Aasta Isa Tekk 2010

Lapsena oli sinine mu lemmikvärv. Ma ei kannatanud silmaotsastki roosat ega punast. Need olid nõmedad plikade värvid. Aga mingil hetkel asendus sinine märkamatult just nende eelnevalt vihatud värvidega. Ja sinine jäi mulle kaugeks. On mingit kindlat tooni siniseid, mida ma talun, aga üldiselt kohtab minu maailmas sinist üsna harva.

Kui ma avastasin viimasel hetkel, et selle aasta isateki-projektis on veel paar vaba kohta, siis küsisin ma endalt, kas mustvalged või sinised. Kirjud lapid tundusid olevat liiga suur väljakutse. Jäin siniste juurde. Kui Älin mulle mõne aja pärast vajaliku lõnga organiseeris ja vanaemaruudu heegeldamist demonstreeris, siis vaatasin ma seda asja kõhklevalt. Meie heegeldamise tugevus on sedavõrd erinev, et pidin nagunii kogu töö üles harutama ja otsast alustama ja kui kord juba konks ja lõng mu sõrmede vahel olid… ei tulnud sealt enam mingit vanaemaruutu… las need, kes seda asja mõistavad ilusalt teha, teevad. Mina hoidsin korraga peos hoopis sinist heegeldatud sõlge. Sõlge? No see tore ümar liistak oli oma kerges reljeefsuses justtäpselt sõle moodi minu silmis. Katkestasin lõnga ja tegin teise veel. Kolmanda. Neljanda. Ja panin nad siis kõrvu.

Armas oli. Näpuotsaga kaitsemaagiat ja ürgnaiselikku energiat. Sõle taga on kahtlemata inimesed. Terve ühtehoidev ja kokkukuuluv rahvas.

Mulle hirmsat moodi meeldis, aga kas see ka nõuetele vastab? Jälgisin kogu aeg silmanurgast teiste üha valmivaid ruute ja võitlesin enda sees. Äkki on liiga hõre? Äkki on liiga jäik? Äkki on liiga teistmoodi? Mõtlesin endamisi, et teen selle ruudu igal juhul valmis ja siis vaatan, kas suudan midagi neutraalsemat ka luua.

Sõlelapp oli ilus ka tagumiselt poolelt. Kuigi siin meenutasid sõled mulle rohkem mereloomi. Kuna meie meres sääraseid tegelasi ei esine, siis jäin omamaisele truuks. Aga nii vahva on ta ikkagi ka sellelelt peitujäävalt poolelt 🙂

Kui üks sõlelapp sai valmis tõusis käsi juba teist samasugust tegema, aga kuna ma endas kahtlesin, et kas nii üldse sobib, siis lasin aga minna ja kui heegelketas muudkui kasvas, siis tuli äratundmine, et näe, see on täpselt nagu aastaringidega seib puust. Eluringid. Ja keskmine osa ei ole mäda. Üldsegi mitte. See on naba. Naba on oluline. See on järjepidevuse ja jätkumise märk. Keskpunkt. Ja samas on iga inimene ju ikkagi kokkuvõttes oma maailma naba.

Seega sai lapp nimeks Naba ja Eluringid. Viimast 5-6 rida sain ma hiljem (peale fotosessiooni) veel korduvalt harutada, et ruut kindla käega ruuduks saada ja viimne kui loperdus minema ehmatada. Minu õnneks läks see mul lõuks ka korda 🙂

Aga mul oli lõnga veel. Juba eluringe keerutades hakkas mul silme ees lainetama. Ma olin ikka vaadanud teie tehtud armsaid rõõmsatriibulisi lainetavaid beebitekke ja sinine lõng näpuvahel… Meri! Aga lainetada ma ei osanud, pusisin jupp aega omaette.. aga siis tuli jälle külla päästeingel Älin, kes oskan igasugu imelikke asju lisaks söögitegemisele. Natuke nii ja natuke naa ja tema ülejäänud külaskäigu imetlesin mina vaid oma laineid. Asi hakkas looma.

Ilm oli vaikne ja rahulik ja nii tuli lainegi lauge. Aga kel seda tormist merd koju nii väga nüüd ikka vaja on. Tasaselt loksuv meri on turvaline ja kõige omam vast. Ja nii, ühe hooga saigi valmis minu Merelaineruutu.

Ja see eriti sisnine postitus nüüd pidulikult lõpetada, siis minu kõik kolm selle aasta Isateki heegellappi veel üheskoos ka – Minu Eesti – inimene, tema ise ja päris oma elukäiguga, kaitsev rahvas sõlekilpidega varustatult tema ümber ja meri nagu maailm, meie kõigi ümber.

Kuigi mu värilemmikud on ikka arbuus-kiivi-mango-virsik, hernes-porgand-mais-tshilli, sinitaevas-pilvetupsud-heinamaa-küps viljapõld, siis tumedam sinine on selle projekti lõpuks leidnud tee tagasi minu südamesse. See konkreetne sinine lõngatoon on ilus.

Lõpetuseks veel kord minu kõige lemmikum, Sõleruut. Ikka sinine!