Õunapärdikud ja suur lipp lasteaiale

Soe suvi on vist läbi. Ma mäletan, et oli pikk lumine talv ja lõpuks tekkis tunne, et kevad on lähedal. Siis tuli suur auk. Ja nüüd on sügis. Ilmad on jahedamad. Ma järeldan seda sellest, et enam ei paterdata mul siin põiki üle toa veest nõretavate veepüsside ja mudamärgade jalgadega. Ja aknast vihmasadu märgates ei koorita end kiljudes ülehelikiirusel paljaks, et alasti hoovile silgata ja iga viimane kui piisk kinni püüda. Ja porilombis põrsastena puristada. Ja liiva ei pea ka enam labidaga õhtuti toast välja kühveldama. Aga varsti tuleb jälle lumi. Aga enne seda on veel mõne kuu jagu pimedust, rõskust ja soppa. Sügis ei ole ilmselgelt minu aastaaeg ja ma püsin meelsasti toas. Võibolla ei ole sügis minu aastaaeg seepärast, et elan kesk okaspuid. Need on igal aastaajal peaagu sama nägu ja tegu. Värvilised lehed on muidugi toredad. Aga neid jagub vaid hetkeks. Enne kui kirb kõdunemislehk nende ilu enda alla matab.

Aga meil läheb kenasti. Poisid on nagu poisid ikka. Kui ei kuku, siis ronivad ja teevad oma tempe. Lasteaias nad ei käi ja nii on meil tore koos ja kõrvu veeta kõik päevad. Nii pikad argi- kui lühematena näivad pidupäevad. Ja vahepeal käis meil külas õunatu õunapuu otsas õunu näkitsevaid ahvipärdikuid tabamas Maaleht 🙂


(foto: Ingmar Muusikus)

Aga mina peaksin tegema rohkem kui teha jõuan. Ööd jäävad liiga lühikeseks ja päeval tunnen vahel laste ees süümekaid, kui nendega konkreetsema tegelemise asemel lasen neil niisama olla ja mängida ja ise end värvide ja pintslite juures hoian. Viimase nädala olen vaikselt ja vabamalt nokitsenud pisemate asjade kallal, aga enne seda olin kaks pingelist nädalat. Teha oli üks üüratusuur ja peen tellimustöö. Lipp ühele kaugele pisikesele lasteaiale. Korraliku majalipu mõõdus, et sinimustvalgel oleks seltsim lehvida. Selleks, et lipp kenasti tuules mängleks ei saanud kangas olla liiga paks ega ka topelt. Ka aplikatsioonitehnika välistati. Kasutusse tuli tihedama koega ökopuuvillane valge riidepalakas. Kuna mul sellises mõõdus lauda ei ole, siis sain korralikult tsirkuseakrobaadi kombel ronida ja roomata. Korraliku vanainimese jaoks oli see parasjagu kontimurdev tegevus. Küünarnukilt on nahk siiani maas ja põlved naksuvad. Selja puhul aitas kõval põrandal magamine 😀

Lumivalge läbikumav kangas seadis lisaks füüsilisele töötegemise keerukusele veel ka lisapiirangu – mitte ühtegi eksimust ega pisimatki käevääratust ei saanud endale lubada. Sest kui muidu saab pisivigu ikka peita tillukeste lisade või lihtsalt topelt värvikihiga, siis antud juhul sellised asjad ei oleks toimunud. Vastu valgust pasitaks kõik halastamatult läbi. Õnneks läks mul õnneks. Topeltõnneks, sest kogu tööd sain teha kaks korda – lipul on ju kaks poolt. Kui midagi oleks nihu läinud, siis oleks see tähendanud otsast alustamist. Aga aega ja ka värvi mul rohkem varuks polnud. See oli uskumatu, kui palju sellele tööle aega ja eriti värvi kulus. Viimaste triipude juures olin korralikult krambis ja hoidsin hinge kinni, et koer kogemata torkima ei tule või ma mõne krõpsu peale ei võpataks. Aga ma sain ta valmis ja see rahulolu, mis mind valdas on suur ja sügav.

Fotol on näha lipu tegelik suurus. Üks väikemees vajas lipu esitlemisel toolikest abiks. Lipulapsed on seega korraliku 2-aastase pikkused ja vähemalt kaks korda nii laiad 😀

Sedasi me siin siis elame. Joonistame-joonestame. Päästame paate. Mõõdame merd. Ja oleme lihtsalt hirmus nunnud!

Varsti jälle! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

12 thoughts on “Õunapärdikud ja suur lipp lasteaiale”

  1. Vägev! Kui figuurid 2-aastase pikkused, siis teinekord võid ju lapsukese kangale laotada ja markeriga joone ümber tõmmata. 😀

    Reply
  2. Sarnast puu otsas ronivate poiste pilti nägin hiljuti ühe ajalehe või ajakirja kaanel(ei mäleta enam millisel), siis arvasingi, et Sinu poisid! 😉

    Lipp on väga vahva!

    Reply
  3. Igavesti vägev lipp, see ju suur tegemine! Ja mõtle kui tore on nendel lastel lasteaias käia, kui selline kaunis lipp nende pidupäevadel lehvib!

    Reply

Leave a comment