Tädi Elleni juubel

Reede õhtul olime minekuvalmis juba mitu tundi varem, aga kõik venis ja nii saime Tallinnast minema alles siis, kui pidu oli Viljandis juba tund aega käinud. Aga me jõudsime kohale kenasti. Istusime lauda ja praed toodi nina ette. Roosa maasikavahuvein ka. Pauk ja märg tunne! Meie ise ja kõik meie ümber olid momentaalselt roosade märgade pritsmetega kaetud ja ma naersin nii, et piss pidi püksi tulema. Selles seltskonnas on alati olnud tunne, et oled ilma viinata purjus. Ma ju taipasin kõigile teistele oma pesakonnas peale iseenda vahetusriided kaasa võtta. No kodus põhjendasin ma seda veel sellega, et juhuks kui nad püksi pissivad, siis on mida asemele panna… aga ma ise ju ei plaaninud püksi pissida. Aga tuba ja õu olid nii soojad, et ma kuivasin ruttu ja ainult meeldiv maasikalõhn mu riietel tuletas mulle juhtunut meelde. No ja natuke kleepisin ma ka.

Õues oli juba pime ja teised lapsed koju magama saadetud, kui ma lärmi ja elava jutuvada seest äkki Vantsu hõikeid eristasin. Seisis teine liikumatult keset tühja parkimisplatsi hämaras lambivalguses, jõllitas enda ette maha ja korrutas ühte ja sama sõna. Mul läks suts aega, enne kui mõistsin, et see sõna on KONN. Tõenäoliselt mõistsin ma sõna samal hetkel kui nägin ta ees alt üles passimas igavesti jurakat konna. Jõudsime Tannuga konna ja Vantsu juurde ühel hetkel ja saime selle kontvõõra ka pildile.

Ja siis lavastasin ma musisessiooni, aga pärismusi ma ei teinud. Mu konnprintside norm on küllaga täis. Pakkusime küll musiootavat võlutud printsi sellele ja teisele, aga konn jäi konnaks. Ja kell sai märkamatult 2 öösel ja aeg oli otsad peomajas kokku tõmmata. Selleks ajaks oli Tannu mu seljas juba unne suikunud, aga Vantsu tantsis reipal meelel shokolaadikomm põses minu süles edasi. Mina olevat kaamel. Või kahe taskuga känguru.

Esialgu oli meil plaan Viljanids uni ära magada ja hommikul sirgelt koju mamma sünnipäevale tulla, aga siis selgus, et 97 protsenti üle maa kokkutulnud sugulastest siirdub tädi Elleni juurde maale edasi pidutsema. Kuigi ma küll eelneva öö olin joonistades veetnud, siis meel oli erk ja virge ja nii me suuna hoopis Pärnu peale keerasime.

Tädi Ellen on minu isa noorem ja ainus õde. Kui ma pisike olin, siis käisime me tihti Viljandis. No vähemalt olid need korrad nii ehedad, et ega ma suurt sellest vanusest muud ei mäletagi, kui vahvaid mälestusi Viljandist. Tädi Ellen elas keset linna suure kiriku kõrval. Pisikeses kahetoalises korteris, kuhu mahtus alati uskumatult palju inimesi. Sellest, et meid sinna palju mahtus, saan ma aru alles nüüd. Viljandiskäigud seostusid alati pidude, rõõmu ja naeruga. Hilinemistega ka, sest tee Tallinnast Viljandisse oli ju pikk. Kord olin ma tädi Elleni pulmas pruutneitsi, aga me jõudsime läbi tormi ja tuisu pruutkimbuga kohale siis, kui kõik juba tehtud oli. Tädi Ellen abiellus naabrianise potilille õied näpus. Aga selleks, et ma ei kurvastaks, võttis tädi Ellen oma riidekapist välja peopesasuuruse kunstlillede padjakese, kinnitis selle mu ülipikkadesse juustesse ja me läksime koos ikkagi fotograafi juurde. Sedapuhku siis õige prutkimbuga. Nüüd, sada aastat hiljem, tundub pilte vaadates, et nii kõik pidigi olema. Meiega juhtub alati midagi naljakat.

Tädi Ellen on pisike ja ümmargune nagu murumuna. Juba väga palju aastaid mahub ta mulle kaenlaauku. Aga ma mäletan veel aegu, kui ma tema põlvel istusin. Ja talle mõeldes meenub mulle kohe tema kilpkonn, kes oli üks imelisemaid elukaid minu lapsepõlves. Ma tahtsin endale alati kilpkonna ja kui me Aafrikas olime, siis ma emalt muud ei kaubelnudki. Aga tema kinkis mulle päris oma kassettmaki… hellitavalt olen seda “sanga” alati enda kilpkonnaks kutsunud ja Tannule oli seda mõni aeg tagasi väga lõbus selgitada. Aga nüüd on mu õel kilpkonn, samavana kui Tannu. Mul veel ei ole kilkonna.

Ahjaa ja tädi Elleni juures sai alati tillukesi värvilisi shokolaaditäidisega nööbikomme. Neid leidis tillukestesse krõbisevatesse kilepakkidesse pakituna tema heleda läikiva lakiga sektsioonkapi madalates laiades sahtlinurkades. Mul on tunne, et need olidki sinna laste jaoks peidetud. See on üks ütlemata armas mälestus, sest meil oli küll kodus isa toodud välismaiseid komme ja nätse, aga tädi Elleni nööbikommid olid maailma kõige paremad ja neid ei saanud Tallinnas kuskilt. Ja kuna me isa toodud kraami ikka Viljandisse pisikestele sugulastele viisime, siis oligi see nagu vahetuskaup. Ja hirmus naljakas on meenutada, kuidas nemad seal kõik jalgpallinätsu mäletavad 🙂

Tädi Ellen on kokk. Minu maailma parim kokk, sest ta teeb just neid asju, mida ma armastan. Tema hapukurgid, marineeritud kurgid, tema õunamahl ja kartulisalat ja sashlõkk ja suitsukala on maailma parimad minu meelest. Ja nii kui ta silmad avab, kukub ta vaaritama ja sedasi päev otsa. Mul on alati tunne olnud, et ta näeb unes ka seda, kuidas ta süüa teeb 🙂

Seega ei pidanud ma juubelikingituse üle kaua vaagima. See pidi olema maal ja mida muud kui köögikuningannat ja kambüüsikaptenit ennast ma sinna siis maalima pidin!

 

Kui ma suuremaks sain, siis otsustas tädi Ellen maale kolida. Viljandist jupi maad välja. Varapuberteedina veetsin ma seal suured ampsud mitmest suvest koos onupojaga ja need olid heledad ja helged ajad. Ühel suvel sõime me nii palju herneid, et sead ei jaksanud enam magusaid kaunu krõmpsutada. Need olid vahvad täpilised ja triibulised sead. Ja herned olid nii head.

Aga sellel samas sumedal suvel ületasid Eesti piiri idanaabri sõjamasinad ja võtsid suuna pealinna peale. Paanikas ema palus onudel mind tagasi Tallinna tuua. Nii siis juhtuski, et ühel ajatajutult rahulikul päikselisel õhtul veeres tädi hoovi onu auto ja mind pakiti autole ja viidi Viljandisse ja sealt hommikul edasi Tallinna. Me sõitsime mööda kogu sellest tankirivist, mis Tartu poolt tuli. Ma sain ju aru, et midagi on väga valesti, aga keegi ei rääkinud midagi. Ma kartsin. Onud esireas olid väga närvilised. Aga siis sain ma suureks ja tädi Ellen käis töö asjus kogu aeg nagunii Tallinna vahet ja nii juhtusin ma tema juurde maale üha harvem. Täpselt kümme aastat tagasi oli tädi Ellenil suur juubel. Pärast suurt pidu maandusime me kõik tema õuele. Ja see oligi viimane kord, kui tema juures kõik koos maal käisime. Naljakas on see, et seal on kõik ikka nii samamoodi. Nagu polekski vahepeal ära käinud.

Ja kui ma laupäeva varajastel tundidel unenohisevaid mehi täis auto tädi Elleni hoovile parkisin, siis ei tahtnud ma neid kohe äratada ja tuppa tassima asuda. Selle asemel tegin juba pisitasa taanduvas pimeduses ringi kohtades, mida nii hästi tundsin, aga ammu enam katsunud polnud. Maailma alles magas.

Piilusin salamisi köögiaknasse

Käisin ringi toas. Sättisin poisid tuppa tuttu. Ajasin magusasti juttu ja tegin taas tiiru õues. Valgus pressis peale, aga see ei olnud halastamatu ja halvav, paljastav valgus

Tantsisime, hullasime, jooksime, naersime, sõime, jutustasime ja avastasime, et kui mitte kõik naised ei tihka kanda tulipunaseid küüsi, siis meie suguvõsa mutid, kokku tulnud Saaremaalt, Mulgimaalt ja pealinnast, on aga kõik kui ühe puuga löödud – julged, hullud ja mängulised. Küünteteema on minu jaoks antud juhul midagi erakordset, sest elus esimest korda olid mul sel päeval küünelakk peal kauem kui 15 minutit. Ma ei ole elus koduuksest välja astunud lakitud küüntega ja see oli mulle paras katsumus, mis kokkuvõttes meeldima hakkas. Ja teate, need kelmikalt plikalikud mummu-küünised kuuluvad ei kellelegi muule kui mu kõrges ja auväärses eas tädile 😀

Ja siis tõsis päike ja kallas kogu maailma heledusega üle

Mõned meist olid vahepeal unne suikunud, teised juba ärkasid taas. Vapramad pidasid reipalt vastu ilma haigutuste ja uneliivata silmanurgas. Kell 6 hommikul tantsisime me hoovi peal ringis sünnipäevalaulu saatel ja kõik oli just täpselt nii nagu pidi olema. Kõigil oli hea ja tore.

Pilk köögiaknasse

Aga me olime asjalikud ka! Kuna mu endalõigatud soeng, mida ema küll siitsealt kohendas, mulle hirmsat moodi närvidele käib, siis leidis täditütar kotist oma juuksurikäärid ja punaste karvade lennates sai kääriklõbinas minu kolepeast…

… hoopis lahe saispea:

Ja siis leidsid poisid kauni teo

Ja suitsuahi sai kalu täis topitud. Ja poistele tehti ekskursioon maapealsesse kivikeldrisse, kust tädi Ellen kühveldas meile välja kurke ja purke ja endatehtud õunamahla ja mu linnapoiste jaoks oli see tõeliselt vägev elamus.

Sedasi nägi välja esimene sõõm pärismahla:

Ja siis haaras Vantsu minult pildimasina ja tegi mitu peotäit vahvaid pilte, aga minu erilisteks lemmikuteks nende seas oli see pilt minust endast:

… ja temast endast ka – pisike hiiglane, pea pilvedes

Üle paljude aegade tundsin ma sel päeval, kui õnnelik ma olen. Ma märkasin asju, mida lapsena ja veel isegi kümme aastat tagasi ei märganud ja see kõik rõõmustas mind, sest ma nägin silmaga ja kompisin käega seda, mis oli enne vaid kuklatundes. Poistel oli tore väga teistmoodi päev. Me saime olla koos. Kõik koos.

Ja selline on see hele ja helge, unenäoline mälestus tollest kaunist päevast ja imelisest hiigelsuurte tammepuude varjus asuvast minu tädi Elleni võlumaast