Vaatasin hommikul aknast välja ja no sügis ongi vist käes. Talv ju pole, sest lund pole!
Samast aknast vaadates oli suvi meil hoopis selline. Elupuuhekk ja kuused on nagu samad, aga vaene hobukastan on hetkel küll nagu roots. Tegelikult ootan ma nii väga kevadet, sest kevadet pole me siin veel näinud.
Ma olen viimase mitu päeva siin hästi hoolega meie superviisoriõppe lõputööd kokku keevitanud, materjalides tuustinud, neid sortinud, kombineerinud ja kirja pannud. Kuigi me alustasime oma muinasjutukoostamist juba suvel, siis seedis see asi ennast jupp aega ja sügise jooksul on ta vaikselt liha luudele kasvatanud. Nüüd taipasin, et enne on ikka skelett vaid korralikult paika saada. Enda töövõimes ma ei kahtle ja kuna hetkel on mul ka motivatsioon kohal, siis pean seda taltsutama. Mäletan liigagi hästi seda, kuidas ma Vancut oodates kõigi oma tegemistega üle tõmbasin ja otse sisekujundusvõistluselt värviste näppudega temaga haiglasse kohtama läksin.
Ehk et püüan end nüüd teadlikult kontrollida – juua vett, iga tunni-kahe tagant end ikka sirutada ja hiljemalt kell 2 öösel magama minna. Ma olen see, kes suudab vabalt end töösse uputada, seda isegi nautida ja efektiivne olla hommikuni ja siis panna sama vaimuga edasi järgmise hommikuni. Ei ole vaja. Päriselt ka ei ole praegu sellist programmi vaja ja kuigi tähtaeg on käes, ja tähtajad on mu jaoks olulised, siis iga asi oma ajal ja mõistlikult.
Mulle meeldib mõte sellest, et ma ehk ikka rase olen. See mõte on naljakas. Kõhus torgib vahel, alaseljas on ühtlane surve. Mitte et need tunded mulle igakuiselt kuidagi võõrad oleksid, aga äkki siiski? Janu on. Sülg voolab. Naljakas. Korra isegi guugeldasin, et kui kuna nende hCG-d kõrgel hoidvate süstide mõju küll kaob, et äkki ikkagi võiks nt nädalavahetuselgi juba kodust testi piiluda. Ohh, kannatus pole iial mu voorus olnud. Või ehk siiski, aga mingis täiesti muudes võtmetes, mitte lihtsate asjade ootamises. 🙂
Andreas oli täna jupp aega kadnud. Ja kui ta välja ilmus, siis oli ta väga ilus oma silutud habeme ja vuntsitud vuntsiga! Mulle nii meeldib, kui ta oma vuntsi saab rõõmsalt üles krussi keerata. Noh, nagu naeruvunts või heatujuvunts. Ja homme tuleb taas tal pea paljaks ajada, siis on täiskomplekt, hihii! 🙂
Torge oli tänaõhtusel süstimisel kibe, aga ravim ei teinud ei enne ega pärast haiget. Mis on igati positiivne. 🙂
