♥

See oli vahetult enne Vabariigi aastapäev, kui sõber Särts saatis mulle pildi endast, suurest kõhust ja oma kallist kaasast. See oli üks väga hästi hoitud saladus. Ülevoolav rõõm niitis mu jalust, sest ma ju teadsin, kui pikk ja käänuline ja pisarniiskelt raske oli olnud selle kõhu kerkimine selle imearmsa südame alla. Aga ta tuli. Tuli siis kui ise tahtis tulla. Ja 12. aprillil saabus pisike tüdrukutirts meie maailma. Nimevaidluste keeristes oli kindel vaid see, et esimese kiirkingi pildil olgu jänku, taust roosa. Ja seljale sai kiri ‘meie väike jänku’ 🙂

Väike jänku sai oma roosa jänkubodi kätte siis, kui tal oli juba ka ametlik nimi – Kirke. Nii targalt tulnud tüdrukutirtsule sobib vägeva nõia nimi nagu valatult. Tervitused siinkohal Särtsu Kirkele ja ka ühele teisele pisikesele Kirkele, kelle tulek oli samavõrd tormiliselt kurvikas ja aeganõudev ja kelle elu Ööbikuoru serval on sama helge ja roosa kui meie pisikesel Kirke-nõial siin.

Kuigi mu mõlemad poisid eelistavad roosasid komme, pliiatseid, mänguasju ja käiks vist roosalt riides ka, kui mul neile selliseid pakkuda oleks, siis ma küll pole neid suunanud nö mehelikumate ja metsikumate värvide poole, aga ise usun ikka, et roosa on rohkem tüdrukute värv. Minu joonistatud piltidega roosa värvimiskausta sai synnipäevaks ka üks pisut suurem tirts. Kuna Annu ja minu enda sünnipäevad langevad ühele ajale, siis olin ma parasjagu lummatud südmaelillekestest ja nii sai ka tema kausta kaas sünnipäevavaimus kujundatud.

Kui jutt juba nii rõõsalt roosaks läks, siis ei saa ma roosast südamest üle ega ümber. Soovin tänada teid kõiki, kes te siin ikka vahel lugemas ja vaatamas ja sõna sekka ütlemas käite! On mullegi siit ja sealt tunnustavaid roosasid südamekesi pudenenud ja mul on selle yle hää meel. Aitäh teile Amanda, Ladysoft, ossu59! Kuna see tänujagamine on siin nii lausaliseks muutunud, siis jään siinkohal toppama, oma kümmet ei nimeta, aga kingin selle omal moel kõigile teile, kes te siia tulnud olete! Aitäh! 🙂

Homme kell 16 avatakse Tallinna vanalinnas Pikal tänaval Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis näitus Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt väljakuulutatud “eesti-oma-puu” konkursil osalenud töödest. Ma teadsin juba möödunud aastal puu-teemast kuuldes, et osalen. Mul oli mitu hajali mõtet. Aga tükk aega ei tulnud ega tulnud mul seda kirgast äratundmise hetke, et teeks nüüd asja valmis ka. Hakkasin juba ärevalt muretsema, et kas üldse jõuan nii osalema ja siis ta tuli mu juurde. Laksti oli mul tervik kõigist mõtetest, mida alguses plaanisin eraldi teostada, peas olemas ja jäigi vaid valmistegemise rõõm (kindlasti mitte vaev). Ma sain taas üle aastate mekkida ennast ja maailma unustavat veider-vabandavat kunstnikuks olemist. Ja see oli nii värisemapanevalt hea tunne kui kolmas järjestikune praktiliselt magamata ööpäev jooksma hakkas juba. Vahel harva ju võib! Edusmamme tegin ma ka – esimest korda jõudsin töö üle antud 2 tundi enne ametliku tähtaja kukkumist. Eelmisel korral hoiti seal enamvähem veel uksi lahti, et jõuaksin 🙂

See tegemine on mu konkursitöödest üks neist, mille puhul mul ka endal väga tugev ja hea tunne oli. Kes mind lähemalt teab, see teab ka, kui arglik ja ebakindel ma endiselt vahel olen. Aga selle töö puhul polnud mul isegi kahtluse poega, et oleksin midagi muudmoodi ja paremini pidanud tegema. Muidu saab alati peenemalt ja uhkemalt, aga oma võimaluste piires tegin ma ühe ilmatuma vägeva väega asja. Iseenda ja oma laste jaoks. Ja kui keegi veel seda väärt asjaks peab, siis seda vägevam. Ja nii läkski, et minu konkursitöö sai lisaks rahvakunstigaleriis väljapanekul osalemisele ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia ja see oli puhas rõõm! 🙂

Aga siin siis minu “eesti-oma-puu” konkursitöö teie ees. Jutt on pikk ja tihedalt läbipõimunud, nii et kel jaksu ja viitsimist jälgida, siis olge lahked!

KAITSEKS KODULE, RÕÕMUKS PERELE

Üks kilp
Kaks poolt
Mitu lugu

SISSEJUHATUS ehk SAAMISE LUGU

Tõin tuppa männipuust liimplaadi. Neid olen siin kasutanud mitmel otstarbel – linnainimese värk, oma metsa, kust materjali varuda, pole. Istusin. Plaat oli mu kõrval. Pidin juba hakkama tegutsema, et saada veel üks riiul oma majapidamisse, aga käsi libises õrnalt silitades üle puutahvli… see alles kuivavatest mändidest kindlasti kiiruga kokkuliimitud plaat justnagu muheles ja ütles mulle midagi. Ma sain temast aru. Ja tema sai minust. Ja ühel hetkel ma lihtsalt teadsin ja kõik.
Nii ta sündis – minu kilp, minu kodu kaitse, meie rõõm – minu südames ja puu väes.

See puu rääkis minuga ja kui ta oli saanud ümara vormi, just nagu seib ühest väga vanast ja targast suure väega puust, siis hakkas ta ennast looma. Ja mina aitasin teda, sest see protsess oli oluline meile mõlemale. Väljend “tammine kilp” on nagu puutugevuse mõõdupuu meie mail. Aga mina olen kasvanud mändide all ja nende keskel. Seega minu jaoks on kõige hingelähedasem ja tugepakkuvam kindlasti just männipuu. Olgu siis kasvõi tööstuslikult juba kokkusurutud liimpuitkilbiks. Tema lõhn, ajas kolletuv värv, tema hing ja hääl on selles ikkagi minu jaoks alles.

Kui ma teada lihvima asusin, uuris mu 5-aastane, et mida ma teen. Ütlesin, et kilpi. Ta küsis, et kas kilpkonna oma. Jäin mõtlema, et vaat, kus vahva lugu, see vana ja väärikas loom ju kaitseb kohe päris otseselt oma elu ja vara kilbiga ning see on tal edukalt välja tulnud kui arvestada, kaua see liik Maal on elanud. See mõte tundus ilus ja meeldis mulle. Miskipärast sõdalase kilp tuli mulle alles hiljem meelde, aga ega mul selle “kilbiga või kilbil”-teemaga antud juhul väga asja polegi. Ise ma sõtta ei lähe ja kui peaks hakkama pussnuge sadama, siis on hea küll haarata lähedalt kilp ja varjuda. Aga minu jaoks tähendas see kilp ennekõike ikkagi maagilist kaitset. Kaitsekilpi.

Ma uurisin märke. Vanu märke, mida olin alati imetlusega vaadanud meie arhailise tikandi kirjades, aga kuna mul polnud sügavuti selge, mida miski täpsemalt ikkagi tähendab, siis jätsin asja torkimata. Tundus ilmselgelt lubamatu kasutada märke, millel tean olevat võimu ja väge, lihtsalt ilumeele ja suva järgi.

Aga sedamööda, kuidas tuli vana tarkus mu sisse ja hakkasid arenema mu enda mõtted ja nägemused, tekkis tunnetus, vaat sedamööda hakkas ka mu kilp ja kaitse üha kiiremini koguma endasse jõudu märkidest ja nende läbi ilmaruumist. Kõik loksus pisitasa oma õigetele kohtadele.

Hetkeks vaevlesin ma kujunduslike mõtetet paljususe küüsis. Siis aga jäid sõelale kaks, millest ma kummastki enam loobuda ei suutnud. Kahte kilpi teha tundus pentsik, aga nagu igal mündil on kaks poolt, on ka kilbil neid kaks. Ja see mõte mulle meeldis. Pole vaja tühja uinuvat pinda. See hoiab kilbi ärksana, kui teda ikka ja jälle liigutatakse ja temaga suheldakse. Ka tema ju elab.

Kaks erineva tähenduse ja mõjuga, aga täiusliku koostoimega märkide kogumit. Üks minu kilbi pooltest sai peenekirjaline nagu suur sõlg. On ju ka sõled eestlaste jaoks kandnud kaitekilbi maagilist tähenudst. Ja minu kodu “rinda” passib see suur männipuust sõlg valatult. Kodu on püha ja need märgid aitavad hoida seda pühadust ja olemasolemist. Need märgid aitavad meil ikka ja jälle koju tagasi tulla ja siin tasakaalus ja hingerahus tugevamad ja tervemad olla. Nad hoiavad meie kodu hinge, peret. Teine pool on aga oma korrapäras rohkem selleks, et kodus ja peres püsiks kooskõla, selged piirid ja väärtused, õnn ja rõõm. Nende kahe poole vahel on tasakaal ja täius, samas ka kordamine, et vägi võimsam oleks. Nad vajavad teineteist nagu must valget, talv suve, taevas maad, aga nende vahel on ka vajalikud olulised liitekohad – hall, kevad ja inimene. Need kaks poolt tõukavad ja tõmbavad, sest just nii püsibki maailm koos. Ja liikumises.

Olgu kilp kuitahes tugevast ja targast puust ja märgid kuitahes võimsa väega, siis üks maagiline ese ei suuda jõuga koos hoida seda, mida inimesed ise ühes ei taha hoida. Kilbil on hea olla kui pere on koos ja inimesed õnnelikud. Selleks, et meie kilp seinale unustusse niisama tolmama ja tuhmuma jääks, et oleks ikka ja jälle põhjus teda hellalt sülle võtta ja lauale või põrandale panna ja ringis tema ümber istuda, ikka selleks, et ta meid kokku tooks ja ühte liidaks naerus ja rõõmus, vahel ka lohutuses, põimisin ma kilbi erinevate õnne- ja kaitsemärkide sisse paar tuttavat ja armsakssaanud mängu omas kuues.

ÜKS POOL KILBIST
SUUR SÕLG ehk KOJUJÕUDMINE
Kaitseks kodule

Värvikirev ja märgitihe, just selline on minu kodu kaitsev kilp. Suur männine sõlg tema rõõmsalt tuksuval rinnal. Vormid ja värvid on lihtsad. Juba kilbi loomise ajal uurisid mu lapsed huviga asjade käiku ja tundsid seal selgitusteta ära rattaid ja lilli ja palle ja neile meeldis see. Kahtlemate meeldis neile kõige enam mõte sellest, et see “pilt” ei lähe seinale niisama ilutsema vaid sellega saab ka mängida. Lihtsa pildi sügavustes hargneb lahti aga palju sügavamõttelisem lugu meist, eestlastest ja meie kodust. Teest koju nii maises kui müstilises mõttes.

KOJUJÕUDMISE MÄNG ehk TIIR ÜMBER ILMAMAA

Me kõik astume oma teed. Rännuteed, eksiteed, eluteed, kruusa-, kivi-, metsa-, täheteed, koduteed. Vahel rändame me sügavale enda sisse, vahel maailma äärele. Mõned meist on läinud õnne otsima seitsme maa ja mere taha, teised on viidud väega või põgenenud elu eest. Meist igaühel on oma lugu, oma mõõt, omad teed ja käigud, aga iga õige eestlase südames on tähtsal kohal kodu ja kodumaa. Hoolimata sellest, et eestlased pillutatud ümber maapalli kõigis ilmakaartes, on meie juured ja rahvuslik teadvus väga sügaval meie südames ja hinges. Kuid vahel on vaja reisida, rännata, isegi eksida, et õppida märkama ja aru saama, leida sügavam veendumus ja teadmine, et kodus on ikka ja alati kõige parem. Koju on alati hea tulla ja siin olla.

See kujundlik eestlaste kojujõudmise mäng on lihtne (põhiolemuselt sarnane mänguga “Reis ümber maailma”). Mänguplats on ringikujuline. RING on üks vanim kujund, mis sümboliseerib nii hinge, elu, eluringkäiku, päikest, maad kui ka taevast, taevakehasid, igavikku, täiuslikkust, lõpmatust, korda ja harmooniat. Ringil on maagiline võime kaitsta kurjade jõudude eest. Eestlaste jaoks tähistab ring ka ühendamist ja kooshoidmist. Ring on ava või läbipääs teisele poole.

Mängida saab korraga kuni 4 inimest. Iga mängija saab 4 ühevärvilist nuppu ja valib endale kodu kaitsvast kilbist mängulaua äärelt sama värvi spiraali ning asetab nupud selle sisse ootele. SPIRAAL sümboliseerib suhet ringi ja müstilise alguspunkti vahel. Vastupäeva liikuv spiraal märgib sidet esivanematega, tagasipöördumist koju. Vanad eestlased uskusid, et spiraali mööda käies, saab maha raputada soovimatud hinged ja nii saab seljatagune puhtaks. Ma usun, et see on väga hea algusmärk sellele mängule ja teekonnale. Vaheldumisi spiraalidega on kilbiringi äärtele kinnitatud ka kaared. Sellises asetuses koguvad nad neljast ilmakaarest õnne,

Mäng algab täringuveeretamisega. Kui ilmuvad numbrid 1 või 6, siis saab julgelt astuda läbi ahta teokojavärava, sest iga sündimine, eneseleidmine ja tagasipöördumine vajavad ruumi vaid iseendale ja taotluslikku üksiolemist. Läbi värava jõuab suurele mänguringile, kus tuleb nupp toetada otse värava ees asuvale sama värvi sõõrile. Suur keskele koonduvatest triipudest ja joontest mänguring on nagu KODARRATAS, mis on igivana õnne ja taassünni märk. Minule meenutab see ka ümber oma telje rõõmsalt keerlevat Eesti naise triibuseelikut pealtvaates. Minu jaoks on see märk heast tujust ja turvalisest õnnest. Suuresti ka sellel samal põhjusel sai kogu kilbi äär punase ’äärepaela, sest meie esiemad uskusid, et punane niit, joon, pael, kaitseb kurja ja haiguste eest. Aga seelik keerleb, ratas pöörleb, kell liigub, aeg kulgeb ja elu läheb ikka edasi. Ja ka mäng läheb edasi päripäeva!

Hakkad astuma mööda valgeid kolmnurki, mis on piiratud sinise siksakiga sedamööda, kuidas täringuid veeretades numbreid antakse. HORISONTAALNE SIKSAK sümboliseerib taevast ja maad ühendavat silda. Ka merelaineid ja metsa või mägede siluette kauguses, mis sobib kenasti rännutee taustaks. Aga eestlastele tähendas see ka kaitsemärki, ussimärki. Uss oli püha loom ja kodu kaitsja. Seega on julge astuda ussi jälgedes. VERTIKAALNE SIKSAK kujutab endast välku, taevast ja maad ühendavat valgust, kiirust. Selline kujund soodustab kiiret liikumist ja kui oled juba koduteel, siis mis seal enam aega raisata.ÜHENDATUD SIKSAK, mis moodustub kogu ringi läbimisel, on elutee sümbol ehk saatusetrepp. Usutakse, et saavutad hingerahu, kui oled käinud mõlemal pool – see on just see, mida me koju jõudes vajame – hingerahu.

Kui teise mängija nupp sinu nupu kohale satub, pead alustama algusest, aga iga tee ei olegi alati libe ja ladus. Eestlasele omane visadus ja jonn aitavad kindlasti sihile ja peagi on tiir ilmamaal peal ja sa leiad end taas oma mängunuppude värvi spiraali juurest. Sa ei lähe uuele ringile ja ilmaratta äärel on sinu viimaseks paigaks valge sõõr. Nüüd ole tähelepanelik, sest kohe astud sa sisse väravast. KAHEKSANURKA (Kihnus kaheksakand, Muhus mänd, mujal kannab ka teisi nimetusi) peetakse eestlaste kõige tähtsamaks märgiks. See on taevatäht, mis sümboliseerib uut päeva, uut lootust, valgust kiirgavat risti, nelja aastaaega, nelja või kaheksat ilmakaart. See märk kaitseb meie hingi ja kodu eksimise eest. Selles märgis on ühendatud vertikaalsed jooned ehk taevakanal ja horisontaalsed jooned ehk maine tee. Nende liitmisel saadakse kaevurakked ehk uks. Sama ristimärgi diagonaalasetus sümboliseerib kodukollet ja vaimsust. Need märgid omavahel ühendades saadaksegi kaheksanurk ehk meie õnnetäht – see on kodu ja sünni motiiv, mida eestlased on armastanud ja kasutanud väga laialdaselt. Seda märki kasutati ka ukse kohal, et hinged tagasi tuleksid. Seega on see siin, ilmaratta äärel just õiges kohas.

Värava keskel asuvast sõõrist läheb edasi viis sammu kesksuunas, üha kodule lähemale. Ja juba sa leiadki end sisenamas valgesse ruutu. NELINURK tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. Sellel ruudul on neli külge avatud, et haigused lendaksid nelja tuule suunas ja et hea energia ja väärt mõtted pääseks sisse. Et omad ja sõbrad pääseksid koju.

Mängu keskel on suur kollane rist. Päikesevalguse värvi ja kuuma punase südamikuga. Punane on tule ja armastuse värv, mis tõrjub haigusi. RISTIMOTIIV tähistab taeva ja maa seoseid, rist asub maailma keskel ja vastandlike jõudude koostoimel – maise ja taevase, nais- ja meesalge – mõjul on rist tasakaalusümbol. Ta märgib ka nelja ilmakaart ning mõtete ja ideede liitumist, ta liidab pere. Rist sümboliseerib kaitset, õnne, tervist, rahu ja päikest. Sellel märgil on erakordselt tugev vägi ja võim. Minu kilbil kujunes selle loomisel mitmeid riste. Seesama suur kollane rist moodustab koos neljast ilmakaarest kojujõudvate eestlaste värvitäppidega kaksikristi ja ringide sees olevana ka ilmaratta, milles on esindatud kõik kaheksa ilmakaart. Kaksikrist on päikesevalguse märk, mis tähistab hingerahu ja igati kaitstud olekut. Ilmaratas on igivana õnne ja pühaduse sümbol.

Ristide vahel moodustuvad ka KOLMNURGAD, mis on viljakuse, tule ja edukusemärgid. Need on kodukolde ja hingekodu märgid. See on kindlasti märk, mis kaitseb kodu ja loob kindlustunde. Kihnlased usuvad, et kolmnurk kogub maailmaruumist energiat ja topeltkolmnurk pöörab õnnetuse ära. Seega omandab siin eelpool kirjeldatud ussi-siksak ka veel teise tähenduse. Kolmnurgad koos täpiriviga suure sõõri keskel loovad mulje ka neljast eri värvi moodsama aja kolmehaaralisest tuulikust. Tuulikud käivad ringi, neis on energia, jõud, liikumine, edasipüüdlikkus, elu.

Kollase risti haaradesse on “istutatud” elupuud. ELUPUU on maailma kese, kõikide eluprotsesside alus ja algus, mis ümboliseerib surematust.

Võidab see, kes esimesena mängu südames olevasse rõngasristi, elurattasse ehk päikeseristi enda nuppude värvi veerandisse astub ja järgnevad nupud kenasti selle järele ritta seab. RÕNGASRIST on igivana valguse ja elu märk, mida peetakse kõige vägevamaks maagiliseks tõrje- ja kaitsemärgiks. Aga tegelikult on võitjad kõik, kes koju tulevad. Ka teel korjatud tarkus ja kogemus on võit. Rist sümboliseerib ka lendavat lindu. Hella hingelindu. Kodus on meie hinged hoitud ja koju on alati hea tulla ja siin olla! Siin on meie varjupaik, tugevus ja keskus – tuksuv süda.

Mängukäiku selgitades said kirja ka peamised märgid ja sümbolid minu kilbi niiöelda sõlepoolest. Neid tõlgendusi ja selgitusi tuleb pidevalt juurde sedamööda, kuidas me selle kilbiga koos elame ja tema meiega on. Sellise kilbi taga on meil hea ja kindel elada. Aga sama oluline, kui on sellel kilbi poolel olev kojujõudmise mäng, on ka lihtsad puunupud, millega tiir ilmamaale peale teha.

***

KOJUJÕUDMISE MÄNGU NUPUD ehk PUUEESTLASED

Neli mängijat, igal ühel neli nuppu. Nii nagu ka kilbi/mängu põhivärvid on kollane, roheline, punane ja sinine selle järgi, et eestlased neid värve kõige enam omaks pidasid lisaks naturaalsetele valge, halli ja pruuni toonidele, said ka mängunupud ehk hinged vastavalt värvitud. Aga ma arvan, et pelgalt värvid nuppudena oleksid selle mängu puhul olnud liiga mittemidagiütlevad. Eestlased on ühed visad ja südid tegelased. Kanged ja heatahtlikku jonni täis. Eestlane on puu- kui mereinimene, sest kui arvestada meie looduse eripära, siis kõrguksid valdaval osal Eestimaast metsad. Eestlasest inimtaim meenutab mulle kõige enam just puud, täpsemalt okaspuud, sest heitlehised puud on kuidagi liiga heitlikud, meie aga oleme omamoodi nurgelised, pealtnäha kõigutamatud, aga okkalise kasuka all on meie rinnus kuumalt põksuvas südamed.

Eestis kasvab looduslikult neli liiki okaspuid – männid, kuused, jugapuud ja kadakad. Igal ühel neist on oma tegu, nägu, nõudmised ja iseloom, aga nad kõik on meie oma puud ja kahtlemata ühed ilusad, vahvad ja väega puud.

Seega võtan endale julguse ja nimetan oma kojujõudmise mängu nupud vastavalt värvidele:

KOLLANE on MÄND
(Harilik mänd Pinus sylvestris)
Mänd on minu jaoks kollane, sest ta jumaladab ja vajab päikest. Ta on külmakindel, mulla ja niiskuse suhtes vähenõudlik – kasvab edukalt nii luite-, loo- kui raba-aladel. Eestis on mänd valitsev okaspuu. Tugeva ühesuunalise tuule mõjul kasvab mänd ühekülgsena ja viltusena, aga see ei tee talle häda. Juurestik on väga plastiline ja tungib väga sügavale maapõue. Männi puit on väga väärtuslik. Pioneerliigina asustab ta edukalt raiesmikke ja põlendikke – ikka selleks, et uus mets saaks tulla. Mänd sobib kasvama ka linna, linnaõhk ei tee talle häda. Hoopis vastupidi – mänd puhastab õhku.

ROHELINE on KUUSK
(Harilik kuusk Picea abies)
Kõrge roheline metsapuu, kes saab sõbralikult läbi paljude lehtpuudega. Kasvab väga kõrge eani, on külmakindel, aga nõudlik mullaviljakuse suhtes. Kuusk talub edukalt varju, seda eriti nooremas eas. Vanemas eas kapriisid kasvavad ja ühtlasi suureneb vajadus valguse suhtes. Kuusk on põuakartlik ja linnaõhk kahjustab teda. Aga selle eest talub kuusk edukalt kärpimist ja temast saab moodustada võimsaid hekke.

PUNANE on JUGAPUU
(Harilik jugapuu Taxus baccata)
Jugapuu on minu jaoks punane kuna tema viljad on punased. Jugapuu on väga aeglase kasvuga ja üks vanim ja pikaealisemaid taimi kogu maailmas, reliktne liik. Mulla suhtes on ta nõudlik, aga varjutaluvuselt ületab enamusi puuliike. Tema puit on väga väärtuslik (ainus vaiguta okaspuu). Ta laseb end kärpida ja sobib hästi elama ka linna, sest gaasid, tuhk ja tolm ei tee talle viga.

SININE on KADAKAS
(Harilik kadakas Juniperus communis)
Tema marjad on sinised ja pisike puukujuline võragi kergelt sinakas. Kadakas on külmakindel ja hoolimata pinnalähedasest juurestikust talub edukalt kuivust ja kõrget temperatuuri. Mulla suhtes on ta vähenõudlik ja talub edukalt kärpimist, sageli annavad talle kuju just lambad. Kadakas on väga aeglase kasvuga. Tal on väga väärtuslik puit, mis on tihe, sitke, aromaatne ja mädanemiskindel. Lisaks on tal väärismarjad.

Need kirjeldused polegi justnagu puudest vaid ehtsatest Eesti inimestest ja eestlastest üldisemalt. Ma usun, et nende kirjelduste põhjal leiab iga mängija just endale kõige paremini sobivama värvi ja mängunupud. Ja kojuminek võib alata!

***

TEINE POOL KILBIST
SUUR SÕEL
Õnneks ja rõõmuks perele ja kodule

Võreornament oli kasutuses ehetel juba väga vanal ajal. Kilbikaunistusena on seda teada juba Liivi sõja eelsest ajast ja see teadmine andis mulle kindlustunnet juurde, et just nii pean välja nägema ka minu kilbi teine külg. See külg, mida hellemalt hoida, kodupool, sest teisel poolel jõudsid juba omad ju koju. Perepool.

Sõel on ammusest ajast tuntud kaitsemaagiline väeese. Sõelas kohtuvad ring, rist ja ruut. Riste on sõelas palju ja seega on risti kaitsetoime väga mitmekordne.

Eestlaste jaoks oli sõelal lisaks viljasõelumisele, sõkalde eraldamisele viljast, ka maagiline tähendus. Seda kasutati arbumiseks, tuleviku ennustamiseks, õige valiku tegemiseks, mehe leidmiseks noorikutele, hoone ehituskoha valikuks, põllu ja karjamaagias, ravivahendina.

Taevasele Sõelale pole eestlased maagilist tähendust omistanud, aga ometi on see olnud meie rahvaastronoomia kõige populaarsem tähtkuju, mille järgi ennustati ilma, kevadet, kevade tulekut, suve, head või halba vilja-aastat, aega. Sõelamaagia seostub otseselt viljakus-uskumustega ja oli väga levinud pulmatraditsioonides.

Kuigi võib tekkida ka tunne, et vaatad püünisesse või läbi trellitatud akna, siis siin ei ole tegemist mitte vangikongiga või sunniviisilise paigalseisuga iseendale või perele vaid just kaitsmisega väljastpoolt tuleva halva eest. Samas on see ka looritatud salapärane aken kuskile mujale, kuhu muidu silm vaatama ei ulatu. Sõel on rajajoon ühe ja teise, nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Sõel on see, mis sõelub välja parima. Ta on otseselt ja kaudselt abiks õige valiku tegemisel ja ka õnne leidmisel.

Minu kilbi see pool on mulle eriti armas. Ta on müstiline ja salapärane, aga samas nii kindel. Just seepärast sai ta ka äärejooneks sinise värvi – öötaeva, mõtlemise ja truuduse värvi. Ühtaegu meenutab see pool mulle ka suurt trummi. Vägevad asjad kõik. Koputus kilbile kodust minnes ja kindlasti tulles, on see, mis meie ühendust ärksana hoiab. Männipuu kõla teeb hingekõrvale pai. See on kinnitus, et ta on siin.

Sõela lihtne ja selge ruudustik on täisulikult sobilik ka male- ja kabemänguks. Pisemad lapsed saavad sellel mängida muidugi ka trips-traps-trulli ning kindlasti ka muid mänge.

Minu kabemänguga on lihtne. Valged mängunupud on klaaridvalged kased, nende nõtkus, painduvus ja samas piitspeenikeste okste tuules mänglemine on kelmikalt vahe ja särtsuv. Just selline nagu Eesti naisel. Olgu ta kuitahes vaga ja tüüne siis välispidiselt. Ja sümboolselt mustad, aga reaalselt kollakaspruunid kabendid, on männid – sirged, sitked, kanged ja tugevad nagu Eesti mehepojad. Mängus on kasutusel mõlemal poolel 12 äratuntavalt eristuvat puupakkudest või kujundlikult siis puutüvedest kabemängunuppu.

Kask, mänd ja ka kojujõudmise mängu roheline nupuke:

Nii kabe- kui maleväljak on ruudukujulised ning sisaldavad endas hulgaliselt pisemaid ruute. Nelinurk aga tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. See on nii kõnekas kujund ja nende samade tähenduste tõttu sobib minu sõelast malelauale eestlaste kodumale nagu valatult. Kõik on paigas!

***

EESTLASTE KODUMALE ehk EHTNE EESTI MALEMÄNG

See on vahva mäng naiste ja meeste jõukatsumisest põllu- ja kodutöödes. Sõelapõhi ehk maleväli on parasjagu koduõue või pisema põllulapi mõõtu ja seal on hea pisut rinda pista ja jõudu mõõta. Ikka sõbralikult, mitte tigeduse ja vihaga. Äkki leiab mõni noorik endale sealt peigmehegi!?

Vastandades ja liites naisväe ja meesväe saab sellest üks vahvalt vägev mäng, mille reeglid on ikka sellised nagu males musite. Lihtsalt rahvuslik kuub ja mõned lõbusad seigad on põimitud tuttava raami ümber.

EESTLASTE KODUMALE MÄNGUNUPUD

Kabemängust juba tuttavate tugevate kase- ja männitüvede sisse saab kerge vaevaga istutada malekujundid.

(kasele ja männile on seltsiks ka üks kojujõudmise mängu roheline nupuke)

Ehtsad Eesti inimesed ja nende tarviline vara on endale kenasti ’juured’ alla ajanud, et puudelt tuge ja jõudu saades üheskoos mängima asuda. Naised on ikka valged kased, mehed männid. Nuppe kokku 32, kummalgi pool 16.

Nii naiste kui meeste ETTURITE osa etendavad lapsed – naistel nobedad tüdrukud, meestel vilkad poisid. Lapsed on ju ikka need, kes esimesena mänguks valmis on ja hullama asuvad.

Kirevamaks läheb asi tagumises, vigurite reas. Naiste VANKRID on aiakäru ja lapsevanker. Titevanker eksis mu muidu nii rahvuslike sõidu- ja töövahendite keskele ära aga sel põhjusel, et meie esiemad on alati lapsed maast-madalast tööde ja toimetuste juurde kaasa võtnud, aga seda kiputakse tänapäeval kuidagi unustama ja häbenema. Korralikku maa- ja kodutööd ei tohi laste eest peita!
Meeste vankriteks on hobuvanker ja suur kelk või saan. Äkki mehed armastavad vahest rohkem lulli lüüa ja lõbutseda?

Naiste RATSUD on lehm ja lammas.
Meeste omad hobune ja siga.

Naised ODAD on vikati ja rehaga.
Meeste odad on osavad labida ja hargiga.

Mõlema poole LIPUD kannavad uhkelt ja auga meie lippu kõrgel peade kohal.

Ja KUNINGATE asemikud ehtsas Eesti malemängus ongi Eesti mees ja Eesti naine.

Suur vennastumine:

Selline on minu käsitlus sellest mängust, aga nende malenditega saavad mängijad ka päris ise otsustada, keda või mida nad oma leeris ja vägedes näha soovivad – kujundlikud puutüved malenuppude all annavad piisavalt selge pildi kumb on valge, kumb must malend.

***

MÄNGUVÕIMALUSTE ROHKUS

Neidsamu nuppe saab suurepäraselt kasutada ka teisteks mängudeks. Nendega saab niisama mängida – panna sea vankrit vedama ja lapsed kelgutama või hobusega ratsutama, maleinimesed võib mängus viia kasvõi laulu- või tantsupeole. Teha nukuteatrit, sest tegelaste “puujuured” ehk pisikesed varred sobivad peidupaigast mängimiseks täiuslikult. Mängu-puutüvedest jagub, et saada kokku uhke kasesalu ja männitukk ja siis peos varrega tegelasi hoides mängida nendega näiteks peitust või kulli metsade keskel.

Tõeliselt tore on ka see, et neis samades “Reis ümber maailma” ja kabe-malenuppudes on olemas meie ammuste aegade talulaste mängukujundid, nende maailm. Ma esialgu pelgasin ja alahindasin tugevalt tänapäeva laste fantaasialendu, et lihtsad pulgad ja pakud jäävad ehk meie valdavalt maaelu-võõraste linnalaste jaoks kaugeks, kuid see oli täiesti alusetu ja asjatu hirm. Ja selle üle oli mul sügavalt hea meel.

Mu pisemale, 2,5-aastasele poisile, meeldib nalja pärast hirmsasti varrega malenuppe tüveõõnsustesse torkida ja teda rõõmustab, kui suure kaarega selja tagant hooga ’lennanud’ käsi vupsti eksimatult tillukesse auku suskab, aga kui mängimiseks läheb, siis jäetakse pilditegelased kõrvale. Talle meeldivad puupakud puhtal kujul rohkem. Neist tüvedest ja pakkudest saab ehitada torne ja tarasid! Ja need kõlisevad peos vahvalt. Neid saab veeretada. Tänu augukesele pulgajupi südames, on võimalik ka ’puutüvesid’ nöörile ajada ja neist kasvõi kaelaehe teha ajutiselt või midagi vurrilaadset. Ja kahelt poolt pakku puukõrt hoides saab pulgajuppe rullida ja nt käru mängida. Mulle endale meenutavad nad armsalt lapspõlve puust niidirulle. Parjalt mahuvad pihku.

Samas saavad kõigist vartega tegelastest puupakkude ehk tüvede sisse toetades ka iseseisvalt püstipüsivad mängutegelased – inimesed, loomad ja vankrid – millega on lihtne ja tore mängida ja vaat neist mängudest saavad ka vanainimesed aru suurema selgitustööta. Selliseid mängunuppe saab väga lihtsalt teha ja kindlasti tasub sellesse kaasata ka lapsed. Materjalid ja tehnikad on lihtsad – saetud oksad pakkudeks ja tüvedeks (minul lähimast poest ostetud harja- ja labidavars. Saagisin tikksaega, lihvisin peos tunde järgi nii, et nupud oleksid lastele ohutud), värvisin. Tegelased joonistatud/prinditud paberist ja kleebitud puuvardast ‘juurte’ külge. Kui mängunupud aeguvad või saavad mängutormis liialt räsida, siis saab kuulata tules puu laulu ja teha uued nupud. Nii saab mängimiseks teha juurde kõikvõimalikke erinevaid loomi, puid ja teisi asju-vidinaid.

Ja ühest suurest, sõela moodi kilbikaunistusest, selle sisse valatud kabe- ja eestlaste malemängust, samas ka teise poole kojujõudmise mängu nuppudest, hargnesid nüüd lahti sedavõrd uued ja lõputa mõttekäigud, et targem on siin peatuda ja minna oma lastega mängima vahvaid puumänge. Häid mõtteid Teile edasiarendusteks ja põnevate võimaluste avastamist!

LÕPETUSEKS

Selline ta sai, see minu kilp.
Kirevam pool on kindel, vapper ja väsimatu oma energiatandva kollase ristimärgi särava päikeesevalguse ja kodarratta lustliku triibuseeliku keerutustega – sellega on minu kodu on alati kaitstud. Ja sõelapool on truu ja rahustav oma korrapäras, sissepoole vaatav ja kodu hinge – peret – hoidev ja ühendav kaitsekilp.

Tänapäeva eestlane on valdavalt linnainimene. Me elame kokkusurutult kivikarpides ja kuigi ehk hing ihkab maale, siis see on pigem luksus kui igaühe võimalus. Inimesed ja puud on ikka meie mail kõrvu kasvanud, selline on meie maa looduse omapära. Puud on ikka seal, nende alad on küll taandunud meie käe läbi, aga nad on seal. Kuid meie oleme oma tegemistega nii ametis, et peame tungi metsa ja maale pääseda sageli lihtsalt sooviks puhata, me ei hooma enam selget kutset, et inimene, kes ei ole looduse – maa, taeva, mere ja metsa, suurte puude, vanade kivide läheduses, ei saagi olla tasakaalus, ta jookseb energiast tühjaks. Inimene, olgu kui arenenud tahes, on endiselt vaid killuke suurest süsteemist.

Linnainimesel pole sageli oma maalpappi, pole oma metsa, pole oma lillepeenart, marjapõõsast, puust rääkimata. Vahel ehk ongi mõni puu, kellele pai teha, keda kuulata, kellega rääkida, aga pahatihti taandub asi häbelikkusele ja käegalöömisele, sest pargipuud ju naljalt kallistama ei lähe. Aga inimene vajab puude lähedust. Nende kaitset, jõudu, tarkust ja tugevust. Lohutust, turvalist seljatagust, soojust ja lehtede varju.

Ma usun, et säärane kilp, kirjatud kindlate kaunite kirjadega, mis on selle omanikule olulised ja tarvilised, oleks meie tehislikus kumedalt tühjaks kippuvas maailmas kaunis ja armas sild inimese ja puu vahel. Üks väga vägeva väega värk.

Abiks ja toeks olnud kirjatükid:
Märgid, sümbolid ja värviilm rahvaornamentikas – loengukonspekt. Koostanud Tiia Artla – väga mõnus ja selge lugemine.
Märgid ja sümbolid – inglise keelest tõlkinud Kullo Remme ja Rein Turu Varrak 2009 – ilus pildiraamat.
Elumõnu – Ärma Roosi Kihnu Kultuuri Instituut 2009 – imeilus ja maruarmas raamat!
Pihuloomad – Christi Kütt 2008 – vahva ja armas.
Dendroloogia – Endel Laas Valgus 1987 – minu üks lemmikumaid raamatuid üldse. Ehk seepärast, et kooliajal sai see korralik Kalevipoeg peaaegu pähe õpitud, aga endiselt on seda armas ja hea sirvida ja taas “ära tunda”!

PS tegemine oli nii hoogne, et muuhulgas oleksin ma võinud telefonile vastates tervituseks kõlavalt hõigata: ’Koerte värvimine’, sest jalus siblinud suured kõrvad said kilbimaalingust oma osa. Hoolikal vaatamisel tabate ehk kortsninaga koera parema nahkhiirekõrva otsas punase märgistuse ka 😉

PPS piltidel figureerivad pidevalt kõrvu kolm mängunupukest. See on vist pisut segadust tekitav. Püüan need peagi teemasse paremini sobivatega asendada, nali lihtsalt selles, et pilditegemise ajaks olid mulle koju ülesvõteteks jäänud vaid kolm valmis nuppu, roheline neist veel praak kah ja vaid yks enamvähem kabe, aga karvaste servadega malenupukatsetus. Aga nendegagi oli Vantsul väga vahva. Mis veel siis saab, kui kõik nupud ilmamaa pealt koju tagasi jõuavad 🙂

Tänan teid kõiki, kes te jakaste ja tahate minu tegemistele kaasa elada ja hea sõnaga mind ikka toetanud olete! Süümekaid tunnen natuke ka, et nii palju teie kallist aega olen kinni hoidnud, aga ma alles õpin asju lühemalt ütlema ja kirja panema. Kes lugeda ei jaksa, saab pilte vaadata. Need räägivad ju ise enda eest 🙂

Olge tugevad ja terved!
Kirjutamise-joonistamiseni!

On õnn, kui Sul on mitu ema. Minul on ema ja vanaema. Mu poistel on meid kokku kolm. Ja see on tore 🙂

Tänane (hetkel kyll juba kella-ajaliselt eilne) hommik algas hilja, aga see eest algas see vahvalt. Kui me poistega uniste peadega ylakorrusele ronisime, et oma emasid tänase päeva puhul õnnitleda, siis tõenäoliselt oli see just mu mamma rõõmus kiljatus: ‘Issand, need ei olegi ju tulbid!’ kui ta lille ampsas. mis mu lõplikult yles raputas 😀

Ega ei olnud tulbid jah. Ma teadsin, et poodi ma täna ei jõua ja aeda lilli noppima minna tundus ka kuidagi vale. Las nad seal õitsevad ja kaunistavad seda porist aega. Seega-seega tuli lilled ise luua. Laualt suu juurde tõstetud maasikas jäi toppama ja silmad jooksid keskele kokku ja tuluke mu muhukollase pea kohal syttis – grillvardad ja maasikad! Variant oleks muidugi olnud teha ka lillede asemel aedmaasikate ja varrastega hiigelsuured maasikakõrred nagu suvel neid metsmaasikatest teha annab, aga lillena olid nad ka väga vahvad. Söödavad lilled. Lõhnavad pealekauba. Puhastasin nad ära ka, et oleks mõnusam kohe suhu pista. Kuigi rohelise osaga oli ilusam. Rohelisepuuduse lahendas salatileht. Oligi kimp valmis. Hea, et poisid neid enne yleandmist juba põske ei pistnud. Õnneks oli lyhike tee minna 😉

Mamma sai padja ka. Kallipadja. Poiste ja minu kallikäppadega ehk käejälgedega. Nimed ja vanused juures ka. Ja poiste vanaema ehk minu ema sai ka padja. Ikka meie kõigi kolme käpajälgedega. Ja maasikakimbu sai ta mõistagi ka.

Siin said emad selgitusi, kuidas kallipadjad tehtud ja kes mida ja kuhu ja kuidas tegi. Tannu kohe naudib neid seletamisi ja selgitamisi alati:

No ja ega ma siis saanud kehvem olla, ma lasin poistel endale ka padja teha 😀 Ja minu omal on Tannu joonistatud jänks ka. Ta tahtis kätt harjutada natuke 😀
Sain ka kõik kolm patja pysimatute poistega korraks yhele pildile:

Ja kui padjad ja maasikad olid yle antud… vaat siis läks lahti paanika, sest kella viieks tuli ju Estoniasse jõuda ja täiesti tavapäraselt lykkusid kõik ettevalmistustööd viimasele minutile. Särgituunimine. Saabaste õmblemine. Juuste seadmine. Kui ma pool tundi enne aktust kodust välja lehvisin, olin ma ysna kindel, et see saab olema yks ko-hu-tav ralli. Aga siis pööras meie tillukesele tupiktänavale pesuehtne takso, viis tädikese tänava lõppu, pööras ringi ja sõitis tyhjalt tagasi. Pikemalt mõtlemata tõstsin ma keset nurgatagust tupiktänavat käe ja 5 minutit hiljem olin Estonias. See oli taevane kingitus! Ja aktusel sujus ka kõik valatult. Paar pisarat, kõditavat kylmavärinat helgematel hetkedel ja see oli hea märk, et puldi lillekimp jäi meie poolt maha ajamata (kuigi meil oli suur hirm, et just sellega me seal tekiga sahmides täna hakkama saame). Teki saime kenasti seda igati oma tiitlit väärivale Aasta Emale yle antud. See oli hea ja uhke tunne. Aitäh teile Freddy ja Älin!

(pilt Delfist, autorit ei tea)

Ja kui ma siis õhtuhämaruses lõpuks koju tagasi jõudsin, siis andsin suuremale poisile kaamera. Saime pildile pyytud nii mu muhu-ainelise särgi:

Kui mu armsa muhu-lillelise põlviku ehk peapale 😀 :

Ja mu värske rahvusliku lillekaunistusega saapad, mis muutusid yhe päevaga mulgisaabastest muhusaabasteks. Seda korda siis palju kapitaalsemalt ja paremini pysivalt, aga ometi nii, et põlvikuid saab ka tulevikus kasutada selleks, milleks need mõeldud on. Muster jookseb kyll ylevalt alla, aga tulipunane lilleke sobis yles lihtsalt paremini minu meelest. Hakka või lootma, et suvi tulebki kylm ja sombune ja saaks kontsaplekid kohe ära vahetada ja kogu suve saapaid kanda. Oiii, kuidas ma armastan neid rahvslikke Suva-sokke ja kui lahe on neid mitteotstarbeliselt kasutada 😉

Kui ma enne yritust kodus ringi tormasin, siis lasin emal ja vanaemal valida, kas lähen yritusele nii nagu seal käisin või veidi ekstreemsemalt – sean näiteks oma muhu-vöö hoopis peaehteks. Selle vasepunane toon ja punased klaaskivid klapivad tegelikult hästi kiftilt mu reaalis muhukollase juuksevärviga. Ja on hästi pidulik ka. Taastasin õhtul lõunase idee ja surusin emale fotoka pihku. Saime lambivalgel näidispildid kätte ka siis teistmoodi peaehtest:

KUI ma oleksin läinud aktusele vöö ümber pea, siis oleks seesinane lillepõlvik kolinud hoopis mu rinna alla:

Aga kyll ma selle variandi kord ka kasutusse võtan. Igal juhul tänaval ja bussis kohtasin ma täna harukordselt palju naeratavaid ja mind põhjalikult uudistavaid pilke. Kohe tõeliselt lõbus oli! 😀

Loodan, et teil oli samuti väga vahva ja armas emadepäev!

Tervitustega,
muhupõlvikuid armastav pisihaldjas

See ei ole mingi saladus, et mulle meeldivad värvid. Ja mulle meeldivad suhteliselt kindlas kombinatsioonis kindlad toonid. Porgand-hernes-mais, tshilli-hernes-mais, apelsin-mango-kiivi-maasikas-melon-arbuus koos ja paari- või kolmekaupa, tyrkiis, mehhiko roosa, piimashokolaad, päevalill kogu oma tervikus, sirel-hortensia + valge suhkru, jahu ja koorevahuna. Meeldivaid kombinatsioone on muidugi veel – maailm on ju nii ilusalt värviline 🙂

Mulle meeldivad mustrid, aga mitte kõik. Aga täpp, see kuidas täpist saab mumm, kuidas mummust saab midagi veel suuremat või kuidas mitmest mummust kokku saab veel midagi uut ja ymarat, triip, ruut, lihtne lill või mamm, mille vaatamisel ei pea pead pöörama, et aru saada, mispidi see nyyd on ja mitmed lahendused veel.

Ma olen aastate jooksul pisitasa täiendanud oma kangaste kollektsiooni. Kindlate toonide, nende varjundite ja mustritega. Minu käsi ja käärid ei tõuse neid lõhkuma. Ma sean neid aegajalt ymber ja paitan ja imetlen. Neist saaks juba nii mõnegi vahva lapiteki kokku.

Juba ammu karjus minus miski, et ma tahan värve enda ymber, mustreid. Käärid jäid aga kuulekalt köögikapile ja kangad oma kastikesse magusalt ritta. Miski minus oli kindel, et hetkel jõuan ma parima tulemuseni vaid siis, kui ka kanga ise teen. Trykkimiseni pole jõudnud. Seega joonistasin. Võtsin ette lumivalge kanga ja lasin pintslitel teha oma tööd. Ja suurim väljakutse mulle on alati mustadest piirjoontest loobumine, siseheitlus käis kaua, kohe päris lõpuni, noh, et äkki siis tepiks mustaga vähemalt ruudukeste piirjooned või nii. Kinnistunud arusaamadest võitusaamiseks tegin sammsammult ka pilte, et ikka isennast veenda, et saab ka teisti, ilma mustata ja väga armsalt. Kõige pealt värvisin ruudud.

Nii sai ka ilus ja teine kord võibki asja nii jätta, aga esialgu tahtsin kombata ka kaugemaid piire.

Kasutasin neid värve ja mustreid, mis meeldisid ja lennult pähe kargasid. Oiiiii kuidas ma vaimustusin ja rõõmust suisa ruiiiiigasin, kui esimene padjake valmis sai. Totaalselt armunud tunne oli. Kevad, ytlete?! Aga ongi ju kevad! Te ei taha teada, kui palju värvi mul on kulunud, aga see tegemine on olnud nauding. Nauding stiilis, et ma ei tahagi uinuda koos poistega vaid tahan pysida ärkvel hommikupäikeseni koos oma ruudukestega ja neid nokkida ja lihvida ja nautida igat pintslitõmmet ja -täppi, et siis hommikul poistele näidata, mis ma vahepeal veel valmis olen saanud.
Ja mitte ainult ruudukesi vaid ka mustrilisi triibukesi.

Variant oleks ka lapid lahti lõigata ja uuesti kokku õmmelda või siis lihtsalt kangas sättida vastavalt ja läbi õmmelda, et jääks mulje pärislapitekist. Aga saab ka niisama teppida. Või jättagi lihtsalt nii nagu on. Võimalusi on ju palju.

Lapimaalimisega paralleelselt alustasin ka heidest lapiteki heegeldamist. Neli suurt lappi on valmis ja vanutatud isegi, aga nii sooja tegevuse jätan tõenoliselt rohkem kylmadeks aegadeks. Hetkel on ju ikkagi suvi köh-köh. Korra kaalusin isegi oma tekkide ja lappide jätmist suure tekikonkursi jaoks, aga uskuge, ma lihtsalt ei suutnud oma kallikesi nii kaua peidus hoida ja rõõmu jagamata jätta 🙂

 

 

 

Ja sellise sombuse tormituulese päeva muudab mu lapimaailm minu jaoks kohe miljon korda rõõmsamaks. Nii ilusaks, et isegi see jube ilm seal õues tundub täiesti maruvahva.

Elu nagu kommipood! Päikest ja vikerkaart teile! 🙂

 

Juba Tannu mutionu-synnal hakati mu käest pärima, et kas kuu lõpus tuleb ka kostyymipidu. Ma venitasin vastusega pikalt, no mõtted olid saja asja juures laiali ja mitu asja korraga käsil. Aga esmaspäeval saabus mu udupeasse selgus – kuna mu pisike pidu ise toimub volbriõhtul, siis mis muu saab teemaks ollagi! Kutsele sai kirja, et palavalt on oodatud kõik muinasjutukad ja muidu jutukad. Nõiad, haldjad, lohed, konnad, kääbused ja hiiglased, pegasused, härripotterid ja kõik teised vahvad tegelased. Kui kingisoovide kohta päriti, siis ytlesin “Kood: ROOSA” – eaka daame asi ju juba 😉

Ise jäin ma muidugi ajahätta (nagu absoluutselt alati. See on minu puhul paraku patoloogiline, sest tahan alati rohkem kui maksimumi iseendast välja pigistada). Aga yhtteist ma siiski jõudsin. Kahju oli, et poisid ei saanud lohesabasid, aga kyll ma needki kord valmis teen. Aga nyyd minu roosamanna juurde. Sest mina olen ka kostyymi, võlukepi ja tiibadeta haldjas. Pisike roosa haldjas. (No kui lõpuni aus olla, siis olen ma ikka yks paras nõid eksole, hehee, aga see pole hetkel oluline). Ja Tannu heitles ka yhel ööl kahtlustes, sest ma ei oskavat lennata. Ja see, et ta volbriööl ei näinud nõidu luudade, harjade ja tolmuimejatega lendamas, oli ka hirmus pettumus. Sombune ilm ei olnud tema jaoks mingi vabandav argument.

Aga esimene asi, mida pittu tulnud sõbrad õues valitsenud hallis nõiaudus märkasid, olid ukse kõrvale toetatud roosa lipsuga hari. Ja minu haldjakleit, mis on mulle hirmus armas, aga selga enam aastaid ei mahu 😀

Ja kui palitud olid varna riputatud, parukas-myts võlupeegli ees (mis vankumatult kinnitas, et peeglissevaataja ongi maailmas just see kõige ilusam) kohendatud, tuli võtta kaks astet allpoole ja seal see oligi – minu nõiaköök. Uskuge, igas viimases kui haldjas on kyyneotsaga nõida 😉

Millega ma kalleid kylalisi kostitasin? Ikka ainult hea ja veel paremaga! Fairydust Buffet ehk maakeeli Haldjatolmu Puhvet avas oma luugid ja võimalikuks sai ka kõik võimatu. Menüüs olid:

HALDJATOLM – sobis kasutada kõigil ettearvamatutel puhkudel. Väga kiire toimeajaga roosa maasikalõhna ja -maitseline südamekujuline tablett.

TEHNOABI – kui keegi oleks peo ajal kaotanud pea või oleksid tal jalad pehmeks läinud, siis sellest nõiarohu purgist oleks leidnud kindlasti abi (fakt on see, et peo lõpuks oli see purk peaagu puutumata) ja kodutee oleks olnud kohe kergem.

NÕIUTUD PRINTS – sisaldas ohtralt erinevas värvis ja suuruses konni. Enne põskepistmist tuli lihtsalt konnale musi anda ja ettearvamatut tulemust oligi peatselt oodata.

MAGUSAD MÕTTED – selles purgis oli palju erineva suuruse, maitse, kuju ja mõjukestvusega keele alla ja keele peale panemise palasid. Magusad mõtted olid tagatud. Igale yhele soovikohaselt.

HELESININE UNISTUS – sobis eriti hästi neile, kel oli mõni kindel soov või unistus, mis tundus eriti utoopilisena, aga siiski niiiii ihaldusväärsena.

LOHEMUNAD – eriti kasulikud pisikestele poistele. Krt seda teab, miks, hehee 😉

PÄIKESEPIISAD – parimad soojaandjad ja heatuju loojad. Teevad ka seestpoolt soojaks ja käikseliseks.

SITIKAKAKA – täiesti ettearvamatu toimega droog. Eriti popiks osutus see laste seas. Nimi oli lihtsalt nii naljakas. Ja oleks ju võinud kirjutada ka “sitika kaka”, aga see kakakakakakaka oli koos nii vahva, kõik said veerides kokutada. Kakutada.

KARUARU – algselt oli plaanitud kyll “Karurammuks” nimetada, aga mida sa ikka jõuga teed kui aru pole. Ja aru on vaja. Aru on vaja pidada ja hea, kui on raasukegi aru. Seega kui mõistus kaob, siis tuleb võtta kolm karuaru-kommi ja kõik saab korda. (Neid ravimeid on mul siiani hulgi alles – ju oli kõigil mõistus kodus, seega, kel puudu, siit saab!)

USSIROHI – kuna igas naises elab madu, siis see ravim muudab selle mao vihmaussiks. No päris ära ju naist ei taha tappa, aga kenam on, kui ta on hea ja taltsas eksole? Ussid kadusid nõiaväel. Kahtlustan, et mõni viidi taskus koju kaasale ka. Mulle söödeti ka yks sisse 😉

Ja piltidelt puudub kuldrahadega purk. Nende söömine tegi mõistagi rikkaks 😀

Ja mõni purk suts lähemalt ka veel võimlevate kodukonnadega:

Selleks, et peomöllus pead-jalad-klaasid-joogid segi ei läheks, sai iga klaas talla alla ka kasutaja nime:

No kui kõik oleksid joonud yhte ja sama jooki, siis kokkuvõttes poleks ju väga vahet olnudki kes kelle klaasist joob 😉 aga paraku oli tegemist nõiakatla leotistega ja iga suutäit oli vaja väga hoolega valida, sest igal joogil oli oma kindel mõju ja kasutamise eesmärk.

ÄRA-UNUSTA-MIND-JOOK võiks ju mõnel õelal puhul mind juba järgmisel hommikul väga valusalt meeles hoida, aga ma võõrustasin ju sõpru ja seega ei soovinud ma neile halba. Jook oli segu kõige puhtamatest Maarjamaa metsamarjadest ja allikaveest. Mõistagi armsalt roosa.

LOHEPOJA TULIVESI – peoga suhkrut ja kuhjaga mulle – just seda nõuavad väikesed lohed ja konnad kõige häälekamalt. Vahel ju natuke võib. Ikkagi pidu. Ikka selleks, et nokast korralik hääl ja tulehakatus tuleks.

Nõiaköögi joogiletil oli nii palju jooke, et ma pean ausalt tunnistama… isegi mina ei tea, palju neid seal nyyd täpselt oli.

Aga kõige populaarsemateks osutusid “Tundmatu nõia udu”, “Igavese armastuse eliksiir”, “Fööniksi pisarad”, “Ära-unusta-mind-jook” ja “Joovastav nõiasegu”. Viimane omas ka paar-kolm alkoholiprotsenti (maitseks ja värviks). Aga kõik muu oli absoluutselt alkovaba ja sobis kasutamiseks east ja seisundist olenemata. Mul oli meeldiv tõdeda, et mu veendumus pidas paika ja kõikide skeptikute kiuste tuli välja, et karja suurte inimestega on täiesti võimalik maha pidada maruvahva pidu ka ilma igasugu joovastavate jookideta. Ja peo lõpus sai isegi mu kitsukeses köögis tantsu vihutud hehehe 😀

No ja tegelikult oli meil syya veel. Laud just koorma all ei nutnud ja mina ei olnudki kogu õhtu peadpidi ahjus (nagu traditsiooniliselt, kus külalised enamuse aja peamiselt mu tagumist poolt näha saavad), aga yheks maiuspalaks kujunesid hoopistykis jääkuubikud. Saate au?! Jäätükid! Kiivide, fyysalite ja maasikatega kirkas allikavees või heleroosas jõhvikajoogis erinevaid kujusid võtnud ilus ja maitsev jää

Ja kuna õues tibas vihma, õu oli porine ja aias tegelikult lõket teha ei olnud lubatud, siis meie lõke oli tordil. Kohutavalt paljude kyynalde tipus 😉

Järgmisel hommikul astusin kööki ja mind ootas diivanil selline roosa peojärgne eriti rooooooooosa vaatepilt:

33 saigi täis ja minu uus eluaasta tuli väga armsalt ja roosalt. Suuuur aitäh kõigile kaasaelajatele – muinasjutukatele ja muidu jutukatele ja teile siin kõigile ka! Aga nyyd tiivad jälle tuulduma ja edaspidi hoian “Igavese armastuse eliksiiri” ja haldjatolmu alati ligi. Nii enda kui kõigi teiste jaoks, kel neid vaja peaks olema.

Hip-hip-hurraaaa ja palju haldjatolmu! 😀

Minu armas sõber Mumm sai jälle 22 nagu ka eelmisel ja igal varasemal aastal viimase 11 aasta jooksul. Kuigi tegelikult on ka 33 ilus number, eks järgmine aasta võime me jälle 22 ju olla. Need kaks nädalat, mis lahutavad Mummi synnat minu omast, on mulle alati suure rõõmu ja õnne ajaks – saan end kaks nädalat jälle nooremana tunda. 😉

Kui uurisin ta kingisoovide kohta, siis vastas ta, et ah, kingi 25-kas, ostan poistele piima ja leiba. Hmm.. et kuidas ma siis nyyd lähen lehviv roheline Tammsaare näpu vahel või nii. Egas midagi. Tuli midagi nuputada.

Masuaeg on ka natuke tore, sest toob inimestes välja leidlikkuse ja paneb mõtted tööle. Ka veidras ja naljakas suunas, sest sõbralik huumor aitab ka raskemast ajast ja täbarast finantsseisust yle. Kuigi raha ei tee õnnelikuks, siis mitte kunagi pole meil seda liiga palju. Mida aga teha siis, kui elad tillukeses yyrikorteris ega oma isegi privaatset maalappi, kuhu miljonimugulad poetada, et kord saaks sellest platsist sinu miljonipõld?

Teate, mida siis peab tegema? Tuleb soetada või ise kasvatada rahapuu. Piisab esialgu ka pisemast nägusast istikust, no sellisest, mis mahub parajasti näiteks aknalaule. Rahapuule meeldib täisvalgus, see paneb tema ymbruse särama ja hiilgama ja see silmailu soodustab puu kiiret kasvamist.

Rahapuu vajab hellust ja tähelepanu, teda ei tohi unustada. Temaga peab suhtlema nagu iga teise taimega, mida me armastame ja millega soovime oma kodu kaunimaks muuta ja ennast rõõmustada. Rahapuud peab kastma ja väetama ohtralt taskupõhju kulutavate kopikate-sentidega, aga ta peab vastu ka põuasemal ajal ja on vajadusel isegi toeks sellele, kes tema eest muidu nii hästi hoolt kannab.

Nagu enamus taimede puhul, tuleb ka kiirelt kasvav rahapuu yhel hetkel ymber istutada suuremasse anumasse või teda pisut tagasi lõigata, panna midagi raisku laskmata kasulikud pistoksad uuteks võimsateks puudeks sirguma ja puu alla tekkinud rammus kobe pinnas laotada juba uute tillukeste puukeste alla ja ymber.

Ja mis muud kui kasta, kasta, kõlisevaga kasta ja väetada! Ja puu ajab oma vasksed ja hõbedased juured taas uljalt laiali ja hakkab myhinal ja kopikate kilinal kasvama. Kokkuvõttes on tulemus yks – sul on korraga palju raha. Ja kui raha teeb meid pisutki õnnelikumaks, siis miks mitte seda ise kaunilt kasvatada? Selle vähenõudliku toataime sirgumist vaadates tead, et kogu hool tasub vägevalt ära. Ja kui aknalaual on ruumi, siis võib sinna ka mitu puukest kasvama panna, igale yhele oma. Või mitu. Puu alla võib kylvata ka lilli. Ikka samal meeldival eesmärgil 🙂

Minu kasvatatud puukese võra ja tyvi on tugevast papist ja kaetud Deco akryylvärviga. Rahapuu all on hetkeseisuga 1220 suuremat ja väiksemat valguses veiklevat-kyytlevat yhikut puud hästi toitvat rõõmsat-rammusat rikkusepiisakest – kokku elatud aastaid kajastava arvu kroonide eest, sest null pole ju teab mis number hihihiii! Palju õnne Sulle, kallis Mumm! Hoia ja kasvata oma puukest hoole ja armastusega! 🙂

Nyyd peaks endale ka yhe puu kasvama panema. Või mitu. Kohe terve metsatäie! 😀

Leidsime täna postkastist kortsus, kuivanud ja määrdunud ymbriku, millel seisin möödunud aasta 23. detsembri tempel. Seal sees oli meile saadetud jõulukaart. Vaat sulle Eesti Posti. Hea, et jaanipäevaks kohale jõudis. Hea, et seda prygisse ei pistetud, kui see hiljem end kuskilt ilmutas.

Seega veel enne, kui suur suvi peale murrab ja talvine lumekyllus mälupiltides nii kaugeks kauniks valguseks tardub, vaat veel enne seda pean ma teile näitama neid väikeseid tegemisi, mis valmisid vanal aastal. Siin kohal ei saa ma kohe aga mainimata jätta, et meie aia hetkel kogukaim ja kõrgeim hang on oma päikese eest varjatud nurgas endiselt mulle õlani. Seega umbestäpselt poolteist meetrit ja natuke rohkem. Nii et talv veel päriselt läbi pole. Mine tea, äkki saame jaanipäeval veel liugugi lasta või limonaadi käepäraselt lõkke kõrval hangejahedusse ootele pista 😀

Seega on hetkel täiesti paras aeg veel rääkida talvest ja talvistest tegemistest.

Pärljalt kyytlevad jäälilled, lumehelveste karged-kerged mängud ja kylmanäppude vahedate terade veetud kurvilised jooned piparkoogipruunidel puuvillastel taustadel ronisid lahkelt kappidest välja, et end taganeval lumel, aias pensionipõlve pidaval nääripuul ja veel pungadesse mittepuhkenud räsitud sirelipõõsastel end soojas päikesesäras teile tutvustada.

Padi. Piparkoogipadi. Taustmustris põimuvad natuke jahune ja veest või munaga peitsimisest läikiv kyps piparkook. Minu osaks jäi aidata valgel glasuuril oma koht leida sellel toredal padjakesel.

Kuigi Krenholm myyb neid pruune piparkoogikarva nelinurkesid riidetykke käterättidena, siis minu meelest sobivad need ka armsalt linikuks. Pitsiheegeldamine pole minu rida, aga pitsilise jäälillekirjaga on mul omad suhted:

Ma ei saa salata, et talve hetkel tagasi kyll ei igatse, aga vaat piparkooke krõbistaks kyll 🙂

Ja talv andiski lume alt juba välja sulanud vanal sabiinekadakal lahkelt sõbrakäe suvele.

Sätendav piparkoogipadi ja helesinise taeva- või veesilmakarva kiilipadi.

Kiilipadi lähemalt ka:

Natuke nalja ikka ka. Sellist Aasta Ema Lapiteki lappe kudusin ma koos Äliniga. Istusime kumbgi minu juures oma kudutyki kyljes ja lõime, kudusime ja jälle harutasime. Vaja oli asi ju kindlalt mõõtu saada. Lapsed sibasid samal ajal ringi ja meie klõbistasime nohinal varrastega. Pärast järjekordset metsa läinud katset küsin Älinilt:

“Mitu silma sul on?”

Älin loeb veidi ja vastab: “42”

Tannu, kes seda kõrvalt kuulis, pöörab kiirelt end tädi Älini poole, puurib oma pilgu ta näkku ja teatab sügava veendumuse ja veel suurema hämminguga: “Ei ole! Sul on ju ainult kaks silma!” 😀

Ja mina ei saa nüüd kuidagi emateki lappide kudumise reelt maha. Peabki minema lõnga juurde hankima hehee 😀

Aknalapike veel kord siit- ja sealtpoolt:

 

Teile aga pikk päikesepai ja aitäh, et te olemas olete! 🙂

Veidi enam kui kuu aega tagasi käisin ma synnipäeval. Yhe eaka ja elunäinud armsa inimese synnipäeva tähistamisel. Ta elab yksi kumerate põldude ja sygavate metsade keskel oma väikeses madalas majakeses. Mitte väga kaugel elavad tema eakad õed ja vennad, aga tema lapsed ja lapselapsed ning nende lapsed on kõik mööda ilmamaad laiali pillutatud. Pooled neist asuvad hetkel nii kaugel, et ei jõudnud isegi tähtsal päeval peole. Aga selleks, et kalli ema ja vanaemaga ikka suhelda, kinkisid nad talle päris oma arvuti ja internetiyhenduse.

Ma mõtlesin kaua, et mida ja kuidas. Lisaks ühiskingituses osalemisele tahtsin omalt poolt kinkida veel ka midagi, millel oleks samuti sygavam mõte ja väärtus. Mõte läks rändama unistamise ja unede juurde. Nende inimeste juurde, kes on teisel pool enam meie kõrval, aga ometi sydamele nii lähedal. Suled silmad ja oledki seal, kus soovid olla. Oled koos nendega, kes sulle kõige kallimad on. Oled sealgi, kus iial pole unistanud olla, põnevate seikluste ja vahvate tegemiste pöörises.

Minu unistamisest ja mõttelõngast keris end kokku yks padi. Reisikoti või väikese targa kohvri mõõtu pehme sumadan, millele vahel toetada pea ja rännata hetkega sinna, kuhu syda kõige tugevamalt ja helisevamalt kutsub.

Kohverpadi ise sai selline. Natuke puuvillane, natuke täisvillane. Pehme ja mugav. Polsterdatud nurkade ja sangaga. Pehme kinnituse ja pandlanööbiga. Täis häid mõtteid ja soove ja piiramatud võimalusi. Täiesti mõnus pehmus, mida diivanile või voodipeatsisse lisada.

Ideesööst tabas mind öösel ja puges nii hinge, et tuli kiirelt enne varahommikust väljasõitu synnipäevale lahendada käepäraste kangatykkidega. Kohverpatja õmmeldes jäin mõtlema, et samasugust pehmet kohvrit sihtkohaga Unelmate ja Unistuste maale saab ju armsalt liita ka näiteks pulmakingiga, kus noorpaar on soovinud koguda summa pulmareisi jaoks või mõnel muu rahakinkimise või ka mittekinkimisega seotud puhul. Mulle on alati tundunud kuidagi tyhi ja jälgejätmatu kinkida ainult raha, ikka peab selle juures mingi pisikegi kiiksuke olema.

Aga selle Unelmate-maa-sihtkohaga kohvri kohaletoimetamine ei olnud sugugi mitte nii sujuv ja valutu ja tõi endaga kaasa palju tuska ja pahameelt paljudes inimestes ja kiskus minu jaoks hämarast kapinurgast välja hästipakitud valusad mälestused ja ka reaalsuse, mida ma olin pyydnud aastaid ignoreerida ja unustada ja laduda nende peale uue ja sootuks helgema tuleviku. Unustasin põhitõe, et maja ei saa olle tugev, kui vundament on mäda ja ripub suuresti õhus.

Teel peole läks auto katki. Mees, kes elu eest tahtis mu elukaaslane olla, pakkus lahkelt, et ma võtaksin peole sõiduks temaa auto, mitte ei paluks emalt tema oma. Pika veenmise peale olin nõus, sets tema auto oli tõepoolest parem ja mugavam pikaks sõiduks. Esimene pool teest sujus väga kenasti, aga külavaheteed olid kinnituisanud ja korraga olin ma justkui keset põldu ja polnud enam aimugi, kus see tee siis nüüd on. Suht käsikaudu ja pimesi liikusin vaikselt edasi ja lootsin, et mõni kohalik mööda vurab ja õige sihi taas kätte näitab. Ja siis sõitsin kinnituisanud teel pehmesse lumme end kinni. Kaevasime ja kühveldasime. Õues kiskus hämaraks. Lastel oli külm ja nälg. Mina kartsin. Kõige enam kärsitu auto-omaniku reaktsioone, sest temast hullemate reaktsioonidega inimest ma ei tea. Ta tahtis ise hakata Tallinnast tulema autot välja tõmbama. See oleks võtnud vähemalt paar tundi… Ma olin valmis seal passima, aga abivalmid läbematud kohalikud mehed, kes ei arva roolis naisterahvast midagi, tõmbasid auto teele tagasi. Edasi läks kõik kenasti. Me jõudsime peole ja kohver jõudis ka. Aga katki läks veel palju muudki.

Täiesti paradoksaalne on see, et seesama armas vanaproua, kelle peole me läksime ja kes aastaid oli teatud mõttes mu ainuke tugisammas ja lootuskiir, et ehk siiski saavad mu suhted laste isaga lapitud. Kui teised mu abipalvete peale osavõtmatult vahtisid, vassisid ja vabandasid, siis tema tõesti uskus paremasse homsesse. Ta tõsimeeli uskus, et mõistus tuleb ta tytrepoja pähe ikkagi peagi tagasi. Uskus ja lohutas mindki. Systis minussegi seda sõgedat lootust ja usku ja ma elasin mingis mõttes isegi õndsas veendumuses, et kannatagu ma siis kuitahes palju, kyll kõik lõpuks laabub. Elu olevatki kannatas ja mehed olevatki sellised, aga naised peavad olema kannatlikud ja alalhoidlikud ja andestavad. Oleks mul vaid veel veidi kannatust nagu tema kinnitas, siis saab kõik veel korda. Aga asjad ei laabunud. Ja ma läksin eluga edasi. Esialgu kyll vastumeelselt, aga ikkagi läksin. Ka seda talus vanaproua vapralt, aga uuris mulle sygavalt silma puurides ikka ja jälle, kas ma olen ikka ilma tema lapselapseta õnnelik ja ma ju ometi igatsen temaga taas koos olla. Kui isegi mingi osa igatses, siis ma teadsin, et tema ei taha ja mina ei taha enam, et ta mulle kunagi haiget teeks. Ma sain üksi hakkama ja siis oli mul selleks peoks pea pool aastat olnud ka elukaaslasekandidaat, kes ise hirmsasti mulle mehe eest tahtis olla, aga mina kindlat seisukohta võtta ei tahtnud ja lihstalt vaatlesin selle suhtekujunemise tõuse ja mõõnasid kõrvalt Olin laste isaga liiga palju haiget saanud, et veel kord mõnest ämbrist taastuda.

Kuni sellesama synnipäevapeo ja autoavariini oligi mu eraelu enamvähem ok. Ei midagi erilist, aga ma sain hakkama. Aga peo ajal kiskus asi väga kiiva ja rõõmsa kylalise mängimisest ei tulnud mul suurt midagi välja, sest hävitavad sõnumid arusaamatult armukadedalt auto-omanikult mu telefonis ja paarisaja kilomeetrine vahemaa ei lasknud mul olla ja asju selgitada. Ja siis tuli mu poiste vana-vanaema mu juurde, pani oma kortskrobelise targa käe mu õlale ja vaatas õnnest õhetava lootusrikka naeratusega mulle otsa nagu oleks saanud oma pika elu parima sünnipäevakingituse ning lausus:

“Nii ongi parem! Ma usun endiselt, et kord te veel lepite ära ja sellest asjast saab asja.”

Silmas pidas ta mõistagi mu suhet laste isaga. Nagu mis mõttes? Mehega, kes mulle ja mu lastele nii palju haiget teinud on? Mul oli kurb olla, sest ma uskusin, et vähemalt tema rõõmustab mu yle, et olen pyydnud endale ja oma lasetele luua stabiilsema ja õnnelikuma elukeskonna. See heameel oli olnud võlts. Justnagu ma peaksingi siplema lõputult ja raiskamagi kogu oma elu oodates ja lootes võimatut, andestades andestamatuid asju. Vanad haavad rebenesid lahti. Vaid taevas teab, kui raske oli mul olnud endas maha suruda kogu seda valu ja reetmist. Ikka ja jälle lõin ma hambad huulde ja kannatasin laste pärast kõik ära. Ma loobusin lootmast ja unistusteski mängimast mõttega, et meie vahel iial enam midagi olema saab ja ma tean, et sellest ei tule iial enam midagi, aga ma olen pyydnud vaikselt ja rahulikult luua endale ja oma lastele uut turvapaika. Kurbus ja valu, mis kaasnes sellega, et taaskord kipub kõige hävimises ja hävitamises juhuslikult mängus olevat just selle suguvõsa näpp, tõmbas mul jalad alt. Ma keeldun uskumast, et inimesed on ydini pahad ja pahatahtliku, aga vahel jäävad mul inimeste motiivid väga segaseks ja valelikkus ja osavõtmatus lõikavad hinge.

Aga ma olen treenitud ja pisukese kogumise järel ajan end ikka ja jälle pysti, raputan puru mha ja astun edasi… nagu alati. Sedapuhku laskusin ma aga sygavamasse arutelusse enda sees, peas ja sydames. Miks ometi ei või need inimesed, kes ise on soovinud minust vabaneda (toetades vaikides mu laste isa ebaõiglaseid otsuseid) toetada ja austada nyyd mu otsuseid ja tunda rõõmu selle yle, et ma olen vähemalt yritanud uuesti jalad alla saada ja eluga edasi minna nii, et mul ja mu lastel oleks parem. NENDE lapselastel, aga nagu see neid kunagi huvitanud oleks. Aga igast liigutusest veikleb vastu võltse naeratusi ja tyhje sõnu. Oleks need inimesed iilagi kysinud, kas ma saan hakkama. Kuidas ma saan kahe väikese lapsega yksinda hakkama. Ei, neid pole see iial huvitanud, see ei ole olnud nende asi ega mure. Piisab ju sellest kui maksimum kolm korda aastas jõulude ja synnipäeva ajal käiakse head nägu tegemas… Aga ma leppisin ka selle piskuga, sest mu lastel olid vähemalt nime poolest olemas sugulased. Leppisin suuresti ka seepärast, et nii öelda taastumisperioodi väga hellal ajal lahkusid me elust mu vanaisa ja isa ja mu ema tõmbus leinas väga endasse. Ma kaotasin igasuguse toe omade poolt, sest pooli neist enam polnud ja pooled olid kurvad ja katki ja iseendagagi hädas. Aga laste isa suguselts? Mis oli nende vabandus?

Eks see on yks lugu sellest, kuidas karastus teras ehk kodumaiselt ja talupoeglikult siis kuidas terastus karask.

Sellele loole eelnenud lugu.

Vaid yks õhtu enne sedasama synnipäevapidu ja autoavariid uuris mu kunagine klassivend, kes ise just isaks oli saanud, minu käest, et kuidas ma ikka yksi kahe lapsega hakkama sain. Pärast toimunut hakkasin ma sygavamalt juurdlema kysimuse yle, et kuidas ma siis ikkagi sain ja siis tundus korraga kogu see koorem, mida ma vedanud olen, yhtäkki kuidagi raskem kui see tegelikult kanda ehk oligi. Sellises olukorras on lihtsam mõtelda, et me olemegi yksi ja sunnitud yksi hakkama saama. Ehh, palju lihtsam oleks ju olnud jagada koormust ja vastutust, pugeda toetavate lähedaste selja taha, uskuda ja loota, et õiglus võidutseb, et nõrgamat kaitstakse ja kõik pöördub peagi heaks ja veel paremaks tagasi. Lihtsam oleks olnud uskuda, et see oli vaid ytlemata kehv unenägu, aga olin olukorras, kus reaalsustaju oli vägagi alasti ja sisse lylitus autopiloot. Iseenesest. Ikka selleks, et ellu jääda. Valikuid polnud – see et mees, minu laste isa, oli otsustanud elu muul moel jätkata ning sisuliselt pööras kannapealt ilma hoiatuseta selja kogu eelnenud elule, seda justnagu poleski iial olnud. Teda polekski nagu kunagi olemas olnud. Mõistus lihtsalt ei suutnud seda võtta võimaliku lahendusena. Aga mul oli kaks last, kes vajasid mind ja seega taandasin ma end nende esmaste vajaduste rahuldajaks ja ise olingi kadunud. Mulle endale lihtsalt polnudki enam ruumi ega kohta.

Mida ikkagi tunneb ema, kes on yksi jäänud oma väikelastega? Reedetuna? Petetuna? Ärakasutatuna? Kasutuna? Väärtusetuna? Halvana? Mille kõigena veel… Kui nyyd detailideni täpne olla, siis yksi jäädes ei olnud mul veel kaht last käeotsas, teine ju alles kasvas mu sydame all. Seda haavatavam ja löödum ma olin. Teine laps ei olnud vaid minu otsus. Aga minu eraprojektina tundus see mulle paraku küll, sest lahku me läksime ja mida aeg edasi, seda sygavamaks rammis end masendus mu sees. Kas pereelust välja astunud lasteisa suudab õõnestada yhe kange naise eneseusku sedavõrd, et ema, kes armstab oma lapsi yle kõige on valmis loobuma? Loobuma kõigest? Elust? Kas mu lastel oleks ksagil mujal ja kellegi teisega parem? Olen ma halb ema, sets ma kellegi naisena olin läbikukkunud ja -põlenud? Ma andsin endast kõik, aga ikka olin ma ydini õnnetu ja valgust enam mittenägev yksikvanem, kes lootusetuses siples? Lähedasi, kellele loota, mu kõrval polnud. Ei olnud inimesi, kelle hoole alla lapsi ajutigi kergema sydamega jätta. Selleks on vaja väga kõva laksu, et yks ema julgeks yldse nii mõtelda, aga tunnistan, kõiki neid mõtteid olen ma kunagi mõtelnud ja tundnud vähem või rohkem veendunult. See syytunne, mida ma endas kandsin selle suhte luhtumise pärast, oli yyratu. Ja syydi olin ma milles? Selles, et ei suutnud perekonda koos hoida isegi selle hinnaga, et minust kogu aeg üle sõideti ja haiget tehti nii seest kui väljast? See mees oli mulle puust ja punases teinud, et ma ei ole väärt mitte kui midagi. Ja ma tõesõna tundsin vahel, et ilma sellise hädise emata oleks mu lastel palju parem ja helgem ja ilusam elu algus olnud. Ykski laps ei vaja selles õrnas eas õppetunde sellest, kuidas hoolimata kõigest ellu jääda. Pisema jaoks saigi suuresti mu yleelamistest tingitud varajane syndimine vägevaks võitluseks oma elu eest. Ja see ei olnud enam kirjanduslik liialdus. Aga see, et ta sellest välja tuli, oli märk ja kinnitus mulle, et ma pean suutma edasi olla ja minna. Pisema synd muutis mu elus ja mõttemaailmas väga palju.

Iga laps väärib õnnelikke vanemaid ja kodurahu, aga kui vanemad on teinud ettenägemisvõime puudumisel lootusetult valesid valikuid… Eks ikka uskudes paremasse, ennast (ja tegelikult eelkõige laste võimalikku paremat elukeskkonda) ohverdades ja loobudes kõigist unistustest ja taganedes kokkuvõttes kõigist oma tõekspidamistest ja veendumustest ning rakendanud kogu jõu ja jonni ainult selleks, et pere (unistus perest) koos pysiks ja lastel oleks mõlemad vanemad… Olgugi, et õnnetud, sest kummagi eesmärk oli ristivastupidine – yks võitles selle eest, et karjast vabaks saada, teine seepärast, et karja koos hoida. Siis pikamat aega yritades ja proovides, katsetades ja teist veendes, ennast maha surudes ja siis kasvõi teise moraalsetele kohustustele rõhudes, jõuad sa ikkagi varem või hiljem arusaamale, et ehk ongi lõpuks yksi lastega ikkagi parem. Pole vähemalt fyysilist valu ja väärkohtelmist. Pole alandavat sõimu ja tunnet, et oled kodutu kassina oma teiste silmis justkui sohilastega kõigil jalus. Poedki nurka ja lakud tasa tihkudes oma haavu. Keda see siis niiväga ikka huvitab. Pealegi ega viisakusest ettemanatud naeratuse ja teistele talutavaks sunnitud muretu oleku ja sõnakasutuse tagant ju hingehaavad pahatithti paistagi. Inimesed on õpitult pinnapealsed ja neil on mugav, kui neil pole sõpru-tuttavaid, kellel on probleeme. Roosas mullis on ju nii palju mugavam elada. Sa mõistad seda, et ellujäämiseks ja teistega, st maailmaga, mingigi kontakti säilitamiseks pead sa loobuma pretensioonidest ja lihtsalt elama edasi. Pikkamööda andestad kõigile ykskõiksuse, ajapuuduse, hoolimatuse, halvad sõnad ja turtsakad pilgud, ja usud, et kui sa oled ise hea ja andestav, siis leiad sa kord ka oma koha siin päikese all. Ja ka sinu ellu paistab kord päike ja õuele tuleb õnn ja rõõm… Ega unistused ju enne meid saa surra. Nii mängidki ymber kaardid ja syvened tegevusse, mis sind rõõmustab, lohutab ja aitab unustada reaalsust. Just nii peitsin ma end oma rõõmsate ja helgete naeratustega joonistuste taha ja tasapisi hakkasin ka ise jälle uskuma, et kõik pole veel kadunud. Ja eluvaim hiilis teistmoodi mu sisse tagasi ja kõik mu ymber oli kuidagi valgem ja rikkam ja parem. Ka yksi oli hea. See oli minu jaoks uus ja hea kogemus.

Aga veel enne seda kui ma sain tugevamaks ja leidsin, et yksi on ka väga hea ja tore olla, vaat enne seda kulus väga palju aega ja ette tuli palju tobedat rapsimist. Kord ysna yksikvanemaks saamise alguses, veel rasedana, asjasin ma viimaseid jõuvarusid ja eneseväärikuse raasukesi kokku korjates pea pysti, peaaegu kuklasse ja tormasin mingi jumal-teab-kust korjatud energialaengu jõul edasi, sest mul oli tunne, et just nyyd ja praegu on minu võimalus. Mul oli vist vaja uut meest. Aga kuidas? Selleks ajaks olin ma aru saanud, et yksikemana, kelle lapsed on alles väikesed ja kellel puudub ka toetav tugisysteem lähedaste näol, on võimalus kodust välja saada peaaegu olematu. Ega ma ju eriti kodust välja ei kippunud ka, poleks yldse kippunud, kui poleks olnud vajadust kedagi leida, sest ma teadsin, et lapsed vajavad mind nyyd veel rohkem, sest neil polegi kedagi teist. Samas teine osa minust sundis mind arvama, et pean ikkagi ruttu kellegi leidma enda kõrvale, kellegi, kes oleks mulle toeks, hoiaks ja armsataks mind. Kellegi, keda ka mina armsataksin ja austaksin sedavõrd, et sooviksin teda alatiseks oma ellu. Ma ei otsinud juhusuhteid ja niisama lõbusaid seiklusi. Lootsin leida kellegi, kellega saan olla koos õnnelik ja ka lastele anda edasi positiivse kogemuse, et hoolimata sellest, mida nad näinud on, on võimalik elus asju ymber mängida, et saavutada kokkuvõttes ikkagi hea tulemus. Äkki isegi parem tulemus kui parimate võimalustega algsete kaartidega see iial võimalik oleks olnud. Lapsed vajasid ju ka isa.

Aga kustkohast leiab kodune yksikema endale uue kaaslase ja lastele uue isa? Tutvusringkonnas polnud yhtegi vaba meest. Yhelgi tuttaval polnud yhtegi vaba sobivas vanuses tuttvat meest. Ma irvitain õelalt iseenda nõmeda olukorra yle, et mu ainuvõimalused kedagi kohata ongi ju vaid poesaba ja arstikabineti uksetagune .Ja vabandage väga, võimalus sellises paigas kohata mulle vastuvõetavat vaba meest, kellele oma õnnistatud kõhu ja sylelapsega muljet avaldada, pole tõepoolest vist olemaski. Aga killuke minust siiski vaatas vargsi ringi ja lootis, et äkki on ameerika tobefilmide stsenaariumid siiski kirjutatud maha elust enesest ja mingi võimalus siiski veel on. Või vähemalt tuleb.

Aga kuidas siis teevad tänapäeva yksikemad ja ka teised lyhikese rihma otsas peaagu sunnismaised yksikud inimesed, end maailmale nähtavaks? Annavad teada, et on toibumas eelnenud suhteõudustest ja soovivad alustada uuesti, on tagasi turul? Muidugi on see päästerõngas ja hääletoru meie palavalt armastatud arvuti ja interneti kooslus. Ja see, kui minu ainus võimalus, panigi mind meeleheites tormama saagihimus lootusrikkalt pea ees uutele jahimaadele. Ise kinnitasin endale uljalt, et naised on head õppijad, ujuvad välja hullemastki kakast kui seda on yhe mehe ja isa suva minna õrnal ajal just siis, kui tuju tuli. Jäädavalt. Lastega mees pole suhete turusituatsiooni arvestades justangu mingi probleematiline nähtus. Naiste silmis saab lastega mees ehk isegi lisapunkte, sest tema ju teab, mida kujutab endast elu lastega. Või vähemalt peaks teadma ja ette kujutama. Aga lastega naine on kaotanud suure osa oma kaubanduslikust väärtusest. Ehk on määravaks see, et naisega liiguvad kaasas reeglina reaalsed lapsed ja kohustused, mehega koos liigub aga vaid kasulik kogemus. Aga yhe väikese lapsega ja teist alles ootav yksikema? Millised väljavaated peaksid kyll olema sellisel naisel? Iga viimane kui mees, kes näeb paisuva kõhuga naist, peab seda naist kellegi teise kaaslaseks. Nii ongi ju õige tegelikult…

Alles siis, kui ma esimesi abituid liigutusi tutvumisportaalide sogases vees tegin, tabas mind miljon teravad ja halastamatut kysimust, et kui tema, mu laste isa, mind ei tahtnud, kes siis yldse tahab? Kui tema minust, oma laste emast, lugu ei pidanud sedavõrd, et jääda, siis kes yldse veel tuleb ja jääb? Muidugi pyydsin ma olle reibas ja vapralt edasi kynda omas suunas, aga usk sellesse, et internetiavarustes oma tõelist printsi kohtan, hajus peagi tuhandeks nõmevalusaks killuks. Vahe ehk oligi selles, et ma ei otsinud endale lihtsalt meest vaid otsisin ju ka oma lastele uut isa. Minu nõudmised polnud midagi peadpööritavat, tõenäoliselt suhteliselt samad ootused ja lootused, mis pea igal naisel, aga siiski oli mu latt targu ysna kõrgele seatud. Aga miks oleks see pidanud olema madalamal? Selleks, et uuesti väikese vaevaga ämbrisse astuda? See risk on ju nii ehk naa alati olemas. Kindlasti sundis mind kiirustama ka yha paisuv kõht ja veendumus, et ehk suudab uus mees mu vastsyndiva lapse paremini omaks võtta kui ta juba enne ta syndi meie lähedal on.

Kuulutus, et yks särtsakas yksikema (sel hetkel olin ma siis särtsakas teist last ootav yksikema) otsib oma tõelist printsi, eluarmastust ja kaalsast kogu eluks, sai tutvumisportaali kiiresti yles. Ma ei lootnud paljut, sest andsin endale väga hästi oma naeruväärselt tobedast olukorrast aru. Aga minu yllatuseks olid hoolimata mu õnnistatud seisust pakkumised ysna varmad laekuma ja enne lugemaasumist numbreid silmates jõudsin ma juba vargsi võidukalt naeratada, et kõik polegi ehk veel kadunud. Mina olin ju oma kuulutuses olnud lõpuni aus. Kohalike portaalide puhul kahetsesin ma aga juba paar päeva hiljem, et yldse vaevusin seal katsetama. Vastuseid muidugi tuli, mõni tundis niisama suurt huvi ja soovis kohe kohtuda, et minusugust imelooma lähemalt näha, noh, et mine tea, äkki saab ka nalja. Oli ka neid, kes alguses rääkisid lihtsalt ja kenasti, mittepealetykkivalt. Kohtumistel nende tegelastega selgus muidugi taas tõsiasi, kui lihtne on hämaras kõverpeeglitest pungil virtuaalmaailmas luua endast pettekujutlusi, varjata ja väänata tegelikkust ja ebamugavat tõde.

Aga kirju tuli ka korralikelt abielumeestelt, nii nad end ise nimetasid. Vaatate mulle kysivalt otsa? Te ju teate, millist meest ja mille jaoks mina otsisin, aga et mida pidin ma peale hakkama teise naise mehega? Tõenäoliselt ka teiste laste isaga. Ja mida yldse korralikud abielumehed sellisesse kohta ära on kaotanud? Ooooo jaaaa, ma sain tigedaks. Maruvihaseks. Kogu see viha ja pettumusvalu, mis oli kogunenud mu eelnenud suhte luhtumisest lahvatas nyyd suure pauguga leekidesse. Justnagu yksikema muuks enam ei kõlbagi?! Justnagu yksikema on see, kes on armunäljas ja ihkab vaid alandlikult ja vähenõudlikult vahel harva kellegi lähedust ja on elus juba nii palju trambitud, et oskab rõõmu tunda ka piskust, mida yhel korralikul abielumehel on oma salaelus talle pakkuda kui oma armukesele? Yksikema on lastega piisavalt hõivatud ja seega ei hakka riivima igal hetkel, miks meest alati ligi, toeks ja abiks pole? See oleks siis nii kena kooslus rõõmust ja õndsatest hetkedest ja täiuslikust elust yhe mehe jaoks, kes naudiks iga hetke oma võltsilusast topeltelust? Või kui salarõõmud on nauditud, siis sätiks see mees lipsu sirgeks ja läheks oma korralikku abiellu jälle tagasi? Kõik need salajased ihad vajavad rahuldamist vaid selleks, et kuidagi taluda argipäeva ametliku abikaasa kõrval? Mõni vingerdatud lõuna, mõni varastatud õhtupoolik, vahel mõni valetatud komandeering, mõni lilleõis kimbust oma naisele, öine seanss nurgakinos, sest seal on kohal vaid teised samasugused… Minu rikutud fantaasia on selles osas ysna piiritu, liiga palju olen ma elus näinud selliseid mittekuhugi jõudvaid ydini valedel alustel võdisevaid ja värisevaid suhteid, milles reeglina kannatavad ikka vaid naised – kokkuvõttes yksikud, lastega naised ja ka need korraliku elu sinisilmsed heausklikud ja/või paljutaluvad abielunaised. Seega EI ja veel kord EI! Miks peaksin ma myrgitama oma elu? Oma laste elu? Teise pere elu?

Justnagu alandusest ja ylekohtust pole veel kyll? Et kui yks mees võis hyljata oma pere, siis ju see naine polegi paremat väärt kui teistele meestele vaid armuke olema ja neid nö rõõmustama ja teenindama? Et kui laste isa su ära põlgas, siis oledki sa korraga yhiskonna prygikastis ega väärigi enam midagi paremat? Need korralikud abielumehed kyll ise kujutavad endale saamahimus ette, et just nemad päästavad maailma ja teevad isegi head, sest nö teenindavad ja toetavad neid õnnetuid eluheidukutest naisi eksole. Aga tulles nyyd tagasi mu tutvumiskuulutuse juurde, milles soovisin leida head ja ausat meest enda ja oma laste ellu… siis esimestele pakkumistele hakata armukeseks vastasin ma väga valusalt ja valuliselt. Selgitasin neile, et kui nendesuguseid troppe maailmas poleks, siis oleks mul endiselt ka mees ja lastel isa ja maailm oleks palju parem paik. Yks neist meestest vaevus isegi mu pahandava moraaliloengu järel vabandama, et mind tylitanud oli. Tõenäoliselt ikka irvitades. Aga pakkumisi ikka tilkus. Mõned päevad hiljem, peale seda, kui olin käinud veel yhe tyybiga kohtamas, kes jutu põhjal tundus ysnagi normaalne, veendusin, et see meie kodumaine maailm on ikka liiga kirev ja pöörane mu jaoks – tüüp oli kell 1 päeval alkoholilõhnane, tegelikult töötu, väljavaadeteta ja endise elukaaslase kaelas elav jorss, kes tegi mulle katkematu enesetutvustuse järel kohe ettepaneku koos elamispind yyrida, polnud tõesti see, mida leida soovisin!

Minu mõõt sai lihtsalt täis. Kõik, keda raske käega kaaludagi oleks võinud, jooksid tegelikult mu lati alt robinal lihstalt läbi. Ma tõotasin endale, et ei iial enam ei pane ma yhtegi tutvumiskuulutust kohalikesse portaalidesse, sest Eesti mehe seestunud salaelu polnud see, millest mina osa tahtsin saada. Irooniline on see, et ma otsisin ausat meest ja mul ei jää yle muud kui tänada õnne, et neil libekeeltel oli ylbet jultumust tunnistada vähemalt oma abielus/suhtesolekut ja ausalt öelda, et otsivadki armukest ja ei midagi enamat. Hulga maad halvemini oleks võinud ju minna. Ja tegelikult muutis mu kõige kurvemaks hoopis see, et nende näljaste tüüpide seas, ei vaevunud varjama eriti oma nime ja nägu, kohtasin ma ka mitut endale tuttavat näiliselt õnnelikus suhtes olevat kõvasti tööd rabavat armastavat abikaasat. Neist möödusin vaikides… Sulgesin kohalikes tutvumispaikades oma konto. Alatiseks.

Kyll aga lisasin end mõni aeg hiljem välismaisesse sõbraportaali. Otsisin LIHTSALT sõpra ja aastate jooksul kohtusin seal mitmete vahvate meestega. Ma läksin sinna juba tunduvalt ettevaatlikumalt ja kõvasti kärbitud lootustega ja vastu sain sealt mitu vahvat tutvust meestega maailma eri paigus. Kuigi ma ei usu, et pelgalt netitutvusest võiks midagi sygavamat areneda, siis ometi on meil juttu jätkunud kauemaks ja mul on kokkuvõttes hea meel, et ma selle etapi läbisin. Keeleoskused arenesid. Ja mingis mõttes oli päris uute ja meie suhtlus- ja elukultuuri mittetundvate inimestega lihtsam suhelda ja seeläbi ennast ja oma elu, vaateid kõrvalseisja pilguga ka analyysida.

Kuigi ma pyydsin meeleheitlikult leida endale uut meest, tundus mulle väga pikalt, et ma petan oma lapsi, kui ma ikkagi loobun yritamast nende pärisperet päästa, aga yhel hetkel taipasin, et ma pean loobuma. Just laste nimel pean laskma tal minna. Pean laskma kõigil asjadel minna, sest jonnakas kinnihoidmine uputaks meid kõiki. Ja ma loobusin. Lasin lahti oma tõdedest ja sygavamatest veendumustest ja alles aasta pärast lõplikku lahkuminekut leidsin endas nii palju jõudu, et pakkisin meie ühises üürikorteris, millest jagasime kyll vaid köki, vetsu ja pesuruumi, lõpuks kõik oma kola kokku ja tulin lõplikult tulema. Sest oma elu me ju ei jaganud nagunii ja tema mürk halvas. Nii minu kui lapsed. Otsustasin, et siin on nyyd murdepunkt ja enam ma ei lähe tagasi. Enam ei yrita. AITAB! Liiga palju kurbust, valu, ahastust, abitust ja pisaraid olid mu lapsed näinud ja emapiimaga sisse imenud. Ma suutsin teiste eest ehk oma tõelisi tundeid varjata, olla näiliselt hoolimatu ja tugev kysimustes, mis puudutasid mu eraelu, aga mu oma lapsed nägid mu paraku tahtmatult läbi. Sel hetkel, kui ta käe lapse vastu tõstis, oli minu jaoks kõik läbi ja küsimusi rohkem lihtsalt enam ei olduki.

Aga laiemas plaanis saab inimene hakkama ka palju hullemate asjadega kui yksi kahe väikelapsega elamine ja nende eest hoolitsemine. Siinkohal pean siiski mainima, et märkimisväärne vahe on selles, kas naine on tõesõna vaid yksikvanem või on tal kuskil teises ilma otsas nt töölähetuses ikkagi mees olemas, kellele vaimseltki toetuda saab. Ja vahe on ka selles, kas lahkuläinud vanemad suhtlevad siiski sedavõrdki, et lapsed kohtuvad oma pere juures mitte-elava vanemaga rohkem kui mõned korrad aastas. Ma usun ja tean, et on suhteid, kus hoolimata lahkuminemisest säilivad laste ja uude ellu sukeldunud teise vanema vahel väga lähedased ja usalduslikud suhted, kus lapsi kasvatatakse ikkagi yheskoos ja vastutust jagatakse reaalselt mitte vaid tagasihoidlikes rahanumbrites. Ja vahe on ka selles, kas ilma mehe ja isata perel on kõrval hoolivad ja armastavad sugulased ja toetavad sõbrad või ta ongi nagu kodutu kass oma poegadega… Ka seda väljendit olen ma teravamatel hetkedel sõna-sõnalt kuulda saanud neilt, kelle mõistmist ja toetust ma kõige enam raskel hetkel vajasin. Justnagu olekski ma need lapsed kylapealt korjanud, mitte saanud mehega, keda ma arvasin end armastavat. Ja keda uskusin ka mind ennast armastavat. Need lapsed ei syndinud siia ilma selleks, et meid koos hoida vaid meie kooselu oleks pidanud olema selle loomulik osa juba iseenesest. Ma ei ole iial uskunud ega arvanud, et naisel on võimalik lapsi synnitades mehi manipuleerida ja neid endaga jääma sundida. Laps ei ole ega tohi olla relv ega vahend. Laps on õnnistus. Ja võib-olla olengi ma ära teeninud selle, et sain kogu selle õnnistuse vaid endale?

Kõige raskem on tunne, et sul on kyll käed-jalad kyljes, aga oled ikkagi kõigil jalus olevaks koormaks, sest naine, kes on yksi kahe väikese lapsega ei suuda sammu pidada muu maailma tormava reaalsusega. Haigete väikelastega ju poodi ei lähe ja koju neid ka yksi ei jäta. Keegi peab ikkagi aitama. Poes käima või lapsi valvama. Ja kui siis veel hakkabki idanema yks uus ja värske suhe, siis on väga palju tahetud, et see uus mees lepib olukorraga, kus polegi kunagi aega vaid teineteise jaoks. Alati on kaks pisikest ja tähelepanu eest võimukalt võitlevat takjat ka kaasas. Igal pool ja igal ajal, sest ainus inimene, keda appi on paluda, on minu ema, aga temagi käib tööl ja on pika tööpäeva ja -nädala järel väsinud, tal on omad käigud, reisid, filmid, harjumused, soovid-tahtmised ja tegemised, lein. Tal on oma elu. Aga mu kaks pysimatut tulesädet ei pysi ju purgiski, nad väsitavad, neil on kõrged ootused. Ma ju näen, kui vastumeelselt ja väsinult ema neid vahel valvama tuleb kui ma pean kähku poodi lippama. Kas ma siis yldse julgen yritada temalt paluda poisse vahel õhtul vaadata ja magamagi panna ajal, mil ma ise lõbutsema lähen? Ma tunnen, et mul ei ole õigust puhatagi, lõbutsemisest rääkimata. Mul ei ole õigust minna yksi välja ja jätta oma järeltulijaid kellegi teise hoolde, sest pole kedagi sellist, kes seda ise iial teha oleks soovinud. Minu enda aeg on öö, siis kui poisid magavad oma rahutut und. Ma olen harjunud leppima piskuga, enda soove maha suruma ja ma ju tean, et nad ei jää igavesti väikeseks ja mina ei jää igavesti sunnismaiseks. Kyll ma veel elan ja säran kord taas ja seda juba õige pea. Leiaks ma vaid jõudu neile rohkem pyhenduda ja olla õnnelik koosoldud hetkede yle, elada ja särada ka praeguses olukorras. Rahulolematus kõigega on nii lihtne ligi tikkuma. Suhet meesterahvaga on aga kõige selle kõrvalt väga raske hoida ja toita. See on isegi ebaaus laste suhtes ja ma ju lubasin endale, et ma ei tee enam mitte kunagi midagi, mis neid kahjustab. Ega lase mitte kedagi nende ligi, kes neile liiga võiks teha.

Ma olen emadust ja laste kasvamist (mitte kasvatamist) võtnud loomulikult ja lihtsalt. Vähenõudlikult. On mu lapsed kasvavnud ilma vankrite, võrevoodite, maneezhide, pudelite, luttide, beebimonitoride, unelaulu-karussellide, vanniistmete ja muu mõeldava moodsa tilulilu ja kilakolata. Mina ei ole neist asjust puudust tundnud, pole nemadki. Neil on olnud olemas katus, toasoe, valgus, kõhutäis ja mina. Nad on maganud kaisus ja neid on kantud syles ja linas seni kuni nad ise on avaldanud soovi oma samme seada. Taimed, ka inimtaimed, kasvavad ise, neile tuleb soojust, valgust, syya ja armastust jagada. Kasvatamine on aga pigem hea eeskuju näitamine kui “toimeta minu sõnade, mitte tegude järgi”. Pean tunnistama, et pahatihti pole ma olnud just parim eeskuju, aga ma olen pyydnud anda endast parima. Tulemuseks on kaks hella sydamega metsikut meest. Kuidas nad elus hakkama saavad? Loodan, et paremini kui mina. Loodan, et suudan neisse systida õiglust ja vastutustunnet ja ausust ja austust ja tõdesid, mis aitaksid neil oma elu elada puhtalt ja õigelt. Ilma, et nad teeksid teistele oma rumaluste ja mõtlematustega haiget. Kasvatada neid nii, et nende syda oleks õige koha peal. Nii, et neist ei saaks salasuhteid janunevaid armastavaid abikaasasid või oma laste nimel mittepingutavaid hoolimatuid isasid.

Kinnitan, ma ei ole kibestunud meeste- ja maailmavihkaja, kuigi see ehk hetkel nii tunduda võib. Ma ei vihka kedagi, kuigi seda oleks lihtsam teha. Aga ma ei keera ka teist põske ette, et ka seda löödaks vaid lähen lihtsalt vaikselt oma teed. Kui ma näen aga ebaõiglust syndimas, siis ei tee ma nägu, et kuule ega näe vaid ytlen, mida ma asjast arvan. Tegutsen, kui seda vajatakse ja sisetunne nõuab. Ma ei soovi teistele halba ega lohuta end sellega, et kord saavad kõik halvad teod ka vääriliselt tasustatud vaid pyyan lihtsalt enda elu õiglaselt ja väärtuslikult elada võimalike vahendite piires. Pyyan oma lastele pakkuda väärtusrikast ja ausat elu. Neid armastada ja neile armastamist õpetada. Ja ma usun, et Imesid ikkagi juhtub. Oska vaid nende jaoks valmis olla ja neid ära tunda ja hellalt hoida 🙂

 

Ma meistredasin ja mõtlesin kohverpadja sisse hulga häid ja armsaid mõtteid yhe eaka naise tarvis, aga täiesti ootamatult kiskus see mind ennast täiesti ootamatutesse seiklustesse ja mõtete keerdkäikudesse. Eks vist elus ongi nii, et mitte ainult loojad ei mõjuta oma loodut vaid ka kõik loodu mõjutab nende loojaid. See saladuslik tugevatoimelise mõjuga reisipadi kiskus lahti vanad haavad mu hinges ja tegi ehk ka pisut julgemaks ja targemaks ja jälle kord… veel resoluutsemaks ja jäigemaks teatud kysimustes. Aga äkki see oligi halastamatu ja vajalik iluprotseduur, kus pidevalt rebenemisohus ja ka valesti kokkukasvanud haavad lahti tõmmati vaid selleks, et need saaksid kord juba korralikult ja õigesti kokku lapitud? Et minu hing saaks terveks ja ma saaksin eluga rahus omasoodu edasi minna. Igal juhul leppisime me lõpuks auto-omanikuga ära. Leppimine ja andestamine on elus ilus väärtus. Kirja panin ma selle loo siia vaid seepärast, et minu jaoks on kõik eelnenu nyyd läbitud etapp. Rahu tema põrmule.

Aga Vahta-vana-vanaemale soovin ma parimat ja loodan, et tema seiklused ja reisid valgustavad teda ning viivad ta just sinna, kuhu ta syda soovib ja hing ihkab, et ta saaks veenduda, et tema kallitega on kõik hästi! Minuga igal juhul on. Omal moel ja kusagil eemal 🙂

Pühendsega eelkõige Tannule

Ma vihkasin lapsena sibulakoortega värvitud mune. Need olid koledad ja igavad ja kõik yhesugused. Mulle meeldis yle kõige erkroosa muna, mille sõbranna oli koos vanematega valgusaastate kaugusel asuvalt imedemaalt, Saksamaalt, toodud värvidega teinud. Sellel oli uhke liblikaga vesipilt ka veel peal. Vaat sellisised oleksid pidanud olema kõik pyhademunad. Me ju katsetasime kodus mammaga riideribade ja lõngadega, hiljem ka toiduvärvidega, aga kunagi ei saavutanud nii ilusat tulemust.

Eesmärk oli alati teha ilusaid mune. Ja ega siis ilusaid mune syya saanud. Neid sibulakoore-omasid aga võis kyll. Aga kas munapyhade mõte (jätan religiooni hetkel mängust välja) on mune ilusaks võõbata või mune suuremas koguses õgida kuniks silmavalged kollased, nahk täpiline ja seedimine sassis? Minu jaoks on alati olulisem olnud loomise protsess. Mis neist munadest pärast saab? No kingime laiali. Endale tavaliselt ei jäägi. Aastate jooksul olen teinud igasuguseid erinevaid mune. Kasutanud erinevaid tehnikaid. Aga tänapäeval on kõigil lihtsa vaeva ja paarikymne krooni eest võimalik luua särvvärvilisi mune. Enam pole kogu see värvide pillerkaar sugugi nii oluline.

Tugenedes möödunud aasta kogemusele, kus nädal enne lihavõtteid oli Selverist võimalik osta vaid ostlejate poolt kooritud mugulsibulaid 😀 olin ma sel aastal targu targem – asusin sibulakoori koguma juba paar kuud varem. Poisid muidugi tegid paaril korral mu hoolega kogutud tervetele koorerullidele ja -kaartele yks null, sest need ju krõbisevad nii lahedalt. Aga siiski õnnestus mul yks kommikarbi täis pruunikaid tervemat sorti koori kõrvale panna.

Kui me eile Tannuga mune asusime värvima, siis vaatas ta armsat kollast munade kymmepakki ja teatas jänku nina all olevaid värvikirevaid mune nähes, et vaat selliseid me teemegi. Mina vastu, et ei, me teeme palju ilusamaid. Värvili saab teha igayks, aga sibulakoortega tuleb iga muna isemoodi ja mitte keegi teine ei saa teha täpselt seesugust mina nagu sina teed. Ja pärast saame täppe ja triipe uurida. Sibulamunad on ikka need kõige ilusamad (nii veensin ma poissi, kelle vanuses arvasin ma ise kõike muud). Aa, ja no tegemise protsess on ka vahvam. Saab mune pakkida ja niidiga möllata ja kääre klõbistada ja yllatusmoment ka veel ju, no mune lahti pakkides.

Ma olin õnnelik. Mu myrakarule meeldisid meie sibulamunad. Miks ma ometi lapsena ei osanud selliseid asju hinnata? Aga parem hilja kui ei kunagi! 🙂

Munatopsidena olid meil kasutuses nädal varem kylvatud murupurgid (rohupurk kõlaks liiga medikamendilõhnaliselt hehee!). Klaasi sees on juured vahvalt jälgitavad ja lastel on nii kindlasti põnevam taime kasvamist vaadelda.

Selline oli eile meie maailm. Vaadatuna rohujuurte tasandilt.
Selle maailma pisikesed algused – munad.
Ilusad kullakarva kirjud munad 🙂

Mõnusaid mune teilegi! 😀

Kui sa saad viis aastat vanaks ja sinu viimase kolme aasta synnipäevakingi- ja yldse igasugune kingisoov ja suurim unistus on olnud elektriauto ja kui sa oled kõik hoolsalt korjatud kopikad ja venna omadki lahkelt loovutanud kõik yhe eesmärgi nimel, siis pead sa endale (ja ka vennale) esimesks juubeliks saama selle ihaldatud sõiduriista. (Ma säästan teid kõigist oma antud sõiduriista ja sellega rallitamisega seotud hirmudest ja muredest siinkohal ;)) Mina sain viiendaks sünnipäevaks oma elu esimese pärissõrmuse – pisikese ümmarguse rubiiniga hõbesõrmuse. Papa ise tegi mulle. Sest mu lõbustuspargist saadud plekksõrmus oli katki läinud ja ma olin selle üle nii hirmus kurb ja kullatööd harrastaval papal ei õnnestunud seda päästa ja seega tegi ta mulle pärissõrmuse. Siiani saan ma seda oma väikses sõrmes kanda 🙂 AGA Tannu ei tahtnud esimeseks kandiliseks juubeliks sõrmust ega midagi muud kui autot.

Ja 1. aprilli hommikul parkis meie maja alla yhe auto asemel kaks. Ema sõitis tööle ja teine auto jäi oma sõite ootama. Oli naljapäev, aga see ei olnudki nali, sest Tannu sünnipäev on tähtis päev ja üldse mitte ainult nalja päev. Oleks te vaid neid n$gusid näinud, kui ma nad voodist keldrisse tirisin? 🙂

Meelasti koliks need kaks tegelast oma elamise nyyd keldrisse 😉

Ja siis juba algaski pidu, millest sai kokkuvõttes üks eriti hullult lõbus juubelipidustus peaaegu Mutionu moodi. Või seda pidu oleks võinud ühtlasi ka nimetada Pühade Jäneste Püha Liha Võtmise Pidulikuks Pealetungiks? No on, jah, üks segane värk, aga alustame algusest 😀

Hoolimata sellest, et mu pisikesed poisid mulle yle kõige maailmas pärdikuid meenutavad…

… reklaamisin ma Tannu synnipäevapeo välja mutionu-yritusena. Selleks ikka, et kadakpõõsa juure alla leiaksid tee kõik karvased ja sulelised:

Synnipäevalapse isiklikke eelistusi arvestades võttes kylalisi vastu mutionu asemel mõistagi konnapoiss (miks see kyll kedagi enam ei yllatanud? :D) ja väikevend oli vahepeal ka mesimumm:

Minu lehmakostyym ootab JÄLLE järgmist nääri, et kord juba traagelniitidest vabaneda. Ja kuna minu baabajagaa-parukas lapsi hirmutas ja ma ikka pigem hea kommitädi kui kuri nõid tahtsin olla, siis jäingi ma kogu õhtuks lihtsalt ringituiskavaks tuulispasaks ahju ja köögilaua vahele.

Synnipäevapidustustega yhele ajale langenud pyhad tõid lisaks pisikesele lambatydrukule ja herilas-mesilaspoisile, tädi Mummile, provva Kurvitsale, härra Kalale ja paarile vahvale sõbrale lisaks veel kohale ka suuremas koguses jäneseid. Neid tuli aknast ja uksest. Nad tulid kagelt Lasnamäelt ühistranspordiga läbi Tallinna linna meile siia Nõmme külje alla Haldjaorgu hane… khmm, jäneserivis. Kõigil punaninad peas ja vurrud põskedel ja rahvale olla see tulemine kuulujärgi palju vaatamisväärset pakkunud:

Ja siis oligi see pisikeste jäneste orelivile korraga meie kitsukeses esikus, viskas joped-jakid maha ja astus sooja tuppa. Kes oleks osanud arvata, et meie kõike näinud nahkhiirkoer Bätut (kes ilma kõrvadeta on täpselt nagu hyljes) tabab pehme ekstramatsakat ja padjakõhupolstriga haavikuemand Älinit nähes seesugune naeruhoog, et ta on tykk aega kõnevõimetu ja vähkreb naerukrampides põrandal. Ja kui Bäts toibus, siis ta taipas, et see jänese punane nina… kyll seda oli hea limpsida!

Ja kui loomad ja linnud olid keset kuuski (sedapuhku mände) noori-vanu kohale jõudnud, siis kõik lauda istusid. Selleks, et teemas pysida, joonistasin-värvisin, lõikusin-kleepisin ja valmis sai uhke sünnipäeva-loomaserviis:

Iga tassike moodustas taldrikuga komplekti ja iga tegelane sai valida endale meelepärase tunnuslooma, mida oli hea ja lihtne meelde jätta.

Ja kui samblasupp, karusmari, kurejook ja käbijupp olid põske pistetud, siis oli kord mesikoogi käes. Agarad Pagaripoisid olid pyydlikult mõnusalt marjasele kohupiimatordile jätnud jälje pildist, mille ma Tannu-Konna synnaks joonistasin:

Kinnituseks, et kleepuv mesimagus kook hammast ei murdnud, demonstreeris provva Eriti Matsakas ja Magus Jänes oma papptaldrikust säravvalgeid rikkumatuid valehambaid, mille ma talle käigu pealt valmistasin, meile ka suures plaanis. Ja meie kinnitasime, jah Älin, Sul on maailma kõige ilusamas, valgemad, pikemad, teravamad jänesehambad:

Ja kui suu oli magusaks tehtud ja rasvased mokad varrukakäisesse puhtaks pyhitud… vaat siis läks lahti alles tõeline pidu ja tants ja trall! Ehk mutionu moodi öeldes: see oli päise päeva a’al pilla-palla-pillerkaar:

Korralik mullipidu. Nii palju seebivahtu lendas lakke ja seejärel maandus lakkpõrandal, et mõne aja pärast sai juba ka uisutada 😀

Vohh, selline vägev pidu oli meil! Ja nyyd, mis muud kui punasel rallikal hääled sisse ja edasi uude eluaastasse! Kohe on ju suviiii, VVVRRÕMMMMMM JUHHUUUUUU!!!

Ja teile kõigile värvilisi mune ja pyhade jäneste pyha liha ka! 😀

Possu oli maailma kõige ilusam, armsam, targem ja parem koer, keda ma kunagi tundnud olen. Koer, keda varjupaiga tädi mulle yldse loovutada ei tahtnud, väites, et tegemist on agressiivse ja rikutud närvikavaga tapjakoeraga. Aga Possu tahtis minu juurde tulla ja mina tahtsin teda enda juurde. Ma sain temaga eriti lähedaseks siis, kui me koos Tannut ootasime – mina olin 9 kuud siruli maas ja tema lebas mu kõrval ja kuulas ja jälgis, mida poiss minu kõhus tegi. Ja kui Tannu juba olemas oli ja kiiresti kasvama hakkas, siis said nad omavahel ka päriselus ilmatusuurteks sõpradeks. Nende sõprus oli muinasjutt. Minu sõprus Possuga oli samuti muinasjutt…

Möödunud nädalal, yhel ilusal päikselisel kevadpäeval, kui sinitaevas sõudsid harvad pilvepuhmad, läks meie vana ja väsinud Possu yle inimsilmale nähtamatu vikerkaaresilla sinna, kus igavesti noored sõbrad teda juba ees ootasid – koerte taevasse. Meie olime tema juures. Ta jäi rahulikult tuttu ja meie olime väga kurvad ja siis korraga hoppp!! Ja juba lehvitaski ta meile pilve servalt ja kadus siis valge sabatuti välkudes päikesekiirtesse hullama. Tal on seal parem.

Kui olime ta maise keha vana männi alla lumeniiskesse mulda sängitanud, sinna, kus on meie päris oma koerte surnuaed, panime kyynlad põlema ja tulime tuppa ja joonistasime pildi. Joonistasin pildile kõik need koerad, keda mul on olnud au oma elu jooksul tunda ja vähem või rohkem omaks pidada. Kõik need karvased sõbrad, kes on ka Tannule piltide pealt omaks ja tuttvakas saanud. Ikka selleks, et ta teaks, et Possu pole seal yksi ega kurb. Natuke enda jaoks ka.

Selline see on, see minu koerte taevas. Hetkel, mil Possu sinna saabus. Seal ootasid teda ees minu papa koer Epsi, kelle saabumine meie majja oli mu lapspõlve kõige kirkam hetk – vaatasin aknast alla ja seal ta oli – aias sibas mingi pisike must asi 🙂 Ja seal on ka minu elu kõige kurvemate hetkede ainus ja parim sõber kortsukoer Freddy. Ja meie kuldne trio – ilus Cora ehk Cornelia ja mamma tänavalaps Brutus (tegeliku nimega Bruta) ja minu vana rottweiler-mõmm Ats ehk Archey, kes tuli me majja minu 18ndal sünnipäeval. Freddy ja Ats ei tahtnud siin meie juures kuidagi omavahel läbi saada ja sellest annab siiani kinnitust mu ema koeri lahutanud käsi, aga tuleb välja, et seal pool pilvi, on nad kohe parimad sõbrad!

Ja meiega koos elab siin all, maa peal, meie seina- ja lauajalasöödik Aramis, kes on ilmselgelt kõige ogaram rotikas, keda ma iial tundnud olen.

Võibolla saab neist lugudest kord ka raamat.

Krõbedaid konte ja maruvahvaid myrgeldamisi Sulle, Pilvekutsu Possu! Paid kõigile teile, me pilvekoerad! Meie südames elate te igavesti.

Ma pole elu sees nii palju harutanud ja nii palju pingutanud pisikeste nelinurksete lappide valmimise nimel ja samal ajal imetlenud mõne teise tegija imeilusa mustriga kudutykikesi. Kuidas, krt, need kyll mõõtu saadi? Ma ei alustanud ambitsioonikalt, aga täis suurt hakkamist ja arvasin, et peale mõne lihtsama proovilapi kudumist suudan siiski sama tagasihoidliku mustriga asja ajada mõõtu. Tuhkagi! Ma kudusin yht ja sama 3×3 ruudulist lappi kymneid kordi. Vantsuga haiglas olles jäi minust kahtlemata väga käsitöölembene mulje, sest ma muud ei teinudkui kui kudusin igal vabal hetkel lapi viimase reani välja, aga lõnga katkestamise asemel harutasin kõik jälle yles ja alustasin nullist. No tibake targemana. Kuigi see tarkus ja kogemus olid kyll nii visad tulema. Kusjuures kõik see aeg, ka kudumise käigus, võrdlesin ma loodud ridu õiges mõõdus papitykiga.

Aga ma sain valmis paar silma järgi sobivat ruudulist lappi. Yks neist jäi pärast vormimist siiski paremini mõõtu kui teised. Mõtlesin siis, et proovin lihtsat kanaihu. See peaks ju ometi veel lihtsam olema. Lihtne parempidi-vasempidi oli juba enne kehvasti rulli keeranud ja raskendanud konkreetsest võimalikust tulevasest kujust arusaamist ja minu pisikese sydamega lihtsa lapi mõte jäigi sinnapaika. Õnneks oli neid, kes sama mõtte kenasti teostasid. Aga lihtne kanaihu muutus pärast mitut harutamist igavaks. Mõtlesin siis parempidised sydamed sisse pikkida. Aga syda ei tahtnud kuidagi minu jaoks sobivat vormi võtta (joonistasin ma neid sydameid paberile ja arvutasin kuitahes mitu korda) ja nii sai neist rida lapikuid rombe. Aga syda ei andnud mulle rahu ja nii ta rombirea otsa troonile ikkagi ronis. Lapp näis igati mõõdus olevat. Pea oli parem-vaska-parem-vasak lugemisest sassis ja siis sai keset sydant lõng otsa. Lihtsalt muutus peeneks ja katkeski ära. Kudusin lõpuni ja mõtlesin, et kyll ma hiljem nuputan, kuhu ma need otsad kyll peidan. Otste peitmine on minu jaoks alati hirmutav olnud. No äkki jäävad paistma, äkki hargnevad. Ja sedapuhku oli kindel reegel, et ääre sisse ka peita ka ei tohi, no teki yhendamisel võivad need ebasobivalt ette jääda. Aga kuhu peita otsad keset siledat sydant? Egas midagi – kui midagi on kehvasti, siis keera see hoopis tugevuseks. Niisiis nõelusin sydame ja rombide servad läbi ja kujundid pääsesid kohe paremini esile. Ja otsad said kõik peitu. Teiste ilusaid lappe vaadates olin õnnetu, et no kuidas ma nii saamatu olen. Aga jonn on vahel hea asi. Ja pole ma ju ka teab mis kuduinimene. Mõni siin koob suure salli või terve teki nädalas. Yksinda! 😀

Katsetasin veel mustrilisi ja vähem ja rohkem augulisi lappe. Tähtaeg kihutas lähemale. Aga no ei saanud ma neid ilusasti mõõtu või siis vormi. Kyll kiskus lapp kiiva ja jumal teab kuhu. Uurisin teiste lappe. Sees kripeldas yks tunne, aga ma kartsin. Pelgasin, et äkki on liiga teistmoodi, liiga ebatraditsiooniline lähenemine ja et mu idee ei sobi tervikusse, kuigi servad oleksid ju nõetekohased. Sõrmed toimetasid, mõte lendas ja syda värises, et äkki ei sobi kohe yldse, kuigi endal oli hea ja õige tunne, sest mulle meeldis neid lappe kohe väga teha. Kunagi kudusin endale samal viisil yhe kampsuni. See oli mu lemmik aastaid. Kaalusin korra ka projektijuhtidele pildisaatmist, et kas nii võib. Samas kui võib keskelt alustada või nurgast alustada, miks siis ei võiks vabas vormis siit ja sealt kududes? Ja nii ma oma lapikesed valmis tegin. Tõin veel lõngagi juurde, et kui ei sobi, siis teen endale midagi. Ja kaks tavalist lappi olid mul ju ka olemas. Kaks hullu ruutu valmis, tikkusid varrastele veel kaks lappi. Yks traditsiooniline aga seisab poolikult varrastel ja sinna ka jääb. Kuni harutamiseni. Kyll saab sellestki lõngast yks hull omamoodi lapike kord.

Täna viisin lapid isiklikult kohale. Need kaks, mis olid varem valmis ja need kaks, mis olid teistmoodi tehtud. Olin valmis kõigeks. Eelkõige hävitavaks hinnaguks, aga mu neli lappi, nii lihtsad kui hullud, võeti rõõmsalt nurinata vastu. Näis, mis neist saab.

Hullude lappide puhul ei suuda ma isegi ise otsustada, kumb pool mulle rohkem meeldib, kas parem või pahem pool. Parempidisel tuleb erineva koega pind paremini välja. Pahempidisel on ‘suunamuutusest ‘ tingitud ‘laineharjad’ efektsemalt näha.

Samad lapid yhelt ja teiselt poolt:

Arglikest katsetustest jõudsin ma lõpuks ikkagi enda nägu ja tegu lappideni, mille tegemisel oli mul õige tunne ja selle yle on mul paganama hea meel. Sydant peab kuulama. Ja mida tegin ma taas koju jõudes? Õige vastus – haarasin vardad ja kudus taas. Ikka edasi oma 20×20 cm naturaalvalgest Jil-lõngast lapikesi nii nagu sõrmed suunasid ja syda soovis. Näpud sygelevad. Kududa on vahva ja isegi Tannu enam ei kysi, millal ma ometi kord lõpetan. Tahab ise ka kududa hoopis

’Ausalt öeldes ma ei saa aru, kuidas sa kahe väikese lapsega yksinda hakkama said,’ ytles mulle mõne aja eest hiljuti esimest korda isaks saanud klassivend. Inimene, kes viimase 20 aasta jooksul olnud mu pysivaim sõber. Teda lapsega tegelemas vaadates (tegelikult kyll ilmse imetluse ja tunnustusega silma nurgast arglikult piiludes) ei osanud ma isegi istuvat seisukohta võtta. Ma ei ole selliseid mehi oma elus eriti kohanud. Ja see, et mees mitte ainult ei ole lepliku moega läbi hammaste naeratades naise kõrval vaid ka mõistab, et naine tõesõna ei logele, maga ega puhka kodus kõik need tunnid, mil nemad varbaid lugemas, tööl ja kohtumistel ja sõpradega väljas ja trennis ja lõnastamas käivad, on veel suurem haruldus. Aga mees, kes saab ASJAST aru ja seda ka tunnistab… selle mehe naisel on roppu moodi vedanud. Ja mul on selle yle nii hirmus hea meel.

Sõbra perelisaga esmakohtumisele minnes uurisin numbreid ja ligikaudseid mõõte, aga puhtmehelikult lõi ta käed kahte lehte laiali ja näitas enda ees mingit ebamäärast pikkust, et no umbes nii suur vist (silma järgi nii umbes meetrine imik äkki hehee), siis ei riskinud ma garderoobis segadust hakata tekitama ja soojenduseks joonistasin lihtsalt yhe mytsikese lõbusamaks

Kuna mu tegelik postitus, mis läks veerema selle postituse esimesest lausest ja mida olen kirjutanud ja muutnud jupikaua juba viimased kuu aega, oli 5 A4 pikk ja puhtast käsitööst ysna kaugel, pigem siis kõigi tegemiste taustsysteemist ja sellest, kuidas ma kahe jõnglasega yksi hakkama sain ja elu lihtsalt helgemaks ehitasin ja joonistasin, siis praakisin julmalt hetkel kogu isikliku jutu välja. Ehk kunagi teine kord ka sellest. Aga teile saan näidata veel kahe värske ilmakodaniku kehakatteid, mis kyll valmisid juba mõni aeg tagasi, aga pole siin väljanäitusel veel käinud.

Pisike piimavampiir kahe kiisuga. Rõõmsa ja mitterõõmsa kassiga.

Ning on yks ehtne eesti poiss. Kilukala ja leivapätsiga ja murumytsiga

Ja nyyd meenus, et mul on veel terve trobikond jõulukinke pildile pyydmata ja virtuaalekspositsiooni lisamata. Need olid tiba teistlaadi joonevedamised. Ehk jõuab veel enne lihavõtteid välgutada

Grillimine on meie mail teadagi popp söögivalmistamise viis. Ka Haldjaorus tuleb seda vahel ette aasta- ja kellaajast olenemata. Eriti siis, kui mina olen väga laisk. No ja ei saa salata, et kargel tähe- ja lumevalgel talveööl on vahva grill lumest puhtaks puhuda ja siis tulel toorest vyrtsiatud lihast ja juurikatest mõnus suu- ja kõhutäis kypsetada. Suveajast rääkimata. Tunnistan, et mina kardan tuld ja hoian sellisest söögivalmistamisest targu meetrite kaugusele. Aga õnneks on mul piisavalt hulle sõpru, kes tuld ei karda ja grillida armastavad. Siiani tuli tegijatel aga hakkama saada väga algeliste vahendite ja võimalustega, noh, minu osa sai täidetud söödava ettevalmistamise ja söömisega. Ja üks asi, millest kogu aeg kõik puudust tunti, oli suur ja hea pajakinnas, millega kuuma tule kohal hea toimetada on. Ja noh, kui Eva ise sedasi syya ei tee, siis peab iga mees ise ka kambüüsis kapten olema 😀

Ja kuna silmamõõt on vahel hämaruses petnud, siis lisasin ka õpetavad sõnad:

Kinnas läks kasutusse 😀

Meemist ka 🙂

Susa andis mulle edasi teatepulga, et meenutaksin pisut möödunud isetegemisaastat. Aitäh, vahva on pisut ka tagasi vaadata 🙂

Reeglid ise sellised:
1. too esile oma nyyd juba möödund aasta lemmiktöö(d) käsitöövallas ning kirjelda lühidalt, mille poolest on see sulle hingelähedane. Töid võiks olla kuni 2
2. saada meem edasi paarile käsitööblogijale

1. Vaatasin oma blogi ja mõtlesin jupikese. Mitu tööd on kustumatult meeles ja sydamele väga lähedal. Isale tehtud valge kast, linnukestega lastemööbel, käisealase mustrist edasi arendatud rahvuslik juurikakott, mitmed särgid, aga see kõige-kõigem värk oli ikka vist lõpuks valmis saanud Pisikese Tita Raamat:

Puhtakujulisest käsitööst (käsitsi joonistamine ja kirjutamine) arenes see kyll lõpuks edasi ja peagi on loota, et sellest saab ka kohe päris õige trykitud raamat. Aga just see kauatehtud kaunikene oli minu möödunud aasta kõige armsam ja kallim istegemine ma arvan. Selleks aastaks on plaanid juba idanema pistetud. Näis, kas tuleb ikaldus või saab ehk asjast asjagi 😉

2. Edasi saadan selle meemi Sibulaplixile ja Kristabile. 🙂

Kui me kõik upume hetkel lumme, siis aasta lõpukuudel uppusin ma särkidesse-värkidesse. Kõiki neid viimaseid tellimusi polegi veel täita suutnud, aga kui need valmis saavad, siis hakkan puhkama. See tähendab siis, et hakkan tegema seda, mida ammu olen igatsenud teha. Nyyd aga yhe suure pauguga pildis enamus neist tegemistest, mis valmis said.

Kessu ja Lotta on kaks vahvat kutsat. Esialgu pidid nad saama jäädvustatud vaid särgi seljale ja mustvalgelt. Juhtus aga nii, et nad said oma värvilised karvakasukad selga, siis pugesid nad muuhulgas ka kelmikalt särgi esitykile uudistama:

Yks pisike ehtne eesti poiss sai endale kahe krabiga särgi. Krabid just seepärast, et lisaks emmele ja issile ootasid teda esimest korda koju jõudes ees just need kaks vahvat tegelast:

Pisike Karola sai sõber kiisuga särgi:

Tema seljale ronis yks pisike vahva pätust lepatriinu 😉

Lepatriinuline bodi Katrile:

Mirjam Lee kelmikad särgid:

Söreli hallivöödilise kiisuga roosad särgid:

Yhel hetkel vaatasin kogu seda beebitolmust toredust ja tekkis taas tunne, et äkki peaks ikka poekese avama – Beebitolmu Butiik? Põrsasaba Butiik? Haldjaoru Butiik? Toredate Tigude Butiik? Armas tunne oli lihtsalt. Mõtle, kui ilus oleks istuda kollasel oranzhide täppidega tugitoolil ja võtta vastu külastajad… näiteks päris oma pisikeses poekeses?  🙂

Oskar sai synnipäevaks piraadisärgi:

Seljale kinnitus ka, et tegu on ikka ehtsa piraadikapteniga:

Kaart syndis ka:

Jürgen sai endale kasepuust nimesildi. See tiigrisaba J on ikka nii vinge! 🙂

Ja lõpetuseks kaks eriti kelmikat padjapyyri ka!

Hundi ja kiluga:

Hundi ja porgandiga:

Ja mis muud kui nyyd uutele tegudele. Edu teilegi! 🙂

Ma nyyd kyll ei lapanud kogu oma blogi läbi, aga mäletamist mööda pole ma siin yhtegi kudutööd näidanud. Yks sall kyll ootab juba mõnda aega tutvustamist, aga kõik ylejäänud tegemised on blogipidamise eeslsest ajast. Ysna ammusest ikka kohe ja pildid neist on matilt fotopaberilt yles pildistatud, seega ysna äbariku kvaliteediga. Aga vardad vaatavad mind ikka tihtipeale oma noomiva pilguga riiulist ja yks sallike on juba mitu kuud varrastel, aga seisab hetkel. Aaaa, tegelikult kudusin hiljaaegu suuremale poisile ka salli, aga see on jumal-teab-kus hetkel. Aga mis siin jutustada 😀

Sall. Tiigritriibuline minu jaoks. 5+5 soonik muudab salli mõnusalt voldiliseks ja soojaks ka ja nii ei jää ka värvivahetuse triip näha. On ikka kohe selline mõnusalt pikk ja pehme ja kohev:

Tunnistan ausalt, et 4. klassi mohäärist helekollase salli esimene pool oli kyll minu kootud, aga teise poole kudus ema. Nii koledalt kudus kui oskas, aga nyyd seda õnnetukest vaadates tuleb alati naer peale, et miks kyll õpetaja silmagi ei pilgutanud selle peale. No ei olnud ju võimalik, et ma keset salli äkki yhe rea pealt arenesin nii kõvasti hehee. Hindeks sain ma igal juhul ‘väga hea’ ja noh, silmuseid kududa ma ju ikkagi osaksin. Ma lihtsalt ei jõudnud, liiga palju oli kooliväliseid käimise paraku ja tegelikult tedasi seda ka õpetaja, ju ta seepärast läbi sõrmede vaatas? Aga aasta hiljem kudusin ma oma sokid täiesti ise. Teise paari kudusin kodus peapõrutusega siruli olles veel kohe juttu sinna otsa ka. Ja veel aastat hiljem kudusin koolis käpikud. Need läksid kohe pressimise ja hindamise järel näitusele. Alles mitu aastat hiljem sain need tagasi ja kui mamma möödunud sygisel oma kindasahtlit kraamis, siis tulid mu igivanad tuliuued käpikud sealt välja. Siiani näitusesildiga ja kokku köidetud. No ei raatsi enam kandagi, pane või raami sisse 🙂

Keskkooli lõpus oli mul kindel soov oma tolleaegsele kallimale kampsun kududa. Mäletan, et õues oli kolekylm, kui ma Tõnismäel lõngapoes käsin ja kuidas ma kodus riielda sain, et mis lollustega ma nyyd jälle tegelema hakkan. Õppimise arvelt mõistagi. Lõng oli kolepeen. Ja mina olin graafikust nii maas, et palusin sõbranna appi. Ta kudus ka mõned lapid. Kokku oli neid paras hunnik, umbes pooled olid tavalised ja pooled kõiksugu erinevate lihtsate mustritega, mis ma välja suutsin mõtelda. Hulka ja mustreid enam täpselt ei mäleta ja selle ainsa pildi järgi taastada ka ei suuda. Meie kudumistugevus oli mõistagi erinev ja pressimisel olin pystihädas, et kuidas saada lappe yhesuuruseks. Kokku ma selle kampsuni õmblesin. Robustest kujust hoolimata sai see väga mõnus ja mugav. Mitte yhtegi äärt, isegi kaelust, ma ei viimistelnud. Kõik ruudud olid täisruudud. Hoolimata erineva suurusega ruutudest ei hakanud kampsun kunagi lokkima ega lainetama tobedalt. Ju mängis siin rolli lõng? Igal juhul on see kampsun mu lemmik läbi aegade, aga roppu tööd arvestades ma seda korrata vist ei viitsi. Äkki vanas eas taas 😉

Esimene kursus. Kylm jaanuarikuu. Pilkane öö, kus kime tuul puhus vanade akende vahelt tuppa. Esimene öö uues yyrikas. Järgmisel hommikul pidi olema yldbioloogia eksam, aga mul oli nii kylm ja kohe kuidagi ei suutnud õppida. Aju oli kylmunud, aga kägaras põrandal tekkide vahel istudes oli mõnus sõrmede vahel sooja lõnga veeretada. Mööblit mul seal veel polnud. Võtsin esimese lõnga ja vardad esimest kastist, mis teele jäi ja kudusin. Kudusin hommikuni. Nööbid tegin kiiruga lõngast ja ajutised asjad teatavasti on sageli igavesed asjad. Hommikul läksin eksamile yhtegi matrejali avamata ja uue ‘nabakaga’ st siis kampsuniga. Lõnga rohkem ei olnud lihtsalt (see oli alati jubehea vabandus sellele, miks ta nii napiks jäi) ja eksamitulemuseks sain ‘hea’. Ju oli siis kooliskäimisest piisavalt kylge jäänud. No see oli see aeg, kui maju praktilselt ei köetud ja seega mu naba meesõppejõud tegelikult kunagi ei näinud. Pealegi piisas neile meie kiusamiseks paaaaalju vähemast 😉

Mõni aasta hiljem olid mu kudumised juba märksa eskperimentaalsemat vormi ja kuju. Lisaks mõnele lappidest kokkuõmmeldud või äkki isegi -heegeldatud sallile sai valmis ka yks kirju kampsun. Hakkasin kuduma salli, siis vaatasin, et näe kui kena serv, siit võiks hoopis paremale midagi kududa. Ja nii ma kudusin risti ja rästi ja yles ja alla ja nii nagu pähe parasjagu kargas. Sallist sai hoopis kampsun valmis. Nööpe mul polnud ja lõngast neid ka teha ei tahtnud. Võtsin siis Saaremaalt nopitud tillukesed auguga kivid ja nõelusin need kampsunile nööpideks. No tiba tillukesed nad ju olid, aga funktsioon sai täidetud. Ise olin maruõnnelik. Ema ja vanaema ei saanud aru, mis imevigur see siis nyyd olema pidi, mille ma endale ikka ja jälle selga ajasin:

Kõik need kampsunid ja kudumised, mis minu silmis õnnestusid said aastate jooksul maad ja ilma kõvasti näha. Need, mis ei meeldinud, need said kohe yles harutatud ja hiljem tehti neist midagi muud. Nyyd on kõik kampsunid mulle ammu väikseks jäänud ja seega piirdun vaid sallidega. No need ei kysi ju inimese vööymbermõõtu. Kord viimase vindi peal olles kudusin endal roosa salli. Siiani on see mu lemmik. Paks ja pehme:

Selline põgus ylevaade siis ja teile ikka mõnusat aasta jätku ja lumiseid elamusi 🙂

Kes ütles, et kommi peab ainult täna ja homme sööma? Komme peab ikka iga päev sööma, eksju?! 😀

Te tõenäoliselt ei usu, kui tunnistan ausalt, et kuuse ma kyll 24. hilisemal õhtul ostsin, suht viimase viimsasest avatud kuuseaiast, sel ajal kui normaalsed inimesed kindlasti juba söögilauas istusid ja head-paremat vitsutasid, aga ehtimiseni ma ei jõudnudki. No ta oli ka ilma kulinate ja muu tiluliluta nii ilus. Ja nii ta siis seisab niisama ilusalt rõdul, otse elutoa klaasuste taga siiani. Tõenäoliselt kevadeni 🙂

Ja kuna ma olen sygavalt nääriusku, siis jõulud ja järgnevad päevad enne uut aastat möödusid meil rahulikult. Tegin komme. Erinevaid. Igasuguseid. Lõpuks ei suutnud ma ise neid enam isegi proovida ja sundisin kõiki teisi enda ymber neid maitsma ja arvamust avaldama. Kõrghetkel oli korraga kapis 17 erinevat sorti. Kylmkapis oli kitsas. Mõni komm sai vägeva viguriga. Aga võimalusi, mida katsetada, on lõputult.

Nääriõhtul võtsime kommialuse ette ja lõikusime kommikaupa tykkideks ja lasime kriitikat tehes ja arutledes hea maitsta. Mõnest mõnusamast tegin ka pilti. Mõnest kõige paremast ei jõudnudki ristlõiget jäädvustada, sest see söödi lihtsalt käest ära.
Nugatikreemi-iirise-valge shokolaadi:

Pähkli-iirise-tumeda shokolaadi:

Pähklinugati-martsipani-valge shokolaadi-tumeda shokolaadi helvestega:

Mandli-piparkoogi-toorjuustu-tumeda shokolaadi:

Pähkli-martsipani-domino-toorjuustu-valge shokolaadi:

Ja siis veel ka vastvalminult jõhvika-piparkoogi-toorjuustu-valge shokolaadi lillekesed, mandli-piparkoogi-toorjuustu-valge shokolaadi kalakesed, pähkli-iirise-valge shokolaadi meritähekesed ja siis veel yks valge ja tumeda shokolaadi kaapekakuke ingveriga meritähena:

Nääriõhtu kommivalik oli meil selline:

Aasta esimsel päeval õuevalguses ka yks klõps eelmise õhtu jääkidest:

Nii, magusaisu täis? Mul kyll on. Pelgalt pildivaatamisest. Aga mul on neid kapis veel ja tuleb pidevalt juurde, sest iga päev peab ikka kommi sööma! 😉

Palju aastaid tagasi olin ma kindel, et kord on mul jälle koer, kelle nimi on koduselt Bätu. Bat dog ehk maakeeli nahkhiirkoer või läbakapeni. Mulle on alati need nii öelda koledad koerad meeldinud. Hellitasin seda mõtet vargsi kaua-kaua ja arvasin, et noh, kunagi, kui poisid suuremad ja kooli lähevad… ehk siis võtame koera ka. Aga päkapikud on viimasel ajal eriti tähelepanelikud olnud.

Õues juba hämardus, kui ma õnnest õhetavana autosse istusin. Mul oli põues suurte nahkhiirekõrvadega koer. Tagaistmel istuvad poisid vakatasid. Nemad teadsid vaid, et me läksime korraks päkakontorisse salajasele suurele saadetisele järele, mida nad ise ei riskinud meie juurde tarida.

‘Emme, sul on kass!’

Tannu suutis seda tagareast veel kaks korda kasvava õhinaga öelda enne, kui ma tõstsin kutsika valgusesse ja näitasin, et ei olegi kass, hoopis koer on. Palju ei puudunud, et beebi-Bätu oleks nimeks Kiisu saanud hehee. Esimese asjana murdis ta uues kodus maha poiste möirgava plastikdraakoni. Tannu arvas, et Bätu perekonnanimi võiks olla Draakoniõgija.

Aga selline ta on, see meie pere noorim ja pisim aga kõige suuremate kõrvadega liige:

Nagu jõulude aegu ikka, on mulgi olnud kiired ajad. Suuresti salajased. Suuresti otsi kokkutõmbavad. Ysnagi magusad. Peagi teen põhjalikumad postitused. Siin aga eilsed kaks kommikarbikest tuntud headuses ingveriyllatusega:

Ja pakitult ka:

Nyyd aga need ägedad pisikesed porgandisuised poisid pessu ja tuttu ja siis ise joonistama. Veel jõuab mõne asja valmis. Ja näis, kuidas siis Bätul esimene öö uues kodus möödub 😉

Magusaid, helgeid ja valgeid jõule teile! 🙂

Mmmmagus vaatepilt eksole?

No ausõna, need suhkruselt vahulised rõõmurullid ei ole söödavad, kuigi pehmuse ja kerguse poolest on nad vahukommidega suht samas klassis. Aga maitse on tegelikult kibe ja suus ei sula ega närida eriti ei kannata. Kuuma käes tõenäoliselt käituvad samaväärselt. Jämeda sukanõelaga läbistada on lihtne. Vahukomme pole nõelunud, selles osas jään vastuse võlgu, aga kunagi sai plaksumaisist kuuseehteid tehtud ja see oli kyll sada korda tyytum ja vaevalisem tegevus kui vahulise materjaliga mängimine 😉

Lastele ka käärid ja suurem tykk pihku ja lõk-lõk-lõk oligi korraga põrand värvilist pudi täis. Suuremale, kes koristamisest midagi teada ei taha, nõel ja lõng pihku (muud head tugevat peene joonega nööri majast suure kiiruga lihtsalt leida ei õnnestunud) ja siis mis muud kui tykke nõelaga lõngale lykkima – saigi tuba puhtaks. Ja kõik minu mängude ylejäägid leidsid ka koha lõngal pikas rivis. Imekerge. Imepehme. Põhimõtteliselt purunematu. Lastele ohutu. Ja mis peamine, lastele lõbus valmistada ka. Sama saaks ju teha vildilehest, aga see oleks tunduvalt kallim tegevus.

Kuna mu silm igatseb veidi teistsuguseid värvikombinatsioone, siis nyyd poodi rohelise jahile. Äkki õnnestub ka midagi valget leida. Mul on pähe inglise lagritsa valge – must/hall – midagi värvilist kombinatsioonid kuidagi kinni jäänud, need tuleb sealt välja ju lasta 😀

Tegemist on siis kõige tavalisemate köögilappidega (Selver, Vileda) 😉

Natuke nalja ka. Samal ajal kui mina rullisin ja sinka-vonkatasin ja poisid pudi tekitasid tuli telekast sookoll Shreki multikas. Viskas siis Tannu pilgu telekasse ja vaatas, kuidas eesel ja sibulaga vehkiv roheline sookoll jalutasid päevalillepõllul.

‘Emme, kas need on hästi suured võililled?’
Mina vastu: ‘Ei, need on päevalilled’
Pisike vaikus.
‘Millise päeva?’

Mul kulus hea mitu sekundit enne kui mõistsin, mida ta siis nyyd teada tahab 😀