Tannu 5 ja tema Mutionupidu

Kui sa saad viis aastat vanaks ja sinu viimase kolme aasta synnipäevakingi- ja yldse igasugune kingisoov ja suurim unistus on olnud elektriauto ja kui sa oled kõik hoolsalt korjatud kopikad ja venna omadki lahkelt loovutanud kõik yhe eesmärgi nimel, siis pead sa endale (ja ka vennale) esimesks juubeliks saama selle ihaldatud sõiduriista. (Ma säästan teid kõigist oma antud sõiduriista ja sellega rallitamisega seotud hirmudest ja muredest siinkohal ;)) Mina sain viiendaks sünnipäevaks oma elu esimese pärissõrmuse – pisikese ümmarguse rubiiniga hõbesõrmuse. Papa ise tegi mulle. Sest mu lõbustuspargist saadud plekksõrmus oli katki läinud ja ma olin selle üle nii hirmus kurb ja kullatööd harrastaval papal ei õnnestunud seda päästa ja seega tegi ta mulle pärissõrmuse. Siiani saan ma seda oma väikses sõrmes kanda 🙂 AGA Tannu ei tahtnud esimeseks kandiliseks juubeliks sõrmust ega midagi muud kui autot.

Ja 1. aprilli hommikul parkis meie maja alla yhe auto asemel kaks. Ema sõitis tööle ja teine auto jäi oma sõite ootama. Oli naljapäev, aga see ei olnudki nali, sest Tannu sünnipäev on tähtis päev ja üldse mitte ainult nalja päev. Oleks te vaid neid n$gusid näinud, kui ma nad voodist keldrisse tirisin? 🙂

Meelasti koliks need kaks tegelast oma elamise nyyd keldrisse 😉

Ja siis juba algaski pidu, millest sai kokkuvõttes üks eriti hullult lõbus juubelipidustus peaaegu Mutionu moodi. Või seda pidu oleks võinud ühtlasi ka nimetada Pühade Jäneste Püha Liha Võtmise Pidulikuks Pealetungiks? No on, jah, üks segane värk, aga alustame algusest 😀

Hoolimata sellest, et mu pisikesed poisid mulle yle kõige maailmas pärdikuid meenutavad…

… reklaamisin ma Tannu synnipäevapeo välja mutionu-yritusena. Selleks ikka, et kadakpõõsa juure alla leiaksid tee kõik karvased ja sulelised:

Synnipäevalapse isiklikke eelistusi arvestades võttes kylalisi vastu mutionu asemel mõistagi konnapoiss (miks see kyll kedagi enam ei yllatanud? :D) ja väikevend oli vahepeal ka mesimumm:

Minu lehmakostyym ootab JÄLLE järgmist nääri, et kord juba traagelniitidest vabaneda. Ja kuna minu baabajagaa-parukas lapsi hirmutas ja ma ikka pigem hea kommitädi kui kuri nõid tahtsin olla, siis jäingi ma kogu õhtuks lihtsalt ringituiskavaks tuulispasaks ahju ja köögilaua vahele.

Synnipäevapidustustega yhele ajale langenud pyhad tõid lisaks pisikesele lambatydrukule ja herilas-mesilaspoisile, tädi Mummile, provva Kurvitsale, härra Kalale ja paarile vahvale sõbrale lisaks veel kohale ka suuremas koguses jäneseid. Neid tuli aknast ja uksest. Nad tulid kagelt Lasnamäelt ühistranspordiga läbi Tallinna linna meile siia Nõmme külje alla Haldjaorgu hane… khmm, jäneserivis. Kõigil punaninad peas ja vurrud põskedel ja rahvale olla see tulemine kuulujärgi palju vaatamisväärset pakkunud:

Ja siis oligi see pisikeste jäneste orelivile korraga meie kitsukeses esikus, viskas joped-jakid maha ja astus sooja tuppa. Kes oleks osanud arvata, et meie kõike näinud nahkhiirkoer Bätut (kes ilma kõrvadeta on täpselt nagu hyljes) tabab pehme ekstramatsakat ja padjakõhupolstriga haavikuemand Älinit nähes seesugune naeruhoog, et ta on tykk aega kõnevõimetu ja vähkreb naerukrampides põrandal. Ja kui Bäts toibus, siis ta taipas, et see jänese punane nina… kyll seda oli hea limpsida!

Ja kui loomad ja linnud olid keset kuuski (sedapuhku mände) noori-vanu kohale jõudnud, siis kõik lauda istusid. Selleks, et teemas pysida, joonistasin-värvisin, lõikusin-kleepisin ja valmis sai uhke sünnipäeva-loomaserviis:

Iga tassike moodustas taldrikuga komplekti ja iga tegelane sai valida endale meelepärase tunnuslooma, mida oli hea ja lihtne meelde jätta.

Ja kui samblasupp, karusmari, kurejook ja käbijupp olid põske pistetud, siis oli kord mesikoogi käes. Agarad Pagaripoisid olid pyydlikult mõnusalt marjasele kohupiimatordile jätnud jälje pildist, mille ma Tannu-Konna synnaks joonistasin:

Kinnituseks, et kleepuv mesimagus kook hammast ei murdnud, demonstreeris provva Eriti Matsakas ja Magus Jänes oma papptaldrikust säravvalgeid rikkumatuid valehambaid, mille ma talle käigu pealt valmistasin, meile ka suures plaanis. Ja meie kinnitasime, jah Älin, Sul on maailma kõige ilusamas, valgemad, pikemad, teravamad jänesehambad:

Ja kui suu oli magusaks tehtud ja rasvased mokad varrukakäisesse puhtaks pyhitud… vaat siis läks lahti alles tõeline pidu ja tants ja trall! Ehk mutionu moodi öeldes: see oli päise päeva a’al pilla-palla-pillerkaar:

Korralik mullipidu. Nii palju seebivahtu lendas lakke ja seejärel maandus lakkpõrandal, et mõne aja pärast sai juba ka uisutada 😀

Vohh, selline vägev pidu oli meil! Ja nyyd, mis muud kui punasel rallikal hääled sisse ja edasi uude eluaastasse! Kohe on ju suviiii, VVVRRÕMMMMMM JUHHUUUUUU!!!

Ja teile kõigile värvilisi mune ja pyhade jäneste pyha liha ka! 😀