Projekt “Lõunasöök”

See oli 11. märtsil, kui Kaire mulle esimest korda kaugelt Ameerikamaalt kirjutas natuke endast, oma mõttest, plaanidest, murest ning tagasihoidlikult küsis, kas saaksin teda aidata ühe menüü kujundamisega. Kuulanud ära kogu jutu, olin ma heal meelel nõus teda aitama.

Lugu siis selline, et peale Eesti ühinemist NATOga, esindab Eesti Vabariiki NATO peakortereis (Brüsselis) ka Eesti Kaitsevägi ja sama ka USAs Norfolgis, kus asub SACT ehk Supreme Allied Command of Trasformation. Staabis töötavate ohvitseride abikaasadele on loodud mittetulundusühing SACT Officers Partners Club (SOPC, www.sopc.us). Heaks tavaks on, et aegajalt korraldavad erinevate riikide SOPCi liikmed heategevusliku lõuna, mille käigus tutvustatakse oma riiki, kombeid, kultuuri ja traditsioone.

Siiani ei ole Eesti ühtegi lõunat korraldanud ja seda ootatakse väga. Ja Kaire siis kirjutaski, et nad selle aasta novembris on kahekesi teise naisterahvaga võtnud endale kohustuseks korraldada nimetatud üritus. Õnneks on vähemalt Kairel endal ka toetav perekond, sest tegemist korraldustööga on tohutult. Kogu lõuna korraldamise eesmärk on tutvustada Eestit ja seeläbi koguda raha heategevuseks. Tavaliselt osalevad lõunal 28 NATO riigi esindajad ning ja 6 Partnership for Peace riigi esindajad – seega vägagi rahvusvaheline seltskond.

Minu menüü kaanepilt selle ürituse tarvis sündis kiirelt ja rõõmsalt ning sai ka reipa heakskiidu :

Reeglina saavad kõik lõunal osalejad (kuni 200 inimest) korraldaja riigi poolt väikese kingituse ja infomaterjale ning kõigi osalejate vahel loositakse välja üks suurem auhind. Lisaks sellele korraldatakse lõunasöögi ajal heategevuslik loterii, kus võõrustaja riik paneb välja 10 auhinda ja mille piletitest saadud tulu annetatakse heategevuseks.

Kuigi EASlt saadi infomaterjalide osas toetust, siis üritusel jagatavate kingituste ja auhindade hulk on suur. Kahjuks on lõuna korraldamise eelarve piiratud, sest olemasolev raha kulub kingikorvide, pakkematerjali, lauakaunistuste materjalile ja ka mõnedele raha eest ostetud kingitustele (Vana Tallinna liköör, keraamika jms). Nii peavad nad suuresti lootma abile sponsorluse korras. Mõned asutused on andnud oma panuse, aga kuna kraami on vaja paras koormatäis ja väikesel Eesti riigil ei ole ilmakuulsusega parfümeeriafirmasid ja muid eksimatult meie riigiga seostuvaid tooteid laia maailma silmis veel, siis meie tugevus ja rikkus on meie kultuur ja käsitöö tervikuna. Meie ise!

Kindlasti ei pea kingitused olema padurahvuslikud, pigem armsad ja südamega tehtud asjad. Varasematel lõunatel on kingitused olnud seinast seina (alates toiduainetest kuni lehepuhurini välja). Ikka nii, kuidas sponsoreid leitakse. Kingitus ei pea olema ülemäära kallis. Kingituse väärtus peitub selle teostuses.

Kui Kaire ise ei oleks nii hakkaja ja tragi naine, siis oleksin ma kogu seda ettevõtmist vaadanud kõrvalt, andnud oma panuse nagu palutud ja lubatud ja lasknud asjal enda jaoks minna. Uskuge, see on enamuse jaoks kaeleamurdev tegemine ja nähes kui innukalt ta kogu seda asja veab ja ennastunustavalt mässab (sest loota on neil kahekesi suuresti vaid iseendale ja perekondade toetusele), siis otsustasin neid aidata ka teisel rindel – kingituste ja auhindade valmistamisega. Eks see on ju elus ikka nii, et aita ennast ise, siis aitavad Sind ka teised, niisama pika käega almusepalujad jäävad tavaliselt ikka lõpuks ilma.

Nii ma siis tegin jõudumööda ise mõned kingitused ja palusin abi ka veel mõnelt vahvalt isetegijalt. Sest tegelikult on see üritus väga vinge ja meile on see suurepärane võimalus tutvustada oma maad, rahvast, kultuuri ja kätetööd ja seeläbi iseennast igati rahvusvahelise publiku ees. Nii, et kui te soovite anda oma panuse, siis teie abi mitte väga suuremahuliste-raskekaaluliste, aga ilusate ja toredate käsitööesemete näol on vägagi teretulnud. Hetkel on kuidagi nii, et nö mitteametlikuks teemaks on kujunenud köök, aga see ei ole kohustuslik. Ikka midagi sellist toredat, mida te ka ise välismaalasele, kes Eestist ei pruugi suurt midagi teada, kingiksite ja pihku pistaksite. Üleskutse on rangelt vabatahtlik 🙂

Kaire oli just Eestis käimas. Seega sai ta minu poolt teele kaasa ühe suurema päkakasti (tema enda soovil :))

Ja siis veel ühe varemvalminud soolavaka, millele olid kelmikad joontegelased minu ühest teisest ooperist

Eesti tüdrukuga pisikese vineerkarbikese

ja haldjatega salfakahoidja, mida saab kasutada ka muul otstarbel, näiteks paberite või ajalehtede-ajakirjade püstihoidmiseks

Ja see ei ole veel kõik, sest nobedalt toimetades jõuab talle veel ka teisele poole maakera postiga paki saata. Ja sinna postipakki pudeneb minu poolt veel nii mõnigi asjake.

Kaire tütrele tegin aga pisikeseks kingituseks mõmmiga koti – suures toimetamises ei saa ju omasid ära unustada 🙂

Eestlane olla on ikka uhke ja hää 🙂