kõik tundus korraga õige ja hea. Stress ja pinge olid meist maha jäänud.

Männid tervitasid loojangut

Ja meil oli aeg sättida end jaaniööks valmis!

Loojuva päikese soojuses sõime veel kooki, tippisime sõrmetempleid me sõpradepuule ja avasime pisikese haldjapuhveti, kus igal ampsul ja palal oli oma võluvägi sees 🙂

Taevas oli nii ilus…

… et ma võtsin oma telefoni ja jooksin tagasi üles künkale mändide juurde.

See oli arvatavasti see hetk, kus ma mõtlesin, et üks asjalik fotograaf oleks ikka nii väga ära kulunud me pulmapäeval, aga kui pole ka muud, siis saab ka ise ja telefoniga emotsiooni kätte.

Ma olen alati mõtelnud ja eriti enne pulmi pilte vaadates, et vahel isegi keelatakse külalistel pilte võtta. Et ühelt poolt segavat see pärisfotograafi ja teisalt kes see neid mitteproffe pilte ikka tahab. Nagu päriselt? Pulm on ju ometi kulgemine, protsess, mis on ehe just oma nurkade, kurvide, konaruste ja karvasusega. See on see, mis selkest ilusa, huvitava, oma, erilise ja kordumatu teeb. Ilupilte võib fotograaf alati lavastuslikult teha, aga hullult hulle ja huvitavaid hetki tabab ikka ju vaid elus eneses tema eheduses. Seepärast soovitasime ma kõigiloma külalistel teha nii palju pilte kui süda lustib. 🙂

Männid on omal kohal. Pidu majakese ees on täies hoos. See hetk endale oli nii vajalik ja ilus. Mul oli nii hea meel, et ajal, mil Andreas tuld üles tegi, ma ikkagi künkale lippasin, et seda maailma uuema pilguga vaadata!

Andrease esimene isetehtud jaanituli 🙂

Öödiskoks oli kõik valmis. Muusika ja kõlarid ja tantsuplats sees ja väljas. Mu jalad tuikasid ja kuna ma nii väga tantsida tahtsin, siis andsin teada, et ma nüüd korraks viskan jalad taeva poole ja sean end peoks valmis.

Tund hiljem nägi see puhkamine välja sedaviisi

Mina, Älin, ema – kolm kanget, kes eelmisel ööl kõige vingemalt vastu pidasid… olid kustunud. Jaanituli me taga ja külalised õnneks mitte ja Andreas koos poiste ja enda vanematega sai nende lõbustamisega suurepäraselt hakkama. Meie pulmaööst olen ma teile juba ka varem kirjutanud SIIN

Kui ma kunagi öösel ehmatusega virgusin – siinsed kesksuveööd ei ole nii valged kui meil põhjas – siis oli ema kolinud uuele asemele, Vanc maandunud magama oma ribisöömisest oranži näoga minu otsa ja Andreas kadunud.

Kell 4 hommikul oli maailmas vaikus ja majake tukkus vaikselt

Hommikul selgus, et perekond Kala veetis oma jaaniöö männiringis künka otsas. Andrease vanemad olid endale autosse mugavama pesa sisse seadnud.Annika aga magas aga eile niidetud heinamaal poolel teel mäkke.

Ärkasime, sõime, koristasime, pakkisime ja oligi selleks korraks pidu läbi.

Ja meie astusime ellu! Abiellu!

Midagi uut, midagi vana, midagi sinist, midagi laenatut. Ühtlasi on meil kahepeale kaks sokki. Minu sokid olid pakitud kes teab kuhu kes teab kelle poolt ja ma ei suutnud rattasaapaid palja jala peale panna. Andreas siis pakkus mulle enda omasid. Ma jälle arvasin, et kuna tema mugavus on tegelikult roolis olles vist olulisem, siis ma ei saa neid ikka võtta. Ta siis pakkus, et ma võin ju ühe ka võtta. Olin tänulik, aga väga viisakas – võtsingi siis ainult poole ehk ühe soki. Jagasime oma veidrat ühe-soki-tunnet ja vastik oli ja lõbus oli ka, see liitis. See vist ongi abielu? 😀

Niiiiii tohutusuured tänusõnad kõigile teile, kes te sellel hullusel õnnestuda aitasite. Me teeme seda kindlasti veel, sest iga hetk teiega koos lahingus ja puhkehetkel on seda väga väärt. Mmmmmuahh! <3