Hommikul osalesin hingamise ja hiljem leinanõustamise koolitusel Kui leinanõustamise koolitus on juba iganädalaselt harjumuseks saanud, siis hingamise ja mediatsiooni asja soovitati meile läbi kogemusnõustamise ettevõtmise. Mul oli nii hea meel, kui ka see netti kolis. Enamuse ajast kuulasin, võimlemist vaid jälgisin ja hingamist tegin ettevaatlikult kaasa. Mul on laste jooga õpetajaks õppimise ajast juba selged mu mugavuse ja lubatud pingutamise piirid. Viimane asi, mida hetkel vaja on, on endale liiga teha. Seega võtsin vabalt ja lihtsalt lõõgastusin.
Päeval avastasin, et venitusarme on lisandunud. Veider on see, et mu kõhuümbermõõt ei ole üheski suunas muutunud. Miski ei ole muutunud väliselt. Äkki peaks nendega midagi tegema? Q10 närima? Kui me oma kiilakale meriseale linna heina ostma läksime, hüppasin apteeki ka. Vaatasin seal emade ja laste letis tõtt ja muigasin, et no tore, ennetada pole siin enam midagi. Samas kuna mu kõht ei kihele, siis otsest vajadust ma ei tunne ja kreemitaja tüüp pole ma iial olnud. Käte- ja näokreeme ei salli ma silmaotsast ja pole neid iial kasutanud, aga äkki ikka leian midagi oma nabale? Midagi, mis ei ole rasvane, sest rasvased asjad on vaaastikud näpuvahel 🙂
Seisime farmatseut-apteekriga leti ees ja ta viitas mu punnis nabale, et kas ma ikka tahan venitusarmidele või opihaavale midagi. Ma uuesti, et värsketele venitusarmidele. Ja mitte enam ennetuseks vaid tupsutamiseks, et neil äkki kuidagi parem olla oleks. Tädi teatas kohmetult naerdes, et ta tõstab käed üles, ta tõesti ei tea. Noh, kust minagi siis tean. Ma tean, et Tannu ajal oli mul mingi Weleda õli, mille lõhn mulle üldse ei meeldinud ja seepärast seda ka ei kasutanud. Rohkem pole mul kunagi mingit asja olnudki. Polnud ju venitusarme tänase päevani ka. Pakkusin siis tädile, et äkki on abi Bionecti kreemist. Nende spreiga on mul head kogemused, äkki on kreem ka aus. Värsketele haavadele niisutamiseks? Tädi arvas, et ega ta halba ei tee ja nii ma sealt siis haavakreemiga lahkusin. Mine tea, äkki on isegi kuidagi turgutuseks mu sebrakõhule.
Tegelikult on mul kõht terve päeva pinges olnud. Sisemiselt. Kontrollin end ikka pidevalt, et kas hingata on ok, ega kusagil turseid pole ja muud seesugust. Rõhku mõõtsin kodus ka enne poodi, see oli minu jaoks suht tavaline. Kuue heinapaki tassimine pakkus omajagu väljakutset. Kui me muidu püüame poes vahetustega käia selle koroonajama pärast, siis koeratoidu tassimiseks võtsin Andrease poodi kaasa. Sealsamas poe ees lugesime me infoekraanilt ka seda, et Biden võitis USA presidendivalimised. Kõik need mitu päeva, mis me grillisime ootuses ja ärevuses ja nüüd siis sedasi, Prisma ekraanilt, selline nii oodatud uudis! Arvake, kas ma kiljatasin rõõmust keset suurt parklat? Sellised asjad jäävad meelde. Naljakas.
Täna vist oligi pigem selline vaikne ja horisontaalasendeid otsiv päev. Või on see diivan kuidagi tõmbav. Teist päeva järjest tuleb pilt just siit. Iga päev nad sedasi riidas ei ole. 🙂
Õhtune süstimine oli omaette ooper. Andreas torkas. Mul oli ropult valus ja nõel läbi naha ei läinud. Ta arvas, et ta torkas mind vaid mõni millimeeter, mul oli tunne, et ta oli otsaga mu neerudes. Verd jooksis, aga süst oli tegemata. Andreas teatas, et mu nahk on nii pinges, et nõel ei lähe sellest läbi. Pole teada, kuidas seda nahka küll lõõgastada saaks. Teiseks torkeks võttis ta hoogu. Nahka läbides käis reaalne plaksatus, nagu olek õhupallist läbi torkanud, aga kõht ei lõhkenud, nõela ta mu kõhtu sai ja süsti sai ka tehtud. Valus ei olnud ei torge, ravim ega süstimise järel. Mis on kuidagi eriti veider. Kõht on valus, aga pehme. Kõhunahk on pinges ja venitusarmid võtavad maad.
Tundsin, et mul on vaja pikali heita. Üldine ebamugavus koos teadmisega, et äkki ikka peab haiglasse minema, sest keha ei jaksa, oli hirmutav. Ei taha ju teisi hirmutada ka, sest Andreas juba päeval ütles, et ta kardab, mis siis saab, kui ma rase olen. Ma küll püüdsin teda lohutada, et selleks ajaks ehk mõni ebamugavus ikka kaob ja lõpuks kaovad nad kõik. Sel hetkel lootsin ma lihtsalt, et pikali olles hakkab parem. Vaatasime Andreasega ühe osa House of Cardsi, mis sobib hetkel reaalsete presidendivalimistega nii hästi. Tunnistan, et ilma selle sarjata ei teaks ma nende süsteemidest vist midagi. Pole minu teema olnud.
Plaanisin filmivaatamise järel oma tänase jutu teile teele panema, aga uni murdis mu maha. Mingi tohutu väsimus on kontides.
