Possu oli maailma kõige ilusam, armsam, targem ja parem koer, keda ma kunagi tundnud olen. Koer, keda varjupaiga tädi mulle yldse loovutada ei tahtnud, väites, et tegemist on agressiivse ja rikutud närvikavaga tapjakoeraga. Aga Possu tahtis minu juurde tulla ja mina tahtsin teda enda juurde. Ma sain temaga eriti lähedaseks siis, kui me koos Tannut ootasime – mina olin 9 kuud siruli maas ja tema lebas mu kõrval ja kuulas ja jälgis, mida poiss minu kõhus tegi. Ja kui Tannu juba olemas oli ja kiiresti kasvama hakkas, siis said nad omavahel ka päriselus ilmatusuurteks sõpradeks. Nende sõprus oli muinasjutt. Minu sõprus Possuga oli samuti muinasjutt…
Möödunud nädalal, yhel ilusal päikselisel kevadpäeval, kui sinitaevas sõudsid harvad pilvepuhmad, läks meie vana ja väsinud Possu yle inimsilmale nähtamatu vikerkaaresilla sinna, kus igavesti noored sõbrad teda juba ees ootasid – koerte taevasse. Meie olime tema juures. Ta jäi rahulikult tuttu ja meie olime väga kurvad ja siis korraga hoppp!! Ja juba lehvitaski ta meile pilve servalt ja kadus siis valge sabatuti välkudes päikesekiirtesse hullama. Tal on seal parem.
Kui olime ta maise keha vana männi alla lumeniiskesse mulda sängitanud, sinna, kus on meie päris oma koerte surnuaed, panime kyynlad põlema ja tulime tuppa ja joonistasime pildi. Joonistasin pildile kõik need koerad, keda mul on olnud au oma elu jooksul tunda ja vähem või rohkem omaks pidada. Kõik need karvased sõbrad, kes on ka Tannule piltide pealt omaks ja tuttvakas saanud. Ikka selleks, et ta teaks, et Possu pole seal yksi ega kurb. Natuke enda jaoks ka.
Selline see on, see minu koerte taevas. Hetkel, mil Possu sinna saabus. Seal ootasid teda ees minu papa koer Epsi, kelle saabumine meie majja oli mu lapspõlve kõige kirkam hetk – vaatasin aknast alla ja seal ta oli – aias sibas mingi pisike must asi 🙂 Ja seal on ka minu elu kõige kurvemate hetkede ainus ja parim sõber kortsukoer Freddy. Ja meie kuldne trio – ilus Cora ehk Cornelia ja mamma tänavalaps Brutus (tegeliku nimega Bruta) ja minu vana rottweiler-mõmm Ats ehk Archey, kes tuli me majja minu 18ndal sünnipäeval. Freddy ja Ats ei tahtnud siin meie juures kuidagi omavahel läbi saada ja sellest annab siiani kinnitust mu ema koeri lahutanud käsi, aga tuleb välja, et seal pool pilvi, on nad kohe parimad sõbrad!
Ja meiega koos elab siin all, maa peal, meie seina- ja lauajalasöödik Aramis, kes on ilmselgelt kõige ogaram rotikas, keda ma iial tundnud olen.
Võibolla saab neist lugudest kord ka raamat.
Krõbedaid konte ja maruvahvaid myrgeldamisi Sulle, Pilvekutsu Possu! Paid kõigile teile, me pilvekoerad! Meie südames elate te igavesti.
23 thoughts on “Pilvekutsu Possu ja meie koerte taevas”
Mmmm, nii kurb, aga samas väga tore pilt! 🙂 Selline positiivselt meelestatud kurb hetk… oehh…
pai
pai kurvastajatele ja ilusat aega possule…
pildi joonistamine aitab alati, siis saad ise ka selgeks kuidas asjalood on:)
vikerkaar on ka nii ilusasti välja tulnud….
Pilt on armas, jutt võttis minul pisara jooksma.
nii kurb kui sõber läheb…tean…
Nii kurb,pikk pai teile kõigile.
Nii kurb…….:-(
Jah, kahjuks kogevad seda hetke kõik, kellel on sõbraks koer… Meie Bella ja Džambo on nüüd juba paar aastat üle vikerkaare, aga mäletan neid hetki siiani. Pilt on ilus, iga kord, kui vaatate, meenutate oma sõpru! Paar aastat tagasi, 10-aastasena, vastas mu noorem tütar küsimusele:”Mille poolest on sinu koer eriline?”- “Ta on koer ja iga koer on eriline!”, nõustun sellega täiesti.
koeraomanikuna käis tugev jõnks läbi, tunnen kaasa.
kui kahju. südamlik kaastunne!
Head teed tal minna ja igav tal seal tõesti olema ei saa…
nii kahju aga see pilt nagu leevendaks seda kurbust. jõudu
Ilus aga valus lugeda. Nuuks…
Possu oli mu lemmik tõugu kuts ja esimene pilt on nii, nii armas. Teine (joonistatud) ka.
Imetlen su võimet, kurva sündmuse juures,, nii positiivse tooniga postitus teha. Ma e suudaks vist sõnagi kirja panna, käed aina väriseks ja tönniks päevad otsa.
(Ajab jälle nutule… see on see “vähiplika” elu).
Pai sulle!
Olen matnud kaks koera ja see on üks põhjuseid, miks ma enam koeraomanik ei ole. Kallid teile.
Oh kui kurb….kaastunne Sulle!
Pai!
Mul oli ka au Possut oma silmaga näha ja käega patsutada. Tore koer ja lastega ülimalt kannatlik. Ma pole enne koera näind, kes laseb nii rahulikult väikesel põnnil on seljas turnida ja vatitikuga kõrvu puhastada. Possu oli väärt koer ja teile jäävad igaveseks need head mälestused, mida ta endaga tõi. Kallistame!
Mainimata jäi veel, et Possu oli ju lausa meie pulmas külaline 🙂 Väga vaikne ja peaaegu nähtamatu, aga oli kohal.
Kaastunne. Lemmiku kaotamine on südantlõhestav.
Enamasti ei tehta peredes ‘minu pere ja muude loomade’ vahel vahet – kui on kutsu, on ta nagu pereliige, kui ta sureb, on tunne nagu oleksid kaotanud pereliikme. Mulle tohutult meeldib, et teil on enda väike platsike, kus kutsud puhkavad, oma pere lähedal. See pilt on suurepärane, jutt suurepärane. Iga kutsu kaotusega olen proovinud mõelda, et hea et ta oli nii kaua, hea et ta meiega üldse oli. Aga nii raske on, iga kord tuleb pisar (siiani, praegugi on pisarad silmas, puhtalt mõttest sellele…) silma, kui mõtled sellele, et talle enam pai teha ei saa, ei saa head ööd soovida iga õhtu ja tere hommikust igal hommikul.. Erinevalt pereliikmetest ei saa kutsud ise hakkama, nad sõltuvad meist – seega on side veelgi tugevam. Meie anname neile süüa ja jalutame nendega.. Meie teeme nendele pai, kui neid pikast talvest masendus peale tuleb ja silmad kurvaks muutuvad. Ja nemad tasuvad selle tuhandekordselt tagasi iga hetkega, mil nad olemas on:)
Tunnen kaasa ja kallistan.
Pai ja kalli kurvastajatele. Palju sõpru ja palju juustu ja muud head paremat Possule vikerkaaremaale. p.s. Possutõugu koerad on väga väga ilusad.
Pisardan ka siin sinu armsa jutu peale ja mõtlen oma vikerkaarekutsadele…