Öösel ei leidnud ma õiget külge. Luud-kondid valutasid ja kõht tuletas end meelde vaid siis, kui ma püüdsin uut mugavat asendit leida, et und jätkata. Mul oli kohe hea meel, et pidin täna varakult ärkama, et oma superviisoripraktikat jälle teha. Õpingute lõpp küll juba paistab, aga vaid harjutamine teeb meistriks.
Eks ma pisut pelgasin, kas mu keha ikka suudab see poolteist tundi ekraani ees nihelemata istuda ja kas ma ikka suudan täielikult keskenduda. Hea oli mu meel, kui kõik kenasti sujus.
Hommikuse progesteroonidoosiga sain ma kenasti hakkama. Progesteroon on arvatavalt olnud see võtmetegelane, mille vähesuse tõttu on mu kaks rasedust peetunud ja kaks lapse sünniga lõppenud rasedust olnud pikalt ohus. Arstid on sellest teadlikud, aga ma saan aru, et selline lähenemine on IVF puhul vist igaks juhuks kõigil. Seega mulle sobib, kui vähegi on võimalik riske maandada kuidagi ja teha omalt poolt midagi, mis võiks õnnestumisele kaasa aidata.
Kui ma eile õhtul progesterooni infolehte lugesin ja kõrvalnähte tõlkisin, naeris Andreas, et kas on üldse midagi, mida see ravim ei või põhjustada. Esinemissagedusi jälgides tundub küll, et vähesed pääsevad ja tõepoolest võib vist kõikvõimalikud muutused ja kaebused selle ravimi tarvitamise ajal julgelt selle süüks panna. On nagu on. Hetkel on mul tugev usk, et see on mulle toeks.
Kõht ei valuta, aga istuda ja astuda ning eriti kummarduda on veidi keeruline. Ma oleksin nagu hotdogi kostüümis – üks sirge vahtkummistpulk. Sedasi on täitsa mugav olla, aga vaat kummardu sedasi! Kohe tunned, et varbad asuvad kusagil teises maailmas. Päevapeale on see tunne muidugi väiksemaks jäänud, aga istuda ei ole endiselt kuigi mugav. Seepärast otsustasin, et sukeldun lõputöösse homsest ja täna jälgin rahulikult veebi vahendusel SAVE isadepäeva konverentsi.
Algus oli sujuv, siis hakkasid järjest kõigil konverentsi ülekandjatel vist ühendused jamama. Delfi kadus üldse kuhugi ära, Postimees vahepeal oli, siis polnud, SAVE enda lehel oli justnagu alguse salvestus selle hetkeni kui kadus ka Delfi ja seda olin ma juba näinud. Võimalik, et probleem oli kuidagi minupoolne. Igal juhul jändasin omajagu aega sooviga ikka kõigest osa saada, mingiks ajaks Postimehega taas õnnestus, aga siis tuli lõunapaus peale ja siis jooksis ülekanne jälle kinni. Loobusin. Ju saab seda kõike hiljem vaadata, sest tore oleks ju ikkagi kuulda-näha, mida räägiti.
Ülejäänud päeva olen korduvalt mõtelnud aga just esimene esineja, rahvastikuministri, ettekande peale. Algus pani mind kulmu kergitama. Kuulasin koos oma 15aastesega ja paar korda ikka kobisesin vahele ka. 15aastane ainult naeris, et ahh, las ta räägib. Edasi läks teema rohkem abielu peale. Suures osas olen ma ministriga nõus kõiges selles, mis on abielu ja milleks see hea ja tore ja vajalik on.
Pole saladus, et ma usun, et minu jaoks on abielu üks eluliselt ilus ja oluline koosolemise vorm. Ma ei oleks nõus ilma abielusolemiseta koos elama. Ministri kõnest jäi kriipima minu jaoks aga hoopis see, kui ta veendunult kinnitas, et tema on valinud ametliku registreeritud abielu, sest see on turvalisuse küsimus. Mulle hakkas kõrva sõna VALINUD. Mu mõte läks oma radadele ja viimase aja aktuaalsetele teemadele. Sest kuigi ma jagan ministri seisukohti abielu olulisusest, siis võib-olla valiksid samadel alustel, põhinedes kõigel sellel olulisel, mida ta välja tõi, miks abielu on hea ja vajalik, ka need abiellumise, kellel ei ole hetkel võimalus oma kooselu ametlikult abieluks vormistada. Et miks siis nt samasoolistel paaridel ei ole sedasama õigust ja VALIKUvõimalust iseenda, oma pere ja laste ellu tuua sedasama turvalisust samadel alustel? Nad on olemas, nad jäävad olemas olema ja sedasi elatakse elud, sedasi saavad lapsed suureks – ilma võimaluseta isegi valida, ilma turvalisuseta, mida vanemate abielu nende ellu võiks lisada! See teema ilmselgelt käivitab mind, kuigi see ei peaks nagu kuidagi minusse puutuma ja ei puutunud ka tänasesse ministri ettekandesse, aga ikkagi see VALIKUVABADUS!
Kas ei kõla see valikuvabaduse puudumine absurdselt, et abiellumise võimalus kõigile täisealistele ei laiene ja kõik see nii oluline, mida välja toodi, on vaid limiteeritud seltskonnale kättesaadav? Keegi kusagil teab paremini ja võtab vastutuse, et osade täisealiste omavahelised õnnelikuks tegevad valikud on paremad ja õigemad? Me ei räägi ju inimese õigusest abielluda hobusega, vaid inimeste õigustest, inimõigustest, abielludes teise täisealisega, keda armastatakse ja kellega soovitakse abielluda. Vot selle õiguse, valikuvabaduse puudumine, teeb mind kurvaks, sest kahe täisealise omavaheline südamevalik ei saa olla teiste kritiseerida ja otsustada, kohati ka mõnitada ja põlastada. Kes meist tahab, et tema valikuid vähemväärtustataks ja saati siis veel peetaks ebaeetilseks ja jälestusväärseks kellegi kolmanda poolt, kes üldse asjasse ei puutu, aga arvab, et tal on õigus moraalist ja eetikast ja normidest rääkida? Et ühed on õiged ja teised on valed? Miks ei või olla inimesed õnnelikud oma valikuvabaduse üle ja jätta ka kõigile teistele nende valikute tegemise vabadus?
Mu pahameel ja mõistmatus antud teema ümber on kasvanud kaua. Olen end tagasi hoidnud, sest tean, et osad teist ei jaga seda maailmapilti ja mul puudub igasugune soov kakelda. Minu jaoks oli täna oluline need mõtted välja ütelda ja see ei ole kuidagi seotud ministri tänase ettekandega ega kuidagi tema pihta suunatud, vaid päästikuks sai minu jaoks usk abielu olulisusesse ja sinna juurde vastukaaluks kuuldud sõnapaar “võimalus valida”, mida kõigil võrdsetel alustel ei ole.
Aitäh, kui siia vahele tikkunud teema nüüd kaasa või üle elasite 🙂
***
Õhtupoolikul palus Andreas, et ma ta vererõhku mõõdaks. Rahulikult laua taga istudes tundis ta korraks rinnaku keskel veidrat tugevat valu. Nagu sees oleks kõik kokku kiskunud. Ja nagu süda lööks imelikult. Rõhk oli tema jaoks tavapärane. Pulss oli tiba kõrge ja kuulamise ajal muutus tagasi regulaarseks. Halb tunne läks üle.
Leppisime kokku, et kui sama tunne uuesti tuleb või ta tunneb end muul viisil mittetavaliselt, siis otsime vastavalt olukorrale võimaluse abi. Saab EKG teha jne. Eks ta sees on ju ka pinge ja võib-olla ka väike pingelangus ja pole enam teab mis noor ja ülekaal ja eilne saun üle pika aja. Ehk et mõistlik on pigem sellele tähelepanu pöörata kui oodata, et asi möödub. Hetkel on tal ok olla.
***
Ma tegelikult mõõtsin tunnike varem enda rõhku ka, sest pea on kuidagi laokil. Arvasin, et äkki on rõhk ikka kõrge või tõsunud, aga ei, oli teine langenud. Ma ju tean ise ka, et ma tõusmist ei märka, ikka langemist, aga iga korda arvan, et ensetunne on seotud pigem vererõhu tõusmisega. Ehk see rõhk nüüd loksub omale kohale tagasi ja ebamugavuse hajumisele aitas kaasa juba teadmine, et olukord normaliseerub. Võib-olla peaks ikka mõne normaalse rõhumõõtmise masina hankima. Ma mõõdan siiani ise pumbates ja kuulates, sest see on alati täpsem mulle tundunud. Eks paistab.
Mõte eksib ikka haiglalaborisse. Et kuidas me 14 muna seal läheb? Paljud neist alles on? Paljud poolduma hakkasid? Mida nad mõtlevad? Millised on nende plaanid? Nii väga tahaks kursis olla nii heade kui mitte heade uudistega. See ootamine on paratamatu, aga kuklas on ikka kogu aeg tunne, et äkki tuleb kõne, et pole vaja esmaspäeval tulla. Ega selle hirmuta vist ei saa kuni esmaspäevani ja sealt edasi on juba järgmised hirmud. Vabadus end vabaks lasta tuleb minu jaoks siis, kui terve laps süles on. Siis on kõik juba rohkem meie kätes ja vastutada.
Andreas arvas, et kui ikka vähemalt üks tegelanegi vastu peab ja siirdamine õnnestub ja ta pesastub ja rasedus saab kinnitust ja areneb kenasti, siis hakkame aga järgmist suve ootama. Ma lõikusin ta suure tähtajaplaani ruttu pisemateks eesmärkideks. Algusest kuni raseduse kinnitamiseni on sammud selged. Sealt edasi tulevad aga ka täiesti normraseduse puhul OSCAR testi tulemuse ja kenasti esimese trimestri lõpuni jõudmise eesmärk, siis looteanatoomia ja tegelikult ei pääse ma arvatavasti ka looteveeanalüüsist, brrr, see tähendab taas resonatiivsüsti ka ja kuigi see pole ise eesmärk, siis eesmärk on see turvalisel üle elada! Ja siis on järgmine eesmärk jõuda sinna 24. nädala kanti, et kui minu kere vastu ei pea ja pisike nõuab sündimist, et tal oleks suuremad võimalused ellujäämiseks. Ma juba arvutasin välja ka, et kui ma nüüd rasedaks jään, siis meie sünnipäevade paiku sündides oleks see pisike suht samas vanuses kui Vanc oli sündides ja selle olen ma edukalt korra juba läbi teinud. Et kui niiiii kauagi vastu peaks, siis on väljavaated juba päris head ju. Ja sealt edasi on eesmärkide omamine juba lisaväärtusega.
***
Õhtune Clexane süst läks kenasti. Naljakas, et vaid kahepäevane paus tundus nii pikana. Torge valus ei olnud. Ravim kipitab pisut, aga ju möödub seegi pea. Nüüd veel õhtuse progesterooni protseduurid ja ongi üks päev jälle lähemale esmaspäevale!
Tänane möödus kuidagi nii, et mitte ühtegi uut pilti ei tulnud mu telefoni sisse. Küll aga on mul seal mõne päeva tagused Andrease kineetilise liivaga mängimise tulemused. Ta oli tööst väga pinges ja ma lükkasin talle liivakasti sülle. Pea tunni jändas ta sellega ja siis nii muuseas munes mulle mune ka. Nali naljakas, aga täpselt 14! Mine tea, palju neid hetkel alles on, aga sel hetkel oli me endi teadmata täpselt 14 🙂
