Talvest, lapsepõlvest ja Miia-Millast

Kuigi kalendrisse vaadates peaks hetkel veel sügis täiesti kestma, siis tegelikult on meil siin ju sügav talv. Lumetormine talv suisa. Aga alles oli suvi. Siis järelikult tuli sügis. Oktoobri lõpus oli meil kõrvitsapaanika. Nagu alati. Sel korral aitas välja Kristabi nutikus ja kaasaveeretatud melon. Oma lõbusate sakkhammaste ja prillsilmade läbi lasi ta kollasel valgusel kenasti kumada ja nii sai meie jaoks pilkasest sügisööst pisitasa mahe küünlavalge talveöö.

Aga lisaks helevalgele jääkülmale lumele on hinges kuidagi väga soe ja suvine. Kui ma olin väikene tüdruk, umbes samavana kui Miia-Milla-Manda, käisin ma Kadrioru lastebasseinides ujumiskursustel. Ma õppisin seal ujuma. Vesi oli külm ja tume ja vahel sadas ka vihma, aga ikkagi oli see nii meeletult vahva ja tore. Ma käisin kohe mitmel kursusel järjest, et suvi ikka täieag sisustatud oleks. See on lapspõlve hele mälestus.

Teine mälupilt Kadrioru pargi lastemajast on mul sootuks teine. Longus maja. Kooruv värv. Oli ju tumeroheline? Salapära. Õuekülmast tuppa astudes näkkulööv higilehk, mis lahtiriietudes segunes hirmu, ärevuse, niisukse, rõskuse, ahjust lõõmava soojuse ja akendest õhkuva külmaga. Rasked matid, mille külge niiske nahk kippus kleepuma. Õhk oli trennitüdrukute pingutustest ja lustist paks. See oli kuidagi natuke oma ja natuke keelatud tunne. Olin pinginaabriga end tema tantsutrenni kaasa sättinud vaatama, kuidas neil asjad käivad. See oli midagi nii hullult muud ja kui see, tuim raiumine mida mina mitu korda nädalas stange ääres varbad kronksus ja pisarad kurgus tegema pidin kui treener oma piitsajupiga meie selgasid, õlgasid ja taguotsasid torkis ja koputas ning tegi selgeks kui valesti me kõike teeme. Muidugi ma tahtsin baleriiniks saada. Aga miks siis pisarad? Sest ma olin väga lootustandev, tolles grupis parim. Seega tuli mind sunidada ja sundida ja sundida ja kangutada pidevalt veel enamaks. Halastamatu karastav vene kool. Valu ja veri pidid olema osa sellest ja mulle see ei sobinud. Ainus veri oli seal see, mis treeneri käest immitses. No ma lõin talle hambad sisse, kui ta taas kord mind kokku voltis ja tahtis mu pead täiega mu enda tagumiku vastu kangutada. Baleriini minust ei saanud. Aga seal, Kadriorus oli vabadus. Oli tugev töö, aga ka rõõm ja naer. Aga ema ei jaganud minu arvamust kahjuks selle trenni toreduse osas ja sinna mind ei lubatud.

Kolmas pilt on juba suure inimesena. Nii kümne aasta tagune vast. Selles segunevad ilusad lapspõlvemälestused ja koolis omandatud teadmised Kadrioru pargi hingeelust ja anatoomiast. See kolmas pilt on vaid minu peas ja see on üsna õudusunenäo sarnane. Oli aeg, kus Kadrioru pargi territooriumist käis üle hulgaliselt aferiste ja rahaahneid ahve, kes kõik tahtsid maha võtta kõik, sest see kõik oli nii logu ja vana ja lagunenud. Sisimus protestis. Aga kuna ma samal ajal tegin oma maastikuarhitektuuri lõputööd Paldisi linnast ja selle minevikust ja tohutust tulevikupontensiaalist ja samas nägin, kuidas kõik see eriline seal lihtsalt ära lörtsiti, siis olin ma üsnagi mustaks stsenaariumiks valmis. AGA..

Neljas pilt. Neljandat pilti ma hoidsin ja kasvatasin. Kohe hästi kaua ja pikalt. Sest ma vist südames teadsin, et kui maailmas on mõni asi tehtud nii nagu peab, siis on see ehk just see paik. Ma soovisin uskuda, et on olemas siiski ka kohti, kus kiiskava kommertsliku sisu ja välimiku ja poliitiliste nõmemängude asemel on südamega tehtud asju. Eriti just lastele. Ja ma ei pidanud oma ettekujutuses pettuma. Kaugel sellest. Ma istusin seal ‘suure saali’ nurgas põrandal maas ehk nüüd siis Miia-Milla-Manda toas ja vägisi tikkus härdusest ja heldimusest klomp kurku tõusma. Ja nalja tahate teada? Kui palju kordi olen ma suure inimesena taaskord minnes paikadesse, kus lapsena käinud olen, pidanud nentima, et kui pisike kõik tegelikult on ja kui suur see kõik väiksena tundus. Mõni nädal tagasi sain Kuressaare lossis kohe päris kenakese shoki sel moel. Aga Miia-Milla-Manda juures ma seda ei tundnud. Ma olin ikka laps. Ja nii hea oli olla laps. Lihtsalt laps.

Neli (!) tundi ja me lahkusime kell 18:02 pisarais ja kindla nõudmisega, et kohe homme peame me sinna tagasi minema. Kindlasti läheme me sinna kunagi tagasi. Sest see on ilus koht. Ja tore koht ka.

Pisema lemmik’atraktsioon’:

Suurema ehe elamus – isemeisterdatud päkapikk armsalt ettevõtliku juhendajatädi hoole all:

Ja kuigi nii poistele kui mulle meeldib kogu see maja nii seest kui väljast vahvate muuseumitädideni välja rääkimata kõigist pisasjadest. Siis nägin mina seal midagi, mis on nii to-hu-tult mina ise.

Ehk värvivalik, eriti just kohviku värvivalik, on väga suures osas see, mida mina enda ümber ja oma pisikeses unistustekohvikus näen. Ja ma usun, et te teate, et see unistus on juba väääga vana. Ja sel korral ei olnud see isegi pettumus, ei suur ega väike, et kuskil on midagi just enamvähem nii, nagu mina ise seda teeksin, juba tehtud. Vahvaid ja toredaid kohti pole kunagi liiga palju. Ja unistuste eest tasu ei nõuta. Ja väike Vantsu leidis endale ometi kord midagi kohvikust ka süüa hihii! Tal on nüüd uus lemmikküpsis, see naerunäeoga 🙂

Ja lõpetuseks üks pisike magusrõõmus piparkook ka minu isetegemistest:

Ja päkapikkudel on hetkel käed-jalad hoolega tööd täis. See on küll hetkel täiesti kindel:

Ilusmõnusat (ja turvalist) lumetormi teile! Aknast on seda nii ilus vaadata 🙂