Munasarjade punktsioon on tehtud!
Jõudsime hommikul kenasti enne ummikuid haigla juurde ja uksel ootav kraadiklaasiga tädi imestas, et ooo, meil on vajalik koroona-paber juba eelnevalt täidetud. Muidugi on, sest ükskord üks kraadija soovitas, et võtke aga patakas koju kaasa, siis ei pea kohapeal kitsas ruumis seal tunglema. Mulle see mõte meeldis väga. Jälle oli meil täpselt sama kehatemperatuur. Ma olen juba harjunud naljaga vastama, et me ju tuleme samast keskkonnast – soojast autost 
Käed puhtaks, maskid ette ja suure maja peale orienteeruma. Nende käikude peale oskab juba Andreas ka majas liikuda.
Kell 7:50 olime platsis. Astusime uksest sisse koos administraatoriga ja kuniks ta end tööks valmis sättis ja meie kaardi välja otsis, ootasime viksilt pehmetel toolidel. Siis pisteti Andreasele tops pihku ja saadeti koridori lõppu. Mind juhatati palatisse 305, paremale, aknapoolsele kohale. Mulle meeldivad aknapoolsed kohad. Ja kuigi need on kaetud nii, et välja ei näe, siis ikka oli mul hea meel selle üle. Valgus on nii oluline mu jaoks.
Mulle näidati kätte voodil ootavad sinine mütsike, kilesussid, öösärk ja punasest fliisist hommikumantel ning paluti oodata õde, kes tuleb minuga rääkima. Küsisin, kui kiire on, et kas ma äkki jõuan veel Andreasele seltsiks ka minna, et ta end seal liiga üksi ei tunneks. Muidugi mul lubati minna.
08:05 seisime me mu palati uksel ja kallistasime kaks minutit. Maskiga musi väga ei tee. Natuke oli hirmus olla ka. Poleks koroonaajastu, saaks ta mind osakonda ootama jääda. Kui oluline on sellisel hetkel koosolemine. Ta võinuks koju sõita ja oodata mu kutset seal. Samas uskus ta ise, et esiteks pole tark sellise ärevusega liikluses olla ja edasi-tagasi sõitmisel mõne tunni jooksul pole mingit mõtet. Ta otsustas, et ootab mind parem siis maja ees autos. Tegin veel oma palatiukse sildist pildi Andrease telefoniga, et olulised detailid meelest ei läheks.
Andreas läks autosse ja mina pugesin oma naljaka öösärgi sisse. Muigasin veel, et ei tea, kas mahun, aga mahtusin vabalt. Plaanisin veel Andreasele pildi saata täisvormist, aga juba oligi õde kohal ja kutsus mu kaasa. Kell võis olla heal juhul 08:10. Ma arvasin, et ju ta paigaldab kanüüli või midagi, et kuna ma süsti sain üleeelmise päeva õhtul kell 20:45, siis natuke on nagu veel aega. Aga ei midagi. Üks ruum edasi ootas mind sagimist täis ruum.
Mul paluti pikali heita. Kuniks teised veel siblisid saabus mu pea kohale kukla poolt anestesioloogi suur kuju ja teatas muiates mu narkoosilehte näpuvahel hoides:
“Te olete siia mulle igasuguseid asju kokku kirjutanud.”
“Jaa, ma püüdsin püüdlik olla,” muigasin ma vastu.
“Te olete ikka väga haige inimene selle põhjal.”
“Jaa, mis teha!” itsitasin ma vastu. Sest kuigi ma olin enamus vastustele saanud panna vastuseks EI, probleemi pole, siis täiendasin hoolikalt võimalikke lünki, et keegi ei saaks ütelda, et ma eelnevalt ei teavitanud.
“Nii, aga lapsi tahate?”
“Tahaks küll, kui antakse,” kiskus juba naeru peale.
Kokkuvõttes luges see, et ma olen kahel korral varasemalt narkoosis olnud ja kere tuli sellega kenasti toime. Ulatasin käe, sain roosa kanüüli ja tänasin mõttes õnne, et nad ei pidanud vajalikuks mulle rohelist panna. Roosa meeldib mulle rohkem. Esimest korda elus ei olnud mul valus, kui narkoosiravim veeni voolas. Mäletan nii selgelt seda tulejutti eelmisest kahest korrast. Tunne läks hetkega naljakaks ja mäletan veel, et mainisin valujutti oodates, et äkki on mõnsam, kui mask mind enne rõõmsaks teeb. No täitsa udujutt tuli juba mu suust. Järgmine hetk tundsin, et anestesioloog sätib mu maski, tegin silma lahti ja pakkusin abi, et võin ise selle eest võtta. Selgus, et ta tahtis seda juba tagasi panna. Uskumatu.
Udjasin end laualt voodile ja sõitsin palatisse. Uni oli kadunud. uurisin õelt, et kaua ma magasin. 10-15 minutit. Nii ruttu? Kas kõik ikka õnnestus või tuli miskit ette ja jäi pooleli? Kõik olevat kenasti läinud. Seda oli hea teada.
Püüdsin end vaikselt liigutada. Valus ei olnud. Kõht oli mõnusalt pehme. Telefon oli kusagil selja taga alumises kapisahtlis, aga sain selle väikese üritamisega kätte. Kell oli 08:35. Ma olin arvanud, et sellel ajal ma alles hakkan ennast protseduuridele sättima. Tegin endast pildi ja kirjutasin Andreasele, et saad sa aru, mul kõik juba tehtud ja nüüd pean oma kohustuslikud kaks tundi siin lihtsalt täis tiksuma.
Seepeale läks Andreas rahulikuma südamega Statoili (no ok, Sööklkeisse) kohvi jooma ja ma mõtlesin, et magan siis natuke õiglase und, aga oli mul siis und? Kerge eufooria oli hoopis. Päike tuli välja ja nägin, et oranž eralduskardin on tegelikult kokku kootud kollasest ja punasest. Päikese käes oli see nii ilus kollane, teises suunas vaadates oranž. Need mõlemad on minu jaoks rõõmuvärvid ja teadmata tulemust ja kõike, mis edasi saab, tundsin lihtsalt, et selles hetkes oli hea olla.
Kõik, mis minuga sel hommikul toimus, tundus kuidagi nii pehme ja õrn. Ega mul pole vist kunagi olnud võimalust olla nii toredal põhjusel haiglas ja selle üle rõõmustada. Tannu sünd samas haiglas oli nii läbipõimunud sünnitusaegsest vägivallast ja Vancu sünd oli üldse omaette udune kaos. Muud korrad on lihtsalt väga kurvad olnud ja nüüd siis sedasi täitsa teistmoodi! Tundus, et isegi nõukaaegne valgeks võõbatud radiaator naeratas mulle akna alt vastu.
Teised läksid ja tulid. Siis kuulsin kardina tagant tuttavat anestesioloogi häält. Ta piilus mind ühelt poolt ja anesteesiõde piilus teiselt poolt. Lehvitasin tervituseks. Arst kommenteeris:
“Noh, ta oli juba kohe ärkvel.” Muidugi olin, sest mitte midagi ei tohi kaotsi lasta.
Uksel Raporteeris ta kellelegi meie seisundit:
“Kõik hingavad!” ja ma turtsatasin valjult naerma, sest see oli liiga naljakas. Mõtlesin, et näed, mitte ainult ei hinga vaid naeravad ka.
Natuke aega oli vaikus. Õde käis vaikselt ja sättis kardinaid me vahel nagu kohendaks tekki. Ma kirjutasin telefonis ja mõtlesin, et huvitav, kas mugavam on kanüülikäe peal lamada või vastupidi. Katsetasin nii ja naa ja meenus, kuidas ma kord mammaga päevaravis opil kaasas käisin ja kõik oma kanüülidega käsi nagu pakke sirgelt hoidsid, et nõel paigast ei liiguks. Mõtlesin, et kui kergendav võib olla ikka teadmine ja mõistmine ja kui kramplik oleksin ma siis, kui arvaksin ka, et mu käe sees on selle roosa nupu all jäik nõel, mitte pehme painduv plasttoru ja nõel kadus kohe peale torget.
Siis toodi topsiga vett ja lubati võtta lonks. Kui iiveldama ei aja, siis 10 minuti pärast võib ülejäänud topsitäie ära juua. Muigasin omaette, kui õde sedasama juttu vene keeles teisel pool kardinat rääkis. Sellisest venekeelsest jutust saan ma vaevata aru, see on selline haiglajutt. Ma isegi oskaksin seda päri sise rääkida oma olematu vene keele oskuse juures.
Veetopsiga tegin nii nagu kästud ja siis tundsin, et mul on kohutavalt igav. Ajasin end istuli. Tunne oli ok. See öösärk on ikka nii naljakas. Sellest oli mul pilti vaja!
Ajasin end püsti. Ikka oli tunne ok. Tegin paar sammu. Kõik ok, aga vaat kõht oli tühi. Unistasin Räägupesa friikatest. Naljakas, kes millest unistab, eksole, aga ma teadsin, et ma vajan täna just neid – friikad, hapukoore-majoneesikastme ja riivitud kapsaga. Et kui ma ükskord haiglast pääsen, siis just neid on mul vaja. Kirjutasin sellest Andreasele ka ja ta oli mu üllatuseks täiesti päri, ei mingeid alternatiive.
Kell 09:30 otsustasin, et aitab, ma rohkem ei jaksa patsient olla. Vahetasin riided ära ja leidsin kotis oma pisikese ükssarviku, mille Andreas mulle eelmisel talvel printis, et kui ma teda väga igatsen või on keeruline hetk, aga teda ei ole lähedal, et siis on mul see ükssarvik, keda peos hoida ja ta toob mulle rahu ja rõõmu. Sättisin ükssarviku oma sinise mütsikese sisse ja see oli ta ümber nagu pehme pesa. Ja teise nurga alt oli see nagu tutuseelik. Naljakas hakkas. Ju see on ikka narkoosi mõju, et kõik nii nunnu tundub. Tegin ükssarvikust hunniku pilte ja alles hiljem avastasin, et noh, teravad need küll ei saanud, aga kokkuvõttes loeb vaid tunne.
Olin kotti pistnud ka mõned paberilehed, sest ma juba tean, et haigla on koht, kus ma joonistan ja kirjutan. Õde tuli mind piiluma:
“Oii, te olete juba riides!?”
“Jaa, mul hakkas igav.”
“No ma toon teile siis teie jogurti!”
Ma ei söö jogurtit. Ja kui söön need kaks erandlikku korda aastas, siis maitsestamata jogurtit. See mulle täitsa maitseb, aga kuna ma iial ei tea, millal mul isu on, siis ma teda valmis ei osta ja kui teda kapis ei ole, siis ma teda ka ei söö. Magusat jogurtit sõin ma viimati Andrease vanemate juures 2016. aasta suvel puhkusel olles puhtalt viisakusest. Noh, selle haiglajogurti vohmisin ka kähku sisse, sest mu mõte oli ainiti mu friikate juures. Jogurt oli täitsa hea. Aga mitte nii hea, et ma seda endale ise valiksin.
Joonistasin mõned kavandid. Sellised päevakajalised. Lapsesaamise romantikast on asi kaugel, samas on see nii teistsugune, nüansse võrreldes võiks ju isegi ütelda, et ristivastupidine kogemus, millel on omad võlud ja võimalus selles aegluubis detailideni osaleda. Ja pildile on seda kõike nii palju lihtsam panna. Kui mõtte pabreile sain, tegin pildi ja saatsin edasi.
Siis tuli õde mind taas piiluma. Nägi tühja topsi ja ütles, et võtab mu kanüüli nüüd ära. Hetk hiljem oli ta tagasi ja jõudsin õigel hetkel talle ütelda, et ma soovin seda roosanupulist kanüüli endale. Ta imestas, et milleks küll. No et mis ma sellega teen. Vastasin, et vajan seda mälestuseks. Ma olen aru saanud, kui oluline on minu jaoks reaalne kontaktis olemine toimuvaga ja kui kõik läheb hästi, siis pole midagi, aga kui kõik ei lähe hästi, siis on need asjad miski, mida vajan nii väga leinatöös. Ma olen selles osas õppinud end hoidma ja tean, et parem on valmis olla kui takkajärgi seda kahetseda. Nii ma siis saingi endale plaastripakis roosa kanüüli haiglast kaasa.
Õde lubas minna vaatama, kas arst saab mu juba vastu võtta. Panin oma asjad kokku ja ootasin voodiserval nagu Lastehaigla bussipeatuses linnasuunal nr 17 bussi. Miskipärast oli mul just selle peatuse tunne.
Vaid mõni minut hiljem oli õde kohal ja võttiski mu kaasa.
Arst selgitas, et nad said tubli tulemuse 7 + 7 munarakku ja et kui nüüd kõik kenasti kasvab ja areneb, siis esmaspäeval tuleb siirdamine. Ta tegi mulle vajalikud edasist protsessi toetavad retseptid progesteroonikuulide (mis on rohkem ikka küünalde kui kuulide moodi) jaoks ja alates homsest õhtust pean taas Clexanet edasi süstima. Täna ei ühtegi süsti!
Uurisin veel, et mis on see, mille peale peaksin kohe haiglasse tagasi pöörduma – tugev kõhuvalu ja raskus hingamisel. Ta lisas kohe juurde, et ei usu, et see mind tabada võiks. Kuna ma tundsin, et ebamugavus kõhus hiilib järjest enam ligi, küsisin, kas on ok, kui ma õhtul paratsetamooli võtan. Ta kinnitas, et jah, valu ja krambitunne on ok, sest ta torkis mind ikkagi piiiika nõelaga ja paratsetamool on ok, ibuprofeen mitte. Arusaadav, seda ma tean.
Küsisin veel, et juhul, kui nüüd ükski neist munarakkudest edasi ei arene või loobub enne esmaspäeva lõunat, et kas nad siis annavad mulle teada. Jah, siis nad helistavad mulle esmaspäeva hommikul. Aga samas kui mitu tegelast end nii kaugele välja võitleb, siis siirdatakse üks ja teised lähevad külma.
Administraatori juures püüdsin tänase eest maksta. Ma olin kodus eelnevalt ekstra üle vaadanud, et limiidid oleksid sobivad ja arvel oleks piisav number ja tipin mina oma pin-koodi ja masin vastab, et “ületab päevalimiiti”. No ma ei tea. Variant oleks kutsuda Andreas tagasi üles. Lahendusena saan arve meilile ja lepime kokku, et maksan kodus ja kui ikka on mingi tõrge, siis esmaspäeval tasun kasvõi sularahas. See sobib.
Soovin kõigile rõõmsalt head päeva ja tipin alla auto suunas. Päike paistab taas. Kohtun maja ees Andreasega ja ta naerab:
“Ma ju ütlesin, et me saame 14mikud!”
“Tõsi, see number on algusest peale läbi käinud.”
“Et mis see arst ütleski, et kui saadakse 10, siis 5-6 läheb kasvama ja 1-2 jõuab sinna 5-6 päeva juurde. Oli nii?”
“Umbes nii võib olla jah.”
“Ja kui nüüd saadi oodatud hea 10 asemel 14, siis on ju lootust nõks rohkemgi, et meil ikka õnnestub?”
“Kui keegigi neist vastu peab ja siirdamise järel pesastub ja kenasti areneb ja raseduse kinnitust leiab ja sealt edasi ka kõik kenasti sujub, mu keha vastu peab, siis ma usun, et on täiesti võimalik, et õnnestub.”
Apteegiskäik käib kiirelt, sest mu mõte on üksiti Räägupesa friikate juures. Ma ei mäleta, millal ma neid viimati sõin, aga mu ajus on mingi link, mis raiub, et just neid on mul täna vaja.
Riivitud kapsas on kibe. Lasen Andreasel maitsta, Tundlik, nagu ta on, tema küll ei saa aru. Ju on siis asi minus ja mingis narkoosijärgses mõjus. Kaste ja friikad on head.
Koduteel uurin Andreaselt, et kas mulle ainult tundub, et mu pea kergelt alles sumiseb, või saab ta ka aru sellest. Ta ütleb, et mul on keel nagu natuke pehme ja mõtlemine tiba aeglasem. Noh nagu oleks kergelt napsine. Sellest ma ise aru ei saa. Kuna ma pole kunagi purjus olnud, siis ega ma ei oska ka võrrelda. Lihtsalt selline kergelt zumm-zumm on olla. Samas haiglast lahkudes oli mu vererõhk 165/93, äkki see nüüd langeb ja seepärast siis selline tunne. Võta siis kinni.
Lõunapaiku koju jõudes tunnen, et ma olen jälle näljane. Pole võimalik! Aga kuna ebamugavustunne kõhus süveneb, siis tunnen, et pean pikali viskama. Tark oleks vist magada. Kerin end köögidiivanile päikeselaiku ja kannan sõpradele FB ette, et olen elus ja kodus ja kõik sujus kenasti. 14 munarakku on igati ilus saak.
Und ei tule. Siplen ja vähkren ja püüan leida head asendit. Valu on vastik. Kummarduda on valus. Mõõdan rõhku. Veidi allapoole on läinud, aga ikka on kõrge. Köögiaknast välja vaadates avastan, et Vanc ja Happy on õue läindu linde vaatlema ja filmima. Igal ühel omad huvid.
Teel paratsetamooli suunas astun läbi kontorist. Andreas uurib murelikult mu olemise kohta. Eks valu on näost näha vist ka. Vastan, et valus on. Kui õde on oma kodused välja treeninud, siis ei pea ta imestama, kui tuleb nõudlik küsimus:
“Mitmepalline valu on?”
“Mmmm, äkki mingi 5-6,” vastan kaalumise järel ja mõtlen endamisi, et kui ma selle küsimuse oleksin endale ise esitanud, siis oleksin vastanud vist 3-4. Huvitav, millest see vahe, sest reaalselt tajusin ma valu tõepoolest 5-6sena pigem.
Arutlen endamisi, et kas võtta 500 mg või peaks kohe 1000 võtma. Andreas hüppab jälle mu mõtete vahele:
“Võta täislaks ja õhtul enne und ka veel!”
“Ei noh… ma praegu võtan, aga õhtul ma enne ikka vaatan, et kas valu üldse veel on…” pobisen ma vastuseks.
“Ei ole midagi. Sa ise ütled alati, et valuravis on oluline valu ennetamine, mitte sellega võitlemine. Sa vajad praegu valust puhkust.”
Sohh… kus ma olen endale jüngri kasvatanud?! Luban, et kui ma vähegi tunnen, et valu kipub piiluma, võtan õhtul ka. Ma ei saa ju temalt võtta võimalust mu eest hoolitseda, kui ma ise nii sageli seda nautida olen saanud. Selgitan talle, et tegelikult on oluline, et ma vajadusel ikkagi taipaksin, kui valu väga hulluks läheb ja peaks hoopis haiglasse pöörduma. Samas usun ise ka, et kui see valu nii hulluks läheb, siis on sellest paratsetamoolist vähe kasu.
Võtan kaks 500 mg paratsetamooli sisse ja sätin end uuesti diivanile nii mugavalt kui oskan. Silm vajub kinni ja kui lõpuks arkan, on õues pime. Liigutan end hästi ettevaatlikult. Ma tunnen pinget ja kerget valu, aga ma saan liigutada ja enesetunne on parem. Lappan juutjuubis IVF protseduuride videosid. Ma tahan teada, mida ja kuidas täna tehti. Selgub, et asi polnudki väga hull ja mu aju seedib seda materjali väga kenasti. Saadan ühe lingi Andreasele ka edasi. Ühtlasi saame teada, et “protseduuri tulles ärge kasutage lõhnaõli” ei olnud tavapärane opieelne puhta naha jutt vaid sellel oli reaalne point – tugevad lõhnad võivad munarakke, kui nad välja imetakse, häirida. Vot siis. See põhjendus võiks arstilt küll tulla, sest osad kasutavad parfüüme meeleolu tõstmiseks ja enese jõustamiseks ning see on üsnagi see hetk, kus seda emotsionaalselt vaja võib olla.
Ülejäänud õhtu olen diivanil poollamavas asendis. Kummarduda on raske. Istudes peavad jalad olema võrdselt kõrgusel. Kui jalad on teineteise peal kuidagi, siis on kohe valusam. Samas nii valus enam ei ole, et peaks uue ravimpoosi poole vaatama.
Õhtu lõpetuseks läheb Andreas preemiasauna. Tal oli küll plaan end premeerida sauna, sigari ja viskiga, sest ta on ju ka tubli töö ära teinud ja selle aja jooksul vaid oma sigareid niiskuskapis nuusutamas käinud, aga väsimus murdis maha ja nii valis ta lihtsalt sauna. Homme olevat ka päev. Muidugi on.
Ja mina valisin kirjutamise, sest ma juba tean, kui oluline võib olla hiljem siia tagasi pöörduda.
Aitäh teile! Pöialdest ja mõtetest-soovidest oli ja on nii palju abi! 
Üks naljakas pisike asi veel pikale jutule lisaks:
Andreas nimetas punktsiooni spunktsiooniks, sest kui punkt on tehtud, siis tuleb spunk ja edasi on kõik üks suur määdsik. Mulle oli sõna “spunk” tuttav vaid Pipi-lugudest. Läksime siis itsitades koos sõnaraamatusse vaatama, kas leiame ka tähenduse. Kui Urban sõnastik annab väga sirgjoonelise tähenduse sellele sõnale köhh-köhh, siis Cambridge oma annab sellele sõnale erilise tugevuse ja energia, mida me spunkidel just vaja on. Seega olgu tänane päev siis pealgi me ajalooraamatus nimetusega spunktsioon!
