IVF päevik – 24. päev

Juba öösel sai selgeks, et Täpike pole piisavalt rahvusvaheline nimi, et Andreas selle väljaütlemisega mugavalt toime tuleks. Ühtegi muud head nime nagu ei tulnud ka pähe. Siis avastasin kaaludes, et olen päevaga 800 grammi juurde võtnud. Kuna Andreas ajas mind päev otsa naljaga taga ja meenutas, et pean kahe eest sööma, oli mul hea hetk talle meenutada, et no näed, mis sedasi juhtub. Ta kiitis Täpikest, kellel uut nime veel ei olnud ja uuris, et kui ta ise on hetkel veel pisem kui Tic-Tac, siis kuidas ta küll ühe päevaga 800 grammi kasvada juba jõudis.

Haa, Tic-Tac, see ju ongi sobiv nimi! No kui Tiktak, siis Tiktak. Ma taipasin alles praegu, et sama nime kandis mu lapsepõlve lemmiklastelavastuse üks peategelane. Mu isiklik lemmik oli seal mõistagi Külmaveekraan. Ja muidugi tiiger Urr! 🙂

Aga palun – meie Tiktak. Tegin pildi ka. Teised oli Vanc juba nahka pistnud ja sellegi sain viimasel hetkel ta hammaste vahelt veel kätte.

Unes nägin ma öösel suurt kollast pehmet lühikese karvaga kassi, kes mulle sülle end pressis, nurrus, ninaga tonksas ja pai tahtis. Kui olin teda piisavalt paitanud keris ta end mu sülle magama. Mõtlesin veel, et huvitav, et kas Andrease kassiallergia püsib ikka kontrolli all, et nii kahju oleks, kui see kass meie juurde jääda ei saaks. Mäletan, et ta oli hästi suur ja hästi ettevaatlikult õrn. Vahepeal käis ta mu mammat nuusutamas ja temalt paisid palumas ja tuli siis tagasi mu sülle. Ta oli hästi vaikne ja keegi nagu mainis midagi, et ta ei julge häält teha või arvatakse, et ta kaotas hääle. Uni ise oli selline hästi helge, rahulik ja päikseline. Selline soe.

Mul pole halli aimu, mida keegi arvata võib sellest,mida kassi nägemine unes tähendab, kui see tähendab üldse midagi. Selle mõtte peale tulin ma ka vaid seepärast, et mu mamma on alati suur huviline olnud välja selgitama, millist sõnumit tema uned kanda võiksid. Ainus, mis mulle loeb on see hea ja soe tunne, mis mulle sellest unest jäi. Hommikul rääkisin Andreasele ka, et saad aru, meil oli unes kass, suur ja kollane, valge ninaga. Ja siis tegin ma lahti arvuti ja Fb hakkasid mulle järjest vastu vaatama kollased kassid. Andreas naeris, et ju ma klikkisin unes ka kõiki küpsiseid lubavale nupule, sest muul viisil seda seletada oleks veider. Mu FB on ikka väga kassivaba olnud kui välja arvata see üks kiilakate kasside kasvataja leht, mida ma jälgin. Kollane karvane kass pole kindlasti olnud miski, mida ma iial otsinud oleksin.

Kuna aga mulle kasse näidati, siis tegin lõpuks ühe loomaia lehel jagatud pildist tõmmise ka, et no päriselt ka mu unenäokass oli täna hommikul i-ga-l pool.

Sattusin lõpuks isegi äraantavate loomade lehele, sest äkki seal mu kass ongi. Mitte, et mul oleks vähimat plaani kass võtta ja kollane karvane kass pole mul iial isegi mõttes olnud. Aga äkki ta otsib ja ootab mind? 🙂

Ja siis helistas mulle põnevusest pakatav ema. Et kuidas mul läheb ja kuidas enesetunne on ja kas ma midagi tunnen ka ja kas iiveldab. Päriselt ka ei helista ta mulle muidu sedasi 🙂 Ei veel ja ehk üldse mitte, sest ma olen kõik oma rasedused iivelduseta hakkama saanud ja ma ei näe põhjust, miks sel korral tahaksin ma iiveldada. Kuigi, no kui vaja, siis eks ma püüan hakkama saada hea eesmärgi nimel. Kokkuvõttes olen ma tehniliselt 8ndat päeva rase ja heal juhul see pisike Tiktak tegeleb hetkel pesastumisega. Enesetunne on hetkel hea, meel reibas ja rõõmus, aga igaks juhuks võtan vaikselt ja raaahulikult.

Eileõhtune süst läks kenasti ja Andreas arvas, et on saavutanud teatava osavuse. Olen nõus, osav on ta tõesti. Ma ei taha isegi mõtelda, et ma ise peaksin end süstima. Ka tänane suts kinnitas Andrease osavust. Võimalik muidugi, et lisaks tema osavusele on ka minu keha äkki harjunud ja Clexane ei tundu enam nii kibe? No igal juhul, kui need süstid jätkuma peavad, siis ma loodan sellele küll, et nad liiga palju haiget enam ei tee. 🙂

Homme jälle!

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment