Juba 16. päev ja täna ei tee ega saa me mitte ühtegi süsti!
Hommik algas koroonatestiga, sest homme hommikul on vaja teada, et selle asjaga on kõik korras. Andreasel oli varasem kogemus juba olemas. Minu kogemused ninaneelust analüüside võtmisel on piirdunud vaid vatipulga kellegi teise pea sees keerutamisega. Ei noh, kas nad seda analüüsi kuklapoolt kuidagi lihtsamini kätte ei saaks? 
Tunne oli küll, et vatipulk viibis 10 sekundit lihtsalt otsaga mu ajus. Vähemalt saadi vajalik materjal ühelt poolt kätte. Andrease üks ninasõõre ei olnud miskipärast läbitav ja nii surgiti teda ikkagi kaks korda. Nii totakalt naljakas oli see kõik. Pisarad lihtsalt jooksid. Hingamisel oli korraga täiesti uus kvaliteet. Nüüd siis ootame vastuseid.
Ma olen viimasel ajal digiloos luurel käinud üle päeva. Septembri alguses käisin nahaarsti juures regulaarses kontrollis nagu ma ikka üle kahe aasta seal käinud olen. Sel korral leiti, et mu parema abaluu juures olev sünnimärk on läbi teinud muutused ja tuleb kiiremas korras eemaldada. See oli šokk. Arst ja õde kinnitasid, et enamasti ei tähenda see kokkuvõttes midagi halba ja sünnimärk tuleb lihtsalt eemaldada. Kartsin seda protseduuri väga, aga ma sain aru, et tuleb minna. Andreas hoidis vapralt mu kätt minnes ja tulles ja puhastas hoolikalt igal õhtul mu õmmeldud haava.
Sünnimärgi eemaldanud arst oli mulle ütelnud, et kui kõik on korras, siis 3-4 nädalaga tuleb vastus digilukku ja kui ei ole korras, siis ta helistab ja räägib, mis edasi. Vastust ei tulnud ega tulnud. Olin ärev, sest samal ajal IVFga jännates oleksin ma nii väga tahtnud juba kindel olla, et kõik on korras. Kevadised munasarjavähi kahtlused ja analüüsid olid mu piisavalt ära hirmutanud juba. Kui ikka arst ütleb, et ta näeb mingit selget kõrvalekallet – kandilise kujuga tsüsti, mida seal olema ei pea ja millesarnast isegi olla ei tohiks ning on ise seejuures silmnähtavalt vaatepildist häiritud, siis noh, käsi püsti, kellel ei võta seest õõnsaks. Selle kõigega läks kõik õnneks kenasti ja nii lootsin ma, et ehk tähendab sünnimärgi loo vaikus sama. Äkki lihtsalt unustati vastus sisestada või midagi.
Sünnimärgi väljalõikamise protseduurist on möödas 5 nädalat. Ja täna pealelõunal helistas arst… Ta peab uuesti lõikama. Tegemist ei olevat küll pahaloomulise moodustisega, aga midagi jäi maha ja see tuleb nüüd jälle ruttu kätte sealt saada. Mul hakkas kõrvus kohisema. Kokkuvõttes ei ole asi hetkel ju kuidagi liiga hull, aga eks me vist kõik oleme neid lugusid kuulnud… Mul on päriselt ka hirm. Ja katsu siis süveneda ja teha nii olulisi koolitöid selliste mõtetega hetkel, kui ärevuseks on piisavalt muidki põhjuseid.
Õnneks on nüüd õhtuks tunne tiba tugevam, Annela on mind hoolikalt homseks ette valmistanud, teadmatust tõrjunud ja vastanud mu kõikvõimalikele küsimustele. Seega üks asi korraga, kõigepealt elan vapralt üle homse narkoosi ja punktsiooni üle ja siis selgub, mis selle asjaga edasi saab.
Tore on see, et täna pole vaja tõepoolest teha ühtegi süsti. Keretunne on küll suur ja raske, kõris pitsitab kergelt, kõht on raske, aga eks ma ju kannan ka suuremat hulka tegelasi kõhus, keda muidu sedasi tunda ei ole ja neid ei oleks seal korraga kunagi ka nii palju sellises faasis. See on natuke isegi äge ju.
See tänahommikune analüüsijärgne naerupisarapilt kinnitab halastamatult, et ma vajan kiirkorras ka juukselõikust. Muidu pean hakkama lokirulle külgedele kruttima või midagi. Lähen parem masinat laadima 
Hommikuks siis pöidlad pihku, eks! 
