Oskari uksesilt

Õrnas eas inimestega on ikka nii, et iial ei tea, millega Sa neid pahandad ja mis sunnib neid plahvatama. Või mis neid kurvastab. Ma mäletan liigagi hästi ennast teisel elukümnendil ja seda, kuidas uksed vahel paukusid ja krohvigi kukkus. Ja kuidas meel oli vahel niinii seletamatult kurb ja nukker ja miski ei paistnud lohutavat, aga kõige hullem oleks olnud seda enda sees olevat segadust veel kellelegi suurele selgitada, kes nagunii mitte milletki aru ei saa kunagi. Maailm tundus nii nõme koht. Mõnel algab see periood veidi varem. Mõnel kestab läbi elu. Mõni meist on lihtsalt emotsionaalsem kui teised. Mõned elavad rohkem sissepoole ja omavad pikemat kannatust, aga ikkagi sisimas tunnevad vahel, et pange te end ka kõik põlema ja jätke mind rahule! Usun, et paljud meist on eneseleidmise ja (kergemate) kasvuraskute perioodil vajanud uksele silt – ÄRA TULE, ERATSOON!

Ma pean tunnistama, et magavaid karusid, roosamanna-printsesse ja vahvaid piraate on KORDADES kergem joonistada kui mõtelda end taas tagasi raskesse ikka, kus ise ka nagu aru ei saanud, et mida minust tahetakse ja miks ma üldse olemas olen ja miks ometi siin, maailma kõige jubedamas kohas 😉 Igal juhul oli see silt korralik väljakutse, sest nüansse, mida jälgida oli mitu ja kõik nagu kokku ka ei sobinud, samas olemas oleks pidanud olema. See pidi olema ikkagi midagi sellist, mida toa, nurgataguse või voodiomanik ise tahaks kasutada ja sõnumina teistele rippumas näha ja tunda. Mitte et vanemad riputavad selle seletamatult kurja teismelise uksele tagantkätt, et teised teaksid hullunud hormoonidest ringiga mööda käia. Tegelikult ei ole see üldse lõõpimist vääriv asi ju. Noore inimese jaoks, kes ei ole enam laps aga pole veel ka täiskasvanu, on see ju vahel kohe elu ja surma küsimus. Kõige tähtsam üldse. See, et saaks olla vaikselt omaette. Päris omaette ja lahti mõtelda ja mõtestada nii palju võimatuid küsimusi. Või vahel lihtsalt rahuneda ja vahel ka lihtsalt kurvastada. See on ka vahel vajalik. Ja samas saaks rääkida ja arupidada ja tunda, et sinust hoolitakse ja püütakse mõista ja kogemusi vahetada. Tähelepanu ja armastust vajavad ju ometi kõik. Lihtsalt kus on selles segapudrus piir? Peenike punane joon kesk suurt elu ja tunnete sõjatandrit. Piir justangu kahe omavahel tugevalt seotud ja samas lahtirebitud poole vahel, hea ja kurja, heleda ja tumeda vahel?

Seega pidi see silt olema ninnunännutamiseta ja samas ka üleolevalt halvustava ja irvitava sildistamiseta, et faafaaafaaa, siin elab pubekas. Ja nii ma parima endatunde järgi siis selle ka kujundasin ja värvisin ja kirjutasin.

Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja tundeid, seega pidi sildil olema kaks poolt (kõne alla tuleks muidugi ka kaks erinevat silti, aga sel korral leidsin sobivalt kahepoolse tooriku). Aga millised siis? Esiteks kindlasti midagi, mis eksimatult laseb mõista, et nüüd on vaja rahu ja vaikust ja eemalehoidmist. Liiklust arvesse võttes on punane keelumärk päris efektne. Seega sildi karmilt keelav pool sai punavalge. Valge, sest see on selge ja hele. Punane, sest see on ohu, viha ja kire värv (tegelikult armastuse ju ka, aga olgu see meie väike saladus). Suurest ängist ja maailmavalust on ka sarved ja saba hoiatuseks nähtaval. Ikka selleks, et kõik mõistaksid, et nüüd on tõesti tõsi taga. Ja noh, tekst räägib enda eest. Mul oli kavandistaadiumis veel mitmeid keelde ja rangeid käske, aga siia mahtusid just need.

Usun, et uksel seesugust silti nähes, on arusaadav, et tuleb end veidi koomale tõmmata ja lasta inimesel olla. Oodata. Lihtsalt oodata. Kui kaua? Nii kaua kuni on vaja. Ehk siis oodata seda, kuni silt häääästi ettevaatlikult teisele küljele kolksatab.

Sildi nii öelda hea ja sõbralik pool sai must. Miks just must? Et see on ju nagu kole sünge ja pigem just paha? Aga selline sai see seepärast, et must on turvaline, soe ja müstiline värv. Paljud ennast veel mitte leidnud inimesed eelistavad riietuda musta. Jah, on ka neid, kelle puhul see on hilisemas eas juba teadlik valik, aga jutt siis just noortest. Must on isikupäratu ja isikupärane samaaaegselt. Neutraalne ja rahulik, samas mahutab osavalt kõiki maailma tundeid, ses arusaamatult kirevas maailmas. Must aitab lahti mõtestada paljut. Ma ei unistanud teismelisena millestki muust rohkem kui mustast laest oma toal. Mind naerdi mõistagi välja. Aga tegelikult võib see just selles eas olla väga vajalik. Kindel on see, et kui minu poisid kord musta lage või kogu tuba soovivad, siis selle nad ka saavad. See läheb reeglina varem või hiljem mööda. Vajalik lihtsalt selleks, et end leida.

Aga ikkagi silt. Must. Aga rõõmsa hambulise natuke nagu luukerenaeratusega. Ei ole ninnunännu, ei ole ka õõvastavalt hirmutav kolekolp. Ja tekst? Haaa, see oli lõbus. Niisama ütelda, et “astu sisse” tundus kuidagi liiga laadna. Ikka peab olema väike konksuke ja kasvõi viisakalt neutraalne meenutus, et austust on vaja! Seega KOPUTA! Ja siis on meil koos tore koos olla ja suhelda!

Nii huumori mõttes lisasin “hea” poole alumisele servale ka tärniga teksti “koristamine kokkuleppel”. Väga mitmetähenduslik tekst – esiteks paljud pubekad ei viitsi koristada, see on ju nii nõme ja noorus saab läbi koristades. Nõme! Kui saavutatakse hea kokkulepe, siis saab ka tuba korda, aga kuna see on hell teema, siis ka sellest teemast rääkimine on õrn kokkuleppeline küsimus. Teiseks see, et vahel on agarad vanemad varmalt hakkamas ja tahavad ise korda luua. Kas siis aidata või lihtsalt eeskuju näidata või ahastuses vihaga, et mitte ise häbisse jääda. Vot ja seks puhuks on ka kasulik vanematele meenutada, et koristamine ei tohi noore inimese toas olla isetegvuslik vaid selleks peab olema eelnev luba ja kokkulepe. Mulle endale on see endiselt hell teema, sest mu vanaema arvas alati, et tema koristab mu tuba paremini kui mina. 😉 No ja kolmandaks seesugused kahepoolsed sildid ripuvad ju hotellides uste küljes – üks pool käsib eemale hoida, teine koristada 😉

Noore inimese oma nurk või tuba või kasvõi lihtsalt voodi on tihti ju see ainus koht, mis on päris tema oma. Seega kuskil peab ta õppima iseseisvust ja ka seda, kui oluline on tema enda panus selles, et elus hakkama saada. Ja ausus enda ja teiste vastu on oluline. Kuigi meid õpetatakse juba lapsena viisakaks ja võltsvagaks, et alati on kena naeratada ja ütelda, et kõik on hästi. Siis tegelikult peaks ausus olema enne kõike ikka, vähemalt enda vastu. Siis alles viisakus. Ja kus siis veel peaks saama inimene olla lõpuni aus ja otsekohene kui mitte oma kodus? Oma toas? Halvad tunded ei ole ju ometi halvad. Ka neid on vaja kogeda ja nendega õppida toime tulema. Ja usustavasti võiks antud silt siin veidi abiks olla. Palju mugavam on lugeda keelavat silti ja veidi oodata, kui laskuda sõnasõtta ja kuulda koledaid sõnu. Mis tegelikult ju tõele hiljem enam ei vasta.

Ja kaht pool ühendab peenike punane joon. Sildi servad on punased. Selleks, et märgakataks. Selleks, et hoolitaks. Selleks, et ei unustatas.

Ma olen Oskari uksesildiga ise väga rahul. Ja minu suurem varapubekas siin juba kukkus kisama, et tema tahab kaaaa. Just sedasama silti. Eriti seda tigedat punast saba ja sarvedega silti. Eks siis vist peab tegema. Oleks minu elu ka lihtsam hihii! 😀

Aga armastus, mõistmine, austus ja lugupidamine ikka enne kõike, eks! 🙂