Tänane oli natuke naljakas ja natuke hirmutav. Sedasi oodata ja praadida on nii jube.
Meie hommik algas nii:
“Tere hommikust!”
“Mhmhh.”
“Ma tegin testi.”
“Ahahh.”
“Ma ootan nüüd vastust.”
“Ahahh… mis testi sa tegid?”
“Eee.. matemaatika!” 🙂
Ja selle peale ärkas Andreas üles.
Test oli täiesti negatiivne. Ma saan aru, et võib veel suts vara olla, aga mingit õhkõrna aimdust teisest triibust lootsin ma nii väga näha. Ma olen neid teste elus vähemalt sada teinud ja natuke tunnen ennast. Edasi näris see veel enam, aga õnneks on meil mänguteraapia õppetsükkel sel nädalavahetusel ja see hoiab vormis. Ma loodan. Happy istus pool aega peadpidi mu süles. Ta vist ootab ka uudiseid?
Lõuna ajal käisime poes, sest mul oli kähku voolimismassi vaja. Poeparkla oli täis. Leidsime viimase tühja koha otse Omniva pakiautomaadi ees.
“Ma ei ole nii ammu ühtegi pakki saanud.. ma tunnen end nii üksildase ja mahajäätuna!” itsitan ma Andreasele.
“Ehh. Ma mõtlesin ka just sedasama. Peab midagi tellima!” naerab Andreas.
Kodutänaval teen avastuse:
“Oo, vaata, augud on ära parandatud!”
“Ma ütlesin seda juba eile,” kordab Andreas ennast muiates nagu muuseas.
“Hmm, ma kuulsin küll, aga aru sain täna,” vabandan rõõmsalt.
Umbes sedasi võibki tänase kokku võtta. Süst oli ok. Pea valutab endiselt. Hea just olla pole . Mammal ja babal oli tore üle pika aja külas käia ja hommikul teen arvatavasti uue testi, sest ma ei suuda seda teadmatust taluda. Äkki siis homme?
Ja toas on mõnusalt soe. 
