IVF päevik – 23. päev – SIIRDAMINE

Imestasin hommikul, et voodi oli kuiv, sest ma nägin terve öö unes, et ma jooksin vetsu vahet. 🙂 Stress on haaranud kehale lisaks ka vaimu, sest kas ma ikka suudan parajalt täis põiega protseduurini vastu pidada. Tegin nii nagu arst ütles – tund enne kõik tühjaks ning siis jood klaasi või kaks. 10 minutit hiljem olin ma valmis juba läbi ukse ründama. Autosõit oli päris jube. Kõik ajas naerma ja samas püüdsin ma nii väga mitte naerda. Andreas püüdis olla vait ja ka mitte naerda, aga kurrud ta silmanurkades reetsid ta olekut ja see ajas minu jälle naerma. Jube! Ja püüa siis tõsine olla!

Haiglasse jõudsime kuivalt ja see oli suursaavutus juba omaette.

Kuna meile hommikul kõnet ei tulnud, siis oletasime, et ju neil on, mida siirdada. Kuigi Andreas vahepeal jõudis juba ka kuri olla, ei, mitte minu peale, vaid süsteemi peale. Et mis värk! – elad nädala teadmatuses, pole mingit infot ja kõne tehakse planeeritud siirdamise hommikul ainult siis, kui midagi siirdada pole. Aga kui see kõne unustati? Et kas see pole ometi asjatult närvseööv lahendus. Passidki telefoni kõrval ja võpatad iga piiksu peale? Kui palju inimlikum oleks lihtsalt kokkulepe – siirdamise päeva hommikul kell 9 me helistame teile ja räägime olukorrast. Ma saan ju aru, et kõigil on kiire, aga see pisike asi tundub kuidagi nii suur ja oluline. Eriti ootajale.

Alt uksest ei tahetud meid koos sisse lasta, sest mehed pole lubatud. Ma teatasin see peale, et kuni mulle seda viljatuskeskusest öeldud pole, läheme me koos. Tädi astus seepeale kõrvale. Kohapeal selgus, et neil oli muuhulgas ka Andrease allkirja vaja ja loomulikult oli ta teretulnud. Embrüoloog selgitas kenasti inglise keeles Andreasele ka, et me 14 munarakust viljastus 12. Neist 9 pooldus kenasti ja 5 arenes blastotsüstiks. 4 neist blastotsüstidest tegi selle arengu läbi eeskujulikult. Nii siis kolibki üks pisike AA minu sisse elama ja tema kolm õde või venda lähevad jäätisena iluunne oma aega ootama. Igaks juhuks, kui peaks vajadus tekkima.

Kogu seda tähtsat juttu kuulasime ja allkirjastasime siirdamise luba ning beebijäätiste lepingut nii, et mina seisin. Ma päriselt ka ei suutnud oma põie otsas sel hetkel enam istuda ilma, et see ei plahvataks.

Edasi käis kõik kähku. Andreas suunati kenasti vastuvõttu istuma. Mind viidi palatisse ja täna sain endale selga hoopis ühekordse tumesinise lahtise sabaga kitlikese. See oli nii lühike, et ma ütleks, et see oli rohkem nagu vest, aga oma ülesannet täitis see kenasti. Müts pähe, suss jalga ja minek. Kiiruga jõudsin jalgu risti hoides veel endast ühe pildi teha. Nii olulised hetked peavad ometi pildil olema!

Õde tulle mulle vastu ja ma olin valmis minema juba oma ilusa uue öösärgi väel. Ta märkas, kui ukse vahel juba olin, et võtku ma ikka hommikumantel ka kaasa. Alles pärast hakkasin mõtlema, et nojaa, sedasi lahtise sabaga heljuv kittel pole vist tõesti miski, millega seal niisama ringi tatsata.

Heitsin pikali. Mitte päris horisontaali, aga peaaegu. Tunne oli küll, et nii, täis ma ennast siin lasen. Aga huvitaval kombel oli pikali päris inimlik olla. Järgmine hirm oli põiele läbi kõhunaha suruv ultraheliandur, et no selle peale ma ometi lõhken. Aga ei midagi. Arst sättis mu paika, läbipaistev aknaluuk minust paremal avanes (hea, et Annela oli mulle seda eile juba rääkinud, et seal on aken ja selle kaudu saabub mu Täpike! Oskasin kohe jälgida asja.) Nii ja siis avanes aknaluuk ja kuulsin oma nime. Arst sai sealt luugist midagi. Krõbistas. Õde hoidis ultraheliandurit ja hetk hiljem oligi kõik valmis. Ma ei tundnud reaalselt mitte midagi, kui kolm naist mu rasedaks tegid!

Arst soovis lahkudes kõike head ja õde palus mul püsti tõusmata kitsal laual, sellel samal, mille peal ma vaid nädal tagasi lebasin, kui munarakke mu seest välja võeti, ülespoole ronida. Tõukasin siis abaluud sügavale kergelt vetruva polstriga laua sisse ja ronisin nagu päevakoer 1-2-1-2 nii palju edasi, et olin terves pikkuses pikali. Mul oli täitsa hea olla ja nii nad jätsid mu sinna 10ks minutiks pikutama. Mul tuli mõttes laul peale ja juba pani puusa ka nõksuma. Mõtlesin, kui mõnus oleks seal natuke magada äkki isegi. Täis põis oli täiesti meelest läinud.

Siis lubati mul tõusta. Jõudsin mõne meetri jooksul Andreasele isegi lehvitada. Ju ta oli neid uksi hoolega silmas pidanud ja jälgis ka aega. Palatis tegin enda olemisest uue, palju reipama pildi ka.

Päike oli vahepeal välja tulnud!

Mu sõrmed ja varbad on juba kaks päeva nagu jääkuubikud. Veri on perifeeriast kolinud vist sinna, kus on stressiga vaja tegeleda ja suuri eluküsimusi lahendada. Kui me haiglast välja astusime, tundsin korraga, et mul on nii palav. Sõrmed on soojad. Korraga oli nii hea olla. Haiglamaja ees tegime Andreasega ühispildi ka. Alles pildil taipasime, et meil on maskid ikka veel ees.

Taevas oli taas nii äge! Läbi kõigi nende aastate on mul selle taevaga seal haigla ümber alati mingi teema olnud. 🙂

Autosse istudes taipasin sõnumeid vaadata. Selgus, et ajal, mil ma olin lapiti maas ja püüdsin mitte lõhkeda, oli maja ees meie päris oma AA toetustiim. Annela on me elus olnud 13 aastat ja heljus minu jaoks selle maja ümber juba siis, kui me seal alles Vancuga elu eest võitlesime. See on olnud üks imeline sõprus. Aitäh Sulle ikka ja jälle! Pisike Emil oli ka alguses üks tubli AA

Nüüd olen ma kenasti kodus tagasi ja minu sees on pisike elu! Edasi oleneb kõik sellest, kas ta kohaneb, haagib end mu külge õiges kohas, kasvab ja areneb nii, et suveks on me perel üks liige juures.

Ega meil muud nüüd teha pole, kui oodata. Trombiohu tõttu pean Clexanet igapäevaselt edasi süstima. Kui see on hea eesmärgi nimel, siis olen ma selle nimel vapper edasi.

Hetkel tundub 9 päeva ootamist terve igavik, aga ehk läheb seegi kähku. Järgmine kolmapäev annan verd ja saab taas veidi selgemaks, kuidas Täpikesel mu kõhus läinud on. Kuigi kiusatus on suur, siis niisama rasedusteste kodus pole mõtet teha, sest nendega võib saada valepositiivseid tulemusi ja asjatuid lootusi pole küll vaja. Aga see järgmise nädala veretest võiks küll üks tore ja viisakalt positiivne tulla, eks 🙂

Nii suur aitäh teile kaasaelamise ja mõtete eest! See heade mõtete ja soovide asi tundub meil siin toimivat, sest oleme taas sammukese lähemal suurele unistusele!

***

Vanc uuris, mis värk on. Rääkisin, et nüüd on nii, et üks titatäpp elab nüüd minu sees ja kolm ta õde või venda on haigla külmkapis nagu jäätised.

“Appi, kas te kavatsete NEED ühel hetkel kõik koju tuua?!” ahastab Vanc, kes õige pea saab 13.

“Me katsuks selle ühega hakkama saada ja teised on igaks juhuks varuks.”

Vanc huilgab vastu, et tema ei taha ei õde ega venda. Talle piisab iseendast täiesti ja Tannust ta ju ei pääse. Selgub, et põhjus olevat see, et titad karjuvad ja kakavad. Eksole. Püüdes tema vastuseisust aru saada, selgub aga hoopis see, et tegelikult võib see tita tulla küll, aga tingimus on ka. Vancul peab olema võimalus treenida titat nii, et ta käib Tannu toas karjumas. Vennarmastus, mis muud.

Vanc sätib end juba minekule…

“Nagunii te panete sellele titale mingi E-nime jälle!” toriseb ta üsna etteheitvalt.

“Ojaa, E-ga nime see tita saab. Selline on meie pere traditsioon. Ja siis on ta ikka nagu komplektist. Saab nii nagu teiegi, osa nime minult ja osa Andreaselt.”

Vanc hakkab seepeale nimedega mängima.

“Nagunii panete te talle nimeks mingi Eva!”

“Eva on vist juba olemas?”

Tundub, et kui peaks juhtuma ime ja meie majja kolib uus E-tita, siis Vanc kohe samal päeval välja ei hakka kolima ja oodata on teatavat leppimist. Nimeteema lõpetuseks pakun, et äkki ta praegu võib olla veel Täpike, sest ca 0,2mm läbimõõduga tegelane võib täitsa vabalt veel nimetu ka olla.

Vanc on nõus. Suured ülesanded võivad veidi oodata. 🙂