’Ausalt öeldes ma ei saa aru, kuidas sa kahe väikese lapsega yksinda hakkama said,’ ytles mulle mõne aja eest hiljuti esimest korda isaks saanud klassivend. Inimene, kes viimase 20 aasta jooksul olnud mu pysivaim sõber. Teda lapsega tegelemas vaadates (tegelikult kyll ilmse imetluse ja tunnustusega silma nurgast arglikult piiludes) ei osanud ma isegi istuvat seisukohta võtta. Ma ei ole selliseid mehi oma elus eriti kohanud. Ja see, et mees mitte ainult ei ole lepliku moega läbi hammaste naeratades naise kõrval vaid ka mõistab, et naine tõesõna ei logele, maga ega puhka kodus kõik need tunnid, mil nemad varbaid lugemas, tööl ja kohtumistel ja sõpradega väljas ja trennis ja lõnastamas käivad, on veel suurem haruldus. Aga mees, kes saab ASJAST aru ja seda ka tunnistab… selle mehe naisel on roppu moodi vedanud. Ja mul on selle yle nii hirmus hea meel.
Sõbra perelisaga esmakohtumisele minnes uurisin numbreid ja ligikaudseid mõõte, aga puhtmehelikult lõi ta käed kahte lehte laiali ja näitas enda ees mingit ebamäärast pikkust, et no umbes nii suur vist (silma järgi nii umbes meetrine imik äkki hehee), siis ei riskinud ma garderoobis segadust hakata tekitama ja soojenduseks joonistasin lihtsalt yhe mytsikese lõbusamaks 
Kuna mu tegelik postitus, mis läks veerema selle postituse esimesest lausest ja mida olen kirjutanud ja muutnud jupikaua juba viimased kuu aega, oli 5 A4 pikk ja puhtast käsitööst ysna kaugel, pigem siis kõigi tegemiste taustsysteemist ja sellest, kuidas ma kahe jõnglasega yksi hakkama sain ja elu lihtsalt helgemaks ehitasin ja joonistasin, siis praakisin julmalt hetkel kogu isikliku jutu välja. Ehk kunagi teine kord ka sellest. Aga teile saan näidata veel kahe värske ilmakodaniku kehakatteid, mis kyll valmisid juba mõni aeg tagasi, aga pole siin väljanäitusel veel käinud.
Pisike piimavampiir kahe kiisuga. Rõõmsa ja mitterõõmsa kassiga.
Ning on yks ehtne eesti poiss. Kilukala ja leivapätsiga ja murumytsiga
Ja nyyd meenus, et mul on veel terve trobikond jõulukinke pildile pyydmata ja virtuaalekspositsiooni lisamata. Need olid tiba teistlaadi joonevedamised. Ehk jõuab veel enne lihavõtteid välgutada 
7 thoughts on “Piimaimeja mütsike ja muud ka”
Soovin Sulle rõõmsat kevadet!
Kallis Pisihaldjas!
Usun, et Sinu postituste lugeja ei paneks pahaks, kui Sa mõnikord üldse käsitööst ei kirjutaks. Ning et paljud käivad Sinu blogi piilumas, et teada saada, kuidas Sul läheb. Ehkki enamus nende seast, mina kaasa arvatud, Sind isiklikult ei tunne. Ja mõnikord me muretseme, kui liiga pikalt pole midagi kuulda 🙂 . On inimesi, kelle läbi maailm on parem paik. Ja Sina oled kindlasti üks neist. Ilusat rõõme täis kevadet!
Ma just mõtlesin, et mida sa nii kaua”haud”, et postitusi pole! Ja nüüd kärbid kõik välja!!!! Lubamatu!
Nii hea oli jälle su mõtteid lugema hakata ja siis oli enesetsensuur vahele astunud!
Aga tööd on sul ikka vahvad, nagu alati. Eriti leivapäts ja kilu!
Ja veel: minul on ka kodus selline MEES. Kes ärkas minuga koos laste gaasivalude ajal, sest “miks sina peaks üksi üleval istuma, ma aitan”. Ja kes siiamaani jääb lastega meeleldi koju, kui minul on vaja tikkimisringi näiteks minna… No see selleks. Aga seda enam tunnen ma austust ja aukartust ka nende naiste ees, kes kõige selle lastega majandamisega üksi hakkama saavad (kuigi häda sunnil- näe sain minagi ja lausa 2 nädalat!)Aga tubli oled! Ja kirjuta palun jälle varsti.
Mhh…nii kaua peab midagi uut ootama ja tema kärbib…oled uue moega kaasa läinud, et tuleb kõike kärpida :p
Aga tööd muidugi on supervahvad, nagu alati. 🙂
Nonii, nüüd palume väga seda mittekäsitöölist postitust:)! Me kõik ootame, et sinust natukenegi kuulda:) Kuidas sul läinud on ja mis mõtteid see Pisihaldjas seal mõlgutab:)
Ja kuidas pisikestel läheb, ootame ka huviga kuulda:)
õnneks selliseid mehi ikka leidub, üks selline on ka minul. ega muidu mul temaga 4 last väikeste vahedega poleks. ilma temata ei saaks ma ilmselt hakkama. kui peaks saama, siis äkki saaksi. aga myts maha üksikemade ees, kes tõesti seda kooramt yksi kannavad. olen neid alati imetlenud.
ilusat kevadet! 🙂
Võid vabalt kõik südamelt ära rääkida, mitte delete`da omi mõtteid. Me loeme mõnuga su kirjeldusi oma elust. Mõni kindalsti samastub sinuga, kellel sarnane probleem, teine jälle õhkab õnnest, et temal on elus rohkem vedanud. Seega ooatme kõik sinu jutte pikisilmi, nii mõnus lugemine. Ja äärmiselt lahedad käsitööd sinna kõrvale. :-))) Nii, et kirjuta ikka pikemalt.