Pühendsega eelkõige Tannule
Ma vihkasin lapsena sibulakoortega värvitud mune. Need olid koledad ja igavad ja kõik yhesugused. Mulle meeldis yle kõige erkroosa muna, mille sõbranna oli koos vanematega valgusaastate kaugusel asuvalt imedemaalt, Saksamaalt, toodud värvidega teinud. Sellel oli uhke liblikaga vesipilt ka veel peal. Vaat sellisised oleksid pidanud olema kõik pyhademunad. Me ju katsetasime kodus mammaga riideribade ja lõngadega, hiljem ka toiduvärvidega, aga kunagi ei saavutanud nii ilusat tulemust.
Eesmärk oli alati teha ilusaid mune. Ja ega siis ilusaid mune syya saanud. Neid sibulakoore-omasid aga võis kyll. Aga kas munapyhade mõte (jätan religiooni hetkel mängust välja) on mune ilusaks võõbata või mune suuremas koguses õgida kuniks silmavalged kollased, nahk täpiline ja seedimine sassis? Minu jaoks on alati olulisem olnud loomise protsess. Mis neist munadest pärast saab? No kingime laiali. Endale tavaliselt ei jäägi. Aastate jooksul olen teinud igasuguseid erinevaid mune. Kasutanud erinevaid tehnikaid. Aga tänapäeval on kõigil lihtsa vaeva ja paarikymne krooni eest võimalik luua särvvärvilisi mune. Enam pole kogu see värvide pillerkaar sugugi nii oluline.
Tugenedes möödunud aasta kogemusele, kus nädal enne lihavõtteid oli Selverist võimalik osta vaid ostlejate poolt kooritud mugulsibulaid 😀 olin ma sel aastal targu targem – asusin sibulakoori koguma juba paar kuud varem. Poisid muidugi tegid paaril korral mu hoolega kogutud tervetele koorerullidele ja -kaartele yks null, sest need ju krõbisevad nii lahedalt. Aga siiski õnnestus mul yks kommikarbi täis pruunikaid tervemat sorti koori kõrvale panna.
Kui me eile Tannuga mune asusime värvima, siis vaatas ta armsat kollast munade kymmepakki ja teatas jänku nina all olevaid värvikirevaid mune nähes, et vaat selliseid me teemegi. Mina vastu, et ei, me teeme palju ilusamaid. Värvili saab teha igayks, aga sibulakoortega tuleb iga muna isemoodi ja mitte keegi teine ei saa teha täpselt seesugust mina nagu sina teed. Ja pärast saame täppe ja triipe uurida. Sibulamunad on ikka need kõige ilusamad (nii veensin ma poissi, kelle vanuses arvasin ma ise kõike muud). Aa, ja no tegemise protsess on ka vahvam. Saab mune pakkida ja niidiga möllata ja kääre klõbistada ja yllatusmoment ka veel ju, no mune lahti pakkides.
Ma olin õnnelik. Mu myrakarule meeldisid meie sibulamunad. Miks ma ometi lapsena ei osanud selliseid asju hinnata? Aga parem hilja kui ei kunagi! 🙂
Munatopsidena olid meil kasutuses nädal varem kylvatud murupurgid (rohupurk kõlaks liiga medikamendilõhnaliselt hehee!). Klaasi sees on juured vahvalt jälgitavad ja lastel on nii kindlasti põnevam taime kasvamist vaadelda.
Selline oli eile meie maailm. Vaadatuna rohujuurte tasandilt.
Selle maailma pisikesed algused – munad.
Ilusad kullakarva kirjud munad 🙂
Mõnusaid mune teilegi! 😀
16 thoughts on “Maailm ja muna”
täpselt nagu minu lapsepõlvest, ainult et minu naabritel oli 2 värvi- punane ja roheline. Aga tuleb tunnistada sama juba mitu aastat arvan, et sibulakoortega väritud munad, on kõige kaunimad.
mina olen kah alles nüüd, suurena, hakanud sibulakooremune hindama. Tänavu kahjuks unustasin koored õigel ajal kogumata.
Teie sibulakoore munad on tõesti väga kenad. Noorena arvasin minagi, et need on mõttetud, aga eks see kaubandus ongi vist sibulakoored nii hinnaliseks teinud! 🙂
Ning põnnile Palju-Palju Õnne! 😉 😀
Olin lapsena täpipealt sama meelt, et need sibulakoortega värvitud munad on igavad, labased, nõmedad ja mina ei hakka IIAL siukseid tegema. Aga teatavasti ei tasu niimoodi arvata… hakkasin ikka küll tegema ja nüüd on nad minu meelest kõige kaunimad.
Muru kasvaatamine purgis on küll väga väärt idee – peab ka laste jaoks seda proovima.
Ja sibulakooremunad on tõesti parimad – nii silmale ilusad vaadata kui ka söömiseks sobilikud.
Sibulakoortega värvitud on ikka nagu päris munad:))
Armas lugemine !!
:-)))
Kunagi ei oska me hinnata olemasolevat: minu lapsepölveunistus olid sibulakoortega värvitud siiruviirukirjud munad, mitte need kahvatud punased-rohelised, mis said mingi kahtlase värvimöksi(riidevärv?) sees keerutatud. Kaunist pühade löppu teile!! /jossu/
ühesõnaga.sibulakooremunadega sama asi…
sel aastal katsetasin eriti vähese sibulaga värvimist-supertulemus saabus…
ja tavaliselt jäi meil ka enamus värvilisi mune alles,väike vahetus ja ülejäänud said kas muumiaks muutuda või paugu ja haisuga lõhkeda…aga nüüd on meil Mats-poiss,kes on alati nõus kõik vähegi söödava pintslisse pistma…;)
seda ma mõtlesin, et miks kõik sibulad kooritud on:D
aga kompositsioon (muru-sibul) on ilus – võiks öelda, et täiuslik:)
pe.es. ikka poes kooritud (nii oli mõeldud):D
Samad mõtted…sibulakoortega värvitud munad on alles suurena lemmikuks saanud:)…muhe lugemine, nagu alati:) Edu ja päikselist kevadet Sulle ja kogu perele!
Sibulakoortega värvitud on ikka kõikse kenamad 😀
Ja selle olen mina sarnaselt sinuga tagantjärele tarkuse – täppisteadusega selgeks saanud, ehk nüüd kui ise "vanemaks generatsiooniks" muutunud olen. Poja tungival palvel sai ikka 2 vildikatega värvitud muna ka juurde tehtud seekord, aga kooli õpetajale viimiseks valis ta sellegipoolest kõige kirjuma sibulakooremuna 😉
Tubli! Tubli! Nii ilusad munad! Mul täpselt samad mõtted kui sul lapsepõlves, kuigi mingil hetkel hakkasin imetlema neid väikseid ruudukesi ja värviüleminekuid munade peal! Ja neid "välismaa mune" hakkasin mina värvima alles uue Eesti aja alguses. Aga nüüd teeme mõlemaid. Ja kuna tavaliselt unustan õigel ajal sibulakoori koguma hakata, siis käin vahetult enne pühi mitte sibulaid vaid sibulakoori ostmas! (nii et 2 sibulat ja hunnik koori)…
Jube lahe on lugeda, kuidas kõik on tagasi sibulakoorte juurde jõudnud 🙂 Kuigi minule meeldisid lapsena plastmassist asjad vs puidust ja lumivalge läikiv pits vs pruun puuvillane, sibulakoortega värvitud mune olen alati imetlenud. Nad lihtsalt on nii kordumatud ja imeilusad. Selle aasta sibulakoortega läks kehvasti, sai neid veidike kogutud ja siis värvima asudes leitud, et abikaasa tundlik nina oli nad üles leidnud ning ära visanud… See ei takistanud mõnda uut sibulat alasti koorimast ning munad värvimata ei jäänud! Sinul on veel eriliselt lahedad munatopsid!!!
Nii ilusat munadepilti pole ammu juba näinud! Aitäh!