“eesti-oma-puu” – Vägeva Väega Värgid

Homme kell 16 avatakse Tallinna vanalinnas Pikal tänaval Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis näitus Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt väljakuulutatud “eesti-oma-puu” konkursil osalenud töödest. Ma teadsin juba möödunud aastal puu-teemast kuuldes, et osalen. Mul oli mitu hajali mõtet. Aga tükk aega ei tulnud ega tulnud mul seda kirgast äratundmise hetke, et teeks nüüd asja valmis ka. Hakkasin juba ärevalt muretsema, et kas üldse jõuan nii osalema ja siis ta tuli mu juurde. Laksti oli mul tervik kõigist mõtetest, mida alguses plaanisin eraldi teostada, peas olemas ja jäigi vaid valmistegemise rõõm (kindlasti mitte vaev). Ma sain taas üle aastate mekkida ennast ja maailma unustavat veider-vabandavat kunstnikuks olemist. Ja see oli nii värisemapanevalt hea tunne kui kolmas järjestikune praktiliselt magamata ööpäev jooksma hakkas juba. Vahel harva ju võib! Edusmamme tegin ma ka – esimest korda jõudsin töö üle antud 2 tundi enne ametliku tähtaja kukkumist. Eelmisel korral hoiti seal enamvähem veel uksi lahti, et jõuaksin 🙂

See tegemine on mu konkursitöödest üks neist, mille puhul mul ka endal väga tugev ja hea tunne oli. Kes mind lähemalt teab, see teab ka, kui arglik ja ebakindel ma endiselt vahel olen. Aga selle töö puhul polnud mul isegi kahtluse poega, et oleksin midagi muudmoodi ja paremini pidanud tegema. Muidu saab alati peenemalt ja uhkemalt, aga oma võimaluste piires tegin ma ühe ilmatuma vägeva väega asja. Iseenda ja oma laste jaoks. Ja kui keegi veel seda väärt asjaks peab, siis seda vägevam. Ja nii läkski, et minu konkursitöö sai lisaks rahvakunstigaleriis väljapanekul osalemisele ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia ja see oli puhas rõõm! 🙂

Aga siin siis minu “eesti-oma-puu” konkursitöö teie ees. Jutt on pikk ja tihedalt läbipõimunud, nii et kel jaksu ja viitsimist jälgida, siis olge lahked!

KAITSEKS KODULE, RÕÕMUKS PERELE

Üks kilp
Kaks poolt
Mitu lugu

SISSEJUHATUS ehk SAAMISE LUGU

Tõin tuppa männipuust liimplaadi. Neid olen siin kasutanud mitmel otstarbel – linnainimese värk, oma metsa, kust materjali varuda, pole. Istusin. Plaat oli mu kõrval. Pidin juba hakkama tegutsema, et saada veel üks riiul oma majapidamisse, aga käsi libises õrnalt silitades üle puutahvli… see alles kuivavatest mändidest kindlasti kiiruga kokkuliimitud plaat justnagu muheles ja ütles mulle midagi. Ma sain temast aru. Ja tema sai minust. Ja ühel hetkel ma lihtsalt teadsin ja kõik.
Nii ta sündis – minu kilp, minu kodu kaitse, meie rõõm – minu südames ja puu väes.

See puu rääkis minuga ja kui ta oli saanud ümara vormi, just nagu seib ühest väga vanast ja targast suure väega puust, siis hakkas ta ennast looma. Ja mina aitasin teda, sest see protsess oli oluline meile mõlemale. Väljend “tammine kilp” on nagu puutugevuse mõõdupuu meie mail. Aga mina olen kasvanud mändide all ja nende keskel. Seega minu jaoks on kõige hingelähedasem ja tugepakkuvam kindlasti just männipuu. Olgu siis kasvõi tööstuslikult juba kokkusurutud liimpuitkilbiks. Tema lõhn, ajas kolletuv värv, tema hing ja hääl on selles ikkagi minu jaoks alles.

Kui ma teada lihvima asusin, uuris mu 5-aastane, et mida ma teen. Ütlesin, et kilpi. Ta küsis, et kas kilpkonna oma. Jäin mõtlema, et vaat, kus vahva lugu, see vana ja väärikas loom ju kaitseb kohe päris otseselt oma elu ja vara kilbiga ning see on tal edukalt välja tulnud kui arvestada, kaua see liik Maal on elanud. See mõte tundus ilus ja meeldis mulle. Miskipärast sõdalase kilp tuli mulle alles hiljem meelde, aga ega mul selle “kilbiga või kilbil”-teemaga antud juhul väga asja polegi. Ise ma sõtta ei lähe ja kui peaks hakkama pussnuge sadama, siis on hea küll haarata lähedalt kilp ja varjuda. Aga minu jaoks tähendas see kilp ennekõike ikkagi maagilist kaitset. Kaitsekilpi.

Ma uurisin märke. Vanu märke, mida olin alati imetlusega vaadanud meie arhailise tikandi kirjades, aga kuna mul polnud sügavuti selge, mida miski täpsemalt ikkagi tähendab, siis jätsin asja torkimata. Tundus ilmselgelt lubamatu kasutada märke, millel tean olevat võimu ja väge, lihtsalt ilumeele ja suva järgi.

Aga sedamööda, kuidas tuli vana tarkus mu sisse ja hakkasid arenema mu enda mõtted ja nägemused, tekkis tunnetus, vaat sedamööda hakkas ka mu kilp ja kaitse üha kiiremini koguma endasse jõudu märkidest ja nende läbi ilmaruumist. Kõik loksus pisitasa oma õigetele kohtadele.

Hetkeks vaevlesin ma kujunduslike mõtetet paljususe küüsis. Siis aga jäid sõelale kaks, millest ma kummastki enam loobuda ei suutnud. Kahte kilpi teha tundus pentsik, aga nagu igal mündil on kaks poolt, on ka kilbil neid kaks. Ja see mõte mulle meeldis. Pole vaja tühja uinuvat pinda. See hoiab kilbi ärksana, kui teda ikka ja jälle liigutatakse ja temaga suheldakse. Ka tema ju elab.

Kaks erineva tähenduse ja mõjuga, aga täiusliku koostoimega märkide kogumit. Üks minu kilbi pooltest sai peenekirjaline nagu suur sõlg. On ju ka sõled eestlaste jaoks kandnud kaitekilbi maagilist tähenudst. Ja minu kodu “rinda” passib see suur männipuust sõlg valatult. Kodu on püha ja need märgid aitavad hoida seda pühadust ja olemasolemist. Need märgid aitavad meil ikka ja jälle koju tagasi tulla ja siin tasakaalus ja hingerahus tugevamad ja tervemad olla. Nad hoiavad meie kodu hinge, peret. Teine pool on aga oma korrapäras rohkem selleks, et kodus ja peres püsiks kooskõla, selged piirid ja väärtused, õnn ja rõõm. Nende kahe poole vahel on tasakaal ja täius, samas ka kordamine, et vägi võimsam oleks. Nad vajavad teineteist nagu must valget, talv suve, taevas maad, aga nende vahel on ka vajalikud olulised liitekohad – hall, kevad ja inimene. Need kaks poolt tõukavad ja tõmbavad, sest just nii püsibki maailm koos. Ja liikumises.

Olgu kilp kuitahes tugevast ja targast puust ja märgid kuitahes võimsa väega, siis üks maagiline ese ei suuda jõuga koos hoida seda, mida inimesed ise ühes ei taha hoida. Kilbil on hea olla kui pere on koos ja inimesed õnnelikud. Selleks, et meie kilp seinale unustusse niisama tolmama ja tuhmuma jääks, et oleks ikka ja jälle põhjus teda hellalt sülle võtta ja lauale või põrandale panna ja ringis tema ümber istuda, ikka selleks, et ta meid kokku tooks ja ühte liidaks naerus ja rõõmus, vahel ka lohutuses, põimisin ma kilbi erinevate õnne- ja kaitsemärkide sisse paar tuttavat ja armsakssaanud mängu omas kuues.

ÜKS POOL KILBIST
SUUR SÕLG ehk KOJUJÕUDMINE
Kaitseks kodule

Värvikirev ja märgitihe, just selline on minu kodu kaitsev kilp. Suur männine sõlg tema rõõmsalt tuksuval rinnal. Vormid ja värvid on lihtsad. Juba kilbi loomise ajal uurisid mu lapsed huviga asjade käiku ja tundsid seal selgitusteta ära rattaid ja lilli ja palle ja neile meeldis see. Kahtlemate meeldis neile kõige enam mõte sellest, et see “pilt” ei lähe seinale niisama ilutsema vaid sellega saab ka mängida. Lihtsa pildi sügavustes hargneb lahti aga palju sügavamõttelisem lugu meist, eestlastest ja meie kodust. Teest koju nii maises kui müstilises mõttes.

KOJUJÕUDMISE MÄNG ehk TIIR ÜMBER ILMAMAA

Me kõik astume oma teed. Rännuteed, eksiteed, eluteed, kruusa-, kivi-, metsa-, täheteed, koduteed. Vahel rändame me sügavale enda sisse, vahel maailma äärele. Mõned meist on läinud õnne otsima seitsme maa ja mere taha, teised on viidud väega või põgenenud elu eest. Meist igaühel on oma lugu, oma mõõt, omad teed ja käigud, aga iga õige eestlase südames on tähtsal kohal kodu ja kodumaa. Hoolimata sellest, et eestlased pillutatud ümber maapalli kõigis ilmakaartes, on meie juured ja rahvuslik teadvus väga sügaval meie südames ja hinges. Kuid vahel on vaja reisida, rännata, isegi eksida, et õppida märkama ja aru saama, leida sügavam veendumus ja teadmine, et kodus on ikka ja alati kõige parem. Koju on alati hea tulla ja siin olla.

See kujundlik eestlaste kojujõudmise mäng on lihtne (põhiolemuselt sarnane mänguga “Reis ümber maailma”). Mänguplats on ringikujuline. RING on üks vanim kujund, mis sümboliseerib nii hinge, elu, eluringkäiku, päikest, maad kui ka taevast, taevakehasid, igavikku, täiuslikkust, lõpmatust, korda ja harmooniat. Ringil on maagiline võime kaitsta kurjade jõudude eest. Eestlaste jaoks tähistab ring ka ühendamist ja kooshoidmist. Ring on ava või läbipääs teisele poole.

Mängida saab korraga kuni 4 inimest. Iga mängija saab 4 ühevärvilist nuppu ja valib endale kodu kaitsvast kilbist mängulaua äärelt sama värvi spiraali ning asetab nupud selle sisse ootele. SPIRAAL sümboliseerib suhet ringi ja müstilise alguspunkti vahel. Vastupäeva liikuv spiraal märgib sidet esivanematega, tagasipöördumist koju. Vanad eestlased uskusid, et spiraali mööda käies, saab maha raputada soovimatud hinged ja nii saab seljatagune puhtaks. Ma usun, et see on väga hea algusmärk sellele mängule ja teekonnale. Vaheldumisi spiraalidega on kilbiringi äärtele kinnitatud ka kaared. Sellises asetuses koguvad nad neljast ilmakaarest õnne,

Mäng algab täringuveeretamisega. Kui ilmuvad numbrid 1 või 6, siis saab julgelt astuda läbi ahta teokojavärava, sest iga sündimine, eneseleidmine ja tagasipöördumine vajavad ruumi vaid iseendale ja taotluslikku üksiolemist. Läbi värava jõuab suurele mänguringile, kus tuleb nupp toetada otse värava ees asuvale sama värvi sõõrile. Suur keskele koonduvatest triipudest ja joontest mänguring on nagu KODARRATAS, mis on igivana õnne ja taassünni märk. Minule meenutab see ka ümber oma telje rõõmsalt keerlevat Eesti naise triibuseelikut pealtvaates. Minu jaoks on see märk heast tujust ja turvalisest õnnest. Suuresti ka sellel samal põhjusel sai kogu kilbi äär punase ’äärepaela, sest meie esiemad uskusid, et punane niit, joon, pael, kaitseb kurja ja haiguste eest. Aga seelik keerleb, ratas pöörleb, kell liigub, aeg kulgeb ja elu läheb ikka edasi. Ja ka mäng läheb edasi päripäeva!

Hakkad astuma mööda valgeid kolmnurki, mis on piiratud sinise siksakiga sedamööda, kuidas täringuid veeretades numbreid antakse. HORISONTAALNE SIKSAK sümboliseerib taevast ja maad ühendavat silda. Ka merelaineid ja metsa või mägede siluette kauguses, mis sobib kenasti rännutee taustaks. Aga eestlastele tähendas see ka kaitsemärki, ussimärki. Uss oli püha loom ja kodu kaitsja. Seega on julge astuda ussi jälgedes. VERTIKAALNE SIKSAK kujutab endast välku, taevast ja maad ühendavat valgust, kiirust. Selline kujund soodustab kiiret liikumist ja kui oled juba koduteel, siis mis seal enam aega raisata.ÜHENDATUD SIKSAK, mis moodustub kogu ringi läbimisel, on elutee sümbol ehk saatusetrepp. Usutakse, et saavutad hingerahu, kui oled käinud mõlemal pool – see on just see, mida me koju jõudes vajame – hingerahu.

Kui teise mängija nupp sinu nupu kohale satub, pead alustama algusest, aga iga tee ei olegi alati libe ja ladus. Eestlasele omane visadus ja jonn aitavad kindlasti sihile ja peagi on tiir ilmamaal peal ja sa leiad end taas oma mängunuppude värvi spiraali juurest. Sa ei lähe uuele ringile ja ilmaratta äärel on sinu viimaseks paigaks valge sõõr. Nüüd ole tähelepanelik, sest kohe astud sa sisse väravast. KAHEKSANURKA (Kihnus kaheksakand, Muhus mänd, mujal kannab ka teisi nimetusi) peetakse eestlaste kõige tähtsamaks märgiks. See on taevatäht, mis sümboliseerib uut päeva, uut lootust, valgust kiirgavat risti, nelja aastaaega, nelja või kaheksat ilmakaart. See märk kaitseb meie hingi ja kodu eksimise eest. Selles märgis on ühendatud vertikaalsed jooned ehk taevakanal ja horisontaalsed jooned ehk maine tee. Nende liitmisel saadakse kaevurakked ehk uks. Sama ristimärgi diagonaalasetus sümboliseerib kodukollet ja vaimsust. Need märgid omavahel ühendades saadaksegi kaheksanurk ehk meie õnnetäht – see on kodu ja sünni motiiv, mida eestlased on armastanud ja kasutanud väga laialdaselt. Seda märki kasutati ka ukse kohal, et hinged tagasi tuleksid. Seega on see siin, ilmaratta äärel just õiges kohas.

Värava keskel asuvast sõõrist läheb edasi viis sammu kesksuunas, üha kodule lähemale. Ja juba sa leiadki end sisenamas valgesse ruutu. NELINURK tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. Sellel ruudul on neli külge avatud, et haigused lendaksid nelja tuule suunas ja et hea energia ja väärt mõtted pääseks sisse. Et omad ja sõbrad pääseksid koju.

Mängu keskel on suur kollane rist. Päikesevalguse värvi ja kuuma punase südamikuga. Punane on tule ja armastuse värv, mis tõrjub haigusi. RISTIMOTIIV tähistab taeva ja maa seoseid, rist asub maailma keskel ja vastandlike jõudude koostoimel – maise ja taevase, nais- ja meesalge – mõjul on rist tasakaalusümbol. Ta märgib ka nelja ilmakaart ning mõtete ja ideede liitumist, ta liidab pere. Rist sümboliseerib kaitset, õnne, tervist, rahu ja päikest. Sellel märgil on erakordselt tugev vägi ja võim. Minu kilbil kujunes selle loomisel mitmeid riste. Seesama suur kollane rist moodustab koos neljast ilmakaarest kojujõudvate eestlaste värvitäppidega kaksikristi ja ringide sees olevana ka ilmaratta, milles on esindatud kõik kaheksa ilmakaart. Kaksikrist on päikesevalguse märk, mis tähistab hingerahu ja igati kaitstud olekut. Ilmaratas on igivana õnne ja pühaduse sümbol.

Ristide vahel moodustuvad ka KOLMNURGAD, mis on viljakuse, tule ja edukusemärgid. Need on kodukolde ja hingekodu märgid. See on kindlasti märk, mis kaitseb kodu ja loob kindlustunde. Kihnlased usuvad, et kolmnurk kogub maailmaruumist energiat ja topeltkolmnurk pöörab õnnetuse ära. Seega omandab siin eelpool kirjeldatud ussi-siksak ka veel teise tähenduse. Kolmnurgad koos täpiriviga suure sõõri keskel loovad mulje ka neljast eri värvi moodsama aja kolmehaaralisest tuulikust. Tuulikud käivad ringi, neis on energia, jõud, liikumine, edasipüüdlikkus, elu.

Kollase risti haaradesse on “istutatud” elupuud. ELUPUU on maailma kese, kõikide eluprotsesside alus ja algus, mis ümboliseerib surematust.

Võidab see, kes esimesena mängu südames olevasse rõngasristi, elurattasse ehk päikeseristi enda nuppude värvi veerandisse astub ja järgnevad nupud kenasti selle järele ritta seab. RÕNGASRIST on igivana valguse ja elu märk, mida peetakse kõige vägevamaks maagiliseks tõrje- ja kaitsemärgiks. Aga tegelikult on võitjad kõik, kes koju tulevad. Ka teel korjatud tarkus ja kogemus on võit. Rist sümboliseerib ka lendavat lindu. Hella hingelindu. Kodus on meie hinged hoitud ja koju on alati hea tulla ja siin olla! Siin on meie varjupaik, tugevus ja keskus – tuksuv süda.

Mängukäiku selgitades said kirja ka peamised märgid ja sümbolid minu kilbi niiöelda sõlepoolest. Neid tõlgendusi ja selgitusi tuleb pidevalt juurde sedamööda, kuidas me selle kilbiga koos elame ja tema meiega on. Sellise kilbi taga on meil hea ja kindel elada. Aga sama oluline, kui on sellel kilbi poolel olev kojujõudmise mäng, on ka lihtsad puunupud, millega tiir ilmamaale peale teha.

***

KOJUJÕUDMISE MÄNGU NUPUD ehk PUUEESTLASED

Neli mängijat, igal ühel neli nuppu. Nii nagu ka kilbi/mängu põhivärvid on kollane, roheline, punane ja sinine selle järgi, et eestlased neid värve kõige enam omaks pidasid lisaks naturaalsetele valge, halli ja pruuni toonidele, said ka mängunupud ehk hinged vastavalt värvitud. Aga ma arvan, et pelgalt värvid nuppudena oleksid selle mängu puhul olnud liiga mittemidagiütlevad. Eestlased on ühed visad ja südid tegelased. Kanged ja heatahtlikku jonni täis. Eestlane on puu- kui mereinimene, sest kui arvestada meie looduse eripära, siis kõrguksid valdaval osal Eestimaast metsad. Eestlasest inimtaim meenutab mulle kõige enam just puud, täpsemalt okaspuud, sest heitlehised puud on kuidagi liiga heitlikud, meie aga oleme omamoodi nurgelised, pealtnäha kõigutamatud, aga okkalise kasuka all on meie rinnus kuumalt põksuvas südamed.

Eestis kasvab looduslikult neli liiki okaspuid – männid, kuused, jugapuud ja kadakad. Igal ühel neist on oma tegu, nägu, nõudmised ja iseloom, aga nad kõik on meie oma puud ja kahtlemata ühed ilusad, vahvad ja väega puud.

Seega võtan endale julguse ja nimetan oma kojujõudmise mängu nupud vastavalt värvidele:

KOLLANE on MÄND
(Harilik mänd Pinus sylvestris)
Mänd on minu jaoks kollane, sest ta jumaladab ja vajab päikest. Ta on külmakindel, mulla ja niiskuse suhtes vähenõudlik – kasvab edukalt nii luite-, loo- kui raba-aladel. Eestis on mänd valitsev okaspuu. Tugeva ühesuunalise tuule mõjul kasvab mänd ühekülgsena ja viltusena, aga see ei tee talle häda. Juurestik on väga plastiline ja tungib väga sügavale maapõue. Männi puit on väga väärtuslik. Pioneerliigina asustab ta edukalt raiesmikke ja põlendikke – ikka selleks, et uus mets saaks tulla. Mänd sobib kasvama ka linna, linnaõhk ei tee talle häda. Hoopis vastupidi – mänd puhastab õhku.

ROHELINE on KUUSK
(Harilik kuusk Picea abies)
Kõrge roheline metsapuu, kes saab sõbralikult läbi paljude lehtpuudega. Kasvab väga kõrge eani, on külmakindel, aga nõudlik mullaviljakuse suhtes. Kuusk talub edukalt varju, seda eriti nooremas eas. Vanemas eas kapriisid kasvavad ja ühtlasi suureneb vajadus valguse suhtes. Kuusk on põuakartlik ja linnaõhk kahjustab teda. Aga selle eest talub kuusk edukalt kärpimist ja temast saab moodustada võimsaid hekke.

PUNANE on JUGAPUU
(Harilik jugapuu Taxus baccata)
Jugapuu on minu jaoks punane kuna tema viljad on punased. Jugapuu on väga aeglase kasvuga ja üks vanim ja pikaealisemaid taimi kogu maailmas, reliktne liik. Mulla suhtes on ta nõudlik, aga varjutaluvuselt ületab enamusi puuliike. Tema puit on väga väärtuslik (ainus vaiguta okaspuu). Ta laseb end kärpida ja sobib hästi elama ka linna, sest gaasid, tuhk ja tolm ei tee talle viga.

SININE on KADAKAS
(Harilik kadakas Juniperus communis)
Tema marjad on sinised ja pisike puukujuline võragi kergelt sinakas. Kadakas on külmakindel ja hoolimata pinnalähedasest juurestikust talub edukalt kuivust ja kõrget temperatuuri. Mulla suhtes on ta vähenõudlik ja talub edukalt kärpimist, sageli annavad talle kuju just lambad. Kadakas on väga aeglase kasvuga. Tal on väga väärtuslik puit, mis on tihe, sitke, aromaatne ja mädanemiskindel. Lisaks on tal väärismarjad.

Need kirjeldused polegi justnagu puudest vaid ehtsatest Eesti inimestest ja eestlastest üldisemalt. Ma usun, et nende kirjelduste põhjal leiab iga mängija just endale kõige paremini sobivama värvi ja mängunupud. Ja kojuminek võib alata!

***

TEINE POOL KILBIST
SUUR SÕEL
Õnneks ja rõõmuks perele ja kodule

Võreornament oli kasutuses ehetel juba väga vanal ajal. Kilbikaunistusena on seda teada juba Liivi sõja eelsest ajast ja see teadmine andis mulle kindlustunnet juurde, et just nii pean välja nägema ka minu kilbi teine külg. See külg, mida hellemalt hoida, kodupool, sest teisel poolel jõudsid juba omad ju koju. Perepool.

Sõel on ammusest ajast tuntud kaitsemaagiline väeese. Sõelas kohtuvad ring, rist ja ruut. Riste on sõelas palju ja seega on risti kaitsetoime väga mitmekordne.

Eestlaste jaoks oli sõelal lisaks viljasõelumisele, sõkalde eraldamisele viljast, ka maagiline tähendus. Seda kasutati arbumiseks, tuleviku ennustamiseks, õige valiku tegemiseks, mehe leidmiseks noorikutele, hoone ehituskoha valikuks, põllu ja karjamaagias, ravivahendina.

Taevasele Sõelale pole eestlased maagilist tähendust omistanud, aga ometi on see olnud meie rahvaastronoomia kõige populaarsem tähtkuju, mille järgi ennustati ilma, kevadet, kevade tulekut, suve, head või halba vilja-aastat, aega. Sõelamaagia seostub otseselt viljakus-uskumustega ja oli väga levinud pulmatraditsioonides.

Kuigi võib tekkida ka tunne, et vaatad püünisesse või läbi trellitatud akna, siis siin ei ole tegemist mitte vangikongiga või sunniviisilise paigalseisuga iseendale või perele vaid just kaitsmisega väljastpoolt tuleva halva eest. Samas on see ka looritatud salapärane aken kuskile mujale, kuhu muidu silm vaatama ei ulatu. Sõel on rajajoon ühe ja teise, nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Sõel on see, mis sõelub välja parima. Ta on otseselt ja kaudselt abiks õige valiku tegemisel ja ka õnne leidmisel.

Minu kilbi see pool on mulle eriti armas. Ta on müstiline ja salapärane, aga samas nii kindel. Just seepärast sai ta ka äärejooneks sinise värvi – öötaeva, mõtlemise ja truuduse värvi. Ühtaegu meenutab see pool mulle ka suurt trummi. Vägevad asjad kõik. Koputus kilbile kodust minnes ja kindlasti tulles, on see, mis meie ühendust ärksana hoiab. Männipuu kõla teeb hingekõrvale pai. See on kinnitus, et ta on siin.

Sõela lihtne ja selge ruudustik on täisulikult sobilik ka male- ja kabemänguks. Pisemad lapsed saavad sellel mängida muidugi ka trips-traps-trulli ning kindlasti ka muid mänge.

Minu kabemänguga on lihtne. Valged mängunupud on klaaridvalged kased, nende nõtkus, painduvus ja samas piitspeenikeste okste tuules mänglemine on kelmikalt vahe ja särtsuv. Just selline nagu Eesti naisel. Olgu ta kuitahes vaga ja tüüne siis välispidiselt. Ja sümboolselt mustad, aga reaalselt kollakaspruunid kabendid, on männid – sirged, sitked, kanged ja tugevad nagu Eesti mehepojad. Mängus on kasutusel mõlemal poolel 12 äratuntavalt eristuvat puupakkudest või kujundlikult siis puutüvedest kabemängunuppu.

Kask, mänd ja ka kojujõudmise mängu roheline nupuke:

Nii kabe- kui maleväljak on ruudukujulised ning sisaldavad endas hulgaliselt pisemaid ruute. Nelinurk aga tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. See on nii kõnekas kujund ja nende samade tähenduste tõttu sobib minu sõelast malelauale eestlaste kodumale nagu valatult. Kõik on paigas!

***

EESTLASTE KODUMALE ehk EHTNE EESTI MALEMÄNG

See on vahva mäng naiste ja meeste jõukatsumisest põllu- ja kodutöödes. Sõelapõhi ehk maleväli on parasjagu koduõue või pisema põllulapi mõõtu ja seal on hea pisut rinda pista ja jõudu mõõta. Ikka sõbralikult, mitte tigeduse ja vihaga. Äkki leiab mõni noorik endale sealt peigmehegi!?

Vastandades ja liites naisväe ja meesväe saab sellest üks vahvalt vägev mäng, mille reeglid on ikka sellised nagu males musite. Lihtsalt rahvuslik kuub ja mõned lõbusad seigad on põimitud tuttava raami ümber.

EESTLASTE KODUMALE MÄNGUNUPUD

Kabemängust juba tuttavate tugevate kase- ja männitüvede sisse saab kerge vaevaga istutada malekujundid.

(kasele ja männile on seltsiks ka üks kojujõudmise mängu roheline nupuke)

Ehtsad Eesti inimesed ja nende tarviline vara on endale kenasti ’juured’ alla ajanud, et puudelt tuge ja jõudu saades üheskoos mängima asuda. Naised on ikka valged kased, mehed männid. Nuppe kokku 32, kummalgi pool 16.

Nii naiste kui meeste ETTURITE osa etendavad lapsed – naistel nobedad tüdrukud, meestel vilkad poisid. Lapsed on ju ikka need, kes esimesena mänguks valmis on ja hullama asuvad.

Kirevamaks läheb asi tagumises, vigurite reas. Naiste VANKRID on aiakäru ja lapsevanker. Titevanker eksis mu muidu nii rahvuslike sõidu- ja töövahendite keskele ära aga sel põhjusel, et meie esiemad on alati lapsed maast-madalast tööde ja toimetuste juurde kaasa võtnud, aga seda kiputakse tänapäeval kuidagi unustama ja häbenema. Korralikku maa- ja kodutööd ei tohi laste eest peita!
Meeste vankriteks on hobuvanker ja suur kelk või saan. Äkki mehed armastavad vahest rohkem lulli lüüa ja lõbutseda?

Naiste RATSUD on lehm ja lammas.
Meeste omad hobune ja siga.

Naised ODAD on vikati ja rehaga.
Meeste odad on osavad labida ja hargiga.

Mõlema poole LIPUD kannavad uhkelt ja auga meie lippu kõrgel peade kohal.

Ja KUNINGATE asemikud ehtsas Eesti malemängus ongi Eesti mees ja Eesti naine.

Suur vennastumine:

Selline on minu käsitlus sellest mängust, aga nende malenditega saavad mängijad ka päris ise otsustada, keda või mida nad oma leeris ja vägedes näha soovivad – kujundlikud puutüved malenuppude all annavad piisavalt selge pildi kumb on valge, kumb must malend.

***

MÄNGUVÕIMALUSTE ROHKUS

Neidsamu nuppe saab suurepäraselt kasutada ka teisteks mängudeks. Nendega saab niisama mängida – panna sea vankrit vedama ja lapsed kelgutama või hobusega ratsutama, maleinimesed võib mängus viia kasvõi laulu- või tantsupeole. Teha nukuteatrit, sest tegelaste “puujuured” ehk pisikesed varred sobivad peidupaigast mängimiseks täiuslikult. Mängu-puutüvedest jagub, et saada kokku uhke kasesalu ja männitukk ja siis peos varrega tegelasi hoides mängida nendega näiteks peitust või kulli metsade keskel.

Tõeliselt tore on ka see, et neis samades “Reis ümber maailma” ja kabe-malenuppudes on olemas meie ammuste aegade talulaste mängukujundid, nende maailm. Ma esialgu pelgasin ja alahindasin tugevalt tänapäeva laste fantaasialendu, et lihtsad pulgad ja pakud jäävad ehk meie valdavalt maaelu-võõraste linnalaste jaoks kaugeks, kuid see oli täiesti alusetu ja asjatu hirm. Ja selle üle oli mul sügavalt hea meel.

Mu pisemale, 2,5-aastasele poisile, meeldib nalja pärast hirmsasti varrega malenuppe tüveõõnsustesse torkida ja teda rõõmustab, kui suure kaarega selja tagant hooga ’lennanud’ käsi vupsti eksimatult tillukesse auku suskab, aga kui mängimiseks läheb, siis jäetakse pilditegelased kõrvale. Talle meeldivad puupakud puhtal kujul rohkem. Neist tüvedest ja pakkudest saab ehitada torne ja tarasid! Ja need kõlisevad peos vahvalt. Neid saab veeretada. Tänu augukesele pulgajupi südames, on võimalik ka ’puutüvesid’ nöörile ajada ja neist kasvõi kaelaehe teha ajutiselt või midagi vurrilaadset. Ja kahelt poolt pakku puukõrt hoides saab pulgajuppe rullida ja nt käru mängida. Mulle endale meenutavad nad armsalt lapspõlve puust niidirulle. Parjalt mahuvad pihku.

Samas saavad kõigist vartega tegelastest puupakkude ehk tüvede sisse toetades ka iseseisvalt püstipüsivad mängutegelased – inimesed, loomad ja vankrid – millega on lihtne ja tore mängida ja vaat neist mängudest saavad ka vanainimesed aru suurema selgitustööta. Selliseid mängunuppe saab väga lihtsalt teha ja kindlasti tasub sellesse kaasata ka lapsed. Materjalid ja tehnikad on lihtsad – saetud oksad pakkudeks ja tüvedeks (minul lähimast poest ostetud harja- ja labidavars. Saagisin tikksaega, lihvisin peos tunde järgi nii, et nupud oleksid lastele ohutud), värvisin. Tegelased joonistatud/prinditud paberist ja kleebitud puuvardast ‘juurte’ külge. Kui mängunupud aeguvad või saavad mängutormis liialt räsida, siis saab kuulata tules puu laulu ja teha uued nupud. Nii saab mängimiseks teha juurde kõikvõimalikke erinevaid loomi, puid ja teisi asju-vidinaid.

Ja ühest suurest, sõela moodi kilbikaunistusest, selle sisse valatud kabe- ja eestlaste malemängust, samas ka teise poole kojujõudmise mängu nuppudest, hargnesid nüüd lahti sedavõrd uued ja lõputa mõttekäigud, et targem on siin peatuda ja minna oma lastega mängima vahvaid puumänge. Häid mõtteid Teile edasiarendusteks ja põnevate võimaluste avastamist!

LÕPETUSEKS

Selline ta sai, see minu kilp.
Kirevam pool on kindel, vapper ja väsimatu oma energiatandva kollase ristimärgi särava päikeesevalguse ja kodarratta lustliku triibuseeliku keerutustega – sellega on minu kodu on alati kaitstud. Ja sõelapool on truu ja rahustav oma korrapäras, sissepoole vaatav ja kodu hinge – peret – hoidev ja ühendav kaitsekilp.

Tänapäeva eestlane on valdavalt linnainimene. Me elame kokkusurutult kivikarpides ja kuigi ehk hing ihkab maale, siis see on pigem luksus kui igaühe võimalus. Inimesed ja puud on ikka meie mail kõrvu kasvanud, selline on meie maa looduse omapära. Puud on ikka seal, nende alad on küll taandunud meie käe läbi, aga nad on seal. Kuid meie oleme oma tegemistega nii ametis, et peame tungi metsa ja maale pääseda sageli lihtsalt sooviks puhata, me ei hooma enam selget kutset, et inimene, kes ei ole looduse – maa, taeva, mere ja metsa, suurte puude, vanade kivide läheduses, ei saagi olla tasakaalus, ta jookseb energiast tühjaks. Inimene, olgu kui arenenud tahes, on endiselt vaid killuke suurest süsteemist.

Linnainimesel pole sageli oma maalpappi, pole oma metsa, pole oma lillepeenart, marjapõõsast, puust rääkimata. Vahel ehk ongi mõni puu, kellele pai teha, keda kuulata, kellega rääkida, aga pahatihti taandub asi häbelikkusele ja käegalöömisele, sest pargipuud ju naljalt kallistama ei lähe. Aga inimene vajab puude lähedust. Nende kaitset, jõudu, tarkust ja tugevust. Lohutust, turvalist seljatagust, soojust ja lehtede varju.

Ma usun, et säärane kilp, kirjatud kindlate kaunite kirjadega, mis on selle omanikule olulised ja tarvilised, oleks meie tehislikus kumedalt tühjaks kippuvas maailmas kaunis ja armas sild inimese ja puu vahel. Üks väga vägeva väega värk.

Abiks ja toeks olnud kirjatükid:
Märgid, sümbolid ja värviilm rahvaornamentikas – loengukonspekt. Koostanud Tiia Artla – väga mõnus ja selge lugemine.
Märgid ja sümbolid – inglise keelest tõlkinud Kullo Remme ja Rein Turu Varrak 2009 – ilus pildiraamat.
Elumõnu – Ärma Roosi Kihnu Kultuuri Instituut 2009 – imeilus ja maruarmas raamat!
Pihuloomad – Christi Kütt 2008 – vahva ja armas.
Dendroloogia – Endel Laas Valgus 1987 – minu üks lemmikumaid raamatuid üldse. Ehk seepärast, et kooliajal sai see korralik Kalevipoeg peaaegu pähe õpitud, aga endiselt on seda armas ja hea sirvida ja taas “ära tunda”!

PS tegemine oli nii hoogne, et muuhulgas oleksin ma võinud telefonile vastates tervituseks kõlavalt hõigata: ’Koerte värvimine’, sest jalus siblinud suured kõrvad said kilbimaalingust oma osa. Hoolikal vaatamisel tabate ehk kortsninaga koera parema nahkhiirekõrva otsas punase märgistuse ka 😉

PPS piltidel figureerivad pidevalt kõrvu kolm mängunupukest. See on vist pisut segadust tekitav. Püüan need peagi teemasse paremini sobivatega asendada, nali lihtsalt selles, et pilditegemise ajaks olid mulle koju ülesvõteteks jäänud vaid kolm valmis nuppu, roheline neist veel praak kah ja vaid yks enamvähem kabe, aga karvaste servadega malenupukatsetus. Aga nendegagi oli Vantsul väga vahva. Mis veel siis saab, kui kõik nupud ilmamaa pealt koju tagasi jõuavad 🙂

Tänan teid kõiki, kes te jakaste ja tahate minu tegemistele kaasa elada ja hea sõnaga mind ikka toetanud olete! Süümekaid tunnen natuke ka, et nii palju teie kallist aega olen kinni hoidnud, aga ma alles õpin asju lühemalt ütlema ja kirja panema. Kes lugeda ei jaksa, saab pilte vaadata. Need räägivad ju ise enda eest 🙂

Olge tugevad ja terved!
Kirjutamise-joonistamiseni!