Kohverpadi ehk kuidas terastus karask

Veidi enam kui kuu aega tagasi käisin ma synnipäeval. Yhe eaka ja elunäinud armsa inimese synnipäeva tähistamisel. Ta elab yksi kumerate põldude ja sygavate metsade keskel oma väikeses madalas majakeses. Mitte väga kaugel elavad tema eakad õed ja vennad, aga tema lapsed ja lapselapsed ning nende lapsed on kõik mööda ilmamaad laiali pillutatud. Pooled neist asuvad hetkel nii kaugel, et ei jõudnud isegi tähtsal päeval peole. Aga selleks, et kalli ema ja vanaemaga ikka suhelda, kinkisid nad talle päris oma arvuti ja internetiyhenduse.

Ma mõtlesin kaua, et mida ja kuidas. Lisaks ühiskingituses osalemisele tahtsin omalt poolt kinkida veel ka midagi, millel oleks samuti sygavam mõte ja väärtus. Mõte läks rändama unistamise ja unede juurde. Nende inimeste juurde, kes on teisel pool enam meie kõrval, aga ometi sydamele nii lähedal. Suled silmad ja oledki seal, kus soovid olla. Oled koos nendega, kes sulle kõige kallimad on. Oled sealgi, kus iial pole unistanud olla, põnevate seikluste ja vahvate tegemiste pöörises.

Minu unistamisest ja mõttelõngast keris end kokku yks padi. Reisikoti või väikese targa kohvri mõõtu pehme sumadan, millele vahel toetada pea ja rännata hetkega sinna, kuhu syda kõige tugevamalt ja helisevamalt kutsub.

Kohverpadi ise sai selline. Natuke puuvillane, natuke täisvillane. Pehme ja mugav. Polsterdatud nurkade ja sangaga. Pehme kinnituse ja pandlanööbiga. Täis häid mõtteid ja soove ja piiramatud võimalusi. Täiesti mõnus pehmus, mida diivanile või voodipeatsisse lisada.

Ideesööst tabas mind öösel ja puges nii hinge, et tuli kiirelt enne varahommikust väljasõitu synnipäevale lahendada käepäraste kangatykkidega. Kohverpatja õmmeldes jäin mõtlema, et samasugust pehmet kohvrit sihtkohaga Unelmate ja Unistuste maale saab ju armsalt liita ka näiteks pulmakingiga, kus noorpaar on soovinud koguda summa pulmareisi jaoks või mõnel muu rahakinkimise või ka mittekinkimisega seotud puhul. Mulle on alati tundunud kuidagi tyhi ja jälgejätmatu kinkida ainult raha, ikka peab selle juures mingi pisikegi kiiksuke olema.

Aga selle Unelmate-maa-sihtkohaga kohvri kohaletoimetamine ei olnud sugugi mitte nii sujuv ja valutu ja tõi endaga kaasa palju tuska ja pahameelt paljudes inimestes ja kiskus minu jaoks hämarast kapinurgast välja hästipakitud valusad mälestused ja ka reaalsuse, mida ma olin pyydnud aastaid ignoreerida ja unustada ja laduda nende peale uue ja sootuks helgema tuleviku. Unustasin põhitõe, et maja ei saa olle tugev, kui vundament on mäda ja ripub suuresti õhus.

Teel peole läks auto katki. Mees, kes elu eest tahtis mu elukaaslane olla, pakkus lahkelt, et ma võtaksin peole sõiduks temaa auto, mitte ei paluks emalt tema oma. Pika veenmise peale olin nõus, sets tema auto oli tõepoolest parem ja mugavam pikaks sõiduks. Esimene pool teest sujus väga kenasti, aga külavaheteed olid kinnituisanud ja korraga olin ma justkui keset põldu ja polnud enam aimugi, kus see tee siis nüüd on. Suht käsikaudu ja pimesi liikusin vaikselt edasi ja lootsin, et mõni kohalik mööda vurab ja õige sihi taas kätte näitab. Ja siis sõitsin kinnituisanud teel pehmesse lumme end kinni. Kaevasime ja kühveldasime. Õues kiskus hämaraks. Lastel oli külm ja nälg. Mina kartsin. Kõige enam kärsitu auto-omaniku reaktsioone, sest temast hullemate reaktsioonidega inimest ma ei tea. Ta tahtis ise hakata Tallinnast tulema autot välja tõmbama. See oleks võtnud vähemalt paar tundi… Ma olin valmis seal passima, aga abivalmid läbematud kohalikud mehed, kes ei arva roolis naisterahvast midagi, tõmbasid auto teele tagasi. Edasi läks kõik kenasti. Me jõudsime peole ja kohver jõudis ka. Aga katki läks veel palju muudki.

Täiesti paradoksaalne on see, et seesama armas vanaproua, kelle peole me läksime ja kes aastaid oli teatud mõttes mu ainuke tugisammas ja lootuskiir, et ehk siiski saavad mu suhted laste isaga lapitud. Kui teised mu abipalvete peale osavõtmatult vahtisid, vassisid ja vabandasid, siis tema tõesti uskus paremasse homsesse. Ta tõsimeeli uskus, et mõistus tuleb ta tytrepoja pähe ikkagi peagi tagasi. Uskus ja lohutas mindki. Systis minussegi seda sõgedat lootust ja usku ja ma elasin mingis mõttes isegi õndsas veendumuses, et kannatagu ma siis kuitahes palju, kyll kõik lõpuks laabub. Elu olevatki kannatas ja mehed olevatki sellised, aga naised peavad olema kannatlikud ja alalhoidlikud ja andestavad. Oleks mul vaid veel veidi kannatust nagu tema kinnitas, siis saab kõik veel korda. Aga asjad ei laabunud. Ja ma läksin eluga edasi. Esialgu kyll vastumeelselt, aga ikkagi läksin. Ka seda talus vanaproua vapralt, aga uuris mulle sygavalt silma puurides ikka ja jälle, kas ma olen ikka ilma tema lapselapseta õnnelik ja ma ju ometi igatsen temaga taas koos olla. Kui isegi mingi osa igatses, siis ma teadsin, et tema ei taha ja mina ei taha enam, et ta mulle kunagi haiget teeks. Ma sain üksi hakkama ja siis oli mul selleks peoks pea pool aastat olnud ka elukaaslasekandidaat, kes ise hirmsasti mulle mehe eest tahtis olla, aga mina kindlat seisukohta võtta ei tahtnud ja lihstalt vaatlesin selle suhtekujunemise tõuse ja mõõnasid kõrvalt Olin laste isaga liiga palju haiget saanud, et veel kord mõnest ämbrist taastuda.

Kuni sellesama synnipäevapeo ja autoavariini oligi mu eraelu enamvähem ok. Ei midagi erilist, aga ma sain hakkama. Aga peo ajal kiskus asi väga kiiva ja rõõmsa kylalise mängimisest ei tulnud mul suurt midagi välja, sest hävitavad sõnumid arusaamatult armukadedalt auto-omanikult mu telefonis ja paarisaja kilomeetrine vahemaa ei lasknud mul olla ja asju selgitada. Ja siis tuli mu poiste vana-vanaema mu juurde, pani oma kortskrobelise targa käe mu õlale ja vaatas õnnest õhetava lootusrikka naeratusega mulle otsa nagu oleks saanud oma pika elu parima sünnipäevakingituse ning lausus:

“Nii ongi parem! Ma usun endiselt, et kord te veel lepite ära ja sellest asjast saab asja.”

Silmas pidas ta mõistagi mu suhet laste isaga. Nagu mis mõttes? Mehega, kes mulle ja mu lastele nii palju haiget teinud on? Mul oli kurb olla, sest ma uskusin, et vähemalt tema rõõmustab mu yle, et olen pyydnud endale ja oma lasetele luua stabiilsema ja õnnelikuma elukeskonna. See heameel oli olnud võlts. Justnagu ma peaksingi siplema lõputult ja raiskamagi kogu oma elu oodates ja lootes võimatut, andestades andestamatuid asju. Vanad haavad rebenesid lahti. Vaid taevas teab, kui raske oli mul olnud endas maha suruda kogu seda valu ja reetmist. Ikka ja jälle lõin ma hambad huulde ja kannatasin laste pärast kõik ära. Ma loobusin lootmast ja unistusteski mängimast mõttega, et meie vahel iial enam midagi olema saab ja ma tean, et sellest ei tule iial enam midagi, aga ma olen pyydnud vaikselt ja rahulikult luua endale ja oma lastele uut turvapaika. Kurbus ja valu, mis kaasnes sellega, et taaskord kipub kõige hävimises ja hävitamises juhuslikult mängus olevat just selle suguvõsa näpp, tõmbas mul jalad alt. Ma keeldun uskumast, et inimesed on ydini pahad ja pahatahtliku, aga vahel jäävad mul inimeste motiivid väga segaseks ja valelikkus ja osavõtmatus lõikavad hinge.

Aga ma olen treenitud ja pisukese kogumise järel ajan end ikka ja jälle pysti, raputan puru mha ja astun edasi… nagu alati. Sedapuhku laskusin ma aga sygavamasse arutelusse enda sees, peas ja sydames. Miks ometi ei või need inimesed, kes ise on soovinud minust vabaneda (toetades vaikides mu laste isa ebaõiglaseid otsuseid) toetada ja austada nyyd mu otsuseid ja tunda rõõmu selle yle, et ma olen vähemalt yritanud uuesti jalad alla saada ja eluga edasi minna nii, et mul ja mu lastel oleks parem. NENDE lapselastel, aga nagu see neid kunagi huvitanud oleks. Aga igast liigutusest veikleb vastu võltse naeratusi ja tyhje sõnu. Oleks need inimesed iilagi kysinud, kas ma saan hakkama. Kuidas ma saan kahe väikese lapsega yksinda hakkama. Ei, neid pole see iial huvitanud, see ei ole olnud nende asi ega mure. Piisab ju sellest kui maksimum kolm korda aastas jõulude ja synnipäeva ajal käiakse head nägu tegemas… Aga ma leppisin ka selle piskuga, sest mu lastel olid vähemalt nime poolest olemas sugulased. Leppisin suuresti ka seepärast, et nii öelda taastumisperioodi väga hellal ajal lahkusid me elust mu vanaisa ja isa ja mu ema tõmbus leinas väga endasse. Ma kaotasin igasuguse toe omade poolt, sest pooli neist enam polnud ja pooled olid kurvad ja katki ja iseendagagi hädas. Aga laste isa suguselts? Mis oli nende vabandus?

Eks see on yks lugu sellest, kuidas karastus teras ehk kodumaiselt ja talupoeglikult siis kuidas terastus karask.

Sellele loole eelnenud lugu.

Vaid yks õhtu enne sedasama synnipäevapidu ja autoavariid uuris mu kunagine klassivend, kes ise just isaks oli saanud, minu käest, et kuidas ma ikka yksi kahe lapsega hakkama sain. Pärast toimunut hakkasin ma sygavamalt juurdlema kysimuse yle, et kuidas ma siis ikkagi sain ja siis tundus korraga kogu see koorem, mida ma vedanud olen, yhtäkki kuidagi raskem kui see tegelikult kanda ehk oligi. Sellises olukorras on lihtsam mõtelda, et me olemegi yksi ja sunnitud yksi hakkama saama. Ehh, palju lihtsam oleks ju olnud jagada koormust ja vastutust, pugeda toetavate lähedaste selja taha, uskuda ja loota, et õiglus võidutseb, et nõrgamat kaitstakse ja kõik pöördub peagi heaks ja veel paremaks tagasi. Lihtsam oleks olnud uskuda, et see oli vaid ytlemata kehv unenägu, aga olin olukorras, kus reaalsustaju oli vägagi alasti ja sisse lylitus autopiloot. Iseenesest. Ikka selleks, et ellu jääda. Valikuid polnud – see et mees, minu laste isa, oli otsustanud elu muul moel jätkata ning sisuliselt pööras kannapealt ilma hoiatuseta selja kogu eelnenud elule, seda justnagu poleski iial olnud. Teda polekski nagu kunagi olemas olnud. Mõistus lihtsalt ei suutnud seda võtta võimaliku lahendusena. Aga mul oli kaks last, kes vajasid mind ja seega taandasin ma end nende esmaste vajaduste rahuldajaks ja ise olingi kadunud. Mulle endale lihtsalt polnudki enam ruumi ega kohta.

Mida ikkagi tunneb ema, kes on yksi jäänud oma väikelastega? Reedetuna? Petetuna? Ärakasutatuna? Kasutuna? Väärtusetuna? Halvana? Mille kõigena veel… Kui nyyd detailideni täpne olla, siis yksi jäädes ei olnud mul veel kaht last käeotsas, teine ju alles kasvas mu sydame all. Seda haavatavam ja löödum ma olin. Teine laps ei olnud vaid minu otsus. Aga minu eraprojektina tundus see mulle paraku küll, sest lahku me läksime ja mida aeg edasi, seda sygavamaks rammis end masendus mu sees. Kas pereelust välja astunud lasteisa suudab õõnestada yhe kange naise eneseusku sedavõrd, et ema, kes armstab oma lapsi yle kõige on valmis loobuma? Loobuma kõigest? Elust? Kas mu lastel oleks ksagil mujal ja kellegi teisega parem? Olen ma halb ema, sets ma kellegi naisena olin läbikukkunud ja -põlenud? Ma andsin endast kõik, aga ikka olin ma ydini õnnetu ja valgust enam mittenägev yksikvanem, kes lootusetuses siples? Lähedasi, kellele loota, mu kõrval polnud. Ei olnud inimesi, kelle hoole alla lapsi ajutigi kergema sydamega jätta. Selleks on vaja väga kõva laksu, et yks ema julgeks yldse nii mõtelda, aga tunnistan, kõiki neid mõtteid olen ma kunagi mõtelnud ja tundnud vähem või rohkem veendunult. See syytunne, mida ma endas kandsin selle suhte luhtumise pärast, oli yyratu. Ja syydi olin ma milles? Selles, et ei suutnud perekonda koos hoida isegi selle hinnaga, et minust kogu aeg üle sõideti ja haiget tehti nii seest kui väljast? See mees oli mulle puust ja punases teinud, et ma ei ole väärt mitte kui midagi. Ja ma tõesõna tundsin vahel, et ilma sellise hädise emata oleks mu lastel palju parem ja helgem ja ilusam elu algus olnud. Ykski laps ei vaja selles õrnas eas õppetunde sellest, kuidas hoolimata kõigest ellu jääda. Pisema jaoks saigi suuresti mu yleelamistest tingitud varajane syndimine vägevaks võitluseks oma elu eest. Ja see ei olnud enam kirjanduslik liialdus. Aga see, et ta sellest välja tuli, oli märk ja kinnitus mulle, et ma pean suutma edasi olla ja minna. Pisema synd muutis mu elus ja mõttemaailmas väga palju.

Iga laps väärib õnnelikke vanemaid ja kodurahu, aga kui vanemad on teinud ettenägemisvõime puudumisel lootusetult valesid valikuid… Eks ikka uskudes paremasse, ennast (ja tegelikult eelkõige laste võimalikku paremat elukeskkonda) ohverdades ja loobudes kõigist unistustest ja taganedes kokkuvõttes kõigist oma tõekspidamistest ja veendumustest ning rakendanud kogu jõu ja jonni ainult selleks, et pere (unistus perest) koos pysiks ja lastel oleks mõlemad vanemad… Olgugi, et õnnetud, sest kummagi eesmärk oli ristivastupidine – yks võitles selle eest, et karjast vabaks saada, teine seepärast, et karja koos hoida. Siis pikamat aega yritades ja proovides, katsetades ja teist veendes, ennast maha surudes ja siis kasvõi teise moraalsetele kohustustele rõhudes, jõuad sa ikkagi varem või hiljem arusaamale, et ehk ongi lõpuks yksi lastega ikkagi parem. Pole vähemalt fyysilist valu ja väärkohtelmist. Pole alandavat sõimu ja tunnet, et oled kodutu kassina oma teiste silmis justkui sohilastega kõigil jalus. Poedki nurka ja lakud tasa tihkudes oma haavu. Keda see siis niiväga ikka huvitab. Pealegi ega viisakusest ettemanatud naeratuse ja teistele talutavaks sunnitud muretu oleku ja sõnakasutuse tagant ju hingehaavad pahatithti paistagi. Inimesed on õpitult pinnapealsed ja neil on mugav, kui neil pole sõpru-tuttavaid, kellel on probleeme. Roosas mullis on ju nii palju mugavam elada. Sa mõistad seda, et ellujäämiseks ja teistega, st maailmaga, mingigi kontakti säilitamiseks pead sa loobuma pretensioonidest ja lihtsalt elama edasi. Pikkamööda andestad kõigile ykskõiksuse, ajapuuduse, hoolimatuse, halvad sõnad ja turtsakad pilgud, ja usud, et kui sa oled ise hea ja andestav, siis leiad sa kord ka oma koha siin päikese all. Ja ka sinu ellu paistab kord päike ja õuele tuleb õnn ja rõõm… Ega unistused ju enne meid saa surra. Nii mängidki ymber kaardid ja syvened tegevusse, mis sind rõõmustab, lohutab ja aitab unustada reaalsust. Just nii peitsin ma end oma rõõmsate ja helgete naeratustega joonistuste taha ja tasapisi hakkasin ka ise jälle uskuma, et kõik pole veel kadunud. Ja eluvaim hiilis teistmoodi mu sisse tagasi ja kõik mu ymber oli kuidagi valgem ja rikkam ja parem. Ka yksi oli hea. See oli minu jaoks uus ja hea kogemus.

Aga veel enne seda kui ma sain tugevamaks ja leidsin, et yksi on ka väga hea ja tore olla, vaat enne seda kulus väga palju aega ja ette tuli palju tobedat rapsimist. Kord ysna yksikvanemaks saamise alguses, veel rasedana, asjasin ma viimaseid jõuvarusid ja eneseväärikuse raasukesi kokku korjates pea pysti, peaaegu kuklasse ja tormasin mingi jumal-teab-kust korjatud energialaengu jõul edasi, sest mul oli tunne, et just nyyd ja praegu on minu võimalus. Mul oli vist vaja uut meest. Aga kuidas? Selleks ajaks olin ma aru saanud, et yksikemana, kelle lapsed on alles väikesed ja kellel puudub ka toetav tugisysteem lähedaste näol, on võimalus kodust välja saada peaaegu olematu. Ega ma ju eriti kodust välja ei kippunud ka, poleks yldse kippunud, kui poleks olnud vajadust kedagi leida, sest ma teadsin, et lapsed vajavad mind nyyd veel rohkem, sest neil polegi kedagi teist. Samas teine osa minust sundis mind arvama, et pean ikkagi ruttu kellegi leidma enda kõrvale, kellegi, kes oleks mulle toeks, hoiaks ja armsataks mind. Kellegi, keda ka mina armsataksin ja austaksin sedavõrd, et sooviksin teda alatiseks oma ellu. Ma ei otsinud juhusuhteid ja niisama lõbusaid seiklusi. Lootsin leida kellegi, kellega saan olla koos õnnelik ja ka lastele anda edasi positiivse kogemuse, et hoolimata sellest, mida nad näinud on, on võimalik elus asju ymber mängida, et saavutada kokkuvõttes ikkagi hea tulemus. Äkki isegi parem tulemus kui parimate võimalustega algsete kaartidega see iial võimalik oleks olnud. Lapsed vajasid ju ka isa.

Aga kustkohast leiab kodune yksikema endale uue kaaslase ja lastele uue isa? Tutvusringkonnas polnud yhtegi vaba meest. Yhelgi tuttaval polnud yhtegi vaba sobivas vanuses tuttvat meest. Ma irvitain õelalt iseenda nõmeda olukorra yle, et mu ainuvõimalused kedagi kohata ongi ju vaid poesaba ja arstikabineti uksetagune .Ja vabandage väga, võimalus sellises paigas kohata mulle vastuvõetavat vaba meest, kellele oma õnnistatud kõhu ja sylelapsega muljet avaldada, pole tõepoolest vist olemaski. Aga killuke minust siiski vaatas vargsi ringi ja lootis, et äkki on ameerika tobefilmide stsenaariumid siiski kirjutatud maha elust enesest ja mingi võimalus siiski veel on. Või vähemalt tuleb.

Aga kuidas siis teevad tänapäeva yksikemad ja ka teised lyhikese rihma otsas peaagu sunnismaised yksikud inimesed, end maailmale nähtavaks? Annavad teada, et on toibumas eelnenud suhteõudustest ja soovivad alustada uuesti, on tagasi turul? Muidugi on see päästerõngas ja hääletoru meie palavalt armastatud arvuti ja interneti kooslus. Ja see, kui minu ainus võimalus, panigi mind meeleheites tormama saagihimus lootusrikkalt pea ees uutele jahimaadele. Ise kinnitasin endale uljalt, et naised on head õppijad, ujuvad välja hullemastki kakast kui seda on yhe mehe ja isa suva minna õrnal ajal just siis, kui tuju tuli. Jäädavalt. Lastega mees pole suhete turusituatsiooni arvestades justangu mingi probleematiline nähtus. Naiste silmis saab lastega mees ehk isegi lisapunkte, sest tema ju teab, mida kujutab endast elu lastega. Või vähemalt peaks teadma ja ette kujutama. Aga lastega naine on kaotanud suure osa oma kaubanduslikust väärtusest. Ehk on määravaks see, et naisega liiguvad kaasas reeglina reaalsed lapsed ja kohustused, mehega koos liigub aga vaid kasulik kogemus. Aga yhe väikese lapsega ja teist alles ootav yksikema? Millised väljavaated peaksid kyll olema sellisel naisel? Iga viimane kui mees, kes näeb paisuva kõhuga naist, peab seda naist kellegi teise kaaslaseks. Nii ongi ju õige tegelikult…

Alles siis, kui ma esimesi abituid liigutusi tutvumisportaalide sogases vees tegin, tabas mind miljon teravad ja halastamatut kysimust, et kui tema, mu laste isa, mind ei tahtnud, kes siis yldse tahab? Kui tema minust, oma laste emast, lugu ei pidanud sedavõrd, et jääda, siis kes yldse veel tuleb ja jääb? Muidugi pyydsin ma olle reibas ja vapralt edasi kynda omas suunas, aga usk sellesse, et internetiavarustes oma tõelist printsi kohtan, hajus peagi tuhandeks nõmevalusaks killuks. Vahe ehk oligi selles, et ma ei otsinud endale lihtsalt meest vaid otsisin ju ka oma lastele uut isa. Minu nõudmised polnud midagi peadpööritavat, tõenäoliselt suhteliselt samad ootused ja lootused, mis pea igal naisel, aga siiski oli mu latt targu ysna kõrgele seatud. Aga miks oleks see pidanud olema madalamal? Selleks, et uuesti väikese vaevaga ämbrisse astuda? See risk on ju nii ehk naa alati olemas. Kindlasti sundis mind kiirustama ka yha paisuv kõht ja veendumus, et ehk suudab uus mees mu vastsyndiva lapse paremini omaks võtta kui ta juba enne ta syndi meie lähedal on.

Kuulutus, et yks särtsakas yksikema (sel hetkel olin ma siis särtsakas teist last ootav yksikema) otsib oma tõelist printsi, eluarmastust ja kaalsast kogu eluks, sai tutvumisportaali kiiresti yles. Ma ei lootnud paljut, sest andsin endale väga hästi oma naeruväärselt tobedast olukorrast aru. Aga minu yllatuseks olid hoolimata mu õnnistatud seisust pakkumised ysna varmad laekuma ja enne lugemaasumist numbreid silmates jõudsin ma juba vargsi võidukalt naeratada, et kõik polegi ehk veel kadunud. Mina olin ju oma kuulutuses olnud lõpuni aus. Kohalike portaalide puhul kahetsesin ma aga juba paar päeva hiljem, et yldse vaevusin seal katsetama. Vastuseid muidugi tuli, mõni tundis niisama suurt huvi ja soovis kohe kohtuda, et minusugust imelooma lähemalt näha, noh, et mine tea, äkki saab ka nalja. Oli ka neid, kes alguses rääkisid lihtsalt ja kenasti, mittepealetykkivalt. Kohtumistel nende tegelastega selgus muidugi taas tõsiasi, kui lihtne on hämaras kõverpeeglitest pungil virtuaalmaailmas luua endast pettekujutlusi, varjata ja väänata tegelikkust ja ebamugavat tõde.

Aga kirju tuli ka korralikelt abielumeestelt, nii nad end ise nimetasid. Vaatate mulle kysivalt otsa? Te ju teate, millist meest ja mille jaoks mina otsisin, aga et mida pidin ma peale hakkama teise naise mehega? Tõenäoliselt ka teiste laste isaga. Ja mida yldse korralikud abielumehed sellisesse kohta ära on kaotanud? Ooooo jaaaa, ma sain tigedaks. Maruvihaseks. Kogu see viha ja pettumusvalu, mis oli kogunenud mu eelnenud suhte luhtumisest lahvatas nyyd suure pauguga leekidesse. Justnagu yksikema muuks enam ei kõlbagi?! Justnagu yksikema on see, kes on armunäljas ja ihkab vaid alandlikult ja vähenõudlikult vahel harva kellegi lähedust ja on elus juba nii palju trambitud, et oskab rõõmu tunda ka piskust, mida yhel korralikul abielumehel on oma salaelus talle pakkuda kui oma armukesele? Yksikema on lastega piisavalt hõivatud ja seega ei hakka riivima igal hetkel, miks meest alati ligi, toeks ja abiks pole? See oleks siis nii kena kooslus rõõmust ja õndsatest hetkedest ja täiuslikust elust yhe mehe jaoks, kes naudiks iga hetke oma võltsilusast topeltelust? Või kui salarõõmud on nauditud, siis sätiks see mees lipsu sirgeks ja läheks oma korralikku abiellu jälle tagasi? Kõik need salajased ihad vajavad rahuldamist vaid selleks, et kuidagi taluda argipäeva ametliku abikaasa kõrval? Mõni vingerdatud lõuna, mõni varastatud õhtupoolik, vahel mõni valetatud komandeering, mõni lilleõis kimbust oma naisele, öine seanss nurgakinos, sest seal on kohal vaid teised samasugused… Minu rikutud fantaasia on selles osas ysna piiritu, liiga palju olen ma elus näinud selliseid mittekuhugi jõudvaid ydini valedel alustel võdisevaid ja värisevaid suhteid, milles reeglina kannatavad ikka vaid naised – kokkuvõttes yksikud, lastega naised ja ka need korraliku elu sinisilmsed heausklikud ja/või paljutaluvad abielunaised. Seega EI ja veel kord EI! Miks peaksin ma myrgitama oma elu? Oma laste elu? Teise pere elu?

Justnagu alandusest ja ylekohtust pole veel kyll? Et kui yks mees võis hyljata oma pere, siis ju see naine polegi paremat väärt kui teistele meestele vaid armuke olema ja neid nö rõõmustama ja teenindama? Et kui laste isa su ära põlgas, siis oledki sa korraga yhiskonna prygikastis ega väärigi enam midagi paremat? Need korralikud abielumehed kyll ise kujutavad endale saamahimus ette, et just nemad päästavad maailma ja teevad isegi head, sest nö teenindavad ja toetavad neid õnnetuid eluheidukutest naisi eksole. Aga tulles nyyd tagasi mu tutvumiskuulutuse juurde, milles soovisin leida head ja ausat meest enda ja oma laste ellu… siis esimestele pakkumistele hakata armukeseks vastasin ma väga valusalt ja valuliselt. Selgitasin neile, et kui nendesuguseid troppe maailmas poleks, siis oleks mul endiselt ka mees ja lastel isa ja maailm oleks palju parem paik. Yks neist meestest vaevus isegi mu pahandava moraaliloengu järel vabandama, et mind tylitanud oli. Tõenäoliselt ikka irvitades. Aga pakkumisi ikka tilkus. Mõned päevad hiljem, peale seda, kui olin käinud veel yhe tyybiga kohtamas, kes jutu põhjal tundus ysnagi normaalne, veendusin, et see meie kodumaine maailm on ikka liiga kirev ja pöörane mu jaoks – tüüp oli kell 1 päeval alkoholilõhnane, tegelikult töötu, väljavaadeteta ja endise elukaaslase kaelas elav jorss, kes tegi mulle katkematu enesetutvustuse järel kohe ettepaneku koos elamispind yyrida, polnud tõesti see, mida leida soovisin!

Minu mõõt sai lihtsalt täis. Kõik, keda raske käega kaaludagi oleks võinud, jooksid tegelikult mu lati alt robinal lihstalt läbi. Ma tõotasin endale, et ei iial enam ei pane ma yhtegi tutvumiskuulutust kohalikesse portaalidesse, sest Eesti mehe seestunud salaelu polnud see, millest mina osa tahtsin saada. Irooniline on see, et ma otsisin ausat meest ja mul ei jää yle muud kui tänada õnne, et neil libekeeltel oli ylbet jultumust tunnistada vähemalt oma abielus/suhtesolekut ja ausalt öelda, et otsivadki armukest ja ei midagi enamat. Hulga maad halvemini oleks võinud ju minna. Ja tegelikult muutis mu kõige kurvemaks hoopis see, et nende näljaste tüüpide seas, ei vaevunud varjama eriti oma nime ja nägu, kohtasin ma ka mitut endale tuttavat näiliselt õnnelikus suhtes olevat kõvasti tööd rabavat armastavat abikaasat. Neist möödusin vaikides… Sulgesin kohalikes tutvumispaikades oma konto. Alatiseks.

Kyll aga lisasin end mõni aeg hiljem välismaisesse sõbraportaali. Otsisin LIHTSALT sõpra ja aastate jooksul kohtusin seal mitmete vahvate meestega. Ma läksin sinna juba tunduvalt ettevaatlikumalt ja kõvasti kärbitud lootustega ja vastu sain sealt mitu vahvat tutvust meestega maailma eri paigus. Kuigi ma ei usu, et pelgalt netitutvusest võiks midagi sygavamat areneda, siis ometi on meil juttu jätkunud kauemaks ja mul on kokkuvõttes hea meel, et ma selle etapi läbisin. Keeleoskused arenesid. Ja mingis mõttes oli päris uute ja meie suhtlus- ja elukultuuri mittetundvate inimestega lihtsam suhelda ja seeläbi ennast ja oma elu, vaateid kõrvalseisja pilguga ka analyysida.

Kuigi ma pyydsin meeleheitlikult leida endale uut meest, tundus mulle väga pikalt, et ma petan oma lapsi, kui ma ikkagi loobun yritamast nende pärisperet päästa, aga yhel hetkel taipasin, et ma pean loobuma. Just laste nimel pean laskma tal minna. Pean laskma kõigil asjadel minna, sest jonnakas kinnihoidmine uputaks meid kõiki. Ja ma loobusin. Lasin lahti oma tõdedest ja sygavamatest veendumustest ja alles aasta pärast lõplikku lahkuminekut leidsin endas nii palju jõudu, et pakkisin meie ühises üürikorteris, millest jagasime kyll vaid köki, vetsu ja pesuruumi, lõpuks kõik oma kola kokku ja tulin lõplikult tulema. Sest oma elu me ju ei jaganud nagunii ja tema mürk halvas. Nii minu kui lapsed. Otsustasin, et siin on nyyd murdepunkt ja enam ma ei lähe tagasi. Enam ei yrita. AITAB! Liiga palju kurbust, valu, ahastust, abitust ja pisaraid olid mu lapsed näinud ja emapiimaga sisse imenud. Ma suutsin teiste eest ehk oma tõelisi tundeid varjata, olla näiliselt hoolimatu ja tugev kysimustes, mis puudutasid mu eraelu, aga mu oma lapsed nägid mu paraku tahtmatult läbi. Sel hetkel, kui ta käe lapse vastu tõstis, oli minu jaoks kõik läbi ja küsimusi rohkem lihtsalt enam ei olduki.

Aga laiemas plaanis saab inimene hakkama ka palju hullemate asjadega kui yksi kahe väikelapsega elamine ja nende eest hoolitsemine. Siinkohal pean siiski mainima, et märkimisväärne vahe on selles, kas naine on tõesõna vaid yksikvanem või on tal kuskil teises ilma otsas nt töölähetuses ikkagi mees olemas, kellele vaimseltki toetuda saab. Ja vahe on ka selles, kas lahkuläinud vanemad suhtlevad siiski sedavõrdki, et lapsed kohtuvad oma pere juures mitte-elava vanemaga rohkem kui mõned korrad aastas. Ma usun ja tean, et on suhteid, kus hoolimata lahkuminemisest säilivad laste ja uude ellu sukeldunud teise vanema vahel väga lähedased ja usalduslikud suhted, kus lapsi kasvatatakse ikkagi yheskoos ja vastutust jagatakse reaalselt mitte vaid tagasihoidlikes rahanumbrites. Ja vahe on ka selles, kas ilma mehe ja isata perel on kõrval hoolivad ja armastavad sugulased ja toetavad sõbrad või ta ongi nagu kodutu kass oma poegadega… Ka seda väljendit olen ma teravamatel hetkedel sõna-sõnalt kuulda saanud neilt, kelle mõistmist ja toetust ma kõige enam raskel hetkel vajasin. Justnagu olekski ma need lapsed kylapealt korjanud, mitte saanud mehega, keda ma arvasin end armastavat. Ja keda uskusin ka mind ennast armastavat. Need lapsed ei syndinud siia ilma selleks, et meid koos hoida vaid meie kooselu oleks pidanud olema selle loomulik osa juba iseenesest. Ma ei ole iial uskunud ega arvanud, et naisel on võimalik lapsi synnitades mehi manipuleerida ja neid endaga jääma sundida. Laps ei ole ega tohi olla relv ega vahend. Laps on õnnistus. Ja võib-olla olengi ma ära teeninud selle, et sain kogu selle õnnistuse vaid endale?

Kõige raskem on tunne, et sul on kyll käed-jalad kyljes, aga oled ikkagi kõigil jalus olevaks koormaks, sest naine, kes on yksi kahe väikese lapsega ei suuda sammu pidada muu maailma tormava reaalsusega. Haigete väikelastega ju poodi ei lähe ja koju neid ka yksi ei jäta. Keegi peab ikkagi aitama. Poes käima või lapsi valvama. Ja kui siis veel hakkabki idanema yks uus ja värske suhe, siis on väga palju tahetud, et see uus mees lepib olukorraga, kus polegi kunagi aega vaid teineteise jaoks. Alati on kaks pisikest ja tähelepanu eest võimukalt võitlevat takjat ka kaasas. Igal pool ja igal ajal, sest ainus inimene, keda appi on paluda, on minu ema, aga temagi käib tööl ja on pika tööpäeva ja -nädala järel väsinud, tal on omad käigud, reisid, filmid, harjumused, soovid-tahtmised ja tegemised, lein. Tal on oma elu. Aga mu kaks pysimatut tulesädet ei pysi ju purgiski, nad väsitavad, neil on kõrged ootused. Ma ju näen, kui vastumeelselt ja väsinult ema neid vahel valvama tuleb kui ma pean kähku poodi lippama. Kas ma siis yldse julgen yritada temalt paluda poisse vahel õhtul vaadata ja magamagi panna ajal, mil ma ise lõbutsema lähen? Ma tunnen, et mul ei ole õigust puhatagi, lõbutsemisest rääkimata. Mul ei ole õigust minna yksi välja ja jätta oma järeltulijaid kellegi teise hoolde, sest pole kedagi sellist, kes seda ise iial teha oleks soovinud. Minu enda aeg on öö, siis kui poisid magavad oma rahutut und. Ma olen harjunud leppima piskuga, enda soove maha suruma ja ma ju tean, et nad ei jää igavesti väikeseks ja mina ei jää igavesti sunnismaiseks. Kyll ma veel elan ja säran kord taas ja seda juba õige pea. Leiaks ma vaid jõudu neile rohkem pyhenduda ja olla õnnelik koosoldud hetkede yle, elada ja särada ka praeguses olukorras. Rahulolematus kõigega on nii lihtne ligi tikkuma. Suhet meesterahvaga on aga kõige selle kõrvalt väga raske hoida ja toita. See on isegi ebaaus laste suhtes ja ma ju lubasin endale, et ma ei tee enam mitte kunagi midagi, mis neid kahjustab. Ega lase mitte kedagi nende ligi, kes neile liiga võiks teha.

Ma olen emadust ja laste kasvamist (mitte kasvatamist) võtnud loomulikult ja lihtsalt. Vähenõudlikult. On mu lapsed kasvavnud ilma vankrite, võrevoodite, maneezhide, pudelite, luttide, beebimonitoride, unelaulu-karussellide, vanniistmete ja muu mõeldava moodsa tilulilu ja kilakolata. Mina ei ole neist asjust puudust tundnud, pole nemadki. Neil on olnud olemas katus, toasoe, valgus, kõhutäis ja mina. Nad on maganud kaisus ja neid on kantud syles ja linas seni kuni nad ise on avaldanud soovi oma samme seada. Taimed, ka inimtaimed, kasvavad ise, neile tuleb soojust, valgust, syya ja armastust jagada. Kasvatamine on aga pigem hea eeskuju näitamine kui “toimeta minu sõnade, mitte tegude järgi”. Pean tunnistama, et pahatihti pole ma olnud just parim eeskuju, aga ma olen pyydnud anda endast parima. Tulemuseks on kaks hella sydamega metsikut meest. Kuidas nad elus hakkama saavad? Loodan, et paremini kui mina. Loodan, et suudan neisse systida õiglust ja vastutustunnet ja ausust ja austust ja tõdesid, mis aitaksid neil oma elu elada puhtalt ja õigelt. Ilma, et nad teeksid teistele oma rumaluste ja mõtlematustega haiget. Kasvatada neid nii, et nende syda oleks õige koha peal. Nii, et neist ei saaks salasuhteid janunevaid armastavaid abikaasasid või oma laste nimel mittepingutavaid hoolimatuid isasid.

Kinnitan, ma ei ole kibestunud meeste- ja maailmavihkaja, kuigi see ehk hetkel nii tunduda võib. Ma ei vihka kedagi, kuigi seda oleks lihtsam teha. Aga ma ei keera ka teist põske ette, et ka seda löödaks vaid lähen lihtsalt vaikselt oma teed. Kui ma näen aga ebaõiglust syndimas, siis ei tee ma nägu, et kuule ega näe vaid ytlen, mida ma asjast arvan. Tegutsen, kui seda vajatakse ja sisetunne nõuab. Ma ei soovi teistele halba ega lohuta end sellega, et kord saavad kõik halvad teod ka vääriliselt tasustatud vaid pyyan lihtsalt enda elu õiglaselt ja väärtuslikult elada võimalike vahendite piires. Pyyan oma lastele pakkuda väärtusrikast ja ausat elu. Neid armastada ja neile armastamist õpetada. Ja ma usun, et Imesid ikkagi juhtub. Oska vaid nende jaoks valmis olla ja neid ära tunda ja hellalt hoida 🙂

 

Ma meistredasin ja mõtlesin kohverpadja sisse hulga häid ja armsaid mõtteid yhe eaka naise tarvis, aga täiesti ootamatult kiskus see mind ennast täiesti ootamatutesse seiklustesse ja mõtete keerdkäikudesse. Eks vist elus ongi nii, et mitte ainult loojad ei mõjuta oma loodut vaid ka kõik loodu mõjutab nende loojaid. See saladuslik tugevatoimelise mõjuga reisipadi kiskus lahti vanad haavad mu hinges ja tegi ehk ka pisut julgemaks ja targemaks ja jälle kord… veel resoluutsemaks ja jäigemaks teatud kysimustes. Aga äkki see oligi halastamatu ja vajalik iluprotseduur, kus pidevalt rebenemisohus ja ka valesti kokkukasvanud haavad lahti tõmmati vaid selleks, et need saaksid kord juba korralikult ja õigesti kokku lapitud? Et minu hing saaks terveks ja ma saaksin eluga rahus omasoodu edasi minna. Igal juhul leppisime me lõpuks auto-omanikuga ära. Leppimine ja andestamine on elus ilus väärtus. Kirja panin ma selle loo siia vaid seepärast, et minu jaoks on kõik eelnenu nyyd läbitud etapp. Rahu tema põrmule.

Aga Vahta-vana-vanaemale soovin ma parimat ja loodan, et tema seiklused ja reisid valgustavad teda ning viivad ta just sinna, kuhu ta syda soovib ja hing ihkab, et ta saaks veenduda, et tema kallitega on kõik hästi! Minuga igal juhul on. Omal moel ja kusagil eemal 🙂