Ma ei ole kadunud. Olin eile terve päeva õppimas, harjutamas ja jälgimas supervisiooni individuaalsessioone ja kogu see päev oli nii väga vahva. Lõpp paistab ja aina nauditavamaks see asi muutub. Siis aga hakkas mul pea valutama ja kui ma õhtul koju jõudsin, olin lihtsalt täiesti kutu ja külmunud. Tegime veel kähku süsti ära ja kerisime magama. Süstiks valmistudes avastasin, et näe, meie 25päevane raviplaaniga tabelgi on sujuvalt otsa saanud ja edasi läheb juba seal, kuhu nooled suunavad ehk et kui kõik õnnestub, saab mind teistele jahimaadele edasi suunata. Ma nii loodan sellele ja salaja unistan, et ehk on see peavalu ka algava rasedusega seotud. Kokkuvõttes on see väga võimalik.
Mälestuseks siis pilt me titeteo läbitud treeningplaanist ka. Sedasi ei tundugi neid süstisutse nii palju. 🙂
Kui ma kell 5 hommikul paratsetamooli käisin otsimas, sest peavalu ei lasknud magada, istus keset me aeda kass. Lihtsalt istus seal liivakasti ees tänavavalgusti kollases valgussõõris puhvis nagu kuju ega liikunud üheski suunas. Mul oli hea, meel, et Happy õue ei küsinud mu ringiliikumiste peale.
Hommikul viis Andreas mu taas linna, et ma saaksin oma supervisiooniharjutustega jätkata. Pea valutas ja kergelt iiveldas, aga ei midagi talumatut. Iivelduse panin peavalu arvele ja lootsin, et mul halvem ei hakka, sest mul oli vaja täna ka enda etteaste teha me eksamiks ettevalmistaval kohtumisel.
Peavalu püsis enamvähem kontrolli all ja pika päeva järel noppis Andreas mu linnast taas peale. Stockmanni juures rohelist tuld oodates selgus, et mõnel on jõulud ikka täiega käes juba. See oli ühtaegu nii tore kui ka naljakas. Keegi on asja ikka väga tõsiselt võtnud . (Hiljem selgus, et see on IKEA jõuluprojekt) 🙂
Vancule maitseb kakao. Ta on avastanud, et saab seda me kohviaparaadi kapslitega ise ka teha. Minu jaoks on kõik need kakaojoogid parajad lurrid ega eruta mind kuidagi. Seevastu mäletan ma, kuidas umbes sada aastat tagasi (nii 16-17? äkki) olid Soku Pubi menüüs mingid vedela šokolaadi sarnased paksud kakaojoogid müügis ja kuidas ma vaid nende pärast seal käisin. Tean, et mingi aeg oli üht sellist sorti ka Selveris müügil, kuid hiljem ei ole ma neid kunagi näinud.
Ma olen ikka mõned korrad igatsevalt õhanud nende poole ja täna juhtus siis nii, et Andreas kuulis seda juttu ja arvas, et aga no kui poes pole, siis saab äkki ise teha. Loogiline – kui muud pole, sulata šokolaad üles ja ongi vedel šokolaadijook olemas. Me igaks juhuks ikka guugeldasime ka, aga selgus, et sageli kasutatakse maisitärklist kakaojoogi sees, et sellele paksemat vormi anda ja no see ei kõlanud kuigi ahvatlev. Jäime pärisšokolaadi juurde.
Ma arvasin küll, et võtaks ikka piimašokolaadi, aga Andreas valis mingi ekstra sulatamiseks mõeldud tahvli ja noh, piimakast oli see ikka jupp maad kangem kraam. Suure tahvli šokolaadi peale pani ta pool liitrit piima. Sel ajal, kui tema seda imeasja serveeris, kaevasin mina kotist välja kolm Sipsikut. Ma ei suutnud täna lõunapausil vastu panna ja ostsin Vancule Sipsiku piparkoogi. Sest kui see laps midagi armastab, siis glasuuriga piparkooke. Kui ma õhtul Revali ees Andreast ootasin, käisin võtsin talle ja Tannule ka Sipsikud.
Sipsiku panin valvama tasse, et kuniks poisid pole alla korrusele jõudnud, siis me ka ei alusta. Ja siis hammustas Andreas sipsiku pähe augu. Normaalne!
Vanc arvas, et nii kange kakao pole küll kellegi õige asi. Andreas maitses ja lisas samapalju piima veel juurde. Kuna mina tahtsin ikkagi paksu jooki, siis limpsisin seda kanget kraami hästi aeglaselt, aga noh, tassijagu oli seda ka mulle palju. Oleks meil olnud suhkruta vahukoort, siis see oleks hästi sobinud ja ma olen ikkagi piimašokolaadi meelt. Tan maitses, lisas hunniku piima, jõi oma tassi tühjaks ja siis jõi Vancu tassi tühjaks ilma lahjendamata ja siis veel minu oma teise poole ka.
Igal juhul läks mul selle vägeva joogi peale minema nii iiveldus kui ka mälestus sellest, et vaene Happy, kes eile laualt kondi varastas ja Andreas lubas tal sellega mängida, oli täna meid oodates kodus enamvähem lõhkenud. Seda, et ta konte ei talu teame me ühest ja ainsast korrast, kui ta kord Šveitsis ribikonte salaja ragistas. Alustas ta täna seda lõhkemist igal juhul mu töötoa heledalt vaipkattelt ja jätkas igal poole, kuhu läks. No see oli selline õhtu pärl. Koju jõudes langes Andreas minestusse, tegi akna lahti ja ahmis õhku. Mina koristasin. Hetk hiljem karjub Andreas, et midagi põleb ja ta ei saa aru, mis ja kus. Tõsi, midagi nagu põleb tõesti. Karjun poisid kohale. Selgub, et Tan oli arvanud, et Happy plahvatuse saab kenasti katta kerge papipõletamisega ja vaatas meile süütult otsa, et ei põle ju enam midagi. Tore. Kaost kui palju. No vot, kõik see läks mul selle tihke kakaoga juba täiesti meelest. Ja järgmine katse tuleb piimašokolaadi ja vahustatud koorega või on teil häid ideid, kuidas veel mõnusat paksu kakaod saada? No ikka sellist, mis lusika pealt venib!
Õhtune süst oli veidi kipitav, aga see möödus ruttu ja peavalu on hetkel ka selline tagasihoidlik. No nii pisike, et rohtu ma otsima ei lähe, aga võtan selle igaks juhuks ööseks voodi kõrvale, sest hommikul pean taas viks koolilaps olema 🙂
Ahjaa ja koduteel ei suutnud ma vastu panna kohutavale kiusatusele ja ostsin igaks juhuks testi ka valmis juba. Iseasi on muidugi see, millal ma seda kasutan. Või pigem siis nii, et kui kaua ma vastu pean nii, et see on mul olemas ja ma ei kasuta seda veel.
