♥

Õrnas eas inimestega on ikka nii, et iial ei tea, millega Sa neid pahandad ja mis sunnib neid plahvatama. Või mis neid kurvastab. Ma mäletan liigagi hästi ennast teisel elukümnendil ja seda, kuidas uksed vahel paukusid ja krohvigi kukkus. Ja kuidas meel oli vahel niinii seletamatult kurb ja nukker ja miski ei paistnud lohutavat, aga kõige hullem oleks olnud seda enda sees olevat segadust veel kellelegi suurele selgitada, kes nagunii mitte milletki aru ei saa kunagi. Maailm tundus nii nõme koht. Mõnel algab see periood veidi varem. Mõnel kestab läbi elu. Mõni meist on lihtsalt emotsionaalsem kui teised. Mõned elavad rohkem sissepoole ja omavad pikemat kannatust, aga ikkagi sisimas tunnevad vahel, et pange te end ka kõik põlema ja jätke mind rahule! Usun, et paljud meist on eneseleidmise ja (kergemate) kasvuraskute perioodil vajanud uksele silt – ÄRA TULE, ERATSOON!

Ma pean tunnistama, et magavaid karusid, roosamanna-printsesse ja vahvaid piraate on KORDADES kergem joonistada kui mõtelda end taas tagasi raskesse ikka, kus ise ka nagu aru ei saanud, et mida minust tahetakse ja miks ma üldse olemas olen ja miks ometi siin, maailma kõige jubedamas kohas 😉 Igal juhul oli see silt korralik väljakutse, sest nüansse, mida jälgida oli mitu ja kõik nagu kokku ka ei sobinud, samas olemas oleks pidanud olema. See pidi olema ikkagi midagi sellist, mida toa, nurgataguse või voodiomanik ise tahaks kasutada ja sõnumina teistele rippumas näha ja tunda. Mitte et vanemad riputavad selle seletamatult kurja teismelise uksele tagantkätt, et teised teaksid hullunud hormoonidest ringiga mööda käia. Tegelikult ei ole see üldse lõõpimist vääriv asi ju. Noore inimese jaoks, kes ei ole enam laps aga pole veel ka täiskasvanu, on see ju vahel kohe elu ja surma küsimus. Kõige tähtsam üldse. See, et saaks olla vaikselt omaette. Päris omaette ja lahti mõtelda ja mõtestada nii palju võimatuid küsimusi. Või vahel lihtsalt rahuneda ja vahel ka lihtsalt kurvastada. See on ka vahel vajalik. Ja samas saaks rääkida ja arupidada ja tunda, et sinust hoolitakse ja püütakse mõista ja kogemusi vahetada. Tähelepanu ja armastust vajavad ju ometi kõik. Lihtsalt kus on selles segapudrus piir? Peenike punane joon kesk suurt elu ja tunnete sõjatandrit. Piir justangu kahe omavahel tugevalt seotud ja samas lahtirebitud poole vahel, hea ja kurja, heleda ja tumeda vahel?

Seega pidi see silt olema ninnunännutamiseta ja samas ka üleolevalt halvustava ja irvitava sildistamiseta, et faafaaafaaa, siin elab pubekas. Ja nii ma parima endatunde järgi siis selle ka kujundasin ja värvisin ja kirjutasin.

Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja tundeid, seega pidi sildil olema kaks poolt (kõne alla tuleks muidugi ka kaks erinevat silti, aga sel korral leidsin sobivalt kahepoolse tooriku). Aga millised siis? Esiteks kindlasti midagi, mis eksimatult laseb mõista, et nüüd on vaja rahu ja vaikust ja eemalehoidmist. Liiklust arvesse võttes on punane keelumärk päris efektne. Seega sildi karmilt keelav pool sai punavalge. Valge, sest see on selge ja hele. Punane, sest see on ohu, viha ja kire värv (tegelikult armastuse ju ka, aga olgu see meie väike saladus). Suurest ängist ja maailmavalust on ka sarved ja saba hoiatuseks nähtaval. Ikka selleks, et kõik mõistaksid, et nüüd on tõesti tõsi taga. Ja noh, tekst räägib enda eest. Mul oli kavandistaadiumis veel mitmeid keelde ja rangeid käske, aga siia mahtusid just need.

Usun, et uksel seesugust silti nähes, on arusaadav, et tuleb end veidi koomale tõmmata ja lasta inimesel olla. Oodata. Lihtsalt oodata. Kui kaua? Nii kaua kuni on vaja. Ehk siis oodata seda, kuni silt häääästi ettevaatlikult teisele küljele kolksatab.

Sildi nii öelda hea ja sõbralik pool sai must. Miks just must? Et see on ju nagu kole sünge ja pigem just paha? Aga selline sai see seepärast, et must on turvaline, soe ja müstiline värv. Paljud ennast veel mitte leidnud inimesed eelistavad riietuda musta. Jah, on ka neid, kelle puhul see on hilisemas eas juba teadlik valik, aga jutt siis just noortest. Must on isikupäratu ja isikupärane samaaaegselt. Neutraalne ja rahulik, samas mahutab osavalt kõiki maailma tundeid, ses arusaamatult kirevas maailmas. Must aitab lahti mõtestada paljut. Ma ei unistanud teismelisena millestki muust rohkem kui mustast laest oma toal. Mind naerdi mõistagi välja. Aga tegelikult võib see just selles eas olla väga vajalik. Kindel on see, et kui minu poisid kord musta lage või kogu tuba soovivad, siis selle nad ka saavad. See läheb reeglina varem või hiljem mööda. Vajalik lihtsalt selleks, et end leida.

Aga ikkagi silt. Must. Aga rõõmsa hambulise natuke nagu luukerenaeratusega. Ei ole ninnunännu, ei ole ka õõvastavalt hirmutav kolekolp. Ja tekst? Haaa, see oli lõbus. Niisama ütelda, et “astu sisse” tundus kuidagi liiga laadna. Ikka peab olema väike konksuke ja kasvõi viisakalt neutraalne meenutus, et austust on vaja! Seega KOPUTA! Ja siis on meil koos tore koos olla ja suhelda!

Nii huumori mõttes lisasin “hea” poole alumisele servale ka tärniga teksti “koristamine kokkuleppel”. Väga mitmetähenduslik tekst – esiteks paljud pubekad ei viitsi koristada, see on ju nii nõme ja noorus saab läbi koristades. Nõme! Kui saavutatakse hea kokkulepe, siis saab ka tuba korda, aga kuna see on hell teema, siis ka sellest teemast rääkimine on õrn kokkuleppeline küsimus. Teiseks see, et vahel on agarad vanemad varmalt hakkamas ja tahavad ise korda luua. Kas siis aidata või lihtsalt eeskuju näidata või ahastuses vihaga, et mitte ise häbisse jääda. Vot ja seks puhuks on ka kasulik vanematele meenutada, et koristamine ei tohi noore inimese toas olla isetegvuslik vaid selleks peab olema eelnev luba ja kokkulepe. Mulle endale on see endiselt hell teema, sest mu vanaema arvas alati, et tema koristab mu tuba paremini kui mina. 😉 No ja kolmandaks seesugused kahepoolsed sildid ripuvad ju hotellides uste küljes – üks pool käsib eemale hoida, teine koristada 😉

Noore inimese oma nurk või tuba või kasvõi lihtsalt voodi on tihti ju see ainus koht, mis on päris tema oma. Seega kuskil peab ta õppima iseseisvust ja ka seda, kui oluline on tema enda panus selles, et elus hakkama saada. Ja ausus enda ja teiste vastu on oluline. Kuigi meid õpetatakse juba lapsena viisakaks ja võltsvagaks, et alati on kena naeratada ja ütelda, et kõik on hästi. Siis tegelikult peaks ausus olema enne kõike ikka, vähemalt enda vastu. Siis alles viisakus. Ja kus siis veel peaks saama inimene olla lõpuni aus ja otsekohene kui mitte oma kodus? Oma toas? Halvad tunded ei ole ju ometi halvad. Ka neid on vaja kogeda ja nendega õppida toime tulema. Ja usustavasti võiks antud silt siin veidi abiks olla. Palju mugavam on lugeda keelavat silti ja veidi oodata, kui laskuda sõnasõtta ja kuulda koledaid sõnu. Mis tegelikult ju tõele hiljem enam ei vasta.

Ja kaht pool ühendab peenike punane joon. Sildi servad on punased. Selleks, et märgakataks. Selleks, et hoolitaks. Selleks, et ei unustatas.

Ma olen Oskari uksesildiga ise väga rahul. Ja minu suurem varapubekas siin juba kukkus kisama, et tema tahab kaaaa. Just sedasama silti. Eriti seda tigedat punast saba ja sarvedega silti. Eks siis vist peab tegema. Oleks minu elu ka lihtsam hihii! 😀

Aga armastus, mõistmine, austus ja lugupidamine ikka enne kõike, eks! 🙂

Karu ja jäneste aastas on 12 kuud. Üks karu ja neli jänest seiklevad rõõmsalt ja armsalt läbi pika vahva aasta.

JA JÄLLE JAANUAR – karu ja jänesed ehitavad lumememme. Jänesed on muidugi kavalad, milleks raisata porgandeid, kui nendega saab ise maiustada. Ja kokkuvõttes paasibki sulavale lumemehele samasulva jääpurikas hoopis paremini külma talveõhu nuusutamiseks rõõmsa sõesuu keskele. Minu eriline lemmik selles kuus on mõmmiku sinine müts, mis kurvikalt kõrvad välja joonistab.

VÕRRATU VEEBRUAR – üks suur ja soe ja tugev karukalli. Kõik jänksid mahuvad kaissu. Ja kuna selles kuus on ka kodumaal sünnipäev, siis suurte punaste südamete sekka ka paar sinimustvalget lipukest.

MÕNUS MÄRTS – esimene lumikelluke. Esimesed päikesekiired, mida päikesejänkud puudutada püüavad. Päikeses tilkuvad purikad. Teate ju küll seda õhus heljuvat kevade tunnet, mis läbi juuksejuurte ja külmetavate varvaste südamesse poeb?!

AINULAADNE APRILL – kui tihti juhtub, et lihavõttepühad juhtuvad olema päris aprilli lõpus? Mitte just eriti tihti. Seepärast siis ainulaadne kuu sel korral. Ja mida muud karu ja jänesedki teevad, kui pidutsevad täiel rinnal värvikirevate munade keskel.

MAALILINE MAI – ma ei tea, kuidas on teiega, aga ma olen nõus igale niidukile ja traktorile ja vikatile kivisid ja kaikaid ette ja kodaratesse pistma, et nad mitte mingil juhul ei niidaks maha täisõies võilillepõldu. Ma armastan võililli. Nende värvi. Nende lõhna. Ja seda soojust, mida nad pika talve järel enesest nii tugevalt kiirgavad. Karu ja jänesed hullavad ennastunustavalt päikesekollasel võililleväljal.

JALUSTRABAV JUUNI – kui on suvi ja on maasikad, siis justnagu ei tohigi teha muud kui lesida, puhata, magada, mõnuleda, koguda energiat ja jõudu ja kilosid ja SÜÜA MAASIKAID! Ja karu ja jänksid lubasid end lahkelt jalust rabada mõnustale võrkkiikedele kõlkuma.

JULGE JUULI – kutsub jänkud ja karu hullama. Soe rannaliiv, soe sinine meri, liivalossid ja laevukesed, lehvivad tuulelohed. Kõik need ja veel palju muud, mis jääb pildi taha, käivad suvega kaasas. Suvi on nii mõnus!

AHVATLEV AUGUST – mulle on alati maitsenud natuke toored õunad. Lapsepõlve suvedest mäletan alati Pirgus martsipanipuude otsas kõlkumist ja augustiõunte nosimist. Karu ja jänesed on ühe punavate õuntega puu kohe korralikult ette võtnud.

SÄRAV SEPTEMBER- kasteniiskesed marjad ja viljad, läikivad seenekübarad ja loomulikult särvasilmsed lapsed, kes kooli lähevad. Roosa-lillad astrid näpus ja koolimüts uljalt peas. Suvesoojuse kõrval on hinges ka saabuva sügise äravus juba.

OIVALINE OKTOOBER – oktoobris saab kindlasti lompides hüpelda, kummikuid kasta ja vihmavarjuga langevarjumisi ja meeripopinsilendamisi katsetada. Ja tammetõrusid korjata ja kastanimune ja värvilisi lehti korjata. See värvide pillerkaar ja täiuslik küps segu natuke kõigest on ju ometi oivaline?

NOHISEV NOVEMBER – karu on magusalt unele keeranud. Jänesed püüavad hästi vaikselt olla. Nad armastavad oma karu ja teavad, et suur kere vajab puhkust. Väsimus on kontides ja ilmad on hallid ja sompus ja enne aasta lõppu ja suuri pidustusi on ometi vaja end korralikult välja puhata ja valmis seada. Varti enam ei ole aega magada. Siis võib vahel niisama tukkuda. Seega novembris on just paras aeg magusasti nohisedes uneasid vaadata.

TÕELINE DETSEMBER – ma kaalusin mitme nimetuse vahel. Aga TÕELINE võttis minu meelest kõik lihtsalt valatult kokku. Selles kuus on kõik muinasjutud ja unistused tõelised ja isegi suurele inimesele ei panda pahaks, kui ta ootab imesid, kui ta kirjutab päkapikule ja räägib jõuluingliga. Selles kuus on kõik tõeline ja seda teavad ka karu ja jänesed.

Sellised on 12 kuud minu karu ja jäneste aastas. Aga nädalapäevad on läbi aasta samanimelised –

eriline esmaspäev
tore teisipäev
kaunis kolmapäev
nauditav neljapäev
rõõmus reede
lõbus laupäev
pidulik pühapäev

Ma ei joonistanud värviliseks nädalavahetusi, sest iga viimne kui päev on oluline ja 7-päevane paigutus juba niigi aitab pidada järge. Ja kuna numbriosakond on mustvalge, siis saab iga üks soovi korral neid ju ise märgistada ja tähistada. Minu vanem poiss teatas igal juhul kalendrit värvides, et saunapäevad peavad olema punased. Samal põhjusel ei kirjutanud ma ühtegi tähtpäeva sinna kalendrisse, sest kõik ei ole kõigi jaoks oluline ja mõnel puhul on mõni asi olulisem kui nt vabariigi aastapäev. Äkki on just sel päeval kellelgi lähedasel sünnipäev? Igal ühel oma arusaamad ja eelistused ja nii ongi hea ja ilus ise isiklikku tooni ja nooti lisada ja kogu aastale ka enda nägu juurde pookida soovi korral, sest kuupäevade juures on natuke ruumi, et teha pisut märkmeid ja tähistada ära ka just endale või oma perele olulised tähtpäevad.

Ja kalendri lehed on lahtised. Tugeval paberil. Lahtised (kilekausta vahel) ja ilma aukudeta just seepärast, et äkki soovib keegi kalndrilehe raami sisse pista. Või kohe kõik 12 kuud eraldi raamidesse kõrvu? Ja soovi korral saab naalaga kõik koos vajalikku kohta lüüa. Ja kuna ääres on piisavalt vaba ruumi, siis muidugi võib seda igaüks omal käel ka kokku köita soovi korral.

Kalender on tavalise kontoripaberi mõõdus ehk siis formaat A4 (muidugi saab seda ka suuremalt ja väiksemalt soovi korral teha, aga olemas on hetkel siis A4 suurus). Olemas on värviline ja ka ‘värvi ise’ versioon. Mõlema variandi viimane leht on värviline, kus saavad kokku kõik kaheteistkümne kuu pisipildid. Ja tegelikult saan ma selle kalendri kohandada ju mis tahes aastale 🙂

Aga aitab jutust. Pilte ka sekka 🙂

Esimesed iseseisvad värvikatsetused:

Eriti olulised päevad:

Juba natuke värvitud tulevane aasta:

Ja värvilise versiooni kuud rõõmsalt sassis rühmapildina:

Stiilinäide, kuidas pisike käsi tutvustab nahkhiirkoerale tuleva aasta maikuud. Raamitult siis. Koer, kes ajaarvamisest ei arva muud, kui et millal süüa ja millal õe pissile saab, vaatab eriti tähelepanelikult väikest meest talle ilmatuma tähtsast asjast rääkimas 😀

Ja kokkuvõttev viimane lehekülg:

Ma vist enam ei oskagi öelda, kui mitu aastat ma pidasin plaani joonistada kalender. Ja te ei taha teada, kui palju mul neid eskiisidena ka valmis on – putuka-aasta, haldja-aasta, isa ja poja aasta, lasteaasta, spordiaasta, metsaloomade aasta. Ja mõni neist isegi rohkem valmis etapis kui ainult eskiisina, nt putukad on hetkel lihtsalt pildina ja kleepsudena kasutuses. Lõpuni teostamise vaev. Siis aga tegin oma esimese magava karuga sildi ja ‘klõps’ käis ära. Enne kui valmis teine magava isakaruga silt olid mul kõik 12 karupilti valmis. Iga kuu hoolega läbi mõeldud ja kaalutud. Ajal, mil ma suurt puidust karusilti joonistasin olin ametis juba tuleva aasta kõikide kuupäevade kirjapanemisega. Ja siis, napilt enne Mardilaata, kui oleksin võinud rõhuda särkide maalimisele, olin mina jäägitult uppunud oma kalendrisse. Ma ei saa salata, et mu ehmatus oli masendav, kui selgus, millise hinnaga selle kalendri värvilist versiooni saab vaid toota, aga ma olen nii hirmus väga õnnelik, et ma selle kalendri teostasin. See sai omamoodi. Võibolla siis minumoodi. Aga ma usun, et sellest saab igapüks teha ka omamoodi kalendri. Elagu karu ja jäneste aasta. Elagu magavad karud, kes otsustava tõuke andsid!

Ja siin veel lõpetuseks pildike suurest (ca 20 x 25 cm) magava isakaru sildist, millest mul päris valmis kujul pilti polegi. Tekstiosad on puudu. Aga nii marukaruarmas on ta mulle ka nii 🙂

Head tulevat 2011 aastat, karu ja jäneste aastat! 🙂

Ma istun köögis oma suure ümmarguse laua taga ja toetan pead kätele. Sõrmed on libisenud läbi sassis juuste ja püüvad hoida mu valust lõhkevat pead justnagu laiali lagunemast… Kes ma olen, kust ma tulen ja kus ma olen? Kas see ongi minu elu? Kuidas ma küll selleni jõudsin? Täna on mul tunne nagu ma elaksin kohati mingis ulmefilmis. Pubekana oleksime me seesugust seisundit nimetanud kelmikalt hullumaja puhvetiks 😀

Viimasel ajal vaatan ma tihti oma vanemat poega ja imestan. Mul on laps? Nii suur juba? Millal ma ta sain? Millal ta nii suureks kasvas? Tuligi seesugusena? Ma näen temas nii palju ennast ja päris mitme kandi pealt see hirmutab mind. Ma ju tean, mis vigu olen ma elus teinud, ma ei taha, et tema neid teeks, ja ometi on ta just neis kehvapoolsetes asjades nii minu moodi. Tore, armas, uudishimulik poisiklutt muidu ju. Aga elav, tundlik ja emotsionaalne, justnagu mina ise. Mitte, et see kuidagi halb oleks, aga pahatihti ei teeni see meie ühiskonnas just suuremat heakskiitu. Ja siis on mul veel beebi. Või noh, mis tita see kohe-kolmene nüüd enam on! Käib ja seletab targa näoga ringi, kasvatab purihambaid. Et mul ongi päris oma lapsed? Aga kuhu vahepealsed aastad kadusid? Kas nüüd ongi saavutatud staadium, kus rongi enam ei peata ja ongi täiesti võimalik, et järgmine kord taipan seda endalt küsida pensioniealisena? Kui üldse. 😉

Aga ma istun seal köögilaua taga ja mõtlen. Kuulen koera lätsutamist. Ta sööb hamburgerit. Sellist kodukootud versiooni antud asjast. Kena koeratoit, mis? Tegelikult käisime me paar hetke varem poes ja suurem, kes eile öö otsa sisikonda puhastas ehk mingis kõhutõves vaevles, on täna eriti näljane. Aga ükski mõistlik kõhtuhellitav toit ei lähe kohe mitte. Alustas ta oma soovide loetelu täna rasvase riisiga. Selle õlis ujutatud libahiinlaste omaga. Seda ma talle ei hankinud, aga kui ta poes veendunult teatas, et ta tahab hamburgerit, siis vajus mul suu lahti. Aga lemmikloomaleti ees reklaamis kiisukõrvadega tädi kassitoitu lahkel moel ja poisid kukkusid elevuses kilkama, vaata, tal on sea kõrvad. Olgu, et siis hamburger. Sest vahepeal oli see 5-aastane mees mulle juba selgeks teinud, et ma võin ju neid ise ka teha. (Meiekandis ei ole õnneks ühtegi seesugust toiduasutust, kust viimatinimetatuid valmiskujul osta saaks ja Selveri lettidel leiduv kanaburks talle kohe kindlasti ei maitseks). Et mis see siis ära ei ole – kukkel, liha, hapukurk ja kaste. Või saigi kõik see alguse sellest, et me juustude ja kastemet vahelt läbi jalutasime ja mingi hamburgerikaste oli esirinda seatud? Ta lugeda ei mõista veel, küll aga näeb pilte. Seal oli hamburger. Nüüd ma taipan, sealt see idee ta tuligi.

Igal juhul venitasin ma poeuksel pisema poisi näol endale 14 kg + talveriided selga, võtsin kaks suurt pluss kolmanda koti reipalt pihku ja astusin uljalt niiskesse hämarusse. Suurem poiss astus rõõmsalt ahv Aadu kotike näpuvahel minu kõrval. Üks suuremat kasvu karuse olekuga onu jäi mind pikalt järele vaatama. Ju oli siis midagi teistmoodi kui muidu. Minu jaoks on see argipäev.

Väikemees jäi koduteel oma kaameli (loe: minu) seljas loksudes magama ja ta pea vajus kord ühele ja kord teisele poole närbunult longu. Mul olid rasked kotid käes ja tee oli märg, seega ei saanud ma teda ka kohendada. Astusin küürutades edasi, et ta pisike pea paremas asendis oleks. Kodus asetasin ta diivanile ja sinna ta minust järgnevaks veerandtunniks tukkuma jäi.

Asjad kotist välja – osad kappi, osad lauale. Pihvid ahju. Kuklid pooleks. Kurgid ja sibulad viilutada. Juust ka. Ja see kurikuulus kaste. Ma sõin möödunud nädalal üle aastate vanakooli hamburgerit mingi kõrvalise maantee suvalises tanklapoes. Kusagil, keset Eestimaad. Aga burks oli hea. Poisid nägid, aga olid tol korral osavõtmatud. Võibolla ma ainult seepärast olingi nõus täna ise katsetama?

Esimese katsetuse pistsin kolme ampsuga nahka. Krdi hea oli. See kaste, Felixi oma, millesse ma kõrgendatud eelarvamusega suhtusin eelnevate ämbrisseastumiste tõttu, oli nagu päris. Lapsepõlv meenus. Esmaspäeva kell ja Vabaduse väljak ja aeg, kus burger maksis seal 7 rubla ja nii 🙂

Toast kostis iga minuti tagant huiked, et kas on juba valmis. Tan oli nagu pisike näljane kellakägu. Aga siis sai ta kannatus otsa ja ta tuli mulle appi. Ta nagu töötaks kiirsöögirestoranis (mille pärast neid kohti küll restoranideks nimetatakse, kiire või aeglane, vahet pole? Olgu mainitud, et mingil põhjusel ei tahtnud ma teadlikult juba kohe algusest peale oma lastele õpetada selgeks erinevate märkide õigeid nimetusi. Nii ongi meil nii Mäkk kui Hess ühisnimetaja ‘friikartulikohvik’ all. Mitte et need oma säravate tuledega kuidagi vähem peibutaks, aga siiski. Friikartul on paha. Nemad friikaid ei söö. Kuri Protosiilus ainult sööb friikaid :D) ja seletas täpselt mis järjekorras ja mida kuhu panna. Ta sai seda, mida soovis – kaste mõlemale kuklipoolikule, poolekslõigatud pihv – ma pole elus pihvi ristlõiget näinud. Ja vabandust väga, rõve ei näegi see ristlõige välja… ja jätkasime siis burksi nii, et pooliku pihvi peale läkes veel juustuviil ja kolm viilu pikuti lõigatud marineeritud kurki (kõik kurgid, mis pole värsked on tal hapukurgid). Ja hetk hiljem kadus ta pisikesele soekollasele taldrikule asetatud juustukukli ja selle sisse peidetud kraamiga õnnelikult minema. Lastesaade ei oota. Täna tohib.

Pakis oli neli kuklit. Miskipärast on mul tekkinud mingi veider komme, et kui ma midagi kasutan, siis peab selle kohe lõpuni kasutama ja raasukesi ei tohi alles jätta, sest siis pean ma lõpuks need nagunii minema viskama. Seega tegin ma ülejäänud kaks kuklit ka hamburgeriteks. Aga veel enne, kui ma sain taguotsa toolile toetada, et ise ka sööma asuda, oli eriti näljane poiss tagasi oma kollase taldrikuga. Burgerist oli võetud umbes kaks ja pool ampsu. Kurgid olid söödud. Ma ju teadsin, et see pole selle lapse söök! Ma ju teadsin, et mõte võib olla hea, aga kokkuvõttes on ta ikka näljane. Kuigi mul selle üle isegi natuke hea meel oli. Aga õnneks ma ei tundnud pettumust nagu oleksin mina kehv kokk. Eriline kokasaavutus muidugi ka. Aga poiss ütles kenasti: “Aitäh! Mu kõht sai täis!” ja kadus enne kui ma midagi kobiseda jõudsin.

Ja nii ma siis istusin seal köögis, pea kätele toetumas ja mõtlesin oma hüplevaid mõtteid. Ja tabasin õudusega, et täna on vist laupäev? Normaalses vana-aja-elus oleksin ma praegu end riidesse sättinud ja linnapeale läinud. Või külla. Laupäeva õhtu on teadagi selline õhtu, mis on pikem, kuna ei ole reedest tööd ja ei ole ka veel pühapäevast roidumust ja vastumeelsust uue algava nädala ees. Ja ei ole mul kõrval ka ühtegi inimest, kes kellaajast, nädala- ja kuupäevast hooliks. Aga mis mul sellest laupäevast! Ja laupäeva õhtust. Mul on iga päev argipäev. Või siis pigem pidupäev? Minu nädalas on palju päevi – päevad ja ööpäevad. Need viimased ei kesta 24 tundi nagu nimetusest eeldada võiks vaid need kestavad keskmiselt 4-5-6 tundi, kui lugeda nende algusajaks südaööd. Ehk siis poisid saan ma reeglina magama südaööks (on muidugi vahel ka hullemaid öid, aga see tuleb juba kõik minu paljumahutava ja pika kannatuse arvelt) ja siis hakkan ma tööle. Seega minu ööpäevad on minu töö-ööd, mis reeglina kestavad 4-5-6ni hommikul. Ja siis on paar tundi nö tinglikuks kuupäevavahetamiseks ja kell 11-12 läheb taas edasi tants ja trall positega. Kui mu lapsed käiksid lasteaias või koolis, siis tõenoliselt peaksin ma oma graafikut pikendama sedaviisi, et teen tööd senikaua kuni on nad vaja vajalikku asutusse organiseerida ja siis magan oma mõned tunnid ja siis elan taas. Ma ei ole ilmapeal võimeline harjuma hommikuse varajase ärkamisega. Minu mäletamist mööda pandi mind kodus keskkoolini enamvähem riidesse, et ma ikka kooli jõuaksin. Ja koolimaja ette sõidutati mind ülikoolini, mil kodu tolmu jalgelt pühkisin ja ellu astusin. Ülikoolis korraldasime me ‘öised loenguid’ ehk need, mis 8.15 pidi alagama, kuidagi sujuvalt hilisemateks ja enne kella kümmet hommikul oli uneaeg. Aga ma mäletan siiani seda kooliaegset iiveldustunnet ja seda, kuidas ma esimesed kaks tundi klassiaknast välja vaatasin poolunes, veidi ilmsi. Nii mõnigi õpetaja heitis selle üle nalja. Aga see on mu bioloogiline kell ja kõik. Kes mulle tulevad rääkima sellest, et see on treenitav, siis minu 33 eluaastase kogemuse juures julgen ma kinnitada, et seesugune treening on minu puhul väheviljakandev, siiani pole see veel kellelgi õnnestunud. Küll aga suudan ma väga reipalt ja mõnuga öösel hoogsalt tööd teha. Aga keerukamaks läheks asi siis, kui ma oma paari-kolme tundi und kätte ei saa kahe tingliku päeva vahel. Iluuni? Mis see veel on? Surmapõlgurist Aju Saagim võib end ju mukkida ja vuntsida kollase meedia tarvis, aga päriseluga on sel vähe pistmist. Ma sündisin krokodillina, seega pole mul tarvis ennast painata ja siis unise peaga peeglisse vaadates arvata, et midagi oleks muutunud. Krokodill on alati ilus loomake. Nii lõuad laiali magades kui ootamatult veest välja karates. Küsige mõne söödava looma käeast 😀 No vot, mina olen samasugune iseendaga rahul olev krokodillimamsel 😀

Oligi kõik. Kauem ei lastud mul endamisi mõtiskleda. Köögilaua tagant raputas mind üles võigas sõjakisa. Pisem poiss oli silmaluugid lahti lükanud ja avastanud, et vahepeal on mõndagi muutunud. Tema toon oli nõudlikult kuri. Suurem vend oli jõudnud magustoiduni – kommini. Tema ju tahtis ka! Mis siin elus veel olulist on, kui mitte avada silmad ja pista põske üks komm?! Tere, tervislik toitumine! Ja vend muidugi andis ka, hoolitsev selline või siis puhtmeheliku suhtumisega, et kisav titt on tülikas titt ja kõik on hästi, kui laps on vait? Igal juhul sai pisem vennalt kommi enne kätte kui mina jaole sain. Ja nii ta siis istus keset palavat tuba. Talvesaabas jalas, müts peas ja kombekas seljas. Puudutada ei lasknud. Tal on see etapp, kus vahel käib krõps ja on “Mina tahan!” ja sel hetkel oligi, et tema tahab riides olla ja kõik. Ja see katkise kajaka kisa kostus kindlasti mitu kvartalit kaugemale kui vaja… No olgu siis. Jätan ta rahunema, küll ta ise märku annab, kui on ebavajalikust valmis vabanema ja astun tagasi kööki ja jään õiget hetke passima.

Kolm burgerit vaatavad mulle laualt vastu. Enne olin ma jõudnud juba mõtelda, kuidas ma mõni aasta tagasi targaks sain ja õppisin mida ja kuidas on õige süüa. Kuhu jäi mu veeklaas vajalikud minutid enne sööki? Ja kui võtta ette see burger, mille kokku olen keeranud, siis seal on koos kõikvõimalikud asjad, mida koos tarbida oleks kellegi meelest kohe nagu surmapatt – sai lihaga, juust lihaga, juust saiga, mingi äädikane kurk, mida üldse süüa ei tohiks, ja kindlasti mitte muu kraamiga koos. Ja kõik see kupatus veel üheskoos?! Majoneesikastmest ma üldse ei räägi. Ehk siis hävitav pomm. Aga mis mul sellest. Mul võib ka üks päev elus pidu olla. Olgu see siis kasvõi üksinda köögilaua taga tapvaid pomme süües. Me kõik sureme kord. Täna ei ole see päev. Täna on laupäev. Ma ei mäleta, millal ma viimati teadsin, et “täna on laupäev” ja see tunne on ühtaegu veider, naljakas ja kurb. Vaat nii ennastunustavalt olen ma elanud, joonistanud ja siin pisipoistega pundis omi tegemisi teinud.

Paar hetke hiljem tõstsin vähimagi süümepiinata need kolm burgerit koerale. Olgu temalgi pidu. Libapidu. Kasvõi kord elus. Ja nii ma siis istusingi köögilaua taga ja kuulasin, kuidas koer meie ainulaadset, veidrat ja ebatervislikku õhtusööki vohmis ja nautis. Lätsutades. Saiast ja pihvist arvab see koer nagunii kindlasti hästi. Sibula nokkisin enne talle andmist välja. Ja kui ma siis köögist välja astusin, siis seisis kausi kõrval kenasti reas kuus viilu marineeritud kurki nagu silgud kenasti rivistusel. Ja üks närtsinud salatileht oli seal ka. Koer teab, mida sööb. Koer pole lehm.

Toas on kommisöödikud jõudnud nii kaugele, et pisem lubab endal õueriided eemaldada. Ise ta seda teha ei saa, sest ühes käes on endiselt komm ja sellest lahti ei lasta. See on kallis kraam. Äkki keegi sööb veel tema eest ära. Ja mina seisan nüüd siin, teie ees. Kell on pool kaheksa õhtul. On laupäev. Ja mul on tahvel kamashokolaadi. Uut. Transrasvade vaba, väidetavalt. Kuigi see kamm selle rasvade ümber tundub jälle mingi segase korralikult läbimõeldud turundustrikina proua Welcome to Estonia poolt 😀 On nad selle retsepti või toorainega teinud, mida on, aga kurkukleepuvast tuimapoolsest maisutusest on saanud suussulav hõrgutis. Kas see on maitsepoolest seesama, mis nõuka-ajal oli? Mulle lapsena maitses kamaks väga. Uuel ajal sõin ma seda, aga ilma sügavama naudinguta. Fazeri piimakas ja pähkli-piimakas olid alati paremad, Dumle shoks ka, aga vaat nüüd on kamatahvlike see, mis mulle samuti rõõmu teeb. Aga see ei tohi olla õuekülm (ja kindlasti mitte külmikukülm), siis on ta ikka samasugune tuim klimp kurgus. Aga toasoojana… Nad võiks mulle reklaami eest juba tasuda. Shokolaadis näiteks. Kama omas 😀

Mardilaadani on veel 12 päeva aega. See on minu jaoks suur väljakutse. Tohutult suure kaaluga väljakutse ja eesmärk, mida olen edasi lükanud ja peljanud ja minema püüdnud peletada, aga mille vastu ma enam ei saa, sest andsin Marelile oma sõna ja seega olen ma seal ka kohal. See saab olema otsustav vaatus. Kui see õnnestub ja mul läheb kenasti, siis jätkan samas vaimus. Kui ma ei leia sealt seda, mida otsin ja vajan, siis kolin pillid koti ja lähen äkki isegi palgatööle nagu kõik normaalsed tänapäeva inimesed. Pisem saab kuu aja pärast kolmeseks. Seega on aeg. Kas teostada unistused. Või loobuda neist. Miks ma seda kõike teile räägin? Ehk räägingi rohkem iseendale. Aga silmad valgusid korraga vett täis. Kuuma soolrasket vett. Sest tegelikult ma ju tean, millega ma silmitsi seisan ja see on nii krdima raske. Aga ma lähen ja täidan seal laadal oma osa nii hästi kui oskan ja suudan. Täpselt 17 päeva oli see aeg enne otsustavat sündmust, kui tuli otsus, et lähen. 17 päeva, et saada valmis nii palju kui suudan. Ja sinna sekka on veel mitu päeva, kui on vaja muid väga pakilisi asju teha. Sinna sekka on jäänud juba ühe väikemehe kopsupõletiku lõpp ja mõlema poisi korralikud kõhutõved ja öökestvad rallid. Aga ma trügin innukalt edasi mitmel rindel. Aga kas sel isetegmisel on ikka mõtet? Kui palju võrratult lihtsam on käia suurfirmas kindlal palgatööl ja elada rahulikku kellast kellani elu muude boonustega nagu näiteks vaba nädalavahetus? Mis asi on puhkus? Kui paljud meist mõtlevad sellele, kui palju kulub tegelikult ühel firmal ja tööandjal ühe töötaja ülalpidamiseks ja palju selleks teenima peab? Ma võiksin ju ka südamerahus oma asju mustalt müüa. Aga just südametunnistuse pärast ma seda ei suuda. Aga üksi põlve otsas asju tehes ei ole sel kõigel üldse mingit mõtet. Või ehk siiski? Seda saan ma varsti teada. Kindel on aga see, et kellast kellani palgatööl kaotaskin ma oma laste lapsepõlve ja seda ei andestaks ma endale mitte kunagi. Seega tuleb edasi punnida.

“Emme, vaata meil on uued ilusad kombekad!”

Ja ma vaatan. Jääpangal ehk hülgelesilas ehk kodukootud lavats-diivanil on kaks porgandpaljast poissi üks omast arust veetlevamas riiete-esitlemisasendis kui teine… Ohkan ja naeratan. Siis aga saabub vastuvaidlematu selgus:

“Tead küll, see on sealt muinasjutust. Aga pööra nüüd jälle selg, me teeme sulle veel ühe üllatuse.”

Ja mina pööran neile selja ja teile jälle näo. Kuna mu arvuti asub aknalaual ja õues on pilkane öö, siis näen ma suurepäraselt, mida nad seal teevad. Nad panevad end riidesse. Suurem aitab pisemat, kui see ise veel ei saa. Aga nad arvavad endiselt, et mul on ka selja taga silmad, sest kuidas ma muidu alati tean, mida nad teevad mu selja taga. Mina uskusin lapsena, et mu emal on üleloomulikud võimed ja ta näeb läbi seinte. Päris siiralt uskusin. Ma ju selle peale ei tulnud, et seina sees on ka aknad. Natuke vahvat müstikat käib lapsepõlve juurde 😀

Aga, et ma siin üksinda terve õhtu ei konutaks ja oma laupäevaõhtuavastuses väga ei vaevleks saabus meile külla tädi Älin. Ka tal oli ka natuke nagu masendus peal ja me siis mõtlesime, et me viime oma jonnid peagi valmivasse onni. Hiilgav idee, kas pole?

Meie maja jonnionn on koht, kuhu pöörduda siis, kui jonn nõuab oma osa. Me kõik ju vahel jonnime, kui nüüd ikka üdini aus olla. Võib-olla ainult õige pisut ja märkamatult, aga natukene ikkagi. Aga jonnionn on väike vaikne kena kohakene, kus elab üks või äkki ka mitu toredat Jonni. Kes armastavad jonnivaid lapsi. Suuri ja väikeseid. Ja nad võtavad lahkelt kogu jonni endale, panevad talle punni peale ja teevad sellest palju rõõmu. Taas- ja uuskasutus või nii. Jonnionn ise asub me targas seinaorvas, laeni ulatuvate raamatu- ja lauamänguriiulite all. Natuke on ta veel ehitusjärgus. Aknaluuk on endiselt paigaldamata. Onnile on värvikiht kandmata, aga mul on juba ammu kindel nägemus, mis värvi see paik olema peab. Silt on puudu. Raamaturiiul ja lambike on onni veel paigaldamata. Aga mõnus kootud roheline vaip ja jonnipadi on juba olemas. Kuna mu lapsed eriti jonnida ei oska, siis oli mul seda onni kohe eriti vaja, et ka jonnil oleks me kodus oma koht. Selline mõnus koht, kuhu vahel peitu pugeda ja omi asju teha. Lihtsalt ilma jonnita ka 🙂

No vot, aga täna õhtul oli meil koos Äliniga ilmtingimata vaja sinna kitsukesse onni mahtuda. Õnneks on meie onn piisavalt suur, et mahutada korraga nii mind kui Älinit ja teatavasti pole me just päkapikumõõtu tüdrukud. Kokkulitsutud olemisega väikemees ronis ise pildile. Läbi akna, mille luuk alles ootab ettekruvimist. See tema hapu nägu on puhas näitemäng, sest temal ei olnud kitsas. Meil oli. Aga kuna meie jonn oli selleks hetkeks juba nakkavaks lõbuks muundunud, siis oli meil igavesti tore seal olla ja vahepeal naerukrampides kokkuvolditult mitteväänelda, sest ruumi ju polnud. Ainult sõnatud pisarad voolasid. Aga võibolla puges väike Vantsu meie sekka ka seepärast, et teile näidata enda verivärsket kunstiteost kaarukse ja aknaaugu vahel. See roheline seal. Kui suurem ei ole iial seesuguseid asju teinud, siis pisem teeb. Ometi meil kodus keegi seinetele ei joonista. Ja ma isegi veel ei tea, kas piirata seesugust loovust või suunata seda mujale. Äkki ikka läheb ise üle suurema valuta, aga enne, kui asi kindel ei ole, et ta rohkem seinu ja kappe täis ei kaunista, siis ma värvipurke ei ava 😉 Aga jonninn on meie päris oma teraapiakeskus. Palju paremaks läks. Tänu onnile. Naerule ja Älinile ja mu enda pisikestele poistele ka!

Aa, ja ma näitan teile üht Jonni ka! Kui ma parasjagu ei joonista ja värvi silte ja särke ja veel üht-teist, siis õmblen ma oma loomakesi ja veel üht-teist. Need neli käisid meiega suuremal sügisesel kodumaa-turneel.

Vasakpoolne saba ja sarvedega kollane tegelane on meie päris oma pisike Jonnipoiss. Või äkki ta ongi tüdruk? Poistele võiks naisjonn päris kenasti sobida. Igal juhul tema on ja arvatavalt ka jääb meie juurde. Aga teised kolm tegelast ootavad parajat hetke, et nad laia ilma saata nagu kunagi suve lõpus läksid üks teine ja kolmas Mõmm juba. Ilusal ja toredal eesmärgil. Aga neid tegelasi tuleb veel, mõned neist tulevad ka laadale. Tegelikult… te ei oska vist isegi ette kujutada, kui palju ma vahepeal olen kõiksugu asju juba teinud. Kui ma aga selles tegemise mõttes kahtlema hakkan, et kellele ja milleks, siis lööbki kõik kõikuma, sest endale nii palju pole vaja ja mis siis edasi saab, kui asjad metsa lähevad?

“Kop-kop, kas emme on kodus?” toksib väike käeke õrnalt aga nõudlikult mu seljale. Selge. Aeg on minna. Seega aitab lobast. Sain päevapildi oma isiklikust hullumaja puhvetist teieni toodud ja nüüd veel 12 palavikuliselt töist ööpäeva ja siis ma puhhhhkan ja ehk ka tean, mis edasi saab. Teadmatus ongi kõige hullem asi vist üldse. Kas ma olen kurb? Kindlasti mitte. Aga ma olen pingul ja natuke hirmul. Tamp on taga. Aga teisalt see jällegi treenibki võimekamaks. Helget ja ilusat olemist on vaja, et jaksaks ja kui parasjagu pole ka helge ja ilus olla, siis tuleb teha nii, et on. Jah, ma olen hull! On laupäeva õhtu. See õhtu on pidutsemiseks. Mina pidutsen südames. Ei, ma ei ihka mujale. Lihtsalt nii jõuab rohkem. Ja ma tunnen suurt elevust. Nagu 7-aastasena augusti viimastel nädalatel. Loetud päevad enne koolitee algust 🙂

Aitäh teile, et te olemas olete. Aitäh teile, kui te lugeda ja kuulata jaksate. Aitäh teile hea sõna eest! 🙂

Kohtumiste, joonistamiste ja kirjutamisteni!

pisihladjas, see puhvetipidaja 🙂

Inspireerituna kahe vildikunstniku vahelisest lahingust, kes kelle pealt mida maha tegi ja sellest rohkem kasu sai, panin ma kirja kauakeenud mõtted.

Alguses tekkis tahtmine kakelda, aga siis tekkis küsimus, et kellega siis? Jäin mõtlema, et kui ma vaid tahaks noka lahti teha, siis oleks mul ka isiklikus plaanis nii mõngi kala ja kana kitkumiseks teile pakkuda. Aga maailm on suurem ja laiem kui see minu madala mätta otsast paistab. Keda see huvitab? Las igaüks ajab oma asja. Ja ajab seda nii hästi kui oskab, tahab ja viitsib ja sisemine eetika- ja esteetikatunnetus lubab. Raudselt on alati kuskil veel keegi, kes sarnaseid asju teeb. Ja teeb võib-olla isegi paremini. No ja siis? Mida rohkem kaunist loomingut, seda ilusam ju! See käib ju igasugu asjade kohta. See on järgneva jutu lühike sisututvustus.

Miks ma reeglina ei viita kellelegi oma töid teile tutvustades? Et kas ma olen nii ülbe ja omast arust nii tegija mutt, et mind ei huvita head tavad? Huvitavad ja väga, se’s osas olen ma paraku nagu viks koolitüdruk. Aga viitamiseks ei ole mul enamasti isegi põhjust just seepärast, et kui mul on peas keerelnud mõni idee, aga teostus ootab alles oma aega ja ma siis juhtumisi näen seda sama asja kellegi teise teostuses ja esitluses, siis sulgen selle peatüki automaatselt enda jaoks. Ma nimetaksin seda tunnet ‘kergeks pettumuseks’, kui mõni minu peas ja südames suureks sirgunud idee on juba peaagu sarnaselt kellegi teise poolt teostatud. Ilmselt oleks minu teostus sel juhul äratuntava ja kokkuviidava sarnasusega, kuigi nende tekkeloos midagi ühist ei ole. Ma jäin lihtsalt hiljaks, tunnistan seda endale ja elan ning tegutsen edasi. Ma ei taha kopeerida ja ei tunne ka kiusatust ise sama asja katsetada. Raudselt leiduks ka neid, kes tahaks siis kakelda ja pinnida, et kust ma küll selle või teise idee sain. See on ka põhjus, miks ma ei konda internetiavarustes, ei osta vastavateemalisi ajakirju ja siinseski keskkonnas loen vaid konkreetseid blogisid ja seda inimese ja tema loomingu terviklikkusest osasaamiseks. Mitte selleks, et shaakalina ringi luusida ja vaadata, kas saan kuskilt miskit põske pista. Mida aeg edasi, seda rohkem tahaksin ma end sulgeda enda maailma. Ma juba tean, et minu suuremad loomepalangud on aset leidnud piiratud füüsilises keskkonnas ja pigem infovaeguses. Enesega üksiolemine ja igatsus on liikumapanevad jõud ja tohutu inspiratsiooniallikas. Meie kirjus maailmas oleksid aga ka silmaklapid head abivahendid. Samas ühest retsepti pole kõigile.

Aga kuna ei ole olemas loomingulises mõttes steriilset keskkonda, siis nähes maailma ja teiste loodut enda ümber on ikkagi enne kõike tähtis tunne ja emotsioon, mitte konkreetne ese ja asi, mida kopeerima asuda. Ma ei taha saada inspiratsiooni teiste töödest. Ma ei taha näha kellegi tehtut kunagi eesmärgiga, et teha seda veel paremini. See periood, kus teisi jäljendasin ja otseselt Mikisid ja Plutosid kopeerisin jäi lapsepõlve, õpipoisi-aega, see oli vajalik, et õppida ja koguda alusteadmised ja -oskused. Aga mingist hetkeks peaks tegija valdama ‘oma asja’ sedavõrd, et teab, kuidas ise areneda ja kasvada ja sel juhul oleksid eeskujud vaid piiravad ja pärssivad ma arvan. Sellisel juhul uusi asju lisaks õppides ei alusta sa enam kunagi A-st ja B-st vaid teedki kõike nagunii omas võtmes. Lihtsalt mõni uus tehnika või oskus on juures. Mul on nii selgelt meeles aastal 97 läbitud siidimaalikursus, kus ma pusisin teha kunstilisi päevalilli nii nagu kästi, nii nagu kõik tegid ja no ei olnud see minu rida ja siis korraga katsetasin niisama vaikselt omamoodi ja ma muutusin rõõmsaks. Ma olin omandanud uue tehnika ja leidnud uue väljundi, aga teinud seda endamoodi ja just nii oligi õige ja hea. See tunne ja veendumus tekitasid kindlustunde. Sealt edasi ei ole ma enam koolipinke nühkinud vaid ise katsetanud. Sealt edasi oli kõik juba palju lihtsam. Ma teadsin, mida tegin ja iga uus tehnika ei olnud enam hüpe tundmatusse vaid olemasoleva asja täiustamine. Liha luudele kasvatamine. Aga mõni avastab ennast alles vanemas eas. Seega peab ta ka need sirged kopeerimised ja õppetunnid tegema läbi hiljem. Võib-olla suudab ta seda teha palju kiiremini. Ja võib-olla polegi tema latt nii kõrge ja piisab tegemise  rõõmust? Aga kes teeb, see ka areneb. Need, kel on rohkem annet, teevad seda lihtsalt veidi rohkem omamoodi. Aga kõike on võimalik ka õppida-õppida-õppida ja ka ilma loomuomase eeliseta harjutamise läbi sihtmärgini jõuda. Kõige lihtsam on alati käega lüüa, samas kui sees on mingi sügavam kutse, siis on raske leida eneses rahulolu ilma konkreetse võimaluse ja väljundita asju luua. See on minu arusaam sellest asjast. Kindlasti on see eri valdkondades veidi varieeruv.

Et kas mul pole näiteks olnud mõtet kivikeste või puulitritega trips-traps-trulli mängu teha? Oli, ammu oli. Aga kui ma selle nüüd teostaksin, siis huvitav, kellele neist paljudest pean viitama? Seega ma teen parem midagi muud. Kuigi minu mäng oleks ka kivide ja litrite peal eksimatult minumoodi. Selles, et keegi sedasama mängu ja mõtet ekspluateerib ei ole midagi uut, AGA kui ma teeksin ka trips-traps-trulli mängu, siis teeksin ma selle juba tõepoolest siis nii, et ei pea vajalikuks kellelegi viidata. Kui keegi midagi sarnast leiab kuskilt mujalt, siis noh, maakera on ümmargune ja me kõik oleme mõtlevad inimesed. Juhus. Elementaarne on see, kui midagi teed ja selle sahtlist välja võtad ning teistele näitad, pead arvestama, et see asi hakkab elama oma elu. Sama selge on see, et vabalt on võimalik maailma eri paigus ühel ja samal ajal teha teineteisest sõltumatult üht ja sama asja. Kitsas teaduseski on seesuguseid näiteid. Kunst ja käsitöö on ju veel palju pehmemad ja painduvamad alad. Siinkohal meenuvad mulle alati polümeersavist tehtavad roosid ja just purgikaaned, mis nendega kaunistatud on. Ma olin kord kauges lapsepõlves siruli maas haige. Mulle toodi kommi. Uhkeid kollaseid Draakonikomme. Aga paraku oli see see partii, mis oli seebimaitseline. Süüa ei käranud kohe üldse. Aga mida tegi haige laps voodis oma kommidega – peos soojenes kõva komm pehmeks ja kergesti voolitavaks. Tegin neist roose. Nagu päris. Tegin purgikaanele kaunistuse. Palju pisikesi õrnu kollaseid roose. Kas ma olin sellist asja tol ‘vaimupimedal’ internetivaesel Fimo- ja Cerniti-teadmatuse ajal enne näinud? Ei olnud. Isegi unes ei olnud näinud. Päris kindlasti kohe ei olnud. Kas siis mina olin selle asja leiutaja? Kindlasti mitte. Aga alati kui ma just seesuguseid purgikaasi näen, on mul hea armas tunne südames. Kord saatis just seesuguse purgikaanega mulle Virbi murakamoosi (ma ei ole seda unustanud, Virbi!). Selliseid asju nähes meenub üks vahva asi, mille teinud olen ja mida teha oskan. Kui tahan. Kõik. Ja kui ma neid nüüd ka tegema peaksin hakkama, siis tõepoolest, ei ole mul vähimat kavatsust kellelegi viidata ega kedagi näituseks üles panna.

Aga kas meil on kohustus (kasvõi pelgalt hea tava mõttes) viidata siinseski keskkonnas konkreetsetele esitegijatele ainult seepärast, et ta on elus tuhat seepi rohkem viltinud kui mina? Vilditud seebi tegemise viise on kindlasti rohkem kui üks ja juba ainuüksi siin on tegijaid hulgem. Äkki igaüks teebki omamoodi? Käsi südamel, ma ei ole elus ühtegi õpetust lugenud ega näinud. Istusime sõbrannaga koos ja lihtsalt tegime. Mul läks isegi meelest küsida, kust tema seda õppnud on. See ei olnud sel hetkel kuidagi üldse oluline. Tegemine oli tore. Ja loomulikult mainisin ma oma seebikesi näidates ära, et temaga koos tegime, aga kui keegi kolmas end seepärast riivatuna tundis, siis vabandust, ma ei ole kellegi leiba ära söönud või tema või peal liugu lasknud.

Või kas peab nt konkreetsete papude tegemisel viitama kellelegi, kes mustri nö maale tõi? Sellel mustril on kindlasti kusagil kaugel eemal ka autor. Jah, kui ma tean ja tunnen, et ma tõepoolest kellegi tehtut üritan jäljendada või kasutan nende tõlgitud-edastatud mustreid, siis loomulikult ja siis ka pigem lisana otsesele algallikale ikka, aga vastasel juhul ei näe ma selleks põhjust. Samas kindel on see, et kui ma kunagi elus peaksin jõudma päikeseprindi või steekidega kampsunini, siis küll ma juba tean, kuhu ja kellele viidata. Sest olgugi tehnika pärit kes teab kust, siis minu esimene elamus ja emotsioon on pärit mingist kindlast kohast ja seejärel veel kinnistunud teises kohas. Aga kindlasti on neid steegitajaid veel olnud, mina paraku ei tea, ei ole näinud ja seega ei oska neile isegi mitte viidata. Me ei saa siin ega kuskil mujal eeldada, et me kõike teame ja oskame igale poole viidata ja näidata. Kas rõõm sellest, et lased tegemisel end enesesse haarata ja lihtsalt lood midagi, on siis nii karm, julm, isegi vaata et häbiväärne, et alati peab olema kõigel põhjus ja põhjendus ja veel hullem – vabandus?!

Ma olen aastaid endale unistusteraamatusse kotte (ja väga paljut muudki) joonistanud. Ja pean tunnistama, et minu üks suuremaid lemmikuid on Mareli praegune viltkotimudel. Ma olin vaid nõksu kaugusel, et seesuguseid tegema hakata. Küll õmblema ja joonistama (kangaladugi teile ette näidatud juba), mitte viltima, aga ikkagi – tema jõudis oma teostusega ette omal moel, minust sõltumatult. Jah, see on levinud kotivorm ja maailm saaks selle võrra veel hulga rõõmsavärvilisi kotte juurde, kui ma neid ikkagi teha otsustan, aga seda kõike peab veel mõtlema ja kaaluma ja seedima ja arutama. Mina isiklikult võiksin seda antud hetkel teha Mareliga siis näiteks. Et kas ma pean temalt luba küsima? Ei, seda ma ei arva. Küll aga on kena asja detaile arutada. Ennekõike seepärast, et me asume lähestikku. Eksisteerime suht samas aegruumis ja ka kõrvu teie silma all. Me soovime kenasti läbi saada ja see on viisakus. Elementaarne viisakus. Aga fakt on see, et kui ma seesuguse koti teen, siis ei ole ma selle kuju viksinud maha Mareli kotilt ja ei arva ka, et pean seepärast talle viitama. Visuaalne sarnasus koti kujus on kokkusattumus ja eesmärk pole kellegagi sarnaneda. Kui see oleks keegi kauge Maali maalt ja ma näeksin teda poes endast sarnase sumadaniga mööda jalutamas, siis ma peaksin temale viitama? Kui emotsioon oli kustumatu, siis miks mitte, aga kohustust mul küll ei lasu. Pealegi, oli see üldse tema disainitud kotikuju? Vaevalt. Krt seda teab, kes suurtest tegijatest sääraseid loonud on. Ja ka neid ei ole kindlasti üks. Sest sellisel juhul läheneks asi juba absurdini. Me ju tõepoolest ei suuda teada kõike. Ja ei peagi.

Ja kottidega veel ka teine olukord. Teine lemmik on mul kottide osas just selline, mille Älin mulle sünnipäevaks õmbles. Omal algatusel. Teadmata midagi minu salaplaanidest ja joonistustest. Võibolla on õhk meie ümber tiine samadest ideedest ja nägemustest? Teiega juhtub seda ka? Kas ma peaksin Älinilt luba küsima, kui teostaksin oma ideid aastast 2000 või veel varem? Raudselt on seesuguseid kotte tehtud küll ja veel, olgugi, et selle konkreetse lõike mõtles Älin endale tegemise käigus lennult ise välja. Aga kui ma konkreetse kotiteo ikkagi ette võtan, siis ei leia ma küll, et pean viitama kahtluste hajutamiseks sinna ja tänna. Ma ei arva, et me peame sellisel foonil õigustama seda, mida teeme. Piisab, et me omavahel oleme asja kenasti selgeks rääkinud, et ei toimu kopeerimist, plagieerimist ja mida kõike veel. Aga see on meie asi. Pealegi teeksin ma kokkuvõttes nii ehk naa need kotid omamoodi, sest ma ei lähe neilt küsima lõiget, ei joonista seda salaja maha ja lõppkuju sarnanekski ehk vaid visuaalselt. Kas ma pean siis oma maitse maa alla tampima ja minema viskama vaid seepärast, et mulle meeldivad samasugused kotid nagu ühele, teisele ja kolmandale, võibolla tuhandele veel? Või pean ma kõigile neile viitama, kes sarnase kujuga asju on teinud? Vaevalt küll. Sisetunde küsimus!

Kui ma võtaksin lahti raamatu ja kopeeriksin sealt maha mustri või kooksin sokid või heegeldaksin äärepitsi või veeretasin näppude vahel kellegi teise konkreetset meisterdust ja kätetööd, mis mind sügavalt liigutanud on ja ka puhtalt visuaalse vaatluse põhjal, et võtan heaks nõuks asi vormistada just nii nagu keegi on toonud ära või teinud konkreetse õpetuse, näidise või töö, siis arusaadavalt kirjutan ma oma töö juurde vastavad märkused ka sõnaselgelt kirja. Kui ma saan millestki inspiratsiooni ja see tõepoolest viib mu selleni, et pean asja katsetama, siis miks ei võiks ma seda teistega ausalt jagadat? See oleks ju ka inspiratsiooniallikale kena tunnustus ja kummardus minu meelest. Kas kiitusega maksab siis kitsi olla? Kas kellegi teise aupaistest näpatud sära on kuidagi magusam? Kahtlen selles. Pigem saab see sära ja au olema seda suurem, kui suudad kellegi õpetusele/mustrile/tegemisele viidates näidata kõrvale tõepoolest enda pingutuste kaunist vilja. AGA ärge unustage, et sageli saadakse algtõukeid mitte ainult mustrist ja pildist ja konkreetsest esemest vaid paljudest erinevatest olukordadest ja asjadest – loodusest, muusikast, kirjandusest, inimsuhetest ja mitmest-setmest muust asjast. Kas meil siis peab olema kohustus sellest kõigile rääkida? Kas loomingul puudub siis loojaga isiklik suhe ja alati peab kõiki kahtlustama varguses ja plagieerimises? Me kõik oleme välismõjudele vastuvõtlikud. Vallates konkreetset tehnikat, kasutades samu vahendeid, elades samas maanurgas ja omades sarnaseid rahvuslikke arusaamu esteetikast laiemalt, siis uskuge, visuaalselt sarnase tulemini polegi väga raske jõuda. Ja jalgratas on paraku juba ammu leiutatud. Kas seal on siis tõesti nii hirmus suur vahe, kes õppis esimesena sõitma? Kes sõidab paremini? Kas oluline pole mitte see, et rattaga on tore sõita ja vahva on koos sõita. Ikka sedasi, et kokku ei põrka ja teineteisele viga ei tee. See oleks samahea, kui Muhu memmed läheksid omavahel kaklema, kes mis lille kellelt pätsas. Õigus, seal on tegemist rahvakunstiga. Aga mis seal tegelikult nii väga vahet on? Miks on neil õigust teinesteisele vähem kõrri karata kui meil siin? Absurd, eksole? Selle asemel luuakse kuhjaga ilusaid mustreid, erinevaid, sarnaseid, ühesuguseid, kopeeritakse, jäljendatakse, tõlgendatakse ja elu on ikka lill. Mitmekesine lilleaas.

Isetegija on minu meelest kujunenud meeldivalt pühaks ja õiglaseks õigusemõistmise paigaks ja arvestades lugejaskonda on see muidugi kenake seltskond ja kui inimeste arusaamad siin valgust juurde ja tolmu vähemaks saavad, siis ongi kõik hästi. Häbitut silmakirjalikkust, pugemist, seljataga sisisemist on siingi liiga palju, aga oluline on keskenduda õigetele asjadele, oma tegemistele, arendamisele ja heale emotsioonile . Fakt on see, et kui on mõte koonduda ja hoida ühes pundis koos suuremal hulgal häid ja vahvaid ja omanäolisi ja ka samanäolisi tegijaid, siis on pinged kerged tulema. Kunstnikud, ka käsitööliste seas on tihti kunstnikke – inimesi, kes valdavad meisterlikult tehnikaid ja teevad mustrilugemises silmad ette enamusele ja ka teistsuguseid kunstnikke, kes suudavad ise mõtelda ja luua ilma konkreetse juhise ja mustrita. Kaaluge hetkeks, kas helilooja on vähem kunstnik kui meisterlikult noodist mahamängiv pianist? Nende kunstivaldkond on kõrvu, aga ometi erinev. Päris tihti, vähemalt mitmed neist kunstnikest, keda mina tunnen, on suht enesekeskse maailmapildi ja -tunnetuse ja -tajudega, nad ei tahagi kõigiga suhelda, suured sõbrad olla, aga neil on loomupärane kõrgendatud vajadus meeldida ja mõjuda vahel ka shokeerida. Ja eks siis ongi ju kerge tekkima olukord, kus tuntakse, et Sinule määratud au ja kiituse on keegi justkui endale varastanud. Teinud seda justnagu jultunult (aga samas võibolla ka täiesti tahtmatult ja teadmatult) Sinu päris oma raskerelvastusega. Kuigi teisel on ehk ka täpselt samad relvad kapis, oskusedki sarnased. Natuke nagu paljaksröövitud tunne on ikka, samas see on sageli vaid näiline. Pigem peaks seesugune asi hoopis arengule suunama. Võidurelvastumisele, mis antud juhul ei olegi ju negatiivne ilming. Konkurents on eluterve nähtus. Sama tore on leida ka just endale ainuomane nish ja seda täiustada. Igal ühel oma teed ja valikud.

Kui me paneksime siia ritta kõik vabariigi (ehk ühe korraliku konnatiigi) parimad mingi ala tegijad ja ka lähikondsete riikide tegijad ja pärlid internetiavarustest, siis ohh sa poiss, kui vägeva võrgustiku me sellest kokku joonistada saame! Võrdlemistööd suurte kuhjadega. Kes kelle juures õppis, kes keda jäljendas, kes kust ja kelle tegemistest ja kelle kõrval inspiratsiooni ammutas? Kes on tegijam? Aga kellel seda vaja on? Nautigem seda, mida te teete ja loote, nautige ilusaid hetki ja maailma! Olge ise ilusad ja ausad, viidake allikale siis, kui teil see olemas on ja toimetage nii, et teie süda puhas on. Siis on maailm parem paik! 🙂

Aga nüüd olen kuss, sest karu magab ja pisihaldjas valmistub palavikuliselt Mardilaadaks. Aga teie arvamusavaldused ja mõtted on vägagi teretulnud 🙂

Ann on tore tüdruk. Selles, et mu tee sellise vahva tegelasega kokku juhtus, pean ma tänama Isetegija-foorumit. Kuidas see täpselt juhtus, et me suhtlema hakkasime, ei suuda me kumbki meenutada, aga kindel on see, et see juhtus ajal, mil mu pisem poiss võitles vapralt oma elu eest kosmoselaevas Lastehaigla reanimatsioonis ja intensiivis. Aga veel enne joonistasin ma talle taksikutsuga koti. Mind paneb alati muigama tõde, mida ema mulle lapsena alati raius, et sõbrad leiad sa koolist. Töölt ehk veel mõni lisandub, aga üldiselt ikka koolist ja kui need ei püsi, siis oledki üksi. Kas on ‘viga’ minus, et olen kiirelt seltsiv või kaasaja suhtlusvahendite paljususes võib vabalt leida uusi huvitavaid inimesi, kellega tõepoolest klapib jutt ja mõte ka ekraanidest eemal. Vast natuke kõike. Igal juhul on mul suur rõõm teada üht Annisugust tüdrukut.

Kui ma valmistusin suvel oma Mõmmi laia ilma saatma, siis oli see just Ann koos oma kahe toetava poolega (abikaasa ja koeraga), kes mul karule kaasapandud saatekirja ka võõkeelseks aitasid sättida. Ann sosistas juba tol korral, et tal oleks ka seesugust Mõmmi vaja. Aga punast ja pisemat. Noh, et saaks nt võtmetele seltsiks pista 🙂

Ma mõtlesin punasele Mõmmile pikalt. Aga ju on mu sõrmed veel liig’ töntsid ja julgus liig’ habras… Seega mõtlesin, et proovin esialgu joonistada. Aga punane Mõmm ei ole päris see, mida ma teha oskan. Aga üks siiski valmis, ekstra Annile. Tulipunase õiega tulipunane Mõmm:

Selle Mõmmi saab ta ise õmmelda-kinnitada soovitud kohta. Kannatab teine edukalt pesta-triikida. Aga siis võtsin riski – joonistasin-värvisin veel mõned karud, aga nii nagu minu maailmas karusid ikka värvitud on ja taustaks pistsin kõrvamõmmidele punase pehme kanga. Suts suurem mõmmisilt sai aga seltsiks kaks tulipunast õit. Et ikka punasem oleks!

Palju õnne Sulle, Ann! Karumõmmilist aastat! 🙂

***

Ja palju õnne ka kolmele pisibeebile, kes alles hiljaaegu siia ilma on saabunud.

Armsad beebitolmused bodid rändasid pisikesele beebiprintsessile, oma tänava uuele mõmmipõnnile ja ühele kauaoodatud pisipoisile! 🙂

Uute seiklusteni!

Lapsena oli sinine mu lemmikvärv. Ma ei kannatanud silmaotsastki roosat ega punast. Need olid nõmedad plikade värvid. Aga mingil hetkel asendus sinine märkamatult just nende eelnevalt vihatud värvidega. Ja sinine jäi mulle kaugeks. On mingit kindlat tooni siniseid, mida ma talun, aga üldiselt kohtab minu maailmas sinist üsna harva.

Kui ma avastasin viimasel hetkel, et selle aasta isateki-projektis on veel paar vaba kohta, siis küsisin ma endalt, kas mustvalged või sinised. Kirjud lapid tundusid olevat liiga suur väljakutse. Jäin siniste juurde. Kui Älin mulle mõne aja pärast vajaliku lõnga organiseeris ja vanaemaruudu heegeldamist demonstreeris, siis vaatasin ma seda asja kõhklevalt. Meie heegeldamise tugevus on sedavõrd erinev, et pidin nagunii kogu töö üles harutama ja otsast alustama ja kui kord juba konks ja lõng mu sõrmede vahel olid… ei tulnud sealt enam mingit vanaemaruutu… las need, kes seda asja mõistavad ilusalt teha, teevad. Mina hoidsin korraga peos hoopis sinist heegeldatud sõlge. Sõlge? No see tore ümar liistak oli oma kerges reljeefsuses justtäpselt sõle moodi minu silmis. Katkestasin lõnga ja tegin teise veel. Kolmanda. Neljanda. Ja panin nad siis kõrvu.

Armas oli. Näpuotsaga kaitsemaagiat ja ürgnaiselikku energiat. Sõle taga on kahtlemata inimesed. Terve ühtehoidev ja kokkukuuluv rahvas.

Mulle hirmsat moodi meeldis, aga kas see ka nõuetele vastab? Jälgisin kogu aeg silmanurgast teiste üha valmivaid ruute ja võitlesin enda sees. Äkki on liiga hõre? Äkki on liiga jäik? Äkki on liiga teistmoodi? Mõtlesin endamisi, et teen selle ruudu igal juhul valmis ja siis vaatan, kas suudan midagi neutraalsemat ka luua.

Sõlelapp oli ilus ka tagumiselt poolelt. Kuigi siin meenutasid sõled mulle rohkem mereloomi. Kuna meie meres sääraseid tegelasi ei esine, siis jäin omamaisele truuks. Aga nii vahva on ta ikkagi ka sellelelt peitujäävalt poolelt 🙂

Kui üks sõlelapp sai valmis tõusis käsi juba teist samasugust tegema, aga kuna ma endas kahtlesin, et kas nii üldse sobib, siis lasin aga minna ja kui heegelketas muudkui kasvas, siis tuli äratundmine, et näe, see on täpselt nagu aastaringidega seib puust. Eluringid. Ja keskmine osa ei ole mäda. Üldsegi mitte. See on naba. Naba on oluline. See on järjepidevuse ja jätkumise märk. Keskpunkt. Ja samas on iga inimene ju ikkagi kokkuvõttes oma maailma naba.

Seega sai lapp nimeks Naba ja Eluringid. Viimast 5-6 rida sain ma hiljem (peale fotosessiooni) veel korduvalt harutada, et ruut kindla käega ruuduks saada ja viimne kui loperdus minema ehmatada. Minu õnneks läks see mul lõuks ka korda 🙂

Aga mul oli lõnga veel. Juba eluringe keerutades hakkas mul silme ees lainetama. Ma olin ikka vaadanud teie tehtud armsaid rõõmsatriibulisi lainetavaid beebitekke ja sinine lõng näpuvahel… Meri! Aga lainetada ma ei osanud, pusisin jupp aega omaette.. aga siis tuli jälle külla päästeingel Älin, kes oskan igasugu imelikke asju lisaks söögitegemisele. Natuke nii ja natuke naa ja tema ülejäänud külaskäigu imetlesin mina vaid oma laineid. Asi hakkas looma.

Ilm oli vaikne ja rahulik ja nii tuli lainegi lauge. Aga kel seda tormist merd koju nii väga nüüd ikka vaja on. Tasaselt loksuv meri on turvaline ja kõige omam vast. Ja nii, ühe hooga saigi valmis minu Merelaineruutu.

Ja see eriti sisnine postitus nüüd pidulikult lõpetada, siis minu kõik kolm selle aasta Isateki heegellappi veel üheskoos ka – Minu Eesti – inimene, tema ise ja päris oma elukäiguga, kaitsev rahvas sõlekilpidega varustatult tema ümber ja meri nagu maailm, meie kõigi ümber.

Kuigi mu värilemmikud on ikka arbuus-kiivi-mango-virsik, hernes-porgand-mais-tshilli, sinitaevas-pilvetupsud-heinamaa-küps viljapõld, siis tumedam sinine on selle projekti lõpuks leidnud tee tagasi minu südamesse. See konkreetne sinine lõngatoon on ilus.

Lõpetuseks veel kord minu kõige lemmikum, Sõleruut. Ikka sinine!

Käisin täna Isetegija sünnipäevapeol. Saab teine kohe-kohe juba viieaastaseks 🙂

Aga nagu meie pidudel ja koosviibimistel ikka, on heaks tavaks enda külge haakida ka nimesilt… mida mul endisel veel olemas ei olnud. Seega tuli see kibekiirelt valmistada. Sattusin hoogu ja tegin natuke seda ja teist veel.

Olen ikka ja alati imetlenud Susa siinset blogi, aga tema jutublogisse ma lausa armusin ülepea kohe esimesest pilgust. Kõik need vahvad reisimuljed ja pildid.. Mõtlesin alati, et hääl meelel sätiks end tema taskusse.. Selle mõtte tegingi ma omalt poolt teoks. Nüüd mahun ma Susa taskusse, kui ta mind kaasa soovib haarata! Ja et tal selleks rohkem põhjust oleks, siis soojast päikesekollasest peidukohast saab vajadusel alati näpuotsaga haldjatolmu haarata. Midagi saab sinna kindlast veel peita 🙂

See, et mulle meeldivad konnaprintsid, pole mingi uudis. “Anna mulle musi” – koti pildi tegin ma algselt iseendale. Keerulisel ajal, mil sai loodud Mustika keskusesse armas printsessituba. See musikonn on üks ütlemata nunnu tegelane. Hüppas teine uljalt krooksatades nüüd ka tillukesele käsitsiõmmeldud kotile ja tuli peole hästi häbelikult kaasa. Kui aga suuremaks oksjonipidamiseks läks, puges konn peidust välja ja teatas, et tema tahab musi. Alghind oli 1 raha.

Suuremat mänguasjade koostegemist meil välja ei kujunenud, aga kraam oli mul kaasas. Üks ja teine tegi juttu ja joonistas mu algselt karu jaoks tehtud lõike endale koju kaasavõtmiseks. Selle toel saab ju pisikeste muudatusetega vägagi erinevaid tegelasi valmis meistredada. Eeskujulik isetegija Älin ja asus aga agaralt asja kallale ja lõikas minu universaallõike järgi välja oranzhi jänese. Samal ajal käis ka oksjon.

Ja siis tuunisime Ritaga kaasas olnud nööbivaranduse abil jänksile ka isikupärase silmnäo. Täiesti juhuslikult ladusime silmadeks hiigelssured nööbirattad minu tavapäraste täppsilmade asemel ja need olid jubevahvad. Lõpuks sai jänks Älin ivalikul sobivas toonis silmad ja ninaks EÕM punase nööbi 😀

Ja oligi käes aeg kuulutada välja selle aasta isetegijad… Sokike ja Susa! Sokike oli samal ajal teisel peol, aga meiega oli sama maanurga Tumevalge, kes sirutas käe kõneaparaadini ja vajutas helistamise nuppu:

Ja päris õige Sokike oligi võluväel üle mere Tumevalge kõrva vastas! Meie kõlav aplaus ja ovatsioonid. Tumevalge võttis pidulikult Sokikese nimel vastu Tubli Tunnustuse Märgi:

Ja siis sõime me torti. Suuuuurt Isetegija-juubelitorti 🙂

Sellise söömaaja järel tuleb igaks juhuks pilt peeglisse heita ja eneselt karmilt küsida, kas võib veel patustada või aitab kah…

… ja siis avastasin, et mu eriti oluline ettevalmistus peoks – nimesilt – on veel jäädvustamata! Seega astusin järgmise peegli ette ja..

Kes ütles, et nimesilt peab olema rinnas? Minu sildid on sedapuhku hoopis kõrvas. Nii olen ma tuvastatav mõlemalt poolelt 😀

Vahva kooviibimine oli, aitäh!
Palju õnne ja pikka iga Isetegijale!
Palju õnne, nobedaid näppe ja toredaid tegusid meile kõigile!

Soe suvi on vist läbi. Ma mäletan, et oli pikk lumine talv ja lõpuks tekkis tunne, et kevad on lähedal. Siis tuli suur auk. Ja nüüd on sügis. Ilmad on jahedamad. Ma järeldan seda sellest, et enam ei paterdata mul siin põiki üle toa veest nõretavate veepüsside ja mudamärgade jalgadega. Ja aknast vihmasadu märgates ei koorita end kiljudes ülehelikiirusel paljaks, et alasti hoovile silgata ja iga viimane kui piisk kinni püüda. Ja porilombis põrsastena puristada. Ja liiva ei pea ka enam labidaga õhtuti toast välja kühveldama. Aga varsti tuleb jälle lumi. Aga enne seda on veel mõne kuu jagu pimedust, rõskust ja soppa. Sügis ei ole ilmselgelt minu aastaaeg ja ma püsin meelsasti toas. Võibolla ei ole sügis minu aastaaeg seepärast, et elan kesk okaspuid. Need on igal aastaajal peaagu sama nägu ja tegu. Värvilised lehed on muidugi toredad. Aga neid jagub vaid hetkeks. Enne kui kirb kõdunemislehk nende ilu enda alla matab.

Aga meil läheb kenasti. Poisid on nagu poisid ikka. Kui ei kuku, siis ronivad ja teevad oma tempe. Lasteaias nad ei käi ja nii on meil tore koos ja kõrvu veeta kõik päevad. Nii pikad argi- kui lühematena näivad pidupäevad. Ja vahepeal käis meil külas õunatu õunapuu otsas õunu näkitsevaid ahvipärdikuid tabamas Maaleht 🙂

(foto: Ingmar Muusikus)

Aga mina peaksin tegema rohkem kui teha jõuan. Ööd jäävad liiga lühikeseks ja päeval tunnen vahel laste ees süümekaid, kui nendega konkreetsema tegelemise asemel lasen neil niisama olla ja mängida ja ise end värvide ja pintslite juures hoian. Viimase nädala olen vaikselt ja vabamalt nokitsenud pisemate asjade kallal, aga enne seda olin kaks pingelist nädalat. Teha oli üks üüratusuur ja peen tellimustöö. Lipp ühele kaugele pisikesele lasteaiale. Korraliku majalipu mõõdus, et sinimustvalgel oleks seltsim lehvida. Selleks, et lipp kenasti tuules mängleks ei saanud kangas olla liiga paks ega ka topelt. Ka aplikatsioonitehnika välistati. Kasutusse tuli tihedama koega ökopuuvillane valge riidepalakas. Kuna mul sellises mõõdus lauda ei ole, siis sain korralikult tsirkuseakrobaadi kombel ronida ja roomata. Korraliku vanainimese jaoks oli see parasjagu kontimurdev tegevus. Küünarnukilt on nahk siiani maas ja põlved naksuvad. Selja puhul aitas kõval põrandal magamine 😀

Lumivalge läbikumav kangas seadis lisaks füüsilisele töötegemise keerukusele veel ka lisapiirangu – mitte ühtegi eksimust ega pisimatki käevääratust ei saanud endale lubada. Sest kui muidu saab pisivigu ikka peita tillukeste lisade või lihtsalt topelt värvikihiga, siis antud juhul sellised asjad ei oleks toimunud. Vastu valgust pasitaks kõik halastamatult läbi. Õnneks läks mul õnneks. Topeltõnneks, sest kogu tööd sain teha kaks korda – lipul on ju kaks poolt. Kui midagi oleks nihu läinud, siis oleks see tähendanud otsast alustamist. Aga aega ja ka värvi mul rohkem varuks polnud. See oli uskumatu, kui palju sellele tööle aega ja eriti värvi kulus. Viimaste triipude juures olin korralikult krambis ja hoidsin hinge kinni, et koer kogemata torkima ei tule või ma mõne krõpsu peale ei võpataks. Aga ma sain ta valmis ja see rahulolu, mis mind valdas on suur ja sügav.

Fotol on näha lipu tegelik suurus. Üks väikemees vajas lipu esitlemisel toolikest abiks. Lipulapsed on seega korraliku 2-aastase pikkused ja vähemalt kaks korda nii laiad 😀

Sedasi me siin siis elame. Joonistame-joonestame. Päästame paate. Mõõdame merd. Ja oleme lihtsalt hirmus nunnud!

Varsti jälle! 🙂

Meie käisime täna peol. Pisike Paula sai natuke suuremaks Paulaks. Ja kuna ühe korraliku printsessi garderoobis pole kunagi liiga palju roosat ja temaatilist sitsi-satsi, siis sai ta kingituseks iseenda pildiga roosa särgikese. Paula on ütlemata armas tüdrukutirts.

Kui kõhud täis, kullimängust nahk märg, peened peokübarad ja maskid põõsasse heidetud, algas lastel oma pidusöök. Mudapidu. Mudasupi ja niiske liivakoogiga. See oli täpselt sama vahva kui Paula printsessipildiga maitsev maasikatort 😀

See oli 11. märtsil, kui Kaire mulle esimest korda kaugelt Ameerikamaalt kirjutas natuke endast, oma mõttest, plaanidest, murest ning tagasihoidlikult küsis, kas saaksin teda aidata ühe menüü kujundamisega. Kuulanud ära kogu jutu, olin ma heal meelel nõus teda aitama.

Lugu siis selline, et peale Eesti ühinemist NATOga, esindab Eesti Vabariiki NATO peakortereis (Brüsselis) ka Eesti Kaitsevägi ja sama ka USAs Norfolgis, kus asub SACT ehk Supreme Allied Command of Trasformation. Staabis töötavate ohvitseride abikaasadele on loodud mittetulundusühing SACT Officers Partners Club (SOPC, www.sopc.us). Heaks tavaks on, et aegajalt korraldavad erinevate riikide SOPCi liikmed heategevusliku lõuna, mille käigus tutvustatakse oma riiki, kombeid, kultuuri ja traditsioone.

Siiani ei ole Eesti ühtegi lõunat korraldanud ja seda ootatakse väga. Ja Kaire siis kirjutaski, et nad selle aasta novembris on kahekesi teise naisterahvaga võtnud endale kohustuseks korraldada nimetatud üritus. Õnneks on vähemalt Kairel endal ka toetav perekond, sest tegemist korraldustööga on tohutult. Kogu lõuna korraldamise eesmärk on tutvustada Eestit ja seeläbi koguda raha heategevuseks. Tavaliselt osalevad lõunal 28 NATO riigi esindajad ning ja 6 Partnership for Peace riigi esindajad – seega vägagi rahvusvaheline seltskond.

Minu menüü kaanepilt selle ürituse tarvis sündis kiirelt ja rõõmsalt ning sai ka reipa heakskiidu :

Reeglina saavad kõik lõunal osalejad (kuni 200 inimest) korraldaja riigi poolt väikese kingituse ja infomaterjale ning kõigi osalejate vahel loositakse välja üks suurem auhind. Lisaks sellele korraldatakse lõunasöögi ajal heategevuslik loterii, kus võõrustaja riik paneb välja 10 auhinda ja mille piletitest saadud tulu annetatakse heategevuseks.

Kuigi EASlt saadi infomaterjalide osas toetust, siis üritusel jagatavate kingituste ja auhindade hulk on suur. Kahjuks on lõuna korraldamise eelarve piiratud, sest olemasolev raha kulub kingikorvide, pakkematerjali, lauakaunistuste materjalile ja ka mõnedele raha eest ostetud kingitustele (Vana Tallinna liköör, keraamika jms). Nii peavad nad suuresti lootma abile sponsorluse korras. Mõned asutused on andnud oma panuse, aga kuna kraami on vaja paras koormatäis ja väikesel Eesti riigil ei ole ilmakuulsusega parfümeeriafirmasid ja muid eksimatult meie riigiga seostuvaid tooteid laia maailma silmis veel, siis meie tugevus ja rikkus on meie kultuur ja käsitöö tervikuna. Meie ise!

Kindlasti ei pea kingitused olema padurahvuslikud, pigem armsad ja südamega tehtud asjad. Varasematel lõunatel on kingitused olnud seinast seina (alates toiduainetest kuni lehepuhurini välja). Ikka nii, kuidas sponsoreid leitakse. Kingitus ei pea olema ülemäära kallis. Kingituse väärtus peitub selle teostuses.

Kui Kaire ise ei oleks nii hakkaja ja tragi naine, siis oleksin ma kogu seda ettevõtmist vaadanud kõrvalt, andnud oma panuse nagu palutud ja lubatud ja lasknud asjal enda jaoks minna. Uskuge, see on enamuse jaoks kaeleamurdev tegemine ja nähes kui innukalt ta kogu seda asja veab ja ennastunustavalt mässab (sest loota on neil kahekesi suuresti vaid iseendale ja perekondade toetusele), siis otsustasin neid aidata ka teisel rindel – kingituste ja auhindade valmistamisega. Eks see on ju elus ikka nii, et aita ennast ise, siis aitavad Sind ka teised, niisama pika käega almusepalujad jäävad tavaliselt ikka lõpuks ilma.

Nii ma siis tegin jõudumööda ise mõned kingitused ja palusin abi ka veel mõnelt vahvalt isetegijalt. Sest tegelikult on see üritus väga vinge ja meile on see suurepärane võimalus tutvustada oma maad, rahvast, kultuuri ja kätetööd ja seeläbi iseennast igati rahvusvahelise publiku ees. Nii, et kui te soovite anda oma panuse, siis teie abi mitte väga suuremahuliste-raskekaaluliste, aga ilusate ja toredate käsitööesemete näol on vägagi teretulnud. Hetkel on kuidagi nii, et nö mitteametlikuks teemaks on kujunenud köök, aga see ei ole kohustuslik. Ikka midagi sellist toredat, mida te ka ise välismaalasele, kes Eestist ei pruugi suurt midagi teada, kingiksite ja pihku pistaksite. Üleskutse on rangelt vabatahtlik 🙂

Kaire oli just Eestis käimas. Seega sai ta minu poolt teele kaasa ühe suurema päkakasti (tema enda soovil :))

Ja siis veel ühe varemvalminud soolavaka, millele olid kelmikad joontegelased minu ühest teisest ooperist

Eesti tüdrukuga pisikese vineerkarbikese

ja haldjatega salfakahoidja, mida saab kasutada ka muul otstarbel, näiteks paberite või ajalehtede-ajakirjade püstihoidmiseks

Ja see ei ole veel kõik, sest nobedalt toimetades jõuab talle veel ka teisele poole maakera postiga paki saata. Ja sinna postipakki pudeneb minu poolt veel nii mõnigi asjake.

Kaire tütrele tegin aga pisikeseks kingituseks mõmmiga koti – suures toimetamises ei saa ju omasid ära unustada 🙂

Eestlane olla on ikka uhke ja hää 🙂

Kui me minu lapsepõlvekodusse tagasi elama kolisime, siis eriti õnnetu välimusega köögist, mida remonditi viimati eelmise sajandi keskpaigas, sai sammu-sammult uus ja värske ruum. Kui seinad olid valgeks võõbatud, rõõmsalt alguses roosad ja siis oranzhid liistud paika pandud, roheline põrand maha seatud, soemüür kaetud mõnusate oranzhide plaatidega, mille vahele oli roosa vuuk… vaat siis jäi üle veel vaid köögimööbel hankida. Või siis ise teha. Ikkagi isetegija! 😉

Pealtvaatajate umbuskliku kulmukergituse ja sõbra pisukese füüsilise abiga sai püsti korralik-kelmikas täispuitmööbel. See oli mu peas keerelnud, paberil peeneimate osadeni läbi joonistatud ja sobis sellesse ruumi ja selle ruumi elanikega valatult. Selles korteris ei elanud ma sestpeale oma kahe pojaga enam kolmekesi. Sellest sai korraga Pisikese Haldja Laste Kodu, sest asus see ju ometi Muinasjutumaa Võlumetsa Haldjaorus. Sellest hetkest, kui me köök, kodu süda, jumet hakkas võtma, asus siia elama palju vahvaid tegelasi. Ja nii mõnigi neist on oma elupaigaks valinud just köögi. Nõiaköögi. Aga mitte kurja nõia vaid nõiduslikult laheda köögi.

Üks selline vahva tegelane on ahv Aadu. Tema oli kõige esimene, kes meie kööki sisse kolis ja ahjualuses kapis endale elamise sisse seadis. Õige pea avati tema kasepuust maja ülemisel korrusel pisike poeke ‘Alati Midagi Head’. See on selline pisikese luugi ja käepärase lukuga poepesake, kuhu pisikesed käed kenasti ligi pääsevad ja sellest ei sünni üldse midagi halba, sest ahv Aadu armastab lapsi ja tema poeke ongi ennekõike just neile mõeldud. Kuigi, mis seal salata, olen minagi vahel nii muuseas sinna sisse põiganud. Ikka lootuses leida midagi head põskepistmiseks. Reeglina sealt vähemalt kuivatatud puuvilju ka leiab.

Aegade jooksul on poeke ajutiselt ka varjendi ja varjupaiga otstarvet täitnud. Aadu poeluuk on lastele alati avatud ja samas ei pääse eriti tearavate ja sügelevate hammastega neljajalgsed taskutraktorid (loe: nahkhiirkoerad) sinna ligi. Igati turvaline ja hea peiduipaik!

Aadu on küll väga osav tegelane ja vahel on tal õnnestunud lastele mitte millsestki midagi ka võluda. Pisikese haldja abiga muidugi, aga see jäägu meie saladuseks. Aga üldiselt on poisid aru saanud, et selleks, et ahv Aadu “Alati Midagi Head” poes oleks võimalikult lai sortiment ja need kõige paremad ja lemmikumad palad, vaat selleks on vaja Aadut aidata ja teda varustada. Tal endal on poepidamisega piisavalt sahmerdamist ja tee kohalikku toidukaubamajja ka lühikesi jalgu ja liaanide puudumist arvestades ütlemata pikk ja raske.

Selleks, et Aadule vajalik kaup eksimatult kohale jõuaks, joonistasin poistele Aadu pildiga koti. Mitte liiga suur. Mitte ka liiga väike. Täpselt Aadule ja tema poeksele sobiv. Täpselt paras poistele kauba tassimiseks 🙂

Ja lisaks vahvale Ahv Aadule, kelle suuremad seiklused ma kunagi isegi üles kirjutanud olen, elab meie juures veel terve hulk teisi tegusaid tegelasi. Näiteks kraanikausi aluses kapis elab Prügi Sorteerimise Keskuse Brigadir Rott Ruudi ja lae all, seal, kus õhk omatahtsi liigub elab Katusekass Kõdi Korstna Kontor. Ja siis on meil veel Pehmete Pesukarude Pesule ja Põrsasaba Puhvet ja suures toas on suur 4ruutmeetrine Hülge Lesila ehk Jääpank lesimiseks, mängimiseks ja milleks kõigeks veel. Ja hiigelsuur lahe lohe kaitseb meie kindlust ja haldjaid ja haldjatolmu on nagunii kõik kohad täies. Nii me siin elame oma päris võlumaal Haldjaorus, lillede ja loomade ja Nõmme-liivase maa ja rongide ja raudteetammi järskude nõlvade ja sositavate mändide ja kõigi teiste ronimispuude keskel. Nii ongi kõige parem! 🙂

Kui Sokike mõni aeg tagasi oma armsat punast tegelast näitas, siis ei saanud mina enam pidama. The Toy Society tegevuse mõte oli minu jaoks sedavõrd paeluv, et andsin joonelt sõrme ja te ju teate, kuidas nende sõrmede andmisega lood on. Kogu selle lihtsa ja ilusa ettevõtmise armas sisu sai ka eesti keelde toredalt ümber pandud Sokikese ja iseenda vabakujulise tõlke ühendamisega, et tänavalt leitud mänguasjade “lapsendajad” ka teada saaksid, mille nad leidnud on 🙂

Eks ma võitluse või paar enda sees maha pidasin, et kas mina emana laseksin lastel tänavalt leitud säärast pakikest koju kaasa võtta? Kas ma ise võtaksin? Ma arvan, et on suur vahe, kas korjad maast, bussist, liivakastist kaasa kellegi kaotatud kallisvara ja omastad selle või “kodustad” kellegi, kes ongi selleks eesmärgiks tänavale toodud. Siis aga jäi mul isikliku elu seebiseriaali vahustes lainetes aega üha vähemaks mõtelda ning ühel hetkel oligi Mõmm lihtsalt olemas ja valmis teele asuma.

Minu Mõmm sai pisike. Ta mahub mõnusalt pihku:

Ta on imekerge ja õhuke. Nii ei pea muretsema, kui ta põse all uinub. Ja tänu seesugusele kujule on ta ideaalselt painduv ja kokkuvolditav – mahub ka pisikesse taskusse!

Ja loomulikult on Mõmmil ka saba!

Mõmm armastab kallistada:

Paar päeva elas Mõmm rahulikult meie kapi- ja kummutiservadel ja vaatas, kuidas see elu siin maailmas ka käib. Siis aga jõudis kätte aeg asuda teele sihtkoha poole. Korralikul matkasellil peab olema ka kott. Nii noorele karulapsele sobis kõige paremini seljakott – hea rüht enne kõike! Kergem kanda ja selga istub ka valatult.

Mõmm koos oma kirjaseljakotiga:

Kirju sai kotti kaks. Eesti keeles ja inglise keeles. Sisu oli sama. Igaks sajaks juhuks. Äkki läheb Mõmm kohe reisile, mine tea?!

Kodukeelne kiri sai selline (ma küll püüdsin veidi lapsevanemate jaoks olulisi asju talle juurde pookida, aga peljates, et pisemad inimesed äkki moraliseerimise peale Mõmmi kõrvale tõukavad, jätsin kirja targu tagasihoidlikuks ja lihtsalt sõbralikuks):

TERE!

MINA OLEN MÕMM. SEE ON MINU PEREKONNANIMI. PÄRISNIME MUL VEEL EI OLE.

MA TULEN MÄNGUASJADE MAALT. SEE ASUB UMBES SEITSME MAA JA KUUE MERE TAGA.

MA OLEN KÜLL KASVULT PISIKE, AGA MINU SEES TUKSUB SUUR, SOE JA VAPPER KARUSÜDA.

KAS SAAME SÕPRADEKS?

TEAD, MA MAHUN SU PIHKU JA TASKUSESSE! MULLE MEELDIB SINUGA KÕIKIDES SEIKLUSTES OSALEDA JA VAHEL MEELDIB MULLE SU PÕSELE JA NINANÖPSILE PAI TEHA.

ÖÖSEL VÕIN MA VALVATA SU UND JA HIRMU TUNDES VÕID MIND PEITA ENDA PÕUE – KOOS ON ALATI JULGEM JA NII ON PALJU TOREDAM KA.

MINU LEMMIKTOIT ON MAASIKAMOOSIGA MANNAPUDER. KAS SINU OMA KA?

MULLE MEELDIB NII VÄGA RAAMATUID UURIDA. KAS SINA JUBA OSKAD LUGEDA? KUI EI, SIIS ÕPIME KOOS VÕI ÕPETA, PALUN, MIND KA!

OH, MEIL ON TEINETEISE KOHTA NII PALJU PÕNEVAT ÕPPIDA! KAS SA TEAD, MULLE MEELDIB PILVI LOENDADA JA VIHMASADU MEELDIB MULLE KA, AGA ERITI ILUS ON VIKERKAAR JA SUURED LUMEHELBED, SEST NAD ON NAGU TALVISED LIBLIKAD. JA MULLE MEELDIB JOONISTADA!

SA VÕID MIND VÕTTA KAASA POODI, VANNI, RANDA, REISILE, MÄNGUPLATSILE, LASTEAEDA JA VAIKSELT ISEGI KOOLI JA TÖÖLE. LAS SEE OLLA MEIE VÄIKE SALADUS!

MA OLEN ALATI SU LÄHEDAL, HOIAN JA ARMASTAN SIND. JA KUI SINA OLED ÕNNELIK JA RÕÕMUS, SIIS ON KA MINUGA KÕIK HÄSTI. MA EI PELGA PISARAID, AGA ARMASTAN ÜLE KÕIGE MAAILMAS SINU NAERUKILKEID 🙂

KARUKALLISTUSEGA,

SINU MÕMM

Inglisekeelse tõlke eest tänud Annile, Taavile ja Lonnile 🙂

Ja siis kott selga ja kirjad kotti!

Kott kinni ja teele!

Kokkuvõttes kujunes sellest vahva pereüritus ja positiivne õppetund pesakonna noorematele esindajatele, kel on alati ilmtingimata vaja kõike endale saada ja jagamine on enamasti nii keeruline värk. Aga sel korral sai see kõige krabajam tüüp hoopis otsida ja otsustada, kuhu viia Mõmm, et ta leiaks endale uue toreda kodu. Tal oli oma tähtis osa kogu selles loos. See oli mäng ja see oli vahva, põnev ja armas mäng. Mul on väga hea tunne.

Kuna The Toy Society lehelt veel Eestimaad ei leia või vähemalt pole meiemail leidloomad veel väga levinud, siis arvasin heaks võtta siht meie ilusale Tallinna vanalinnale. Ikkagi hulk silmapaare, mis meie Mõmmiga pildilt oma silmad üle libistavad, olgu siis taust ka esinduslik. (Järgmisena mõlgub mul miskipärast Vabaõhumuuseum meeles).

Mõmm kotis, nõuetekohaselt teeleminekuks pakituna, kaasas…

… alustasime me oma püha üritust. Kõik tuttavad, keda me teel kohtasime, andsid peene vihje, et ääääkki saaks kuidagi nii juhuslikult, et lepime eelnevalt “hülgamise” paiga kokku. Aga kui lubasin, et loomi tuleb kindlasti veel, siis jäid nad lootma hea õnne peale, et äkki siis kunagi trehvavad ka juhuslikult mõne vahva tegelase otsa 🙂

Istusime poistega Musumäel. Viru Värav on sealt nii ilusasti vaadeldav ja õhus heljuv muusika tegi kõrvale pai. Aga see seltskond, kes selle mäe vallutanud on, polnud just selline, kelle sekka oleks tihanud Mõmmi jätta. Ja pink oli ka nii määrdunud, et kahju hakkas…

Võibolla on mul silmanägemise ja kõrvakuulmise põhjal liiga eelarvamuslikud suhtumised, aga ma tõesõna ei soovinud näha Mõmmi kümme minutit hiljem nurga taga hõlmakaubanduse lettidel. Seega ebasobiv koht. Selle otsuse tegi ka viieaastane ja me astusime rõõmsalt edasi.

Vene tänaval päike ei paistnud, tuul tõmbas ja ega seal kohta ka polnud, kus oleks sobilik “hääletada” ja endale uus omanik leida. Ja Raekojapaltsil oli mõistagi tihe liikumine ja kohvikusse ei tahtnud Mõmmi jätta. Järgmine peatus oli Niguliste kiriku juures asuv mänguplats. See tundus igati sobiv. Sedasime Mõmmi sisse, tegime pildid, lehvitasime talle head teed soovides ja astusime arglikult edasi.

Kuna tegemist oli meie esimese loovutatava sõbraga, siis eks meil ju kripeldas ka, et millal ja kes ta endale võtab. Käisime mitmel korral piilumas, et kuidas olukord on. Lapsi käis sealt läbi mitmeid. Aga enamus lastele on kodus kenasti õpetatud, et võõrast vara ei näpita ja kui keegi midagi neutraalset unustanud on nähtavasse kohta, siis seda ei torgita – äkki tullakase otsima. Ja vanematel on tänapäeval ülearenenud ohutaju, kuigi see ei ole muidugi kurjast. Olen ise samasugune.

Poolteist tundi hiljme seisis Mõmm vapralt omal kohal ja ootusärev naeratus polnud veel kuskile kadunud, aga kuna päike hakkas vaikselt majade taha peitu juba minema ja õhtu vajus lähemale, siis otsustasime kolida Mõmmi uude ja käidavamasse kohta. See oli hea samm. Kuna poisid olid juba enne vaadanud huviga, kuidas onud rulluuiskudel maahokit mängisid, siis otsisimegi Vabaduse väljakul sobivalt vaikse ja vaba pingi, kust nägi ka spordionusid. Ja Tallinna lahe kujuga puldipaatide basseini ja rulatajaid ja trikirattureid ja suuremal hulgal naeratavaid inimesi. Päike paistis seal veel soojalt.

Mõmm naeratas ja meie nihkusime vaikselt edasi. Mõni minut hiljem möödus üks onu. Fotokas kaelas. Peatus. Uuris. Naeratas nii, et suunurgad olid seljataha näha ja tegi mitme nurga alt koduotsivast Mõmmist pilti.

Tänavakunst – muigas avalike alade kujndamisele spetsaliseerunud maastikuarhitekt minus ja viieaastane mu kõrval kiskus kannatamatu õhinaga särgisabast, et vaaaaaaaata, onu teeb piiiiilti! See oli nii lõbus ja raske oli itsitust varjata. Aga onuga Mõmm kaasa ei läinud. Ja siis käisime meie korraks maa all juua ostmas ja kui tagasi tulime oli Mõmm läinud. Ainult spordionud ajasid endiselt hokikeppide klõbinal pisikest palli taga. Ja päike paistis läbi Vabaduse Samba poleemikaklaasi täies ilus ja südamerahus. Rahvas sumises. Autod sõitsid kusagil eemal. Kõik oli nii nagu hetk tagasi, aga midagi suurt oli sündinud – Mõmm oli astunud uude ellu! Ja need ei olnud päris kindlasti eridemineerijad, kes ohtliku pakikese kaasa viisid 🙂

Head teed, ilusat elu ja haldjatolmu Sulle, me Mõmm! 🙂

Käisime poistega sünnipäeval. Neli aastat on märkamatult kadunud ja pisikesest Greete Eliisest on vahepeal kasvanud tõeline preili. Roosa printsess.

Traditsiooniliselt sai ta sünnipäevaks särgkese nagu ka eelneval kolmel aastal. Ma küll üritasin sel korral uurida ka lapse enda eelistusi juba, aga tegelikult on särgist kindlasti rõõmu pikemaks kui näiteks värviraamatust või mänguasjast. Loodetavasti õnnestub mul pisike printsess ka koos särgiga kunagi fotosilmaga jäädvustada. Täna aga lihtsalt särk.

Ja kui elu on kibemõru ja teravaokkaline nagu salakaval kaktus, siis tuleb naeratada. Ma olen optimist, alati saab veel hullemaks minna. Ja kui naeratus enam hästi välja ei tule, tuleb tõmmata tugevalt kõrvadest. Mulle tundub vahel, et ma tean, miks mulle need kaks vahvat pärdikupoissi kasvatada on antud – selleks, et ma jaksaksin kõigest hoolimata alati õnnelikult edasi olla. Seda leivatribulist laia naeratust ja pisikesi lontkõrvu vaadates ei saa ju enam nukker kohe kuidagi olla! 🙂

Reede õhtul olime minekuvalmis juba mitu tundi varem, aga kõik venis ja nii saime Tallinnast minema alles siis, kui pidu oli Viljandis juba tund aega käinud. Aga me jõudsime kohale kenasti. Istusime lauda ja praed toodi nina ette. Roosa maasikavahuvein ka. Pauk ja märg tunne! Meie ise ja kõik meie ümber olid momentaalselt roosade märgade pritsmetega kaetud ja ma naersin nii, et piss pidi püksi tulema. Selles seltskonnas on alati olnud tunne, et oled ilma viinata purjus. Ma ju taipasin kõigile teistele oma pesakonnas peale iseenda vahetusriided kaasa võtta. No kodus põhjendasin ma seda veel sellega, et juhuks kui nad püksi pissivad, siis on mida asemele panna… aga ma ise ju ei plaaninud püksi pissida. Aga tuba ja õu olid nii soojad, et ma kuivasin ruttu ja ainult meeldiv maasikalõhn mu riietel tuletas mulle juhtunut meelde. No ja natuke kleepisin ma ka.

Õues oli juba pime ja teised lapsed koju magama saadetud, kui ma lärmi ja elava jutuvada seest äkki Vantsu hõikeid eristasin. Seisis teine liikumatult keset tühja parkimisplatsi hämaras lambivalguses, jõllitas enda ette maha ja korrutas ühte ja sama sõna. Mul läks suts aega, enne kui mõistsin, et see sõna on KONN. Tõenäoliselt mõistsin ma sõna samal hetkel kui nägin ta ees alt üles passimas igavesti jurakat konna. Jõudsime Tannuga konna ja Vantsu juurde ühel hetkel ja saime selle kontvõõra ka pildile.

Ja siis lavastasin ma musisessiooni, aga pärismusi ma ei teinud. Mu konnprintside norm on küllaga täis. Pakkusime küll musiootavat võlutud printsi sellele ja teisele, aga konn jäi konnaks. Ja kell sai märkamatult 2 öösel ja aeg oli otsad peomajas kokku tõmmata. Selleks ajaks oli Tannu mu seljas juba unne suikunud, aga Vantsu tantsis reipal meelel shokolaadikomm põses minu süles edasi. Mina olevat kaamel. Või kahe taskuga känguru.

Esialgu oli meil plaan Viljanids uni ära magada ja hommikul sirgelt koju mamma sünnipäevale tulla, aga siis selgus, et 97 protsenti üle maa kokkutulnud sugulastest siirdub tädi Elleni juurde maale edasi pidutsema. Kuigi ma küll eelneva öö olin joonistades veetnud, siis meel oli erk ja virge ja nii me suuna hoopis Pärnu peale keerasime.

Tädi Ellen on minu isa noorem ja ainus õde. Kui ma pisike olin, siis käisime me tihti Viljandis. No vähemalt olid need korrad nii ehedad, et ega ma suurt sellest vanusest muud ei mäletagi, kui vahvaid mälestusi Viljandist. Tädi Ellen elas keset linna suure kiriku kõrval. Pisikeses kahetoalises korteris, kuhu mahtus alati uskumatult palju inimesi. Sellest, et meid sinna palju mahtus, saan ma aru alles nüüd. Viljandiskäigud seostusid alati pidude, rõõmu ja naeruga. Hilinemistega ka, sest tee Tallinnast Viljandisse oli ju pikk. Kord olin ma tädi Elleni pulmas pruutneitsi, aga me jõudsime läbi tormi ja tuisu pruutkimbuga kohale siis, kui kõik juba tehtud oli. Tädi Ellen abiellus naabrianise potilille õied näpus. Aga selleks, et ma ei kurvastaks, võttis tädi Ellen oma riidekapist välja peopesasuuruse kunstlillede padjakese, kinnitis selle mu ülipikkadesse juustesse ja me läksime koos ikkagi fotograafi juurde. Sedapuhku siis õige prutkimbuga. Nüüd, sada aastat hiljem, tundub pilte vaadates, et nii kõik pidigi olema. Meiega juhtub alati midagi naljakat.

Tädi Ellen on pisike ja ümmargune nagu murumuna. Juba väga palju aastaid mahub ta mulle kaenlaauku. Aga ma mäletan veel aegu, kui ma tema põlvel istusin. Ja talle mõeldes meenub mulle kohe tema kilpkonn, kes oli üks imelisemaid elukaid minu lapsepõlves. Ma tahtsin endale alati kilpkonna ja kui me Aafrikas olime, siis ma emalt muud ei kaubelnudki. Aga tema kinkis mulle päris oma kassettmaki… hellitavalt olen seda “sanga” alati enda kilpkonnaks kutsunud ja Tannule oli seda mõni aeg tagasi väga lõbus selgitada. Aga nüüd on mu õel kilpkonn, samavana kui Tannu. Mul veel ei ole kilkonna.

Ahjaa ja tädi Elleni juures sai alati tillukesi värvilisi shokolaaditäidisega nööbikomme. Neid leidis tillukestesse krõbisevatesse kilepakkidesse pakituna tema heleda läikiva lakiga sektsioonkapi madalates laiades sahtlinurkades. Mul on tunne, et need olidki sinna laste jaoks peidetud. See on üks ütlemata armas mälestus, sest meil oli küll kodus isa toodud välismaiseid komme ja nätse, aga tädi Elleni nööbikommid olid maailma kõige paremad ja neid ei saanud Tallinnas kuskilt. Ja kuna me isa toodud kraami ikka Viljandisse pisikestele sugulastele viisime, siis oligi see nagu vahetuskaup. Ja hirmus naljakas on meenutada, kuidas nemad seal kõik jalgpallinätsu mäletavad 🙂

Tädi Ellen on kokk. Minu maailma parim kokk, sest ta teeb just neid asju, mida ma armastan. Tema hapukurgid, marineeritud kurgid, tema õunamahl ja kartulisalat ja sashlõkk ja suitsukala on maailma parimad minu meelest. Ja nii kui ta silmad avab, kukub ta vaaritama ja sedasi päev otsa. Mul on alati tunne olnud, et ta näeb unes ka seda, kuidas ta süüa teeb 🙂

Seega ei pidanud ma juubelikingituse üle kaua vaagima. See pidi olema maal ja mida muud kui köögikuningannat ja kambüüsikaptenit ennast ma sinna siis maalima pidin!

 

Kui ma suuremaks sain, siis otsustas tädi Ellen maale kolida. Viljandist jupi maad välja. Varapuberteedina veetsin ma seal suured ampsud mitmest suvest koos onupojaga ja need olid heledad ja helged ajad. Ühel suvel sõime me nii palju herneid, et sead ei jaksanud enam magusaid kaunu krõmpsutada. Need olid vahvad täpilised ja triibulised sead. Ja herned olid nii head.

Aga sellel samas sumedal suvel ületasid Eesti piiri idanaabri sõjamasinad ja võtsid suuna pealinna peale. Paanikas ema palus onudel mind tagasi Tallinna tuua. Nii siis juhtuski, et ühel ajatajutult rahulikul päikselisel õhtul veeres tädi hoovi onu auto ja mind pakiti autole ja viidi Viljandisse ja sealt hommikul edasi Tallinna. Me sõitsime mööda kogu sellest tankirivist, mis Tartu poolt tuli. Ma sain ju aru, et midagi on väga valesti, aga keegi ei rääkinud midagi. Ma kartsin. Onud esireas olid väga närvilised. Aga siis sain ma suureks ja tädi Ellen käis töö asjus kogu aeg nagunii Tallinna vahet ja nii juhtusin ma tema juurde maale üha harvem. Täpselt kümme aastat tagasi oli tädi Ellenil suur juubel. Pärast suurt pidu maandusime me kõik tema õuele. Ja see oligi viimane kord, kui tema juures kõik koos maal käisime. Naljakas on see, et seal on kõik ikka nii samamoodi. Nagu polekski vahepeal ära käinud.

Ja kui ma laupäeva varajastel tundidel unenohisevaid mehi täis auto tädi Elleni hoovile parkisin, siis ei tahtnud ma neid kohe äratada ja tuppa tassima asuda. Selle asemel tegin juba pisitasa taanduvas pimeduses ringi kohtades, mida nii hästi tundsin, aga ammu enam katsunud polnud. Maailma alles magas.

Piilusin salamisi köögiaknasse

Käisin ringi toas. Sättisin poisid tuppa tuttu. Ajasin magusasti juttu ja tegin taas tiiru õues. Valgus pressis peale, aga see ei olnud halastamatu ja halvav, paljastav valgus

Tantsisime, hullasime, jooksime, naersime, sõime, jutustasime ja avastasime, et kui mitte kõik naised ei tihka kanda tulipunaseid küüsi, siis meie suguvõsa mutid, kokku tulnud Saaremaalt, Mulgimaalt ja pealinnast, on aga kõik kui ühe puuga löödud – julged, hullud ja mängulised. Küünteteema on minu jaoks antud juhul midagi erakordset, sest elus esimest korda olid mul sel päeval küünelakk peal kauem kui 15 minutit. Ma ei ole elus koduuksest välja astunud lakitud küüntega ja see oli mulle paras katsumus, mis kokkuvõttes meeldima hakkas. Ja teate, need kelmikalt plikalikud mummu-küünised kuuluvad ei kellelegi muule kui mu kõrges ja auväärses eas tädile 😀

Ja siis tõsis päike ja kallas kogu maailma heledusega üle

Mõned meist olid vahepeal unne suikunud, teised juba ärkasid taas. Vapramad pidasid reipalt vastu ilma haigutuste ja uneliivata silmanurgas. Kell 6 hommikul tantsisime me hoovi peal ringis sünnipäevalaulu saatel ja kõik oli just täpselt nii nagu pidi olema. Kõigil oli hea ja tore.

Pilk köögiaknasse

Aga me olime asjalikud ka! Kuna mu endalõigatud soeng, mida ema küll siitsealt kohendas, mulle hirmsat moodi närvidele käib, siis leidis täditütar kotist oma juuksurikäärid ja punaste karvade lennates sai kääriklõbinas minu kolepeast…

… hoopis lahe saispea:

Ja siis leidsid poisid kauni teo

Ja suitsuahi sai kalu täis topitud. Ja poistele tehti ekskursioon maapealsesse kivikeldrisse, kust tädi Ellen kühveldas meile välja kurke ja purke ja endatehtud õunamahla ja mu linnapoiste jaoks oli see tõeliselt vägev elamus.

Sedasi nägi välja esimene sõõm pärismahla:

Ja siis haaras Vantsu minult pildimasina ja tegi mitu peotäit vahvaid pilte, aga minu erilisteks lemmikuteks nende seas oli see pilt minust endast:

… ja temast endast ka – pisike hiiglane, pea pilvedes

Üle paljude aegade tundsin ma sel päeval, kui õnnelik ma olen. Ma märkasin asju, mida lapsena ja veel isegi kümme aastat tagasi ei märganud ja see kõik rõõmustas mind, sest ma nägin silmaga ja kompisin käega seda, mis oli enne vaid kuklatundes. Poistel oli tore väga teistmoodi päev. Me saime olla koos. Kõik koos.

Ja selline on see hele ja helge, unenäoline mälestus tollest kaunist päevast ja imelisest hiigelsuurte tammepuude varjus asuvast minu tädi Elleni võlumaast

Kui Sa oled põlvepikkusest east juba välja sirgunud ja Sinu suurim sünnipäevasoov on haldjad ja sädelus, siis selle pead Sa ka saama!

Täpsustavaks infoks imesin ma veel välja, et kiharad olgu heledad ja võlukepike olgu käes. Kõik muu sündis juba iseenesest.

Kui te nüüd hoolega vaatate, siis te näete sätendavaid lokke, tiibu, kleidikest ja tähekest võlukepi tipus. Sädeluse osas ma ei oska veel mingit kindlat sõna ütelda, et see ka pesus püsima jääb, sest see oli esimene kord seda katsetada sellisel kujul värvikihtide peal, aga eks ma sellest kuulen hiljem, siis kui särki on juba küllaga kantud ja nühitud 🙂

Kuigi ma teadsin, et haldjapreilil on tiivad olemas, siis tõenäoliselt on tülikas kogu aeg suurte lehvivate lisadega ringi lennelda ja selleks puhuks joonistasin ma ta seljale ka ühed alati märkamatult kaasas käivad kompaktsed püsitiivad:

Ja kui positel olid pihud ristikheina täis nopitud ja mina need paelaksega kokku köitsin, siis hopp ja olimegi kohal!

Õnnesoovid ja sünnipäevalapsel ka kostüümivahetus:

Ja siis läks maruvahva pidu jälle omasoodu edasi ja igaüks tegi seda, mida hing kõige enam ihkas. Näiteks lendas:

Ja heljus päikesepaistes:

Mängis:

Sirutas tiibu ja õrnu varbakesi:

Ja õhtu eel möllati kõik üheskoos. Maa ei olnud must. Maa oli sädelust ja päikest, rõõmsaid kilkeid ja veepiisku täiesti täis. Sest ka haldjalapsed on ikkagi kõigest lapsed:

Tänud sünnipäevalapsest modellile, kelle käike ja tegemisi ma tillukese salasilmaga jälgisin ja kes mulle seda pahaks ei pannud!

Tänud haldjakese perele toreda peo eest ja ikka õnne ja rõõmu, mis muud!

Sädelevat haldjasuve! 🙂

Tervitused lohede, poiste ja mängude maailmast!

Tegelikult on nii palju juhtunud ja juhtumas ja kogu elu on antud hetkel totaalselt pea peale pööratud. On tegemist, et sadulas püsida ja kinni hoida. Kuidas see oligi, et suurim needus on elada muutlikel aegadel? Ja need ajad on ohhh kui muutlikud hetkel, aga samas väga põnevad. Kui kõik kenasti laabuma hakkab, siis kuulete neist tegemistest kindlasti 🙂

Mõned päevad tagasi käisime taas külas oma “eest-oma-puu” konkursi kilbil. Ta on endiselt veel vanalinnas Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis väljanäitusel. No või tegelikult ei käinud me ainult vaatamas vaid ka mängimas. Kilbist endast, tema mitmest mängust, nende reeglitest ja paljudest nuppdest saab lugeda täpsemalt 25. mai postitusest.

Nüüd aga mängima!

Ilm oli suviselt soe ja ilus. Vanalinna päevad täies hoos ja linn lisaks turistidele tulvil ka hääs tujus kaasmaalasi. Toetasime kilbi Pikal tänaval hellalt villakampsunil kumeratele päikesesoojadele tänavakividele ja jäime ootama. Ikka mängukaaslasi!

Mängijaid mahub kilbi ümber seda mängu mängima kokku ju neli. Tegelikult vajadusel rohkemgi. Juhul kui sõbralikult meeskonnad moodustatkse. Ja rahvas tuli. Uuris, naeris, tegi pilti ja üks pisike tegelane oli nii julge, et ka oodatult mänguga liituda:

Ja siis nad mängisid. Vantsu selgitas ja Tannu näitas ette:

Siis sai mäng läbi ja hoplaa! kilbil teine pool peale ja puupakud paika ja malenupud kohtadele. Kaks pisikest suurt mõtlejat:

Aga kolm pead on ikka kolm pead:

Lõpp läks hirmus hoogsaks ja lõbusaks 🙂

Malematsh lõppes meeste võimsa võiduga. Naisnupud olid kõik naerust kõhuli kõveras maas. Pisikesed käed korjasid puupakud ja paberinimesed õrnalt karbikesse

Kui mängud selleks korraks mängitud said, läks kilp kenasti koos kaaslastega näituseruumi tagasi. Koostöös poistega saime ka nupud tagasi paika. Väikeste vigadega. Aga küll järgmised mängijad need paika tõstavad! No see oleks nagu tilluke virgutusvõimlemine enne lustakat ajuragistamist.

Sooja suve ja mängulusti teile kõigile! 🙂

Ma usun sõnadesse ja nende sõnumi väesse. Ma ei usu eriti sõja väkke, sest sõda ja sõjavägi ei ole hea kõlaga ning seostuvad pigem valu ja hirmuga. Aga ma usun sõnadesse kaitse-, mere-, maa- ja rahuvägi, sest need on ilusad ja kindlust loovad. Need on vägevad ja võimsad sõnad.

Hääd isetegijad panid Martaberta ja Susa eestvedamisel afgaanide maal teenivatele Eesti missioonisõduritele kokku vahvad raamatud. Veel enne, kui need toredad tegemised kaugele maale sihtrühma juurde rändavad, käisin mina ja andsin need eelmisel nädalal pidulikult üle ning sain suure kiituse ja au pidulikult enda kätte ja nüüd jagan seda kõigile teile, kes te selles projektis kaasa lõite – see oli üks väga ilus ja hea tegu ja ma loodan, et nii meie meestele-naistele seal ja ka nende kodustele siin, mõtleme me ka tulevikus. Usun, et ettevõetud ja valmistehtud saab veel nii mõnigi vahva koostegemine. Koostegemises on suur vägi. Kinkimises ja kingisaamises ka. Aitäh teile! Tugev käepigistus, patsutus õlale ja kallistus ka teile!

Nii me ootasime Martabertaga tähtsat hetke:

Pidulikul hetkel seisme meie, kolm isetegijat, Derby, mina ja Martaberta kõrvu ja kuulasime hoolega:

Et üle anda needsamad hoole ja armastusega loodud raamatud:

Tänuavaldused teile selle kõige eest, kallid isetegijad:

Ja siis sain ma teie tubli tänutähe käepigistusega enda kätesse:

Tänukiri:

Kuna ma ise raamatulehtede tegemiseni ei jõudnud, aga tühjade kätega ka ei saanud minna – viisin raamatutele seltsiks meie presidendid. Ikka selleks, et nad kaugel maal meid ja meie maa omamoodi tähtsaid suurkujusid ei unustaks. Ikka tuttavas lustakas pildikuues.

Pildi taha sai selline tekst:

Veerandsada nobedat naist, paljud koos laste ja peredega, alustasid enam kui kolme kuu eest Eestimaa erinevates paikades nende raamatute loomist.
Sadade silmapaaride heasoovliku virtuaalpilgu all sai pisitasa lehtedele seatud, kleebitud, põimutud ja kirjutatud-joonistatud tõeline südamesoojus ja kätehellus.
Igal lehel on oma lugu. Igas lehes on peidus hea soov, Sinule, armas sõdur!

Tuhanded palavad tervitused, käepigistused ja kallistused käsitööportaal isetegija.net toredate tegijate poolt.

***

Miks meie sõduritele Eesti presidendid?

Muidugi on presidendid tähtsad mehed meie minevikust ja olevikust, kuid palju tähelepanuväärsem on see, et toredal moel on just meie presidentide nimedes peidus ilus tõde teist endist:

Te hoolitsete, et teie perel oleks leivapäts laual. Teie soontes voolab julge, kartmatu ja väsimatu veri, justnagu meie oma tormine ja koduselt hall Läänemeri. Te tegutsete selle nimel, et meie lipp
oleks rüütellikult kõrgelt au sees hoitud ja nii oma kui teiste maa, meri, rahvas, mets ja loomad kaitstud ja armastatud.

Ma soovin uskuda, et nii suurte ja tähtsate meeste kohalolekus ja kirkalt targas olemuses on võimas jõud ja vägi, mis aitavad teil püsida õigel teel, on lohutuseks raskel hetkel ja juhatavad teid peagi turvaliselt tagasi koju, omade juurde. Me ootame teid!

Sügava lugupidamisega
Eva Herrera

25. mail 2010 Tallinnas

 

Ja kuna see vahvate naiste vägi siin mulle iseäranis sügavale hinge puges, siis said nemadki endale meie presidendid 🙂

Aitäh teile, raamatutegijad, Susa, Martaberta ja Sinu vahvad kaaslased, et mulle selle päeva ja elamuse kinkisite! 🙂
Teie tegu oli igati kiitust väärt ja neid tegemisi oli suur au ja rõõm üle anda.