Greete särk ja minu lontkõrv

Käisime poistega sünnipäeval. Neli aastat on märkamatult kadunud ja pisikesest Greete Eliisest on vahepeal kasvanud tõeline preili. Roosa printsess.

Traditsiooniliselt sai ta sünnipäevaks särgkese nagu ka eelneval kolmel aastal. Ma küll üritasin sel korral uurida ka lapse enda eelistusi juba, aga tegelikult on särgist kindlasti rõõmu pikemaks kui näiteks värviraamatust või mänguasjast. Loodetavasti õnnestub mul pisike printsess ka koos särgiga kunagi fotosilmaga jäädvustada. Täna aga lihtsalt särk.

Ja kui elu on kibemõru ja teravaokkaline nagu salakaval kaktus, siis tuleb naeratada. Ma olen optimist, alati saab veel hullemaks minna. Ja kui naeratus enam hästi välja ei tule, tuleb tõmmata tugevalt kõrvadest. Mulle tundub vahel, et ma tean, miks mulle need kaks vahvat pärdikupoissi kasvatada on antud – selleks, et ma jaksaksin kõigest hoolimata alati õnnelikult edasi olla. Seda leivatribulist laia naeratust ja pisikesi lontkõrvu vaadates ei saa ju enam nukker kohe kuidagi olla! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

10 thoughts on “Greete särk ja minu lontkõrv”

  1. Väga täiusliku sümmeetriaga väike pärdikpoiss! Särki kahjuks ei näe… Aga olen kindel, et see oma tavalises hääduses.

    Reply
  2. Väga vahva printsessisärgike 🙂
    Ja vahva naerusuu 🙂 Ega neid kõrvu rohkem sikutada saagi, hakkavad varsti rebenema 🙂
    Hoian Sulle ikka pöialt, et kõik need jamad, mis Sulle saadetakse toredasti lõppeksid,
    -põrr-

    Reply
  3. Särk on kena, aga pärdik on üle prahi! Mulle on lapsest sati meeldinud suure suuga ja harali hoidvate kõrvadega poisid. 😀

    Reply

Leave a comment