Võib-olla aitas eileõhtune valuvaigisti kehal veidi pingest vabaneda ja magasin tänu sellele hästi. Kohe terve öö magasin ühe jutiga ära. Gonali süstimise ajal jooksin öösel 3-4 korda kindlasti vetsu ja seetõttu tundus pikk uni kohe eriline luksus. Kusjuures eile õhtul ma valu ja ebamugavuse vähenemist selle ühe 500se paratsetamooli peale ei märganud, aga uni tuli ruttu ja ilmselgelt kosutas. Samas võimalik on ka see, et keha ise taastub ja valuvaigisti lihtsalt aitas ajul aru saada, et pole vaja end enam nii krambis hoida. Ilmne on ju see, et lihaspinged tekivad ka valest sundsendist, mida keha valukartsuses hoiab.
Hommikul kõlgutasin voodiserval päikeselaigus jalgu ja avastasin… et mu punnnitava nabasonga kohale on tekkinud 5x10cm alale tugevad naharebendid. Ma olen see, kes on saanud oma lapsed ja teinud läbi 50kilose kaalumuutuse läbi ilma ühegi venitusramita. Ja nüüd siis sedas?! Tundus kuidagi uskumatu. Lasin Andreasel kontrollida. Ta on varasemas elus venitusarme lähemalt näinud kui mina. Ja ongi. Ainus selgitus sellele kõigele on see suur hormoonide virr-varr, mis mu kerest selle IVF ajaga läbi on käinud. Mul on aegade algusest olnud testosterooni tase kõrgem kui vaja, äkki on see mind kaitsnud? Kui mõtelda, siis vist naistel esineb nahal venitusarme rohkem? Või see vaid tundub mulle nii, sest naise keha teeb lühikese aja jooksul läbi tunduvalt sagedamini suuri kasvamisi ja kahanemisi? Kiire guugeldamine igal juhul ei kinnita, et naistel meestest rohkem venitusarme tekiks. Kindel on vaid see, et mul on nüüd keset kõhtu lambist venitusarmid. Naljakas, aga ma olen nagu natuke uhke nende üle. Nagu oleks aumärgid saanud tehtud suure pingutuse eest 🙂
Küll aga julgen ma hormoonide arvele päris kindla käega kirjutada kuumahood. Progesterooni infolehes oli see selgelt kirjas ja kuna seal olid kirjas kõikvõimalikud asjad, mida kõike saab selle ravimi süüks panna, siis nii ma arvan, et see on just progesterooni kõrvalmõju. Kuum laine tuleb, bufff, sajab nagu ootamatu hoovihmana pähe ja siis see tunne püsib. Mõne aja pärast tuleb uus sahmakas. Jahedamat hetke nagu polegi. Naljakas tunne on. Ja siis see tunne lihtsalt kaob. Järgmise ootamatu korrani.
***
Vaatasime täna taas võimalikule sünnitähtajale otsa. Kui kõik ikka õnnestub, siis tundub, et meie Rammsteini nägemine jääb jälle ära! Kui nad 2019 Riias olid, siis loobusime viimasel hetkel, sest Andreas tuli värskelt seljaopilt ja suudaks ta siis vaikselt istudes sellist asja vaadata. Muidugi mitte. Müüsime piletid maha. Meie pulmaastapäeval toimuma pidanud selleaastane Tallinna kontsert lükati teadupärast edasi. Meil on piletid etteritta. Praeguse kava kohaselt toimub kontsert järgmine aasta samal juulikuu päeval, aga mu tähtaeg on üsna samas hetkes. Rammsteini kontserdil lava ees sünnitada oleks muidugi mingis mõttes elamus, aga ma jätaks selle vahele.
Mul on peas muidugi ka mingi pilt sellest, kuidas ma üksi sünnitama lähen ja Andreas laululavalt läbi ummikute püüab end kuidagi linna hääletada. Kargleb autode vahel kätega vehkides ja püüab eesti keeles purssida, et tal on nii väga tranpsort haiglasse vaja. Kuna kogu see lugu on omaette seiklus olnud ja kui kõik õnneks läheb, siis miks peaks see sündimise kõrghetk kuidagi igavam tulema? Kuigi. Kui keegi minult küsib, siis ma muidugi valin täiesti igava versiooni vist sel korral.
Aga vaat mai lõpus Green Day kontserdile Helsingisse tahan ma saada! Ka nende kontsert jäi sel kevadel ära ja liigutati järgmisele aastale. Green Day on minu absoluutne lemmikbänd läbi aegade ja nende kontserdid on olnud minu maailma parimad ja kas ma oleksin selle nüüd nõus vahele jätma? Oo, EI! Seal võin ma kasvõi lava ees sünnitada, püstiseistes imetada ja kui ma sel ajal väga liikuv pole, siis võib Andreas mind ratastooliga lükata kah. Vahet ei ole. Saagu see koroonavärk ometi juba turvaliselt otsa, palun. 🙂
***
Alakõhu valu üle ma enam kurta ei saa. Raskustunne on aga alles. Nagu käiks pooliku telliskiviga ringi. Terve tellis oleks liiga raske. Kummipingviinitundest on saanud vanniparditunne – kui end hästi kiigutan ja sirutan, siis ulatun vabalt jälle ka põrandani. Kontrollitud – ma kallasin avokaadode paki kogemata maha. 🙂
Õhtune Clexane süst oli vaaa-luus. Andreas veel küsis mu käest, kas ma olen ikka kindel, et tahan täna süsti saada ja mis mul üle jäi, ütles, et jaaa, muidugi tahan. No ta siis oli nõus mind süstima. Enne veel vaatasime mu nabapealsete venitusarmidega tõtt ja imestasime, et kust ja miks need nüüd ikka sedasi ilmusid. Neil on olnud pool elu aega tulla ja nad tulid nüüd, täna öösel või hommikul.
Süstlatorge oli ok, aga esimene kokkupuude ravimiga tekitas vastiku kibeda valu. Pekikramp! Urahtasin ma läbi hammaste hingates ja hoolega lõdvestuda püüdes. Tore on see, et see valu ja krambitunne möödusid mõne minutiga. Me elame täiesti esmaspäeva ootuses.
Tänane päevapildiseeria tuleb Andreasest, kes arvas, et kõige naljakam asi on lugeda eestikeelseid reklaamlehti. Tõsi. Ja mitte ainult lugeda vaid ka kuulata. Seda nalja võiks isegi filmida.
“Mõtle, nad müüvad siin: PÕÕDEER!” veerib ta hoolega jõulutulede ja -dekoratsioonide leheküljelt.
***
Paraku pean tänase õhtu lõpetama teisti.
Täna õhtupoolikul jäid mu tegemised pooleli ja mõtted liikusid mälestusi otsima nagu surmateadete puhul vist ikka.
Ma olin 17 ja Kaileen oli 19, kui me esimene korda 1990ndate esimeses pooles ühel hilissuve õhtul Hiiul kohtusime. Terve päev oli sadanud vihma ja siis tuli päike välja. Mäletan suurt ja sooja tunnet. Imetlust. Ma olin harjunud olema päike ja siis kohtusin ma teise päikesega. Mul polnud varasemast sellist kogemust, See oli ootamatu.
Elu läks oma rada edasi ja kui Sa teleekraanile ilmusid, siis oli korraga tunne, et näed, keegi oma on seal teisel pool helendavat ekraani. Seesama mõnus tunne oli mul ekraanil Arnit näha. Tema meid ju omal ajal tutvustas. Mis seal salata, Kapitali-saadet vaatasin ma vaid selleks, et Sind vahel näha. 🙂
Viimati kohtusime me üle aastate eelmise aasta 27. novembril. Istusime vägivallakonverentsi lõunapausil koos mu vanas koolimajas, mu endises töökohas ja ma ütlesin välja, miks mul on seal raske olla. Rääkisime, mida me tänasel päeval teeme, rääkisime enneaegsest sünnist ja mu hetke õppimistest ja plaanidest. Vanemate nõustamine ja mänguteraapia kõnetasid Sind väga, uurisid, kuidas inimesi mu juurde saata saad.
Ma olen pea terve selle aasta kandnud südames Sinu julgustust, et ma ei kurvastaks selle üle, mis on läinud, kättesaamatu ja haiget teeb, vaid kasutaksin julgelt seda, mida kõike mu teadmiste ja oskustega peale saab hakata. Kõhklemata. Sa haarasid innukalt mu härjal sarvist ja uskusid minusse sel hetkel rohkem kui ma ise endasse. Sa olid ikka ja jälle päike. Tol viimasel kohtumisel kiluvõileiba süües sõin endasse korraga ka ootamatult suurema usu. Sa panid mu tukkuvad mõtted vibreerima, andsid tõuke. Sa tead ju ise ka, et olid ja oled mulle eeskujuks.
Sinu sära ja kergus, see siiras usk ja julgus olla nii loomulikult vaba, krõbe julgus mõtelda, ütelda, arvata… Armas Kaileen, Sa oled mu südames suure sooja särava päikesena! Alati.
