Kuduruudud Ematekki

Ma pole elu sees nii palju harutanud ja nii palju pingutanud pisikeste nelinurksete lappide valmimise nimel ja samal ajal imetlenud mõne teise tegija imeilusa mustriga kudutykikesi. Kuidas, krt, need kyll mõõtu saadi? Ma ei alustanud ambitsioonikalt, aga täis suurt hakkamist ja arvasin, et peale mõne lihtsama proovilapi kudumist suudan siiski sama tagasihoidliku mustriga asja ajada mõõtu. Tuhkagi! Ma kudusin yht ja sama 3×3 ruudulist lappi kymneid kordi. Vantsuga haiglas olles jäi minust kahtlemata väga käsitöölembene mulje, sest ma muud ei teinudkui kui kudusin igal vabal hetkel lapi viimase reani välja, aga lõnga katkestamise asemel harutasin kõik jälle yles ja alustasin nullist. No tibake targemana. Kuigi see tarkus ja kogemus olid kyll nii visad tulema. Kusjuures kõik see aeg, ka kudumise käigus, võrdlesin ma loodud ridu õiges mõõdus papitykiga.

Aga ma sain valmis paar silma järgi sobivat ruudulist lappi. Yks neist jäi pärast vormimist siiski paremini mõõtu kui teised. Mõtlesin siis, et proovin lihtsat kanaihu. See peaks ju ometi veel lihtsam olema. Lihtne parempidi-vasempidi oli juba enne kehvasti rulli keeranud ja raskendanud konkreetsest võimalikust tulevasest kujust arusaamist ja minu pisikese sydamega lihtsa lapi mõte jäigi sinnapaika. Õnneks oli neid, kes sama mõtte kenasti teostasid. Aga lihtne kanaihu muutus pärast mitut harutamist igavaks. Mõtlesin siis parempidised sydamed sisse pikkida. Aga syda ei tahtnud kuidagi minu jaoks sobivat vormi võtta (joonistasin ma neid sydameid paberile ja arvutasin kuitahes mitu korda) ja nii sai neist rida lapikuid rombe. Aga syda ei andnud mulle rahu ja nii ta rombirea otsa troonile ikkagi ronis. Lapp näis igati mõõdus olevat. Pea oli parem-vaska-parem-vasak lugemisest sassis ja siis sai keset sydant lõng otsa. Lihtsalt muutus peeneks ja katkeski ära. Kudusin lõpuni ja mõtlesin, et kyll ma hiljem nuputan, kuhu ma need otsad kyll peidan. Otste peitmine on minu jaoks alati hirmutav olnud. No äkki jäävad paistma, äkki hargnevad. Ja sedapuhku oli kindel reegel, et ääre sisse ka peita ka ei tohi, no teki yhendamisel võivad need ebasobivalt ette jääda. Aga kuhu peita otsad keset siledat sydant? Egas midagi – kui midagi on kehvasti, siis keera see hoopis tugevuseks. Niisiis nõelusin sydame ja rombide servad läbi ja kujundid pääsesid kohe paremini esile. Ja otsad said kõik peitu. Teiste ilusaid lappe vaadates olin õnnetu, et no kuidas ma nii saamatu olen. Aga jonn on vahel hea asi. Ja pole ma ju ka teab mis kuduinimene. Mõni siin koob suure salli või terve teki nädalas. Yksinda! 😀

Katsetasin veel mustrilisi ja vähem ja rohkem augulisi lappe. Tähtaeg kihutas lähemale. Aga no ei saanud ma neid ilusasti mõõtu või siis vormi. Kyll kiskus lapp kiiva ja jumal teab kuhu. Uurisin teiste lappe. Sees kripeldas yks tunne, aga ma kartsin. Pelgasin, et äkki on liiga teistmoodi, liiga ebatraditsiooniline lähenemine ja et mu idee ei sobi tervikusse, kuigi servad oleksid ju nõetekohased. Sõrmed toimetasid, mõte lendas ja syda värises, et äkki ei sobi kohe yldse, kuigi endal oli hea ja õige tunne, sest mulle meeldis neid lappe kohe väga teha. Kunagi kudusin endale samal viisil yhe kampsuni. See oli mu lemmik aastaid. Kaalusin korra ka projektijuhtidele pildisaatmist, et kas nii võib. Samas kui võib keskelt alustada või nurgast alustada, miks siis ei võiks vabas vormis siit ja sealt kududes? Ja nii ma oma lapikesed valmis tegin. Tõin veel lõngagi juurde, et kui ei sobi, siis teen endale midagi. Ja kaks tavalist lappi olid mul ju ka olemas. Kaks hullu ruutu valmis, tikkusid varrastele veel kaks lappi. Yks traditsiooniline aga seisab poolikult varrastel ja sinna ka jääb. Kuni harutamiseni. Kyll saab sellestki lõngast yks hull omamoodi lapike kord.

Täna viisin lapid isiklikult kohale. Need kaks, mis olid varem valmis ja need kaks, mis olid teistmoodi tehtud. Olin valmis kõigeks. Eelkõige hävitavaks hinnaguks, aga mu neli lappi, nii lihtsad kui hullud, võeti rõõmsalt nurinata vastu. Näis, mis neist saab.

Hullude lappide puhul ei suuda ma isegi ise otsustada, kumb pool mulle rohkem meeldib, kas parem või pahem pool. Parempidisel tuleb erineva koega pind paremini välja. Pahempidisel on ‘suunamuutusest ‘ tingitud ‘laineharjad’ efektsemalt näha.

Samad lapid yhelt ja teiselt poolt:

Arglikest katsetustest jõudsin ma lõpuks ikkagi enda nägu ja tegu lappideni, mille tegemisel oli mul õige tunne ja selle yle on mul paganama hea meel. Sydant peab kuulama. Ja mida tegin ma taas koju jõudes? Õige vastus – haarasin vardad ja kudus taas. Ikka edasi oma 20×20 cm naturaalvalgest Jil-lõngast lapikesi nii nagu sõrmed suunasid ja syda soovis. Näpud sygelevad. Kududa on vahva ja isegi Tannu enam ei kysi, millal ma ometi kord lõpetan. Tahab ise ka kududa hoopis