Uni oli hea. Läbi une leidsin külilasendis naba toetamiseks Vancu vana hea lapiku mesilase. Mugavus ikka enne kõike! Keset ööpimedust uuris Andrease korraga, mis asi see on me teki all ja mina kuulutasin rõõmsalt, see on minu BellyBee. Ta vist oli pooleldi unes, sest hommikul uuris ta uuesti, kust see mesilane siia sai. Ja mina imestasin, et kuidas ma keset und sellise toreda nime me töömesilasele leidsin 🙂
Isadepäeva hommik oli päikseline ja armas. Traditsiooniliselt joonistas Tan Andreasele panda ja Vanc jätkas pere huumoripiltide sarja. Ta kunagi aastal 2015 unistas nii väga playstationist ja nii joonistas ta Andreasele isadepäevaks perepildi, millel oli peale meie ka PS. Kõik järgmised aastad on see olnud naljaga kohustuslik perepildi osa. Huvitav on see, et üle aastate olen mina sel korral kõige pikemaks saanud ja me kõik oleme suisa kriipsuks kuivanud 🙂
Kui mina koolitusele lippasin, läks Andreas õue oma uuest panda-tassist kohvi jooma ja uut sigarit katsetama. Kui ma lõpetasin, oli ta ikka veel seal. Loendasime naljaga kokku kõik ta lapsed:
- kaks suurt Šveitsis
- kaks keskmist siin
- vähemalt üks pisike taevas
- 14 pisikest või nii palju kui neist hetkel alles, ootavad laboris
- ja lisaks omadele veel ka kaks lapselast. See on ikka igavesti uhke seltskond ju!
Minu enesetunne on täna kuidagi nii hea, valu pole, raskust on vähem, et kui ma end teadlikult ei pidurdaks, siis oleksin ma läinud selle aasta viimaseid lehti vist riisuma. Nüüd sai selle rõõmu Andreas kõik endale. Ta ei raatsinud isegi poisse kutsuda. Ühelt poolt otsin ma tegevusi, mis aitaks mul mõtteid mujal hoida ja teisalt mõtted hüplevad ja raske on keskenduda. Kui homme hommikul ei tule kurba kõnet, et kõik munarakud loobusid arenemisest, siis peame lõunaks olema haiglas. Sealt edasi on teadusel vähe teha ja loodus võtab üle. Ehk on ta sel korral meile toeks.
Enne päikeseloojangut meenus mulle korraga, et me oleme ju igal aastal emade- ja isadepäeval orelivile-pilte teinud. Sättisime selle kamba kenasti ritta ja siis teatas Andreas, et aga Tan on temast ju pikem ja peab ikka esimene olema. Et kas ma kehalise tunnis siis ei käinud. Eksole. Happyl oli asjast oma arvamus. Teda oli raske pildile saada, sest tal oli vaja naabrikutsikaga aialippide vahelt musitada. Seega on ka tema asetus pildil täiesti juhuslik ja poriseid käpajälgi kogu plats täis. Kehalise tunnis ei ole ta ju ometi käinud.
Sedasi me siin homset siis ootame. Värisevaid südameid ka näete? 🙂
Peas tiirleb miljon küsimust, sest ma ei tea homse kohta muud, kui pean kell 12.30 pooltäis põiega platsis olema. Aga palju me lapsehakatisi alles ja olemas on? Kui mitu neist viljastus? Kui mitmel läks pooldumine kenasti? Mitmest neist arenes kobarloode ehk moorula? Kui mitmest on homseks saanud põisloode ehk blastotsüst? Kuna plaan on siirdada just blastotsüst, siis kui nad on olemas, siis kuidas neil läheb? Millised hinded nad saavad?
Kas keegi räägib minuga enne? Või pärast? Kas üldse räägib? Ma olen kogu selle nädala sügavas teadmatuses olnud ja tehniliselt mu rasedus ju juba kestab, mis sellest, et väljaspool keha. Miks ma pean haigla öösärgi selleks pühaks ürituseks taas selga panema? Kui neil on seal konveier ja protseduuri järel saab lesida 10 minutit, siis kuidas osad on saanud tund aega pikutada? Kas tund aega on parem kui 10 minutit? Kas ma pildi saan oma täpist? Selle mikroskoobi oma? Või sellest, kui ta paika on pandud? Ma tunnen, et ma vajan mingit reaalset visuaalset kinnitust, et kui kõik ei lähe nii nagu unistatud, siis on mul midagi. Ja eks see ole ka muidu tore mälestus. Ja siis veel ka see, et kas Andreas saab mind oodata administraatorilaua juures samal ajal? Jälle jõuan ma selleni, kui nõudlik võib see protsess olla vaimse tervise osas ja kui vajalik on, et oleks olemas tugisüsteem. Sedasi üksi oodates, eriti veel autosse aetuna, on ikka väga nukker. Ta on ju ka oluline osaline selles kõiges.
Milline saab olema mu edasine raviplaan? Millal ma taas väljanäitusele pean tulema? Mis siis saab, kui asi nässu läheb? Aga kui keegi alles jääb, kui kauaks neil mõistlik külma on jääda? Ja siis veel 999 979 küsimust. Ma saan ju aru, et kui on, mida siirdada, siis kokkuvõttes sõltub kõik sellest, kas see pisike põisloode pesastub, viskab ankru õigesse kohta ja hakkab kenasti arenema.
Kuna ma ei talu teadmatust ja see tekitab minus jubedalt ärevust, siis nii ma siin grillin. Õnneks on mu ümber inimesi, kellel on kogemusi. Kõigile mu küsimustele ei tea vastust nagunii keegi. Osadele on õnneks võimalik mingeid vastuseid leida. Selgitasin Andreasele ka veel, et mis on see, mida me homme ootame ja mis edasi saab, kui kõik sujub. Ta noogutas teadjalt kaasa, sest olevat tegelikult juba kõike videost vaadanud. Vot siis, millega tema vahepeal tegeleb. 🙂
Õhtune süstimine läks hästi. Või no mida pidada heaks minekuks süsti puhul? Nahk oli pehmelt läbistatav. Kergelt kibe oli, aga valus mitte. Ravim voolas naha alla sujuvalt ilma valuta ja kui välja arvata väike kipitus sutsu järel, siis oligi kõik eeskujulik. Süstimisest hakkab vist rutiin saama. Ma vaatan torget ka ise aina sagedamini. Enda süstmiseni läheb muidugi veel aega. Ehk ei ole vajagi.
Nüüd täidan veel homseks ära patsiendi tervisedeklaratsioonid, et saaks ukse vahelt ladusamalt läbi ega peaks ummikus istuma. Andreasele täidan ka, sest ta teatas, et ta tuleb minuga kaasa. Isegi kui nad ta välja saadavad ootama, siis on ta olemas ja kui keegi tahab enne rääkida, siis tema tahab ka seda kõike kuulda. Järelikult läheme koos üles. Ja ikkagi – ma olen hetkel kuuendat päeva juba rase, lihtsalt kehaväliselt. See mõte on äge! 🙂
Oodata ongi veel vaid 14 tundi.
Hoidke meile siis homme nii-nii väga pöialt jälle, eks! Teeme nii, et homme hommikul ei tule kõnet, et pole põhjust tulla ja teeme nii ka, et kõik sujub homme lõunal kenasti ja tulen koju koos pesastumisvalmi täpikesega 
