Pisihaldja pisike haldjapidu

 

Juba Tannu mutionu-synnal hakati mu käest pärima, et kas kuu lõpus tuleb ka kostyymipidu. Ma venitasin vastusega pikalt, no mõtted olid saja asja juures laiali ja mitu asja korraga käsil. Aga esmaspäeval saabus mu udupeasse selgus – kuna mu pisike pidu ise toimub volbriõhtul, siis mis muu saab teemaks ollagi! Kutsele sai kirja, et palavalt on oodatud kõik muinasjutukad ja muidu jutukad. Nõiad, haldjad, lohed, konnad, kääbused ja hiiglased, pegasused, härripotterid ja kõik teised vahvad tegelased. Kui kingisoovide kohta päriti, siis ytlesin “Kood: ROOSA” – eaka daame asi ju juba 😉

Ise jäin ma muidugi ajahätta (nagu absoluutselt alati. See on minu puhul paraku patoloogiline, sest tahan alati rohkem kui maksimumi iseendast välja pigistada). Aga yhtteist ma siiski jõudsin. Kahju oli, et poisid ei saanud lohesabasid, aga kyll ma needki kord valmis teen. Aga nyyd minu roosamanna juurde. Sest mina olen ka kostyymi, võlukepi ja tiibadeta haldjas. Pisike roosa haldjas. (No kui lõpuni aus olla, siis olen ma ikka yks paras nõid eksole, hehee, aga see pole hetkel oluline). Ja Tannu heitles ka yhel ööl kahtlustes, sest ma ei oskavat lennata. Ja see, et ta volbriööl ei näinud nõidu luudade, harjade ja tolmuimejatega lendamas, oli ka hirmus pettumus. Sombune ilm ei olnud tema jaoks mingi vabandav argument.

Aga esimene asi, mida pittu tulnud sõbrad õues valitsenud hallis nõiaudus märkasid, olid ukse kõrvale toetatud roosa lipsuga hari. Ja minu haldjakleit, mis on mulle hirmus armas, aga selga enam aastaid ei mahu 😀

Ja kui palitud olid varna riputatud, parukas-myts võlupeegli ees (mis vankumatult kinnitas, et peeglissevaataja ongi maailmas just see kõige ilusam) kohendatud, tuli võtta kaks astet allpoole ja seal see oligi – minu nõiaköök. Uskuge, igas viimases kui haldjas on kyyneotsaga nõida 😉

Millega ma kalleid kylalisi kostitasin? Ikka ainult hea ja veel paremaga! Fairydust Buffet ehk maakeeli Haldjatolmu Puhvet avas oma luugid ja võimalikuks sai ka kõik võimatu. Menüüs olid:

HALDJATOLM – sobis kasutada kõigil ettearvamatutel puhkudel. Väga kiire toimeajaga roosa maasikalõhna ja -maitseline südamekujuline tablett.

TEHNOABI – kui keegi oleks peo ajal kaotanud pea või oleksid tal jalad pehmeks läinud, siis sellest nõiarohu purgist oleks leidnud kindlasti abi (fakt on see, et peo lõpuks oli see purk peaagu puutumata) ja kodutee oleks olnud kohe kergem.

NÕIUTUD PRINTS – sisaldas ohtralt erinevas värvis ja suuruses konni. Enne põskepistmist tuli lihtsalt konnale musi anda ja ettearvamatut tulemust oligi peatselt oodata.

MAGUSAD MÕTTED – selles purgis oli palju erineva suuruse, maitse, kuju ja mõjukestvusega keele alla ja keele peale panemise palasid. Magusad mõtted olid tagatud. Igale yhele soovikohaselt.

HELESININE UNISTUS – sobis eriti hästi neile, kel oli mõni kindel soov või unistus, mis tundus eriti utoopilisena, aga siiski niiiii ihaldusväärsena.

LOHEMUNAD – eriti kasulikud pisikestele poistele. Krt seda teab, miks, hehee 😉

PÄIKESEPIISAD – parimad soojaandjad ja heatuju loojad. Teevad ka seestpoolt soojaks ja käikseliseks.

SITIKAKAKA – täiesti ettearvamatu toimega droog. Eriti popiks osutus see laste seas. Nimi oli lihtsalt nii naljakas. Ja oleks ju võinud kirjutada ka “sitika kaka”, aga see kakakakakakaka oli koos nii vahva, kõik said veerides kokutada. Kakutada.

KARUARU – algselt oli plaanitud kyll “Karurammuks” nimetada, aga mida sa ikka jõuga teed kui aru pole. Ja aru on vaja. Aru on vaja pidada ja hea, kui on raasukegi aru. Seega kui mõistus kaob, siis tuleb võtta kolm karuaru-kommi ja kõik saab korda. (Neid ravimeid on mul siiani hulgi alles – ju oli kõigil mõistus kodus, seega, kel puudu, siit saab!)

USSIROHI – kuna igas naises elab madu, siis see ravim muudab selle mao vihmaussiks. No päris ära ju naist ei taha tappa, aga kenam on, kui ta on hea ja taltsas eksole? Ussid kadusid nõiaväel. Kahtlustan, et mõni viidi taskus koju kaasale ka. Mulle söödeti ka yks sisse 😉

Ja piltidelt puudub kuldrahadega purk. Nende söömine tegi mõistagi rikkaks 😀

Ja mõni purk suts lähemalt ka veel võimlevate kodukonnadega:

Selleks, et peomöllus pead-jalad-klaasid-joogid segi ei läheks, sai iga klaas talla alla ka kasutaja nime:

No kui kõik oleksid joonud yhte ja sama jooki, siis kokkuvõttes poleks ju väga vahet olnudki kes kelle klaasist joob 😉 aga paraku oli tegemist nõiakatla leotistega ja iga suutäit oli vaja väga hoolega valida, sest igal joogil oli oma kindel mõju ja kasutamise eesmärk.

ÄRA-UNUSTA-MIND-JOOK võiks ju mõnel õelal puhul mind juba järgmisel hommikul väga valusalt meeles hoida, aga ma võõrustasin ju sõpru ja seega ei soovinud ma neile halba. Jook oli segu kõige puhtamatest Maarjamaa metsamarjadest ja allikaveest. Mõistagi armsalt roosa.

LOHEPOJA TULIVESI – peoga suhkrut ja kuhjaga mulle – just seda nõuavad väikesed lohed ja konnad kõige häälekamalt. Vahel ju natuke võib. Ikkagi pidu. Ikka selleks, et nokast korralik hääl ja tulehakatus tuleks.

Nõiaköögi joogiletil oli nii palju jooke, et ma pean ausalt tunnistama… isegi mina ei tea, palju neid seal nyyd täpselt oli.

Aga kõige populaarsemateks osutusid “Tundmatu nõia udu”, “Igavese armastuse eliksiir”, “Fööniksi pisarad”, “Ära-unusta-mind-jook” ja “Joovastav nõiasegu”. Viimane omas ka paar-kolm alkoholiprotsenti (maitseks ja värviks). Aga kõik muu oli absoluutselt alkovaba ja sobis kasutamiseks east ja seisundist olenemata. Mul oli meeldiv tõdeda, et mu veendumus pidas paika ja kõikide skeptikute kiuste tuli välja, et karja suurte inimestega on täiesti võimalik maha pidada maruvahva pidu ka ilma igasugu joovastavate jookideta. Ja peo lõpus sai isegi mu kitsukeses köögis tantsu vihutud hehehe 😀

No ja tegelikult oli meil syya veel. Laud just koorma all ei nutnud ja mina ei olnudki kogu õhtu peadpidi ahjus (nagu traditsiooniliselt, kus külalised enamuse aja peamiselt mu tagumist poolt näha saavad), aga yheks maiuspalaks kujunesid hoopistykis jääkuubikud. Saate au?! Jäätükid! Kiivide, fyysalite ja maasikatega kirkas allikavees või heleroosas jõhvikajoogis erinevaid kujusid võtnud ilus ja maitsev jää

Ja kuna õues tibas vihma, õu oli porine ja aias tegelikult lõket teha ei olnud lubatud, siis meie lõke oli tordil. Kohutavalt paljude kyynalde tipus 😉

Järgmisel hommikul astusin kööki ja mind ootas diivanil selline roosa peojärgne eriti rooooooooosa vaatepilt:

33 saigi täis ja minu uus eluaasta tuli väga armsalt ja roosalt. Suuuur aitäh kõigile kaasaelajatele – muinasjutukatele ja muidu jutukatele ja teile siin kõigile ka! Aga nyyd tiivad jälle tuulduma ja edaspidi hoian “Igavese armastuse eliksiiri” ja haldjatolmu alati ligi. Nii enda kui kõigi teiste jaoks, kel neid vaja peaks olema.

Hip-hip-hurraaaa ja palju haldjatolmu! 😀